Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.

Tuuli Tolmov - Põhja Nõid (2021)

 

Ei oska küll täpselt öelda põhjust, aga millegipärast mulle meeldib see autori loodud muinasfantaasia maailm ja loetu on kaasakiskuv. See ei ole ülemäära keerukas, see ei ole ülemäära emotsionaalne - kõik on kuidagi … meeldivalt paigas. Ajaloolist tõepära ei pea sõrmega taga ajama, sest, noh, tegu on fantaasiailmaga ja mida me õieti teame nende uskumustest, kes (nagu autor sedastab järelsõnas) nooremal pronksiajal Eestimaal ja selle naabruses elasid. Aga miks mitte siis Maaema, Metsaemand ja ka Põhja Nõid.

Seekord on siis seltskond teel põhja, läbi Soomemaa Lapi poole, et leida Põhja Nõid, kellelt võiks saada hüva nõu Maaema ärkamisele järgnenud suurushullustuse peatamiseks. Maaema jälgib nende teekonda ning selle tulemuseks on erinevad tektoonilised ja unenäolised raskused, mis seltskonda tabavad - mõni läheb kaduma (trollid!), mõni on pöördumatult loomastumas, rääkimata isiklikest vastuoludest - sest seltskonnaga on nüüd liitunud Raho õde Heljä, kes Aulembile avaldab sügavat muljet (jajah, romaani sissejuhatus on õige intrigeeriv, eksole). 

Ja Põhja Nõid … temani jõudmiseks tuleb läbida kasvõi Igaviku Mets (koos Surnute Jõega!), mis eraldab Soome- ja Lapimaad. Kannatusi jagub mitmeks elueaks ning tegu on siiski triloogia teise osaga, mis ikka tähendab, et asjalood lähevad siin pigem halvemaks kui paremaks. Nii ka siin raamatus ootab mõnigi raju ebaõnnestumine ning tulevikus tuleb maksta mitmele nõiale nõu eest.

Tolmov on leidnud (vähemalt minu jaoks) mingi nipi, kuidas iseenesest YA laadis lugu (imelised pääsemised!) on tegelikult igati põnevalt kirjutatud. Tegu ei ole miski muinasfantaasia tähtteosega, mida peaks kindlasti muu maailmaga jagama, aga … see on mõnus lugemine. Kui eelmise romaani puhul sai vähe virisetud sõnakasutuse asjus, siis seekord pani veidi kulme kergitama sügisene Soomemaa loodus, kus retkelised ootasid ritsikasirinat ja linnulaulu, aga eks juhtub. 

Lõpus on kerge (õigemini küll igati dramaatiline) viide, millega kolmandas osas õieti kokku puututakse, näis, kuidas autor selle välja veab (no ei saa viidata, millega tegu). Igal juhul, väga mõnus eskapism .

““Lootus on üks maailma edasiviivamaid jõudusid,” vaidles Heljä leebelt vastu. “Lootus, et ükskord läheb elu paremaks. Talumehe lootus, et kogu see raske töö ja vaev tasub end ära. Vanemate lootus, et nende lastel on parem elu kui neil. Üksiku hinge lootus, et kuskil on ka tema jaoks keegi. Lootus paremasse tulevikku paneb inimesed tegutsema. Kas meiegi ei lähe Põhja Nõia juurde lootuses, et tema oskab aidata?” (lk 39)

“Kolzak kehitas õlgu: “Hirm ei lase meil täiel rinnal elada. Nii, võib-olla Raho oleks mulle peksa andnud. Ja siis? Aga mina oleks saanud oma suu puhtaks öelda ja rahul olla. Vähemalt ta teab, mida ma asjast arvan. Sinikad paranevad, aga väljaütlemata sõnad ja tegemata teod jäävad sisse mädanema.”” (lk 174)

“Säde mõistis nüüd. Kui keegi oleks ta käest küsinud tema hirmu kohta, oleks ta ilmselt öelnud konnad. Ta vihkas neid limaseid elukaid kogu südamest. Aga sügaval südames olevad hirmud, need hirmud, mida teistele ei jagata, need hirmud, mis ei lase öösiti uinuda, need on kõige kange kangemad. Hirm, et sa ei ole piisavalt hea. Hirm, et sind ei armastata. Hirm, et sa ei suuda oma armastatuid aidata. Hirm, et sul on midagi viga, et teised ei taha sinuga tegemist teha.” (lk 233)

Sajõn Muratbekov - Noorte kodu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

See on siis näide … traditsioonilisest peremudelist? Vastabiellunud noored elavad ämma-äia juures, rase noorik on ämma lükata-tõmmata kuniks poeg otsustab päevapealt vanematekodust lahkuda ning üürida oma perele eluasemeks ühe hurtsiku. Teadagi, milline häbi vanematele, oma lihane poeg lahkub niimoodi kodust, kogu küla vahib pealt seda väljakolimist.

