Jack Vance - Liane the Wayfarer (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

Päris stiilselt kirjutatud lugu, mida vist ei saa vanusest hoolimata määrata kõduulmeks. Ehk see stiilsus tulenebki sellest retrolikkusest, kes teab.

Üks nurjatu seikleja saab vihje, et lähedale on ilmunud üks kaunis nõiatar. Muidugi peab ta naise üle vaatama ja temalt mõnu kogema. Kuid see kaunis nõid ei nõustu mehega vallatlema enne, kui see on tema soovi täitnud - mees peab tagasi tooma nõia pooleksrebitud kuldse vaiba kadunud poole. Miks mitte, Liane on kõva mees (kes lisaks tahab seejärel naist paika panna), see oleks vaid kolme päeva töö ning naine oleks tema kasutada.

Ainult et kui ta jõuab sinna kanti, kus peaks pesitsema vaibaröövel pesitseb, hoiatatakse teda mitu korda, et ta parem lahkuks ja ei tasu jamada. Liane ei hooli, ta on kõva mees. Kuniks elu.

Eks loo võlu on selles peategelase psühhootilises rabelemises (näiteks kuidas ta selle nõiaga käitub või teiste võlurite ees uhkeldab), selles on juba sünkmornsuse võlusid. Vance’i Dying Earth sari näib küll peale teist põgusat kokkupuudet (Martini lisandus) sellise maailmana, mille kohta võiks edasi lugeda.

Kelly Barnhill: Tüdruk, kes jõi kuud

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üle kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii. 
Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime. 
Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta.
Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget. Kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi. 
Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta. Kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin. 
Ohjah, olgu siis.
Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!" Lootus annab elule elusa maigu, lootus ongi põhjus, miks elada. Kui on midagi oodata, on kohe hoopis-hoopis parem.

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba enne usuvad tõde olevat."
Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud. Aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik.
Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ... 
Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire.
Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Piia koolitööd

Michael J. Sullivan - Avempartha (Theft of Swords, 2011)

 

Jätkub siis Riyria tsükkel ehk siis teine romaan kuueosalisest seeriast (mis siis taasavaldatud Orbiti poolt kolme raamatuna). Royce ja Hadrian lasevad end noorel tüdrukul ära rääkida, et nad tuleksid ta isa päästma - enne kui see astub vastu mingit ääremaa küla terroriseerivale koletisele; sest see koletis on juba tapnud nii tüdruku venna kui teisi lähedasi ja külaelanikke. Nojah, muidugi kurb lugu ja tüdruk pakub selle eest naeruväärse summa, kuni selgub, et tüdrukule soovitsa neid mehi palgata sinna külla sattunud kätetu vanamees Esra Haddon. Kelle jutu järgi saab koletist tappa vaid mõõgaga, mis asub küla lähedal jões asuvas haldjate ehitatud tornis (jõgi eraldabki inimeste ja haldjate alasid). Ja see on varastele juba parajalt intrigeeriv!

Samal ajal saadab Melengari kuningas Alric oma õe Arista nö diplomaatilisele missioonile sinnasamma kuningriiki, kus asub see eelmainit küla. Muuhulgas on neiu saatjaks Melengari piiskop, ning Aristale selgub, mis tema isa tegelikult ähvardas ning kuidas kirik sellest teadlik ja koguni asjaga seotud oli. Lisaks selgub, et kirik korraldab visiidiga samaaegselt üht ilmatumat turniiri, mille võitjat ootab …

“Auhinna” saamiseks peab võitja tapma koletise seal külas - milleks pole senini suutelised ei kohalikud ega saabunud vargapaar. Royce ei saa kuidagi torni mõõgale ligi - isegi nüüd, kui ta abiks on Esrahaddon ja üks kurikael esimesest romaanist.

Tegu on siiski alles teise osaga, aga üha rohkem hakkavad avanema selle maailma saladused ja võimuhoovad, millised iidsed vandenõud ja vaenlased hakkavad seal kokku põrkuma. Teksti haare läheb üha laieldasemaks, kuigi tegevuspaik on erinevalt esimesest romaanist surutud üsna väiksele alale.

Ei saa öelda, et tegu oleks just tajusid avardava kunstiteosega, aga meelelahutusena küll igati loetav tükk. Kui esimene romaan on üsna terviklik raamat, siis siin jääb nüüd päris palju võimalusi laiale - mida õieti plaanib Esrahaddon; kes võib olla Novroni pärija (heh, omamoodi kummardus Tolkienile, eriti avalikuks saanud kandidaadi puhul), mida taustal haldjad õieti ette valmistavad. Hakka või järgmisi osasid tellima.

Tad Williams - The Stranger's Hands (Wizards, 2008)

 

Küla lähedal metsas peatuvad kaks võõrast meest - üks neist on pea liikumatu, teise mehe sõnul on ta peale õnnetust mälu kaotanud. Aga sel omas maailmas elaval mehel on imettegev käepuudutus - nimelt kui keegi ta tähelepanu haarab, võtab ta kinni selle käest … ning nüüd võib täituda inimese sügavaim soov. Nagu peagi selgub, siis kõigiga nii ei lähe, ta tähelepanu äratab ehk üks inimene viiest.

Mis on muidugi enam kui küll, et sinna metsa hakkavad liikuma omamoodi palverännakud, ja et õnneotsijaid rahast tühjaks teha, tekib sinna omamoodi teenindav asula. Imetegija kuulsus jõuab kohaliku võlurini, kes tuleb seda kunsttükki vaatama, ning õudusega avastab, kellega selle vaikija puhul õieti tegu on. Võluril pole niisugust jõudu, et vajadusel sellele vastu astuda - ta kutsub kohale oma ajastu parima võluri, kes juba kord on “sellega” jõudu katsunud.

Lugu areneb saladuse arenedes päris pingeliseks, ning omamoodi on ka päris lahe lahendus.

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

Kiiksu lugemisarhiiv
Eda Ade
Lugemissoovituse blog
Kultuuritarbija 60+
Raamatutega
Ekspress
Siiliste raamaturiiul

Kuzhali Manickavel - An Incomplete Guide to Understanding the Rose Petal Infestation Associated with EverTyphoid Patients in the Tropicool IcyLand Urban Indian Slum (The Best of World SF 1, 2022)

 

Populaarteaduslikku artiklit matkiv tekst ühest veidrast nakkushaigusest, mille tagajärjel siis inimkehale tekivad lopsakad roosiõielaadsed … asjad. Iseenesest on neist võimalik füüsiliselt vabaneda, aga jäävad vaimsed probleemid ja teised kõrvalnähud, mis muudavad nakatunu olukorra veelgi komplitseeritumaks - näiteks täid, millest kuidagi ei vabane või siis käe omamoodi kärbumine jms.

Ühesõnaga, kuigi see populaarteadusliku stiili matkimine on üsna humoorikalt teostatud, siis kirjeldatud aines on ikka päris jälk nähe. Loo pealkiri on muidugi omal moel ammendav. Ja no see tulevik. Eksole.

Gerardo Horacio Porcayo - Rue Chair (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tutvustuse järgi siis Mehhiko juhtiva küberpunkautori väike retk tulevikuihade äärmuslikumasse maailma, kus ka kõige veidramaks enese rahuldamiseks on olemas võimalus - iseasi, mis sellele järgneb. Aga noh, kui sul tõesti on vaja ülimaks naudinguks midagi tõeliselt erilist, ehk on siis see järgnev seda väärt. Nagu kogeb peategelane.

Niisiis, peategelasele võimaldatakse sissepääs “Rue Chair” nimelisse … ma ei tea, üheööseksikarnevali, mis liigub paigast paika ja kuhu pääsevad sisse vaid need, kes on eelnevalt tõestanud oma erilisust ja sellele jäägitut andumist. Ainult et selle karnevali kogemisega on nii, et kui sa seal andud, ei ole sul sealt pääseteed. Ja kui sa läbid selle vaid pealtvaatajana, pole sul enam sinna ligipääsu ja edaspidi pead rahulduma vaid sealtnähtust hulga haledamate võimalustega. Et siis mõneti veider dilemma, aga kahtlemata mõistetav niisugustele karvastele ja sulelistele.

Ja mida kõike pakutakse! Kõike (kuigi, kindlasti on mõne fantaasia ka siinse jaoks püüdmatu). Zoonekrofiiliast kõige udupeenema sadomasoni (või noh, mida võtta õieti mõõdupuuks). Igal juhul, rokivad kõiksugu kehamodifitseeringud; vast üks veidramaid kirjeldusi on jäsemeteta torso penetreerimine ja seda vast mõlema osaleja naudingu nimel.

Nagu näha, siis üsna … ihar tekst ning autori fantaasia kondab ikka varjatumatel radadel. Eks vahpeal tekkis kahtlus, kas tegu on miski robotilooga, aga pigem ikka jutt inimkonna tuleviku võimalustest.

