Eesti oma fantaasiakirjandust on ikka rõõm kohata. Käesolev tekst paigutub eksootilisse maailma, kus võimu nimel toimuvad intriigid ähvardavad maailma kõrbega kattumist.
Tekst mahutab endas parajat mastaapsust, mis kõik vaat et andnuks võimaluse romaaniks kirjutada: seosed kuningriikide hädade vahel, neljanda tütre needuse avamine, matriarhaat vs patriarhaat jne jne. Selle maailma avanemisega oleks vast saanud lahjendada mõnedes tegelastes aegajalt väljenduvat didaktilisust (noh, need Liivakeerutaja printsi õpetussõnad mõjuvad vahel veidi kandiliselt või nii).
Ühesõnaga, kui kokku võtta, siis tekst võinuks vabalt olla mitmeid lehekülgi pikem - või siis mitte nii laiahaardeline (kuigi, eks see ole nüüd vaieldav). Eks annab mõelda, kuidas seda hopepunki selle teksti puhul enda jaoks tõlgendada, minu meelest on tegu pigem traditsioonilise fantaasiakirjandusega.
