Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Nurjatult lõbus tekst, majesteetlikult hullumeelne proosa, kindlasti üks selle aasta parimaid raamatuid.

Autor on võtnud pähe, et kirjutada üks melodramaatiline lugu oma noorpõlvest 1950. aastate Limas ehk oma esimese abielu lugu, mis sündis Mario (18) ja Julia (32) vahel. (Arusaamatul kombel on kirjastus seda reklaaminud 30 aastase vanusevahena – kas tõesti poleks saanud kasvõi tõlkijaga konsulteerida enne tagakaane reklaamteksti koostamist? Ma muudkui ootasin, et millal siis ilmub välja pea viiekümneaastane naine, aga no ei kuskilt.) Kas on just vaja seda teksti lugeda Vargas Llosa autobiograafiat pisut silmas pidades, on muidugi iseasi, mina lugesin puhtalt fiktiivse jutustusena.

[Vabandust, aga ei suuda adekvaatselt kirjeldada, miks just see raamat on hea. No lihtsalt on.]

Kui juba Mario eluke oma suguvõsa ja raadiojaama uudistetoimetuse vahet pendeldades on küllaltki lõbusalt seebilik, siis omakorda ohtralt ja ohtralt ja küllaga lisab melodraamat Mario-Julia peatükke eraldavad kuuldemängude lood, mida kirjutab Pedro Camacho, kes teeb neid 24/7 sellele raadiojaamale, kus Mario töötab. Ja need lood... need lood on oh kui hullud (no seebilikus mõttes siis). Camacho on boliivlasest hull geenius, kes raamatu jooksul areneb loomulikul teel edasi hulluks hulluks – ja eks see avaldu tekstideski. (Peale selle, et ta kirjutab kuuldemänge lakkamatult, peab ta kindlasti neid ise lavastama – nt lk 110-114 ehk kuidas hingega kuuldemängu teha.)

Igas Camacho loos “parimas eas mees, viiekümnendates”, kelle välimuseks on “lai laup, kotkanina, läbitungiv pilk, ausameelsus ja headus ise”. Ja muidugi nurjatud argentiinlased, keda Camacho maaniliselt põlgab (vahepeal saab Argentiina valitsus õige kurjaks selle Peruu raadio peale, aga et tollasele Peruu diktaatorile sobis säändne siunamine, sai raadio edasi tegutseda). (Lugedes võiks iga argentiinluse salvamist kohates midagi toredat teha, võtta pits viina ja hüüda “ole!” või midagi.) Ühesõnaga, lood on sellised kreisid ja väärt omaette romaane.

“Saadik tõi ka mõningaid näiteid, mis tema kinnitusel ei olnud valitud sihilikult, vaid mida keegi diplomaatilise esinduse personali hulgast, keda “sedasorti raadiosaated huvitasid”, oli huupi üles tähendanud. Ühes näites kinnitati, et Argentina pealinna meeste kurikuulus mehelikkus olevat müüt, sest peaaegu kõik nad olevat homod (ja enamasti passiivsed homod); teises aga, et Buenos Airese peredes, mis elavat väidetavalt pead-jalad koos, on kombeks lasta kasutuks muutunud pereliikmetel – vanuritel ja invaliididel – nälga surra, et nende arvelt kokku hoida; siis veel seda, et veiseid peetakse ekspordiks peamiselt sellepärast, et argentiinlaste tegelik maiuspala on hoopis hobuseliha; seda, et laialt levinud jalgpallivaimustus ning sellega kaasnevad pallihoobid pähe on kahjustanud rahvuskehandi geene, millest andvat tunnistust oligofreenia, akromegaalia ning muude kretinismi vormide üha ulatuslikum vohamine sealse kollakaspruuni veega jõe kallastel; ning sedagi, et Buenos Airese (“tõelise maailmalinna!”, nagu kiri protesteeris) kodudes olevat kombeks õiendada oma ihulisi vajadusi samas toas, kus süüakse ja magatakse, lihtsalt ämbrisse...” (lk 141-142)

Aga. Et Camacho läheb järjest hullumaks, siis hakkavad raamatu keskpaigast ta tekstid tõesti kiiva kiskuma, varasemate lugude tegelased ilmuvad välja ja kleepuvad tegevusse ja moondused teevad kukerpalle (ja see segadus ajab tõepoolest itsitama, hea grotesk ruulib). Sellest võiks joonistada päris värvika skeemi, kuidas Camacho tegelased eri juttudes põimuma ja moonduma hakkavad, psühhoterapeudist saab nunn ja siis pilastaja või mis iganes. Ja no üleüldse, mida paganat neis lugudes üldse juhtub (olemata ise inimvihkaja, oli vast kõige humoorikam see, kuidas Marroquini lastevihkajaks koolitati). Kui raamatu algul on Camacho kui põrunud Peruu Stanislavski, siis lõpupoole ta üldse kaob, jäävad vaid palavikuliselt pekslevad apokalüptilised looräbalad (no tegelt Mariol vaja ju armuasju ajada, pole tal suurt aega geeniusega koos olla, pool maailma on vastu ta suhtele Juliaga). Kõlab segaselt, aga ei oska oma vasikavaimustust mõistetavaks muuta, asi on vinge.

Ausalt öeldes ei oska seostada Camacho jutustusi Mario ja Julia lõõmava armulooga. Ohjaa, Mario kirjutab samuti kirjanduslikke palakesi (eelkõige oma suguvõsa juhtumitest), aga need nooruslikud lookesed ei kipu sõprade ja Julia silmis just suurt vaimustust esile kutsuma (aga ega siis noor kirjanikuhakatis jäta vorpimist).

Ahjaa, üks asi on sellist raamatut jumalavallatu eestlasena lugeda, aga mida küll arvaksid tõsiusklikud katoliiklased – sest noh, kõiksugu pühaduseteotusi on siin ikka küllaga. Mõneti ebatüüpiliselt on viimane peatükk igati melanhoolne.

Tuleb välja, et romaani teeb tõeliseks romaaniks teksti lopsakus.

“See oli naine, kellele oli kingitud kaunis hääl, et hüvitada mingilgi moel seda äparduste kuhjumit, mida kujutas endast tema keha. Tema vanust oli võimatu ära arvata, kuigi ta oli kindlasti vähemalt nelisada aastat vana. Sündinud brünett, blondeeris ta oma juukseid, mis õlgkollaste tuustidena granaatpunase turbani alt välja kõrvadele tikkusid, õnnetuseks neid küll päriselt katmata, sest kõrvad olid tal tohutu suured, kohutavalt harali ja nagu ahnelt iga välismaailmast tulevat signaali püüdmas. Aga kõige silmatorkavam tema juures oli lõualott, ripnevate nahavoldikute kukkur, mis tema kireva pluusi rinnaesisele langes. Tema ülahuult katsid udemed, mida oleks võinud vuntsideks nimetada ja tal oli jube komme neid rääkides käega siluda. Tema sääred olid kängitsetud pika säärega elastiksokkidesse nagu jalgpalluril, sest ta kannatas veenilaiendite all. Igal teisel juhtumil oleks tema külaskäik minus uudishimu äratanud. Aga tol õhtul olin omaenda muredega liialt kimpus.” (lk 256-257)

tavainimene
sehkendamine
ohsakas
südamelähedaselt
sirp
postimees

janka märkmed
raamatukoi lugemislood

Jordan Radičkov – Meie, varblased (1984)

“Ülevalt kostis, kuidas Mu Armas Härra isaga riidleb: “Ära puutu mind, mu armas härra, pole veel sündinud see mees, kes mind lendama õpetaks! Ära puutu! Ära puutu!” Aga isa ei teinud sellest väljagi, lükkas ka tema pesast välja ja maha prantsatanud, hakkas Mu Armas Härra kohe maaga riidlema, et see on liiga kõva. Ta oli muidugi õnnestunud kivi otsa sadada. “Mu armas härra,” kädistas varblane kivi ümber kepseldes, “kas sa ei võinud end ka veidike nihutada, kui nägid, et ma sulle peale kukun!”” (lk 8)

Pole niisama ninnu-nännu lastekas, näeb ka linnuelu tumedamat poolt – see, kuidas harakad haavatud kanakulli hukkavad, on ikka päris õudne (raamatu viimased peatükid ongi sellised... naturalistlikud). Aga muidu saab ikka nalja ja igati värvikad tegelased on need varblased. Nii unistavad tolleaegsedki sotsialismitaagaga linnukesed elust, mis on raudse eesriide taga, on olemas pea müütiline Lindude Riviera või siis vennalikud rumeenia sugulased, kes tahavad euroopalikud olla ning seetõttu õpivad prantsuse keelt. Ja no muidugi varblane, kes põgenes Hiinast sealsete revolutsioonide eest (ning kelle nimi on U Fu, mis ei tähendagi UFOt või F Ud). Too Asi on jällegi üks arraklik salapiiluja. Hea chill raamat, tõlke keelekasutus on vahel kummaline, aga ehk peabki nii.

