Erandiks on sarjad, kus autor hoiab sama meeleolu, mis mulle juba teada, olulised tegelased on enam-vähem tuttavad, ent sündmustik on uus. Sellist kirjandust suudan ka logu teadvusega nautida ning see lausa aitab - mõneks ajaks meie maailmast minema, kuskile ohutumasse kohta, kus lõpp enam-vähem õnnelik.
"Väljumisstrateegia" ei petnud mu lootusi. Mõrtsukbot oli üleni juba tuttav Mõrtsukbot, dr Mensah, Ratthi, Pin-Lee ja Gurathin vanad head ning nii inimesena paistmise vaeva, emotsioonide teadlikku tunnetamist, hoolimist, madinaid ja et ükski tegelane pole loll, eriti mitte Mõrtsukbot, sai kõike piisavalt.
Lõpp oli enam-vähem õnnelik, just nagu pidi.
Vastased, korraks sõbrad, siis jälle vastased, olid korralikult ebameeldivad - mitte isikud, isikutel on raske nii ebameeldiv olla, aga korporatsioonid, suurfirmad, misiganes nimi neile anda.
Vastikud.
Alati tore näha, kuidas mõni neist alla jääb. Pahad pahad on väga meeldivad. Hoopis teine tera kui üksikvõitlused.
Mitte et üksikvõitlused nauditavad poleks. Kuid need pole eriti tähtsad.
Säilitusliit tundub liiga hea, et tõsi olla. Ongi olemas "hea riik"? Mul on ses osas samasugused kahtlused nagu Mõrtsukbotil, ent võibolla läks autor ikkagi seda teed, et päriselt hea. Lõpuks, kui inimesed on põhiloomuselt head, võib olemas olla ka Hea Riik?
Et inimesed on põhiolemuselt head, on fakt, mis ka selles loos olulisel kohal.
Seepärast meeldivad Mõrtsukboti raamatud mulle eriti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar