23 detsember, 2024

Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.


Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.


Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 


Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.



20 detsember, 2024

Timo Talvik - Sulid ja sulased (2025)

 

Kärp on 16-aastane orb, kes on põgenenud külast linna, kus ta kohalikul turul aitab sealseid kaupmehi oma erakordse tähelepanuvõimega - näiteks pettureid tähele panna. Vastutasuks saab ta kaupmeestelt natuke süüa, et nii hinge sees hoida. Ühel päeval äratab tähelepanu turu külastaja, kes ostab tühjatähja, makstes selle eest kuldmündiga, mis aga seejärel peagi kaob kaupmehe käest. Nagu Kärp tähele paneb, teeb kelm seda mitme maskeeringu abil ning meie kangelane otsustab ta omakorda vahele võtta … aga see kukub nii hullusti välja, et linnast pääsemiseks on tal vaja selle petturi abi. Nii satub Kärp suli Tõiveti sulaseks.


Tõivet pole aga lihtsalt lihtlabane suli, tema kogub kõiksugu maagilisi esemeid oma ülemusele ja ta avastab kiiresti, et Kärpi erakordne tähelepanu- ja analüüsivõime oleks talle väga suureks abiks. Nii algab üks seikluste jada, kus Kärp avastab Tõiveti juhtimisel üha fantastilisemat maailma (millest heal juhul on varem midagi kuulnud) - sellega küll kaasneb see, et kõik ta teod pole just moraalselt õiged. Kuid panused lähevad üha kõrgemaks, kui Kärp avastab, kelle heaks Tõivet töötab ja millised jõud õieti mõõtu võtavad.


Nii, selline on piisavalt hägune ülevaade veel ilmumata raamatust. Tempot on siin kõvasti ja ausalt öeldes arvasin pea lõpuni, et see romaan saab veel järje, kuid autor tõmbab siiski kõik otsad kokku. Tegevus toimub fantaasia-Eestis, mis jääb aga päris häguseks, et seda nüüd näiteks alternatiivajalooks pidada. Kohanimedena mainitakse taustateadmiseks Mulgimaad ja Peipsit ja Dagöt; raamatu teine osa toimub peamiselt Revalis, kus leiab mainimist Rataskaevu kant ja Härjapea jõgi. Aga esimeses osas rännatakse palju, külastatakse mitmeid anonüümseid linnu, kuid vist ainsaks kohanimeks oli Kollimetsa. Et siis tegu oleks justkui Eestiga, aga samas … täiesti anonüümne tapeet, mis isikunimede vahetamisega võiks asuda kus iganes.


Ajaliselt-materiaalselt võiks tegevus toimuda ehk 17.-19. sajandi oludes.  Ehk siis tehnika ja ühiskond on piisavalt arenenud, aga kindlasti mitte 20. sajandi mõõtu (noh, omamoodi siis paralleel aurupungiga). On ametlik ristiusk ja selle taustal paganlikud uskumused ning kuskil valitseb ehk (vene?) keiser (üks tegelane saadetakse kohale keisri poolt) - kuid riigivõim on siin romaanis pigem formaalne või koguni nähtamatu, eelkõige on võim kaupmeestel (kelle rahvus on küll täpsustamata) ja on siis maagilise maailma esindajad.


Maagiasüsteem on … küllastatud ja võiks ehk koguni lahjem olla, kõiksugu kolle ja vaime on siin peidus iga nurga taga, tõepoolest kuidagi liialt rikkalik ja võinuks vast rohkem kirjeldada ühiskondlikku korda. Kuid teiselt poolt: miks mitte lasta fantaasial lennata, kõik ei peagi olema seletatav harjumuspärase ilukirjandusloogikaga; ja tõepoolest, milline võis olla tõeline eestipärane kollitamine (kui nii võtta, siis käesolev tekst olekski justkui eelnev hernhuutlaste vaimse terrori tulekule).


