Riina Einasto - Hingab armastust (2016)

Pärnu kirjastus Hea Tegu hakkab muutuma omal moel kaubamärgiks, umbes nagu on olnud Kentaur või Tormikiri, avaldades järjepanu laiemale üldsusele vähetuntud autorite töid. Ei saa öelda, et need kirjastused alati just parimat võimalikku kirjandust avaldaks, aga oma veidramate raamatutega avardavad kindlasti eesti kirjanduse välja ning on maiuspalaks neile, kes vahel hindavad outsiderkirjanduse pakutavaid mittestandardseid hetki.

Einasto proosakogu reklaamitakse kui erootikakirjandust neile, kes oskavad ridade vahelt lugeda. Minul see oskus puudub, küllap raskendab teksti nautimist seegi, et tölbi mehena ei reageeri suurt vastassoo tundemaailma finessidele. Lugude kangelanna kogeb mitmeid magusvalusaid õnne- ja loobumishetki Eestis ja lõunamaades, inimliku läheduse palangud on kuumad, aga jäävad üürikeseks - aga eks vahel öeldakse, et elus on parem armastada ja pettuda kui niisama rahulikult sadama poole tüürida. Igal juhul, autori lugude kangelanna pole mingi müürililleke, õnnetundele on ta ikka avatud ja muidu iseseisev naine, kes ei ela vaid pangalaenu või laste nimel, ta oskab elu nautida omal moel.

Raamatu valmistamisega on seotud nii küljendaja kui mitmed kujundusse panustajad, ehk võinuks autor ka mõne sellise inimesega koostööd teha, kes oleks võinud mõned kobavad tekstikohad natuke kohevamaks muuta. Aga muidugi, see on iga autori enda asi, milline ta väljendus peaks raamatus ta enda arvates olema (oeh, samalaadset juttu kirjutasin Einasto eelmise raamatu puhul)..

Igal juhul, selliste tekstide avaldamine pole vast ühelegi autorile lihtne.

siiliste raamaturiiul

Marusja Klimova - Majake Bois-Colombes’is (2016)

Triloogia teine osa, järg romaanile “Siniveri”. Kui eelmise raamatu tegevus leidis aset Leningradis, siis nüüd peamiselt Pariisis - tõsi küll, sõltuvalt raamatu koosnemisest eri tegelaste elude episoodidest on nii mõnedki juhtumised Nõukogude Liidus. Ehk siis vene seiklekad üheksakümnendate aastate Pariisis; nagu neile on eelnevalt kinnitatud, on välismaal elu parem kui Nõukogude Liidus, seal on vabadus ja paremad materiaalsed olud. Tõepoolest, Euroopas saab igasuguste trikkidega end elus hoida, vajadusel leiab ikka supermarketite jäätmekastidest midagi hamba alla pistmiseks või leidub inimesi, kes kerjustele head põli pakuvad.

Ainult et… kõik see ebakindel eluolu on üpris väsitav. Marusja ja teised venelased leiavad elamispaiga Pierre’i juures, kes pole just normaalne meesisend. Pierre proovib naistelt keppi saada, ainult et ta ise on niivõrd eemaletõukava elukorraldusega, et keegi ei taha Pierre’ga suguühtesse astuda, mis teeb mehe üsna ebastabiilselt käituvaks. Ja et Nõukogude Liidust emigreerunud venelaste kogukond pole just oskustöölistena rakendust leidev, on see kõik kokku üks mäslev psühhootiline karussell virelemistest ja seiklustest ja sassis inimsuhetest.

Niisiis rahutu vene hing puutub kokku lääneliku eluoluga. Väiksemas plaanis saab elada Nõukogude Liidu järgses omainimeste kogukonnas, samas suures plaanis tuleb kohanduda teistsuguse kultuuriga. Vene hing ja Pariisi nurgatagused. Ei saa öelda, et Klimova looks musta ja valge pildi, lihtsalt sellised boheemlikud hinged kipuvadki niisugustesse olukordadesse sulpima, kuni viimaks ühiskond  nad alla neelab või täielikku marginaalsusse surub (muidugi on alati erandeid). Raske öelda, et loetut täiega fännanuks (esimene raamat oli kuidagi… löövam), aga hea vaheldus tavapärastele tekstidele.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Trudi Canavan - The Lost Property Room (Dreaming Again, 2008)

Järjekordne austraaliapärane lugu (sest no on selline antoloogia…) naisest, kes kaotab linnarongi oma vihmavarju. Noh, et on selline harukordne päev, kui sajabki vihma, tunneb ta takkajärgi puudust oma vihmavarjust - sellega seostuvad mitmed head mälestused jne.