Uus kodu … on paras peldik, aga siiski noored saavad viimaks omaette olla. Ja mehele meenub, kuidas nad tutvusid (neiu hääletas ta veoautole, mees hakkas kaunitari ahistama), kuidas nad vanemate juures elasid (noh, naine sai paar rusikahoopi näkku ja lisaks ämmale ka mehe enda käest sõimata, alles äia sekkumine tõi mehele mõistuse pähe), kuidas naine temast hoolib (kuigi on nagu ükskõiksemaks muutunud) ja milline laps küll pidi sündima (kindel, et võrukaelast poiss). Kuid hommikul ärgates ootab teda järgmine üllatus …

Ühesõnaga, tegelikult päris hästi teostatud lugu: algab kui dramaatiline muinaslugu, mille meepotti kukuvad aga järjekindlalt tõrvaplärtsakad. Muidugi, eks küsimus ole, et kuidas tõlgendada naisepeksu ja ahistamist jms teksti ilmumise ajal ja näiteks 2021. aastal, karta on, et tollasele autorile see niivõrd jäle ei tundunud, see oli osa lihtsalt tollasest argipäevast (sest noh, noored ikkagi abielus ja lapseootel jne).  Ent jah, kole värk.

Harishankar Parsai - Inspector Matadeen on the Moon (New Horizons, 2021)

 

Autori tutvustuse järgi on see tekst ilmunud 1968. aastal ning näib olevat väga terav satiiriline sõnavõtt politsei toimimise asjus.

Komissar Matadeen valitakse välja, et esindada ja aidata Kuu võime nende korrakaitseorganite töö tõhustamiseks - kuna kuulu pärast on India politseisüsteem vägagi tõhus kuritegude lahendamiseks. Matadeen toimetatakse (tema nõudmisel) sireeni tuututava kosmoselaevaga Kuule, kus ta siis avastab hästitasustatud, aga hädise politseiorganisatsiooni. Esimese asjana nõuab Matadeen töötajate palkade viiekordset vähendamist: politseinik ei tohikski palgast ära elada. 

Tõepoolest, peale palgavähendust tabab küll neid šokk, aga seejärel võtavad jalad alla ning hakkavad tarmukalt ringi tormama. Kuid Matadeen teab, et kuritegude avastamiseks ei piisa vaid alamakstud ametniku energiast … ja selleks tutvustab ta kuulastele oma meetodeid, kuidas ja mil viisil leida kuriteole süüdlane (sest noh, lõpuks jumal ikka karistab süüdlast). Kuu tavakodanikud, kurjategijad ja ametivõimud kogevad midagi täiesti uut …

Nagu öeldud, tegu on õige terava süsteemikriitikaga ulmevormis ning sellisena pole just suuremat tähelepanu teaduslikul fantastikal ega karakteriloomel. Aga sellise kriitika puhul ei oskakski neid puudusi kuidagi ette heita; omal moel päris naksakas tekst.

“‘A murder has occurred. Eventually, someone will be convicted. It’s not for us to worry if it’s the actual killer or someone innocent. All human beings are equal. In each of them is present a bit of the same god. We don’t discriminate. We’re humanists.

So, the question actually is: who ought to be proven quilty? And that depends on two things. One, has the man been nuisance to the police, and two, will his conviction please the men at the top?’” (lk 11)

Muhtar Magauin - Arhiivilugu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Järjekordne eripalgeline näide nõukogude kasahhi kirjandusest, seekordne tekst võiks esindada õuduskirjandust, täpsemalt ehk arhiivihorrorit.

Keskealine humanitaarteadlane kohtub oma vana õpingukaaslasega, kellest omal ajal oodati väga palju, aga kes on aastaid ja aastaid vaid arhiiviteadurina töötanud, avaldamata ühtki teaduslikku tööd. Aga nüüd ta räägib oma loo, miks elu on sellisena kulgenud. Nimelt on ta avastanud arhiividest mitmeid väga erilisi ja huvitavaid materjale Kasahstani ajaloo ja kultuuri kohta, mille avaldamine võiks talle igati au ja kuulsust tuua, aga … nagu selgus, töötab arhiivis üks vanamees, kes on need aastaid varem avastanud. Kuigi vanamees pole neist ridagi kirjutanud, on ta siiski esmaavastaja ning seetõttu ei lase ta nooremal mehel nendega seoses au endale võtta. 

Meie arhiiviteadur leiab üha erinevamaid ürikuid, millest võiks kirjutada, aga ikka teatab vanamees, et tema on need esimesena leidnud: seda on võimalik kasvõi arhiivikasutuse registri järgi tõendada. Vanamees lohutab viimaks teadurit, et seda, mida ta on neljakümne aasta jooksul leidnud, sellele võiks noorem mees oma meeletu töötempoga ehk kahekümne aasta pärast järele jõuda. Ebaedust hullunud teadur jätkabki andmete kogumist, neist midagi avaldamata; isegi peale vanamehe siitilmast lahkumist.