Raamatu peategelane on Kärp, üsna eripärane nooruk oma saladustega, mis avanevad lugejatele kuni viimaste lehekülgedeni - võiks öelda, et see vast ongi raamatu kõige eripärasem külg (sest Kärp ongi eriline ja seda mitte tavapärases võtmes). Kuid maailma ei vaadelda vaid läbi Kärpi või temaga koos, aegajalt toimuvad tekstisisesed vaatepunktivahetused Tõivetile või paarile teisele tegelasele, seda küll üsna markeerimatult (no vähemalt mitte lõigusiseselt). Ehk siis jutustaja poolt on siis kord sisekõne või siis tegelaste ülene vaade, igal juhul ei jaga see jumala positsioonilt lugejale teavet (sest noh … nii peaks ju kohe saladusi välja jagama). Jällegi, sellel on omad head ja vead, ehk veidike segas, kui muidu Kärpi-keskne tekst on korraga lühikeseks ajaks välja vahetatud. Et romaan jaguneb kaheks ja nende vahel on aega mööda läinud kolm aastat, on natuke küsitav, kuidas Tõivet ta ilmsematele saladustele pihta ei saanud.


Selle eeltrüki sain autori pakkumisel kirjastuse Eesti Raamat kaudu, päris mugav on ikka lugeda spiraalköites teksti. Autorilt pole ma varem midagi lugenud, sest noh, arvutiekraanilt loen üliharva ilukirjandust (ja senistest Reaktori kogumikest pole veel kätte sattunud; kui muidugi teda sinna on valitud) - kuigi nagu näha, siis viimasel ulmejutuvõistlusel sai autor auhinnalise koha. Peaks ka selle teksti üle vaatama.


Kaanekujundus … noh, Eesti Raamat on teinud viimasel kolmel aastakümnel kõiksugu trikke, seekord siis võetud pildipangast, mis üldiselt on täiesti ok lahendus, aga kas nüüd täiesti täppis. Nojah, fantastiline Eesti siiski.




19 detsember, 2024

Kel Coleman - Disassembling Light (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Tegelaskeskne fantaasialugu, kus peategelaseks on Looja (“Creator”) nimega Terse, omamoodi käsitööline, kes on võimeline looma elusolendite kehaosadest traatidest abivahendite vms abil uusi elusolendeid. Selline amet pole just legaalne, sest noh, jumal teab mida õieti võidakse luua ja mida selleks kasutatakse, aga omamoodi legendaarne aura käib sellega kaasas. Ja on inimesi, kes soovivad seda omalt poolt õppida ja pakuvad end tema õpilaseks - nii nagu Terse kunagi leidis omale Loojast õpetaja.


Nii ilmub ühel päeval ukse taha noor naine, kes soovib saada õpilaseks - esimeseks õpilaseks, kes tal olla võiks. Terse’i salajase elu- ja töökoha on varemgi mitmed soovijad üles leidnud, aga keegi pole sobinud ega sealt omal jalal lahkunud. Naine näitab Loojale oma proovitööd, mille kallal ta ise on nokitsenud - olendit, mis koosneb jänese ja naise vana lemmikkoera osadest. Igal juhul on neiu päris andekas ja kasutanud päris mitmeid kavalaid töövõtteid. Aga kas ta sobib Terse’le?


Noh, vähemalt pole just puhas õudus, pigem tumefantaasia, ja nagu öeldud, üsna tegelaskeskne - ongi vaid kaks tegelast ja mõlemad on omal moel huvitavad.



18 detsember, 2024

Thomas Ha - Window Boy (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)


Sünge tulevikulugu, kus inimesed on jagunenud (või jaotatud) kaheks - ühed, kes elavad kaitstud keskkonnas, ja teised, kes peavad muidu hakkama saada. Väljaspool kaitstud keskkonda on välja arenenud kõiksugu koletised, mis püüavad siis hõivata üha rohkem elukohtasid.


Jake on noor poiss, kellele on ootamatult tekkinud sõber - nende kodu turvaakna juurde hiilib hilisõhtuti, kui vanemad magavad, üks väljaspoolne poiss, kellele Jake salaja annab toidu ülejääke. Jake ja ta vanemad elavad majas, millest nad väljas ei käi; ema on kodune ja isa teeb kaugtööd oma kabinetis. Eluks vajalikku toovad inimestest aretatud turvaolendid (küborgid?), kelle ülesandeks on muuhulgas eemale tõrjuda koletisi ja väljaspoolseid inimesi.


See “aken”, mille kaudu seda maja varustatakse eluks vajalikuga, selle vahendusel suhtlevad ka Jake ja see välismaailma räpane poiss - kuigi isa on keelanud ära pojale igasugused kontaktid välismaailma inimestega. Sest … need ihkavad kõike seda, milles nad elavad. Aga Jake, tema tunneb end üksikuna. Ühel õhtul aga see välismaailma poiss esitab palve, et Jake laseks tal nende õuel peatuda, paariks ööks mulla alla peituda, kuni koletiste arvatav ränne neist mööduks. Jake võtab mõtlemisaja. Ja koletised tulevad.


Selline õige klaustrofoobiline tuleviku düstoopia, kus vähesed inimesed on peitunud oma kindlusmajadesse (mis võivad tegelikult asuda sügaval maa all peidus) ja väljaspool süveneb paras põrgu - ja kaua need kindlusedki vastu peavad, kui nende tugistruktuurid hävinevad mutantide (või võõrorganismide?) üha suurema surve all.



17 detsember, 2024

Hana Lee - Bari and the Resurrection Flower (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu loo järelsõnast selgub, on tegu korea mütoloogia ainelise jutuga, kus siis väheke teistsugused rõhud kui tavaliselt ehk siis kväärkorealikult.


Bari elab metsas, igasugu olendite seltsis (või armul), kui korraga tuleb talle külla õde - nende vanemad on mürgitatud ja suremas ning neid võiks päästa vaid see, kui Baril oleks midagi pakkuda. Ta maagiline olend räägib ühest taimest, mis kasvab allilmas. Bari ei taha õdesid eriti aidata - õed elavad oma kuningapaarist vanemate juures, kuid Bari hüljati sünnihetkel, kui avastati ta sootunnusteta keha ning viidi metsa surema; kust ta aga korjati ja kasvatati üles kohalikud metsaolendid. Õed on käinud teda vahel vaatamas, justkui kaastundest, aga erilist lähedust pole tema ega õdede vahele tekkinud.


Aga viimaks soostub Bari minna allilma otsima seda Ülestõusmise Lille, aga kas seda üldse leiab ning kas seda peaks siis Barile antama - või miks peaks Bari aitama oma vanemaid, kes teda vastsündinuna metsa surema jätsid. Vähemalt loodab Bari, et tal õnnestub siit allilmast eluga tagasi pääseda … või veel parem, kui leiaks nõiaks olemiseks vajaliku abilise …


Minu suureks rõõmuks pole siis tegu õudukaga. Autori kirjelduse järgi on ta mitmel moel algset müüti muutnud (mitte et eksisteeriks ainuõige müüditekst) ja noh, tulemus on kirjanduslikult päris mõjus.



16 detsember, 2024

C.K. McDonnell: Armastus kisub meid lõhki

Nii tänapäevane lugu, et isegi Briti Elisabeth II on surnud ja Charles juba kuningas. 
Toimub Inglismaal ja natuke on ikka veel - IKKA VEEL - tunda, et osade inimeste, nt autori, arust seal ongi maailmasündmuste keskpunkt. Otsustatakse maailma saatust, olgugi et otsustajad pole kuningapere liikmed.
 
Muidu on tegu igati armsa ja kaasaegseid vaateid pealtükkimatult, ent samas väga reaalselt väljendava teosega.
Te arvate, et inimarmastajalikke veendumusi pole vaja sõnaliselt väljendada, niigi selged? 
Ma ei tea, kuidas on üldiselt, aga mul läheb küll seest soojaks, kui tore äärmiselt pädev tegelane ütleb teisele, et too pole erakordne mitte oma üleloomulike võimete pärast, vaid et sedasorti inimene kui tema ongi imeline. Või kui teist lohutatakse, et halvad asjad, mis juhtusid, ei olnud tema tegu, tema oli töörist kurjas käes. 
Lisaks on gay-tegelased, palju naisi, kes on väga erinevad, palju mehi, kes on väga erinevad (kuigi tõsi on, et just meeste puhul mul tekkis mõnel korral "oot, kas see oli nüüd see või see teine?"-küsimus, sest kui nood kaks täitsid loos umbes sama rolli ja käisid enamasti igal pool koos, oli neid natuke raske eristada). erinevaid vanuseid ja isegi Tõeline Armastus. 

Mulle väga meeldis raamatu lai haare ja et väga tükk aega ei saanud isegi eriti aru, mitu liini nüüd käimas on või mis roll on sel või teisel tegelasel. Loo kulg ei olnud ettearvatav. Kui lõpus toimusid suured paljastused ja dramaatilised kokkuvõtted, oli see mõneti isegi pettmustäratav - mulle tegelikult sobis vaikne igapäevanokitsemine ja pisiasjade kirjeldused, tegelaste endapiltide "ah, mis nüüd mina" kujutamine ja et loo keskmes ja südames on kõige odavama nõmedusega tegelev ajaleht Kummalised Sõnumid. Nagu Nelli Teataja, aga rohkem esoteerikale pühendunud. UFOd, kummitused, vandenõud jms. Väike ja tobe - ja samas sattub väga väga oluline olema.   

Kuna tegu on sarjaraamatu kolmanda osaga ja ma ei ole varasemaid lugenud, võiks ju eeldada, et lugejana sattun segadusse, miks mingid asjad on nii ja mitte teisiti, miks ajalehe töötajad teavad ja teevad mingeid asju ja mis enesestmõistetavused nende elusid saadavad, aga ei. Mulle oli kõik täpselt nii arusaadav nagu suvalist raamatut lugedes. "Selle raamatu maailmas on nii."
Kõik, kogu keerulisus. Jah, kummitused ja jumalikud jõud, võlukunst, identideedivargused, kellegi peas elavad võõrjõud, isegi hirmsate hammastega kiviinglid (natuke teistsugused kui dr Whos siiski) on kõik olemas. Inimesed elavad ajalehetoimetuses ja see toimetus asub vanas kirikus.
Aga põhimõtteliselt ikkagi tuttav maailm. Briti klassikaline kolmerattaline auto ja klistiiridega puhastumine, kapid (need laiaõlgsed füüsilise vägivalla peale elavad mehed) ja politsei, normaalne.

Vbla on natuke liiga selgelt olemas head ja pahad. Jah, osad pahad sunnivad häid halbadele tegudele, kuid rindejoon tundub siiski üsna selge. 
Aga see on pisiviga, tore põnev raamat ikkagi. 



13 detsember, 2024

Max Blecher - Juhtumusi vahetus ebatõeluses (2024)

 

Teose pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti ennast - ongi kellegi juhtumused kuskil vahetus ebatõeluses (kvaasireaalsus?) ehk siis üsna elava ettekujutuse ja vägagi tundliku noore poisi kogemused kokkupuudetest reaalsuse ja sellest tõukuva ettekujutusega.


Ei saa öelda, et tekst oleks ladusalt loetav (vahest lihtsam on teksti jälgida siis, kui minategelane kirjeldab suhteid vanemate naistega), samas täiesti usutav, et mõnes teatavas meeleseisundis võib selline vahetu ebatõelus vägagi täppi minna. Ja noh, ega siin pole just erilist vajadust näpuga taga ajada, mis võiks olla “reaalne” ja mis mitte, on lihtsalt üks tõelus reaalsuse kõrval.  Eks me oleme pori, mis muud.


“Ta näitas möödujatele oma häbet liigutusega, mida siis, kui see oleks tehtud teisel eesmärgil, oleks nimetatud “elegantseks ja stiilseks”. “Kui hunnitu, kui ülev on olla hull!” ütlesin endale ja nentisin kujuteldamatu kahjutundega, kui paljud tuttavlikud tobedad ja tugevad harjumused ja milline hävitav mõistuspärane kasvatus eraldavad mind hullumeelse elu ääretust vabadusest. Ma arvan, et see, kes pole midagi sellist tundnud, on neetud ega taju iial maailma tõelist avarust.” (lk 32)


 

“Mina ise olin pori eriline looming, misjonär, kelle see oli siia maailma saatnud. Ma tundsin neil hetkil selgelt, kuidas mälestus sellest naaseb, ja meenutasin oma vähkremiste ja palavikuliste pilkaspimeduste öid, kui minu olemuslik pori asjata hoogu võttis ja nägi vaeva, et pinnale tõusta, panin siis silmad kinni ja pori kees pimeduses ikka arusaamatult mulisedes…

Minu ümber laius porine tühermaa… See oli minu tõeline ihu, millelt olid nülitud rõivad, nülitud nahk, nülitud lihased, nülitud porini välja.

Selle vetruv niiskus ja toores lehk haarasid mind oma sügavustesse, sest neile kuulusin ma üdini. Mõned puhtjuhuslikud välised omadused, nagu näiteks mõned liigutused, mida suutsin sooritada, peened õhukesed juuksed või läikivad ja niisked silmad eristasid mind selle iidsest liikumatusest ja räpast. Seda oli vähe, muda tohutu majesteetlikkusega võrreldes liiga vähe.

Ma kõndisin igas suunas. Jalad vajusid luupekseni sisse. Sabistas vihma ja kaugel sättis päike end verise ja mädase pilvekardina taha unele.” (lk 63)


12 detsember, 2024

Isabel J. Kim - Zeta-Epsilon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis järjekordsest eksperimendist tehisintellektiga, seda siis tuleviku fantaasiates. Et siis tehisintellekti oli püütud kasutada kosmoselendude juhtimiseks - aga kõik sellega tehtud simulatsioonid lõppesid ikka laeva meeskonna hukkumisega; tehisintellekt võttis talle ette antud käsklusi liialt sõnasõnaliselt ning kõikide võimalike variantide ettekirjutamine läks liialt mahukaks.


Kuni siis üks teadlastest abielupaar mõtles välja uuenduse: tuleb teha küborg, inimkehasse on sisse istutad tehisintellekti osa, ning inimene ja tehisintellekt otsustavad üheskoos. Teadlastele sünnib laps Zed ja koheselt istutatakse temasse tehisintellekt Epsilon, keda kutsutakse ta õeks. Seda kuni teismeliseaastateni, mil püütakse Zedile selgeks teha, et tegelikult pole Ep ta õde, vaid ikkagi … masinavärk. Zedil ja Epil on oma arvamus, aga vähemalt teeb poiss näo nagu ta mõistaks.


Nii kasvatatakse temast sõjaväeakadeemias laevakapten ning Zed ja Ep saavadki kolida oma uude laeva, eluks ajaks tähtede vahele seiklema. Ja mis nüüd ees ootabki … kuni ühel hetkel astub Zed avakosmoses laevast välja ja Ep sõidab edasi.


Et siis jah, selline mõrvalugu või nii. Et kas inimkeha ja tehisintellekt saavad üldse koos eksisteerida, kui inimpool on ometi … selline ja keha pole kuidagi surematu. Kuid autor keerab vindi veelkord peale, kuid sellest siin targu ei kirjuta.



11 detsember, 2024

Rebecca Roanhorse - Eye & Tooth (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu sellele sarjale on iseloomulik, siis fantaasiakirjanduse osa kipub olema rohkem õudus või tumefantaasia, nii on ka see tekst pigem klassikaline õuduslugu (nojah, eks vihje seegi, et algselt ilmunud horrori antoloogias).


Koletisejahtijatest õde ja vend on palgatud kuhugi Texase kõrvalisse kanti midagi eemaldama. Sellisele traditsioonilisele ametile pakutakse nüüdisajal vähe tööd, kuna nüüd sotsiaalmeedia ajastul on kõiksugu tegelased tegemas vingeid videoid olendite hävitamisest. Aga nüüd siis pakkumine. Venna (“Eye”) tööks on Nägemine, õde (“Tooth”) tegeleb siis koletise mahavõtmisega.


Kui nad viimaks kliendi juurde jõuavad, võtab neid vastu üsna ebameeldiv proua ja majatäis nukke - see naine küll ei kogu neid, vaid hoopis valmistab neid. Naise juurde ilmub ootamatult üks vigane lapselaps, kuid see peletatakse kiiresti minema. Perenaine pakub neile süüa, mida õde küll ei suuda vastu võtta: mingi ülirasvane oasöök. Vend sööb ja jääb uniseks. Aga millise koletise pärast neid õieti kohale kutsuti, jääb õele segaseks - naine räägib mingist olendist, kes tapab ta maja kõrval maisipõllul elusolendeid. Tellija pakub unisele vennale magamiskohta ja saadab õe põllule jahile. Nojah, teadagi mis.


Et jah, tundub kui üsna klassikaline õudusjutt oma keskkonna ja kergelt üleloomuliku lisandiga. Lugu on nähtud läbi õe silmade ja sellisena päris huvitav nägemus; eks õel ja vennal on ka omad saladused, mis lugejale avanevad teksti edenedes.



10 detsember, 2024

James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.


Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.


Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).


Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.



06 detsember, 2024

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.



Sa jooksed ja jooksed otsata teed.


Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.


Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)


Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.


Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.


Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)


 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)


Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.


Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas


mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 


Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 


Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.


Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)


Sest jah, teadagi, nii see on.


Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)



05 detsember, 2024

Ian McDonald - The Dust Assassin (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Cyberabadi lugu, mis paigutub kuskil 21. sajandisse, aga millises kontekstis on teiste selle sarja lugudega, ei oska öelda - viimati sai sealt loetud 10 aastat tagasi.


Lugu siis kahest konkureerivast rikkurite suguvõsast - mõlemad on saavutanud suure võimu, kuna kontrollivad veekasutust; üha kuivavas Indias on see teadagi väga-väga kõva sõna (mitte et tegu oleks kõige võimsaimate veefirmadega). Konkurents on elu ja surma peale ning kumbki suguvõsa elab oma turvamaailmas.


Mis aga leiab dramaatilise lõpu peategelase perele, kui konkurendid neid üllatusrünnakuga hävitavad, põgenema pääseb vaid see noor tüdruk, kes napsatakse sealse ühiskonna oluliste … mitte nüüd kesksooliste, aga lihtsalt nais- ja meessuguelunditest vabade klanni poolt (nende liikmeid nimetatakse “yt”) - tingimisi võiks öelda, et tegu on eunuhhide aujärje pärijatega, aga see pole päris see. Tüdruk ihkab kättemaksu (nagu ta isa on öelnud, siis ta ongi “relv”), ent yt-maailmas pakutakse talle hoopis nendesuguseks muutumist. Aga kättemaks! Ja noh, eks yt on oma moraal ja üllatused, mistõttu tüdruk satub hoopis oma verivaenlaste kätte …


Et siis, sajandi alguse nägemuslikud tehnikaimed ja kõik muu, mis võiks lähitulevikus ees oodata.



04 detsember, 2024

T. Kingfisher - Pocosin (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kogumiku põhjal võiks öelda, et tüüpiline Kingfisheri jutt: üksik naine kuskil ühiskonna äärealal, tal on teatavad maagilised võimed ja kokkupuude maagilise maailmaga. Antud juhul siis tegu nõiaga, kes tahab lihtsalt natuke vaba aega, võimalust rahus elada, kuid kelle maja juurde ilmub veider opossum, mis võtab aegajalt inimese kuju.


See olend on silmnähtavalt suremas ja on ilmselgelt jumal. Mis põhjusel küll nõid sureb? Igal juhul, oma puhkehetke segamisest häiritud nõid aitab veidi ravitseda ja laseb opossum-jumalal oma terrassi alla surema ronida. Ja siis tulevad külalised - kõigepealt kohalik preester, kes nõuab surijat oma jumalale. Ta ei saa seda. Siis erisaadik põrgust, et viia seda kuradile. Ta ei saa seda. Siis kolmas külaline, kes on võtnud nõia vanaema välimuse.


Eks see paistab olevat võrdlemisi lihtne tekst, aga selline südamlik. Väsinud nõid, kes peab hoidma korras ilmaasju. Võiks ka näha teatavat vastuolu kristliku ja paganliku maailmakorralduse vahel.


03 detsember, 2024

Terry Pratchett - Final Reward (A Blink of the Screen, 2013)

 

Dogger on kirjutanud pika seeria Erdani nimelisest fantaasiakangelasest ja on otsustanud nüüd ametialaselt uue lehekülje pöörata: 26. raamat ja viimaks hukkub Erdan. Kõik.


Ainult et ühel hommikul seisab Erdan ta ukse taga - hiiglaslik kangelane on nüüd tõusnud jumalate kotta, kus ootavad teda pidustused aegade lõpuni. Doggeril on keeruline seda ette kujutada, kuidas see peaks toimuma tema Londoni korteris. Või miks ta üldse Erdanit ja tema hiiglaslikku mõõka (mis tahab juua verd) näeb. Ta ei oska muud teha kui panna Erdanit telekast seebikaid vaatama. Kuidagi tuleb veel kohtuda naisega, et sellega suhteid parandada - kes süüdistab Doggerit, et see ei tegele probleemidega, vaid projitseerib neid Erdani sugusele kangelasele jne. Ja mõõk tahab verd juua.