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

 

Vadi kirjutamist võiks siin raamatus iseloomustada kui konveierit - voogab ühtlane hea tekst, mis siis jaotub erinevateks juttudeks. Ja lood on naljakad, halenaljakad või kantud mustast huumorist. Aga see konveieri ühtlane voog tähendab ühtlasi seda, et ega siit leia klassikalist novellilikku kõrgpunkti - muidugi, tekstid jõuavad enamasti mingi lahenduseni, aga tegemist pole just hingematva kliimaksiga. Või siis ei mõju loetud jutu jooksul erinevate pärlite kogemine seda lõpetava viimase pärli puhul enam nii kulme kergitavalt. Kõik ongi ühtlane tekst! Mis iseenesest on juba hämmastav saavutus.

Eks veidi väsitav on paljude tekstide kirjanduselupõhine selgroog või toetav maailm, aga vähemalt jutukogu lõpuks jõuab Vadi koguni fantaasiakirjanduse loomiseni: “Küla” ja “Soosaare”, mis kumbki kirjeldavad õige fantastilist külamaailma.

Ja ehk oleks tore selliste jutukogude puhul lisada bibliograafia, kus tekstid varem ilmunud on.

err kultuur

ekspress

müürileht

sirp

vikerkaar

manni lugemisblogi

värske rõhk

Gene Wolfe - Bea and Her Bird Brother (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kui eelmise loo puhul võis mõelda, et mis žanriga võis selle teksti puhul tegemist olla, siis selle jutu puhul see ei tundu oluline - hea teksti puhul on see ükskõik, peaasi, et midagi puudutab.

Bea külastab haiglas oma haiget isa. Arvatavalt pole isal palju aega jäänud, ja korraga hakkabki mees jutustama minevikust. Enda ja Bea minevikust. Tuleb välja, et Bea polegi adopteeritud, isa ongi … isa. Aga milline isa ja milline pärisema. Ja Bea päris vend. Naine mõtleb, et isa on elupäevade lõpuks päris ära pööranud, räägib linnurahvast ja Bea ja ta venna munast koorumisest. Ja kui ta isa nõudmisel jõuab tagasi oma varasemate mälestusteni, siis … need on teistsugused kogemused.

Viis, kuidas Wolfe lugeja kohe ühte irratsionaalsesse maailma kisub ja kuidas tütar püüab seda tervemõistuslikult interpreteerida (sest vanemad inimesed ju võivadki …), see on ikka päris lööv. Ning selline raju juurteleidmine (kuivõrd raju saab olla kahe inimese vestlus haiglas), see on ikka päris hull värk. Omamoodi nagu veider versioon “Magnolia” filmist.

Tihti tundub, et Wolfe’i tekstide mõistmiseks jääb midagi vajaka, ja siis on korraga sellised … piitsanähvakad.

Tade Thompson - Bootblack (The Best of World SF 1, 2022)

 

Lugu Walesi noorest mustanahalisest saapapuhastajast, kes I maailmasõja järgses ajas satub kokku ühe kummalise mehega: kes ilmub ei tea kust, kellel on läikiv kostüüm (selle all küll tavalised rõivad) ja kes räägib vähe imelikult. Igal juhul, saapapuhastaja aitab otsida üht kohalikku, tasuks teeb kummaline mees korda peategelase sõjas pimedaks jäänud isa püstoli - mis peagi kulub väga ära. Nimelt ründab mustanahaliste linnaosa valgenahaliste jõuk, ja kui osa neist püüavad saapapuhastaja pere uksest sisse rünnata, laseb noormees neid korrastatud püstolist, ning sissetungijaid ootab õige ebamugav üllatus.

Mida siis asuvad uurima kohalikud politseinikud; see teksti ongi nö saapapuhastaja seletuskiri.

Lugu ühendab endas ajarännu kui ka Suurbritannia koloniaalajaloo; oluline seegi, et peategelane on langetõbine. Üpris “eksootiline” näib tegevuskohaks valitud Cardiff - pole aimugi, kas sajand tagasi võis seal olla selliseid rassiprobleeme.

Han Song - All the Water in the World (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Han Song pole just lugemiseks just mugav autor, ja eks see tekst on oma poeetilise lähenemisega õige … pead valutama panev. Ja kas tegu ongi fantaasiakirjandusega, kui selline tekst ilmuks mõnes teadusliku fantastika kogumikus, ei paneks see küll kulmugi kergitama.

Sest noh, teksti keskmes on vees elav võõras eluvorm, kes/mis otsib uut kodu. Ja kui see olend peaks sattuma merre või ookeani, siis … ta leviks ja kasvaks ja võtaks kogu Maad katva ookeanimassiivi enda valdusse. Ning head aega senine ökoloogia.

Lugu ise leiab aset 5.-6. sajandi paiku Hiinas, kus üks keisri heaks töötav õpetlane uurib muuhulgas vee omadusi ja esitab endale küsimuse, kas Maad kattev vesi võiks olla ise elusorganism (miski Gaia teooria?). Ta satub Kollase jõe juures õige eriskummalise tiigi juurde, ning selle kaldal elav erak räägib sellest õige kummalisi lugusid.

