14 juuni, 2019

Steven Erikson – Gardens of the Moon (2009)


Enne raamatu lõpetamist jäin mõtlema, et eepiline fantaasia seisneb vist selles, kuidas tegelased räägivad eepilisusest – kuivõrd eeldada, et eepiline tähendab ikka enamat kui üksikisiku arengutee ja saatus. Noh, et rahva ja valitsejate saatus ning kõik need minevikud ja jumalad, kus peitub nii ülendavat kui verdtarretavat. Üldplaan muidugi on, aga see ei lähe kunagi liialt detailseks – detailid on nähtavamad üksikutes mõõduvõtmistes; tähtis on ajaloolise mõõtme rõhutamine. 

Epic fantasy antivasteks võiks olla Abercrombie „Heroes“, mis keskendubki vaid ühe lahingu loole, seda peamiselt lähivaadetega (muidugi on siin esitatud mitmete kõrvaltegelaste lugusid; kuivõrd tuntumate tegelaste puhul pole selleks suuremat vajadust – aga ega siis lahingus vaid teadatuntud tegelased duelleeri). Eriksoni tegelased räägivad pidevalt rängast minevikust ja olevikust ning üha ähvardavamast tulevikust. Muidugi, ega eepiline peagi tähendama üksüheselt grandioosses plaanis massistseene (no kui palju Martini „Jää ja tule lauluski“ on otsest madinat? Viie raamatu peale üsna näpuotsaga).

Muidugi olin ma eelnevalt kuulnud siit ja sealt, et Malazani seeriaga on raske peale hakata, ja eks tuleb tunnistada, et enamvähem tuima järjekindlusega sai tekst läbi loetud. Aga ootamatult põnev oli kogeda (arvatavalt suure) masinavärgi ühe osa tööd. On päris keeruline kõigi inimeste, poolinimeste, pooljumaluste ja jumaluste tegemistel silma peal hoida; ses suhtes oli endale vast lihtsa hoida päästerõngana kinni seersant Whiskeyjacki juhitava kamba tegemistel (noh, lõpuks muidugi jooksid kõik tegevusliinid kokku). Ja mida paganat see „Warren“ õieti on – see oh kui oluline vaimne ilmake.

Et tegemist on esimese raamatuga ja kuulu järgi ootab ees õige mitmeid peapeale pööramisi ning kaotusi, kaotusi, kaotusi, siis selliste kuulduste peale on veidi keeruline end tegelastega emotsionaalselt siduda – niikuinii on mingi jama tulekul. Aga samas … põnevust tekitabki see, et rattad alles hakkavad pöörlema ja mis õieti ees ootab. Eks ole.

Selliste ootustega lähenemine teeb okkaliseks tegelaste hindamise: õieti ei saa aru, kui palju tegelased ise teavad neid ümbritsevast (Kruppe!), kui palju on nad hägu sees vaevlevast lugejast targemad (või siis põen järjekindlalt lolli lugeja palavikku). Kui kohal nad selles maailmas on, või on nad jumalate ja kõrgema võimu hüpiknukud. Ja no millele õieti loodetakse, et jumalatele vastu saada. Ja need sadade ja tuhandete aastate vanused surelikud, kelledele see Malazaniga seonduv inimtegevus peaks olema õige rutiinne sääsepirin. Aga ei.

Eriksoni loodud maailmast ei leia just sellist mõistet nagu esteetiline ilu või romantika. Tegelased heal juhul sugutavad kuskil tagaplaanil (Paran), aga see mõjub armastuse asemel pigem võimusuhete ja sellega seonduva ümbermängimisega. Eripära on vast seegi, et mitmed tegevuse suhtes olulised tegelased on naissoost – kes küll pole kangelast ootavad romantikud või seltskonna kaunistused. Naised ja mehed on võrdsed, ühtmoodi … nö mehelikud. See tekitab minus veidi umbusku, kuna nii nais- ja meestegelaste hulgas pole just kirevat või sügavuti minevat galeriid – kõik on ühtviisi malenupud suuremates ja väiksemates konfliktides ja ellujäämisvõitlustes. Romaanisarja esimese osa puhul on selline tegelaste killustatus muidugi päris suur vastutulek kirjastuselt – paljud lugejad vast suurt ei hinda niisugust lähenemist.