Ta helistab rongiinfosse, sealt suunatakse edasi linna leitud asjade lattu. Laos võtab vastu kummaline vanem mees, kes hoiatab, et naine ei võtaks leitud asjade hulgast midagi võõrast kaasa. Noh, naine leiab sellest hiiglaslikust laost vihmavarjude sektsiooni, sealse laia valiku hulgas ta möödunud päeval kadunud kallist vihmavarju küll pole. Ja nii ta võtab seeasemel ühe tolmunud vihmavarju, pühib selle puhtaks ning kinnitab laopidajale, et leidis oma.

Mis nüüd saab - iga öö ja päev sajab. Ja selline sadu pole enam kuivavale maale õnnistuseks, vaid hakkab uputama. Kuid… tegu on lokaalse sajuga, aegamisi mõistab naine, et sajab just seal, kus tema on (kodus või tööl), mujal valitseb põud edasi. Veel hullem, viimaks paistab, et see lõputu vihm püüab teda uputada! Läbi häda jõuab naine tagasi sinna leitud asjade lattu ja siis…

Selline keskmine tekst, algab nürilt, siis keerab huvitavaks, lõpeb natuke vedelalt, või noh, didaktilis-muinasjutulikult (vähemalt on tekstist parem mulje kui esmatutvuse puhul). Võib muidugi kujutleda, kui oluline on vihma Austraalia sugusel põuamaal… ja ometi selline nuhtlus - mis põhjustatud sellest, et just sina oled valesti käitunud!

Cecily Scutt - Europa (Dreaming Again, 2008)

Selline ilutekst, mis eeldaks lugejalt kaasaelamist ja õhkamist, või muidu voolaks nagu hane selga vesi. Peale sellist avalauset on selge, et mul suurt midagi loost kirjutada pole. Vaene kreeka vanamees on elanud lapsest saati Austraalias (meelde tuletuseks, et tegemist on austraalia autorite antoloogiaga) ja pole just oma õnne leidnud. Tuli kunagi koos emaga, kes põgenes millegipärast kodumaalt - ja no selge, et tol ajal oli üksikema midagi väga kahtlast. Loo teine liin neiu ja noormehega, kes läksid äsja lahku, aga nüüd siirduvad jahiga merele, et see neiule tuttav kreeklasest vanamees merele toimetada - võimalik, et nii ta lausa vedada Kreekasse (no hämaraks jäi see sümbolism). Vanamees tuletab meelde seda lapsepõlve dramaatilist merereisi uuele kodumaale ja nagu praegusel retkel selgub, jäi tollal üks sümboolne tegu sooritamata (seondub see kreeka mütlooogiaga). Mis see just on… noh, igatahes on see dramaatiline ja paatoslik jne.

Ega selliste lugude tarbimine just ülemäära rahulolevaks ei tee, lihtsalt üks järjekordne üsna hallivõitu ristike kirja ja jälle üks ilmatumalt silmaringi avardav postitus tehtud ja ma ei tea, mida kõike peaks veel kirjutama, et postitust natukenegi pikemaks venitada. Aitab, ehk?

Robert Shearman - Joke in Four Panels (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Üsna tore lugu tuntud koomiksi Peanuts ainetel, mis aga algab igati kurvalt - Snoopy sureb. Mitte naljasureb, vaid pärissureb. Maetud ja puha. Üks nimetu taustategelane, tüdruk nimega Madalyn Morgan, keda kunagi pole koomiksis nimeliselt ära märgitud ja on seni vaid paar-kolm korda taustal vilksatanud, otsustab, et… nüüd on tema võimalus. Ta riietub Snoopyks ja läheb Charlie Browni ukse taha. Charlie Brown avab ukse, kangestub.... ta saab väga hästi aru, et see on Snoopy-kostüümis võõras… ja koomiks jätkub. Teised peategelased on seljataga vihased, et keegi niimoodi koomiksisse trügib Snoopyt ära kasutades, aga mis sellest - koomiksilugejad saavad edasi oma igapäevase annuse Charlie Browni ja Snoopyt ja teisi. Kuid mõne aja pärast avastab uus Snoopy… et mängida koera, kes tahab olla nagu inimene, on ikka veidi tobe. Ja ta...