Iseenesest üsna huvitava atmosfääriga tekst - see Hiina eluolu ja õpetlase mõttemaailm - aga see läheb õige müsteeriliseks kätte ja autori mõttekäigud jäävad minu jaoks vähe hämaraks. Või noh, hiinalik värk?

Sätimžan Sanbajev - Valge aruaana (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Viis punkti siis selle eest, et loo abil võiks ehk aimu saada kaamelikasutajate tegemistest - no tõesti pole varem lugenud millestki sellisest.

Endine naftapuurija, nüüdne pensionär toob koju valge kaamelivarsa. Näha on, et kui see täiskasvanuks saab, võiks loomast saada väga korralik piimaandja. Ja noh, kaamelipiim, eksole. Aga kaamel pole mingi tavaline lehm või lammas või hobune (kas ta on niisamuti hiljem kodustatud?), tal on tahtmised ja iseloom. Nii põgeneb see nii varsa kui noore märana selle sõjaveteranist pensionäri juurest ära, ikka oma sünnipaiga suunas. Kuid mees ei anna alla, mära on talle vaat et lähedasem kui eluaegne abikaasa (jajah, aga mis õieti juhtus sõja ajal …).

Mees viib oma üheküürulise kaameli kaheküürulise sugutäku juurde (sest üheküürulist pole lähedalt võtta). Noor mära ei taha sellist tõupulli nähagi. Aga piima on vaja. Mära sunnitakse peksuga anduma täkule. Kuid nagu selgub, tiinestumist ei järgne. Ja seda ei juhtu ka järgmistel kordadel, kui vastupunniv kaamel sugutäku aedikusse viiakse. Viimaks leiab sugutäku omanik viisi, kuidas sugutamine läbi viia - märale tuleb tekitada selline valu, et talle tunduks täku lähenemine teisejärguline.

Koju tuuakse sõna otseses mõttes verepisaratega kaamel ja tõepoolest, sünnib varss, kes hakkab peagi juhtima oma pimedaks jäänud ema karjamaale ja tagasi. Ning ühel päeval põgeneb pime kaamel ikkagi, jättes oma varsa maha.

See, mis meie jaoks on jõhker naturalism või loomapiinamine … nojah, kohalike traditsioonidega harjunutele see vast nii äärmuslik ei tundu. Ühelt poolt huvitav vaade kaamelikasvatuse sellisele osale, teiselt poolt … tekstis on ikka päris mitu jõhkrat kohta, mida ei saa just külma kõhuga vastu võtta.

Michael J. Sullivan - The Crown Conspiracy (Theft of Swords, 2011)

 

Peale Eriksoni “House of Chains” lugemist on see romaan muidugi üks paras jalutuskäik pargis. seikluslugu, kus on head ja halvad tegelased ning mõnigi kõrvaltegelane saab õppetunde, kuidas olla parem inimene. Ja seekord lõppeb kõik hästi.

Sest nagu vihjatakse (ja nagu võib järeldada järgmiste köidete pealkirjadest), siis käesolev romaan on tõesti vaid sissejuhatus teemasse: kuidas taastada vana impeerium, mida siis soovivad kuningriikide ülesed jõud (seda siis ennekõike kiriku juhtimisel). Lisaks lastakse vabadusse 900 aastat vangistuses olnud võlur, kelle vabastamine olevat aastasadu vanade hoiatuste kohaselt väga, väga vale tegu. Eks siis näis, mis edasi saab, püüan jätkata romaanitsükli teise romaaniga (mis siis Orbiti väljaandes on üheskoos käesoleva romaaniga; eks viimastel nädalatel on see omnibus ka juutuubis audioraamatuna olemas).

Lugu on siis sellest, et kaks kõrgeklassilist varast Royce ja Hadrian lavastatakse süüdi Melengari kuninga tapmises. Piinamine koos hukkamisega peaks toimuma juba kuningatapujärgsel hommikul, aga printsess Arista vabastab need süüdistatavad ja käsib neil röövida oma troonipärijast noorem vend Alric, ning see kolmik peaks leidma üles salavangla, kus on siis aastasadu vangistatud olnud võlur Esrahaddon.

Peadpööritavate seikluste järel jõutaksegi vastupunniva troonipärijaga sinna salavanglasse ning Esrahaddon räägib … asjadest. Et salavanglast eluga pääseda, peavad nad selle kurikuulsa võluri samuti vabastama. Mida ka tehakse.

“Alric looked up at the thief with a scowl. “I just want to say for the record that as far as royal protectors go, you’re not very good.”