“Ööbikute laulud on peened, vuntsitud ja ni käänulised, et kui vuntsitud laule laksutab ööbik hommikuvaikuses, et kõik kuuleksid, kui vuntsitud ta laulud on. Meil pole tema laulude vastu midagi, las laulab, kes tahab, see kuulab. Laksutab hommikul oma vuntsitud laulu ära, pärast on kogu päeva vait nagu suk ja istub põõsas. Meie selliseid nohikuid ei armasta. Parem juba laula siis lihtsaid laule, aga päev läbi ja igal elujuhtumil.” (lk 19)

“Ma juba ütlesin, et eranditult kõik aitasid Tsirri. Onupojad Siuts ja Säuts hulkusid koos Spordisärgiga kaks päeva ringi ja tirisid suure ähkimisega kohale ühe hobuseraua. “Tsii, tsii, Tiidul on piip!” laulis Siuts ja teised kaks ümisesid kaasa. “See hobuseraud,” ütles Siuts, “toob õnne. Ma kingin ta sulle teele kaasa. Olgu see sinu talismaniks ja kui sa kohale jõuad, rauta see Kuu külge, nii et kui inimesed taevasse vaatavad, ütleksid nad: Kas sa näed, varblased jõudsid meist ette, on juba hobuseraua Kuu külge löönud!” Ja meie vastaksime: “See toob ju õnne!”” (lk 62)

“Nõidumisega ei tegelenud me esimest korda. Alati, kui tahame, et sadama hakkaks, läheme istume kõik hulgakesi teetolmu, supleme tolmus ja hüüame kooris: “Siuts, siuts-siuts!” Pärast suplust näemegi eemalt lähenemas mõnda kulmu kortsutavat pilve, mis sõuab meie poole ja müristab juba kaugelt.

Nii juhtus ka seekord. Suplesime ära, mäe kohale kerkis pilv, jäi seisma ja müristas paar korda hoiatuseks, et tuleb meie nõiaväge purustama. Pilv otsis kõik kohad läbi, aga ei suutnud avastada, kuhu me vihmavarju peitu olime pugenud. Lõpuks ta vihastas, tulistas suurtükist vastu ühte puud, puu lõhenes kaheks ja süttis põlema. Siis läks pilv urisedes ja ringi vahtides oma teed, meie aga saputasime sulgi, pesime end lompides puhtaks ja hakkasime lennates putukaid taga ajama.” (lk 67-68)

Peeter Liivak – Hävitage hunte! (1951)

Hundid mulle üldiselt meeldivad. Lambakasvatajad ja jahimehed arvavad vist teisiti. Autor tundub olevat Venemaa eestlane, igatahes räägib ta oma jahikogemustest Venemaa metsades (lk 7-8). Nojah, päris jube trükis ikka, hundinaha nülgimisest ja kuivatamisest ei tsiteeri siin midagi.

“Hunt on kõige kahjulikum ja verejanulisem kiskja, kes tekitab palju kahju meie sotsialistlikule loomakasvatusele. Hundi iseloomustavateks omadusteks on argus, jultumus ja söögiahnus. /-/ Hundijahte ei tohi võtta kui kollektiivset meelelahutust, vaid kui riikliku tähtsusega ülesannet.” (lk 3-4)

“Rahva keskel levinud kuulujutt, et hunt ei murra koduloomi ja -linde oma pesa läheduses, on õige. See on üks huntide kavalusi oma pesa asukoha varjamiseks.” (lk 10)

“Seda emahundi kiindumist kutsikatesse kasutatakse tema petmiseks laskekaugusele. Selleks on tarvis 2-3 elusalt püütud hundipoega siduda traadiga jalgupidi teineteise külge, jättes nad pesa juurde või riputades lähemale puule. Võib tagumiste jalgade sooned läbi lõigata. Hundipoegade kisa peale jooksevad vanad hundid harilikult kohale.” (lk 14)

“Pesa juurde varitsema minna on kõige parem öösel, enne koitu. Jalatsitele tuleb tõmmata puhtad linasest riidest kotid, milledesse on pandud kuiva lamba-, hobuse- või seasõnnikut – inimese jälgede lõhna kaotamiseks. Hea oleks kogu riietus üle hõõruda okaspuu okstega. Pesu peab olema puhas, sest higilõhna, mida jahimees ise ei tunne, avastab hunt juba kaugelt.” (lk 14)

“Jaht huntidele lippudega põhjeneb asjaolul, et hunt kardab kõike seda, mis on seoses kujutlusega tema kõige kurjemast vaenlasest – inimesest.

Punased lipukesed, mis on kinnitatud nöörile, on metsamassiivis erakordne ja häiriv nähtus nii värvilt kui ka lõhnalt. Kohates oma teel lippude joont, hunt kohkub, põrkab tagasi ja eemaldub neist, et ennast võimalikust hädaohust päästa. On teada juhuseid, kus hunt, olles lippudega sisse piiratud, ei lahkunud mastist 3 ööd-päeva.” (lk 18)

“Lippe on soovitatav hoida eluruumis, kus need imbuvad läbi eluruumi lõhnaga, millel on samasugune või veel suurem tähtsus kui lippude värvusel. Lippudele omane lõhn on see, mis hunti öösel peab piiramisringis, sest lippe ta pimedal ajal hästi ei näe.” (lk 21), “Hunt, keda lippude läheduses on kord lastud, kes aga siiski on eluga pääsenud ja lippudest läbi murdnud, ei hakka neid enam kartma.” (lk 26)

“Hundi lõplikuks surmamiseks tuleb võtta tugev käevarrejämedune kaigas vasakusse kätte ja anda võimalus hundile haarata kaigas risti-asendis hammaste vahele ning samal hetkel tugeva kaikaga, mis haaratud paremasse kätte, anda hoop koonule – veidi allapoole silmi.

Surnult lamava hundi tunnuseks on tema kõrvade püsti-asetus või nende ettepoole längus asend. Kui kõrvad on hundil pigistatud vastu kaela, siis on ta elus ja teeskleb surnud olekut, et parajal silmapilgul hooletult lähenevat kütti rünnata.” (lk 30)

Jahipidamine põrssaga: “Pigistades põrsast kõrvust, sunnivad jahimehed teda aeg-ajalt vinguma. Vaiksel talvisel ööl kostab põrssa kiunumine kuni 2 km kaugusele. Selleks, et jätta teele looma järgi lõhnav jälg, on soovitatav reejalastele kinnitada 10-15 meetri pikkune nöör, mille otsa kinnitatud kotike sea- või lambasõnnikuga. Kotike, mis liigub sõiduki järel, peab andma ree järel sörkiva põrssa mulje.

/-/

Põrsast võib edukalt asendada ükskõik millise karjamuriga, kuid koer peab seotud olema lühikese nööri otsa ja sörkima veoki vahetus läheduses. Koer, tehes häält ja jättes värskeid lõhnavaid jälgi, meelitab hunte laskekaugusele ja võimaldab küttidel avada nende pihta tule.

/-/

Kuna jahipidamine põrssaga on meie oludes uudne ja huvitav nende läbielamuste tõttu, mida see jaht kuuvalgeil öil pakub, siis tuleb seda jahimoodust eriti soovitada noortele jahisportlastele.” (lk 31-32)

Richard Brautigan – Et tuul seda kõike ära ei puhuks (2010)

“Turpialide hääled meenutavad kurvameelseid hüüumärke, mis trükitud suvisel pärastlõunal, kui lõunast puhub roiutav lämbe tuul.” (lk 9)

Paar silpi Brautigani viimase romaani tõlkest. Avalehtede esmamulje on nagu mõni purjus vanamees plämiseks omaette (järelsõnast selgubki, et autor alkohoolik jne), ent õnneks see mulje peagi kaob. Jutt on siis üleskasvamisest 1940. aastate Ameerikas ja seda siis poor white trash või õigemini trailer park trash'i kontekstis (no vaevalt et autor kirjutades just seda vaatepunkti esmatähtsaks pidas). Ehk siis vaeste eluolu. (Kogu selle postituse mõtterikkus on mind hämmastav.) Lõtv jutustamine, eks Brautigan muidugi kirjeldab kõiksugu tavainimestest irdunuid tüüpe huvitavalt. Kui Sommer räägib järelsõnas huumorist, siis siin pigem ikka koomilised hetked muu omamoodi film noir õhustiku keskel (vihm!). Parimateks kohtadeks on vist hamburgeriintervjuu ja raamatu lõpus paksukeste omavaheline keskustelu. Huvitav, kuidas on originaalis väljend “Põrmu... Ameerika... Põrmu”?

“Emme, kus issi on?”

“Vahib tähti.”

“Emme, onju, sina ka vihkad issit?”

“Jah, kullake. Mina vihkan teda ka.”

“Emme, sa oled nii armas. Tead, mispärast?”

“No miks?”

“Sest et sa vihkad issit. Issit on äge vihata, onju?”

“Jah, kullake.”

“A emme, miks issi koguaeg tähti vahib?”

“Sest ta on sitapea.”

“Kas sitapead vahivadki alati tähti?”