“You don’t see why a dog would try so hard to be human. Being human doesn’t look that remarkable to you.A kid pretending to be a dog, that’s eccentric. But a kid pretending to be a dog pretending to be a kid? To coin a phrase, that’s barking mad.” (lk 493-494)

Mul on üks tuttav, kes on meeletu Snoopy fänn - talle ma vist seda teksti lugeda ei annaks. Aga jah, iseenesest südamlik tekst… noh, üleskasvamisest, enese leidmisest. Parajalt humoorikas ja samas kuidagi… hinge pugev. Ja kindlasti plusspunktid, et selline päris- ja koomiksimaailma miksimine - kõik need vaesed koolilapsed, kes seal koomiksis peavad kannatama koomiksi tegemist ja peategelastega kaasa mängima, olema alati valmis peanutslikuks naljaks. Kuhu küll niimoodi jõuab noore inimese üleskasvamine? Eks see tekst on muidugi Peanutsi pühaduseteotus jne, aga jumal küll - dekonstruktsioon pole alati kurjast.

Billy Collins - Allegooria surm (2008)

Paar luuletust, millele ei oska nagu midagi saateks öelda. Eks see hiinateemaline luuletus jäi silma, seepärast siis vaatasin ka ülejäänud valikkogu läbi.

SUNGI DÜNASTIA AJASTU HIINA LUULE ANTOLOOGIAT LUGEDES PEATUN PEALKIRJADE PIKKUSE JA SELGUSE IMETLEMISEKS

Tundub, et nende poeetide avarais varrukais

pole midagi peidus -

nii aegsasti näitavad nad oma kaarte,

öeldes meile juba enne esimest rida,

kas ilm on märg või kuiv,kas on öö või päev,

milline aastaaeg parajasti on,

ja isegi seda, kui palju on joodud.

Võib-olla on sügis ja ta vaatab varblast.

Võib-olla sajab lund ilusa nimega linna peale.

Üks Sun Tung Po pealkiri on “Pilvisel pärastlõunal

Hea Õnne templis pojenge vaadeldes”, teine

“Jõest vett ammutades ja teed keetes”,

või lihtsalt

“Paadis, öösi ärkvel”.

Ja Lu Yu “Suveõhtul paadis

kuulsin ma veelinnu karjet.

See oli väga kurb ja tundus ütlevat

Mu naine on julm - liigutatuna kirjutasin selle luuletuse”

juurde kuulub lihtne riisikook.

Ei ole siin metallist pöördväravat, mida tuleb nügida

nagu “Keeristormi pillikeelel”,

“Neurooside sarve” või muude selliste pealkirjade puhul.

Pole kummastava kirjaga teretulemast-uksematti, mille ees juurelda.

Hoopis “Ma kõnnin suvehommikul väljalindude ja kose hääle poole”

kudruskardin libiseb üle mu õlgade.

Ning “Kümme päeva kevadvihma on hoidnud mind majas”

on teenija, kes juhatab mind tuppa,

kus hõreda habemega luuletaja

istub matil veinikannu seltsis,

sosistades midagi pilvedest ja külmast tuulest,

haigusest ja sõprade kadumisest.

Kui kergeks on ta teinud mulle siia siseneda,

istuda nurka maha,

panna jalad risti nagu temalgi, ja kuulata.(lk 74-75)

UNETUS

Pärast seda, kui olen üle lugenud kõik maailma lambad,

võtan ma ette gnuud, teod,

kaamelid, lõokesed, jne,

siis liidan sinna kõik loomaaiad ja akvaariumid,

üks riik teise järel.

