Juri Borev – Kurjast võimust vaevatud (2008)

Raamat koosneb siis juttudest, mida autor on kuulnud enamasti tuttavatelt ning kutsub seda haritlasfolklooriks. Igasugu värke – kuulujutte, luuletusi, anekdoote ja juhtumeid tsaariaja lõpust, nõukogude ajast ja praegusest omamoodi demokraatlikust Venemaast. Siia postitusse sai valitud lühikesi anekdootlikke kilde, sest noh, kes see ikka viitsib lugeda. Praegusele lugemisele on muidugi probleemiks, et ilma sügava nõukakogemuseta ei suuda paljusid siin raamatus mainitud tegelasi adekvaatselt idenfitseerida – niisiis, konteksti puudumine. Oleks muidugi kena näha daatumeid, millal on Borev haritlasfolkloori üles tähendanud, aga noh, tegemist pole just tõsiteadusliku väljaandega. Borev on iseenesest päris natsionalistlik, seetõttu päris lõbus (või siis mitte) lugeda, kuidas tulnuks N.Liidu lagunemist korraldada jne. Alates uutmisest läheb tekst igavaks ja halavaks, Borev räägib, kui sitt elu nüüd on ja kirub sealset, hmm, demokraatiat.

“Saadikud Kostromast.

“Nälg on, Vladimiri Iljitš. Kaera sööme. Varsti hakkame hirnuma.”

“Tühi jutt! Me sõime eile Nadjaga purgitäie mett, aga meie küll veel ei sumise!”” (lk 57)

“Stalin on Gorkis Leninil külas.

“Enesetunne on sant, varsti ma suren ära.”

“Siis andke võim mulle.”

“Ma kardan, et rahvas ei tule teiega kaasa.”

“Osa rahvast tuleb minuga, ülejäänud tulevad teiega.”” (lk 66)

“Lenini sajanda sünniaastapäeva puhul hakkas artell “Zaveto Iljitša” tootma kolmeinimesevoodit “Lenin on meiega”. Teine sama nime kandev artell aga laskis välja käokella: igal täistunnil sõidab välja soomusautol Lenin, sirutab käe ette ja karjub: “Revolutsioon, mille vajalikkusest on rääkinud bolševikud, on... ku-ku!”” (lk 73)

“Beria kannab Stalinile ette: “Koreas on vaenlane viiskümmend kilomeetrit tagasi löödud, vallutatud on viis linna, Zaporožstalis on tööle pandud kõrgahi, Stavropoli kolhoosnikud koristasid hea viljasaagi, luuletaja Leonidze, poeemide “Juhi lapsepõlv” ja “Juhi poisiiga” autor, on asunud uue poeemi “Juhi noorus” kallale.”

“Kuidas luuletaja Leonidzel korteriga on?”

“Meie andmetel on tal suur korter Thbilisis, suvila Suhhumis, suvila Gagras, väike maja Bordžomis...”

“Kuidas tal ordenitega on?”

“Meile teadaolevalt sai ta hiljuti Lenini ordeni.”

“Kuidas preemiatega?”

“Stalini preemia kõik järgud.”

“No aga mis ta must siis veel tahab?”” (lk 90)

“Stalinile kanti ette: Tšapajevi sugulased kaebavad, et ta ei ole filmis enda moodi. Stalin kõndis edasi-tagasi, vaikis ning ütles siis: “Valetavad nagu pealtnägijad.”” (lk 112)

“Kord pöördus Kozlovski Stalini poole palvega:

“Ma ei ole kunagi välismaal käinud, aga tahaks minna.”

“Plehku ei pane?”

“Mis te nüüd, seltsimees Stalin, koduküla on mulle palju kallim kui kõik välismaad kokku.”

“Väga tubli! Siis sõidagi oma kodukülla.”” (lk 121)

“1943. aastal Peakorteris toimunud nõupidamisel pöördus Stalin kindral Jerjomenko poole: “Ah teie, seltsimees, olete ikka veel vabaduses?”

Kindral tuli löödult koju, jättis naisega jumalaga. Kuid möödus päev, kaks, nädal – ja midagi ei juhtunud. 1944. aasta alguses kordus sama lugu. Sama aasta lõpus Peakorteris toimunud nõupidamisel sosistas Stalin Jerjomenkole taas:

“Mina ei saa aru, miks teid ikka veel ei ole arreteeritud?”

Ja jälle ei juhtunud midagi.

Võidubanketil aga ütles Stalin: “Ka kõige rängematel sõjapäevadel ei kaotanud me optimismi ja huumorimeelt, eks ole, seltsimees Jerjomenko?”” (lk 138)

“Mis oleks juhtunud, kui Hruštšov oleks surnud enne kui Kennedy? Onassis oleks abiellunud Niina Petrovnaga.” (lk 204)

“ “Tervist, Leonid Iljitš! Teie mind ilmselt ei mäleta. Mina olen Nadežda Konstantinovna Krupskaja.”

“Jaa, muidugi! Miks ma teid ei mäleta, Nadežda Konstantinovna?! Ja teie meest, seltsimees Krupskit, mäletan väga hästi. Nii südamlik inimene oli!”” (lk 208)

“Brežnev kohtas Karlssonit, kes elab katusel, ning tundis huvi:

“Kus on teie sõber Engelsson?”” (lk 208)

“Mis vahe on Jumalal ja Brežnevil?

Jumal on piiritult armuline, aga Brežnev on armutult piiratud.” (lk 209)

“Brežnev on Tretjakovi galeriis.

“Mis pilt see on?”

“See on peegel, Leonid Iljitš.”

“Aa, Tarkovski – ma tean.”” (lk 216)

rannu vald

Indrek Hargla – Maris Stella (2003)

Tuchmani teos on kenaks eellooks sellele raamatule, sealgi pisut juttu Jeanne d'Arciga seonduvast. Võimusuhete sasipundar, Hargla meets Macchiavelli ja Kusnets ja Crichton ja kes kõik veel. Poole raamatu peal tekkis süüdimatu mõte, et paistab olevat autori üks ilukirjanduslikult ambitsioonikamaid tekste, mis samas pole nii huvitav kui ta paremad raamatud.

Huvitav ajaloofantaasia sellest, kui mingil moel eksisteerinuks keskajal Põhja-Ameerikas kuningriik, mis pidas end prantslaste teadmata end Prantsusmaa, hmm, vasallriigiks. Huvitav, kui vandenõuteooriate huvilised seda raamatut loeks, kas neil lööks tekstis esitatud mõttekäikude peale silmad särama? Kui raamat on keskpaigani üsna igav ja tasane, siis loo otste sõlmudes tekib kelmikalt jabur võimalik ajalugu oma järjekordse Jeanne d'Arci saatuse fantaseeringuga. Neitsi käib närvidele? Kupatame ta siis Siberisse – ahjaa, tol ajal oli Siber veel enamvähem avastamata – no siis kuhugi seitsme maa ja mere taha. Ehk saame teada, milline võinuks olla Kärgatav Kõu glamuurne esiema. Kokkuvõtteks, lõbus mõttelend.

ulmekirjanduse baas

Peeter Volkonski – Volgi naljad (2008)

Järgnevat postitust ei sobi lugeda alaealistel ja nõrgemasoolistel. Või noh, üleüldse.

Abielupaar sõidab kooselu 25. aastapäeva tähistama samasse motelli, kus nad mesinädalaidki veetsid.

Toas küsib naine: “Kallis, mida sa mõtlesid, kui nägid esimest korda minu alasti keha?”

“Mõtlesin, et tahaks su ajud välja keppida ja tissid kuivaks lutsida!” vastab mees.

Naine võtab riidest lahti ja küsib: “Aga nüüd?”

“Nüüd tundub mulle, et olen head tööd teinud!” (lk 31)

Üks mees tahtis endale teleskoopi osta. Ta läks poodi ja palus müüjal seda endale näidata.

Müüja tõi teleskoobi välja ja ütles: “See on nii hea riist, et te võite näha isegi minu maja seal kaugel mäe otsas.”

Mees vaatas torusse ja hakkas naerma.

“Mis seal naljakat on?” küsis müüja.

“Alasti mees ja alasti naine jooksevad ümber maja,” vastas mees.

Müüja haaras mehe käest teleskoobi ja vaatas samui oma maja poole. Siis andis ta mehele kaks kuuli ja ütles: “Siin on kaks kuuli. Ma annan selle teleskoobi teile jumala muidu, kui te ühe kuuliga lasete mu naisel pea sodiks ja teise kuuliga sellel vennikesel riista küljest.”

Mees vaatas veel kord teleskoopi ja ütles: “Teate, mulle tundub, et piisab ühest kuulist.” (lk 52)

Elas kord kapten nimega Bravado. Ta oli vapper mees, kes ei tundnud kunagi vaenlase ees hirmu. Kui neid ründas piraatide laev, käskis Bravado alati tuua oma punase särgi ja tormas kõige esimesena lahingusse.

Ühel õhtul pärast järjekordset võitu küsis üks meestest, miks kapten võideldes alati punast särki kannab.

“Sellepärast,” vastas kapten, “et kui ma haavata saan, pole verd näha ja mu mehed ei hakka kartma.”

Järgmisel hommikul märkas meeskond, et neile läheneb mitte üks, vaid tervelt kümme piraatide laeva. Kõik vaatasid ootusärevalt kapteni poole.

Kapten vaatas jäise pilguga liginevat armaadat ja hüüdis: “Tooge mu pruunid püksid!”” (lk 90)

“Mees ärkab haiglavoodis ja karjatab: “Ma ei tunne oma jalgu!”

Doktor: “Sest me amputeerisime teie mõlemad käed.” (lk 111)

Instruktor õpetas noort spermatosoidi: “Kui sa sireeni kuuled, hüppa kohe tunnelisse ja hakka kiiresti ujuma, kuni jõuad niiskesse koopasse. Selle lõpus näed sa punast pallikest. Mine tema juurde ja ütle: “Tere, mina olen spermatosoid!” Tema vastab sulle: “Tere, mina olen munarakk!” Sellest hetkest alates hakkate tegema koostööd loote loomisel. Kui kõik on selge, siis edu sulle!”