“It’s my first day,” Royce replied dryly.

“And already I’m trapped in a timeless prison. I shudder to think what might have happened if you had a whole week.” (lk 156)

Samal ajal … printsess Arista onu Braga (ehk surnud kuninganna õe abikaasa) vangistab neiu, süüdistades teda võimu haaramise katses musta maagia abil (mida Arista olevat õppinud Esrahaddonilt, kui teda salaja külastas) - tema põhjustas kuninga tapmise ja prints Alricu röövimise ja arvatava tapmise.

Aga peale salavanglast pääsemist püüab vend just tagasi koju pöörduda … ent satub onu palgasõdurite küüsi, kes soovivad Alricu pea eemaldada, et see terve noormehe asemel tagasi kuningakotta viia. Ja siis … noh, juhtub veel paljutki.

Ühesõnaga, möllu jagub ja üsna traditsioonisel viisil. Kui tänapäeva mitmed fantaasiaautorid püüavad naistegelasi kuidagi värskemalt kujutada, siis Sullivan selle nimel suurt ei pinguta - tõsi küll, printsess Arista pole miski kohatäide; eks ta on üsna pahane, et naistel pole võimalusi võimule või haritud saada jne. Vast huvitavaim tegelaskuju on noor munk Myron, kes on lapsest saati kloostrimüüride sees elanud ning peale kloostri ja selle elanike põletamist peab nüüd maailmaga tutvuma ja ainsa ellujäänu südametunnistusega piinlema (miks ja kuidas ta ellu jäi, ei hakka avaldama). Vaat see oma aja intellektuaali naiivsus ja äng (kas seda võiks nüüd nimetada tragikoomiliseks, aga igal juhul on Myroni kaudu mõlemat selles tekstis) mõjub küll mitmeplaanilisemalt kui teised pea- ja peamised kõrvaltegelased.

Aga jah, hiljuti kirjutasin miski fantaasiakirjanduse puhul (vist siin või mäletan mööda) eepilise fantaasia ja sünkmorni erinevusest (a la sünkmorn pakub enam samastumist tänapäeva ängidega inimestele), siis see romaan on puhtalt meelelahutus kui selline, ja ega meelelahutust on ikka õigel ajal vaja. Kes samas teab, kuulu järgi minevat edaspidi lugu hullemaks.

Peter S. Beagle - Four Fables (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Neli mõistulugu liblika, türannosauruse, jaanalinnu ja kaheksajala kogemuste läbi sellest, mis on see inimeseks olemine ehk ka pime kana leiab tera - no kuidagi peab evolutsioon toimima, ka ühe liigi edutu teekond või umbtee on laiemas plaanis teekond edasi.

Vast parimad tekstid on türannosauruse ja jaanalinnu lood. Türannosaurus püüab kinni imetaja, kes viimasel hetkel teatab, et tal on sõnum: neljapäeval tabab Maad hiiglaslik asteroid, mille tagajärjel surevad välja suured elukad. Aga mis on asteroid? Imetaja seletab, et taevast kukkuv hiiglaslik mägi. Aga neljapäev? Imetaja läheb lõunaooteks ja saurused leiavad lõpu.

Noor jaanalind peab tobedaks oma suguseltsi kommet hädade korral pead liiva alla peita. See on suisa ohtlik, aga teised jaanalinnud nii ei arva. Viimaks läheb mässumeelne jaanalind nõu küsima kõige targema looma käest - iidvanalt isalõvilt. See soovitab lõpuks pea asemel keha liiva alla peita. Ja tõepoolest, jaanalindude uus komme tekitab erinevate kiskjate hulgas … furoori.

Charles de Lint - Big City Littles (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Armas looke lasteraamatuid kirjutavast naisest, kes ühel päeval ärgates näeb padjal seismas sõrmepikkust mehikest. Peale esialgset ehmatust selgub, miks see mees ta juurde tuli: nimelt olid temasugused lugenud naise üht raamatut, kus on juttu just sellistest olenditest. Kes on nüüdseks kaotanud lennuvõime - aga nemad sooviksid uuesti lendama hakata. Naine on segaduses … tema vaid tõlgendas lastelooks vanaisalt kuuldud juttu, ja muud seost nende miniolenditega pole. Aga ta lubab võimalusel aidata.

