Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas