Laurent Graff – Õnnelikud päevad (2008)

“Täna otsustasin ma juhuslikult pargis kohatud Mireille'i abil – muidugi kui ta on nõus mind enda kõrvale võtma – jälgida surma aeglast arengut kuni haripunktini välja. Seda käitumist ja valikut ei suru mulle peale ei hirm ega tusk, vaid võimetus mõista ja raev.” (lk 43)

Olen käesolevast sarjast seni vaid üht raamatut lugenud (kui nüüd mälu ei peta), aga sellest hoolimata mulle meeldib, et selline sari üldse ilmub – et on trükitud peavoolust (ehk siis angloameerika tõlked) erinevaid teoseid. Tõlked prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome keelest – valikuvõimalus tarbida midagi muud. Ei kujuta ette, kui müügiedukas see sari on, kardetavasti mitte eriti (kui on veel tegemist lühijuttude koguga – Loomingu Raamatukogu puhul normaalne, teistele kirjastustele pole vist eriliselt mõttekas). Kui Loomingu Raamatukogu nooruslikkus või värskus on juba mõned aastad varjusurmas olnud (mis ei tähenda, et seal väärt tekste ei ilmuks, lihtsalt pole silma torganud midagi sellist, mis põnevust ärataks), siis ehk see Pegasuse sari pakub midagi nooremapoolsetele ja pinnapealsetele lugejatele nagu siinkirjutaja(spekulatsioon, pole aimugi tegelikult, ülbe soovmõtlemine). Iseenesest tundub sarja raamatute valik olevat üsna naiselik, ses suhtes mõned plusspunktid Moodsale Ajale ja Punasele Raamatule.

Üksik sõna raamatust endast. 35. aastane Antoine jättis senise elu seljataha ja läks vanadekodusse elama (teatud morbiidne eskapism paistab teda vaevavat noorest east alates). Ideaalelu – mittemillegi tegemine, lihtsalt päevade läbimine sest pingutamine on mõttetu, oma väheste lõbude aegajalt karjatamine. Vedeled kas siis kuskil vanadekodus või mõnel staatiliselt mõttetul töökohal. Milleks pingutada, mida on elul veel pakkuda? Ainult tühiseid korduseid, igavaid plagiaate varemkogetust. Mingis mõttes üllatusteta tekst, kõik voolab oma normaalse tekstireaalsuse piires, vananemine kui rutiin (ja mis ei ole rutiin?). Inimelu kui ühtede geenide reprodutseerimine.

Õhuline, painav tekst ja/või meeleolu, selline auhinnavõitja kirjandusteos – nagu teatud draamafilmid, mis võiksid kandideerida Oscaritele vms; selles suhtes puudub üllatushetk.

“Mulle võib süüks panna küünilisust ja julmust või ette heita tunnete puudumist ja vähest inimlikkust, kuid seejuures ei mõisteta pingutusi ja kannatusi, läbi mille ma olen nendeni jõudnud, ega ka mind selleni tõukavat vajadust. Sest see rusuv küünilisus ei ole mingi peenutsemine, vaid vajalik halb püüdmaks mõista, mis peitub meie haleda inimliku konditsiooni taga, anesteseeriv ravim, et lõigata lahti inimeste südamed ja avada sisikond. Otsida inimest inimeses. Vaid selline tuim, hoolimatu, kirurgi vaatenurk annab mulle minu pöörase otsingu jaoks vajaliku vabaduse ja distantsi. Mina ise olen muide selle esimene ohver. Ma asun ise katsejänese rolli, ohverdades oma elu, et leida laiemat üldinimlikku visiooni. Minu “Õnnelikes päevades” viibimise eesmärgiks on mõista, milles seisneb inimese elu, unustades kõik kõrvalise ja võttes arvesse selle lõpplahendust. Seni ei ole ma veel midagi avastanud, nagu võikski midagi avastada, leida peidetud aarde, mis võiks anda elule vastuvõetava ja üleva mõtte. Kindlasti olen ma inimestest selle jaoks liiga kõrgel arvamusel või omistan neile visalt omadusi, mida neil tegelikult pole.” (lk 53-54)

lugemissoovitus

Paul Pajumaa – Rusikatega raiutud rada (2007)

“Mind seati teistele lausa eeskujuks. Olin eesrindlane. Vaadake, kuidas Pajumaa jõuab tööd teha! Tehke teie ka! Mina olen olnud läbi elu seda meelt, et töö õilistab inimest: olgu või vanglas – töö on töö.” (lk 67)

Hotpress on kujunemas üheks mu lemmikkirjastuseks, ühtmoodi süüdimatult kirjastatakse nii maagilisi kui traagilisi mälestusi. Ei imesta, kui aastate pärast on selle kirjastuse trükised omamoodi kultuslikud mõnele väiksele seltskonnale – potentsiaali selleks igatahes on. Huvitav, kui kaua see kirjastus veel tegutseda jõuab/suudab, millal saab koostada lõpliku bibliofiilse kataloogi.

Naljatades võiks öelda, et tegemist on looga, kuidas eestiaegne rullnokk sattus nõukogude võimu küüsi. Lühike ja lööv ülevaade endise poksija ühest kümneaastasest eluperioodist. Nüüdsel iseseisvusajal pole vist eriti ilmunud mälestusi II maailmasõja ajal Punaarmees võidelnud eesti meestest, noh, siin väike killuke mälestusi on. Pool raamatut nõukogude sõjaelu ja pool raamatut nõukogude põrgut. Pajumaa annab üsna hävitava hinnangu kaasvangidest eestlastest, kes ei löönud mesti ega hakanud blatnoidele vastu (erinevalt autorist).