Kaks päeva hiljem tegi spermatosoid parajasti just väikest uinakut, kui kõlas sireen. Spermatosoid ärkas üles, hüppas tunnelisse ja hakkas kiiresti-kiiresti ujuma. Ta teadis, et peab esimesena kohale jõudma. Kui ta selja taha vaatas, nägi spermatosoid, et tema võistlejad on kaugele maha jäänud.

Ta jõudiski esimesena punase pallikese juurde ja ütles: “Tere, mina olen spermatosoid!”

Punane pallike naeratas ja vastas: “Tere, mina olen mandel!” (lk 166)

Üks mees istub õhtul üksinda oma kontoris, kui äkki ilmub tema ette džinn ja küsib: “Ning milline on sinu kolmas soov?”

Mees satub segadusse: “Kuidas ma saan soovida kolmandat soovi, kui ma pole veel kahte esimestki soovinud?”

“Esimest sa lihtsalt ei mäleta,” vastab džinn, “sest sinu teine soov oli, et kõik oleks jälle endine. Nüüd on sul järel ainult üks, viimane soov.”

“Ma muidugi ei usu seda,” ütleb mees, “aga olgu pealegi. Tee nii, et kõik naised mind tahaksid!”

“Tehtud!” vastab džinn ja lisab igaveseks kadudes: “See oli, muuseas, ka sinu esimene soov...” (lk 171)

Annika Põltsam – Rõõmsa meele käsiraamat (2009)

Pole just traditsioonilises mõttes käsiraamat, pigem siis reklaam erinevatele eneseabitreeningutele. Sihtgrupiks keskmine inimene ehk kontoriinimene, või täpsemalt öeldes ehk keskealistele naistele mõeldud – muuda oma elu ja saad parema abikaasa, välimuse, kodu ja töö (no ma ei julge neid tähtsusjärjekorda panna). Järgnevalt siis mõned tsitaadid naerujoogast (sest ei viitsi tervisevõimlemise ja mõttetreeningute osadest midagi välja tuua).

“Meie keha ei oska vahet teha teeseldud ja tõelisel naerul. Kõik, mis juhtub kehas, juhtub ka meeles, ja vastupidi. Seega – kui teeskled naermist, usub su keha, et sul on tõesti lõbus, ning varsti usub seda ka meel. Enesetunne paraneb märgatavalt juba pärast kümne minuti pikkust naermist.

Hea enesetunde saavutamiseks piisab isegi sellest, kui hoida suunurki lihtsalt ülespidi.” (lk 13)

“Stressis või halvas tujus inimese hingamine muutub kiiremaks, pindmiseks ja ebaühtlaseks. See tekitab hapnikupuudust ja suurendab süsinikdioksiidi hulka veres, mis omakorda lisab närvilisust ja pingeid ning võib viia haigestumiseni.

Parim viis parandada keha varustatust hapnikuga on kombineerida sügavat hingamist naermisega. Kui sa ei oska sügavalt hingata, lõdvestuda ja mediteerida, siis lihtsalt naera südamest.

Tõeline naer, mis tuleb kõhust, lõdvestab otsekohe nii keha kui ka meeled. Naer puhastab kopsud seiskunud õhust ning parandab keha varustatust hapnikuga. See toob kaasa rõõmsa tuju ning rohkem energiat.” (lk 16)

“Igasuguse kehalise käitumise kordumine teatud aja jooksul tekitab sama emotsiooni meeles. Kui naerda pidevalt ja intensiivselt, siis toimuvad ajus muutused. Ajurakkude vahel tekivad uued seosed, juurde tuleb uusi rakke ning selline piirkond ajus laieneb. Rõõmsad ja eluterved mõtted omakorda muudavad meie keha tervemaks.” (lk 19)

raamatumaailm

Isaac Asimov – Koidu robotid (2010)

Kõigepealt siis kollast teavet klatšihimulistele – raamatus räägitakse palju seksist või õigemini erootikast, vahepeal saab suisa lehtedepikkuse temaatilise ülevaate (lk 116-126) nö tulevikuerootikast ja seda läbi naise silmade (ehk siis ei mingi porr, vaid puudutuste ja meeliskluste salakeel). Selline erootikaküllus pani ausalt öeldes siivsalt üllatuma, robotid kui kumminaised ja -mehed (no mis naistel viga, kui käsu peale peenis sobivaks tuunitakse, viagra vast nii tõhus pole? Vaevalt et naisrobotid võiks samaväärset lõbu meestele pakkuda – või kes teab?).

“Õige peatselt mõistsin, et mulle meeldib teda puudutada, ja tal ei kulunud kaua aega arusaamiseks, et mulle see meeldib. Ta oli väga hästi häälestatud robot, kes jälgis täpselt Kolme seadust. Naudingu mittepakkumine, kui ta selleks võimeline on, oleks mulle pettumust toonud. Pettumust võib tõlgendada kahjustamisena ja ta ei suutnud inimest kahjustada. Lõputu helluse ja tähelepanuga soovis ta mulle naudingut pakkuda ja kuna ma nägin temas soovi naudingut pakkuda – midagi, mida ma Aurora meestes kunagi ei näinud –, tundsin ma tõesti naudingut ja lõpuks kogesin täielikult seda, mida võib orgasmiks nimetada.” (lk 126)

Aga aitab klatšist ja paari minilausega raamatust – et siis kriminaalne lugu roboti tapmisest või täpsemini roboticide'st, suisa psühholoogiline põnevik... robotitest. Millegipärast torkas pähe Asimovi võrdlus Besteriga kui ulme kaks võimalikku äärmust (aga äärmusi on muidugi rohkem) – ühel intellektuaalne vestlus üldhuvitavatel teemadel, teisel tungiline mäslemine ja raev. “Koidu robotid” on naljaga öeldes ulmeUlysses ehk 350 lehekülge teksti mahub 3 päeva sisse, pole just palju romaane, mis ajaliselt nii kitsaste raamidega läbi ajaksid (hea küll, algul on ka reis Aurorale, kuid see möödub raamatu kontekstis üsna linnulennuna – ehk siis hüppena läbi hüperruumi (lk 43)). Kui üldiselt püsis huvi loo vastu üpris neutraalsel ja heasoovlikul alal, siis loo puänt on ootamatult tore ja paneb Asimovit takkajärgi igati rohkem respekteerima (võrreldes eelmiste Daneeli raamatutega). Ja tahaks nüüd teada, et mis veel neljandas raamatus saab.

Aga alljärgnevatest linkidest saab tegelikult teada, millest raamatus jutt.

ulmekirjanduse baas

sex, drugs and great books

avaldatud mõtted

Kaksainus (2004)

e.e. cummings

sinu südant kannan kaasas (lk 203)




sinu südant kannan endaga kaasas (kannan seda omaenese südames),
ma ei lähe kunagi ilma selleta välja (kuhu ma ka ei läheks, mu kallis,
ja mis asi mul ka teoksil poleks, ei ole see ainuüksi minu enda teha,
vaid on ka sinu teha, mu kallim),
                             ma ei karda
saatust (sest sina, musirull, oledki mu saatus), ma ei taha maailmast
kuuldagi (sest sina oma iluga oled minu maailm, mu tõeline maailm)
ja sina oled pealekauba see, mida rahvasuu kuuks kutsub,
ja kõik see, mida päike meile leelotab, oled tegelt sina
                              ja see ongi
kõige sügavam saladus, milleni keegi ei küüni (selles ongi kõige juurem
juur ja kõige pungam pung ja see taevaste taevas, kuhu sirutub
elu nime kandev puu, mis kasvab kõrgemaks, kui hing julgeb loota,
ja see kasvab nii kõrgeks, et mõistus ei suuda seda enam varjata),
ja see ongi see imeline vägi, mis hoiab taevatähed lahus,

ma kannan su südant endaga kaasas
(kannan seda omaenese südames).

sirp

Kärgatav Kõu – Ühe indiaanlase autobiograafia (2010)

“Maa Looja istus ruumis, kui ta teadvusele tuli. Kuskil ei olnud mitte midagi. Ta hakkas mõtlema, mida ta tegema peaks, ja lõpuks hakkas nutma. Ta silmist voolas pisaraid, need pudenesid tema istumise alla. Mõne aja pärast vaatas ta allapoole ja nägi midagi helkimas. Seal helkisid tema pisarad, mida ta ise tähele polnud pannud, ja millest oli tekkinud praegune vesi. Nendest pisaratest said tänapäeva mered.” (lk 22-23)

Selline on rahvalik variant maailmaloomise algusest ja alljärgnev on samast šamanistlik variant (vt lk 127)

“Lugu maailma algusest
Meie ei tea, mille peal meie isa istus, siis kui ta teadvusele tuli. Tema silmist voolasid pisarad ja ta hakkas nutma. Aga ta ei jäänud kauaks mõttesse. Ta ei näinud mitte midagi, ja kuskil ei olnudki mitte midagi. Ta võttis midagi selle asja küljest, kus peal ta lamas, ja tegi sellest tükikese maad. Selle läkitas ta enda all olevasse ruumi, ja nägi sealt, kus ta lamas, et tema loodu oli muutunud kujult meie maa sarnaseks.” (lk 71)

Indiaanivaimustus jäi teadagi algkooli aegadesse, selles suhtes on huvitav teha väike restart (ja kindlasti on soovitatav see raamat anda noorimatele lugejatele, kel olemas võimalik indiaanivaimustus, et siis seda kenasti edendada).

