Manfred Kalmsten: Vari Albatrossosel

 

Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 

Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.

Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.

Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 

 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.

Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on

Loteriis varem
BAAS

Piret Raud - Meie aed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Mees tahab poega. Paneb eostamise ajaks voodi alla kirve. Sünnibki poeg. Enamvähem triksis-traksis, kuid ükskord kutsutakse lasteaias isa kõrvale ning näidatakse joonistusi, mida poeg on teinud teemal “Meie aed” (vaata näiteks raamatu kaaneillustratsiooni) ning õpetaja soovitab perel pöörduda lastepsühholoogi poole.

Vanemad aga pöörduvad kohaliku kõiketeadjast proua poole, kes nimetab poisi joonistusi labasteks (miks küll peavad olema õite asemel inimeste ninad!) ning soovitab vanematel oma lapsega tõeliselt tegelema hakata. Isa siis proovib … 

Kui “Kaotatud sõrmede” puhul mõtlesin, et mis see lõpp siis nüüd õieti oli, siis selle teksti puhul on asi veelgi kõhedam - sest nüüd pole tegemist nö fantastikaga, tegu ongi üldiselt üsna realistliku looga (jajah, kui need väikse lapse pildid kõrvale jätta) ja lugeja võib endale ette kujutada, kuidas siis isa poega aitas, kuidas sai pojast normaalne, eakohase maailmanägemisega poiss.

Väga hea lugu, kus mitmest küljest normaalsust ja eripära tõlgendatakse - kuidas näiteks näeb poja pilte kõigepealt isa, seejärel läbi lasteaia õpetaja ja siis aleviku kõiketeadja ning viimaks uuesti enda silme läbi. Eks siin muidugi on selgelt esil küsimus, kas rohi peab alati ühekõrgune olema; aga sama hästi hull on ikka see isa tegelaskuju ja tema tõlgendused või kuidas õieti lugejana tõlgendada tema tegevust perekonnas.

Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Piret Raud - Kaotatud sõrmed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Kogumiku nimilugu võiks laias plaanis samahästi ette kujutada piretraualiku lasteloona - naine avastab, et järjest kaovad tal sõrmed. No pole kõige hullem, elu läheb edasi, vaja lapse ja mehe eest hoolitseda, aga noh, viimaks tuleb siiski arsti juurde minna. Kus küll ei selgu midagi.

Edasi tulevad küll teistsugused rõhuasetused kui lastelugude puhul harjunud - mehega lähevad suhted halvaks (vähemate sõrmedega naine pole enam voodis hea), viimaks peale sõrmusesõrme kadumist tuleb ka lahutus ning ega siis töökoha kaotuski enam mägede taga ole. Aga elu läheb edasi - kuigi mitte just õnneliku lõpu poole.

Eks tekst ise on sellisena fantastika, aga samas see lõpplahendus ise on omakorda midagi sellist, mida ma õieti endale ei oskagi rahuldavalt tõlgendada ja teeb seetõttu … rahutuks. Ühesõnaga, hea värk.

Aga tõepoolest, kui lihtne oleks sellist teksti hoopis lasteloona, pannes teatavaid täiskasvanuelu raskuseid kõlama hoopis, noh, õnneliku lõpu ootusena, ettevalmistusena. Vaat siis ikka, kuidas eelarvamused end muudkui meelde tuletavad.

T. Kingfisher - Paladin’s Grace (2025)

 

Raamat, mis võiks olla järg “Swordheartile”, aga on siiski oma seeria avaraamat. Kui “Swordheart” oli ehk vähe fantastilisem (no kasvõi ühe peategelase päritolu tõttu) ja ehk ka naljakam (vähemalt endal oli siis kõva häälega naermist rohkem kui selle raamatuga - kuid vast siis maailm polnud enam nii üllatav), siis see on ehk … romantilisem või nii, kahe katkise inimese kohtumine ja avastamine ja lõputu eneses kahtlemine; ühesõnaga, nagu me sooviksime ise näha katkiste hingede paranemist (nojah, reaalsus on muidugi kõledam).

