David Weber - Imeilus sõprus (Ohver, 2023)

Kogumiku pikim tekst, jutustuse mõõtu lugu jäi lugemisel viimaseks, sest noh, ausalt öeldes oli sellele kõige vähem lootusi: samamoodi kui Jeffrey Thomase puhul. Aga tekst osutub emotsionaalselt üllatavalt heaks, või noh, koguni südamlikuks.

Lugu siis võõrplaneedist, millele inimesed rajavad oma asundusi. Ainult nad ei tea, et nende tegemisi jälgivad mõistusega olendid - kes varjavadki end inimeste eest, soovimata nendega mingi kokkupuudet, lootuses, et nad mõlemad segamatult mahuksid sellele planeedile.

Igapäevaselt jälgivad inimasunduste juures luurajad, kes on avastanud, et muuseas kasvatavad inimesed üht taime, mil on neile olenditele pea narkootiline mõju. Vaikselt näppavad nad kasvuhoonetest sellerit; kolonistidele on need täiesti arusaamatud juhtumid - miks peaks keegi näppama natuke sellerit? Mõistatuse lahendab ühe kolonisti noor tütar, kes suudab salvestada ühe varguse - mis on ühtlasi esimene tõend, et peale inimeste eksisteerib universumis veel üks mõistusega liik. Ainult et … tütar ei tea, kas seda uudist saab teistele üldse teatavaks teha. Ta otsib nüüd võimalust selle liigiga tutvumiseks. Olenditel on juhtunu pärast päris suur segadus.

Eks need võõrplaneedid on õige retrolikud oma eluslooduse ja inimestele elamist võimaldava atmosfääriga, aga noh, las siis olla. Teoses on vaatepunktid nii inimestelt kui olenditelt, ja noh, lõpplahendus on tõesti südantsoojendav. Pole just realistlik (vähemalt tänases vaatepunktis), aga jah, kohtumine Teisega pole miski puhas õudus.

ulmekirjanduse baas

 

Kathleen Jennings - Catechism for Those Who Would Find Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Dokumendi vormis jutustus maagia (“sorcery”) ja nõiduse (“witch”) vastuolust. Maailma esimene maag tõmbab merest välja esimese nõia (naissoost!), justkui enda meelelahutuseks või uurimisobjektiks, ja annab talle võimaluse - mille nõid kasutab omasoodu maagia vastu ja selle hävitamiseks.

Esimene nõid on nüüd kõndinud haavatud maailmas ja esitab naistele ebamugavaid küsimusi, millele need ei oska vastata. Kuni viimaks hakkavad mõtlema, tunnetama ja seeläbi nõiaks muutuma. Mille tõttu omakorda maailm muutub, ja maagia peab kohanema selle uue reaalsusega. Aga kas see on kõik?

Eks tekst on tegelikult nii ja naa, ja viis punkti on ehk liialt palju, aga midagi selle loo salapärast on ligitõmbav - võibolla see dialoog dokumendi, selle lugeja ning eelmiste lugejate märkmete vahel. Sest dokumendi lugeja teab kahtlemata rohkem, kui otse välja ütleb …

Tapani Tolonen - Siharzad (Ohver, 2023)

 

Päris krutskiga lugu, mille krutski toimimisest õieti ei saagi aru, aga seda müstilisem värk, eksole.

Kaliifi kaks poega … ei saa teineteisega just normaalselt läbi. Kui noorem vend on tark ja armastatud, siis vanem vend on õige psühho ja püüab kindlustada, et isa järel võimule saada. Ainult et … isagi eelistab mantlipärijana nooremat poega (kes küll ise ei taha valitsejaks saada). Pole probleemi, peale isa surma võtab vanem vend ohjad enda kätte ning mõne aja pärast õnnestub ka mõrvata noorem vend. Ainult et … nooremal vennal paistab olevat mingi saladus (“Siharzad”!), mille olemasolust või nimestki ei paista kellelgi aimu olevat.

Aga kes otsib, see leiab, nii ka võimule tõusnud poeg saab teada, mis see saladus on - omamoodi antiikne robot, mis võib vastata mineviku kohta … aga ta teeb seda põhjalikult, alates maailma algusest: mistõttu vastuseni jõudmine võib aega võtta õige mitu päeva. Viimaks kuuleb vanem vend asju, millest senini teadlik polnud.