“Sinu isa küll.” (lk 69)

“Kõigepealt suri üks ja seejärel teine ja siis oli nendega lugu läbi, kui välja arvata see, mis ma siin kirjutan, proovides rääkida seda väga keerulist lugu, mis läheb võib-olla veel keerulisemaks, sest ma otsin selles ikka veel mingit selgust ja ehk isegi osalist vastust omaenda elule ning kui ma elu edenedes surmale aina lähemale ja lähemale jõuan, liigub vastus aina kaugemale ja kaugemale.” (lk 81-82)

Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma (2009)

Seoses ka siin blogis tõstatunud teemaga Alveri auhinnast meenus mulle, et õige jah, "Seitset maailma" tahtsin ju lugeda. Põhjuseid kaks, esiteks muidugi on tore vahel näha, kui vahvalt teised saavad muudkui reisida, kui ise pead kodus passima, ja teiseks tahtsin anda oma karmi hinnangu raamatule, millest võib igasuguseid asju oodata.

Eeldatavasti on raamatust kuulnuile teada, et tegu on reisiromaaniga, mis sündinud avantüristide blogi põhjal ja mille tahakaanele on kirjutet, et võib võtta natuke nagu ka ilukirjandust. Mainitud ilukirjanduse piisa annavad asjale juurde ehk erinevad psühhedeelsed kogemused, neist tulenevad mõtted, nägemused, tunded ja arusaamad, seega on ilukirjanduse mõiste teataval määral õigustatud. Ise eelistan seda nimetada ikkagi reisikirjanduseks (mitte et sellel määratlusel üldse väga palju tähtsust oleks).

Lühidalt sisu: Lõuna-Ameerikas turistitsevatelt neidudelt röövitakse "normaalseks" reisiks vajalik kraam (arvuti, fotokas, märkmik jms), mille puudusel muutub ka reisi olemus: klassikalise steriilse reisi asemel sukelduvad neiud kohalike alternatiivkultuuride esindajate erinevatesse maailmadesse (seitse maailma!). Ning sellest algabki kirjeldatav reis, seiklus, romaan. Mis on iseenesest tõesti pisut ebaklassikaline reisiromaan, kuna kirjeldab rohkem isiklikke kogemusi, mõtteid, tundeid kui ümbritsevaid inimesi, loodust, tavasid, ning pole ka just väga sügavuti mindud ümberkaudse ajaloo, kultuuri ja tavade mõistmisel, mis "tavalises" reisiromaanis vist rohkem esikohal. Selles mõttes võiks muidugi raamatu kui reisiromaani lugeda ebaõnnestunuks või vähemalt väga viletsaks.

Aga seda muidugi juhul, kui reisiromaani mõistet võtta hirmus jäigalt. Siinne avardab silmaringi alternatiivmaailmade, -inimeste ja -kommete teemal. Mis on minu arvates väga tore, kuna taolise maailmaga ei puutu just iga reisija kokku.

Üks teema veel. Müstika ja usk. See on võrdlemisi läbiv teema, kuigi mitte vist päris tahtlikult. Mulle tundub, et eestlastel oleks justkui kinnisidee vältida kõike, mis tundub müstiline, arusaamatu, religioosne, viimane on veel eriti... piinlik. Igatahes, kui mitte muud, siis nii tunduvad mõtlevat teose autorid (või kas reisiromaanis peaks ka vältima autori ja minategelase samastamist?). Ja siis on neil käsil reis, mis viib väga kummalistele juhustele, nägemustele, kogemustele, inimestele, ning tähtede ja taevaga kõnelemine on järsku igati arusaadav tegevus. Põnev on aga, kuidas see teosesse kirja on pandud. Auotrid justkui oleks kogenud midagi, millest tavamõistete ja -arusaamadega aru ei saa, aga nüüd tagasi olles ja sellest kõigest kirjutades hoiavad ikka kangekaelselt kinni sellest, et nood kogemused olid lihtsalt... kummalised. Ja praegu on selle üle turvalisem naerda (vähemalt lugejate nähes). (See, kuidas juhtunut seletada psühhedeelsete ainetega, on hoopis teine teema.)

Enne lõpetust veel üks kriitikapiisk. Teose viimased umbes 20 lk kadusid kuhugi ära. See tähendab, hakkasid järsku venima, kaotasid teost läbinud haaravuse, olid sellised... segased ja natuke isegi üleliigsed. Nagu ei oleks viitsinud enam kirjutada. Aga asi võib olla muidugi ka minus endas: lugesin raamatu nii kiiresti läbi, et lõpuks võisin olla lihtsalt väsinud.

Kui mu tekstist seda muidu aru ei saanud, siis ütlen veel selgelt üle, et tegelikult oli see üks tore raamat.

Nick Hornby – Julia, alasti (2010)

“Ta kahetses, et polnud sigitanud mingit kolmekümneaastast kõva joomaga mehaanikut kusagilt Texasest. Siis oleks ta võinud osta lihtsalt steike ja õlut ja ploki Marlborot ja asjaga ühele poole saada. Ent see konkreetne stsenaarium oleks ilmselt nõudnud mõne seksika kolmekümneaastase Texase ettekandja rasestamist, aga Tucker oli raisanud oma nooruse surmkahvatute inglise modellide peale, kellel olid rindade asemel põsesarnad, ja nüüd tuli tal selle eest maksta. Kui ta nüüd järele mõtles, tuli tal selle eest maksta ka toona. Mis tal küll arus oli olnud?” (lk 60)

Hornby raamatute lugemine on selline vähe kummaline tegevus. Mõnel vähe radikaalsema meeleoluga tahaks ülbelt irvitada, et häh, mis ajaviitekirjandus ja millised suhtevärgid ja armastus ja muu (ja veel autori muusikamaitse – selline pehme värk; õige eelajalooline muusika on ikka Throbbing Gristle ja Smegma ja Nurse With Wound ja mis kõik helimammutid veel (mitte et ise neid kuulaks jne)). Aga siis teisel hetkel lihtsalt vaikid häbelikult ja ikkagi loed nohinal ning tunned end hiljem korraks elusamalt. Ja mis kõige hullem – Hornby lugemine paneb pea alati mõnedele oma mineviku asjadele mõtlema ja sellest tarbetult masenduma ja seejärel leidma, et tegelt saaks paremini elada jne. (Mitte et ikkagi lõpuks õppust võtaks.) Piinlik kohe nii mõelda. Kirjanduslik eneseabi pea kõigile (no vanematele kui 25 (ja kes arvab, et on, noh, vahel oma pika elu jooksul õnnetu olnud)).

Raamat vananemisest ja stagneerunud elust. Milline tore avastus, et oled keskealine ja viimased 15-20 aastat võiks vetsupotist alla lasta. Aga raisatud eluaastad on teadagi... täiega raisatud, ei ole siin mingit asendamist. Tuttav tunne? (Jah, kallis noor lugeja, ära tee rumalusi. Jah, austatud hallipäine lugeja, olukord on nadi.) Kui sööpalvetaarmasta pidi keskealiste abielulahutusi põhjustama, siis seda raamatut võiks ehk millalgi samas süüdistada. Või noh, üleüldse panna kahtlema, kas pikemad suhted on tegelikult mõttekad (ja mis võiks nende asemel üleüldse olla). Aga jah, kes siis ei tahaks sooja küljealust ja vaba suhtlemist.

Mees ja tema viis järglast ja nende neli ema. Ja üks naine, kes tahab üksilduse petmiseks omale last. (Õigemini küll – endine muusik ja poeg ja lahkuv ema ja muusiku neli tundmatuvõitu järglast ja kolm mõnel hetkel viljastavalt kepitud naist ja teiselt poolt andunud muusikafänn, kelle naine jätab ta maha, sest neil pole last ja tulevikku. Oot, nüüd läks veel rohkem sassi.) Argielu tühitähi ja rutiin ning põgenemine vastutuse eest. Täiskasvanuks saamine. Võimetus omale teed uuesti leida. Tuttav tunne? Mentaalne hirmuhigi? Saabuv paanikaatakk? (Huvitav, mida Hornby kahekümne aasta pärast kirjutab – siis peaksid ta tegelased enamvähem pensionärid olema.)

Aga. Tegemist pole depressioonitellisega, millega endale vastu pead taguda ja ulguda murest. Saab nalja (ja vahel päris head). Ja kuulu järgi on võimalus rahulolevamaks eksisteerimiseks (no kui peaga mõelda). You know. Ja alati on internetis kõiksugu foorumid ja nurgatagused, kust võib leida... oma huvidele tegevust või hoopistükkis toredaid inimesi or get laid.

Vabandust, aga ei viitsi raamatu tegevustikku kirjeldada, viidatud ajaleheartiklites on sellest piisavalt ja midagi oleks ikka tore ise avastada, eksole. Ja pealegi, oma silm on kuningas ja kes teab.

Ühesõnaga, Hornby on meelelahutuskirjanduses kindel kvaliteet. (Meelelahutus – kui mitut moodi küll võiks seda sõna tõlgendada. Ohoh, mõttevälgatus missugune.)

