Kaja Kann: Tänavatüdruk

Peategelane - minategelane - no tegelikult autor vist - on täiuslikult tore. 
Ta on omaenda väärtust, oskusi, ilu, ja intelligentsi hästi tundev naine, kes samas pisardab, haavub ja ahastab sellistes kohtades, mida ühiskondlikult üldse rasketeks ei peeta. Ta käib palju kultuuriüritustel, nähes neid omaenda silmadega ja teeb seal selliseid asju nagu näiteks võõra purjus mehega amelemine, et see lavaesisel agressiivseks ei läheks, või ürituselt otse grupiga võhivõõraste juurde sauna sissevajumine ja ühine pidutsemine. 

Ei, ta ei mõtle, et ta käitumine on veider. Tema jaoks täiesti normaalne - ta on iseendaga 40+ aastat koos elanud, tunneb seda inimest ja tema kombeid. Tavaline.

Vahepeal elab ta maal, kütab ahju ning pliiti, kastab tomateid, niidab muru, roogib lund, loeb filosoofiat ja maalib. Vahepeal teeb proove, kunsti, mängib lavastustes. Teeb suitsu ja käib arsti juures. Talt tellitakse arvustusi ja siis öeldakse, et ei, seda me ikka ei avalda. 
Peaaegu kõiki inimesi nimetab eesnimepidi peale Lotmani. 
Sest tõesti - kes Lotmanit siis Mihhailiks kutsuda saaks?!

Teine on Taavet. Vist Ave Taavet. Aga võibolla on Taavet siiski eesnimi, kust mina tean. 

Loo telg, see, mis annab alguse ja lõpu, on Kaja otsus minna EHIsse filosoofiat õppima. Miks ta seda tegi? Sest ... tahtis. 
Võeti vastu ka.
Aga vastu lugeja võibolla-ootusi ei tähendanud selline lambist kooliminek, et ta ei võta asju tõsiselt ja kukub kohe välja. 
Ta pole selline inimene. Tema rütmid ja sisemine loogika käivad hoopis teistmoodi kui normaalseks peetakse. Muuhulgas ka kooli pihta. Teatud moel on ta kõige tõsisem ja huvitunum tudeng, keda nad seal üldse näinud on.
Mitte et ta ise seda ütleks või arvaks, aga loen välja.
Kuigi see muidugi ei tähenda, et ta süsteemi sobiks ja seal kergel jalal hakkama saaks. *
Minule lugejana on see rütmide ja sisemise loogika erinevus tavalisest väga värskendav. Mõnele, kes ühtekust ei tunne, ilmselt vähem.
Jutustava teksti vahepeal on väikesed dialoogijupid. Väga muhe srtuktuur - vaheldumisi jooksevad pildid sellest, mis toimub Kaja siseelus, ja siis, kuidas see väljaspoole paistab. Mis välises maailmas juhtub. 
Mõnest dialoogijupist saab isegi raasukese filosoofiat kätte.Sest koolis tuleb neid jutuajamiskatkeid ka ette. 

Lugemissoovitus

Virumaa Teataja intervjuu

Kirjanduslik Päevaraamat

Marcalt maailmale

ERR

Loetu kaja

EPL

Keel ja Kirjandus

Ekspress, intervjuu

Kivivalgel. 2013-2024

 

Mingil moel võiks seda teksti võtta kui eneseabi raamatut või kootsingu juhatust - kuidas elada paremini, kuidas enda peas huvitavamalt elada; miks ei sobi kokku depressioon ja alkohol, kuidas (reaalselt) lapsevanemaks olemine on … mentaalselt tervistav. Eks mingil moel tekib paralleel Heinsaare “Ööpäevikuga”, lihtsalt koostamispõhimõtted on täiesti erinevad: kui Heinsaare tekst peaks olema kronoloogiline, siis siin on dateeritud tekstid jagatud eri valdkondadesse, temaatilised osad näiteks kirjutamisest või depressiooni eri vormidest või muusikast või lastega kasvamisest. Nagu autor mitmel puhul rõhutab, seda kõike ei saa võtta autobiograafiliselt, see on tunnetuslikult loodud tekstina - mis aga autori järgi pole fiktsioon selle traditsioonilises mõttes.