Ja siis tuleb kiiks.

Eks veidi ootamatu ole teema poolest see 8. sajandi Bagdadi õukonna võimuvõitlus, aga tõepoolest, miks mitte. Justkui fantaasiakirjandus, samas see “robot” ja teksti loogika uueksloomine kisub pigem teadusliku fantastika kanti. Soome autoritelt vaat et kogumiku parimad lood.

ulmekirjanduse baas

P. Djèlí Clark - What I Remember of Oresha Moon Dragon Devshrata (The Book of Witches, 2023)

 

Väikses rannakülas käivad hooajati ühed kummalised nõiad. Ükskord aga saabub ebatavalisel ajal üks selline ja teatab külaelanikele, et tal on neile halb uudis - nende küla ründavad peagi mingid müstilised meresõitjad. Nad põletavad küla maatasa, tapavad täiskasvanud ja müüvad lapsed orjadeks. Uudis on … põrutav. Nõid pakub lahendust: ta päästab küla. Hinnaks on aga see, et nõid saab jääda nende juurde püsivalt elama. Küla nõustub.

Nõid laseb endale ehitada vägeva kivimaja ning asub siis tegema hiiglaslikku monstrumit - mille ehitamise eest maksab küla hingehinda. Viimaks valmib hiigelsõdur ja sellele puhutakse hing sisse. Misjärel jääb see seisma sinna, kus ta püsti sai, vaadates merele.

Küla … muutub rahutuks. Saabub erakordselt karm talv ning kogu selle aja vahib küla pealt, kuidas nõid lõbutseb ühe lesknaisega. Monstrum seisab ja kattub jääga, ellu puhutud masinavärk tema sees tuksub selliselt, et ei lase korralikult magada. Talv venib ja venib, hakatakse mujalt uurima, kas keegi teab midagi nende hirmsate meresõitjate kohta - ei midagi. Paistab, et nõid on neid lohku tõmmanud, lisaks toonud külale hädasid kaasa. Peale järjekordset õnnetust otsustatakse temaga arved õiendada …

Lugu on jutustatud läbi 12-aastase tüdruku silmade, kes on sellest nõiast lummatud ja eks nõidki on teda tähele pannud, muuhulgas on just tüdruk see, kes puhub sellele hiiglaslikule vahisõdurile hinge sisse (see vast pole küll miski aurupunk).

Eks küla on nagu on - paras ports lihtsaid inimesi. Nõiaga lepingu sõlmimise asemel võinuks nad ise pühenduda küla kaitsmisele, aga ei, lihtsam on ikka loota kellelegi teisele - õieti adumata, mis see võib kaasa tuua. Kui autor on muidu eelkõige tuntud oma Egiptuse-aineliste džinnilugudega, siis see on üsna tavapärane fantaasiamaailm (mitte et need kaks lugu, mida varem lugenud, oleks kuidagi seotud selle džinnimaailmaga).

Sakyō Komatsu - Bikuni surm (Ohver, 2023)

 

Eks tõlget lugedes veidi häiris, et see on tõlgitud vene keele kaudu, aga eks mingi maigu saab ikka kätte.

Jutt on siis sajandeid tagasi, keskajal nunnaks hakanud naisest, kes elab erakuna ühe üksildase mäe onnis. Noor naine on kaunis ja eks rahututel aegadel tehakse halbu otsuseid, nii on ta ühe või teise mehe vabatahtlik või sunnitud armuke; rahulikemal aegadel ihaldatud vestluskaaslane või abikaasa. Aastad mööduvad, elu muutub, mägi ja naine jäävad.

Siis aga … vaja maanteed ehitada, ja kiiresti. Kui vaid mägi ees poleks … miks mitte see tasandada vesinikupommiga? Kuniks selgub, et seal mäel peaks veel peituma üks naine, kaunis nunn - justkui müütidest tuttav nimi.