“Tema kui isa anne taandus vähemalt enne Jacksonit järgmisele: ta rasestas üksnes karismaatilisi ja ilusaid naisi. Ja kui ta oli nende elu tuksi keeranud, asusid edukad mehed neid jahtima. Muidugi asusid neid jahtima ka edutud mehed, aga selleks ajaks oli nendel naistel igasugustest jobukakkudest mõõt täis, nii et nad sõelusid välja korralikud, maksevõimelised partnerid, kes neile stabiilsust ja materiaalset mugavust pakkuda suutsid. Tegelikult oli see üsnagi elementaarne darvinism, kui Tucker arutas endamisi, mida oleks Darwinil öelda Tuckeriga paaritumise kohta, mille tagajärjel need naised üldse emaks saanud olid. Siin polnud ellujäämisinstinktist märkigi.” (lk 204)

sehkendamine
orkaani südames on vaikus

päevaleht

sirp

Riina Rossa – Rahapada ehk Toodu ja Maali imelikud seiklused töö- ja rahamail. (2002)

“Maali nii oli selle naise nimi, kellest ma kirjutan, sulle, armas lugeja ilma ilustamata loo. See oli eriskummaline lugu, mis väärib, et ma natuke meenutan seda eriskummalist elu. Maalil oli Toomas, kodus kutsuti teda Tooduks. Toodu oli vähe koolis käinud ja üldse oli ta natuke imelik mees, tema suurimaks huviks oli rahalugemine. Aga, et raha lugeda, selleks peab ka raha olema. Toodu teadis, et rahalugemine on hea asi, aga töö tegemine veel parem asi. Toodu tegi igasuguseid lihtsaid töid, aga ärimees ei olnud Toodu veel kunagi olnud. Küll proovis ta luudasid teha. Suuremas linnas läheb luudasid palju vaja. Toodu käis mitmes metsas ringi, tegi oma viissada luuda valmis. Tänavapühkijad, aga ei ostnud tema käest ühtegi, sest Toodu luuad olid kallid. Tema ei teadnud kunagi, kui palju teised luuameistrid oma luudade eest küsisid.” (lk 1)

Selline on siis raamatu avalõik. Puuduvad oskused mõtteid korrastada peale säändse teose lugemist (no üllatus-üllatus). Jälle niivõrd vaba keelekasutus, et vapruse ja vabameelsuse eest võiks medali anda. Pluss on see, et iseenesest on tekstist leitav tegevus (võrreldes eelmise raamatu kummalise vaikeluga), põhimõtteliselt nagu mix Lembest, Padust ja kellestki kirjaoskamatust.

Omamoodi hämmastav, kui aeglaselt kulges selle 16 lehekülje lugemine, oma kolmveerand tundi sai selle kallal nikerdatud.

Võibolla on nii eripärane ja vabameelne keelekasutus tingitud sellest, et keegi lohakam inimene on autori käsikirjalist teksti arvutisse trükkinud? Või lihtsalt enesekriitika puudumine. Ei tea, tasub uurimist.

Paar sõna siis loo tutvustamiseks. Toodu muudkui kõrbes oma varasemate äridega kuni hakkas sugulastelt mädarõika juurikaid varastama ja neid kasvatama ning siis toodangut Tartu turul müüma. Sai kõvasti raha ja ostis tootmiseks ja perele elamiseks linnas maja, kuhu samuti asutas koerakuudi alla salajase rahapaja, mille olemasolu paljastas naisele oma surivoodil – naine pidi omakorda rahapada täitma ja selle siis tütrele jätma (vahepeal on küll nagu juttu kahest tütrest). Nojah, nainegi sureb viimaks ja tütar leiab selgeltnägija abiga rahapaja. Rublast sai vahepeal kroon, aga ei tost ole häda.

Ei oska muud öelda kui hämmastavalt ootamatu kirjutus, anderkraundi paralleelmaailm.

“Hüvasti, armas, lugeja, järgmiste lugudeni.” (lk 16)

Riina Rossa – Perapõrgu... Kes olid need mehed... ?! (2002)

“Päev oli suviselt soe – maikuu lõpp. Külast välja jõudes kuulasin lõo laulu, rohus siristasid sirtsud, sumisesid mesilased metsalillede peal. Oh, kui ilus suvine keskpäev see oli! Õitsesid juba toomingad kraavipervedel, sirelid alles hakkasid õide pakatama. Ja mis hääled ümberringi. Sookured kluugutasid kaugel soo ääres. Lidinat-ladinat oli õhk täis. Läksin kui väike murumuna, hüpeldes ja kareldes. Tükk maad käidud, väsisime. Ema oma suure ja mina oma väikese seljakotiga. Aga minna oli vaja.” (lk 4)

Kas saab olla midagi paremat kui raamat, kus on kokku 8 lehekülge? Avalehel on luuletus, mis paneb kahtlema enda mõistuses. Keeleliselt on raamat silmadele põnev litakas, selliseid lausekonstruktsioone ei kohta isegi enda postitustes.

Raamatu lõpuks selgub, et tegu polegi ilukirjanduse või unenäoga, see on hoopistükkis autori meenutus (kaanel on väga petlik määratlus “põnevik”!) - mida on mul raske mõistetavaks rekonstrueerida. No on viieaastane tüdruk kuskil Peipsilähedases talus, kellele meeldib maaelu ja kellele ei meeldi sugulastest suvitajad. Ühel maikuu päeval viib ema ta Perapõrgu nimelisse talukohta, kus nad saavad endile uue hobuse. Külaskäigu ajal juhatab Perapõrgu perenaine lapse majja, kus teda näidatakse voodites lamavatele haavatud meestele (metsavennad või?). Ning kutsutakse Inglikeseks. Tüdruk on vaatepildist šokeeritud ja ei räägi kellelegi nähtust. Aastaid hiljem läheb ta seda Perapõrgu kohta vaatama, mis nüüdseks mahajäetud. Ja ongi kõik. Lühidalt öeldes, kummaline raamat, täiesti iseseisev oma veidruses.

Jeanette Winterson - Tuletornipidamine (2006)

Üle pika aja üks tõeliselt ja päriselt hea raamat. Selline üleni ilus ja armas ja mõjus, ja selline teema ja lugu, et kui poleks Wintersoni stiili, oleks see piinlik raamat. Aga Winterson on hea, poeetiline ja kujundlik ja piisavalt lakooniline, et mõjuda.

Ma pole kunagi varem Wintersoni lugenud, ehk olen ainult umbmääraselt teadvustanud, kuid nüüd paar päeva tagasi leidsin raamatu vedelemas sõbranna diivanil, võtsin kätte, sirvisin, ja esimeste lausetega tekkis selline äratundmine, mida pole nii ammu olnud. Et seda raamatut tahan ma kohe väga lugeda. Kohe päris esimesed sõnad ennustavad lugemisväärsust: "Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat."(lk 11) Ja edasi "Minu isa tuli merest ja läks sinnasamasse tagasi. Ta oli kalalaeva meeskonnas, mis randus meie sadamas ühel ööl, mil lained murdusid vastu kallast kui sünkmust klaas. Pirdudeks pekstud paat tõi ta kaldale piisavalt pikaks ajaks, et ankur mu ema sisse lasta.
Lastehordid võitlesid elu eest.
Mina võitsin."(lk 11)

Enamuse lugemise ajast pidasin seda armastuslooks. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis üks neist raamatutest, mis räägib paljust, kuid iga lugeja jaoks erinevast. Näiteks lugude jutustamisest ja kuidas inimesel on kaks poolt (nagu Jekyll ja Hyde). Ja noh, tuletornist ja imelikust lapsepõlvest ja isegi natuke Darwinist... Aga nüüd mulle ikka tundub, et tegelikult oli peateema ikka armastus. Ja on nii kena lugeda raamatut, mis räägib armastusest ja on hea. Sest tavaliselt on armastusraamatud sellised... tüütud ja ebamugavad.

Tähelepanek: peategelase (st minajutustaja, kes vist ikka on peategelane) soo saame teada alles leheküljel 105.

Kõige mõjusam on vist ikkagi Wintersoni stiil, mitte need teemad ja isikud. Nii mõjus, et laenutasin täna veel ühe tema raamatu. Ootan põnevusega.

Karel Čapek – Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi (1981)

“Sellest silmapilgust peale, kui osad on jaotatud, sünnib teatri seinte vahel kaks eri arvamust: üks, et tükk sisaldab suurepäraseid rolle, kuid need on halvasti jaotatud, ja teine, et tükk koosneb halbadest rollidest, millest pole head nahka loota ja millega pole midagi peale hakata, kui inimene ka naba paigast venitaks.” (lk 10)

Vist suhteliselt ajatu huumor (kahjuks ei oska arvata, kui palju nüüdisajal tehtav erineb autori kirjeldatust). Pole just Bulgakovi “Teatriromaaniga” ühel tasemel, aga naljakas ikka. Vähe vanamoodne lähenemine, et lavastus või film peab olema võimalikult tekstitruu (oh, kunagi olid ikka Undi lavastused... Olid ajad). (Tuletab meelde seda, kuidas mu vaesed vanemad ei saa enam ooperit-operetti vaatamas käia, sest need pole enam sellised nagu vanasti.)

“Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka skeletiks ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast surma ning kuivanud kontide kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on treatment ehk stsenaarium. /-/ Teaduslikult väljendades – stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine kujundite keelde; praktiliselt seletades – stsenaarium on teatav ide vägistamise tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. Nimelt stsenarist peab mõtlema sellele, et stseenid vahelduksid sagedamini, sest vaataja tahab lakkamatult midagi uut näha, ja et nad ei vahelduks jälle liiga tihti, sest endastmõistetavalt ei anna dekoratsioone sulle keegi jumalamuidu, loodus, natuur aga õgib õudselt palju aega. Järelikult tuleb ka seda öelda, et stsenaarium on sihuke ideetöötlus, mille väntamine ei kestaks üle kahe nädala ega läheks kätte kallimaks, vaid maksaks täpselt nii palju, kui palju keegi on filmi tegemiseks assigneerinud.” (lk 90-91)

Ingel Kanarbik – Nurgas tolmub õmblusmasin. Kui kaua veel? (1992)

“Sõrmkübarat millegipärast eriti kasutada ei taheta ja sellest on kahju. Vaesed käed, nad saavad niigi iga päev kõikvõimalike tööde ja toimetustega valu ja vatti näha. Milleks sõrmeotsi veel nõelaga torkida. Pane sõrmkübar parema käe keskmisse sõrme ja kõiki tundeid maha surudes harjuta mõnda aega. Küll näed, harjud sõrmkübaraga nii ära, et imelik on ilma temata õmmelda, eriti, kui on tegemist paksemate ja tihedamate materjalidega. Võib juhtuda, et sõrmkübar on natuke suur, sel juhul võib sinna riidetükikese täiteks panna.” (lk 5)

“Õmblusmasinale meeldib puhtus, korralik õlitamine ja õrn kohtlemine.” (lk 6)

“Kui Sa märkad kerge ärevusega, et Sinu mõõdud ei vasta päris täpselt ühelegi tabelis toodud suurusnumbrile, ära tee sellest erilist probleemi. Peaaegu kõigiga on nii. Iga inimese figuuril on oma eripära ja selles pole midagi halba. Orienteeru ikka eelkõige rinnaümbermõõdu järgi ja kui Su puusaümbermõõt ületabki tabelis toodut, ära heida meelt. Anna puusajoonele vabadust juurde (laiemad õmblusvarud puusa piires). Väga palju oleneb ka mudelist.” (lk 10)

“Peatun pisut pikemalt taskuserva kantimisel. Näiteks teksapükste taskuservad on kohe esimesed kohad, mis kiirelt läbi kuluvad. Aga kui ajad neile nahast kandi serva, paraneb väljanägemine tunduvalt ja edasi kuluvad need taskuservad väga aeglaselt. Sellist kanti on käsitsi õmmelda kergem kui masinaga, sest seda kohta presstalla alla sättida pole lihtne. (Antud juhul pean ma silmas juba valmis ja kantud pükse. Kui Sa aga alles pükse õmbled, siis kandi taskuservad loomulikult masinaga.)" (lk 17)

"Mille üle võiks üks westmani mängiv poiss veel uhkem olla kui narmastega jaki ja pükste üle. Ja kui jakk ise polegi nahast, siis narmad võiks sinna ju sellegipoolest teha nahksed." (lk 17)

Toredalt muhe raamat. Suurt aru ei saanud, aga see on tavaline.  

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Allakäik (2010)

Päris hirmus raamat ikka, käib üks tülgastav ja morn tapatalg; tekst on piisavalt jälk ja põnev, et proovisin vahepeal leida hingetõmbepausiks muud lugemist, aga nojah, edutult. No ütleme nii, et öökapiraamatuks just hea valik poleks. Triloogia teine raamat jätkab siis, eks ole, esimest raamatut ehk siis pahade vampiiride kõige paham vampiir püüab maailma üle võtta – et inimesed muuta lihaloomadeks, kes siis nuumata ja seejärel verest tühjendada. Noh, sellest kurjast plaanist on inimestel võrdlemisi vähe aimu, sest vampiirid ja nende alamad saavad vaid pimeduses tegutseda ning seni püütakse nende tegude tagajärgi seletada epideemia vms. Aga on väike grupp tegelasi, kes võitlevad vampiirluse vastu ning kelle vastu võitlevad nii pahad vampiirlikud tegelased (sest on ka mõned mitte väga pahad vampiirid) kui ka valitsusasutused. Olukorra teevad hullemaks teadagi kõiksugu sugulussuhted heade ja pahade vahel. Millega raamat lõppeb? Tuumajaamade plahvatuste ja tuumapommide loopimisega. Vapustav. Miks see vajalik on? Sest nii kaob päiksevalgus tuumatalve varju ning vampiirid ja vampiirlikud käsutäitjad saavad vabamalt tegutseda. Vaikselt tekib küsimus, et millest siis veel triloogia viimases osas kirjutada. Kole on inimkonna saatus.

“Ta tugines nüüd pigem loomalikele instinktidele kui oma hääbuvatele inimmeeltele. Koguni sügaval planeedi pinna all tunnetas ta erakordselt hästi päikese liikumist: teadis, et pea kohal on saabumas öö. Tema kehatemperatuur oli ligikaudu 323 Kelvini kraadi ehk 50 Celsiuse kraadi – 120 kraadi Fahrenheiti järgi. Maapinna sügavuses haaras teda pimeduse ja niiskusega kokkukuulumise tunne ning igatsus kitsaste suletud ruumide järele. Ta tundis end maa all mõnusasti ja kaitstult, kaapides päevaajal endale peale külma mulda, nagu inimene tõmbab peale sooja teki.” (lk 95)

Paar lühilauset veel. Autorite poolt on natuke lihtne lahendus, et kõiksugu elajalikud vampiirkurikaelad võisid kunagi natslikud sõjakurjategijad olla – nagu 20. sajandil olnuks vähe genotsiide. Gängimehed on muidugi mõnusad ja Hõbeingel Angel on kipa. Tuleb välja, et kasvuhooneefekt tekkis vampiiride mahitusel (lk 268), mis annab, teadagi, küllaga mõtlemisainet.

Mnjah. Tore, et tegemist vaid triloogiaga ja juba 2/3 läbitud. Hirmus, hirmus on see lugu.

segane maailm
ulmekirjanduse baas
lugemik

Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Raamatu kohta viitamist otsides sai hoopistükkis avastatud uus eestikeelne blogi fantaasiakirjandusest. Igati meeldiv ja elav üllatus.

Tore on lugeda maailmast, kus praktiliselt tööpuudust ei eksisteeri – kui inimene ei sobi mõnele kohale, siis leiab ta endale uue töö. Romantiline. Nagu ikka, jutustab Pratchett rahumeeli asjadest, mis selles või mõnes teises raamatus enesestmõistetavalt eksisteerib – siinse raamatu puhul siis iidamast-aadamast Ankh-Morporkis eksisteeriv jalgpallifänlus (algul tundus kirjelduse järgi tegemist olevat hoopistükkis austraalia jalgpalliga) – aga millest varasemates raamatutes pole sõnagi mainitud. Nagu ikka, on raamatu algus täiesti jabur ja kui jätta see lugemata, ei kaotaks nagu midagi, vist. Nagu ikka, süveneb linnas turumajandus türanni hoole all. Nagu ikka, mitu erinevat tegevusliini ja on mõned südamed, mis hakkavad ühes taktis hingama (vähemalt pole autorilt üle keskmise poisilikku uh-ja-oh kõkutamist naiste teemal, mõnes varasemas raamatus on see tõeliselt tüütuks muutunud). Olendigaleriisse lisandub olend nimega “ork”, millist nime senini kohanud vaid tolkienlikes kirjatöödes. Et siis, viimaks võlurid mängivad jalgpalli, maailmalõpp jääb olemata, roheline mõtteviis ei leia järgijaid.

Ausalt öeldes ei oska midagi raamatust kirjutada, lihtsalt meelelahutus ja kõik.

“Igatahes ei pea me praegu reeglite pärast muretsema. Me peame igal juhul mängus osalema, niisiis me järgime reegleid, parimate sporditraditsioonide vaimus, kuni oleme välja mõelnud, kuidas neid endale kõige kasulikumal moel rikkuda.” (lk 128) 

“Ridcully oli uhke selle üle, et ta kohtles teenijaid hästi, ja seda ta tõesti tegigi alati, kui nende olemasolu talle meenus, kuid aruka lõbususe ilme selle matsaka tüdruku näol jahmatas teda – see oli sama hea, kui kana oleks talle silma pilgutanud.” (lk 131) 

“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. /-/ Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

fantaasiajuttude muljed
ulmekirjanduse baas
päevaleht

Ants Kargaja – Lühijutud (2004)

Et siis jutud vanemapoolsele lugejale, elu kodanliku ja maailmasõja ja nõukogude Eesti tingimustes, anekdootlikud mugandused igapäevaelust. Mõni tekst tundub kahtlaselt tuttav ehk siis nüüdisfolkloorina (nt “Tagalasangar”). Raamatu lõpulood on kurvad, teadagi, vikatimees võtab oma. Pigem tuleks neid jutte kuulata kui lugeda, otseselt kirjanduseks ei oskaks neid pidada.

“Pidu peetud, parandati hommikul pead. Mõistmatud olid kolm autosid juhtinud meest, keda triangel hakkas tüütama ja kes rõhusid kiiremale ärasõidule. Asju hakati kokku korjama. Kahjudesse tuli kanda ühe mehe sonimüts, teise prillid ja kolmanda selli aluspüksid.