Raamat on omamoodi võitlus püha ja argise vahel (mis siis lõpuks leiab lahenduse mingilaadse sünteesina – ehk siis peyotekristlus). Ühelt poolt kõik need suured sõjameeste traditsioonid ja vaimud ja jumalad (pikad riituste kirjeldused!), teiselt poolt linnades ja taludes toidu, raha ja riiete kerjamine või näppamine (lk 57) või siis abirahadega sehkendamine (lk 84 jm). Argiselt õpetatakse tulevast meest, et ära lase naisel enne sind surra (lk 39), riituste seletustes lastakse rahumeeli naisel varem surra (lk 68), nõiavärk on ikka keeruline. Ühesõnaga, suurte nõiaannetega Kõu pettub Vägede Riituses (lk 81) ja muus sellises, ning hakkab hoopis tantsijaks, seejärel satub alkoholismi küüsi ning tegeleb edaspidi pätitempude ja naiste murdmise ja millega kõik veel – ent viimastel lehtedel peyotetamisega tekib mehele nagu mingi rahu (ja nõrgeneb side oma primitiivse religiooniga (vt lk 134) – mis on on muidu meiesugustele gringodele teadagi takkajärgi nii põnev, aga nüüd see uus jumalateenimine... palju lahjem). Et siis – paganlik kiht on suuresõnalisusest hoolimata üpris õhuke ja dekoratiivne (üllatus-üllatus), mõnuained ja potjomkinlus on ühtviisi esil nii nüüd kui sellal. Ja üleüldse, miks peab nii kindlasti eeldama, et põlisrahvaste usundid on nii tugevalt üksikisiku elus sees, ehk on see lihtsalt üks mänguruumidest, mitte algus ja ots.

“Purjus inimest nähes varastasin temalt alati kõik, mis tal oli, sest minust oli saanud varas. Purjus naist nähes panin ta alati pihta, sest ma olin liiderdaja. Ennekõike otsisin naist, kellega kokku elada, sest siis sain endale kogu tema raha. Kui mõni naine minuga kokku elada tahtis, pidi ta kogu oma raha mulle andma. Nõndamoodi ma toimisingi. Tihti läks mul korda ahvatleda ühekorraga kaks või kolm naist minuga koos elama.” (lk 91)

Kui teose lugu algab ja kestab mõnda aega kui üks pühakiri (teatud apsudega muidugi – Kõu on juba noorest peast kõva naistehuviline jne), siis viimane kolmandik läheb ikka väga kriminaalseks ja liiderlikuks, ning omal moel humoorikakski – eks seda osaliselt põhjusta ka indiaanilik (?) jutustamisviis (mis jõuab meieni läbi kahekordse tõlke – winnebago > inglise > eesti; eks see tähenärimine ole, aga ju omad rõhuasetused olid Radinil inglise keelde kohandamisel ja ning nüüd Krullil oma Radini ja Kõu eestindamisel). (Korrektne oleks muidugi siinses postituses Radinit raamatu autorina nimetada (nt lk 130 jm); huvitav, kas Blowsnake'i originaaltekst on ka Radini lisandusteta inglise keeles avaldatud?) Mikroajaloona igati põnev lugemine.

Tulevikus on vast see raamat 2010. a Loomingu Raamatukogu heinsaardovlatovlik haruldus, et siis, käbedalt ostma ja tomahook käppa.

bukahoolik

Dan Millman – Rahumeelse sõdalase tee (2010)

“Matkasin graniidist mäetippude vahel üle alpiaasade, rajades endale teed läbi paksude männi- ja kuusesalude, ning jõudsin kõrgel mägedes asuvasse järvepiirkonda, kus inimesed olid haruldasemad kui puuma, hirv ja väikesed sisalikud, kes minu lähenedes kivide all silkasid.” (lk 217) – vaene puuma ja hirv.

Raamatu algus (ja üleüldse selle peategelase ülikoolispordiaastad) tuletab meelde, et meeste sportvõimlemine on kole sport (ka naiste sportvõimlemine on jube). Ühtlasi meenub, kuidas keskkoolis pidi ühel spordialal muudkui kolm aastat kooli esindama, aga kui talviti oli sportvõimlemise veerand, siis see paganama kooli eest higi ja vere valamine ei maksnud midagi ja vaat et kehalises kasvatuses sel veerandil ebarahuldavat ei saanud. Paneb imestama, miks üldse sai vaevutud võistlustel käima. Ja kui sellised mälestused panevad sisemuse kihvatama, siis raamatu lugemisest head villa ei saa.

“Vaata, õnne saladus ei peitu rohkema tagaajamises, vaid vähema nautimise võime väljaarendamises.” (lk 184)

Veider, et sellist raamatut laenutati ilukirjanduse pähe, sest noh, kirjanduslikult lähenedes pole tekst just suurem asi. Või on äkki tegemist Castaneda jms parodeerimisega? Ei tea, pole tuttav selle temaatikaga, nii oligi endale tegemist omamoodi eksperimendiga – kuidas täiesti tuimalt lugeda mingit vaimset teost. Eks oma hinge päästmise nimel tuleb kõiksugu raamatuid lugeda.

Üdini ameerikalik tekst, ka tõlge vastav. Raamatu-Millman on selline laadna olekuga pläraläraleenu, kellest nagu ei oskaks oodata süvitsi minekut – küll aga parajat müügijuttu. Või samas, tühine inimene nagu me kõik oleme. Iseenesest isik, kes näeb Surma jms, pole just tavamõistes normaalne, pigem hüpohondrik või nii – no lõpuks peategelane saabki aru, et tegu on luuluga (lk 225). Ma ei julge arutleda, miks peategelane õpetajale Sokrates nimeks pani. Sisu ei hakka ümber jutustama, sest natuke ei viitsi. Ei õnnestunud oma kogemusi kirvega katki lüüa (lk 87) ja seetõttu tegemist täiesti sisutu postitusega.

Nojah, lugemise ajal leidsin ühe kihvti tsitaadi, mida oleks siinkohal lõpulõiguna kasutanud, aga raamatu happy end nullis selle õigustatud kasutamise ära. Ja armas vaimse tee otsija, kellele see postitus totra ja ebaõiglasena näib, vabandust, olen tuim ja halb inimene, ent hoian sulle mõttes pöialt.

Lew R. Berg – Tants tulle (2000)

Lugu nagu niisugune, et transgalaktilisel laineril juhtub õnnetus ja Gorgonea nimelisele planeedile kukub kaks päästekapslit. Gorgonea on ohtlik koht, kus ökokatastroofi tagajärjel on valla pääsenud kõiksugu sissetoodud kiskjad ning muteerunud humanoidid ei hiilga külalislahkusega. Päästesalk eesotsas Remariga saadetakse võimalikke elusolevaid kapslitegelasi päästma. Ja puhkeb möll.

Romaan siis omamoodi näide sellest, kui “Reekviem “Galateiale”” lugusid pikemaks jutustuseks või romaaniks välja venitada. Selline tore seiklusjutt, ikka veidrad olendid ja küllaldaselt põmmutamist ja põgenemist pimedates käikudes. Bergi pikematele tekstidele mitteomaselt pole siin tegemist raskelt relvastatud sõjameestega, vaid pooleldi tsivilistinärudest päästetöötajatega, kel (teatud eranditega muidugi) puudub sõjaväeline väljaõpe ning kel tutvuse poolest selleks operatsiooniks mõned raskemad relvad kaasas. Finaalile lähenedes annab ikka mõistatada, kes neist päästjatest maha lüüakse.

“Puutumatu vabastas ka Remari jalad, too tõusis püsti ja samal hetkel ajas end põrandalt üles ka surnuks peetud Tulekummardaja, pakkudes kaunis košmaarset vaatepilti. Väljatilkuv aju ja voolav veri koos annihilaatorikiire energiast pea külge sulanud kiivriga moodustasid võika maski, mille taolist võis ette kujutada vaid kõige hullemas hirmuunenäos.” (lk 140)

Teksti võiks iseloomustada kui “vana hea ulme”, palju seiklusi ja veidrusi ja ei mingit peamurdmist, lihtsalt mõnus meelelahutus, pole küberpunki ega transhumanismi. Raamatu viimane põgenemine on küll päris, ee, ulmeline (või noh, natuke Indiana Jones). No lõpp on lõpp, autorile endale hakkasid vist lained üle pea käima ja tegi siis kirvehoobiga loole katkestuse. Printsessid said kenasti päästetud, aga ei mingit romantilist tasu selle eest. Nojah, naised.

ulmekirjanduse baas

Tiit Sepa – Kodukäija (2010)

Jätkub siis Hinno ja ta lähedaste ja kasulaste ja sõprade ja eksnaiste ja tuttavate kommuuni saaga. Raskusi hakkab tekitama teose sahteldamine, tegemist polegi ehk enam põneviku või krimkaga, kogu vunk on läinud laia tegelasgalerii toimima panemiseks, vaid Epp lapsega jääb tahaplaanile (miks?). Sepa on ehk liialt armunud oma eelmiste raamatute tegelastesse ja seetõttu jääb lugu toppama jandiliku suhetekomöödia võrku, aga autor muudkui jätkab ja pillab naljakesi ja kõiksugu argitargutamisi, kohe nagu simman õhtujuhi saatel. (Takkajärgi selgub, et olen pea samasugust juttu varem kirjutanud.) Hinno romaanidest on siin vast enim rõhutud humoorikatele ja jantlikele olukordadele. Raamatu lõpus tuleb Sepa pisut meelemärkusele ning lööb tegelasgaleriid hulga õhemaks, ning see võib tulevaste Hinno seikluste puhul päästerõngaks osutuda, praegune olukord on sutt lämmatav. Ja samuti jääb küllaga lahtisi otsi, et jätkata ja jätkata.