Sest tegu on ikkagi Newfordiga ja muidugi on ta midagi kuulnud olenditest, kelle-millega ta tuttavad oleks justkui kokku puutunud, nii leiab ta tuttava tuttava, kel võiks olla kogemusi selliste olenditega, sest ka see tuttava tuttav on vast … omal moel eriline. Ja kohtumisel selgub, et oleks justkui üks viis, kuidas neid pisiolendeid aidata, aga selleks peab lasteautor omalt poolt edastama õige soovi: ent kui tuleb soovi või palve esitamise aeg, on nüüd peategelasel kiusatus seda kasutada oma elu parandamiseks …

Aga see tekst pole de Linti tumedamast varasalvest, seega jah, kokku on siis armas looke. Eks teksti algul on paar veidrat lauset ürgnaiselikkuse vs soolise võrdõiguslikkuse asjus (naine otsib muuhulgas endale meest), aga eks sellise müstika autoril ole oma nägemused.

Andy Duncan - Senator Bilbo (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Järjelugu Tolkieni kääbikute maailmast ehk milline võiks olla elu mõned sajad aastad peale Sõrmuse hävitamist. Peale revolutsiooni tuleb ikka vastureaktsioone ideaalidele ja ühtsusele; nüüd on siis Maakonnas võimul senaator Bilbo (miskitmoodi järglane meie kuulsale Bilbole) juhitud partei, mis ei salli võõramaalasi ega kontakte välismaailmaga.

Aga elu on mujal edasi liikunud, kõiksugu maagia on siit maailmast lahkumas ning inimesed, orkid ja päkapikud saavad omavahel lihtsamalt läbi (hoidku jumal, nad võivad koguni paarituda); ilmet on võtmas tööstusrevolutsioon või kapitalistlik elukord.

Kuid mitte Maakonnas, kus nii jõu kui demagoogiaga on Bilbo ja ta kaaslased üritanud eemal hoida, et Maakond oleks “puhas”. Kuid … Maakond pole siiski mõjudest puutumata jäänud ning Bilbo peab nüüd korraga kogema midagi eriliselt vastuvõetamatut.

Tekst pole lihtsalt edasiarendus Tolkieni maailmast, see on pigem seisukohavõtt kaasaja oludele - nii on loo sissejuhatuses juttu rassismist ja ühest reaalselt tegutsenud senaator Bilbost. Eks selline lähimineviku käsitlus natuke naiivne ole (sest me peaks ju siis uskuma, et nö hea maailmakord on võimalik), samas Tolkieni pärandi tõlgendamine on ikka tore.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe - Build-A-Bear (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kergelt sürrealistlik lugu vallalisest naisest, kes loodab kruiisil mõnd normaalset meest kohata, aga seeasemel on nüüd sügavalt pettunud sellest laevast ja endast. Järjekordse päeva meelelahutusvaliku hulgast võtab ta endale mängulooma loomise kursuse, ning kursuse juhendaja nõuannete järgi laseb ta endale valmistada suure roosa mängukaru - mis on ühtaegu armas ja ähvardav.

Ja nagu õhtusöögil kohatud meestega ja nendega hilisemal suhtlemisel selgub, on sellist roosat ja maskuliinset mängukaru vägagi vaja.

Tekst algab kui mingi jabur satiir ja keerab lõpus ühtäkki päris vastikuks horroriks, ning takkajärgi jääb ebamugav tunne - mis see nüüd õieti oli, mida autor selliste käikudega õieti saavutada tahtis. Nagu ikka, žanriliselt on keeruline seda teksti lahterdada, pigem võiks seda pidada õuduskirjanduseks või teaduslikuks fantastikaks.

Steven Erikson - House of Chains (2003)

 

Selle seeria neljas raamat algab ebatüüpiliselt - raamatu esimene neljandik (mis on muidugi keskmise romaani mõõtu ehk ligi 250 lehekülge) jälgib vaid ühe tegelase tõuse ja mõõnasid (no sealt teekonnalt tuleb küll mitmeid tegelasi kaasa ülejäänud romaani). Pigem küll mõõnasid, sest õhin, millega Karsa Orlong asub maailma vallutama (või õigemini hävitama) … see saab üsna kiire lõpu, kui ta puutub kokku tõelise sõjaväega (ajaliselt toimub see enne Seitsme Linna ülestõusu, millest siis juttu “Deadhouse Gates”). Aga jah, üpris ootamatu ja samas ka puhkus on jälgida vaid ühe tegelase teekonda - ilma et peaks ootama kümneid ja kümneid lehekülgi, et mõne sind huvitava sündmuse või seltskonnaga edasi liikuda.