Koidikuks olen ma suikunud

luupainajasse, kus Suur Veeuputus neelab mind,

ning mina kisendan üle kerkiva vee

kõvasti rakkes Noa poole tema

imelaeva möödudes ja kahanedes.

Saanud siluetiks silmapiiril,

kaob maailma ainus laev.

Tõustes ja langedes veerevais laineis

keskendun ma, et hoida sees

oma elunatukest, kaelkirjakupaarile,

kelle kaelad küünitavad üle katuse.

Kui kõik loomad on kadunud,

triivin ma selili, silmad kinni.

Kujutlen kõiki olemasolevaid kalu

hüppamas veteväljal üle tara,

üks värvikirev liik teise järel.(lk 7-8)

orkaanis on vaikus

Caitlin R. Kiernan - Tidal Forces (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Kiernan on kirjutanud vähemalt kaks väga head lugu, mistõttu ta uute tekstidega kohtumine tekitab ikka ootuse, ehk nüüd ka midagi. No seekord mitte, ei saanud ühele lainele. On mingi Lewis Carrollit ja Lovecrafti segav tekst lesbipaarist, keda tabab miski ookeanist väljunud ürgjõud, mis lupsab ühe naise kehasse. Võrdlemisi ebameeldiv kuna sellest aktist jääb kehale auk, mis hakkab tasapisi laienema - mustemast mustem auk!

Naised on igati õnnetud - selline seletamatu juhtum, mis tundub lõppevat ohvri paratamatu surma või tundmatuseni moondumisega. Kuid teine paariline ei ole nõus alla andma.

Noh, kena ja poeetiline armastuslugu, mis mulle kuidagi ei istunud. Esimene kord lugedes oli selline… oeh-elamus, nüüd paar kuud hiljem lugedes see suurt ei muutunud. Kiernani tekstides on queervärk üsna tavaline osa loost, küll aga selline kirjanduspateetiline tundelisus on kuidagi võõras äärmus (teine äärmus on see road movie - küllap kui seda uuesti loeks, arvaks tollest tekstist paremini).

Veiko Märka - Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas (2016)

Märka on teadagi mitmekülgne autor - kirjutab nii ilukirjandust, ajaleheartikleid kui uurimusi. Selle taustal on ta nüüd käsile võtnud hoopis memuaristika ehk jagab meile oma nooruse lugu - kuidas ta kaheksakümnendatel nõukogude armeest eemale hoidis, selleks püüdes hullumajast küllalt tõhusaid pabereid saada (mis küll ei rikuks ülejäänud elu ära). Raamatu pealkirjas on küll justkui juttu aastast hullumajas, kuid kogu raamatus on reaalselt hullumajas olemist kirjeldatud vähem kui kolmandiku kogu tekstist. Ülejäänu on Märka meenutused tolle aja oludest (nagu seda koges tollal 17-19-aastane noormees), mis on täiendatud ohtrate iseloomustavate tsitaatidega tollasest meediast (on ka mõned erakirjad).

Kui ilukirjanduse puhul võib Märkat pidada satiirikuks ja pullivennaks, siis memuaaride puhul on ta hoopis vaoshoitum ja soliidsemagi stiiliga. Nii saame ülevaate, milline oli sel ajal elu Saue ja Keila kandis, algaja punkari seiklused Tallinnas ning need mõned kuud Tartu tudengielu, kui autor oli EPAs üliõpilaseks. Kõike saadab see omal moel paaniline (ja arusaadav) mõte, et kuidas ometi nõukogude armeed vältida - mille tulemusena Märka peale ülikoolist välja viskamist varjas end Harjumaal vanaema majas. See periood oli üsna sissepoole elatud aeg - mõned joomised, haige vanaema eest hoolitsemine, rohke raadiokuulamine ja raamatute lugemine. Mis siis kujundas Märka selliseks nagu ta on.

Ehk raamatu puhul ongi veidi harjumatu see, et kui Märka ilukirjanduse puhul oled harjunud mitmesuguse naljaviskamisega, siis memuaarid on tõsised ja omal moel vanainimeselikud - kuid eks selline lähenemine võikski anda tõepärase pildi tollasest eluolust, ajast, mis eelnes 1987. aastast alanud muudatustele.