Kuid nüüd näeb teadur, mille kallal loo jutustaja töötab … ja asi läheb arhiivilikult karmiks.

Nagu näha, tõsine teadushorror. Eks tänasest vaatenurgast näib päris uskumatu see esma-avastaja teema, aga eks siin ole eneseuhkuse värk, mis selle loo puhul keerab õige humanitaarteaduslikuks pingeks. Vaat mis võib arhiivides käärida!

Adrish Bardhan - Planet of Terror (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia avalugu pole kirjanduslikult just paljutõotav. Ülerahvastatud Maa otsib meeleheitlikult planeeti, kuhu saaks suunata inimülejääki: nii ongi üks selline kolonistide laev jõudnud planeedini, mis peaks olema nö roheline planeet; Maa sarnane. Kuid … selle pinnal ootavad metsikud jäätormid.

Bangladeshlane, venelane ja ameeriklane saadetakse pinda sondeerima. Mehi ootab järgmine üllatus - neid ründavad sisalikulaadsed koletised! Kes/mis suhtlevad telepaatiliselt! Koletised röövivad bangladeshlase (talle ja teistele meestele viga tegemata) ning viivad röövitu oma juhtide juurde.

Need teatavad telepaadivad mehele, et inimesed on nendega võrreldes alam eluvorm (nad suudavad mõtteid lugeda, mistõttu on vajalik info käes ammu enne suu avamist), aga nad lubavad meestel sinna jääda, sel tingimusel, et nad ei võta ühendust maalastega (sest tegemist on tõesti rohelise planeediga). Bangladeshlane on murest murtud, aga mis tal üle jääb.

Nagu näha, võrdlemisi lapsik tekst, mis olnuks ka aastakümneid tagasi ilmnuna võrdlemisi algeline (jajah, tähtedevaheline lend jms). Aga milline melodraama ja innukus; mis noh, teeb teksti vähe armsaks.

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus (2021)

 

Olles mõneti fantaasiakirjanduse austaja, oli kahtlemata vägagi meeldivaks uudiseks see, et Leiberi tekste korraga eesti keeles avaldatakse. Kui üldiselt paneb enne minu sündimist ilmunud fantaasiakirjandus õlgu kehitama, siis Leiberi puhul oli lootus, et ehk on siin midagi säravat … noh, seda just pole, aga saadud emotsioon pole pettumus. Lihtsalt selline … ajalooline kogemus.

Selline tegelaspaar nagu Fafhrd ja Hiir tekitab minu jaoks ootamatult ambivalentseid tundeid. Kui Fafhrdi minevik ja olevik on üpriski kaasakiskuvad, siis Hiire tegelaskuju käib kuidagi närvidele. Nagu selline … närviline nooruk, kes püüab midagi tõestada ja seda üsna uisapäisa; muidugi, ega Fafhrd just kõige arukam ole … aga tänu avaloole on tema tausta hulga enam avatud. Mis omakorda viib küll mõttele, et Hiire karakter võibki olla salapärasem ja vastuolulisem ning seetõttu pakuks rohkem tõlgendusvõimalusi. Kuid selle kogumiku kahe loo puhul käib ta pigem mulle närvidele, ta ei paku justkui selget tugipunkti, mille pealt edasi lugeda.

Eksole, kui nii mõelda, siis Fafhrd oleks justkui fantaasiakirjanduse traditsiooniline tegelane ning Hiir hoopiski tänapäevasem karakter. Mis küll kisub teda tagasi traditsioonilise tegelaskuju poole, on see, et Leiber on need tekstid kirjutanud aastaid hiljem kui esimesed avaldatud lood Fafhdist ja Hiirest; ehk siis need lood peaksid takkajärgi siduma kogu eelnevat maailma. Sellest siis noorte kangelaste teineteiseleidmise rõõm ja valu. Sellest siis ka noorte meeste klappimine ja kamraadlikkus ja muu selline. Nagu öeldud, tänapäeva fantaasiakangelastelt eeldaks justkui komplitseeritumat tausta ja eneseleidmist; sissejuhatus Lankhmari selliste “sügavusteni” just ei küüni. Aga samas muidugi jääb mitmeid küsimusi (eriti Hiire) kohta õhku. Ja muidugi Fafhrdi isa ja ta mõõk. Ja kuidas küll noored pääsevad sellest Varaste Gildile tekitatud jamast.

Et siis … jah; mis edasi saab?

Lumenaised 5/10

Ebapüha Graal 4/10

Hukatuslik kohtumine Lankhmaris 5/10

ulmekirjanduse baas

Willem Frederik Hermans „Hoitud maja“, SA Kultuurileht (2021)

Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda „Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu meelispalade seas.

Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist, sedamööda, kuidas vood kannavad.

Selles näib olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos, sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus võimalik mõõdupuu…

Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb distantsile.

Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.

Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.

Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.

Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)

Angélica Gorodischer - Constancia (Trafalgar, 2020)

 

Väheke kergekaalulisem Trafalgari juhtum ehk mees jutustab tuttavale loo sattumisest mahajäetud planeedile, kus aga kerkib välja üks lummav brünett, kellesse Trafalgari kaasreisija lootusetult armub. Brünett jutustab traagilise loo sinna planeedile sattumisest … millest aga Trafalgar sõnagi ei usu. Peagi õnnestub meie kangelasel kaunitarilt ta õige lugu välja pigistada.

Naine on nimelt põgenenud planeedilt, kus ta oli valitud ülempreestrinnaks ning ajapikku selgus, et planeeti valitsevad … lalisevad ja vegeteerivad jumalad, kel on kahjuks üleliia võimu käes. Sellise masendavad olukorra eest põgeneski naine esimesel võimalusel … aga oodata on, et need lalisevad jumalad saadavad saadikuid naist üles otsima. Trafalgari armunud kaaslane lubab põgenikku iga hinna eest kaitsta; Trafalgar pole aga nii kindel, kas talle üldse oleks vaja kaitset pakkuda - kuivõrd kord ta juba pettis jumalaid.

Lugu on siis järjekordne dialoog, kus Trafalgari sõber võtab kõike kuuldut tõepähe ning tõlgendab veel oma (naistega) kogemusest lähtuvalt (või noh, kui nii võib öelda, siis nagu keskmine argentiinlane). Trafalgar oma tuntud headuses (no sõltuvalt vaatenurgast), vähemalt ei satu ta seekord niivõrd väga eluohtlikku olukorda (kui välja arvata see, et kõigepealt üritati teda mahajäetud planeedil maha lasta).

Neil Gaiman “M is for Magic”, Bloomsbury (2008)

“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks, kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu kah sellest meelestatusest välja lange.

Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.

“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei pääsenud.

Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the kings horses” ja muud taolist…

“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist. Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.

“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt originaalne, aga samas, miks ka mitte.

“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas – et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.

“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…

Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”, täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.

If an eagle gives you a feather, keep it safe.

Remember: that giants sleep too soundly; that

witches are often betrayed by their appetites;

dragons have one soft spot, somewhere, always;

hearts can be well hidden,

and you betray them with your tongue.

Do not be jealous of your sister:

know that diamonds and roses

are as uncomfortable when they tumble

from one's lips as toads and frogs:

colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)

Abraham Sutzkever - The Gopherwood Box (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Poeetiline hingekarje on muidugi igati hinnatav, aga et see tekst oleks näide modernse fantaasiakirjanduse varasalvest, paneb veidi kukalt kratsima.

Müstik saab Vilniuse juudi getos ilmutuse, et ühele surnuaiale on peidetud karbitäis teemanteid. Ta läheb otsima seda karpi, aga leiab midagi muud, midagi sellist, mida ei teadnudki endal kadunud olevat.

Autori tutvustuse järgi võiks see kujundlikult kujutada elu sõjaaegses Vilniuse getos (lugu ilmus algselt Iisraelis 1953. aastal) - nagu öeldud, igati poeetiline lühilugu, aga … kas nüüd just tingimata fantaasiakirjandus.

Freeman Wills Crofts „Mürgi vastumürk“, Tammerraamat (2021)

Ah, ma ei väsi ütlemast, et sel Briti raamatukogu krimiklassika sarjal on ilusad kaaned – retro raudteepostrid oli ilmselgelt hea valik. Kuigi, selle raamatu kaanepilti mul netist tuvastada ei õnnestunudki, tegelikult mind nüüd suisa häirib, et kaanepildi kohta igasugune info puudub (ehk ingliskeelses väljaandes on mingigi viide), ja isegi originaalkeelset pealkirja („Antidote to venom“) ma tõlkest seekord ei leidnud, kuigi esmakordse ilmumise andmed olid nt inglise keeles ära toodud…

Nii tagakaanel kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi – algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.

Tegemist on sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised, jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus, kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole siit puudu…

Esmajoones tahaks aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise, kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel, millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk ega fenomen.

Pöörtloolisuse juures, mis seisneb siis selles, et lugeja esmalt elab kaasa kuriteoni jõudmisele, kuid päriselt kõikenägev ta pilk ei ole ja nõnda saab paralleelselt uurijate jõupingutuste jälgimisega ka kaasa elada mõrva toimumise üksikasjade mõistatuse lahenemisele … et siis pöördloolisuse juures oli lahe veel see aspekt, kuidas kõik hoolikalt läbi mõeldud ja pealtnäha lollikindlad üksikasjad, mida nii alibi kui ka muidu asjaga seostamatuse tarbeks ette valmistatakse ja mis esmalt laitmatult töötavad, kõik need samad üksikasjad hakkavad tagantjärele aga hoopis teise nurga alt vaadatune jälle vastu töötama, justkui oleks kurikaelad kõige täiusliku plaanimisega lõpuks ikkagi üle pingutanud … või võib muidugi ka olla, et siiski pisut liiga vähe pingutanud, sest kõik see värk on justkui omamoodi kaardimaja – piisab esimesest varisevast kaardist kusagil ja …