Kui loo esimene pool on kui mõne müüdi ümberjutustus, siis lähituleviku osa on müüdi lõpp ehk kaasaja paine. Võõramaalased nõuavad - ehk vastukaja tollal hiljuti Jaapanit okupeerinud ameeriklaste kohta? Vesinikupomm viib mõtted muidugi teisele painele ehk Hiroshimale ja Nagasakile. Ajaloo lõpp.

ulmekirjanduse baas

William Tenn - Karistus avansiks (Ohver, 2023)

 

Päris vaimukas retroulme - loos kirjeldatud maailm on muidugi peegeldus 1950. aastate maailmast, aga moraalsed küsimused on üsna igavikulised.

Niisiis tulevikus oleks võimalik vanglakaristus ette ära kanda: vastavalt kokkuleppele võimaliku karistuse eest saadetakse sind sunnitööle planeetide terraformimisel (muidugi on seal erinevad eluvormid a la Veenuse džungel). Töö on nii jõhker, et kas loobud oma kuritööplaanist ja saad vabaks (nagu rõhuv enamik), saad sunnitööl surma või siis kannadki eelkaristuse ära (mis võib ka tähendada, et lõpuks oled invaliid). Selle viimase võimaluseni jõuab ülinapp osa karistuse eelkandjaid, ehk siis põhimõtteliselt nullilähedane võimalus.

Aga nüüd on Maale tagasi toodud kolm sellist meest (üks neist küll kolme jäsemeta - tema plaan oli kakelda ja tekitada raskeid kehavigastusi). Kaks neist põlevad soovist oma tegevusplaan viimaks täide viia: üks tahab tappa abikaasat, teine teda petnud äripartnerit. Kuid edasi selgub … et hoopis teistel põhjustel ootavad oma mahakoksamist inimesed, kellelt seda nagu ei oodanudki. Niisamuti pakutakse neile palgamõrvu.

Nagu öeldud, päris vaimukas ja samas ka idealistlik nägemus. Varem eestikeelsena ilmunud Horisondis (peaks olema nähtav Digaris).

ulmekirjanduse baas

Jeffrey Thomas - Ohver (Ohver, 2023)

 

Samasugune tume ja vägivaldne tekst nagu esmatutvus, ja noh, ei saa öelda, et see Punktowni maailm kutsuks edasi uurima, pole nagu õieti minu maitse. Kuid noh, stiilne ulmenoir.

Antoloogia nimilugu on siis tehasest põgenenud kloonist, kes elatub nüüd tellitud kuritöödest. Tehasest põgenes ta seetõttu, et tema viieaastane kasutusaeg oli läbi saanud ja ta kuulus elimineerimisele. Mis talle ei sobinud. Mistõttu põgenemise käigus nottis ta maha kaks inimest ja on nüüd tagaotsitav. Aga noh, Punktown, siin on võimalik peituda ja jätkata tumedate tegudega.

Ent järgmine tööpakkumine sunnib teda naasma Tehase intriigidesse: tema sihtmärgiks Tehase inimeste ametiühingu juht. Ja töö tellijaks …

Kui eelmises loos olid ühed veidrad tulnukad, siis siin on veidruste esindajaks kloonid, kes on lihtsalt töölihaks. Eks on autor on seda tumedat urgast päris sööbivalt kirjutanud, ning viieaastase klooni siseilm meeldivalt mitmetahuline.

ulmekirjanduse baas

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2023

 Möödunud Alveri-aasta 7 samuraid on valitud.

Nad on need raamatud.

Kristi Everst, luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“ 

Elisabeth Heinsalu, luulekogu „Kui ma olin udu“

Mart Kuhi, romaan „Vihmakass“

Sven Mikser, romaan „Vareda“

Mirjam Parve, luulekogu „Varjukeha“

Maryliis Teinfeldt-Grins, luulekogu „Kivi alla kükakille“

Sven Vabar, jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid (2023)

 

See romaan pigem kirjeldab maailma kui et esitab konflikti - muidugi, siin on küllaga peategelasele juhtuvaid ja üldisemaid mikrokonflikte, aga pole just ühest makrokonflikti, millega siis kõik kokku siduda. Et Jeebus ja tema üleskasvamine võimalikuks liidriks … see on pigem nagu sissejuhatus. Kuid pole kuulnud, et raamatule võiks järge oodata - muidugi, kas midagi sellist üldse peakski, võibolla nende paarisaja leheküljega saigi autor enda jaoks kõik öeldud (kuivõrd tegu kogenud tõlkijaga, siis arvatavalt on talle romaanide köögipool üsnagi tuttav). (Ja eks teatavasti on aastakümneid tagasi ka Habicht mõndagi ilukirjanduslikku avaldanud.)