Nagu Pratchett sissejuhatuses kirjutab, on see Doggeriga juhtuv talle südamelähedane (ikkagi … autor) ja eks mitmel puhul mõelnud sellest tekstist edasi romaani kirjutada; tõesti, siit võinuks mõndagi edasi areneda.



02 detsember, 2024

Andrzej Sapkowski: Tuleproov

Parem ja põnevam lugemiskogemus, kui eelmine eesti keelde tõlgitud Sapkowski nõiduriromaan. 

Geralt on Brokilonis ravimisel, saab kuulda, et Cirilla olevat Nilfgaardis ja hakkavat keisriga naituma, ning asub kohemaid teele.
Temaga sattuvad kokku erinevad isikud, kes ühel või teisel moel jäävad koos nõiduriga reisima ja läbi sõjast haaratud ja rüvetatud maa liikumine ei ole kellelegi neist kerge. 
Kirjeldused on korraga võikad ja samas on neis samasugust ükskõiksust, mis ilmselt valdakski sellistes tingimustes rändajaid. Aa, jälle ühed poodud. Aa, mingid põlenud inimkondid. Aa, jälle teibasseaetud. Põletamine. Suits järgmistest rüüstatud ja süüdatud küladest. Vägistamine. Tapmine. Nojah. 
Sellisel taustal ei tundu kangelaslikkus enam kangelaslik, vaid lihtsalt arutu. Aga headus tundub ikkagi hea. See on tore. Mida päkapikk Zoltan ütleb - et tema viga on, et ta on hirmus hea, aga ta on kaine mõistusega päkapikk, nii et mõistab: kõigi vastu ei jaksa ta hea olla, nii et on hea enda ja oma lähedaste vastu - ei tee tühjaks seda, kuidas ta läbi metsiku sõjast laastatud maa veab kaasa naisi ja lapsi, kelle suhtes tal pole muud kohustust kui "aga kuidas me nad sinna jätame?" 
Headus on. Eksisteerib ja Sapkowski ei salga seda maha.

Vahepeal käiakse võlurite juures, vaadatakse korraks, mida Djikstra teeb ja jälgitakse veidi ka Ciri teekonda. 
Ma ausalt arvasin, et Rotid on selline helge grupp, mida tegelikus elus kuidagi olla ei saa, väärkoheldud lastest kasvanud kangelasröövlid. Ja teatud moel ongi, aga mitte PÄRIS ebausutavuseni armas ja nunnu. Ikka on röövlikamp, mis siis, et ei vägista ja tantsivad nagu kuradid. Ja Ciri ei ole päris ühedimensiooniline vapper ja lahke vaesunud kuningatütar, kes natukese armastuse eest on valmis läbi tule ja vee tõttama.

Põhitegevus on ikkagi Geralti ja tema seltskonnaga seotud ning nendega tuleb kõike ette.
Olgu, mitte kõike-kõike, aga nii emotsionaalsete kuristike ületamisi kui lahinguid, nii kauneid taaskohtumisi kui lahendamist ootavaid mõistatusi, nii viha kui leppimist, nii vangikonge kui ... olgu, ballisaale seekord Geraltiga seotud pole. Aga võlurid ja lossid, need käivad ikka kokku, nii et raamatus paar lossi ikka on. On huumorit, on kurbust, on põnevust - palju - ja isegi mõned rahulikud leebed kohad.
 
Paar asja on ainult markeeritud ja et ma sisemiselt oigasin - kõik see pingutus ja ime sünd ainult selleks, et maha tapetud saada - on võibolla minu liiga hea kujutlusvõime teene. Aga klapib kokku üldise ideega sellest, KUI kohutav on sõda ja KUI hirmus sõja keskele sattuda ja KUI ükskõikseks järgmised ja järgmised kohutavused inimese teevad. 

Kui nüüd juuksekarva lõhki hakata ajama ning tunda, et Suur Lugu peab edasi liikuma, võiks öelda, et kogu see raamat on ebaoluline ja võiob lugemata jääda. Ent minu meelest õigustab ta oma olemasolu täiesti sellega, et tegu on hea raamatuga. Et Ciri elu Geraltil eriti muuta (veel?) ei õnnestu, ei tee olematuks, et läbitav vaimne ja füüsiline teekond muudab teda ennast ja ta teekaaslasigi. 