Karsa Orlong on … eriline. Mitte ainult füüsiliselt (kaks süda ja hiiglaslik kasv, nagu see on tebloritele iseloomulik); omal moel võiks teda pidada ebareaalse enesehinnanguga noorukiks, samas võiks ka arvata, et ta ongi selliseks loodud. Hävitavaks tööriistaks (aga jah, selleks peab muidugi olema vastavaid eeldusi), kes siis peaks vabastama Teblori hõimude vanad jumalad (romaani jooksul küll selgub, et jumalatel on vähe valed juured ja pealegi on nemad omakorda mängukannid - ning ka Karsa Orlong peab olema Sandistatud Jumala esivõitlejaks). Karsa Orlong on tüdinud sellest koormast (ja kuidas teised tegelased tema tulevikutegusid näevad), mitmel puhul on seda nimetatud ahelate vedamiseks. Igal juhul, romaani jooksul saab vägeva puumõõgaga vehkijast iseenda tahutud hiiglasliku kivimõõgaga raiuja - ja selle imeriistaga võib juba maha nottida õige hulle olendeid. (Hea õppetund on seegi, et kõike ja kõiki pole vaja enda vande läbi enda vaenlaseks kuulutada.)

“‘We too failed, once, long ago,’ ‘Siballe said. ‘Such things cannot be undone. Thus, you may surrender to it, and so suffer beneath its eternal torment. Or you can choose to free yourself of the burden. Karsa Orlong, our answer to you is simple: to fail is to reveal a flaw. Face that revelation, do not turn your back on it, do not make empty vows to never repeat your mistakes. It is done. Celebrate it! That is our answer, and indeed is the answer shown us by the Crippled God.’” (lk 683)

Aga romaani nö kandev konstruktsioon on “Deadhouse Gates” sündmuste teine vaatus - ehk siis Coltaine’i väe ja Arenis paiknenud Malazi korpuse hävitanud Genabackise mässulised on taganenud Raraku kõrbes paiknenud linna, kus nad loodavad seal ellu ärganud Tormijumalanna (“Whirlwind”) abil hävitada nende vastu saadetud Malazi uue armee ning nii pääseda Impeeriumi rõngast. Konflikti keskmes on kaks õde Parani perekonnast (kui meelde tuletada, siis nende vend Ganoes sai eelmises romaanis “Memories of Ice” õige üllatava ameti selles jumalate mängus): sunnitöölt põgenenud Felisin on mässuliste armee uus vaimne liider ja Tavore juhatab Malazi uue armee karistusoperatsiooni (ja noh, tema saatiski Felisini sunnitööle - et säästa õde hukkumisest). Felisin teab, kellega ta peaks kohtuma; Tavore seda ei tea ning laseb agentidel oma nooremat õde otsida. Tulemuseks siis, et Malazi 14. armee marsib Arenist kõrbe südamesse, vastu ülekaalukale vastasele (kus siis lisaks kõrbehõimudele on see Korbolo Domi Malazile selja keeranud armee). Kuid kõrbesse marssijad ei tea, millised ussid seda Raraku püha väge seest mädandavad.

Kuid selle kandva konstruktsiooni (ka Karsa Orlong on vägagi tegev Raraku sündmustes) on veel hulk eri tegelaste retkesid, mille puhul alati ei mõistagi, mida need õieti taga ajavad: näiteks Apsalar ja Crokus (kes siis juba “Gardens of the Moon” saati koos liiguvad; noored on justkui armunud, aga …), Mappo Trell ja Icarium (mida nemad õieti teevad, ei saa senini aru; igal juhul on neil kokkupõrge Karsa Orlongiga (kes on ikka veel teblorlikult tormakas), mis lõppeb nö viigis ja äratab “teadjates” ärevust - “to be continued”, eksole), algab Trull Sengari ja Onracki ühine retk, et mingeid iidsete rasside jamasid lahendada (paistab, et Tiste Eduri teema jätkub peamiselt järgmises romaanis). Rarakust hakkab taas liikuma Heboric. Tegevuses vilksatavad järgmised ürgvanade rasside esindajad - Forkrul Assail (no Karsa Orlong lihtsalt pidi ta vabastama) ning Eres.

See on muidugi ülilihtsustav kokkuvõte romaanist. Milline kergendus oli lugeda romaani esimest veerandit, ülejäänud kolm neljandikku on see tavapärane Eriksoni lugemiskogemus - mõistad ehk nähtava jäämäe mõningaid rünkaid, ülejäänu on tõesti hägune ja ülepeakäiv ning loodad, et kui peaks romaanisarja teist korda kätte võtma (sellise tempo juures küll pensionipõlves), saaks ehk seostest viimaks aru. Sest kõik need kõrvalliinid on ju ometi olulised, eksole. Peale esimest veerandit hakkasin lugema Malazan Wiki tegelaste ülevaateid, aga no kaua võib, lugemise ajal telefoni nokkimine pole ikkagi õige lugemine. Kuid see leht on paratamatult asendamatu abiline.