Niisiis, maailm on selline, et kliimakatastroofi (või kuidas seda keegi endale kirjeldakski) ei suudetud ära hoida. Oluline osa selles, et taastuvenergia tootmine oli lihtsalt sedavõrd … kallis ja keskkonda kurnav (näiteks see nanokilede värk). Toimus veepinna tõus, suur rahvaste liikumine ja senise ühiskonna/maailmakorra kokkuvarisemine. Rahvaarv on peale seda kõvasti vähenenud ja suured rahvuslikud küsimused oma tähtsuse kaotanud. Küll aga tõstavad pead taas religioossed rühmitused.

Nii on siin Eesti aladel mitmeid külasid ja linnu, mis tegutsevad erineva edukusega selles uues maailmas. Peategelase Jeebuse küla on kahtlemata üks edukamaid või ka edumeelsemaid ellujäämises; seda suuresti tänu Jeebuse traditsioonidega perekonnale. Eriliste võimetega vanaisa on kui omamoodi patriarh, temale kuuletuvad järglased oma perekondadega; Jeebus on siin 15-aastane lapselaps, kel paistab olevat erilisemaid võimeid - sest elu pole mingi lihtne … värk, siin maailmas on vägagi hinnas ka nö paranormaalsed võimed. Kuid mis täpsemalt Jeebusel varjus on, ei tea õieti tema ega teisedki targad. Aga midagi on, selles ollakse kindlad.

Kasutatakse möödunud ajastu tehnikat, mida on siis kohandatud uuema aja tarbeks. Seetõttu on oluline transpordivahendite jaoks ise kütuse tootmine - nö silost (kuigi vähemal määral leitakse ka vanemast ajast bensiini vms). Loomastik on suures osas hävinenud, mõnes kohas on küll sigasid, mõnes lambaid või lehmi. Aga pole kiskjaid, hävinud on linnud (kui  nüüd õigesti mäletan), kadunud on isegi koerad ja kassid (kuigi ehk äkki kuskil lõuna pool on neid veel alles). Oluline on niisiis putitamisoskused: kuivõrd ise pole võimalik tööstustoodangut teha (kuigi - Eesti aladelgi on miski kütuse- ja määrdetehas). Tõsi, romaani üks kandev idee ongi nö progressiivsete jõudude ühendamine, et oleks jõudu üheskoos toota (nt hakata linast riiet tegema - ühed kasvatavad põllul linataimi, teised tegelevad edasi, kolmandad siis valmistavad riiet). Loogiline on bartertehingud, mitmel pool kasutatakse raha ekvivalenti, kuid pole midagi ühtset laiemaks tarbeks.

Jeebusega seotud aladel on mingi veider … hõimkondlik, koguni Taara-usku elukord - tõsi küll, seda jäljendatakse kuidagi pimesi (instinktiivselt?), mitte ajaloolisest järjepidevusest lähtuvalt. Aga sama hästi on levinud ristiusust lähtuvad rühmitused, lõuna poolt rändavad siia islamiusulised; siia on varasemast pidama jäänud teistest rassidest inimesed oma uskumustega - kes siis moodustavad oma enklaave (nt hiinlased) või sulanduvad teiste kohalikega (rass pole oluline, nii on ka hiinlaste hulgas nö valgenahalisi). Kas siin just kaasaegset eesti keelt räägitakse, ei oskagi öelda; kasutusel on küll varasemast ajast õppevahendeid (sest võimalik on kasutada taastatud arvuteid), aga üsna mõistmatu on varasem kogemus nö rahvuslikul või kultuurilisel tasandil. Aga nagu öeldud, vähemalt Jeebuse kandis on ikkagi miskilaadne maausk esikohal (peategelase ema on küll ristiusku, sellest siis niisugune nimi - kuigi nimel võiks olla veel üks tähendus).