Lõppkokkuvõttes ei puudu asja juures muidugi ka (kristlik) moraal – eks sellega klapib ka hästi, kui siin inimese kurjale teele kaldumise ning süükoorma psüühilise raskuse (vt Valgevene muinasjutt varastatud härja mittekosutavusest või Dostojevski „Kuritöö ja karistus“) protsessi kõrval mingit ülemääraselt eksitavat muhedust juurde pole pandud. Ühesõnaga selline kena asjalik detektiivilugu ja natuke ikkagi kumab seda kiirustamiseelse (muidugi, nii tundub ainult tagasivaates, olevikus on kiirustamisega nagu hukas noorsoo ja koltunud rohugagi) ajastu mõnusust, kus rahulikud jalutuskäigud ja õhtused malemängud ja igasugused seltskondlikud viisakused õdusust loovad, rääkimata jalgradadest ja väravatest ja sellisest nostalgilisest linnaruumist… Aga teisalt jälle ei ole seda õdususe ja täiendavalt värvika muheduse osa minu jaoks piisavalt, sest noh, see tegelaste eludesse vaatamine ja igasugune loo lahendamisega kaasnev täiendav trall on minusuguse lugeja jaoks, kel mõrvar enamasti kohe peale tagakaane kinni langemist jälle ununeb, ikka oluline!

Tsitaat sedapuhku pühendatud viskisõpradele. Sulgudes on minupoolsed aliased isikunimedele, mis muidu alatul kombel sisu ette ära reedaksid. Muidugi säherduse reklaami peale, sest kõigil ei pruugi ju imeravimist eemale pelutavaid musti saladusi olla, tuleb vist lisada hoiatus, et enne viski tarbimist pidada nõu arsti või apteekriga…

Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines.  (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.

Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!

Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)

Lembit Uustulnd „Avameri 2 : kalamehe mõrsja“, Varrak (2019)

Tegemist on Avamere triloogia teise osaga. Kuidagi läks kogemata nii, et kolmanda muljed said jagatud enne teist...

Raamatu alguses on nooruke kapten Jaak suutnud küll müüginormi ületada, aga mitte päris nii suurelt nagu ta ise sooviks. Püügireisi lõpuni jäävad loetud päevad, ees ootab dokkimine ja remonditööd Angolas Luandas ning meeskonna vahetus Kanaari saartel Las Palmases, mis kõiki meremehi rõõmustab, sest see on unistuste sihtkoht, kus kohapeal kulutamiseks väljamakstava valuuta eest nädalapüksikuid ja muud defkat kraami soetada, õllest ja igasugu öisest meelelahutusest rääkimata.

Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim – mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise, kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.

Segadused peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse, rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.

Dokk Luandas, kujuneb samuti ootamatuks katsumuseks, mis aga bondiliku aplombiga eeskujulikult lahendatakse nii, et mängus on ka järjekordsed kaunid ja hakkajad daamid ning loomulikult osav laveerimine erinevate bürokraatlike, militaarsete ja sahkerdavate osapoolte vahel. Kolhoosikohtoris jääb üle ainult imestada.

Katsumuste viimaseks tipuks on pompoliidi ehk poliitilise kasvatustöö eest vastutava isiku poolkogemata saatmine kalalaevale. Jaan Rang on sealjuures veel haruldus pompoliitide seas – tema nimelt on sellisest puust mees, kes tõsimeeli ja truusüdamlikult ka usub kõigesse sellesse, mida ta räägib. Imemees Jaak, aga suudab sellestki nuhtlusest vastu ootusi parima välja pigistada…

Samal ajal areneb muidugi edasi ka „Kalamehe mõrsja“ liin, kapten Volmer muretseb aeg-ajalt tema hoolde usaldatud saadetise üle ning kuival maal üritab Major Loogan täielikus salastuses ülejäänud kolleegide eest tasapisi asjade jälile jõuda, samas kui Olev Räimel on kindel kahtlus, et mängus peab olema midagi tõsisemat kui tühipaljas babiit, mille välismaale sahkerdamine on üsnagi ebatähelepanuväärne viis välishüvesid teenida, millega tegelevad ju kõik…

Muus osas jätkuvad raugematu hooga pootsmani saare murdes lorijutud.

Ühesõnaga, sujuv jätk esimesele osale, selgub ka, et kes või mis see kalamehe mõrsja siis õieti on, suurele saladusele liigutakse vähehaaval lähemale ning kapten Jaagu tegutsemisest on lust lugeda. (Ja väikemees, loomulikult, ei jää niisama lihtsalt lebama, kuigi … pärast sellise raamatu lugemist, kus valdav osa tegevusest selles seisnebki, tundub see nüüd juba nagu nii põgusa osana, et tea, kas tasubki mainida).