Igal juhul, ootan põnevusega järgmise osa lugemist – kui vaid poleks niipalju muud lugemist, mis nii nõudlikult tähelepanu püüavad (mis leevendab veidi paanikat, et vajadusel polegi kõiki kümmet raamatut käepärast).  Päris huvitavaid kaanekujundusi on erinevatele tõlgetele tehtud (vähe koledamad jäid siinsest valikust välja).

Selget sotti polegi, miks need kaks alljärgnevat tsitaati pärinevad just Parani maailmast, ei saa öelda, et tegu olnuks just mulle kõige südamelähedasema tegelasega.

„„You are young, aren’t you?“
This seemed to sting Paran. A flush rose in his smooth-shaven cheeks. „Adjunct, for the past past seven hours I have been knee-deep in torn flessh and spilled blood. I’ve been fighting crows and gulls for bodies – do you know what these birds are doing here? Precisely? They’re tearing off strips of meat and fighting over them; they’re getting fat on eyeballs and tongues, livers and hearts. In their frantic greed they fling the meat around …“ He paused, visibly regaining control over himself as he straightened in his saddle. „I’m not young anymore, Adjunct. As for presumption, I honestly couldn’t care less. Truth can’t be danced around, not out here, not now, not ever again.““ (lk 41)

„Faintly, he heard the words of one of his childhood tutors. The man’s lined face rose into his thoughts to accompany the voice. „Those whom the gods choose, ’tis said, they first separate from other mortals – by treachery, by stripping from you your spirit’s lifeblood. The gods will take all your loved ones, one by one, to their death. And, as you harden, as you become what they seek, the gods smile and nod. Each company you shun brings you closer to them. ’Tis the shaping of a tool, son, the prod and pull and the finaal succour they offer you is to end your loneliness – the very isolation they helped you create.“ Never get noticed, boy.
Had the shaping begun? Paran scowled. Was he responsible for taking Coll’s life? The mere brush of friendship between them – enough to seal the man’s doom? „Oponn,“ he whispered, „you’ve a lot to answer for, and answer for it you shall.“ (lk 382)


loterii
ulmekirjanduse baas

3 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Mnu arust ei ole naised mehelikud. Nad on inimlikud =)
Aga millest ma ÜLDSE aru ei saa: tegelased on ühesugused?
Neil on üks ühine eripära, jah - nad on mõtlemisvõimelised. (Olen piinades ja õudusega õppinud, et päris elus ei ole mõtlemisvõime üldse üldinimlik.) Aga kuidas nad muidu ühesugused on?

kolm ütles ...

Hmm... okei, konfliktiolukorras ei saa vast avaneda väga laia inimkäitumise spektrit.
Ühesugused selles mõttes, et nende mõttemaailm vaid keerlebki selle konflikti ümber (räägivad eepilisusest, eksole). Muidugi, konflikt on arvatavalt üüratu ja Malazi avaromaan on sissejuhatuseks kogu maailma mingisse nurka. Tegelased täidavad ülesandeid ellujäämiseks (või ka päästmiseks - nagu Parani tegevus või Apsalari koduteele asutamine) või siis mingite omakasu motiivide nimel.
Mo meelest Erikson ei pane dostojevskit (Tattersail pole Anno, eksole), tal pole võimalustki tegelaste külluse tõttu - tegevus meenutab pigem teatrilava kui psühholoogilist mülgast (muidugi, miks just peakski "psühholoogiline mülgas" just see üldinimlik olema? Eriti kui... mõtlemisvõimegi pole üldinimlik...).

väga väga naine ütles ...

Sa tead, kes on Anno =) =) =) !!!

Aga selle eepilisuse-teema panen kõrva taha. Võib kunagi vaja minna.