Kui esimeses raamatus käis üks pidev reisimine ja põgenemine ja maagiaga jändamine, siis siin on kammerlikum - kogu tegevustik leiab aset linna piires, juba poole raamatu pealt jääb see üldse “toppama” ühte kohtuprotsessi, mistõttu tegelaste liikuvus veelgi väheneb. Kuigi jah, seda hullemaks näib kujunevat seekordne peategelaste saatus, et isegi muidu üsna enesekindel Valge Roti Tempel mõtleb vähemvalusatele varuplaanidele (ehk kohtualune mürgitada, et see päästa elusalt põletamisest?).

Kuskilt raamatumuljest lugesin, et miks küll tekstis muudkui mainitakse piparkoogilõhna - kas siis sellel lugejal jäi tõesti aru saamata ühe peategelase amet parfüümide valmistajana? Selge, et niisugune inimene tababki maailma vähe teistsugusemalt ning eks kiiksudel ole omakorda kiiksud.

Aga jällegi, milline ilukirjanduse keskealistele ja mingil moel elu kogenud romantikutele - kõik need minevikutaagad ja viisid, kuidas end vee peal hoida ja kehalised äratundmised ja noh, ealised iseärasused. Eks jah, keegi meist pole igavene.

Kuigi siin on peateemaks ehk kahe inimese teineteise leidmine, siis samas pole siin mitte ühtegi teist tervet suhet. Rüütel Stephen pole varem kogenud muud kui juhusuhteid (aga seda siis enne jumala langemist); Grace ja muidugi tema õuduste abielu; ühel teisel rüütlil on salasuhe piiskopiga (mis aga on väsitav); ülejäänud tegelased kulgevad kõik justkui vallalistena. Isegi kõrvaltegelased ei paista minevat peale tööd koju mehe või naise juurde (rääkimata sellest, et linna tänavatel oleks lapsi), vaid kuhugi oma elupaika. Kui nii võtta, siis kuidagi veider keskkond, ka “Swordheartis” ei mäleta just toimivaid paare. Nojah, fantaasiakirjandus.

Igal juhul, väga mõnus lugemine. Armas ja põnev ja kuidagi soe, kusagil kujutlustes oleme ehk kõik paremad kui muidu.

Eduard Vilde - Ettevaatlik kosilane (Jutustused II, 1953)

 

Lugu noormehest, kes tahab uurida, kes ta ihaldatu tegelikult on - kas tõesti selline nagu esmakohtumisel ning sellele järgnenud kirjavahetuses, või siis niisugune nagu küla peal jutud käivad. 

Priit maskeerib end sandiks ja läheb selle Liisi kodutallu sööki kerjama. Aga milline vastuvõtt teda ootab! Liisi ongi õige kuri ja tahab sandi vaat et almuseta välja visata. Kas siis temast peaks saama Priidu talu perenaine!

Aga seal talus on teenija Kadri; orb, töökas ja hea südamega. Priidu jääb sandiks maskeerituna hoopis teda vaatama. Kui hoolas, arukas, sõbralik ja kenake kah. Priit asutab tutvust sobitama.

Et siis jah, ei tasu osta põrsast kotis - kui sulle on muidugi olulised muudki omadused peale välimuse ja kaasavara.  Või kuidas kunagi.

Piret Raud - Taaveti varvas (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Peast veidi segi arhitekt avastab, et iseenesest on võimalik leida klassikalisest kunstist kõiksugu vabandusi, et luua tellijate nõudmistele vastavat arhitektuurilisi käkke. Selleks peab lihtsalt kunsti jaoks silma olema.

Tundub, et see on alles esimene kord, kui olen lugenud Raudi täiskasvanutele kirjutatud proosat. Kui lastejutud (koos illustratsioonidega) mahuvad üldiselt 2-3 leheküljele, siis siin muidugi hoopis pikem teemasse süvenemine, ülesehitus ja viimaks lahenduseni jõudmine. 

Eks muidugi mehest peategelase vaade naistele paneb veidi kukalt kratsima (oh, need T. Kingfisheri hõrgud kirjeldused naisekehast) - aga noh, kui leppida sellega, et tegu polegi just kõige mõistlikuma tegelasega, siis muidugi iseloomustab tegelasi ennastki selline kvaliteedi hinnang.