Müts jäigi kadunud esemete nimekirja, prillid küll leiti, aga nii hilja, et nende omanik oli jõudnud endale uued asemele osta. Aluspüksid avastas teine suplejatest nädala pärast. Ta oli need pärast suplust omadele peale tõmmanud.” (lk 57) – mis mõttes nädala pärast? Mustast pesust või? Nädala jooksul polnud pükse jalast võtnud ja ei õiendanud kehalisi vajadusi? Müstika.

Indrek Hargla – Palveränd Uude Maailma (2003)

Lühidalt öeldes on tegemist Hargla seni parima romaaniga. Mängud keskajateemaga pole just minu teetass ja ei kuulutaks seda romaani oma lemmikuks, aga kirjanduslikult võttes on see üle nii varasematest kui hilisematest romaanidest. Ja ausalt öeldes mõjus see raamat peale Bretti ja Pournelle'i harjumatult mitmekesise tekstina.

“Rahvaste ja maailmade saatused sõltuvad tihti vaid sellest, kuidas saavad kaks tavalist inimest omavahel läbi; keda ja millal armastavad. Ja armastus ei küsi, ta on pime ja rumal. Mis ei tähenda, et teda ei saaks kasutada.” (lk 422)

Lugu siis sellest, kes saab võtta süütuse maagiliste kõrvalekalletega neiu Grethelilt – kui seda teeb suvaline tatt Aidann, siis maagilised eripärad hävinevad. Kui aga maag Agrippa, siis... (lk 133). Ühesõnaga, järgneb üle kolmesaja lehekülje valmistumist üheks ja ainuõigeks süütuse rööviks (noh, tegelt see nii ei ole, eks). Teose maailm on pidevalt paisuv – külast saab linnake ja siis linn ja seejärel pealinn või terve riik ja lõpuks kontinent ehk Ameerika (jätkunuks raamat veel mõnisada lehte, oleks kangelased kihutanud kosmosesse). Autor on teksti kõvasti erinevaid ajaloovõimalusi pannud, kõige ohhoomaks osutus vast mauride Ameerika vallutus (no mind ajas küll itsitama, kui see tekstis esile kargas). Suhetesegadik on võimas, kõiksugu siniverelised ja prostituudid ja ports alamrahvast. Ja kuri koll Martin Luther. Wunderbar. Harglale mitteomaselt siin palju muhedust ei leidu, aga vaheldus seegi. Agrippa maailmadevahelise rändamise puhul võiks õrnalt viidata “Doanizarre udulaamale” ja Ameerika avastamine on häguselt seotud “Maris Stellaga”.

ulmekirjanduse baas

sirp

Enhard Musto – Lambakasvatusele rohkem tähelepanu (1980)

Paar teabekildu lambakasvatusest, ehk kulub ära.

“Praegu poegivad uted meil kord aastas. Tallede arvu suurendamiseks tuleb intensiivistada ka uttede taastootmist. Selleks on vaja, et uted poegiksid kahe aasta jooksul vähemalt kolm korda või isegi aastas kaks korda. Uttede intensiivse kasutamise esimesel etapil peaks iga utt poegima kahe aasta jooksul kolm korda ja andma poegimise kohta vähemalt 1,5 talle. Nii saadakse utelt keskmiselt 2,2-2,3 talle aastas. Teisel etapil peaks utt poegima kuni kaks korda aastas ja andma poegimise kohta kuni 2,5 talle. Nii saadakse utelt 3,7-5,0 talle aastas. Talled võõrutatakse uttedest tihendatud poegimise korral 2 kuu vanuselt. Uttedele, kes sünnitavad kolm või rohkem talle, jäetakse alla ainult kaks ning ülejäänud võõrutatakse 2-3 päeva vanuselt. Kui utt poegib kaks korda aastas, võõrutatakse kõik talled 2-3 päeva vanuselt.” (lk 12)

“Remontjäärade valiku tähtsamad nõuded on:

a) remondiks valitavad jäärtalled peavad põlvnema väljapaistvatest ja eranditult eliitklassi kuuluvatest vanemaist;

b) jääral peab olema hea tõutüüp, tugev konstitutsioon ja luustik ning heade lihavormidega kooskõlaline kehaehitus;

c) remontjäärad peavad arenema hästi ning nende kehamass peab kõikidel arenguetappidel ületama eliitklassi nõude;

d) jäära vill peab olema valge rasuhigiga, pikk, tihe ja katma hästi lamba keret. Villatoodang peab olema suur ning vastama lamba kehamassile (vähemalt 50 grammi saastasvilla ühe kilogrammi kehamassi kohta).” (lk 23)

“Jäärtalled kastreerib veterinaarvelsker 10.-15. päeval pärast sündi. Samal ajal lõigatakse nendel talledel, kes on valitud müügiks remont- või tõulammastena, sabad ära. Saba lõigatakse 3.-4. lüli juurest (arvestades sabajuurest) nii, et allesjääv sabaots kataks päraku ja häbeme. Lihatalledel tavaliselt sabasid ei lõigata.” (lk 31)

“Utt tunneb oma talle ära lõhna järgi ja võõrast talle ta imetama ei hakka. Enne võõra ute alla panemist tuleb anda tallele selle ute lõhn. Tall on soovitatav panna võõrasema alla kohe pärast poegimist, enne kui võõras utt on oma tallesid imetanud. Kui utt alles poegib, siis niisutatakse võõrast talle ute lootepõie vedelikuga. Pärast oma tallega harjumist ja tema imetamist on utte raskem harjutada võõra tallega. Sel juhul tuleb tall ute juurde panna ja lasta temaga harjuda. Utte tuleb takistada talle löömast ja anda võimalus talle nuusutamiseks. Kui see ei aita, pannakse utt koos tallega eraldi sulgu, et utt tallega harjuks. Mõnikord on vaja utt siduda suluredeli külge ja imetada talle lambatalitaja abiga.” (lk 35)

“Lammaste nuumamine annab häid tulemusi üksnes siis, kui jõusöödaannused on suured (400 g või üle selle päevas). Väikeste jõusöödaannuste (100-200 g) korral nuumuvad lambad aeglaselt ja söötmine läheb kulukaks. 2-3 kuud enne nuuma on soovitatav lambaid pügada. Pöetud lammaste ainevahetus on kiirem, söögiisu suurem ja söödaväärindus parem kui pügamata lammastel.” (lk 42)

“Et sugujäärade kasutamise intensiivsus oleneb paljudest teguritest, nagu paaritusviisist, vanusest, tõust jms., siis on nende sugulist koormust raske kindlaks määrata. Selle üle tuleb otsustada iga jäära individuaalsete iseärasuste järgi. Keskmiselt võib jääraga päevas paaritada 2-3 utte. Iga 5 päeva tagant tuleb anda üks vaba päev.” (lk 51)

“Palju tähtsam kui sulupinna suurus lamba kohta on sõime rinde pikkus lamba kohta. Kõik lambad peavad pääsema korraga sõime juurde. Selleks peab sõime pikkus sugujäära kohta olema vähemalt 50 cm, suguute kohta 40 cm ja remontnoorlamba kohta 30 cm. Kui sõim on lühem, ei pääse kõik lambad korraga sööma ning nõrgemad ja arglikumad tõrjutakse eemale. Need lambad jäävad kõhnaks ja nende produktiivsus langeb.” (lk 53-54)

Elem Treier – Anton Hansen Tammsaare kui saladus (1991)

“B.LINDE: Indrek laskis viis korda Karini pihta, ja proua Käthe Hansen teab, kes viis Indreku sellisesse afektiseisundisse.” (lk 63)

Seda dokumentaalnäidendit annaks küll paraja vaevaga lavale tuua, juba lugedes hakkab tegelaste pateetika pisut lämmatama, vaimusilmas võib kujutleda nende poose ja rauget vehklemist; võibolla olekski sobilik mingi maskiteater või midagi muud võõristavat. Noh, võiks arvata, et tekst käib üsna taasiseseisvumise meeleoludes, et saab tsiteerida kõiksugu mahavaikitud teemasid jne.

Päris morbiidsete huvidega teos – ikka Hanseni suremine ja tervisehädad ja ports klatši, Linde ja lese kukepoks. Näidendi lugemine paneb pisut kukalt kratsima, et kui palju on ikka sobilik autori eraelu uurida ja uuristada, millal see muutub liialt kõmulikuks. Noh, Treier just end tagasi ei hoia – või on see mingi tabamatult modernne vormivõte jms (lugejana on omamoodi lihtne kõiksugu autori mitteõnnestumisi hoopiski modernsusena hinnata). Samas hakkab tekst mingi hetk päris tööle, kujutlusse kerkib kergelt freaky lavastamine, maskid ja tossupilved ja undamine ja kõrgkultuurne diktsioon.