Siinne maailm elab pidevas konfliktis - kas kogukondade vaheline või siis linnades ülemvõimu pärast või siis idast või lõunast lähtuv rööv- või vallutusretked. Selge see, et ressursside valdamine. Eks selle romaani teine kandev idee ongi, kuidas nö edumeelsemad jõud saaksid omavahel ühendatud - või siis vanduda alla religioossetele või pseudovasakpoolsetele jõududele.

Nagu (võiks) näha, on raamatu kirjeldatud maailm küllaltki masendav (või noh, kuidas kellelegi postapo-teema istub). Aga … mis veel peale maailma kirjelduse? Aasta jooksul kasvab ja muutub Jeebus mitmele kogukonnale oluliseks figuuriks. Aga see mõjub justkui sissejuhatusena, ehk päris pika sissejuhatusena (kuskil alates kolmandast peatükist hakkas tunduma, et vahel käib tõsine “info dump”, vahel sellele vastukaaluks Jeebuse mõndade eluhetkede detailsem kirjeldus; see läheb nagu tasakaalust välja). Või romaanile ongi seatud ülesandeks kirjeldada üht võimalikku tulevikustsenaariumi, sellest hetke läbilõiget, mille järel võivad asjad areneda kas paremaks või halvemaks? Ei oskagi enda jaoks sellele õiget vastust leida.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Marina ja Sergei Djatšenko - Kohtunik (Ohver, 2023)

 

Selline slaaviliku või idaeuroopaliku fiilinguga ulme, kus ühe mehe tapmise eest on pandud sõnulkirjeldamatult hiiglaslik tasu. Aastate jooksul on seda tehtud igapäevaselt ja kõiksugu viisidel, aga mingil moel on sel mehel õnnestunud kõik tapjad peatada; see on juba kergelt nüristav igapäevarutiin - koos tööl käimise, poeskäigu või vaba aja veetmisega. Naabritelegi on muutunud rutiiniks.

Siis aga üks rahahädas noor telemees tuleb välja uue telesarja ideega: leida inimene, kes ei tahagi tappa seda Kohtunikuks kutsutavat meest. Lõpuks nõustub tapetav osalema selles telesarjas … ja ka kõige toredam inimene püüab teda viimaks teise ilma saata.

Lugu lõppeb veidi kiiksuga (vihjeks, et eesti keeles on üks sellise pealkirjaga humoorikas raamat olemas), või siis traditsioonilisemas võtmes, kuidas võtta. Igatahes on autorid päris vaimukalt seda teemat lahendanud - kui on seda võimalik nii võtta kui tülpimust olla tapetav.

ulmekirjanduse baas

Jeffrey Thomas - Valusate mälestuste arhiiv (Ohver, 2023)

 

Ulmeline õuduslugu politseinikust, kellele on lapsena siirdatud kiip, mille abil suudab ta kõike nähtut - ja mõeldut - mällu salvestada. Kahtlemata väga kasulik politseitöös (nähtut saab kasvõi tõendusmaterjalina kasutada), aga muidu aastakümnetega kogetud elu muutub üha koormavamaks - kõik need kuriteod, mis on salvestunud … või siis helged mälestused, mis praeguses küllaltki masendavad elujärgus tekitab vaid ängistust.

Niisiis soovib ta sellest mälukiibist vabaneda - asemele küll pakutakse uuemat kiipi, mis vastavalt omaniku soovile ei salvestaks kõike. Aga ei, kiip välja.

Lugu siis ulmelisest Punktownist kuskil võõrplaneedil oma inimeste ja tulnukarassidega. Otseselt midagi nagu ei toimugi, on vaid selle politseiniku mälestused ja ahastus muu olukorra pärast, ja noh, politseitööst lähtuvad hirmsad vaatepildid. Siin kogumikus on veel üks lugu samast maailmast, veel ei oska öelda, kas see maailm edaspidi just lugemakutsuvalt mõjub.

ulmekirjanduse baas

Erik Morna - Poirot ja Türi mehe mõistatus (Looming 10, 2023)

 

Ootamatu, et selline absurdihõnguline lühinäidend avaldati Loomingus … aga miks mitte. Kõigile, kel kallid Kesk-Eesti pärlid Paide ja Türi! Aesma ja Pehk! Poirot ja Hastings!

