Parem ja põnevam lugemiskogemus, kui eelmine eesti keelde tõlgitud Sapkowski nõiduriromaan.
Geralt on Brokilonis ravimisel, saab kuulda, et Cirilla olevat Nilfgaardis ja hakkavat keisriga naituma, ning asub kohemaid teele.
Temaga sattuvad kokku erinevad isikud, kes ühel või teisel moel jäävad koos nõiduriga reisima ja läbi sõjast haaratud ja rüvetatud maa liikumine ei ole kellelegi neist kerge.
Kirjeldused on korraga võikad ja samas on neis samasugust ükskõiksust, mis ilmselt valdakski sellistes tingimustes rändajaid. Aa, jälle ühed poodud. Aa, mingid põlenud inimkondid. Aa, jälle teibasseaetud. Põletamine. Suits järgmistest rüüstatud ja süüdatud küladest. Vägistamine. Tapmine. Nojah.
Sellisel taustal ei tundu kangelaslikkus enam kangelaslik, vaid lihtsalt arutu. Aga headus tundub ikkagi hea. See on tore. Mida päkapikk Zoltan ütleb - et tema viga on, et ta on hirmus hea, aga ta on kaine mõistusega päkapikk, nii et mõistab: kõigi vastu ei jaksa ta hea olla, nii et on hea enda ja oma lähedaste vastu - ei tee tühjaks seda, kuidas ta läbi metsiku sõjast laastatud maa veab kaasa naisi ja lapsi, kelle suhtes tal pole muud kohustust kui "aga kuidas me nad sinna jätame?"
Headus on. Eksisteerib ja Sapkowski ei salga seda maha.
Vahepeal käiakse võlurite juures, vaadatakse korraks, mida Djikstra teeb ja jälgitakse veidi ka Ciri teekonda.
Ma ausalt arvasin, et Rotid on selline helge grupp, mida tegelikus elus kuidagi olla ei saa, väärkoheldud lastest kasvanud kangelasröövlid. Ja teatud moel ongi, aga mitte PÄRIS ebausutavuseni armas ja nunnu. Ikka on röövlikamp, mis siis, et ei vägista ja tantsivad nagu kuradid. Ja Ciri ei ole päris ühedimensiooniline vapper ja lahke vaesunud kuningatütar, kes natukese armastuse eest on valmis läbi tule ja vee tõttama.
Põhitegevus on ikkagi Geralti ja tema seltskonnaga seotud ning nendega tuleb kõike ette.
Olgu, mitte kõike-kõike, aga nii emotsionaalsete kuristike ületamisi kui lahinguid, nii kauneid taaskohtumisi kui lahendamist ootavaid mõistatusi, nii viha kui leppimist, nii vangikonge kui ... olgu, ballisaale seekord Geraltiga seotud pole. Aga võlurid ja lossid, need käivad ikka kokku, nii et raamatus paar lossi ikka on. On huumorit, on kurbust, on põnevust - palju - ja isegi mõned rahulikud leebed kohad.
Paar asja on ainult markeeritud ja et ma sisemiselt oigasin - kõik see pingutus ja ime sünd ainult selleks, et maha tapetud saada - on võibolla minu liiga hea kujutlusvõime teene. Aga klapib kokku üldise ideega sellest, KUI kohutav on sõda ja KUI hirmus sõja keskele sattuda ja KUI ükskõikseks järgmised ja järgmised kohutavused inimese teevad.
Kui nüüd juuksekarva lõhki hakata ajama ning tunda, et Suur Lugu peab edasi liikuma, võiks öelda, et kogu see raamat on ebaoluline ja võiob lugemata jääda. Ent minu meelest õigustab ta oma olemasolu täiesti sellega, et tegu on hea raamatuga. Et Ciri elu Geraltil eriti muuta (veel?) ei õnnestu, ei tee olematuks, et läbitav vaimne ja füüsiline teekond muudab teda ennast ja ta teekaaslasigi.