“Hetkeks ehmatasin, sest tundus, nagu vaataks mind hoopis keegi teine, mitte naine, kelle olin tuppa toonud. Siis mõistsin, et lihtsalt köögivalgus moonutas tema sääsepunnilist nägu.” (lk 51)

Ei teagi, mis edasi kirjutada. Sisu on raske kirjeldada, sest iseenesest on lool palju tahke (nagu ikka, kes on kelle laps ja kes kepib keda ja mõrvad ja naljad jne jne), aga seda peamist lugu ei taha nagu paljastada (väike vihje – kõik see Hinno palava armastuse jutt Synnest läheb päris naistekaks kohe), ja ausalt öeldes nüüd takkajärgi ei saanudki aru, kuidas loo kuritegelik külg lahenes (kas tõesti saaks võimalikus järjes sellele pihta?). Igatahes, käib üks tõsine ehitustöö ja kui viitsiks kaardilt uurida raamatus esinevaid Märjamaa ümbruse kohanimesid, saaks vast see kant rohkem tuttavaks.

Naljakas, kuidas möödaminnes lüüakse mõned tegelased maha (üks eksposeerija ja üks eksnaine, ei hakka nimesid paljastama) ja see nagu erilist traagikat ei tekitagi, iseenesest on need situatsioonid päris õudustäratavad (hullusehoog ja ootamatu külmrelv, vist) – ent eestlaslik love, peace & happiness kommuun õilmitseb ikka rahumeeli podinal edasi. Ja pisut jabur on aknast alla hüpanuga tegutsemine (lk 86-87, või üleüldse see salapärase maja piilumisaktsioon), et noh, käiakse siis salamisi surnut katsumas ja keegi ei märka nende nuhkimist ega midagi (või kuidas Meeli korraga selle loteriivõiduga nõustus ja mingid suva vandid ehitama laskis?). Veronika lugu on algusest otsani ausalt öeldes päris lembelik. Huvitavad tegelased on Angela ja Ülle, kelle autor korraks romaani toob ja siis lihtsalt ära kaotab – päris modern võte (samas poleks romaan suurt kaotanud, kui nad jäänukski teksti toomata – oleks vähe kompaktsem).

“Nii lühikeseks meie taaskohtumine jäigi. Naine ei tulnud minu ellu enam kunagi. Milleks ta üldse siia ronis, seda ei saanudki ma kunagi teada. Surma ta kohe kindlasti otsima ei tulnud. Tal olid teised plaanid.” (lk 227)

Et Hinno on lõvikarja juhtiv alfaisane, siis kulub autoril suur hunnik arvutiklõbistamist kõige kenama lakaga lõvi kiitmiseks. Ikka leiavad hea sõnaga ohtralt meenutamist minevikusuhted kenade naistega ja praegusestki ligitõmbavusest, mistõttu ikka veel tiirlevad ta ümber ekssõbrannad oma võimalike Hinno-juunioritega (ja eks taustal figureeri ka naiste mõneti turris elukaaslased). Kõik need enesekiitmised muutuvad pisut korduvaks ja väsitavaks. Huvi pärast võiks keegi kokku arvestada, kui palju Hinno raamatu(te) jooksul tuttavatele ja võõrastele raha jagab (kuldketi kinkimine on eriti jabur), päris varimajandus kohe.

Siis sedapsi siis. Kui keegi tahab õnnelikku külaelu planeerida, siis õppematerjal selle romaani näol olemas.

Lew R. Berg – Must kaardivägi (2005)

Võrreldes eelmiste Bergi raamatutega on autori areng olnud ikka hämmastavalt tähelepanuväärne, ikka mehine seitsmepenikoormasaabastega hüpe, nii selgelt omanäolist romaani just tihti ei kohta. Lugu siis sellest, kuidas sõjas osalenu Lex Rogan ei leia argielus rahu ja adrenaliini ning läheb palgasõdurina kuhugi endise sõjatsooni piiriplaneedile kolmeks aastaks korda looma. (Abikaasa seda just hõisates heaks ei kiida, aga no mis teha, noorte abielud.) Talisiumi nimelisel planeedil saab kõvasti actionit ja nagu ikka on palgasõdurid muust tsivilisatsioonist klaustrofoobiliselt eraldatud. Aga pole häda, selline see sõjameeste elu on (raamatu lõpupoole siiski hakatakse mõtlema, et kas ikka saadakse sellelt purukspommitatud rusuplaneedilt ära või peab igaveseks jääma). Ja nii siis ongi pea 500 lehekülge madinat Talisiumi allesjäänud populatsiooni ja veel ühtede olevustega. Kui oled Kunnase ja Anmanni sõjameheeepostega sõbramees, sobib seegi raamat lugemislauale.

“Lex rabas kabuurist püstoli ja lõi sellega pealepassijale pähe, aga pealiigutuse tõttu läks löök veidi märgist mööda ning hooga langev püstoliraud sattus mehe kõrva ja pea vahemikku. Kõrvalest rebenes lahti, jäädes ainult nibuga pea külge rippuma. Haavast purskus verd, mees tõmbas õhku kähinal sisse ja kohe pidi kostma eelmisest veelgi kõvem röögatus, mille vältimiseks Lex uuesti virutas. Püstolipära raksatas lausa kuuldavalt vastase kuklasse, karjatus sumbus kusagil õnnetu pealepassija kurgus ja teadvust kaotades vajus mees otseti maha. Lex äsas talle igaks juhuks veel korra vastu kukalt, nii et pealepassija keha läbis tõmblus, hüppas siis oma karabiini juurde ja vaatas valvsalt ringi.” (lk 250-251)

Kahju, et Vahing omal ajal seda raamatut ei arvustanud, tema analüüsi Lexist lugenuks suure huviga. Berg on vast nihilistlikult hoiakult võrreldav Tänaviga, aga see on siiski midagi muud Tänavi mängulisusest (mitte autor ilmtingimata nihilistliku hoiakuga oleks, vaid seda lugeja vaatepunktist). Ei tule ette ühtegi autorit, kes nii neutraalselt vägivalda suhtuks (varasemad romaanist kirjutajad räägivad neutraalselt suhtumisest sõtta). Või õigemini võlutult, Bergile meeldib kirjeldada vägivalla koreograafiat – kuidas veri lendab ja vange pekstakse või kuidas surmasaanu pea ees trepilt alla lendab (lk 174) jne jne jne. See ei ole otseselt glamuurivägivald – lihtsalt osa autori loodud maailmast, sellele pole otsest hukkamõistu (kuigi liialt ülemäärane – kui see on võimalik – vägivald leiab Lexi mõttemaailmas teatud taunimist). Eks kergelt homolik see sõjaväemaailm on (nt lk 97), aga eks see ole paratamatu sellistes machokooslustes. Kui viimases kolmandikus ilmub Lexi kõrvale Yolanda, siis see on hetkeks kui mingi emafiguuri vilksatus, moondunud südametunnistus, aga peagi laguneb Lexi jaoks seegi. Digifotonduse ajal on pisut harjumatu, et tulevikusõdalased ei kasuta selliseid lihtsaid lahendusi töö hõlbustamiseks.

Ühesõnaga, huvitav ulmetellis. Ja kahjuks jääb järg tulemata.

“Hüvastijätuks libistas ta pilgu üle kodumaja, kuid mõtetes viibis ta juba kaugel, teistel planeetidel, keset lahinguid. Ta oli taas leitnant Rogan, Esimese Koloniaalkorpuse võitleja, noor uljas ohvitser, kes koos oma kaaslastega võis korda saata tavainimestele mõistusevastasena tunduvaid tegusid.” (lk 504)

ulmekirjanduse baas

ulmeseosed

päevaleht

sirp

Virgo Sirvi – Viini plika ja Mozarti kuldmuna (2008)

“Istusin voodiservale ja mõtlesin veelkord öösel nähtud unenägude peale. Olen oma unenägude suhtes alati tähelepanelik. Eriti siis kui unenäos räägitakse. Seekord oli eriti imelik tunne, sest unenäo-draakon hoiatas mind.” (lk 27) – hakka või isegi unenägudest mõtlema, kui muudkui unenägudest kirjutatakse ja kui neis unenägudes midagi tähenduslikku on, tegemist ikkagi unenägudega ja unenäod võivad olla vägagi tähenduslikud, eriti need unenäod, kus unenägudes toimub midagi ootamatut võrreldes muude unenägudega, neid unenägusid pidasin silmas siis, mitte kõige tavalisemaid unenägusid.

Pole ammu Sirvit lugenud ja esmahetkel ehmatab päris ära lihtlausetega väljendumine, aga õnneks pole tegu lembelikult märatseva lihtlausemassiga. Raamat siis sellest, kuidas maatüdrukulikult uje (lk 22) ooperikriitik Andra (ah, süda hakkas verd jooksma, kui meenus Andra järgmine eluetapp) sattus Viini ja vaimustus salongilikkusest. Ent kõik, mis särab, pole kuld, ja juhtub teadagi mis. Mõrv. Mis teeb Andra? Petab Jaani? Võiks, aga ei, asub hoopis mõrvale lahendust otsima.

Teksti muudab pisut lihtsameelseks see, kuidas Andra muudkui Eesti kultuuriväärtusi võõramaalastele tutvustab, selline vaikne tüütu undamine nagu (aga samas raamatu alguse ekskursid kultuuriajakirjandusse on nostalgiliselt armsad). Mälu järgi tundub see Sirvi viiest raamatust nõrgim olevat, kuidagi ebausutav süžee ja tegelased (lausa lapsikud?), Andra on kui mingi hilistiinekast seikleja. Raamatu viimane kolmandik kisub eriti veidraks ja tobedaks, ikka kes magab kellega ja kui palju veidraid plaane välja mõeldakse.

Kuni saabub puänt, mis heastab kõik ja tekitas mõttes naerupahvaku. Tõepoolest, Sirvi üllatab ja kokkuvõtteks igati meeldivalt ning pean nii mõnegi eelmise lõigu kriitilise lause tagasi võtma. (Ehk siis siinne postitus illustreerib raamatu lugemiskulgu.) (Ja teatavasti ei tohi mõrvalugude puhul lahendusest kirjutada.) Sirvi on tore.