Napp ja sirgjooneline mälestuslaad, vähem kui tunniga loeb selle hullu raamatu läbi. Pajumaa on tõeline alfaisane; tasub kõrva taha panna, et poks elunormiks, mees tuli võitjana ikka rõvedast vägivallamülkast välja. Kiusatus öelda, et selliseid mehi enam ei ole. Sellise vägivallakamaka juurde nagu ei oskakski soovida, et oleks tegemist tavapärase mälestusraamatuga – jutt on ainult otsekohesest ellujäämisest ja lõpuks vangipõlvest pääsemisest, muul ei olnud tähtsust. Solženitsõn oleks talt paugu kirja saanud.

“Ja siis see tüdruk rääkiski mulle lõpuks tädi Maria äriplaani välja. Kõik need naised on käinud minu juures mitte ennast ja mind lõbustamas, vaid selge sooviga last saada. Seda mina tõesti ei teadnud. Neil pidada olema koguni selline salajane ühing. Aga miks just mina pean see tõupull olema? Sellepärast, vastas naine, et sa pole pätt ja oled ilus terve mees. Tugev võõras mees, sellepärast valitigi mind. Aga vaata, et sa seda Mašale välja ei lobise, mis ma sulle praegu rääkisin. See on selline naiste omavaheline vandenõu, et oleks kergem elada. Selgus, et Maša võttis igaühe käest, kelle minu juurde tõi, 5 rubla. /-/ Eks see oli õigupoolest siiski pisut sündsusetu asi ka, vorpida naistele viierublaseid lapsi.” (lk 94-95)

drupress

Jaak Jõerüüt - Leping / Õpetajad (1979)

See on Jõerüüdi esimene proosaraamat (enne seda oli ta avaldanud kaks luulekogu ja kaks lasteraamatut). Nn tartlaste kirjandusloos kirjutab Luule Epner: “Luuletajana alustanud Jaak Jõerüüt avaldab novelle ning pikemad jutustused “Leping. Õpetajad” (1979) ja “Raisakullid” (I 1982, II 1985). Ta köidab tähelepanu linliku eluviisi ning interjööride kirjeldajana. Sündmused lükatakse tagaplaanile, esialal on elu ühetasane kulg asjade keskel, mis elavad oma hämarat ilusat elu. Jõerüüdi suletud maailmad on esemeist täidetud, ometi õhkub neist tühjust. Estetiseeritud olme on nüüdisilma sile pinnakiht, mida mööda tegelased sujuvalt kulgevad, kuid millest mõnel hetkel läbi langetakse, silmates ehmatusega olemise pimedaid kuristikke ning tajudes surma puudet.”
Enam-vähem nii see ongi. Ma ei tea, kas see raamat esindabki nüüd seda, mida 80ndate alguses “olmekirjanduseks” hakati nimetama - võib-olla. Igal juhul on selles kirjeldatav maailm seesama 70ndate teise poole maailm oma hiljuti valminud Mustamäega, milles toimub ka nt Undi “Sügisballi” tegevus. Kirjeldatakse noori inimesi, kes elavad tolles moodsas hingetuvõitu linnakeskkonnas ning on miskipärast üksi ja suletud isegi siis, kui nad koos. Nende elu on tegelikult traagiline, ning traagikat lisab tegelikult see, et nad ise ei saa päriselt aru, kui traagiline nende elu on. Kohati häirib liigne näpuganäitamine, tegevuse kirjelduse asemel lihtsalt resümeeritakse tegelaste eluhoiakuid; teisalt aga on siin tõeliselt lööva stiiliga lõike. Kui teile istub Viivi Luige “Ajaloo ilu” stiil, siis võib siitki aeg-ajalt midagi sarnast leida.
Esimeses loo “Leping” tegelased on noor teadlasekarjääri alustav Mats ning tema armastatu Hanna, kes töötab programmeerijana. Nad elavad visiitabielu, Mats aitab Hannal korterit sisse seada, neil sünnib laps, keda aga hakkab hoidma peamiselt Hanna ema, et noortel oleks rohkem aega oma tööle pühenduda. Lõpp on väga kurb, ei hakka seda ette ära jutustama.

“Mats lükkas välisukse tagantkätt kinni ja nõjatus selle vastu seljaga. Suurest toast tuli esikusse Hanna, hall seelik ja pehme tumepunane džemper seljas, džemper nagu ploomid, mida teeb uduseks kerge vahakirme, hilp, mille kindlat värvi raske määrata, nii täpselt sobiv Hanna naha ja seelikuga. Oli ta nüüdsama töölt tulnud? Hanna käes oli tolmulapp. Kuiv õhk, seintes raud.”

“Midagi nii ärevakstegevat polnud ta oma elus veel näinud: paks, inimesi kandev, väga läbipaistev jäälatakas keset rohelist-pruuni Eestimaad, suur kumisev lagendik, kaugemal väikesed jääkalamehed, poisike tõukekelguga, ülal vinene päike; ning - pinn… kõrge, äärmuseni pingutatud heli, lühike, kõrge, terav. Heli teisest ilmast, mitte siit. Pinn… jälle. Alles kolmanda-neljanda korra ajal taipas linnas kasvanud mees, et see on jää, tugev jää, iseelav, isehäälitsev. Suur, masendavalt jõuline jäälagendik hämuse päikse all, pehmete lumiste raamideta, kalk, traagiline jää, kalgi, korduva häälitsusega, mis pidi midagi tähendama, pidi midagi meelde tuletama igaühele, kes seda kuulmas, pidi ütlema selgemalt kui inimkõne, et on asju, mida ei aeta ametiasutustes, mida ei teatata telegrammidega, mida ei planeerita ega juhita, sest need asjad on sinust üle, need asjad on selleks liiga olemas, et neid enne aega märgata.”

Teise jutu “Õpetajad” peategelased on noored Peda filoloogid Kaspar ja Sirje. Jutu raamiks on Kaspari istumine oma ema surivoodil ning ta meenutab oma kummalist ja poolelijäänud lugu Sirjega. Kaspar on kalkuleerivam tüüp, antakse mõista, et tema suhted naistega on on olnud pealiskaudsed, kuni ta kohtus Sirjega, kes hakkas teda tõsisemalt huvitama. Sirje on tõsisem, isegi kuidagi ideeline, läheb pärast Peda lõpetamist maale õpetajaks (kuigi varsti hakkab tallegi tunduma, et kas maakool on ikka see koht, kus ta ellu pärale jõuab). Jutu põhiiva on siiski see, kuidas miski nende vahel jääb lihtsalt juhtumata, lihtlabaselt ja arusaamatult. Kui miski selles jutus häirib, siis korduvad Kalevipoja- ja rahvaluulemotiivid, need mõjuvad natuke külge poogituna, liigse kujundlikkusetasandina. Huvitav aga on jälle omaaegse olmetasandi kirjeldus, nt kuidas altletikaupu hangiti.

Kaspari poolelijäänud kirja algus Sirjele: “Rängalt nagu needus, nagu kevadine vihm, nagu naise armastus, nagu lootusetu saatus vajus elu mulle peale.”
Sirje kirjutas koolipõlves ühe klassiõe salmikusse: “Häirivalt kerged on sammud, millega vallutatakse inimsüdameid ja hõivatakse inimhingi.”
Tolle ränkraskuse ning häiriva kerguse kokkusaamatusest see jutt ongi.

Veebruari Keeles ja Kirjanduses kirjutab Ivo Heinloo paneellinnast 1970.-80. aastate eesti kirjanduses, puudutades ka Jõerüüdi teoseid.
Ja siit saab näha sellesama Heinloo teist artiklit samal teemal.

Omal ajal ilmusid arvustused Loomingus (1979/11, Pärt Lias) ning Keeles ja Kirjanduses (1980/1, A. Rosenvald).

Paul-Eerik Rummo – Kokku kolm juttu (1975)

“Kolm tüdrukut” - hea nüke on see, kuidas tüdrukud oma segiaetud voodid avastavad ja sellele reageerivad.
“Kolm hundikest” - Suur Roosa Põrsas rokib ikka täiega, montypythonlik õudusunenägu.
“Pöialpoisike ja seitse Lumivalget” - tõeline gangbang-jutuke: “Lumivalged seitsmekesi hoolitsesid tema eest, hoidsid, toitsid ja pesid teda, vaatasid, et ta korralikult sööks, ja otsisid ta alati üles, kui ta metsa kõndima oli läinud ja kõrgete taimede vahele ära eksinud. Väikesest Pöialpoisist oli neil palju rõõmu.” (lk 18); “Kuid Lumivalged lohutasid teda ja kurbus ununes jälle. /-/ Pöialpoisi elu oli mõnus ning ta ei oleks hästi viitsinud laia maailma minnagi.” (lk 19-20)
Tekkis tahtmine lugeda Undi lastejutte.

Virgo Sirvi – Armukadeduse valem: Saatuslik Hurghada (2009)

Raamat algab KATASTROOFIGA – tead-küll-kes jätab Andra maha. Olen senini šokis, raamatut lõpetades selgus, et see polnudki mingi järjekordne kaval kriminalistikanipp (äkki ikka on?). Mis küll järgmistes raamatutes juhtub? Kas Andra saab lõpuks tanu alla? Ja kellega? Äkki ta pettub lõplikult meestes? Ei tea, olen põnevil.

“Õhtul tantsisime – seekord juba uute partneritega. Keskööl läksime oma tuppa magama. /-/ Mõtlesin Hesse sõnadele, et enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.” (lk 28-30)

Sirvi kirjutab tempokalt nagu Lembe, aga õnneks mitte nii hüsteeriliselt paksude värvidega; inimestel ei tohiks häbi olla seda raamatut lugeda, teksti kaunistavad kultuursed viited – Vihmand, Vilar, Hesse, Mannerheim, Rossini jne (lisaks populaarteaduslik ülevaade Egiptuse ajaloost) – lennukikirjandus kultuurihuvidega lugejale. Esmakordselt võib eesti ilukirjandluslikus raamatus lugeda praeguse majanduskriisi mõjudest tegelastele.

“Olin kuuldust šokeeritud. Sõitsin trolliga koju ja panin Klassikaraadio mängima.” (lk 56)

Andra on ehk moodne naine, kes oma jutu järgi püüab vältida kodukanatamist, siiski teiste tegelaste tõttu esineb tekstis kerget võileivatamist, dosimeeter on ehk teisel pügalal (raamat on lihtsalt liialt lühike!). Oh, ja Andra elab Rataskaevu tänaval.

“Kogu mu mõrvaversioon oli üles ehitatud šamanistlikul printsiibil: on asju, mis juhuslikult ei liigu ega kao. Neil on vägi taga ja nad “tegutsevad” oma loogika järgi nagu elusad hinged. See kõik võib selle loo puhul toimida, aga võib ka mitte.” (lk 60)

Surma ootusärevus laheneb alles siis, kui raamatust on u 70% läbi. Eelnev on küll muidugi ettevalmistus oodatavaks mõrvaks, ent pearõhk tundub siiski olevat kalli peategelase eraelulistel mõtetel, näiteks abielus inimeste kohta. Mõrvaloo lahendus ise on ikka päris veider, saame mõnede lehekülgede jooksul teada, et Andra arvates on tegemist mõrvaga ja siis peagi toimubki christie'lik lõpplahendus. Arvatavasti on see raamat üks lõdvemaid eesti kriminulle.

Ryu Murakami – Misosupis (2009)

“Ta lõi direle pussnoaga näkku ja lõpuks visati koolist välja.” (lk 66)

Visuaalne, filmilik raamat, huvitav lugemiskogemus. Enamikku raamatust täidab päris õõvastav paranoia, tekkis tahtmine uuesti Ellise “Ameerika psühhot” lugeda. Frank on nagu firmast vallandatud Bateman, kes on seejärel pidanud tegema mingit tatist tööd ja nüüd elab oma pingeid välja, nö Tai seksituristiks mandumine. Seekord siis Jaapanis. Justkui järjefilm, aga uute näitlejate ja mitte eriti raamatutruu stsenaariumiga. Tõsi küll, raamatu edenedes võiks Franki pigem pidada Batemani arengupeetusega vanemaks vennaks.

Tore, et on olemas veel üks tõlkija, kes vahendab kaasaegset jaapani kirjandust. Põnev vaadata, kuidas ingliskeelsed terminid on jaapani keelde sobitunud.
Huvitav sõna on “vuhvel”, esimest korda näen seda väljendit trükisõnas (vist, pead ei anna), vana hea väljend üheksakümnendatest, kusjuures mulle senini tundus, et see võiks kirjasõnas välja näha hoopis nii - “vuffel”. Igatahes, äratundmisrõõm oli suur, many happy memories. Kohe näha, et tõlkija on pärit... Tallinnast (või oli see väljend üle-eestiline? Ei tea).

Lk 34 joonealuse märkus – tõlkija kirjeldus on pigem tavaline “strike out”, “no hitter” eeldab, et ükski vastasmeeskonna mängija ei taba löömisel palli nii, et platsile pääseda. Aga noh, see on tähenärimine.

“Kurjus sigineb üksindusest, kurbusest, vihast ja teistest negatiivsetest tunnetest. Kurjus sünnib millestki olulisest ilma jäänud inimese kehasse justkui noaga uuristatud õõnsusesse.” (lk 79)

segane maailm
epl

Hannu Luntiala – Viimased sõnumid (2009)

Nii, huvi pärast vaatasin, millega tegemist võiks olla. Võtsin raamatu, avasin suvalisest kohast, silmitsesin tardunult mõned sekundid lehekülgi ja panin raamatu riiulisse tagasi. See vastumeelsus, mis silmapilgu mind täitis, üllatas. Ma ei tea autorist midagi, ei tea sisust rohkem kui tagakaanelt loetud, aga telefonisõnumid kui sellised on... midagi vastumeelset. Ei ütleks, et sõnumitest raamatu moodustamine midagi ootamatut oleks, aga kujutelm, et peaks selle läbi lugema, ei suuda.

Anne Robillard – Smaragdi rüütlid: Taevane tuli (2009)

“Kui see jube lilla deemon oli siia lossi saadetud selleks, et kuningat hävitada, küll siis taevas teda hoiatab.” (lk 25) – selline võiks olla eesti rassistide ja homofoobide poeetiline lipukiri.

Raamat ise on sarjast Lumivalguke ja 7 päkapikku – on 7 Smaragdi rüütlit (päkapikud on teatavasti vinged kaevandajad) ja Kira (kelle ema nii traagiliselt hukkub raamatu jooksul, ja noh, isaga on lood nii ja naa...). Lisaks veel tegelased, kes eesti lugejate rikutud meelt kindlasti rõõmustavad – võlur Elund, kuningas Till või kuninganna Roojane. Ja painajalikud putukinimesed (keda võinuks ju toiduks kasutada). Nali naljaks.

Tekst on kirjutatud nagu korraliku lapse poolt – järgitud hoolsalt raamatu kirjutamise nõudeid ja ei mingit omapära. Nagu kirjandi tegemine, seeasemel et esseed kirjutada. Kirjutusviisi võiks nimetada pateetiliseks, see on nagu õpitud kirjanduslikkus – mitte loomulik (huvitav, milline oli autori originaaltekst enne kirjastuse toimetajate kätte sattumist?). Tegelased on hingetud, neile antud omapära (7 päkapikku!) ei moodusta karakterit, monotoonselt üheplaanilised või teisiti öeldes rutiinselt pateetilised. (Mees)tegelased käituvad mõneti “naiselikult” - kohtumistel ikka kallistatakse sõbralikult (“Prints surus Santot heldinult enese vastu.” lk 217) ja kui mure, siis palutakse hinge pealt ära rääkida, või rahustavad rüütlid üksteist energiavoogudega. Meestevahelistes suhetes on kerge homoerootiline toon. Ühesõnaga, pehmed väärtused ruulivad.

Tuleb tunnistada, et Robillard on palju vähem perverssem kui teised hiljuti loetud ulmesarjade autorid (nt Martin). Üks rutiinivaba hetkeke on ühe peategelase vahekord viirastusega (lk 143).

Kirjand lõppeb teatavasti kokkuvõttega. Niisiis – siivas noorteraamat tüdrukutele ja poistele. Esimese raamatu põhjal on täiesti põhjendamatu Robillardi võrrelda Rowlinguga (nagu tagakaan kenasti reklaamib), see on sama hea kui Padesaar asetada ühele pulgale Baturiniga. Aga! Mis parata, põnev oli lugeda ja kirjutusviisi lihtsakoelisus oli naljakas, seega meeldiv ajaviide. Dosimeeter plingib rahulikul teisel tasemel.

baas
all eyez on me

Ron Jeremy, Eric Spitznagel – Ron Jeremy: Kõige kõvem (töötav) mees showbiznessis (2008)

Ron Jeremy on selline massikultuuritegelane, keda lihtsalt teatakse – on selline paks inetu vuntsidega kõõm, kes osalevat millegipärast paljudes pornofilmides. Ja kõik. (Huvitav, kas ta sobituks Eco “Inetuse ajalukku”?) Ka mul ei tule ette, et oleks teda palgatööl näinud, küll aga laperdab ta nimi ette kõiksugu spordi- ja muusikalehtedel (näiteks tänavu NBA finaalis peksa saanud meeskonna peatreener saab välise sarnasuse tõttu pidevalt Jeremyga võrreldud).

Raamat lubab vürtsikaid seiku jne – nojah, selleks tuleb tuttav olla 1980.-1990. aastate ameerika meelelahutusmaailmaga, kõik need suva koomikud ja muusikud ja näitlejad. Poolpidune raamat – professionaalne kirjutaja on selle kokku kirjutanud nö Jeremy nimel, lihtsalt järjekordne rahapumpamiseprojekt (vähemalt pole asi nii naeruväärne nagu noorte kuulsuste elulooraamatud). Suht mõttetu raamat – nagu iga kuulsuste klatširaamat (tõsi küll, paar naerukohta ikka on). Kas nüüd sellist just tõlkida olnuks vaja – huvilised ja trendiinimesed loeks niiehknaa originaali. Heaoluühiskonna jama on selline toode, või vastupidi – jama kui heaoluühiskonna toode. Et nii halvasti raamatust mõtlen, on süüdi teadagi mis. Damn you Ron Jeremy jne.

Paar uitmõtet.
Jeremy on Stalini taaskehastus – sündinud 12.03.1953: “Ma teadsin, et on aeg... ja lihtsalt tulin välja.” (lk 12)
Oo kallis taevaisa, millega oleme ära teeninud su jälestuse, et sa lasid maailma sellise rõveduse nagu juuksemetal? Ei suuda võtta tõsiselt ühtegi inimest, kes sellist muusikat fännab.

rada7 mõned tsitaadid
raamatumaailm

Epp Petrone – Kust tuli pilv? (2008)

Olen nii idioodistunud ja fantaasiavaesuses vaevlev, et ei saanudki lugedes aru, kust see pilv siis tuli. Raamat eeldab, soovitab ja nõuab, et noorel lugejal on vanaema. Kes elab maakohas. Ja ümberringi on elav loodus, päikseline ja mõnus (mitte nagu näiteks käesoleva juuni külm dušš). Selline idüll on oh kui tavaline iga inimese lapsepõlves, selle raamatuna taastootmine pole üleüldse klišee. Mõni ime siis, et seda teost ostes toetad hästi õppivaid lastekodulapsi.

Manfred Vasold – August 1939 (2008)

Raamat kirjeldab eelkõige diplomaatilist pingpongi riikide vahel 11 päeva jooksul enne Teist maailmasõda, püüdes lisada tolleaegsetes ajalehtedes kirjutatut ja kultuuriinimeste või lihtsate kodanike mälestusi nendest päevadest. Pearõhk siiski riikidevahelisel suhtlusel. Kui kristalselt aus olla, siis see Danzigi ümber käinud trall oli mulle päris tundmatu. Lai vaatenurk väiksele ajavahemikule, autor on üpris, khm, saksalikult põhjalik asjaosaliste mälestuste uurimisel. Vahest võinuks ehk natuke enam Jaapanile tähelepanu pöörata.

Peale seda raamatut tasub järgmisena lugeda Curzio Malaparte mälestusi väsinud sõjapidamisest (“Kaputt”, ilmunud nii Luukambri kui ka LRi sarjas) – sõjaeelse diplomaatilise sõnasõja moondumine sõjaaja staatiliseks õudusunenäoks.

“Ratsionaalset inimmõistust üle kõige hindavad ameeriklased ootasid Saksa-Poola konflikti lahendamist, ilma et see kutsuks esile ülemaailmse katastroofi.” (lk 87)

Fred Jüssi – Linnuaabits (2007)

“Kägu ei ole laululind, tema on kukulind.”

Teosele annab väärtuse eelkõige plaat – kust mujalt on võimalik kuulda Jüssi sugestiivset häält? (Seda plaati võiks suisa välismaalastele kuulda anda, et “näe, selline on ideaalne Eesti”.) Jüssi pole mesihääl, ta räägib asjast. Raamatutekstid tunduvad pärinevat raadiosaadete märkmetest, muidugi on neis kohendusi. Aga kes teab, äkki on ikkagi raamatu jaoks kirjutatud. Tekstid on haaravad ja arusaadavad – tegemist on aabitsaga. Plaadi linnulaulud on küll enamasti pärit 1980. aastatest, kui uskuda raamatus esitatud märkmeid (täpne dateering ja ligikaudne lindistuskoht lisab kuuldavale toreda aegruumi). Järgmisena võiks kuskilt saada “Laanetaguse suve” audiovariandi (mitte see muusikaplaat, vaid lihtsalt “toores” filmiheli).

“Rongad mängivad nagu varesedki mitmesuguste esemetega ja varastavad, lasevad liugu ja mõnikord, ei tea miks, ripuvad puuoksal, pea alaspidi.” (lk 37)

“Händkakk on küllaltki paikse eluviisiga lind. Varem arvati ka, et kord moodustunud paar alatiseks kokku jääb, aga kui uurijad hakkasid pesakastide juures isalinde püüdma ja rõngastama, siis osutus tegelikkus hoopis teistsuguseks. Miks ta muidu aina küsib: uhu, kas tüdrukud kodu?” (lk 63)

Mart Velsker – Kellele on vaja eesti luulet? (Raadio ööülikool 10.05.2009)

“Hea luule toimib üldjuhul (keeleliselt) ootamatult – 1) luulekeel on korduste ja taastulemiste keel, narratiivi painest vaba keel; 2) keel, kus ristatakse värsistruktuur semantiliste, süntaktiliste jms struktuuriga – tekib pinge, mida tavakeeles pole; 3) luulekeeles kujundilisus suurem kui tavakeeles ja see rikastab keelt ennast.”
(Tore intervjuu Ilse Lehistega, kus ääriveeri sama teemat puudutatakse.)

Velsker luges ette hea netikommentaari, kus kommenteerija saadab ETV luuleminuti ajaks lapsed teleka eest teise tuppa.

“Kultuur iseenesest on kontrakultuuriline.”

võimalik alla tirida raadioylikooli lehelt mp3

Georges Bataille – Silma lugu (1993)

Nädala avastus – sääsed imevad pealaest verd.

“Samal ajal kujutasime ette, kuidas me paneme Marcelle'i, kingad jalas, kleit üles kääritud, muidu aga riides, poolenisti mune täis vanni, nii et ta nende purunemise ajal pissib. Simone unistas veel, kuidas ma hoiaksin alasti Marcelle'i tema kaisus, perse uppis, jalad koos, aga pea all; tema ise, seljas liibuv, kuuma vette kastetud hommikumantel, mis aga jätab rinna paljaks, roniks siis valgele toolile. Ma ärritaksin ta rindu, surudes nende nibud revolvritorusse, mis on küll määrustekohaselt laetud, kuid millest äsja on tulistatud, esiteks sellest, et raputada üles meie meeli, teiseks selleks, et toru lõhnaks püssirohu järele. Sellal valaks tema ülevalt vulksudes värsket koort Marcelle'i hallile pärakule; ka urineeriks ta oma hommikumantlisse, või kui see lahti läheb, Marcelle'i seljale või pähe, kuna mina tüdruku omalt poolt samuti võiksin täis pissida. Marcelle teeks siis mu märjaks, sest minu kael oleks pigistatud ta reite vahele. Ta võiks ka võtta minu pissiva türa ja endale suhu pista.“ (lk 40-41)

Silm pealkirjas assotsieerus millegipärast selle filmiajaloo silmaga, raamatut lugedes see väga kohatu polnudki, igasugu surnud silmad tilpnesid silmakoobastes või muus õõnsustes.

“Ja vastupidi, mind ei rahuldanud sugugi tavaline liiderdamine, sest see roojastab üksnes liiderdamise ning jätab igapidi puutumata kõrgema ja täiuslikult puhta olemuse. Liiderdamine, mida tunnen mina, ei määri üksnes mu keha ja mu mõtteid, vaid ka kõik selle, mida ma tema ees kujutlen, ning ennekõike tähise universumi...” (lk 53)

Raamatus möllab üks pidev noorukite räme golden shower; samas esitatakse kõike ilukõnelise kirjutusviisiga – aga erootikat vist ei saagi muud moodi kirjutada. Mõned Hispaania seksistseenid meenutavad Ellise “Ameerika psühho” toiminguid. Noh, vähemalt on mõlemad Bataille'i tõlked mõnusalt lühikesed.

“Tõustes püsti, lükkasin Simone'i reied laiali: ta lamas pikali külje peal; siis leidsingi end silmitsi olevat sellega, mida – ma arvan – ikka ja alati oodanud olin: nii nagu giljotiin ootab pead, mida maha lõigata. Mu silmad, nagu mulle näis, olid oma õuduse mõjul erekteerunud; keset Simone'i karvast vittu nägin Marcelle'i kahvatusinist silma, mis mind vaatas, nuttes uriinipisaraid. Seemneviirud auravais karvus andsid sellele nägemusele lõplikult kurva ja kaebliku ilme. Hoidsin Simone'i reisi avatuina: kuum uriin voolas vulinal silma alt alumisele reiele...” (lk 89)

Alexandre Dumas – Naiste sõda (2004)

“Mehe pilguga, kes on harjunud andma enesele aru sellistes olukordades, mõistis Canolles, et mitte viha ei sunni teda oma silmi varjama pikkade ripsmete taha, mitte viha pärast ei väriste ta valge käeke, millega ta hoidis oma pärlmutrilisel kaelal pikka patsi ja lõhnastatud teki batisti. Valeprintsess istus hetke sellises asendis, tahtes sealjuures näida ähvardavana ja Canolles vaatas teda, joovastunult hingates ja surudes mõlema käega vastu rinda, et hoida tagasi oma südame meeletut pekslemist.” (lk 173)

Dumas' lugemine oli juba mõnda aega õhus. Hetkelisel segadushetkel saigi siis valitud see raamat. (Jätkuvalt on arusaamatu, miks plagieeritakse “Seiklusjutte maalt ja merelt” seeria välimust, “kenadust” lisab tagakaane triipkood.)

Dumas on ametioskustega grafomaan – näha, et kirjutada oskab, ent see on treimine. Aga eks tema teoste tõlkimine ole vast üks osa kultuurirahvaks saamisest, baasi laiendamine, meie keeles on nii mitu eri jutustamisvõimalust.

Raamatu tegelasi iseloomustab irratsionaalselt salakaval-lihtsameelne tegutsemine, lapsemeelse õhinaga sepitsetakse intriige või otsitakse väljapääse pea võimatutest olukordadest. Tegelastel on nii keeruline tundeelu, et vaid seebiseriaalide näitlejad suudaksid seda esitada, elustada.

“Nüüd läks lahti valitud viisakuste vahetamine, mis lisasid nii palju üllust ja sõbralikkust kõigi omavahelistele suhetele. Veerand tundi hiljem oli Richon saanud kõigi noorte ohvitseridega sõbraks ja nüüd oli tal võimalik pöörduda abi saamiseks nende mõõkade ja rahakottide poole, kui tal seda vaja peaks olema. Tema käendajateks olid tema kõigile tuntud vaprus, tema laitmatu reputatsioon ja tema silmis väljenduv õilsus.” (lk 274)

Jumalik autor suunab ja ristab malenuppe, tegelased on elust suuremad. Tunded, mis vapustavad mägesid. Ootamatud sündmused, mis muudavad igavesti planeet Maa ajalugu. Muidugi, raamat lõppeb kui antiiktragöödia. Mõneti on raamatu epiloog dostojevskilik – kannatajad asuvad koos kahetsema (või siis Dostojevski on pisut dumas'lik). (Sest kindlasti ei suutnud Dostojevski elada Dumas'd lugemat, see on väga kindel.)

Huvitav, kuidas see raamat mõjuks, kui oleks kirjutatud käesoleval sajandil?

Zdenek Jirotka – Saturnin (1961)

Sobilik raamat Jerome'i ja Wodehouse'i raamatute austajatele – ainult seekord keskeuroopalikus võtmes. Inglaslikust huumorist oma loomingus kirjutab hämmeldunud Jirotka ka oma raamatu eessõnas, mõneti hämmastav on tõdeda, et see ongi nii. Kena armumislugu ja suvitusromaan – tore, et sügaval nõukogude ajal sai midagi nii kodanlikku ilmuda (elagu Loomingu Raamatukogu, tõepoolest!), kui meelevaldselt mainida üht teist tšehhi huumoriklassikat, siis see raamat oleks justkui Esimese maailmasõja järgse väikekodanluse võit Švejki üle – selge, et autor irvitab oma tegelaste üle (mingil muul eeldusel vast ei oleks saanud tõlge ju ilmuda?) jne, aga ikkagi.

Raamatuga tuleb kohaneda, mõne aja möödudes muutub tekst mõnusamalt naljakaks (nt esimene südamest naer tabas mind lk 74 vihmausside juures, hiljem saab veel ja veel muheleda). Teener Saturnini demoniseerimine peategelase poolt tundub pisut ülepingutatuna, iseenesest ta “pahateod” on üsna tagasihoidlikud (või õigemini autori poolt vähe lahti kirjutatud). Pisut veider, kuidas raamatu tegelaste seast saab peategelase ihaldatu preili Barbora kõige vähem sõnaõigust, ta on vaid ilus nukuke, kes plaksutab silmi ja käitub tolle aja kohta naiselikult julgelt (või suisa pealispindselt modernselt! Naine, kes suitsetab ja mängib tennist ja kihutab autoga ning samal ajal on nii veetlev nukuke, vast kõigi meeste unistus või nii). Mulle jäigi arusaamatuks, kas peategelase läbi nähtu on kirjutatud autori poolt meelega nii lihtsameelseks või tuleneb see autorist endast.

Üpris mõnus meelelahutus, suvelugemine näiteks.

Georges Bataille – Madame Edwarda (1993)

“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)

See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).

Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.

“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)

Leopold von Sacher-Masoch – Venus karusnahas (1995)

Nii. Europarlamendi eelvalimistel käidud, mis muud ikka enam teha kui lugeda Sacher-Masochit (ahjaa, mina valisin rohelisi). Armastusehala lajatab igal leheküljel, omamoodi on seda armas ja totter lugeda, naermaajavalt suuresõnaline. Erootika, ei mingit pornot. Hõrk piisake sadomasot, süütu lugemispala.

“Mul on kaks naiseideaali. Kui ma ei leia oma suursugust päikeselist naist, kes mulle truuna ning minu vastu lahkena mu saatust jagab, siis ei midagi poolikut või leiget! Siis tahan ma olla pigem andunud vooruseta, truuduseta, halastuseta naisele. Selline naine on ideaal ka oma isekas suuruses. Kui ma ei saa armastuse õnne täiel määral maitsta, siis tahan ma tema valude, tema piinade karika põhjani juua; siis tahan, et naine, keda ma armastan, mind julmalt kohtleks, mind reedaks, ja mida julmemini, seda parem. Ka see on nauding!”” (lk 32)

“Hoobid langesid väledasti ja jõuliselt mu seljale, mu käsivartele, iga hoop lõikas mulle lihasse ja kipitas seal edasi, valu aga vaimustas mind, sest see tuli ju temalt, keda ma jumaldasin, kelle eest olin igal ajal valmis elu jätma.” (lk 46)

“Ei, ma olen vaid veidi väsinud, aga ta julmus täidab mind vaimustusega. Oo! Kuidas ma teda armastan, teda jumaldan! Ah! See kõik ei väljenda kaugeltki seda, mida ma ta vastu tunnen, kui täielikult andununa ma end tunnen. Milline õndsus on olla ta ori.” (lk 47)

“Ah, kuidas ma igatsen hoopi tema käest!
Mul tulevad pisarad silma, ma tunnen, kui madalale on ta mind alandanud, nii madalale, et tema arvates pole vaeva väärt mind piinata, julmalt kohelda.” (lk 86)

“/-/ ja iga kord, kui pidin vaatama – see polnud minu tahtmine, mingi magnetiline vägi sundis mind – ilusat naist, kes lebas punastel sametpatjadel ja kelle sulnis ihu helendas aeg-ajalt siit ja sealt tumedate karusnahkade vahelt, tajusin ma, et kogu iharus, kogu himurus seisneb vaid poolikus varjamises, pikantses paljastamises, ja tajusin seda veel selgemalt, kui bassein oli lõpuks täis ja Wanda heitis karusnahkse mantli üheainsa liigutusega seljast ja seisis mu ees nagu jumalanna galeriis.” (lk 95)

“ “Ilme, mida te maalimiseks vajate,” vastab ta naerdes, “ainult hetk kannatust.”
Ta ajab end püsti ja virutab mulle piitsaga hoobi; kunstnik vaatab Wandale tardunult otsa, ta näol peegeldub lapselik hämmastus, segunevad jälestus ja imetlus.
Mind piitsutades ilmub Wanda näole üha selgemini see julm pilkav ilme, mis mind nii õudselt vaimustab.” (lk 99)

“ “Jah, jah,” laususin pilkliku kibedusega, “sa tunned tema ees hirmu, Wanda!” Ma viskusin ta jalge ette ja embasin erutatult ta põlvi. “Ma ei taha sult ju midagi, muud midagi kui olla alati su läheduses, su ori! Ma tahan olla su peni - “
“Kas sa tead, et sa tüütad mind?” ütles Wanda apaatselt.” (lk 115)

Tortura: The Sounds Of Pain and Pleasure (mp3ed)
oklahoma

Robert A. Heinlein – Tähesõdalased (2003)

Hiljuti otsides Heinleini kohta üht eesti blogi postitust (ei, ma ei leidnud seda blogi), sattusin “Tähesõdalaste” jutu peale. Ja siis meenus, et suhteliselt hiljuti sai seda loetud ja kogetud igavust või ka pettumust. Harukordne juhus, kus film on raamatust parem, üks ulmefänn sai selle tõdemuse peale päris pahaseks. Esmakordselt filmi nähes arvasin, et tegemist on saastaga (kuigi hilisematel taasnägemistel on see omamoodi meeldima hakanud – et vägivald ja veider huumor jne, ainult armastusliinid on ökad).

baas
segane maailm

Sigmund Freud – Nali ja selle seos teadvustamatusega (2008)

Raamat, mille lugemine tekitab unisuse (eriti “Naljatehnika” osa), sajanditaguste naljade lahtiseletamine; omamoodi lõbus on jälgida, kuidas Freud naudib oma mõtlemist, sõnaseadmist. Teose parim kild on üks näide laste naiivsusest (lk 215).
Raamatu kujundus (v.a. kaaned muidugi) meenutab päris üheselt Avatud Eesti Fondi sarja, kui edasi mõelda, siis nagu olekski tegemist näiteks AEFi eri- või lasteväljeandega – pilkupüüdev kaan, aga rohkemat muuta ei vaevutud.

“Lisaks on rõvedus suunatud teatud isikule, kes on seksuaalselt erutav ning kes rõveduse kuulamisega saab kõneleja erutusest teada ja peab seeläbi ise seksuaalselt erutuma. Selle erutuse asemel võib tal tekkida ka häbi või kohmetus, mis on vaid reaktsioonid ta erutumise vastu ja tähendavad kaude selle tunnistamist. Rõvedus on seega algselt suunatud naisele, olles samas katse võrgutada. /-/ Rõvedusega nagu paljastataks seksuaalselt diferentne isik, kellele rõvedus on suunatud. Rõvedaid sõnu välja öeldes sunnitakse rünnatavat isikut asjasse puutuvad kehaosa või toimingut kujutlema ja näidatakse talle, et ründaja kujutab endale seda ette. Ei saa kahelda, et seksuaalse paljastamise nägemise nauding on rõvetsemine algne motiiv.” (lk 115-116)

“Nende institutsioonide seas, mida küüniline nali tavatseb rünnata, ei ole mitte ükski olulisemalt, tungivamalt kaitstud moraalieeskirjadega, ent samas rünnakule kutsuvam kui abieluinstitutsioon, millele on pühendatud ka enamik küünilisi nalju. Mitte ükski nõue ei ole ju isiklikum kui seksuaalne vabadus ja mitte kuskil ei püüa kultuur tugevamalt alla suruda kui seksuaalsuse vallas.” (lk 131)

“Kui arstina õpitakse juhtumisi tundma isikuid, kes muidu millegagi eriti silma ei paista, ent kes on oma ringkonnas tuntud naljaninad ja paljude levinud naljade algatajad, siis ei üllatuta, avastades, et need naljahambad on lõhestatud ja närvihaigustele altid isiksused.” (lk 167-168)

“Naermine kuulub suurel määral nakatavate psüühilise seisundi väljenduste hulka; kui ma ajan kellegi oma nalja jutustades naerma, siis kasutan teda tegelikult ära, et äratada omaenese naeru, ning võib tõepoolest jälgida, et olles esmalt tõsise näoga nalja jutustanud, naerame mõõdukalt teiste naerule kaasa. Oma nalja teistele jutustamine võib seega teenida mitut kavatsust. Esmalt annab see mulle objektiivse kinnituse, et naljatöö läks korda, teiseks võimaldab see minu enda naudingut läbi teiste tagasimõju minule täiendada, kolmandaks – korrates mitte minu tehtud nalja – aitab üle uudsuse kadumisest tulenevast naudingu kahanemisest.” (lk 184)

“Ka assotsiatiivselt käituvad naljad eriliselt. Sageli ei saa meie mälu neid kasutada siis, kui me seda tahame, teisel korral ilmuvad nad tahtmatult ja nimelt meie mõttekäigu nendes kohtades, kus me nende sissepõimumist ei mõista. Need on vaid väikesed jooned, ent siiski viited nende pärinemisele teadvustamatusest.” (lk 198)

“Naiivsus tekib, kui keegi astub täiesti üle barjäärist, kuna seda ei ole tema puhul olemas; seega näib, et ta ületab selle vaevata. Naiivsuse mõju eelduseks on meie teadmine, et tollel isikul seda barjääri ei ole, muidu me ei nimetaks seda mitte naiivsuseks, vaid jultumuseks, me ei naeraks tema üle, vaid tunneksime meelepaha. Naiivsuse mõju on vastupandamatu ja see tundub arusaamisele lihtne olevat. Jõupingutus, mida oleme harjunud tõkke ületamiseks tegema, osutub naiivset juttu kuulates järsku kasutamatuks ja juhitakse naeru kaudu välja; tähelepanu ei ole vaja kõrvale juhtida, tõenäoliselt seetõttu, et see toimub takistuse otsese kõrvaldamisega, mitte käivitunud operatsiooni vahendusel.” (lk 213)