Eks selline reaalsuse väänamine on viimasel ajal rohkem Paavo Matsini mängumaa; Morna on seda lahendanud hulga popkultuurilisemalt - kas seda nüüd just ulmeks pidada … kuigi noh, saaks.

Ühesõnaga, igavlev Poirot saabub Paide uurima ajaleheteadet, et seal tõugati Madis Aesmad, kes on nüüd kadunud. Hastings näeb selle juhtumise tegelemise ajal head võimalust uute tutvuste loomiseks … Aga siis selgub, et artikkel on ilmunud ja selle autoriks on olnud … Ja no Pehk, Türilt. Tema ka.

Nagu öeldud, Loomingu kohta kuidagi ootamatu valik - muidugi, Morna pole muidugi kaugeltki mees metsast. Vähemalt on seekordses numbris proosa pigem kaldu uuemate autorite poole, viimati oli selline rõhk ehk juulikuu ajakirjas.

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

 

Ulmet nõudlikumale maitsele. Pinsker on päris hea tegelaste kirjutaja ning eks tekstide probleemid ja maailmad on niisamuti üsna intrigeerivad. Enamasti küll puhas ulme, aga eks paar fantaasiamaigulist teksti ka. Mitmeski loos on LGBT hõngu, aga see mõjub igati loomulikult ning ei peaks panema ühtki puritaani minestama.

Igal juhul, kindlasti üle keskmise jutukogu, tekstide keskmine hinne on koguni 5,3.

A Stretch of Highway Two Lanes Wide • 6/10

And We Were Left Darkling • 5/10

Remembery Day • 5/10

Sooner or Later Everything Falls Into the Sea • 5/10

The Low Hum of Her • 5/10

Talking with Dead People • 5/10

The Sewell Home for the Temporally Displaced • 4/10

In Joy, Knowing the Abyss Behind • 6/10

No Lonely Seafarer • 6/10

Wind Will Rove • 6/10

Our Lady of the Open Road • 5/10

The Narwhal • 5/10

And Then There Were (N – One) • 6/10

Tarmo Teder - 1905 (Looming 10, 2023)

 

Üldiselt nagu ei satu lugema ajaloolist proosat, selles suhtes päris huvitav kogemus. Loos kirjeldatakse aega, kui 1905. aasta paiku Saaremaa talumehed ja muidu mõtlevad pead olid muutunud ärevate aegade jooksul üha rahutumaks - seda enam, et Peterburis oli toimunud suur Verine pühapäev ja mis kõik veel. Nii nõutakse kohalikelt mõisnikelt rohkem õiguseid ja paremaid tingimusi - antud juhul siis nii, et mõisniku poeg laseb maha mõned mehed ja saab ise nahutada. Algul jääb kõik justkui rahulikuks, aga siis saadab võim kohale karistussalga ning mässajad toimetatakse Riia vanglasse.

Teksti raamistab saarlasest rentniku Irodion Ronki lugu - kas tegu on üldse reaalse inimesega, pole halli aimugi. Talupoeg, kes elab koos perega mõisa rendimaal ja pigistab kivist vett välja, et rendi eest tasuda. Ja kui ühiselt minnakse mõisniku jutule, saab temagi mõisniku pojale äsada, ja edaspidi kupatatakse Riia vanglasse. Kuid sealt tema ei naase Saaremaale.

Autor lõpetab loo tõdemusega, et Irodion Ronk pole ka sada aastat hiljem täiesti unustatud - mida ei oska kuidagi kommenteerida, kuivõrd kasvõi järeltulevast põlvest pole sissejuhatuse järel silpigi juttu. Et jah, ootamatu teema eest plusspunkt.

Reetta Vuokko-Syrjänen - Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda (Ohver, 2023)

 

Selline tekst, et kui see oleks meesautori poolt, oleks see kahtlemata õige perversne, kuna noh, üks peategelane on alaealine, kes püüab võrgutada täiskasvanut (iseküsimus, miks täiskasvanu selleni üldse jõudis).