Jerry Pournelle – Falkenbergi leegion (2010)

“Kui mind kaldast eemale aerutati, mõtlesin, kui rumal see olukord on. Mind aerutati kanuus, sõiduriistas, mis leiutati vähemalt kümme tuhat aastat tagasi. Kandsin valgustvõimendavaid seadmeid, mille leiutamise aluseks oli enne minu sündimist avastatud põhimõtted. Minu taga oli aurulaev, mis oleks võinud sõita Missouri jõel Custeri viimase võitluse päevil, ja ma olin sõitnud sellele planeedile tähelaevaga.” (lk 130)

Kosmosekauboilus ehk Bergi, Kunnase ja Spinradi (no see on ikka jube hea teos) austajatele sobiv raamat. Üsna üheplaaniline ulme, pole siin mingeid krutskeid ega autorivabadust (või noh, vabadus on – et just sedamoodi raamat kokku kirjutada). Autor pole kirjanduslikult just särav väljenduja (või asi tõlkes?), aga keda see huvitabki kui leidub actionit. Suurt vaeva pole samuti nähtud Falkenbergile elu sisse puhumisega, on teine selline ideaalne raidkuju, kelle kõik ettevõetud operatsioonid hiilgavalt õnnestuvad, hoolimata vastase kavalusest ja ülekaalust. Vaat mis tähendab õige juhtimine. Mõnes mõttes päris arutu militarismi kiitmine. Ja mis kiiks autoril nende torupillidega veel on? Kuidagi veidralt elutu raamat, käib madistamine ja intriigid ja vandenõud, aga sellel puudub... midagi.

ulmekirjanduse baas

avaldatud mõtted

Jüri Arrak – Panga-Rehe jutud (1975)

Õuduskirjandus lastele ja lastevanematele ja muidu kassiahastuses vaevlejatele? Deliirsed unenäod?Kindlasti on tegemist üldtuntud raamatuga, aga minu näppu see juhuslikult alles nüüd. Tegemist siis Arraku suvepuhkuse unenägude kirjeldustega. Üksikus maakohas. Metsas. Vana mõisahoone lähedal. Juba esimeses loos “Maiv” on Luugisulgeja, kes mul naksti jalust nõrgaks, selline möiram akendest sissepiiluja. “Ujuv kivi” - appi, ei taha enam ühtki veekogu näha. Kivi, mis kasvatab endale karvad ja hakkab mere poole libisema? Kaevus ehk joogivees roomav elajas (“Kaev”)? Saan aru, et need on hoiatuslood, et lapsed ilusasti ja turvaliselt käituks, aga millises õudustäratavas vormis teostatud, nii tekstide unenäoloogika kui illustratsioonide psühhedeelia mõjuvad kui moodsad õudusfilmid. Uppumine, kukkumine, mattumine ja üleüldine ahistamine (hea küll, tegelt Maiv on hea vaim). Kui seda raamatut unelugudena kasutada, oleks vast lapsel garanteeritud kompleksidega lapsepõlv ja täisiga (vanurina leevendab ahistust ehk seniilsus).

Nadine Gordimer – July rahvas (2010)

Depressiivselt hea tekst, lõikav painaja. Raamat siis sellest, kui 1980ndate Lõuna-Aafrika Vabariigis oleks puhkenud apartheidivastane ülestõus ja valgel vähemusel läinuks jalgealune vägagi kuumaks. Selle möllu eest on põgenenud viieliikmeline haritud valgete pere oma teenri July kodukülla kuhugi pärapõrgusse – sest mujale ei õnnestu pageda. Ja mis siis edasi saab. Noh, linnades käib ikka madin (või mida iganes katkendlikud ja ametlikud raadiouudised räägivad) ja pere jääb omamoodi pantvangi nö umbkeelsete aafriklaste külasse (no umbkeelsus valgete jaoks). Püütakse elukorraga kohaneda, või õigemini teise kultuuriga kohaneda (jube raske on sõnastada seda kaitsetut seisundit, kuhu nad kinni jäävad, raamatu lõpule lähenedes muutub ahistustunne üha umbsemaks). Aga, vähemalt sulanduvad noored lapsed üsna valutult kohalike laste hulka. Noh, kohalikud lüpsavad üsna tõhusalt nende paremad palad ära (auto, relv ja muu träni), jättes neile sisutu nö eriseisuse. Tulevikutus – kas on võimalik kohaneda või mingi aja pärast notitakse nad maha, ei tea. Ahistav. Ühelt poolt tunned inimlikult kaasa, et on selline masendav olukord, teiselt poolt mõtled, et noh, mis süsteemist nad tulevad – oma valgete ülemvõimu LAVist (olgugi et abielupaar ise on igat liberaalne jne). Ja muidugi Maureeni ja Bami ja July suhete kolmnurk, kus nüüd on jäme ots teenri July käes, Bam püüab vist kohaneda ja Maureen tahab mingitki normaalset tasakaalu külaühiskonnaga saavutada. Noh, edutult.

Karm psühholoogiliselt kägistav romaan, milles nagu ei oskakski üheselt poolt valida. Niiehknaa pole valgetel olnud LAVis mingit edukat tulevikku. Gardiner mängis ühe tulevikustsenaariumi läbi, mis olnuks omamoodi nö kiirem ja valutum lahendus selle kõige lõppemiseks. Mõni ime siis, et raamat oli omal ajal seal keelustatud. Ja nii segaselt see postitus lõppebki.

raamatumaailm
raamatukoi lugemislood
kiiksu lugemisarhiiv

Merike Jürjo – Pikad varjud teel (2010)

“Päris kole küll, aga õnneks juhtus kindral Lill mööda minema. Tõsine ja asjalik, nagu ta alati on.” (lk 78)

Hargla on saanud konkurendi oma missioonis paljastada Tallinna must ja tülgastav ajalugu. Seekord avaneb siis Tallinna räpasus 1937-1938. aasta talvel, kui Päts oli riigipeaks ja õunapuud õitsesid. Tegevus toimub eesrindlikus seltskonnas, ikka Toompea korralikud daamed ja Kadrioru pilkupüüdvad neiud ja mehelikud sõjaväelased ja tõsised uurijad. Kuna ei taha üleüldse paljastada mõrvaga seonduvat (sest see on hea üllatus), siis ei saagi jutustada tegevustikust.

Huvitav raamat. Esimese kolmandiku jooksul kirusin autorit ja tema vanamoodsust (ehk nagu alapealkiri sedastab: “Vanamoodne kriminaalromaan”). Avapeatükk on üsna tappev dialoogijada, käib mingi õdede vaheline siivas ja erutunud arutelu ning üleüldine kauni jõuluilma kiitmine (kriitiliselt kohe haugatasin mõttes, et tol ajal oli alati kaunis ilm). Tundub, nagu vunk oleks läinud fassaadi loomisele ning liikumine autori poolt määratud tegevuspunktide vahel, seetõttu kirjanduslik väljendumine on kuhugi tahaplaanile jäänud. Tegelased räägivad kui ajaloolised kujud, mitte kui inimesed (jälle omaette juurdlesin – no pagan teab mis autor taotles, võibolla meeldibki paatoslikkus). Et olen igati dialoogide fänn, siis siinsed monoloogivõitu ülesastumised suhtluses mõjuvad pisut kastreerivalt, ei mingit voolavust või löövust või põrplemist (ja terve raamat koosneb peamiselt tegelaste suhtlemisest). Mõneti vanamoeline on sisekõne jutumärkide vahel esitada, et noh, võiks ikka vabamalt võtta. Ja see on siis esmamulje ootamatult pikast sissejuhatusest (tervelt kolmandik teose mahust), millele järgneb üllatav (oh lõpuks ometi!) mõrv – mis on, tuleb tunnistada, stiilne.

Ohoh. See on raamat, mis nõuab kohanemist või kaasaminemist (sest algus ju mõjus – vähemalt mulle – kummastavalt). Hakkavad kriminalistid tegutsema, siis see hakkab kohe vastama nö ootuste foonile. Aga kui naised tegutsevad, siis see on... ootamatu. Ja omamoodi vinge, et ikkagi... naiste vaatepunkt on teoses nii tugevalt esil (no hea küll, hiljem on ka meeste omi). On muidugi iseasi, kui vanamoodne Hilde just olema peaks, aga – miks mitte, las siis olla selline siivas ja rahvuslik silmarõõm. See, kui ajastutruu tekst on, ei oska öelda, aga igatahes mu asjatundmatute silmade ette on küll kõiksugu ajaloolisi nimesid ja sündmusi hulganisti ette söödetud (noh, vahel on natuke tunne, et ehk liialt palju ja kas see just peateemale väga palju juurde annab). Ja kena, et tekst ei maini Pätsi just harda südamevärinaga, ikka eluterve vaikne kriitilisus.

Aga – huvitav lugemisvara oma vanamoodsuses, mis muutub päris omanäoliseks, ja tagantjärgi vaadates on pikk sissejuhatus ja muu aeglus üpriski asjakohane, või noh, harjumuslikust teistsugune (ja see on teatavasti hea). Lugedes tuli igati meelde, kui vinged on stiilsed noored naised ja vanemad prouad (jeerum, inimesed, ärge olge ühepäevaliblikad, see on boring). Harva juhtub, et halb esmamulje moondub raamatu jooksul päris positiivseks. Ja mõnus on avastada teksti, millest pole eelnevalt mitte midagi kuulnud ja mis üllatab heasti.   