Mis see siis õieti on? Püüe (autori) reaalsust kaardistada? Nägemuste odüsseia? Siin ei ole kuigivõrd esil küsimus “kes ma olen”, vaid pigem “kus ma õieti paiknen; mis on see, millest ma end leian”. On reaalsus ja on Reaalsus - aga kelle jaoks? Autor ei suru lugejale peale, ta räägib vaid enda kogemusest, see pole kuidagi universiaalselt esitatud või tähelepanekutena igaks elujuhtumiks. Lihtsalt, kuidas hakkama saada. Üks võimalus.

Niiet ehk ikka õieti pole eneseabiraamat. Mu enda lugemiskogemus oli küll selline, et justkui oleks korraga sukeldunud teise inimese pähe, kogemusse. Et olen autoriga üheealine, siis muidugi tekkisid nii mitmedki võrdlusmomendid enda kogemustega mitmeski sarnasest eluetapist (ahjaa, raamatu saingi autori enda kaudu).

“Ma kirjeldan “elu ennast”, kirjutan “nii, nagu on”. Aga ma sooritan eluga teatavaid operatsioone. Abstraheerin. Eritlen kihid, maailmad, reaalsused. Jagan neid, kõrvutan, sulatan teistsugusel viisil kokku, nihestan. Struktureerin ümber. Mind just huvitavad formalistlikul moel need operatsioonid ja struktuurid, mitte niivõrd nende sisu, “elu ise”. Ja selleks, et need operatsioonid huvitavalt välja kukuksid, ja, mis samuti tähtis, oleksid selgepiirilised - selleks ma muudan vajadusel kirjeldatavaid asju, olendeid, nähtusi ja sündmusi. Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida ma kirjutan, ei ole tõde. /-/ See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon.” (“tükk elatud ja nihestatud elu”, lk 8)

 

“Miks  ma kirjutan? Sest et ilma on õudne olla. Aeglane enesetapp. Ilma on vaid tegelikkuse nüri, abrasiivne tasapind. Hasso Krulli sõnadega: “Suur vormitu perse, mis ei  ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.” Selle vastu tuleb ometi  midagi ette võtta.” (“tartu - nullilähedane linnake lõpmatuse kohal”, lk 115)

 

“Kunagi ei tohi kirjutada või joonistada “seda, mis oli”, “nii nagu oli”, “mida ma vaimusilmas näen” vms. Tuleb lihtsalt kirjutada või joonistada. Teritada nuge. Parandada taburetti. Teha midagi. Uus reaalsus, uus elu tulevad ise järele.” (“lihtsalt üks roheline tont”, lk 206)

 

“Võiks kõnelda anti-teeskleja sündroomist. Anti-impostor syndrome. See pole mitte see, kui oled nartsissist ja sõge võimusnik, kes arvab, et teeb kõike õigesti ja ei eksi kunagi, vaid see, kui kahtlustad, et ei tee asju piisavalt valesti, ei ole piisavalt isehakanu, ei koba piisavalt pimeduses. Et tead liiga palju selle kohta, mida sa teed. Et peaksid hakkama seda ära unustama. Selle poole püüdlen.” (“anti-impostor syndrome”, lk 208)

Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)

Simone Heller - When We Were Starless (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis olenditest, kes elavad mingis postapokalüptilises maailmas, kus ellujäämiseks tuleb leida erinevat tehnikakola. Need olendid … sünnivad munadest, neil on sabad ja erinevalt arenenud jäsemed, aga käituvad suhteliselt inimlaadselt. Muuhulgas on selles maailmas vaimud, millest tasub eemale hoida, ja erinevad kiskjad, mis jahivad olendite kogukondi.

Loo peategelane on tee-otsija (või luuraja), eriliste võimetega olend, kelle ülesandeks on otsida ümbruskonnast anomaaliaid ja vajadusel ohtude eest hoiatada. Ta satub ühte suurde kuplisse, kus tunneb millegi kohalolu - ja see on kardetud vaim: mis on aga üsna sõbralik ja tahab õpetada olendit. Mis tekitab olendis huvi … kuni tema kogukond avastab ta koos vaimuga, siis puhkeb paanika. Aga see on vaid hädade algus.

Millegipärast arvasin esimeste lehekülgede lugemisel, et tegu mõne põlvkonnalaeva ärakeeramise  looga - et kõik need mõistatuslikud tehnika jäänused ja tähtedest ilmajäämine ja eri tasandid. Aga samas muidugi, kuidas sellega õieti sobituks munast põlvnemine ja sabad ja muu selline. Et siis, lugu planeedist, aga mis ei pruugi üleüldse olla Maa (või noh, kui evolutsioon oleks kulgenud teisiti, eks ole (sauruste põlvkonnalaev!)). Päris painajalik tekst, aga kuidagi … mitte nii Teistsugune.