Ainult et see täiskasvanud mees on tegelikult libahunt, kes selles alaealises avastab enda jaoks Punamütsikese. Joodikutest vanemate tütar, kes tõepoolest veab eemal metsas elavale vanaemale toidukraami - sellist toidukraami, mis peaks vanemate meelest suhkruhaigest vanaema hauda viima. Et siis vanemad saaksid omastada vanaema raha. Aga libahunt … temal hakkab kahju tiinekas-tüdrukust, kes ühel hetkel otsustab lõpetada jama.

Nojah, selline Soome kolka õuduslugu libahundiga, kes seal juhtuva järel peab vast otsima ohutumaid jahimaid. Aga see Punamütsike … Üpris painajalik värk. Autor on seda lapse ja vanemate niisugust teemat vähe laiemalt artiklina lahti kirjutanud.

ulmekirjanduse baas

Mart Kivastik - Sügis (Looming 10, 2023)

 

Vähe samalaadne tekst Tegova looga, et samuti puhkusereis, seekord abielupaaril ja Madeiral. Nüüd paistab olevat kujundiks elusügise saabumine, sellevõrra siis samm Tegovast edasi.

Abielupaar saab siis viimaks minna ühisele puhkusereisile - millised ootused, kui tore saabumine, milline armastus küll kohapeal veel lõkkele lööb.  Aga vaikselt nihkub reaalsus tagasi, ka nemad peavad naasma … tagasi koju, tagasi endasse.

Mehis Heinsaar - Keskmaal (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Pole ammugi Heinsaart lugenud, ning võrreldes käesoleva aasta Loomingu ja Vikerkaare proosaga, on see päris hea vaheldus. Ei mingit kaasaja või ajaloolist painet, on vaid rännak … siseilma luuludes (muidugi, millest need siis õieti toitu saavad?).

Loo peategelane on mees, kes (arvatavasti) keskea künnisel sattus Keskmaale. Miks ta kodust lahkus, ta õieti ei mäleta, kust ta tuleb, kes ta on, ei mäleta. On vaid Keskmaa ja selle lõputu savann või puisniit või kuidas seda kooslust nüüd kutsudagi - justkui Aafrika, on justkui põhjapoolkera lõputu august. Ja see eriskummaline floora ja fauna, millele ta ise leiutab nimesid. Inimesi pole rohkem kui teised samasugused Keskmaal ringi rändajad, neid kohtab aastas ehk 3 või 4 korda. Ja kiskjaid pole.

Ehk siis paradiis vähenõudlikele, kõik on käe- ja jalaulatuses, kui natukenegi püüad (aga samas rohkem mitte). Siin naisi ei leidu; tõsi küll, jutus kirjeldatakse küll üht veidrat kopuleerimiskogemust maa-alustes urgudes. Aga ka see möödub. Päev korraga.

Eks selline Heinsaare ulmailm võiks esile kutsuda erinevaid tõlgendusi (ja kindlasti võrdlusi autori teiste sarnaste maailmadega), aga samas … miks mitte võtta seda kui meele retke, eemale sellest hukutavast maailmast.

“Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.” (lk 22)

K. J. Parker - Saevus Corax Deals with the Dead (2023)

 

Parkeri uue triloogia algus, ja hetkel ei saa aru, kuhu see siit edasi peaks minema, kuivõrd iseenesest võiks pidada seda esimest romaani nö lõpetatuks - no muidugi on lahtisi otsi, aga iga romaani puhul on see igati tavaline. Aga jah, sel aastal peaks veel ilmuma järgmised kaks romaani, ning pealkirjas on neil sama tegelase nimi, nii et … arvatavalt jätkab Corax oma nime puhtakspesemist.

Saevus Corax on suurtegija … uuskasutuse äris. Ainult et see uuskasutus on nö lahingujärgne koristus ning leitud varade uuesti käitlusse laskmine: vastava tasu eest muidugi. Ja see on suur äri - õiguse lahinguvälja puhastamiseks saab osta ning järgnev töö on vaat et tööstuslikult korraldatud (Saevus Coraxi juhtida on pea 500 meheline üksus - aga selliseid uuskasutuse korraldajaid on veel ja veel). Muidugi, tegu pole vaid laipade riisumisega - surnud tuleb koristada ja haavatutele võimalusel abi osutada (muidugi, teatud tasu eest). (Aga ega kõik “firmad” tegele haavatute päästmisega, vahel on lihtsam need elimineerida.) Muidugi tuleb saaki ka ladustada ning tegelda huvilistele edasimüümisega.

Kuid Saevus Corax pole lihtsalt laibariisuja - see on kõigest kattevari tema minevikule … kus tema eest on isa ja teised sugulased pannud välja hiiglasliku tasu selle eest, et mees elavalt või surnult nende juurde toimetataks. Ja see on saladus, mis ei tohi kuidagi välja tulla … ainult et ühel hetkel näib, et Coraxi firmat süüdistatakse jumal teab millistes kuritegudes ning keegi peab tema peale jahti - nagu mõne aja pärast selgub, vähe teiselaadse suguluse pärast. Nimelt selleks, et teha ta kuninga järglaseks ühes väikses saareriigis, kus on üüratu kullavaru, ja mis hoiab tasakaalus seda, et kaks selle maailma juhtivad pangandusorganisatsiooni ei saa embkumba ärist välja lüüa ja nii enamvähem maailma ainuvalitsejaks saada (meenub üks Esimese Seaduse maailma kõikvõimas pank). Aga … seoses selle väikeriigi kullakuninga oodatava siitilmast lahkumisega plaanib kumbki pangandushiid sellele kullasaarele oma käpa viimaks peale panna, ja selleks on vaja Coraxit. Igal juhul, selle võidujooksu tulemuseks peaks olema ilmatuma sõda. Või kui Corax …

See on nüüd väga üldine kokkuvõte romaani esimese poole suuremast intriigist. Sest see Corax näeb ikka ilmatumaid näguripäevi etturina suures võimuvõitluses - kuigi tal on imeline komme kuidagi ikka käppadele kukkuda ja mingit oma salaplaani edendada; tegemist on ikkagi K. J. Parkerile omase intriigiga. Nagu ikka, tuleb endamisi kiruda seda, et pole varasemate raamatute või lühemate tekstide lugemiste puhul üles märkinud tegevuskohtasid - senini ei saa aru, et kas on äkki ka tugevam seos selle maailma romaanide vahel või mitte (kuigi kuskilt nagu mäletan, et seosed on pigem takkajärgi sisse kirjutatud). (Nojah, ei märgi siingi, sest Corax tiirutab päris palju ringi.)

Eks mingil moel meenutab romaan viimast triloogiat (seda ka mainitakse kuskil uduselt; omakorda olevat tollane “käsikiri” pärit Coraxi suguvõsa (hävinenud?) raamatukogust) ehk siis mitte just kõige eetilisem inimene peab kivist vett välja pigistama, et vältida maailma veel hullemasse jamasse sattumast (tegu on siis algselt inimesega, kes elatuski sõdadest). Aga kuhu see triloogia õieti edasi läheb? Kuivõrd selline kiiresti välja antav sari meenutab pigem “The Two of Swords” loogikat (kus siis muutus tuli teise raamatu järel - siin romaanis on küll vaid üks vaatepunkt ja kõik). Näis, loodetavasti saab peagi teise osa kätte. Parkeri lugemine on mõnus, aga mingil moel hakkavad romaanid end kordama … polegi ammu ta lühemat proosat lugenud (oh kui saaks kätte mõne ta Subterranean Pressi proosakogumiku).

Sarah Pinsker - And Then There Were (N – One) (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.

Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.

Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.

“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)

Katrin Tegova - Prügimaja Dionysos (Looming 10, 2023)

 

Jutt siis keskealisest filmitegijast, kes lihtsalt peab minema puhkama. Enne kui sureb kõiksugu tervisehädade kätte - mida küll perearst keeldub tunnistamast. Puhkama eksist ja lastest ja mehest ja Eestist. Ta jõuab Korfule. Üksinda puhkamine … on nagu on. Puhkeplaanid ja nende täitmine. Kuupuhastus ja sellega kaasnevad komplikatsioonid. Ja minevik ja olevik ja Korfu kreeklased ja turistid. 

Vast tuleb eeldada, et teksti puhul tuleb olla tuttav autori tegemiste või omamütoloogiaga (kui nii võtta, siis ehk sama Meiu Mündi loo puhul?). Igal juhul, selline kaasaegne avameelne tekst elu keskpaiga valikutest.