„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:

„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“

„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.

„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist. Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:

„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin noogutas ja lisas:

„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:

„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89% juures Ellus)

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Angélica Gorodischer - Mr Chaos (Trafalgar, 2020)

 

Kohtuvad taas Trafalgar ja ta kroonik ning … mehel nagu polekski millestki jutustada. Ärireis, kus ta käis, oli igati õnnestunud - sõitis kohale, võeti vastu, kaup sobis, korralik kasum. Igav. 

Trafalgari võõrustaja ei anna muidugi asu - miks ta sellest siis üldse rääkima hakkas, mis seal tegelikult juhtus. Selgub, et selline liiga hästi sujumine ei andnud mehelegi kohapeal asu ning ta otsustas pikendada paari päeva võrra oma peatumist sellel korralikul, aga äärmiselt igav planeedil. Ta läks raamatupoodi ning planeedi mõttelaadi uurimiseks ostis kaks raamatut: ajalooülevaate ja romaani. Selgus, et tegu on täiesti konfliktivaba ühiskonnaga juba kiviajast saati - on küll loodusõnnetused jms, aga ei mingeid sõdu ega jumalatega sekeldamist jms. Elu on lihtsalt vaikselt ja tasapisi edenenud kiviajast kuni trükikunsti leiutamiseni (mis muidugi võttis olulisemalt kauem aega kui näiteks Maal) ning kui viimaks saabusid külalised teistelt planeetidelt, võeti neilt üle kõiksugu avastusi, jäädes sisimas siiski konfliktivabaks ühiskonnaks.

Kuid … juba esimesel päeval oli Trafalgar korraks kokku põrganud ühe vabalt liikuva hulluga. Et selline asi torkas hilisema kogemuse puhul paratamatult vägagi silma, asus ta seda meest üles otsima ning avastaski “härra Kaose”, kelle olemasolu vaevu aktsepteeriti ning kelle tahtmatuks missiooniks näis olevat selle ühiskonna murendamine ehk siis kaasajastamine.

Seniloetud lugudest vast selle raamatu parim tekst, autori ja Trafalgari algne kergemeelne kassihiiremäng, mis viimaks viib konflikti avamiseni. Ideaalne ühiskond, milles aga puudub igasugune konflikt ja loomingulisus. Ja noh, kas sellesse peaks õieti sekkuma ja kaost utsitama, eksole.

Abiš Kekilbajev - Kaev (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Antoloogia seniloetud tekstidest mõneti erinev lugu: kui eelmised lood olid kindlalt nõukogude ajaga seotud, siis see jutt on rohkem rahvusromantilises laadis lugu kaevukaevajast ja tema elukäigust.

On üks rahvakilluke, kus mehed teevad traditsiooniliselt kaevukaevamise tööd. Sellises kandis kahtlemata ülivajalik töö, aga ega sellest liigset tänu ega õnne leia. Ka peategelane Ensep jõuab viimaks selle töö peale ja saab õige hinnatuks tegijaks, kes võib endale töid valida, mistõttu tekitab ta kohalikes kadedust. Kuniks tuleb veel kõvem tegija ning Ensepi tellimused kuivavad kokku. Kuniks saab ta võimaluse teha kaev eriti kivisele platoole - seda arvatavalt kõige sügavamale senistest kaevudest, vähemalt kahesaja sammu sügavusele! Ja tõepoolest, ta aimas õieti, et valitud koha peaks kuskil sügavustest voolama maa-alune jõgi. Ja ta kaevab ja kaevab ja leiab oma kaevukaevaja otsa. Aga tõepoolest, seal on jõgi.

Ses suhtes nö rahvusromantiline tekst, et kiita saavad nii kasahhi mehed kui naised, elavad teised kui kungla rahvas, ikka austusväärsed džigitid ja salapärased kaunitarid. Kirjeldatud aeg võiks olla enamvähem keskajast 19. sajandini, ja eks siit kuule kõiksugu rahvalikke tarkusi, mis võiks olla ajatud.

“Inimese hing on nagu vana kruus kerjuse käes, kes seisab karavanitee ääres, mida mööda sagivad edasi-tagasi inimesed. Peaaegu igaüks viskab midagi kruusi. Nii on ka hingega - kes tilgutab mürki, kes mett. Paljast mürgist oleks inimene ammu otsa saanud, aga selle najal elu püsibki, see teebki ta magusaks, et pole-pole - ja äkki pillab ihnur-saatus talle tilga mett. Sellepärast ei annagi inimene alla, et ta aina millegi poole püüdleb, millessegi usub, eneses petlikke lootusi kannab.” (lk 53-54)

Donna Kauffman „Püüa mind kinni, kui saad“, Ersen (2021)