Brooke Bolander - The Only Harmless Great Thing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Teksti  esimene pool on selline, et õieti ei suuda toimuvat jälgida või kokku ühendada - ainult see elevantide talletatud maailma arhitekst on kirjutatud päris köitvalt; kõik see elevantide esiemade lugu. Aga need kaks naist, teadlane ja surmavalt kiiritatud neiu (“Radium Girls”), nende lugudele ei saa õieti pihta.

Kuid siis loo teine pool kuidagi kristalliseerub - eriti peale seda, kui plaanitakse avalikult hukata elevant (kuna ta hävitas tehasenaist rünnanud mehe); siis läheb tekst igati poeetiliseks ja traagiliseks ja ülevakski. Ja noh, ikka see elevantide lugu.

Veider tekst, on see siis teaduslik fantastika või fantaasia, ei saagi täpselt pihta. Igal juhul, kokkuvõtteks lööv tekst (see elevantide lugu). Eks kasuks tuleks, kui tunneks seda “Radium Girls” värki või reaalse Topsy hukkamisest - kaks lugu, mida autor on üheks narratiiviks ühendanud.

Charles de Lint - The Mystery of Grace (2010)

 

Kui olin kolmveerand raamatust läbinud, oli pea kindel arvamus, et vanameister on kirjutanud mingi eriti roosamannaliku paranormaalse lemberomaani - kuskil teispoolsuse vaheilma kinni jäänud Grace ja unistajast John kohtuvad ja armuvad, kui Halloweeni ajal saavad surnud hinged “tagasi” käia. Ja milline hingemattev armastus ja igatsus nende mõlema tegelase poolt, sula või pisarate kätte ära - sest kohtuda saaksid nad vaid kaks korda aastas, kui lahkunud hinged saavad siinpoolsuses käia, Halloweeni ja volbriöö ajal. Ühesõnaga, igati kirgede torm, kuid kus õieti see delintlik paralleelreaalsuse maagilisem pool siis on?

See kõik oli kuidagi hämmastavalt suhkrune ja ma tõesti mõtlesin, et autor pakub kuidagi eriti lõdva käega oma andunud lugejatele järjekordset armastuslugu. Aga siis tuli raamatu viimane veerand, mis keeras hoopis tõsisemaks (nojah, suremisejärgne olukord on niiehknaa automaatselt tõsine) ning raamatu peamine peategelane Grace peab korraga kokku puutuma päris valusate otsuste ja võimalike tagajärgedega - ja sellega ujus lugejate poolt traditsiooniliselt armastatud autor kuidagi tagasi oma tuntud headusse; minu meelest on see romaan siiski nõrgem kui seniloetud Newfordi raamatud, aga see lõpp … see heastas või ehk andis ka loogika sellele eelnenud pikale roosamannale. Ja eks võib mõelda, et kui romaanist ⅔ toimub suremisejärgses vaheilmas, siis … kes seda (peale eriliselt morbiidsete) õieti tahaks lugeda; eriti kui vaheilm on pigem miskis tavapärases kristlikust kujutelmast lähtuv (koos kergelt ameerika põlismaalaste uskumustega: ikkagi de Lint). Sest noh, mis küll võib juhtuda suremise järgselt (ei midagi).

Ühesõnaga, kokkuvõttes on see romaan küll loetav. Peategelased on mõneti ootuspärased - kui John on kunstiinimese tüüpi, siis Grace on automehaanik ja vanade masinate fanaatik, ohtrate tätoveeringutega kaetud (mistõttu kõiksugu eelarvamused, eksole) kaunitar. Tegevustik toimub de Linti teises maailmas Santo del Vado Viejo ehk siis Põhja-Ameerika kõrbealadel. Siin on küll indiaaniteema võrdlemisi kõrvaline - kuigi jah, vaheilm ise on selle mõjul tekkinud.

Igal juhul, raamatu tagakaane tekst on küll igati … täpne, aga kavalalt kokku seatud.

Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Jaagup Mahkra: Must vend

ARVUSTUS SISALDAB SPOILEREID!

See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike. 
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus. 
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ... 