Lew R. Berg – Reekviem “Galateiale” (2004)

Kogemata sai valitud lühijuttude kogu, ja noh, ausalt öeldes on ikka põnevam pikemaid tekste lugeda; et lühem tekst paeluks, peab see ikka väga hea olema (mõttekas lause muidugi). Kirjastus võinuks raamatule sisukorra orgunnida, või kuidagigi tekste eristada, olnuks nagu lugejasõbralikum või nii... Berg on oma kosmoseooperites üsna merendussõnavaralemb (või meeleolult selline piraaditsev pigem), nii tossutab siin kapten piipu ja osalevad tüürimees ja pootsman ning sõiduriistaks suisa kosmosejaht. Põhimõtteliselt võiks siinse kogu 4 loost igaühe venitada jutustuseks või romaaniks, kui vaid soovi oleks, tegemist ongi kui kondikava või kildudega.

Nimilugu on ootamatult sentimentaalne (ja napi verekaotusega), suisa kobavalt õrn. Ja mis nii tundlikult algab, võiks muidugi ütlemata kurvalt lõppeda, aga võta näpust, noormees ja neiu lahkuvad koos tulevikku, hakka või Sun Ra'd kuulama. Igal juhul, üllatav looke.

ulmekirjanduse baas

Milvi Lembe – Elukäänakud (2009)

Kuna tegemist on hullu tekstiga ja tahan selle vaid võimalikult kiiremini mälust kustutada, siis järgneb nüüd tavapärasest veelgi seosetum postitus (aga vähemalt puuduvad pikad tsiteeringud!).

Juba avalõikudest paiskub lugeja ette ekstaatiline kirjutusviis, vahel tulistatakse ikka lühilausetega (no pidevalt tegelt) ja vahel trummeldatakse hüüumärkidega (no pidevalt tegelt), tunnen kuidas endalgi hakkab seepeale veri vemmeldama ja tahaks pööraseks minna: “Mõtted sähvivad hiirekiirusel.” (lk 6), tõepoolest. Lehekülg 8 on juba selline litakas heasoovliku lugeja näkku, et vajasin tõesti hetke rahunemiseks (no tegelt panin raamatu käest ja mõtlesin valjult “wtf?”). Raamat algab uskumatult ja tahaks omaette “möh” öelda, ma tõepoolest eelnevalt arvasin, et nüüd saab midagi veidrat lugeda, aga et see nii... veider on, pani õhku ahmima.

Huvitav, kui pensionärid seda loevad, kas nad peavad igaks juhuks rahusteid võtma? Võiks küll! Esimestest lehekülgedest paiskuvad näkku sellised suhterägastikud ja kepivariandid, et noh, selge see, lööb oimetuks, de Sade muigaks kurikavalalt või nõutult.

Väga teleseriaalilik fiiling on, just nagu need, mida stuudiotes filmitakse – pidevalt kohtutakse jumal teab milliste tegelastega kontoris või toas või uksel, olgu siis päev või öö, vahet pole; seda kõike võiks lausa näitelaval etendada (kui leiduks hulle, kes suudaks osaleda). Vahel tekib tunne nagu oleks autor istunud teleka kõrval ja kirjutanud seebikatest mahlasemaid intriige maha, et hiljem need kokku segada (järjekordseks) raamatuks (kirjandusliku väljenduseta, ent siiski äratuntavalt Eesti oludes), lihtsalt üks pidev tegevus ja action ühegi variatsioonita, ei mingit õhku ega tuulevinet. Nüristavalt halb.

Uskumatult tiirane tekst (mitte et süüdistaks autorit tiirasuses – ta lihtsalt püüab nii lugejaid köita), ja muidugi kohustuslikud ühiskonnateemalised siunamised. Huvitav on lugeda Rüütli ja Keskerakonna kaitsmisest (lk 219-220), noh, igaühele oma, pole lihtsalt harjunud ilukirjanduslikes tekstides nii selgesõnalise poliitsõnumiga – aga muidugi, kus mujal saab vabalt väljenduda kui kirjanduses.

Üks hetk muutub lugemine nüristavaks, tööks, ehk peaks tegema mingi skeemi, missugused naised millist meest jagavad ja vastupidi. Tegelased on nii ühtmoodi jälgid, et lihtsalt paha on lugeda (no vabandage nii väljendumast, aga vahel ei suuda lõputult neutraalne või tolerantne olla). Ei saagi aru, mis motiveerib tegelasi tegudele, mingi jabur viha ja agressiivsus teiste inimeste vastu (kui palju kähvatakse üksteise peale!) või lõputu omandusiha, igatahes on see hirmutav maailm. Kas Katrin on idioot?

Raamatu moraal on vist see, et rahaahnus on halb ja halli pead austa – mis on igati tõsi ja annaks toetusallkirja ja vajutaks “meeldib” jne – aga kui jubedas vormis seda esitatakse. Lembel oleks mingi virvendav lähedus Lindiga oma sündmuste pöörasusega, aga Lind vähemalt kirjutab loetavalt ja kaasakiskuvalt, mitte lihtsalt hullumeelse järjekindlusega actionit totralt kokku toppides.

Teksti aegruum on täis väikseid vastuolusid, ei jaksa ja ei taha neid üles märkida, aga paar väikest märkust siiski, sest nende pärast hakkasin lehti lappama ja enda mälunatukeses kahtlema; nii jääb selgusetuks Liia vanus – algul nagu märganuks, et 21 (ei leidnud samas kinnitust, ehk tõesti eksin), hiljem selgub, et on juba 30 aastat emal juukseid lõiganud ning ema vanuseks suisa 76 ja ja isal 80 (lk 151-152). Raamatu lõpus selgub, et Kristel on oma mehe aasta eest maha jätnud (lk 248), kuigi eelnevalt oli juttu, kuidas Kaarli juures tööl vaeveldes on ta pidanud ülal pidama oma pool aastat töötuna olevat abikaasat (lk 114) – küll aeg lendab või kuidas.

Teksti lõppemine tegi lihtsalt tuju kergemaks, sai painest vabaks, nüüd vist tõesti rohkem ei suuda Lembet lugeda. Vähemalt lähiaastatel. Mingisugusest anarhilisest vaatenurgast oleks see Lembe teos kui üks mõnus näide kirjandusteose loomise vabadusest, aga millegipärast ei suuda hästi uskuda, et autor nii vabameelselt loominguline on. Lihtsalt tekst on uskumatult halb ja seetõttu oleks tõesti siiralt huvitav kuulda, miks lugejad Lembet tarbivad ja mida nad sellest tegevusest üleüldse saavad. Ja ma tõesti loodan, et autor ei kuule sellest postitusest, endal on piinlik nii negatiivselt kirjutada.

Lew R. Berg – Tempel selvas (2001)

“Röögatus “häire!” ja üksik, samuti ilmselt äratuseks mõeldud lask tungisid pikselöögina ta rahulikku unne. Hetk hiljem oli Willard aseme kõrvalt Stari haaranud ja ühele põlvele toetudes laskeasendi võtnud. Lõkketule ja süüdatud taskulampide valgel avanes tema ees vaatepilt, mille võinuks esile manada palavikukrampides haiglane aju.” (lk 59)

Berg muidugi tegelastega ei üllata – kõik on klišeelikult just need, keda vaimusilmas harjunud sellisteks pidama, palgasõdurite kamraadlus enamvähem ruulib. Willardit võiks ääriveeri pidada nö klassikaliseks väliseestlaseks – et vanemateks on sõjapõgenikud ning poeg kasvanud möödunud sajandi Ameerika viljastavates tingimustes selliseks, nagu ta on; ehk siis mitte just tüüpiline kodu-Eesti (ja iseseisvusaegne?) raamatukangelane. Hämmastavalt naistevaba tekst, esimese jutustuse alguslehtedel mainitakse prostituuti, kelle teenetest Willard sõnatult keeldub, ja siis need koledad selvaeided, kellega ei tohi ülejäänud palgasõdurid sebida (ahjaa, ja muidugi Walkeri sekretär, kes mõlema jutustuse alguses tseremoniaalselt kas põlguse või imetlusega meest vaatab). Lugemine on kui puhastustuli, siin esineb igasugu nottimisi ja halastussurmasid raudse kindlusega (tekib küsimus, kui palju Willardil neid palgasõdureist kamraade tegelikult üldse kokku on, kui hulk pikaaegseist kaaslastest nende kahe jutustuse jooksul maha lüüakse). Bergil on veider komme ingliskeelseid väljendeid toorelt maakeelde tõlkida, mis on pisut veider komme.

Nimilugu siis sellest, kuidas palgasõdurid palgatakse turvama ekspeditsiooni salapärase templi juurde kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, ja millised veidrad ja verised juhtumid sellega seoses juhtuvad. Kõlab uskumatult? Nii on. “Üle piiri” räägib sama firma poolt korraldatud satelliidi päästeaktsioonist Põhja-Venemaal, kus puututakse kokku vene sõdurite ja trollidega. Möllu rohkemgi kui pikemas jutustuses, 24 tunniga korraldatakse üks väike tundrapõrgu.

Tore lugemine, no future, let's destroy.

““Kõnge, raibe!” lausus Willard lühidalt ja vajutas päästikule. Kaks kuuli pähe saanud võõras jäi liikumatuks. Alles nüüd ennast julgemini tundev palgasõdur astus lähemale, takseeris surnukeha ja lõi püstolkuulipilduja õlatoega vastu tolle kihvu. Sama edukalt oleks ta võinud betoonseina taguda.” (lk 149)

ulmekirjanduse baas

Inga Raitar – Elu võti (2010)

Kui mu pagana odav telekava järjepidevalt reklaamib seda raamatut (muud on vist mingid eluloo ja kokanduse värgid), siis on eelnevalt kõhe tunne küll. Lugu siis sellest, kuidas Hurghadas puhates kohtuvad ärimehest vanaisa Thorfinn Vasar ja kolmekümnendates ajaloohuviline filoloog Helleke Kirilee, kes lähevad järgmisel päeval süütule autoretkele ning sellel teenivad heateo eest beduiinidelt saladuslikud iidsed papüüruslehed. Mille lugemisel ilmneb, et möödunud aastatuhandetel on viikingid ja egiptlased omavahel suhelnud ja saladusi jaganud. Edasi hakkavad Lee ja Thor tegelema erinevate muinsusväärtuste röövimistega Egiptuses ja Ateenas ja Kreetal, ähvardavalt sekkuvad nende tegevusse egiptuse kurikaelad ja ametivõimud ning hiljem saksa hitlerlik-okultse seltsi tegelased. Aga pole muret, on aega armumiseks ja rõõmudekski. Seejärel satutakse tagasi Eestisse, kus jätkub puhkusejärgset põnevust ja amelemist ning siis tuleb ringreis Saksa-Leedu-Läti ja finaal toimub Osmussaares (loodetavalt ei järgne nüüd teose andunud lugejatelt palverännakuid Osmussaarele). Noh, leitakse elu võti, mis ka kohe marjaks ära kulub.

Tuleb autorile au anda viitsimise eest kõik siin esitatud ajaloolised ja mitteajaloolised sündmused kokku viia ning jaksu seda raamatuks vormistada. Tükk tööd. Teos on piisavalt spetsiifiline, et mitte olla suvaline tilu-lilu. Samas ei saa öelda, et kirjanduslikult just midagi vinget oleks (no maitse asi muidugi, nagu avalauses öeldud, oli eelnevalt tugev eelarvamus), on selline tekst, mille eesmärgiks bestselleriks olla, ja see on mõneti nüristav.

Tegemist on kui noorteromaaniga, kus flirti jagub mitmeks telliseks; tõsi küll, tegelased pole just esimeses nooruses. Thor on päris naiselike ootustega mees (mis paneb taas ja taas mõtlema, et naislugejatele võivad ikka meesautorite naistegelased ikka parajalt totratena paista – ainult millegipärast sellest suurt ei räägita). Lugedes, kuidas Lee ja Thor paarituhande aasta vanuseid esemeid käsitlevad, tekib tõesti soov, et “uurimist teostaksid professionaalid” (no lõpuks saavad nad isegi sellest aru). Raitaril pole dialoogide kirjutamine just käpas, nii ilmestab neid komade ja kõrvallausete küllus, mis muudab nende lugemise üsna kandiliseks. Autori (või toimetaja?) keelekasutust võikski nimetada kui “püüdliku inimese keel” (mis muudab näiteks minu kadedaks, sest mitte ei oska eesti keelt korrektselt kasutada), nii näiteks meeldib autorile (või toimetajale?) püüdlikult kõiksugu omadussõnu liitsõnadeks muuta, mis iseenesest on muidugi kena, aga ei mõjunud lugedes loomulikult (või selline peabki ühe kirgliku raamatu keel olema?), vahel saab suisa persenaljagi (lk 91). Aga tõesti, tunnistan ausalt, et selline sinka-vonka hinnang on põhjustatud mu kiuslikust eelarvamusest (ja huvist hea või veidra kirjanduse vastu). Ühesõnaga, pole minu teetass, aga võib olla vabalt sinu teetass.

Mingi hetk jäin mõtlema, et praegu ilmub kõiksugu soojamaareisidest inspireeritud ilukirjandust, kas Nõukogude Eestis parematel aegadel ka midagi sellesarnast ilmus – kas näiteks puhkustest Musta mere kuurortides või reisidest sotsmaadesse jäänud mingeid selgemaid jälgi ilukirjandusse. Ei tule ette.

Lõpetuseks ports kontekstist välja rebitud tsitaate, mis mind mingil hetkel lõbustasid:

“Mehes oli rohkem, kui tema ettevõtjavälimuse tagant paistis.” (lk 15)

“Meie igapäevaelus ei teadvusta me endale enamasti, mida tähendab puhas joogivesi. See tuleb kraanist ja on müügil igas toidupoes.” (lk 17)

“Naine tema ees oli nagu sülem üllatusi, ühelgi hetkel ei võinud kindel olla, mis sealt järgmisena tuleb. Ilmselt see oligi omadus, mis Lees Thori võlunud oli. Väljanägemiselt keskmist viisi kenake, kuid mitte silmapaistvalt ilus, meenutas naine matrjoškat, kus iga nuku lahtivõtmise järel ilmus nähtavale uus, seni veel nägemata nukk.” (lk 30)

“Teadmine, et asud aastatuhandete tarkuse ja pühaduse ühes äramärgitud paigas, mis nüüdisaja massiinimestele oli vaid paik, kuhu rajada tuhandete kaupa karpmaju, mis maksude optimeerimiseks ka lõpetamata jäeti, tekitas tõeliselt pidetu maailmalõputunde.” (lk 53)

“Lee senised suhted olid lasknud tal oma hobides omaette olla, keegi polnud soovinud Lee muinasmaailmas osaleda. Seepärast oligi naise arusaam meestest ja seksist tavamõtlemisest erinev.” (lk 113)

“Sama selge oli teadmine, et temal on naist vaja. Ei, mitte raha ega isegi selle silmipimestava seksi pärast, mis nende kehasid just läbistanud oli.” (lk 237)

“Meil kõigil on praegu mõned hellad kohad seoses minevikus meie arvates meie oma olnuga.” (lk 251) - huvitav, kui keegi tavavestluses midagi sellist ütleks (või õigemini – suudaks lauseks formuleerida), siis mida vestluskaaslane sellisest lausest mõtleks?

facebook
ulmekirjanduse baas (niipalju Särale kommentaariks, et tagakaane filoloog-tipikas on pigem viited raamatukangelastele ja Däniken polnud just tegelaste poolt soositud autoriteet)
päevaleht

yuki lugemispäevik

Tiit Tarlap – Kurjuse tund. Koidiku lapsed (2005)

“Nüüd, süvenevad aovalguses silmitses ta mõtlikult oma kaaslanna järjest selgemini väljajoonistuvat, hommikujaheduses kerratõmbunud kogu ja leidis, et miski pidi maailmas kõvasti viltu olema, kui nood kaks suutsid kerge südamega surema jätta taolise ilusa ja vapra tütarlapse.” (lk 58)

“Kurjuse tund” - kahtlustäratavalt tuttav lugu, aga samas nagu teadmine, et Tarlapilt varem vaid üht romaani lugenud. Aga igal juhul, tore action möllab. Kolmsilmsed humanoidid asuvad vabadusvõitlusse planeeti ekspluateerivate inimeste vastu ja üsnagi edukalt õnnestub neil inimasustus planeedilt üldjoontes pühkida. Põgenikud niisiis rühivad elu eest ainsasse inimelude kontsentreerumispunkti, ports tsiviliste, natuke sõjaväelasi, üks firmajuht ja kaunis inspektor (no kamba ainus pandav naine, eksole). Kambaga ühineb vana karastunud sõjahunt Orlando, kelle superoskused on teadagi muljetavaldavad ning aitavad mõnda põgenikekambast mõneks ajaks ellu jääda. Orlando on illusioonitu ja vaid korraks panevad pandavaga. Lõpp on tõesti lohutu kolmsilmsete ja põgenike vaatepunktist. Ehkki on olemas järje võimalus ja sedagi loeks.

“Koidiku lapsed” - seekord siis satub armastuses kõrvetada saanud Olaf kokku tehnikateadlastega, kes salaja ajarännumasina valmistanud ning üks neist pakub mehele võimalust mina ajarännuga oma lörriläinud suhet parandama. Noh, juhtub aga nii, et Olaf kupatatakse hoopis kiviaega (nagu hiljem selgub, polnud masinal pidureid peal). Kus mehel pole kerge ellu jääda või ürginimestele vajaliku mehena näida. Olaf on selline laadafilosoof, kellele ikka meeldib võtta sõna igasugu elukaugete õpetlaste jms vastu. Saab näiteks väikse eksistentsialismi loengu (lk 227-231) ja sotsioloogilise ülevaate ürgühiskonna toimimisest (tõsi, kahjuks on takistuseks tuntav keelebarjäär). Kõlab üllatavalt, aga Olaf naastatakse olevikku ja seetõttu kerkib esile alatine ajarännu problemaatika – et mis küll saab sellega minevikku muutes jne. Ka sellele probleemile leidub lahendus. Aga milline, ei ütle.

“Vastupandamatu jõud keeras mu ümber ja ma nägin mõne vaksa kaugusel oma näo kohal metsikut lõusta. Kuid, taevane arm, sel lõustal olid nina, suu, blond habe ja raevukad hallid inimsilmad. Lisaks tundsin vahedat tera oma kõrile surutavat. Minestasin kergendusest.” (lk 202)

Võib vist öelda, et millalgi varem seda raamatut siiski lugenud, aga no mälu, nojah. Võib ka öelda, et see on lohakalt kokku seatud raamat, kõik need pidevad trükiapsud ja juhuslikud jutumärgid hakkavad viimaks pinda käima, arvatavalt pole tegu just eksperimentaalproosaga, seega oodanuks nagu vähe rahulikumat trükipilti. Baasist bibliograafiat vaadates tundub pisut ootamatu, et Tarlap viimasel kümnendil vaid paar raamatut avaldanud on, kas siis lühemate tekstide kirjutamisest loobunud või avaldamisraskused?

ulmekirjanduse baas

need read

Raul Laugen – Tiksuvõtt (2010)

“Montöör

Üks mu onudest, oli ametilt mees, kes kombinaadis sigadelt nägusi eest ära monteeris.

Ta tegi neist nägudest ka ühtelugu lõunat. See käis nii:

Pesed ja puhastad näod hoolikalt ja viskad koos juurikatega keema.