 Mõtlesin, et lugesin siin nii suure elevusega neid „Avamere“ seksistseene, et tegeleks siis sellest aspektist võrdleva lugemisega ja võtaks mõne vähe vürtsikamat laadi romantika randa kaasa, aga ilmnes, et seksiga vürtsitatud romantika asemel rabasin uudiskirjanduse riiulist hoopis romantikaga vürtsitatud seksi (kui kaanel poolpaljast musklis meest pole, siis ei oska ju lootagi, et kohe nii mahlakas kraam) ja kui ma seda seal rannas siis lugesin tuli kohe meelde see sõprade osa, kus Joey ja Rachel parajasti korterinaabrid on ning Joey Racheli öökapikirjandust avastab…

Sissejuhatuseks kulub umbes 70 lehekülge, kus esmalt tutvustatakse lugejale meespeategelast, tolle isa ja nende keerulisi suhted, perekonna päritolu ning pärimisüllatusena välja ilmunud salajast investeeringut  Šotimaal; ja teiseks muidugi ka peategelannat, kelle liini alustab värvikas stseen isikliku küljesoojendaja ja parima sõbranna siivututele harrastustele pealesattumisega. Kui ma arvasin, et see on lembekirjandus seksivürtsiga, siis küll imestasin pisut stseeni otsese kirjelduse peale, aga arvasin, et asi on ikka ainult puhtalt peategelanna emotsionaalse haavatavuse huvides. Edaspidi, muidugi, kui üsnagi ebamugav ja mõnevõrra eluohtlik olukord väljavaatega keset pakast ja lumetormi autos ööbida nagu iseenesest raskestitaltsutatavaks (ent ontlikult turvasekslikuks) vastastikuseks erutusseisundiks kujuneb, sai see seksi ja romantika vahekord (noh, pun intended, loomulikult) juba üsna ilmseks.

Mingeid võrdlevaid tähelepanekuid muidugi niimoodi väga teha ei sobi, aga sellegipoolest on selge, et kui „Avameres“ seisnes kuum seks ikkagi oskuslikes daamides, kes muudku väikemeest uuele elule turgutasid, siis „Püüa mind kinni, kui saad“ alustab tavaliselt ikka korra või paariga, kus esmalt daam galantselt „üle ääre“ (raamatu sõnastus) aidatakse džentelmeni võtmekehaosa astub mängu enamasti kõige viimaks, kui see eriti lõplikult üles kruvitud ja võimekas on. Mis raamatu žanri arvestades muidugi ka igati loogiline on. Sarnasusena võib välja tuua jällegist erakordse loomupärase osavuse seksuaalse erutuse küsimusis, mida ühes raamatus kõik need võluvad daamid üksteise järel demonstreerisid ja millega siin raamatus esineb muskliline ja päevitunud akadeemikust antropoloog, kelle eksootilisusele keerab veel vinti peale suguharupealiku neitsilike tütarde punutud krokodillihammastest kaelaehe. Mitte, et muidugi punajuukseline šoti neidis kah osav ei oleks, aga see pole peamine point.

Mis romantilist vürtsi puudutab, siis loomulikult ei ole tegemist mingisuguse tavalise seksiga, vaid asjasse puutub ka mõlema osapoole klannide vahelised suhted ja aastasadade taha läbipõimitud saatused, mistap pole ka midagi parata, et need leheküljed, mil nad üksteisest käsi eemal jaksavad hoida on harvad ja loetud ning igasugused kulminatsioonid tähtedele lennutavad – kui ikka saatuse salapärane jõud mängus on, siis lihtinimene selle vastu ei saa!

Ka loo käigus tuleb natuke vanu häid klassikalisi nippe rakendada – esiteks peab daami otsustav käitumine illustreerima tema põhimõttekindlust ja tunnete sügavust, teiseks peab olema ajutist vaenu ja umbusku külvav arusaamatus, mis aitab näidata vastastikuste tunnete saatuslikku paratamatust, sest isegi kõige selle juures ei suudeta käsi eemal hoida.

Raamatu lõpus toimus aga midagi sarnast sellele, mis romantilisegi kirjanduse lõpus sageli toimub. Nimelt tihti ilmub lõpuks neid paarikesi välja rohkemgi ja kui on tegemist romantikaga, siis kipuvad kõik kõrvaltegelasedki sellele kaasa elama või ise parajasti jube romantilised olema, sest kogu raamatu teema on selline. Noh, siis lõpus on sarnane õhkkond, aga romantika on muidugi jällegist pigem seal vürtsi osas… Mis loomulikult, ärge saage valesti aru, on igati žanrikohane.

Noja põhimõtteliselt võib raamatu muidugi kokku võtta ka lausega – mees saab ootamatu päranduse sõidab Šotimaale, leiab oma elu armastuse ja seksib. Korduvalt. Või siis lausega – naise elukaaslane petab teda, aga pole hullu, sest kohe saabub isiklikust seksijumalast elu armastus ja kui selle asjaga juba korras, küll siis kõik muugi laheneb.