“Ma ise astusin komsomoli 8. klassis ainult selle laagri pärast ja arvan, et umbes 75% mu tuttavatest samuti.Oli muidugi neidki, kes üldse ei astunud. Kunagi ei saa kõigist peoloomi.” (lk 49)

“Ükskord igapäevasel õuesviibimisel palus Pääsküla mees, et ma sanitaride tähelepanu natukeseks enda peale tõmbaksin. Seda kasutades ronis ta osavalt üle plangu, ja oligi läinud. Tagasi Pääskülla, nagu hiljem selgus. Sest juba paari päeva pärast toodi ärakaranu taas meie palatisse. Naabrid kutsusid kiirabi, sest ta mängis nende lastega. Fakt, et lastega mängimise eest hullumajja pannakse, hämmastas mind ääretult. Oleks ta olnud veel mingi kommionu või pedofiil. Aga otse vastupidi, oma jutu järgi ajas ta neid kirvega taga. Lihtsalt nalja pärast, et mängule seiklusrikkust lisada. Tegu oli ju tõesti haruldaselt huumorilembese ja leidliku indiviidiga.” (lk 86)

Arkadi ja Boriss Strugatski - Väljasõit rohelisse (2016)

Kunagi ammu olen lugenud Mirabilia väljaannet, kuid sellest ei mäleta midagi. Nagu kirjastus lubab, on käesolev raamat see õige tekst, siin on taastatud niisugune maailm nagu autorid algselt kirjutasid. Ja see maailm on päris lööv.

Strugatskite inimkäsitlus meenutab Dostojevskit ulmetingimustes - kõik need vestlused ja mõtetes kuradile saatmised; sopp, äng ja tungide erinevad avaldused; siin on “Kuritöö” ja “Vaimude” agulivaimu (mis viib mõttele, et peaks “Hääbuvat linna” uuesti lugema). Noonani ja Shoeharti siseilm… see ei ole eepiliste (anti)kangelaste maailm, sellega võiks iga tavaline inimene samastuda (tõsi küll, eks kuumadel eesti poistel oleks vaja pikemat süütenööri jne).

Muidugi, Tarkovski “Stalker”... see on ikkagi muu kui romaan, filmis on üleva ja madala küsimus vähe teistsuguse rõhuga.

Mitmete taastrükkide hulgast on see teos kahtlemata üks mõttekamaid tegusid, värskendav panus klassikaliste romaanide kaanonisse. Plussiks seegi, et on lisatud Ursula le Guini eessõna ja raamatut lõpetab Boriss Strugatski ülevaade selle romaani/jutustuse avaldamisraskustest Nõukogude Liidus.

“Jumala hüpotees näiteks annab võrratu võimaluse absoluutselt kõike mõista absoluutselt midagi teada saamata… Andke inimesele äärmuseni lihtsustatud maailmapilt ja tõlgendage iga sündmust sellest lihtsustatud mudelist lähtudes. Niisugune lähenemisviis ei nõuda mingeid teadmisi. Mõned päheõpitud valemid pluss niinimetatud intuitsioon, niinimetatud praktiline taip ja niinimetatud terve mõistus.” (lk 135)

ulmekirjanduse baas
sirp

Brandon Sanderson - Tulekahi (2016)

Sarjaks on “Kättemaksjad” ja tegemist teise raamatuga. Mis seekord lõppeb kahekordse cliffhangeriga, ning kui tegemist on triloogiaga, on oodata üht põnevat ja erilist ja raputavat kolmandat raamatut.

Eks seda tuleb tunnistada, et Sanderson oskab tegevust hoogsana hoida. Kui raamatu esimeses kolmandikus oli valdav tunne, et miks sellele aega raiskan, siis viimane kolmandik sundis aega mujalt näpistama (noh, sellele ei taha nüüd õieti mõelda). Hea, et vähemalt on tegemist YA romaaniga, ei pea siin toimuvat nii väga südamesse võtma.