Parimad juurikad olevat küüslauk, sibul, porgand ja naeris.

Paned maitset ka.

Kui juured pehmed, õngitsed need välja. Nägu keedad samuti täieliku pehmenemiseni. Las jahtub omaenese leemes. Pärast hea nosida.”

Et siis, ee... humoorikad-filosoofilised miniatuurid? Või lihtsustatult öeldes absurdikad argielust. Või hoopis üks variant meestekast. Või ehk eesti vaste Vuorineni noorusmälestustele, kõik need poolpidused lood nõukogude aja lapsepõlvest. Või äkki Jaak Leer, kes läbinud mõned deliiriumid. Tõlgendamist jätkub.

Märksõnadeks võiks olla äraspidisus või nihestatus, psühhedeelne luuserlus. Selliste tekstide puhul ei saa muidugi aru, kas igasugu sõna- ja komaapsud on meelega või meeletult (ja kas siinses kontekstis on sel üldse tähtsust). Kui nüüd väga aus olla, siis on valge taustaga tekstid paremad (ja pikemad) kui musta taustaga tekstid, kus käib pendeldamine huvitava ja sisutuse vahel (no kui autorit tunneks, siis arvaks kindlasti teisiti jne). “Sead ja pärlikee” annavad ootamatul kombel killukese juurde Hargla Melchiori aegruumile. “Vilsandi Väikevanamees” kordub miskipärast kaks korda (jah, tõepoolest lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi). Raamatu visuaalne pool on päris creepy ja ka huvitav. Või pisut eemaletõukav. Igal juhul kummastav.

“Kunagi kaheksakümnendatel õnnestus mul viibida tööstuspraktikal ühes puutöökojas. No ma ei või. Oli seal vast seltskond. Peale minu tegi seal oma praktikat veel kaks minuvanust nolki. Meid võttis oma protektoraadi alla keegi endine tõstja-marukarsklane. Ajal, mil me pidime aknaid ja uksi kokku toksima, tõstsime me särasilmse aktivisti valvsa pilgu all puudast pommi ja võtsime treenerile märkamatult viina. Töö seisis ja nagu ikka sellistel puhkudel, lähenes äike. Kui töökoja uksest polnud juba teist nädalat ühtki kuradi akent välja tassitud, tuli Tema Ise oma kabinetist asja kaema. Tal oli hirmuäratavalt tokerjas neptunihabe ja millegipärast uuristas ta alailma tikuga kõrvas. Viis minutit jälgis ta meie pommikangutamist ja tema geniaalne aju raalis selle ajaga välja, et uksevalmistamine peaks kohe kindlasti teisiti välja nägema (“Ei ühtä haameria,” nagu Spede Pasanen oma shows ikka ütles). Ilmselt esimest korda oma maise eksistentsi jooksul eemaldas ta vaiguse tiku kõrvast, vallandas päevapealt tõstja-aktivisti, kupatas meid kooli aru andma, pöördus kannalt ringi ja marssis tagasi oma kabinetti. Koristajamutt rääkis hiljem, et selsamal päeval olevat ta, laetuna ülekeeva vihaga, purustanud sellesama tikuga oma kuulmekile ja hiljem meie tõstepomme saeveski taha võpsikusse mattes saanud ka pesuehtsa songa... Ma mõtlen... Sporti võiks ikka toetada.”

Juan Gomez-Jurado – Reeturi embleem (2010)

Peale kaht head raamatut on selge, et järgneb paratamatu pohmakas ja seepärast polnud ootused üleüldse suured (õigupoolest sai see raamat pooleli jäetud kui kitseraamat näppu sattus). See on vist mu isiklik kiiks, aga igasugu kujunemisromaanid on lihtsalt igavad, sissejuhatus lapse- ja noorpõlve ja mis seal küll kõik murranguline on, oh igavust, mis küll paneb täiskasvanud inimest huvituma tiineka vinnidest ja unetutest öödest? (No mis teha, kui kohalikust raamatukogust pole midagi laenutada.) Siinse raamatu eripäraks on, et kokku on segatud natsid ja vabamüürlased ja juudid kahe maailmasõja vahel Saksamaal, oh seda lõpmatut adrenaliini, hüppa või ise öösel meeleheitest aknast alla uttu. Reiner ja Alys pole iseloomult just kõige meeldivamad tegelased, on teised sellised kinnismõtete haardes vaevlevad inimesed, nii ei saa nad omavahel normaalselt suheldagi, ikka kähvavad teineteise peale ja solvuvad aastateks (kurat, olge tolerantsed!). Selline kannatuste ja õuduste kogum, noaga sorgitakse silmas ja sisikonnas ja lusikaga urgitsetakse silmamuna välja, ja miks just ilmtingimata on vaja vabamüürlust sisse tuua, ei saagi aru – et raamat paremini müüks või midagi (no kui müürlust asendanuks mõni suvalisem liin, poleks see raamatut üleüldse jamamaks teinud). Noh, üpris klassikaline seiklusromaan mõnede naturalistlike seikadega, tuleb olla igati tänulik, et autor on loonud nii kergelt loetava teose.

need read

õhtuleht

Priit Pärn – Kas maakera on ümmargune? (1980)

Raamat soodustab laste hulkurlust – tahad veenduda, et kas maakera on ümmargune? Mine ja vaata järele, tee tiir maakerale! Äkki “satud paikadesse, kus kõik on uus ja seninägematu.”! Ja kohtad “teisi rändureid ning saad nendest kohtumistest uut indu oma teekonna jätkamiseks.”! Selgelt nõukogude režiimi vastane teos! Ja no muidugi, kui pärale jõuad, siis “täpselt samasse kohta, kus kord oled olnud, ei saagi tagasi jõuda.”! Nihilism! Dekadents! Minnalaskmismeeleolud!

Ent jah, Pärna illustratsioonid on vinged, kollaažid ja muu, mõned mäetipud meenutavad naiste esileküündivaid kehavorme. Aga poisil (ja hiljem mehel ja ätil) on kahtlustäratavalt hõre pea, huvitav, kas tal on mingi haigus kallal ning sellest selline maaniline rännukihk? Kahtlane.

Jon Ronson – Mehed, kes jõllitavad kitsesid (2010)

Üks lause tagakaane sisututvustusest: “Kas nürimeelsuse võrdkujuks peetavates sõjaväelastes võib tõepoolest olla nii üüratutes kogustes loovat hullust?” - raamatu puhul oleks nüüd muidugi kena kohustusliku klišeega öelda, et “kõik on nii jabur, et mingil moel võibki mõndagi niisugust eksisteerida”, aga jätaks selle siiski tõsiselt ütlemata. Pagana naljakas, kui mingi osa militaarajudest püüaks kasutada new age värke sõjaväe moderniseerimiseks.

Väga mõnus huntersthompsonlik meelelahutus, Eesti kaitsevägi peaks seda raamatut oma väeosade raamatukogudesse hulgim muretsema; omamoodi selle kümnendi vildakas paranormaalne Švejk, kahju, et varem ei tõlgitud (selle raamatu lugejad võiksid ühtlasi tutvuda Wiedemanni mälestustega). Ühesõnaga, mis võiks juhtuda, kui sõjaväes proovitaks rakendada omamoodi flower powerit (nt lk 35-37) ja sealt edasi kõiksugu paranormaalseid võimalusi (et inimene ja sein koosneb aatomitest, siis peaks ometi olema võimalik inimesel seinast läbi kõndida jne) vaenlase mõjutamiseks või suisa tapmiseks (ehk siis tõepoolest – mehed, kes jõllitavad kitsesid). Asi jääb rangelt salastatuks ja muidugi eksperimentaalsesse faasi, kuigi nii mõnigi viis leiab edasise modifitseeringu Iraagi sõjas ja iraaklaste kohtlemisel (rääkimata siis Guantanamost). Mõnus, millise siirusega räägivad tegelased napakusi. (No ajalehtedes kirjutatakse rohkem, mida kõike veidrat ette võetakse, ei viitsi siin kordama hakata.)

“Üldiselt reageeris rahvas Frank Olsoni loole üsna samamoodi kui uudisele, et Barneyt kasutatakse Iraagi vangide piinamiseks. Õuduseks ei saa seda reaktsiooni nimetada. Põhimõtteliselt olid inimesed hämmeldunud ja lugu tegi neile nalja. Just nagu Barney puhul, mõjutas reaktsiooni hämarate luuresaladuste ja tuttava popkultuuri sürrealistlikult segadusseajav kombinatsioon.” (lk 173)

Kuni Eric Olsoni looni on raamat üks paras pullitegemine (omamoodi naer läbi pisarate, vist), ent Olsonitega juhtunuga kipub tekst suisa traagiliseks – no et kui tegelikult sellist jama tehtaks, siis võib sellel ka päris koledad tagajärjed olla (või asi selles, et kõiki neid psühhedeelseid-parnormaalseid võtteid kasutatakse Teiste vastu (nagu näiteks see jabur mäng Noriegaga või siis üldtuntud Abu Ghraibi piinamised), aga seekord jäi löögi alla üks lähedastest, läänemaailma inimene – a la see võib juhtuda (kuidagi?, juhuslikult?) meie kõigiga (vt nt Nilsi kõne lk 189)). Et siis, huvitav lugeja manipuleerimine. Veider, et üheski blogis pole sellest raamatust kirjutatud.

kiiksu lugemisarhiiv

õhtuleht

päevaleht

postimees

John Irving – Neljas käsi (2010)

 “Terve järgmise nädala ja kauemgi vaatas Wallingford ikka ja jälle videolõiku sellest, kuidas ta käsi otsast rebiti ja ära söödi. Teda hämmastas, et rünnak tõi talle meelde juhendaja veidi salapärased sõnad, kui naine nende suhtele lõpu tegi: “Oli meelitav olla mõni aeg koos mehega, kes suudab end nii täielikult naisele kaotada. Teisest küljest on sinus nii vähe sind ennast, et minu arust võid sa end kaotada igale naisele.” Mida pagana pihta võis naine nende sõnadega mõelda või miks käe ärasöömine tuletas meelde naise nurisevat märkust, seda ta ei teadnud.” (lk 20)