Rannas ei suutnud kuidagi ära otsustada, et kas talvine Šotimaa tekitab kuuma liivaga meeldivalt jahutava kontrasti või siis kas ikka võib jahutavaks lugeda raamatut, kus kireleegi müstiline lõõm isegi lumetormid teisejärguliseks taandab.

Kuidas mees oma suure keha ilma tõsiste vigastusteta nii väikese auto tagaistmele vinnata suutis, polnud Maural aimugi. Kuid ta ei hoolinud sellest, vähemalt mitte praegu. Mees nihutas ennast nii, et jäi istme keskele, ja tõmbas naise üle enda nii, et too jäi kaksiratsa talle sülle istuma. Sviitrid naise käest olid kukkunud jumal teab kuhu. Kõik, mis naine teadis, oli, et kaks suurt sooja kätt hoidsid tal pihast kinni, ja ta ise oli silmitsi piinlikult küllusliku, laia lihaselise rinna ja õlgade einelauaga. Tema ainus dilemma oli, kas rünnata esimesena või lasta mehel kursile tüürida.

Kui vaid kõik muud dilemmad ta elus oleksid sama kerged. „Sul on kõige hurmavam nahk,“ ütles mees, võttes otsustamise naise käest, liigutades enda omi nii, et pöidlad liuglesid ta ülakeha keskele.

„Mul on hea meel, et sa nii arvad,“ suutis naine öelda, ohates vaikselt, kui mehe käed peatusid ta rindade all. „Need anti mulle paketiga kaasa, nii et ma ei saa seda au endale võtta.“ Jeesus ja Maarja, need käed olid soojad ja laiad, sõrmed pikad ja tugevad. Nibud peaaegu valutasid juba, ihates mehe puudutusi. Mehe süles istudes oli talle üsna selge, et neid mõlemat painas iha. Tavaliselt vajas ta otsest stimuleerimist, kuid ta oli üsna kindel, et on orgasmist õrna puudutuse kaugusel. Siiski pidi ta end vägisi vaos hoidma, et mitte põgusa puusaliigutusega sellest teadlikuks saada. (lk 98-99)

Fritz Leiber - Hukatuslik kohtumine Lankhmaris (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Kui eelmistes lugudes oli vihjenid, et kumbki noormees ootab taaskohtumist (esimene kohtumine oli siis, kui Fafhrd oli kaasas ühel piraadiretkel), siis viimaks kohtutaksegi: juhuslikult, sest kumbki oli valinud sama sihtmärgi röövimiseks. Ainult et sihtmärgiks on Lankhmari Varaste Gildi röövsaak … ja seda topeltröövi tunnistab Varaste Gildi palgatud sortsi abiline. Kuid röövi käigus viimaks kohtunud noormehed ei pööra sellele suuremat tähelepanu ning üheskoos minnakse võitu tähistama Hiire peidupaika.

Kus siis saavad kokku ka noormeeste armsamad Ivrain ja Vlana, ning Fafhrdi armsam Vlana õrritab noori oma kättemaksu (millest siis pikemalt juttu “Lumenaistes”) täide viima: Varaste Gildi peamees tuleb hukata. Pole just kõige mõistlikum plaan, aga viimaks on purjus noormehed nii üles köetud, et nõustuvadki seda tegema.

Mis ei osutu mingil juhul heaks mõtteks, nagu nad peagi avastavad.

Nagu lubatud, siis noormeeste koostööl pole sügavamat sisu kui parema elu himu ja nooruslik uljus (mis on omal moel humoorikaski). Muidugi on neil ka armsamad, kelle eest tuleb hoolt kanda, aga vaevalt, et keegi ootaks sellistest tüüpidest pereisa rolli kandmist või muud sellist. Nad on … tööriistad, kes tänu oma hulljulgusele ei tegutse just kõige arukamalt. Eks see Lankhmari linn meenutab kergelt justkui Ankh Morporki Pratchetti-eelset aega (kui ma nüüd ratast ei leiuta (jajah, “Swords & Dark Magic” sissejuhatuse järgi leiutasingi)).

ulmekirjanduse baas

Sarah Pinsker - Remembery Day (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu mälust ja kaotamisest. Peategelane on tüdruk, kelle on ema on ratastoolis sõjaveteran. Veteranid on ühiskonnas igati austatud ja neid koheldakse erilise … tähelepanelikkusega. Nimelt on olemas miski moodus (“the Veil”), mis pühib neilt olnust mälestused, kuid mingi hetk need siiski  naasevad. Ema nö selgematel hetkedel üritab tütar siis uurida, milline oli ta ema ja isa minevik. Vahel ema vastab, enamasti blokeeritakse sellised mälestused.

Jällegi lugu, millest siis tasapisi koorub välja õuduäratav reaalsus. Sõja kui selline jääbki selgusetuks, see oli kusalgi mujal ja sellest ei tohi rääkida. Eks küsimus ka selles, kas siin kirjeldatud “tõkendit” kasutatakse veteranide posttraumaatilise stressi leevendamiseks või on see võimudele mingiks peitemehhanismiks.