Mis silma torkab, on see pidev deus ex machina värk, mis tegelasi enamasti päästab. Viimasel hetkel sekkuvad ikka jumalikud jõud (siin romaanis möllab taas Cotillion, kuivõrd Apsalar jne) ja eks muudki juhused, mis väljapääsmatuid olukordi lahti päästavad. Aga ehk on see selle maailma loogika. Kui eepilisi fantaasiaromaane iseloomustab üldiselt kõrgpunktina Suur Kokkupõrge, siis siinsed Raraku sündmused lahenevad enamvähem öövarjus. Ja eks see Tavore ja Felisini kohtumine laheneb kah …

Kui algselt plaanisin aastas ehk ühe romaani lugeda, siis nüüdseks olen juba ühe aastaga maha jäänud, sest millegipärast jäi eelmine aasta vahele. Aga milline ajakulu on ühe romaani läbivõtmine, sel ajal tõesti ei taha muude asjade peale aega kulutada (sest tegelt on põnev, kuigi enamusest toimuvast ei saa õieti aru). Igal juhul, kui need neli romaani on omavahel seotud, siis järgmine, “Midnight Tides” paistab olevat täiesti uute tegelastega maailm.

“‘Just so. There’s little value in seeking to find reasons for why people do what they do, or feel the way they feel. Hatred is a most pernicious weed, finding root in any kind of soil. It feeds on itself.’

‘With words.’

‘Indeed, with words. Form an opinion, say it often enough and pretty soon everyone’s saying it right back at you, and then it becomes a conviction, fed by unreasoning anger and defended with weapons of fear. At which point, words become useless and you’re left with a fight to the death.’

Karsa grunted. ‘A fight beyond death, I would say.’

‘True enough. Generation after generation.’” (lk 236-237)

loterii

ulmekirjanduse baas

Malena Salazar Maciá - Eyes of the Crocodile (The Best of World SF 1, 2022)

 

Miski kaugtuleviku lugu planeedist, kus vigased nanobotid on põhjustanud sisserännanud inimestele katastroofi - ning et vältida veel hullemaid tagajärgi, on asunikud loobunud füüsilisest kontaktist üksteisega - sest sellise kontakti kaudu need nanobotid levivadki inimeselt inimesele.

Loo peategelase abikaasa on üks neist, kelle keha reageerib nanobotide tegevusele niimoodi, et mees sureb. Peategelasest naine on aga sedavõrd sentimentaalne, et püüab hoida meest oma süles kuni selle viimase hingetõmbeni. Mille tulemuseks on see, et naisele kanduvad üle mingid meeste botid: varjupaigas elavad inimesed on sellest šokis ning on enam kui rõõmsad, kui naine nõustub vabatahtlikult sealt koopast lahkuma. Ühtlasi võtab ta endale ülesandeks minna selle planeedi teise otsa mahajäetud keskusse, et sealses juhtimiskeskuses teha miski taaskäivitus. Ja naist ahistavate bottide kiuste midagi nagu juhtukski.

Tekst ei tekita just vaimustunud mõminat, kaugtuleviku teema ja katastroofiulme pole just minu teema (kuigi hea tekst on alati hea tekst, olenemata siis teemast vms). Tegu on Kuuba autoriga, polegi varem seals ulmega kokku puutunud (kui õieti aru saan, siis Carlos Hernandez on ikka diasporaa).

Tekst muuhulgas loetav Clarkesworld'i lehel.

Han Song - The Wheel of Samsara (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tõeline teaduslik fantastika ehk mis on see elu maailmakõiksuses ja kus see küll peituda võiks. Näiteks Tiibeti kloostris.

Lugu ise on … võiks öelda, et hiinalik. Et vanemat või tähtsamat isikut tuleb austada, isegi kui see korraldab lolluseid. Või et tähtis inimene võib endale lubada peaaegu kõike; või noh, omal moel on see ka ehk postkolonialistlik teema, kuivõrd Tähtis Asjapulk on Marsilt, kes tuleb mingile sinisele planeedile nimega Maa uurima seda Tiibeti kloosrtimüsteeriumi. Igal juhul, selline ennasttäis suhtumine käivitab üsna ootamatu Suure Paugu.

Mingil moel ehk selline klassikaline ideeulme, kus siis mängitakse läbi intrigeerivaid hüpoteese: äkki tõesti võib seebimullis asuda omaette universum - või äkki meie eksisteerime niisuguse seebimullina kuskil hiiglaslikus süsteemis jne jms. Omal moel löövavõitu tekst; ühtlasi olevat see mingil moel versioon Arthur C. Clarke’i jutust “The Nine Billion Names of God” (mida ma küll pole senini lugenud).