Aga jah, tegevus siis selles, et David ja ta Kättemaksjate kamp saab Newcagos tegutsedes segaseid signaale endisest New Yorgist (mille nimeks nüüd Taastatud Babülon ehk Babilar), kus linna valitsev eepik Regaalia püüaks neid justkui kohale meelitada. Profi juhtimisel lähevadki David ja osa Kättemaksjaid Babilari ametikaaslaste juurde, ning avastavad end võrdlemisi ebamugavast situatsioonist. Endine New York on Regaalia poolt veega kaetud (sest tema eepikuvõimed lähtuvad veest) - ja niisuguse veemassiga, et vaid Manhattani saarel asunud pilvelõhkujate ülemised osad on veest väljas, ning selles neoonvärvilises saarestikus elavad inimesed õige psühhedeelset elu - toitudes pilvelõhkujate sees kasvavatest veidratest puuviljadest, ning võttes fatalistlikult seda, kas Regaalia ja teiste eepikute tegemiste tagajärjel õnnestub elus püsida või mitte.

Regaalia motiivid jäävad meie kangelastele arusaamatuks - ta on meelitanud Profi ja Kättemaksjad kohale ning on valmis hullumeelse Põrmustaja käte abil linna hävitama… kuid samas ei koksa teda takistavaid Kättemaksjaid maha; siin on lõks, aga milline just täpsemalt? Segadust tekitab seegi, et Regaalia käsutuses tegutseb nüüd Davidi eelmise raamatu armastatud Megan, kes on muuhulgas ühe kohaliku Kättemaksja tapnud… ja seetõttu tahetakse Davidi vastuseisust hoolimata Megan hävitada. Ja siis see Põrmustaja ja teised rohkem või vähem kummalised eepikud, kes kohapeal tegutsevad. Ning Regaalia, tema teeb koostööd veel kõige salapärasema eepikuga, mis/kes....

Ühesõnaga, igasugu superkangelaste möllu saab enam kui küll, inimesed peavad üle oma varju hüppama ja kõiksugu tõekspidamisi revideerima. Et tegemist noorteromaaniga, siis on noortel ka mõned suhteprobleemid vastassooga, tekst peab osaliselt ka nunnu olema. Kui esimene romaan käis üldiselt ajudele (esmatutvus sellise kuuma autoriga ja selline… well-made play), siis nüüd olid ootused rahulikumad ja sellevõrra lihtsam lugeda.


loterii

indrek koff - saja rahva lood (2016)

Tänavune kinkeraamat jõuludeks on metamuinasjutud melanhoolsetele unistajatele ja kriitilise meelelaadiga mõtlejatele. Eks selline narratiivikogu meenutab väheke OULIPO eksperimente; nii võiks mõelda, et inspiratsioonipuuduses vaevlev kirjutaja leiaks siit vajadusel oma loole mõne sobiva süžee. Väike võrdlus võiks olla eelmise Koffi lugemiselamusega, illustreerija Jüri Mildebergi kaudu tekib paralleele ka Saare võlumaailmadega. Järgnevad valikud on lihtsalt sellised, mis mulle praegusel hetkel silma torkasid. Valimata jäid need metamuinasjutud, mida aga ei tahtnud ümber trükkida mõne oma muinasjutu tõttu. Või midagi sellist, aga mitte päris kindlasti.

“Muinasjutt saavutusvajadusest.” (lk 6)

“Lihtne muinasjutt: klient on kuningas.” (lk 9)

“Nostalgiline muinasjutt mehhanisaatorist, kes ei teadnud, mis on nukkvõll, plokikaane tihendist rääkimata, aga muidu oli väga tore mees ja hea inimene. Viina ei võtnud suu sissegi.” (lk 13)

“Muinasjutt enneolematust vaprusest. Õnnelik lõpp, kusjuures, jäi siin ainult selle taha, et kangelane talus vapralt kõik katsumused, kuni lõpuks ei pidanud enam vastu ja suri.” (lk 14)

“Muinasjutt põlevast linnast ja kohutavast vaikusest.” (lk 20)

“Lõputu muinasjutt rändaja teest. “Nii ilus!” õhkavad kuulajad. “Kahju ainult, et homme on tööpäev.”” (lk 32)

“Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda muinasjuttu!” (lk 37)