Kirill Jeskov – Viimane sõrmusekandja (2010)

“Nii et iga soovija võib rahuliku südamega kuulutada selle loo vanadusest ogaraks läinud orki sonimiseks, kellele on kõrges eas pähe tulnud Sõrmuste Sõja finaal ümber teha. Lõppude lõpuks memuaarid selleks välja mõeldud ongi – et veteranid saaksid kõik oma kaotused tagantjärele võitudeks muuta.” (lk 368)

Tõepoolest, raamat avab silmi Tolkieni triloogia suhtes, või siis rikub igaveseks selle sulni maitse – Peter Jackson peaks käesolevast raamatust, teadagi, oma triloogiale järje tegema.

Taas on põnev avastada, et vene autorid kirjutavad... kuidagi ühtmoodi laadna jutustamisega. Ikka üks semutsemine ja seletamine ja avar hing ja ülemused, Saruman ja teised tegelinskid on kui enam või vähem edumeelsed KGB ohvitserid oma jamade ja spioneerimiste ja põhimõtetega. Või noh, õigemini on tekstist tunda üheksakümnendate Venemaa hõngu. Kui Tolkieni tekstide puhul sai lähiminevikuga paralleele tõmmata üsna kunstlikult, siis Jeskovi jutustatu tuletab meelde kõiksugu hiljutisi sündmusi – kasvõi N.Liidu lagunemisest praeguse Iraagi jms sõjani (originaal ilmus teatavasti 1999. aastal), ehk siis kuidas vallutatud maal korda kehtestada ja võimumängud jne, ja noh, eks Keskmaa eri osade inimesed tuleta ikka meelde vennasvabariikide omapärasid.

Raamatu keskel olev Umbari spioonimäng on kuidagi tüütult pikk ja põhjalik, varasem kipub ununema selle tulva alla. Vahel läheb Jeskov hoogu kõrvallugude jutustamisega (nt Randori elulugu lk 293-300, no põnev ja kenasti illustreeriv, aga kas peab nii pikalt jahuma? Või on see Tolkieni jäljendamine?).

Aga, huvitav lugemine, hea kiiksuga tekst.

“Vaat sellisel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dur – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-duri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest “lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Numenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.” (lk 10)

ulmekirjanduse baas

nerdland

avaldatud mõtted
bukahoolik
nuxxbooks

Peter V. Brett – Maalingutega mees (2010)

Lugu siis sellest, kuidas inimesed ja deemonid jagavad elupinda ja mitte just üksmeelselt ja demokraatlikult. Päeval on deemonitu ja töine, pimeduse saabudes (natuke arusaamatuks jäi, kas on mingit vahet talvisel ja suvisel ajal, pimedus tundus saabuvat üsna staatiliselt) tõusevad maapinnast kurjad ja pahad deemonid, kes tapavad ja järavad inimesi ja muid jahiloomi. Ainus, mis aitab, on loitsumärkidest turvatsoon, kuhu deemonid sisse ei saa – kui loitsumärgid on 100% korralikult teostatud (aga noh, kui mitte, siis teadagi, tükkideks rebitakse). Pole hullu, päikse tõustes deemonid jälle lännu. Inimestel on müüte, et kunagi saadi deemoninuhtlusest lahti (arenenud tehnoloogia ehk loitsuülimärgid!). Aga toona jäädi loorberitele puhkama ja siis kolmsada aastat tagasi ründasid superhävitavalt deemonid ja kunagisest hiilgavast tsivilisatsioonist on järgi jäänud närused külad ja mõned kindluslinnad (mis kõik, muidugi, loitsumärkidega kaetud). Ja jutt ka selline, et kord tuleb aeg, kui Kalevipoeg, ei, Päästja tuleb järelejäänud inimkonda deemoninuhtlusest päästma – kui inimesed on küllalt kahetsenud jne. Nojah. Podiseb katel ja koorumas on hoopistükkis uued ja jumalavallatud kangelased.

Arleni lapsepõlv kehastab kenasti sama põhimõtet, kuidas Morrison laulis isast ja emast ühes oma laulus. Samuti jutlustatakse kergelt võrdõiguslikkust – ka naised (nagu Leesha) ja sandid (nagu Rojer) on (täisväärtuslikud) inimesed. Ja raamatu päris popiks teemaks on see, et kui noorelt ja kui palju kordi naine rase on, et ikka tittesid kõikjal vedeleks (miks see lause on kerges vastuolus eelmise lausega, ei oska nüüd öelda). Esimene märk peategelaste ristumisest on alles 394. leheküljel, eelnevalt tuleb siis rahulduda kangelaste dramaatiliste loomislugudega, või õigemini eriliseks küpsemisega. Tekst pole just alaealistele mõeldud põnev meelelahutus, nii on päris räige Leeshaga juhtuv üksildasel teel enne... enne... Maalingute Mehega kohtumist. Aga, möllu saab kogu raamatu jooksul igati normaalselt, ehk siis inimesi ja deemoneid lüüakse küllaga mättasse, lihtsad inimesed võivad olla kangelaslikud (või väiklased) ja kõrged aukandjad reetlikud (või üllad). Õnneks pole vist palju tähtsamaid tegelasi (nagu Martinil), keda järgmise tõlke ilmumiseni meeles pidada. Hüva meelelahutus.

“Kivideemonitega võrreldes olid liivadeemonid väiksemad ja nõtkemad, kuid sellegipoolest olid nad üks tugevamaid ja paksema soomusega maa-aluste tõuge. Kivideemonite suurte tuhkhallide plaatide asemel olid neil väikesed teravad soomused, mis määrdunud-kollastena ei paistnud luidetel peaaegu üldse silma, ning nad jooksid neljakäpakil, sellal kui kivideemonid seisid küürutades kahel jalal.
Ent näo poolest olid nad samasugused; koonukujuliste lõugade vahelt turritamas kihvaread, sellal kui pilusid meenutavad ninasõõrmed asetsesid tagapool, otse suurte laugudeta silmade all. Otsmikult kaardusid üles ja tahapoole jämedad luud, tungides teravate sarvedena läbi soomuse. Nende otseesised tõmblesid lakkamatult, kui nad langetatud päi tuhnisid tuule käes igavesti liikuvas liivas.” (lk 317)

Eelnevalt juhtis üks lugeja tähelepanu sellele, kui palju on tõlkija kasutanud sellist väljendit nagu “pulkas silmad” (ja erinevad silmade pulgatamised – mõneti meenutas see multifilmidest tuttavat ilmselgelt võimatut füsioloogilist nähet) ja tõepoolest, raamatu esimeses ja viimases kolmandikus on seda väljendit kasutatud huvitavalt ja harjumatult palju, mis paneb omakorda mõtlema, et kas originaalis on autor samuti ohtralt kasutanud mõnd kindlat keelevärdjalikku väljendit ja millist siis.

Nikluselt seekord hea kaanekujundus (natuke meenutab Besterit), samas ei oska öelda, missugust stseeni peaks kaanepilt illustreerima, maalingutega kutt sellist mordat tekstis ei kohanud (kui, siis enne maalinguid – või olin tõesti tähelepanematu).

“Mees pöördus järsult, pühkis sõrmed verest puhtaks ning marssis Rojerist ja Leeshast mööda. Leesha märkas nüüd ta nägu, kuigi selles oli vähe inimesesarnast. Tema pea oli üleni paljaks pöetud, tal polnud kulmegi, ning juuste asemel ilutsesid tätoveeringud. Need moodustasid sõõri ta silmade ümber ja katsid pealage, ääristasid kõrvu ja laiutasid põskedel, ulatudes koguni lõuani ja huulte ümber.
/-/
Mees viskas hõlsti seljast, jäädes niudevöö väele, ning Leesha nägi, et tätoveeringud ei piirdu ainult tema peaga. Loitsumärgid katsid ta lihaselisi käsivarsi ja jalgu keerukate mustritena, küünarnukkidel ja põlvedel olid suuremad loitsud. Seljal laiutas kaitsering ning keset jõulist rinda paistis veel üks suur tätoveering. Iga toll temast oli nagu elav loitsumärk.” (lk 436)

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
kiiksu lugemisarhiiv
postimees

Priit Pärn – Tagurpidi (1980)

“Mida küll teha Antsuga?”

“Mina, tool, arvan, et ta peaks rohkem mind, tooli, eeskujuks võtma.” (lk 3)

“Ja kui te nüüd asjast õigesti aru saate, siis peate tahestahtmata järeldama, et ega Ants eriti rumal poiss polnudki. Kui te aga asjast aru ei saa, siis võite ka enda kohta ühe järelduse teha. Kui tahate.” (lk 10)

“Mina olengi lumivalguke – vana, paks ja kole...” (lk 19)

“Nüüd, kus midagi näha pole, tean ma, mis see on – see on vaatetorn! Tohutu sügav, ilma mingi väljavaateta – jah, see ta on!” (lk 25)

“Vajuski üle pea kaldasse. Nüüd on põhiline toimida aeglaselt ja järelemõtlematult.” (lk 31)

“Milline puhas õhk! Ja kuidas laulavad linnud!”

“Ning milline kõrvulukustav vaikus...”

“Kõik märgid näitavad, et oleme jõudnud tihedalt asustatud tööstusrajooni.” (lk 35)

Vapustav raamat, mida muud öelda? Pildid! Ja tuleb välja, et pilte võimalik netist vaadata.

päevaleht