“Elena vastu oli loodus olnud erakordselt helde: ta oli loodud justkui sellest samast marmortükist, millest Michelangelo vormis omal ajal Taaveti, ning tõepoolest veatu oma kahvatu naha, kergelt lokkis kiharate ja väikese lohuga lõual. Kõik tema välimuses näis olevat hoolega mõõdetud tasakaalus: nina pikkus oli kooskõlas juuste värviga (need olid tal meekarva), puusade laius harmoniseerus randmete ümbermõõduga ja halliseguste silmade udune pilk, mis mõjus veidi sedamoodi, nagu oleks ta pilves, sobis kokku harjumusega pingehetkedel alahuult hammustada. Tõtt-öelda olin ta pärast üsnagi arust ära.” (lk 12)

Triinu Meres - Roheline kivi (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Eks selline lühike ilulev tekst hirmudest ja elu tõelistest väärtustest, või mis iganes sellised lühikesed ja kujundlikud tekstid õieti sümboliseerivad.

Antud juhul on siin linna rännanud tütarlaps, kes seal ringi uitab ning koos linlastega poeb alati peitu, kui sinna tuleb ohvrit otsiv hunt.

Aga noh, kas peaks kartma.

Selliste lugude õnnestumisprotsent on minu jaoks alati väike ja nõuab õigete tähtede kokkulangemist.

Hanneleele Kaldmaa: Oliver

 

Olen oma (kahe) kogemuse põhjal otsustanud, et Hanneleele Kaldmaa ei kirjuta luulekogusid nagu teised. 
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.

See luulekogu ei ole selline.

Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli. 

Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul. 
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.

Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks? 
Tunne loeb, mitte selle põhjus. 
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.   

Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.

Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud. 

Ma ei lugenud allolevaid arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel. 
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.

Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.

Muuseas. raamatu lakad on pilt.

ERR

Looming

Sirp

Mööda netti

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.

Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.

Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.

Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.

Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.

Marissa Lingen - Some of Them Closer (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).

Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.

Eks sellistel teemadel kirjutati juba oma 80 aastat tagasi, nii siin- kui sealpool ookeani. Käesolev tekst pole just draamast või ideoloogiast pulbitsev, küll aga kuidagi … üldinimlik.

Triinu Meres - Tähtsad asjad (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Teaduslik fantastika tulevikust, kus heaoluühiskond on üsna laialdaselt levinud. Inimkond on laienenud teistele taevakehadele, sellega kohanemiseks tehakse laialt geenimanipulatsioone ning elu on üldjoontes talutav. Aga geenitöötlused pole siiski jagu saanud sellisest nähtusest nagu depressioon - ent on selgunud, et sellised inimesed on äärmuslikes olukordades vägagi tõhusad tegijad, siis saavad nad korraga oma laksu kätte ja efektiivsus laes.

Nii on siis kogunenud seltskond eriväelaste väljaõppega depressiooni kogejaid - et päästa ühest äärmuslaste kogukonnast noored neiud, keda sunnitakse abielluma. Mõeldud, tehtud.

Muidugi, siin tuleb mitmeid moraalseid küsimusi - kui suur võib olla see enese heaks saadav laks, et teha teistele nö altruistilikult head? Sest noh, see operatsioon pole kuidagi seaduslik (muuhulgas on ka inimohvreid), aga isiklik tasu on see, et sa tunned end nii elusana (seeläbi kasvõi partneriga seksida). Meres on loonud pealtnäha üsna lihtsa teksti, aga samas on see päris hea kõverpeegel (tänapäeva? endisele?) heaoluühiskonnale, egoismile, meediatarbimisele. Kuidas saavutada enesega rahulolu, mis võib olla selle tegelikuks hinnaks? Mis võib olla altruismi tegelik motivaator?

“Tavalises malbes olukorras vallanduv krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib selline inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.

Kui see oli välja selgitatud, oli edasin muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ja tõhusad inimesed astumas vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.” (lk 129-130)

Laura Loolaid: Tagavara-malev

 

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 
500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske".
Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele. Aga oli vaja venitada, mälestustehämus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kasvab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte.
Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, raamatu teises pooles vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid veidralt skemaatilised. 
Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte. Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastga, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade maailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure omaenda maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu tolle maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse hoidmiseks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide järjekindlus. Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud. Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahalised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. 
See on protoversioon, kus sees sadade lehekülgeda kaupa "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osiseid ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Reaktor
Jaaguari keeleplogi
BAAS

Muriel Spark - Juhiiste (2025)

 

Veider lühiromaan. Ühelt poolt pole see just mugav lugemine (sest üsna peagi öeldakse, mis juhtub peategelasega); teiselt poolt on see kahtlemata huvitavalt teostatud ning sellisena lugemiskogemust igati värskendav.

Peategelane võtab ette reisi, et saada tapetuks. Kuidas, see selgub. Miks, see on juba lugeja enda tõlgenduste küsimus.

Sest me ei saa peategelase pähe, me vaid liigume kaasa üsna grotesksel reisil lõpu poole. Ühelt poolt on selge, et kõik need inimesed, kellega ta kokku puutub, see on peegeldus ühiskonnast. Aga miks see naine liigub sellise eesmärgi poole - see on tabamatu, sellel pole justkui ratsionaalset seletust, see on justkui hüperaktiivne või laksu all “Taimetoitlane” (kui mugav on ikka otsida seoseid  Loomingu Raamatukogu siseselt), inimene, kes võtab ette enda saatuse lõpliku lahenduse.

Nagu järelsõnast selgub, on lugejad pidanud seda teksti rituaalseks - ja tõepoolest, see on kuidagi kummastavalt teatraalne.

Kõva aasta ikka Loomingu Raamatukogult; seni siis tervelt 8 naisautoreilt teoseid 5 meesautori kõrval - ja noh, nõrgemad paistavad olevat pigem meesautorite tööd. Raamatu lõpus toodud reklaamteksti järgi paistab küll tulevat rohkem vorstiparaad (kuigi see ehk kandub juba 2026. aastasse? Vaevalt et järgneva 2,5 kuu jooksul jõuab ilmuda 6-7 raamatut).

C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).

Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.

Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.

Triinu Meres - Teistsugune südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Kuivõrd siin on omal moel tegemist kõiksugu loomismüütidega (paaril juhul leiab mainimist nende seos kaasaegse maailmaga), võiks seda pidada päris pretensioonikaks kunstmuinasjutuks. Igal juhul, quest on siin suure algustähega, Pilvepoeg külastab oma halva käitumise heastamiseks (õigemini küll südame tagasisaamiseks; ses suhtes otsene paralleel kogumiku avatekstiga) erinevaid ilmu ning õpib mõndagi uut. Igal juhul, päris muljetavaldav quest.

Ja noh, nagu ikka, ürgjõud pole mingid läbinist üheülbalised nähtused, eks neil ole ka omad nõrkused ja kõrkused, autor ei pane siin mingit faehlmanni. Ning eks seetõttu ole ka peategelane Pilvepoeg (ugrilik trikster? kuigi jah, maailm pole just ugrilik) niisama meeldivalt mitmeplaaniline.

“Suur Meremadu oli tõepoolest suur. Tema silmad olid mahedad ja rohelised ning sama värvi näisid nende helenduses kogu tema keha ja juuksedki. Soomused kilgendasid ning tema pikakoonuline nägu oli omal moel kauniski, kuid see oli pilvede ja kaljude mastaapne ilu, mida on väga raske võrrelda elusolendite vilka võluga.” (lk 87)

Eduard Vilde - Armumäng (Jutustused II, 1953)

 

Kõlav pealkiri, aga teemaks siiski taas baltisaksa olukord - antud juhul siis nö valgustatud aadel, mis olevat justkui progressiivsed, lääneeuroopalike mõjudega lihtrahvaga suhtlemisel.

Sõidavad tõllas armunud härra ja proua ning arutavad, kuidas tuleks mõisarahvast kohelda. Kutsariks on Jaan, ning kodumaale naasnud naine ikka õpetab kohalikku mõisnikku, kuidas peaks kutsariga suhtlema. Ainult et kutsar pole selliste viisakustega harjunud. Lisaks on ta niipalju tööd teinud, et jääb pukis suikuma ning viib tõlla eksiteele ja sellega juhtub õnnetus. Kutsar vallandatakse.

Kuid mõisniku üllatuseks palkab see sama aadliproua just Jaani omale kutsariks … kuniks siis järgmise õnnetuse korral kohe vallandab, sest ta lasi hobused lõhkuma, kui tõllas istus proua tütreke.