Lugu siis sellest, kuidas reporter-ankur (kes on ühtlasi tahtmatult naistemees) Patrick Wallingfordil hammustavad india lõvid tüki kätt küljest ja sellest kolmekümne sekundilisest telelõigust saab üleilmne hit ja milline märgistatud inimese kuulsusrikas elu seepeale järgneb. Üks hetk avaneb doktor Zajacil võimalus Wallingfordile doonorkäsi juurde õmmelda, aga tingimuseks on, et doonori lesk peab saama vajadusel käega kohtuda. Lesk on muide soovi korral sellise hääle valdaja, mis paneb heteromeestel peenise erekteeruma (millega kaasneb siis ajutegevuse mandumine – vastavalt vere äravoolule). Nojah, nojah. Irvingi tekst on paras seksiuputus ja küllastatud ihaunelmatest, vanad, keskealised, noorikud, kõiksugu naiseihu leidub. Igatahes, Wallingfordi kõiksugu naisseiklused ja ootamatu armastus on ühtaegu groteskselt naljakas ja kurb-töntsilt õnnetu. (Ja muidugi doktor Zajaci inimeseks saamise lugu.) Raamatu esimene pool on kui üks jaburate juhtumite jada ning teises pooles (või õigemini peale käeoperatsiooni) toimub teatud tõsinemine ja esile kerkivad igihaljad teemad (muuhulgas ka neljandast võimust (veider, et romaanis pole sõnakestki mobiiltelefonide kasutamisest, et nagu ikkagi aastatuhandevahetuse aegne suur meediakorporatsioon või nii)). Ausalt öeldes päris vonnegutliku meeleoluga romaan, aga autoripoolse eneseupitamiseta. Kihvt lugu ja soe lõpp, mis ümbritsetud külmade tuultega.

Aga paar sõna tõlkest, mis tekitas täpsustamissoovi. Otseselt heidaks tõlkijale ette vaid üht apsakat, kui ameerika jalgpalli võistkond 49ers sai tõlgitud 49ndad (lk 142) ja New England Patriotsi asemel on miskipärast suisa Uus-Inglismaa Patrioodid (lk 105) – no võistkondade nimesid ei tõlgita, sellest teada saamiseks piisab kasvõi hetkeks ajalehtede spordikülgedele pilgu heitmisest (ja samas jäävad ju tõlkes kõiksugu muud tiiminimed tõlkimata). Ahjaa, mis on kahvpall – lacrosse või? (Ongi.)

Ja nüüd tõlkekohad, mida ei heidakski tõlkijale ette, sest teatavasti puudub siin ameerika jalgpalli ja pesapalli terminite tõlketraditsioon. Nii võib lugeda kurikameistrist kes lõi 359 – no pigem siis tolle hooaja parim lööja/tabaja (“batting champion”?), kel tabavusprotsent 35,9% (küllap tõlkija imestas, et miks küll originaalis oli numbrite ees punkt - “.359”). Ameerika jalgpalli mängujuhi “sattuda kotti” (lk 140) on omamoodi hea tõlkeleid (“sacking”?), kuigi täpsem oleks ehk “(palliga) maha murdmine” (no mängus ei tohi ründaval meeskonnal pall maha kukkuda, siis mäng peatub ja võimaluse korral tuleb uue katsega jätkata jne; pea igas mängujuhi osalusel toimuvas ründekatse algul moodustub ta ümber ründajatest-kaitsjatest “lihamüür”, mil vaid harvadel kordadel õnnestub kaitsjatel mängujuht koos palliga maha murda).

Niisiis, mõned omapoolsed tõlkevasted ameerika jalgpalli ja pesapalli terminitele. (Tallinna Torm on püüdnud midagi kodulehel esitada, aga ikka ingliskeelsete terminite abil ja lõpuks lihtsalt loobunud.)

Ameerika jalgpall: quarterback – mängujuht; running back – tagaründaja, pallikandja, läbimurdja; wide receiver – ääreründaja, pallipüüdja; tight end – vabaründaja; kicker – punktilööja; punter – lahtilööja; tackle – peataja; linebacker – liinikaitsja; cornerback – tagakaitsja; safety – julgestaja, libero; touchdown – punktijooks; rushing – pallikandmine; receiving – pallipüüdmine

Pesapall: pitcher – põletaja (kuigi ehk sobivam shortstopi puhul?), väljaviskaja (iseenesest täpne, aga...); home run – kodulöök, aiatagune (haha, tõeliselt maakeelne); run – kodujooks (kuigi see levinud maakeeles home run'i vastena – mis on siiski sisuliselt vale, run on kõik need edukad kodupessa naasmised, mille eest saab punkte, home run on spetsiifilisem (ja glamuursem) viis palli tabamusega ennast ja võimaluse korral pesadel 1-3 viibivaid võistkonnakaaslasi kodupesasse aidata).

päikesejänku ja sada raamatut
raamatukoi lugemislood
õhtuleht

Arkadi Gaidar – Timur ja tema meeskond (1949; Noorte näitelava 6)

“Aleksandrovite suvila aiast hiilib välja poiss. Ta nägu ei paista, sest et tal on peas pang. Saabunud rõdu juurde, ta kuulatab, siis laulab kukena. Talle vastavad kukehüüded mitmelt poolt. Peidukohtadest ilmub hulk poisse, kõigil panged peas.” (lk 9) – kuidas saab laulda kukena, kui pang peas? Või milline veider kukekas see olla võiks? Või mida arvavad ümbruskonna inimesed kui selline röökimine äkki puhkeb?

Kõigepealt kaks täpsustust – tegemist on õigemini Alfred Rebase dramatiseeringuga, mitte originaalGaidariga. Ja teiseks – kaanepilt pole õige, siin kasutatud 1945. a. väljaande pilti, sest netis käesoleva raamatu pilti ei leidu. Noh, ega paljust ilma ei jää, kujutatud on kaane allnurgas kuute nukutaolist last, kes naeratades seisavad nagu laval – on 2 pioneeri, musketär, bojaaritar, soldat ja jänku. (Tegelikult siiski ühel netioksjonil pilt olemas.)

Lugu siis sellest, kuidas pioneerid aitavad Moskva lähedases asulas inimesi, kelle lähedased on sõjaväes või seal surma saanud (huvitav, kas tegu ikka sõjategevuse tagajärgedega? Gaidar ise tapeti 1941.a. sügisel). Puhutakse pasunat ja peetakse staapi, heade vastasteks on teised poisikesed, kes käivad õunaraksus. Põhimõtteliselt jätkub siis kodusõjajärgne punasteks ja valgeteks jagamine (jumal küll, milliseid nõukogude lastekaid sai lapsepõlves loetud – ikka kuskil Venemaa pärapõrgus hakkas nõukogude võim peale ja millised tagurlased kolhooside vastu võitlesid, ning lõpuks saabus külla traktor ja alati oli vist suur jõgi). Pahade poiste seas on kutt nimega Figuur, kes on paras lapsdeemon ja seepärast pole tal teiste jaoks korralikku inimnimegi (aga foucaultlik figuur on midagi muud).

Ahjaa, tegevus algab siis sellega, et nomenklatuurilapsed saavad suveks matsirahva hulka suvitama. Ja tärkavad õrnad-sõbralikud suhted kahe õe ning noore Timuri ja Timuri onu vahel (tähendab, vabandust, noorem õde ja Timur ning vanem õde ja onu). Kuni täiskasvanud mehed sõidavad soomusrongiga kohust täitma (jälle – kuhu, miks? Originaal ilmunud 1940. aastal, vihje Halhin-Golile? Poola? Või siis postuumselt on teksti kohandatud?). Halvad poisid mõtlevad elu üle järele (välja arvatud Figuur, kes oli, on ja jääb rahvavaenlaseks) ning headest poistest tehakse igati meeldejääv teleseriaal (mida suurt ei mäleta).

“Müraorkester mängib tušši. Ohvitserid lahkuvad.” (lk 81)

Natuke juhendeid dramatiseeringu lavastamiseks: “Peab algusest peale olema valvel, et ulakate kamp pioneeride rühma “üle ei mängiks”, oma mängult vaatajaile rohkem ei meeldiks. See oht on olemas, sest kõike halba saab kunstiliselt alati efektsemalt esitada kui head. Ulakusse aga peab ka mängus jääma midagi vastumeelset. Pioneerid omalt poolt peavad silmas pidama, et nad ei muutuks igavateks pailasteks, vaid püsiksid ehtsate tublide noortena, nendele omase spontaansuse ja elurõõmuga, vallatluse ja vempudega lubatava piirides. Vaataja sümpaatia peab igas olukorras kalduma Timuri ja tema meeskonna poole, vastasel korral on teose idee edasi antud valesti, teos näidendina kaotab mõtte ja mõjub kasvatuslikult halvasti.” (lk 82)

Offtopic, aga miks mitte.

Avastasin septembris, et blogger peab mingit oma statistikat, mis on hoopis erinev statcounteri omast (no kui keegi tahab seda omale paigaldada, siis nagu hoiataks, et ehk mitte, vahel töötab, vahel vaikib).

Blogger siis teatab seda, et septembrikuu popimad postitused on... Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus! Ööd kollases autos! Tulnukate jäljed! Tulnukate küüsis! Tõde ja õigus! Ja kõik need on septembri postitused!

Et see arvestamine algas vist... juunist?, siis saab üldisest paremusjärjestusest vähe pooliku (aga värske!) pildi – Ainus, mis loeb! Apteeker Melchior! Silma lugu! 1 küsimus! Ramadaan! Kas keegi üldse üllatus?