29 november, 2024

Jáchym Topol - Saatana värkstuba (2024)

 

Üks igati huvitav lugemiskogemus, aga kas ma nüüd just soovitaks seda igaühele lugemiseks, sest eks see vähe süsimustaks jää. Ja noh, millega õieti võrrelda - eks kohe torkaks pähe Bora Ćosići “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” kui Mircea Cărtărescu “Ruletimängija” või ka Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindus” ja eks kuidagi võiks mõelda ka Inga Gaile “Ilusad” peale; aga samas, Topoli tekst on täiesti oma näoga (veidike ulmelinegi, kui jõutakse Valgevene reaalsusse ja peategelane kohtub …).


Lugu siis nimetust kitsekarjusest, kes on sündinud Terezini nimelises linnakeses, mis omal ajal olnud eri režiimide sõjaväelinnaks - kuid Teise maailmasõja ajal kasutati sealset taristut koonduslaagri tarbeks, et hävitada juute ja teisi natsidele sobimatuid inimesi. Nüüdseks (umbes nagu üheksakümnendad?) on linn enamvähem välja suremas, pole sõjaväge ega midagi; linna tähtsaimaks kohaks on Mälukorda, mis siis tutvustab külalistele sõjaaegses koonduslaagris juhtunut. Riigivõimud omakorda plaanivad buldooseritega maha tõmmata mittevajalikud militaarvaremed, sest need on lagunenud ja inimestele ohtlikud.


Riigi plaanile astub aga vastu kohalik vanamees Lebo, kes on sündinud seal koonduslaagris, üks väheseid nö ellujääjaid. Vanahärra on aastakümneid kasutanud kohalikke lapsi selleks, et need käiksid seal katakombides ja teistes varemetes midagi otsimas, tuues leitu Lebole, kes need siis omale talletab. Muuhulgas käis lapsena seal luusimas ka minajutustajast kitsekarjus.


Aga nüüd on kitsekarjus juba keskealine ning vanglast vabanenuna (tema ja ta vanemad on täiesti omaette teema, mida siin ei jõua käsitleda) tuuakse ta Lebo poolt tagasi Terezini, kus ta hakkab Lebo paremaks käeks linna ajaloo kaitsmisel buldooserite eest. Vanglas arvutit käsitlema õppinud kitsekarjus hakkab Lebo juhtimisel saatma kõiksugu kirju erinevatele isikutele ja organisatsioonidele, kes peaksid neid rahaliselt aitama. Ja aitavadki. Lebo muutub omamoodi kultuslikuks kujuks neile välismaa noortele, keda senimaani on traumeerinud nende suguvõsa saatus Teise maailmasõja ajal - Lebo aitab neid, tekib vaat et kommuun sinna sõitnud noortega.


Ja see kommuun muutub vägagi elujõuliseks ning äratab tähelepanu oma ettevõtmiste ja lähenemisega minevikuteemadele - getopitsade ja t-särkide müügi ning tantsimistega. Raha tuleb veelgi enam ja riigiasutused muutuvad toimuva pärast üha närvilisemaks. Kitsekarjus mässab ikka Lebo juhtimisel arvutis, tal on tekkinud andmebaas neist, kellelt on raha küsitud - ning sellele andmebaasile on nüüd tekkinud soovijad, kes on tulnud Valgevenest; neilgi oleks vaja abi oma mäluasutuse virgutamiseks. Ning kui Terezin ja selle kommuun langeb buldooserite rünnaku alla, siis smugeldatakse kitsekarjus Minskisse, kus avaneb hoopis teistsugune reaalsus.



See on nüüd õige ülevaatlik kokkuvõte poolest raamatust, kus kõik see õudus ja must huumor on tagasihoidlikult taamale jäetud. Aga jah, kuidas õieti tegelda mineviku mäletamisega, nii isiklikul tasandil kui ka laiemas käsitluses. Kuidas seda reserveerida, kuidas seda tänapäeval “müüa”. Autor on küll öelnud, et tegu on pigem kitsekarjuse armastusromaaniga, aga kas tõesti. Eks siin neid erinevaid vaimseid probleeme on külluses. Vähe hullumeelne romaan.