Tegemist ongi pigem õpetliku või sotsiaalkriitilise looga, näitega maarahva raskest elust. Lõpp on küll näiliselt õnnelik (mõisnik ja aadliproua ühendavad südamed!), aga Jaan on senini töötu. Noh, tõesti oma ajastu toode.

Triinu Meres - Reeturid (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Seda võiks ehk nimetada militaarulmeks. Loo peategelasel on ees ikka ja jälle rasked eetilised valikud - noh, eks see vast ole Meresi loomingu kreedo.

On üks ulmeline maailm, kus kahe riigi äärealadel käib üks pidev madistamine, milles kummagi poole asunikud järjepidevalt kannatavad. Aga nagu selgub ühe haavatud sõjaväelase pihtimusest, pole see madistamine niivõrd riikide vahel, vaid just nende piirialade asunike vastu …

Jama värk. Asunikel tuleb leida kuidagi viis, kuidas endid säästa tapmisest. On muidugi üks ala, kuhu võiks põgeneda, aga selleks tuleb ületada mürgitatud maa. Muidugi, mis seal veel ees ootab.

Tegelikult on selline sissejuhatav kokkuvõte kõigest taustalugu ning peategelasel tuleb laveerida selle vahel, mis on õige ja mis vale - ja need valikud pole vaid personaalses plaanis (kuigi tema kireobjekt teeb õige häirivaid tegusid), vaid pigem kogukonna nimel. Laias plaanis siis üldinimlikud väärtused. Ikka on tunne, et Meres katsetab ja katsetab ning lugedes ma õieti ei käivitunud. Muidugi, plusspunktid nende eetiliste küsimuste valusa esituse eest.

Mats Traat - Mänguveski (1972)

 

Eelkõige jääb see jutukogu meelde autori poolt loodud julgete karakterite poolest - kui õieti aru saan, siis siin õieti pole ühtki varju-matstraati peategelaseks. Nii mehed kui naised, Traat ei löö risti ette katsetamisega - ühe loo kirjutab muuhulgas üldse mulgi murdes (noh, see tulemus on nii ja naa). Ja kui juba katsetatakse karakteriloomega, siis ega ta pahatihti ka halasta neile - mitte et just peategelane kaotaks elu (nojah, siiski “Lossimägi”), küll aga mitu olulisemat kõrvaltegelast, mis paneb loo lõpplahenduse vägagi kummitama (eelkõige “Seasaaga”, miks mitte ka “Kius”).

Laias laastus võiks jutud jagada kaheks - on kaks kaasaegsete  linnategelastega teksti (“Mänguveski” ja “Lossimägi”) ja üks ajalooline keskuselugu (see mulgikeelne “Kius”). Ja siis kogu teine pool, üsna tinane vaade nõukoguliku maaelu köögipoolele, kus purjus mehed ja erineva saatusega naised elavad seda ühismajandielu. Kohati on Traat sedavõrd kriitiline, et seda võiks juba satiiriks pidada (“Seasaaga”) - kas tõesti võibki olla nii hull (või koguni naturalismi sünnitis?)? Kuid jah, satiiri siit vast küll ei leia, seeasemel saab kasvõi puskariajajast öövahi suu läbi kiirkõnni läbi 20. sajandi esimese poole Eesti ajaloo.

Eks Traati võiks võrrelda ühe varasema mulgi autoriga - austet August Kitzbergiga. Kuid hoiakud on üsna erinevad. Kui Kitzberg ajab ikka naisevõtujuttu ja viskab mitmes jutus naljagi, siis Traat kirjeldab seda veidralt mulksuvat nõukogude maaelu, kus plaani täitmine oleks justkui A ja O, aga samas … inimesed üha jätistuvad. Kitzberg liigub tsaari-Venemaa aegruumis, Traat nõukogude ühiskonna raames. Ühele eelnes ja teisele järgnes see täieline Eesti Vabariik.

Muidugi, huvitav oleks lugeda tolleaegset retseptsiooni, ega ma pole üldsegi tuttav selleaegse külaproosaga.

Mänguveski 5/10

Seitse paberit 4/10

Kohavahetus 6/10

Lossimägi 4/10

Kius 5/10

Seasaaga 6/10

Partii 5/10

Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.

Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.

Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.

Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.