Tšapajev, Petka ja Anka (2015)

“Lapsed, mida te teate Vassili Ivanovitš Tšapajevist?”
“Anekdoote!”
(lk 33)

Väike valik anekdoote. Nagu ikka, on postitusest välja jäänud mitmesugused rassistlikud või seksistlikud (sellest siis Anka vähene esindatus) tekstid, või igasugu fekaalinaljad. Võrreldes Rževskiga on Tšapajevi naljad ehk laiema kasutusalaga, vaimukamadki; kuigi ikka tekib küsimus, et millised hingelised probleemid küll nende anekdootide tarbijatel sisimas on (samas, eks siinkirjutajagi süüdi nende lugemises).

Seisab Petka vahipostil. Kuuleb kedagi tulemas ja karjatab: “Seis, tulistan!”
Tundmatu hääl: “Seisan!”
Petka: “Tulistan!”
(lk 39)

Kännul istub Tšapajev ja saeb tuumapommi.
Tema juurde astub Petka ja küsib: “Miks sa seda pommi saed? Äkki plahvatab?”
“Oh, pole hullu, mul on teine veel.”
(lk 58)

Tšapajevi väeüksus saab soomusrongi, mille peal on ka raadiosaatja.
Petka tahab hästi tark välja paista ja küsib: “Kas see raadiosaatja on lampidel või transistoritel?”
“Sulle, juhm inimene, ütlen veel kord “raadiosaatja on soomusrongil”!” vastab Tšapai.
(lk 63)

Petka astub staapi ja näeb, et Tšapai istub mõtlikult toolil ja mälub midagi, suunurkadest nirisevad aga mustad vahused nired.
Petka kohkub ära: “Vassili Ivanõtš! Mida sa teed?”
Tšapajev sülgab suu tühjaks ja ütleb: “Ma pesen sokke.”
“Aga miks sa neid suus pesed?”
“Siis saavad hambad ka puhtaks.”
(lk 86)

Petka satub kodusõja ajal sadistide kätte vangi. Paari kuu pärast saab põgenema ja naaseb oma väeossa.
Tšapajev ilgub: “Noh, Petka, kas sind piinati seal ikka korralikult?”
Petka: “Mitte just väga... Tahad, näitan?”
Vassili Ivanovitš nõustub. Petka viib Tšapai tööriistakuuri, keerab ta munad kruustangide vahele ja lahkub. Mõne aja pärast tuleb tagasi suure saega.
Tšapajev: “Kas sa, elajas, kavatsed saagima hakata?!”
Petka: “Oh ei, Vassili Ivanovitš, saagima hakkad sina, aga mina lähen pistan kuurile tule otsa...”
(lk 98)

“Kuule, Anka, miks Petkal nii kohevad, ilusad ja lokkis juuksed on?” uurib Tšapajev.
“Ta peseb juukseid ju munaga,” vastab Anka.
“No on alles akrobaat,” imestab Tšapajev.
(lk 105)

Petka ja Tšapajev satuvad valgete kätte vangi. Nad kuulatakse üle ja öeldakse, et kui nad tunnistavad kõik üles ja räägivad suu puhtaks, saavad vabaks.
Petka räägib kõik sõjasaladused ära ja pääseb vabadusse.
Tšapajev ei räägi midagi. Iga päev toimuvad ülekuulamised, teda hirmutatakse, piinatakse, aga ei midagi – Tšapajevi suu on lukus. Lõpuks visatakse ta üksikkongi tagasi.
Ühel õhtul läheb vangivalvur Tšapai kongist mööda ja kuuleb, et Tšapajev räägib omaette. Jääb terasemalt kuulatama ja piilub sisse. Tšapajev taob pead vastu seina ja halab: “Neetud skleroos! Midagi ei mäleta! Nii võidakse ju ära tappa!”
(lk 111)

Tarre astub rõõmustav Petka: “Tead, Vassili Ivanovitš, ma lõin kärbse ahjuroobiga maha!”
“Petka, aga kust sa roobi leidsid?”
“Seal ahju juures seisis!”
“Teeme nüüd nii, Petka, et kui sa veel minu sokke ilma küsimata võtad, siis murran su püksid tükkideks!”
(lk 125)

“Vassili Ivanovitš, poisid püüdsid kinni vaenlase spiooni. Poome ta üles.”
“Ei mingil juhul! Võllapuu otsast võib ta näha meie diviisi paiknemist.”
(lk 139)

“Sõjaväeakadeemiasse astumisel küsitakse Tšapajevilt matemaatikaeksamil: “Kui palju on ½ + 0,5?”
“Tunnen, et üks liiter peaks olema, kuid tõestada ei oska.”
(lk 218)

Tšapajev seisab künkal ja jälgib horisonti. Järsku märkab, et valged ründavad.
“No on raisad!”
Vaatab vasakule: “Värdjad!”
Vaatab paremale: “Jätised!”
Vaatab seljataha: “Tõprad igal pool! Petka, meiega on jokk!”
Aga Petka vaatab ja kuulab aupaklikult. Lõpuks õhkab hardalt: “Strateeg!”
(lk 311)