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttavate klišeedega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks. 

Vist. Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline".

 Seekord osutub peategelane hulluks. Kõige hullemaks.
Aga ma ei olnud valmis. Autor üllatas mind taas.
Kas selle väljakirjutamine on lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. 
Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. 
Väga Mahkra igatahes. 

BAAS

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Mary Robinette Kowal - The Worshipful Society of Glovers (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris omapärane fantaasiamaailm, kus kindad annavad nö vunki juurde. Loo peategelane Vaughn on selliks ühe sellise kindameistri juures ning oma töös päris hea, ta võiks tasapisi mõelda ise meistriks saamisest. Kuid tal on langetõve põdev õde, kelle heaolu eest kannab vend igati hoolt - mis aga tekitab pingeid meistriga, kuna õe hoolitsemise ja langetõvehoogude tõttu jääb Vaughn vahel tööle hiljaks.

Mistõttu selle heastamiseks töötab ta hiliste õhtutundideni, kuni ükskord jääb seetõttu röövlile ette - kes võtab temalt lisaks riietele ka töökojast kaasa võetud (aga seda ei tohtinud teha) tööriista ja kinnaste tegemiseks mõeldud naha (sest noormehel on neid … vaja), lisaks peksab röövel oma ebaseaduslike jõukinnastega Vaughni vaeseomaks. Meister sellest leebemaks ei muutu ja Vaughn peab nüüd tööga varastatud asjade väärtuse tagasi maksma; lisaks ähvardab meister teda “vallandamisega”, mille järel ei saaks noormees enam kuskil kindategijaks õppida. Meeleheitlik olukord ja Vaughn otsustab teha valmis sellised kindad, mida saaks vahetada mõne mitte nii seaduskuuleka haldjaga, kes võiks siis vastutasuks anda sellised kindad, mis raviksid ta õe langetõbe. Üsna vale otsus …

Kohati päris traagiline, samas muidugi see kindamaailm, mida ohjeldab oma raudsete reeglitega kindategijate gild. Ja kui on juba erilised kindad, siis selleks on vaja vajalik ka eriline nahk - näiteks lastelt või neitsitelt või kellelt iganes saaks kinnaste jaoks vajalikku mõjujõudu. Meeleheitest teeb Vaughn õige mitmeid otsuseid, mis viivad ta üha sügavamale rappa, ja noh, haldjamaailma intriigid inimestest just ei hooli.

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.

Kai Ashante Wilson - The Lamentation of Their Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Rassismiteemaline fantaasia ühest New Yorgis elavast mustanahalisest noorpaarist, kelle saatan valib välja oma tööriistadeks. Neid võtavad oma võimusesse surnud nõiast sugulase korterisse peidetud matšeete (naisele) ja pumppüss (noormehele) ning nende sihtgrupiks saab politseinikest valged mehed. Ja neid langeb nagu loogu (vähe gore värk), sekka ka siis mõni teisest rassist politseinik (aga tõesti, kogemata!).

Autor oskab päris hästi kirjutada. Vaatenurk on naise silmist, kes siis oma litsakast biseksuaalse kaunismehega läheb õige massimõrvariks kätte. Tegu pole just mustvalgete kangelastega, neid lihtsalt häirib, et politseikroonikates jms ei näidata kannatavaid valgenahalisi naisi. Ja noh, muidugi politseivägivald kui selline.

Aga jah, New York. Ja see keelekasutus ja noorte mõttemaailm (mis ikka kisub väga rappa peale saatana poolt ülevõtmist). Moraalselt väga tume, lisaks veel kristlikku häma; lugejal on siin vaja ikka tugevat moraalikompassi, sest noh, omal moel läheb tekst päris kaasakiskuvaks.

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

 

Selle antoloogia lugemine tekitas kahetisi tundeid. Niisiis - kas koostajatel on seekord nö parem maitse kui kahel eelmisel aastal (2022 ja 2023) või siis ise olen hakanud lahjemalt hindama (uh, meenub see eesti hopepunki antoloogia). 20 tekstist vaid üks on paras käkk ja üks vähe nõrgem lugu, ülejäänud kenasti harju keskmised või siis vähe üle keskmise - nojah, niisiis üle keskmise antoloogia, kuid teravamate tippudeta.

Kui hinnete keskmist vaadata, siis teadusliku fantastika pool 5,1 ja fantaasia osa 5,3; kogu keskmine niisiis 5,2 - ehk siis hulga kõrgem kui kahel möödunud aastal (2022: 4,9 ja 2023: 4,8).

Võiks öelda, et lood on pigem nö eesrindlikumast kui traditsioonilisest ulmest, nii on siin kasvõi LGBT temaatikat päris palju. Eks puhtalt fantaasia osa on pigem taas vaeslapseks - see on kas kaldu teadusliku fantastika poole või siis üldse tumefantaasia või puhas horror (heldimusega meenutan Alix E. Harrow teksti). Ja noh, Ameerika kui selline: on tekste, mis tugevalt seotud americanaga, ja on siis tekste, mille juured sügavalt muude maade mütoloogiates.

Eks see on masendav, et selliseid ülevaateantoloogiaid sama hästi kui polegi alles jäänud: on keegi Allan Kaster oma erinevate valikutaga, Neil Clarke’i valik on ajalises nihkes (2024. aastal ilmunud on siis 2022. aasta kohta), mingi arusaamatus paistab toimuvat Paula Gurani fantaasiakogumikega (teine pole ilmunud ja nüüd on väljas kolmas?). Jonathan Strahan teeb nö tavaantoloogiaid, Rich Horton postitab vaid oma blogis ja mõnes netiväljaandes. Aga noh, sellist juttu olen ajanud viimased paar aastat ja eks eluke veereb ikka omasoodu edasi. Vähemalt saab siis mingi maitse suhu Adamsi ja ta külaliskoostaja valikutega.

FANTASY

4/10 “The Ankle-Snatcher”  Grady Hendrix

6/10 “Bari and the Resurrection Flower” Hana Lee

5/10 “The Blade and Bloodwright” Sloane Leong

6/10 “Bruised-Eye Dusk” Jonathan Louis Duckworth

5/10 “Disassembling Light” Kel Coleman

5/10 ”Eye & Tooth” Rebecca Roanhorse

6/10 “How to Raise a Kraken in Your Bathtub” P. Djeli Clark

5/10 “If Someone You Love Has Become a Vurdalak” Sam J. Miller

6/10 “John Hollowback and the Witch” Amal El-Mohtar

5/10 “Resurrection Highway” A.R. Capetta

SCIENCE FICTION

6/10 “Calypso’s Guest” Andrew Sean Greer

5/10 “Emotional Resonance” V.M. Ayala

6/10 “Falling Bodies” Rebecca Roanhorse

5/10 “Form 8774-D” Alex Irvine

2/10 “The Four Last Things” Christopher Rowe

6/10 “How It Unfolds” James S.A. Corey

5/10 “The Long Game” Ann Leckie

5/10 “Once Upon a Time at the Oakmont” P.A. Cornell

6/10 “Window Boy” Thomas Ha

5/10 “Zeta-Epsilon” Isabel J. Kim

Greg Egan - The Discrete Charm of the Turing Machine (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Lugu lähitulevikust, kus üks mees avastab, et nende elukorda juhib tehisaru. Kuid sellele ei ole vaja niipalju inimestest oskustöölisi, sest noh, ta ise teeb seda odavamalt ja sobivamalt. Mistõttu siis vallandatakse kõiksugu inimesi, ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad.

Seejärel tekib töötuks jäänud inimestel mure, kuidas hakkama saada pangalaenude ja elamiskuludega ja mis kõik veel. Mitmeid kuid tööd otsiv peategelane avastab hämmastusega, et nii mitmedki temasugustest saavad tegelikult mingi vähe kummaliste töödega elu sees hoitud ning kui tema perekonna olukord läheb eriti hapuks, pakutakse tallegi midagi. Tema järeldus: see on midagi sarnast kodanikupalgaga, see on võimule (või noh, tehisarule) odavam kui et tänavatel mässaksid töötud. Aga jah, kas nii peaks olema?

Omamoodi maiuspala kõiksugu vandenõuteoreetikutele - tehisaru on meie eluolu üle võtnud, aga ei taha, et me sellest õieti aru saaksime. Või noh, igaühele oma, igaühele vastavalt vajadustele, ka vandenõuteoreetikud peavad saama oma mullis edasi elada. Vaevalt, et Egan selle teksti sellistele friikidele kirjutas, lihtsalt nägemus ühest veidralt turvalisest tulevikust … mis pole just suurem asi, aga kuidagi hoiab talutavalt hinge sees.

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.