“Muinasjutt liiga rasketest valikutest. Kangelane, kes ei suutnud otsustada, kumba ta siiski eelistab, kas püha Graali või kirgastumist, saadeti lõpuks lihtsalt koju tagasi. Ta ostis poest mõned õllesigarid ja paki mandleid šokolaadis, vajus koju jõudes teleka ette diivanile ja jäigi sinna, hinges seletamatu rahutus. Või mitte rahutus, vaid kibedus. Või ei, mitte kibedus, vaid mingi niisugune tunne, et oled nagu sügavalt õnnetu, kogu olemusega, põhjani, ja see on meeletult kurnav, aga samas ei taha sa sellest tundest ka vabaneda. Umbes nii, et mina siin, näe, kannatan ja mul on kohutavalt valus ja puha, aga teie ei oska seda hinnata. Paras teile!” (lk 52)

“Muinasjutt lootusest, et kogu see jama ükskord lõppeb.” (lk 54)

bukahoolik (linke mujale)

Aino Pervik - Kiljub ning kumiseb (1982)

Pervik on kogule alapealkirjaks lisanud “Keskaja tsükkel”, ja tõepoolest, ilma selle lisanduseta võiks luuletuste lugemine üpriski segaseks jääda - mis imelik vanaaegne olustik ja millest niisugune võitlev ateism. Aga eks selle teadmisega, et tekstid on projitseeritud keskaegsesse maailma, võib tunda mõningast hämmastust - kasvõi teemavaliku pärast (ei tule ette, et Pervik oleks lastele midagi keskajateemalist kirjutanud). Või võiks siin mõelda, et venestusetingimustes pöörduti ajalooliste teemade juurde (nagu Kross), et siis selle kaudu ridade vahelt midagi olulist tänapäevale sedastada. Või lihtsalt oletus, et autoril oli tollal huvi niisuguse maailmapildi vastu.

Kes veel julgeb

Kui oda juba vihisedes kulgeb,

peab olema ju keegi, kes veel julgeb.

Kui kogu maa ka täis on loetud haudu,

jääb keegi ikka alles kasvõi raudu.

Neist raudust enam surema ei minda,

kes raudus sündind, see teab elu hinda.

(lk 11)

Metsaskäija

Isegi kui hirm on metsast läbi minna läbi,

isegi kui minek kõigi silmis häbi,

kui ma olen korra metsa poole seatud,

ei siis aita ristimärkki neilt kes veatud.

Metsahelk mu pilgus muutumatult püsib,

liiga ränka headust vagade käest küsib.

Lähen, kuhu lähen, olgu lage teegi,

ikka lõpuks metsa välja viib mu seegi.

Metsast vaatajale kõik on teise moega.

Surm ja elu kootud kokku teise koega.

Metsaskäijal setmed salarajad jalus,

soo on kailuõites, palukad on palus.

(lk 14)

Pühak

Kus kantud mind, seal järel rüüst ja laga.

Nad valmis kõike tegema mu nimel,

on nende lootus minu tehtud imel.

Mu pühapaiste kroonib taplust vaga,

mu nimbus igavese elu pandiks

on sõduritele, kes jäävad sandiks.

Mul pole kuigi palju hinge taga:

vaid mõned ihu sisse jäänud nooled

ja kõhust julmalt välja lastud sooled.

Ma usu kinnituseks kandsin vaeva,

see usk peab viima rammad sandid taeva.

Sai minust uhke hiilgav hõbekuju,

mis valvab taevaminejate tuju.

(lk 18)

Voolava jõe kaldal

Minu laubale sa krutsifiksi ära vajuta,

kui see mõte, mille seest sa oled tulnud,

kui see usk, mis sinu seest on tulnud,

igas uues sisemuses vajab pingsat valvet,

veidrasõnalist ja muutumatuks surnud palvet,

ja kui endalgi sul kipub segi, mis on mille pärast

ja mis nähtumus on mille ees või taga.

Sulle piisab ilmutuse pelgast särast,

et taas kindel oleks sinu usk,

vaikiks verehääl ja hingetusk

ja sul meel saaks olla suletud ja vaga,

sootuks ilma ümbritsevatajuta.

Tahtes oma märki teha mulle otsaette,

ära sunni mind mu püha jõe vette.

Püha jõgi voolab läbi maad ja ilmad,

pühal jõel on iga piisa küljes selged silmad.

(lk 31)