Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol (Jutustused II, 1953)

 

Kogumiku seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja ka kriminaalsem tekst, igal juhul pole siin puhtalt nali ja pilge; loo ühe peategelase Siimu teod on mitmel puhul enamat kui moraalne hukkamõist väärt.

Et siis on üks muhulasest elukunstnik Siim, kes peale mitmeid aastaid kaotsis olekut on naasnud kodusaarele, kus saab ta sepaks. Kuid hing ihkab enamat: rikkaks saada, seda siis abielu kaasabil. Päästjaks võiks osutuda perenaine Kai, kes jääbki kiiresti mehe võrku, ent siis jääb leseks üks kaunis Liisu, kel on veel parem pärandus. Siim siis katsub õnne Liisu juures, ning tõepoolest, naine pole sugugi ükskõikne. 

Kuid Tartus tuleb juubelilaulupidu (ikkagi 1894 juba!), kuhu siis Siim tahab Liisut viia, aga oh õnnetust, see Kai kleebib niisamuti kaasa. Mees leiutab nüüd mandrile sõidul kõiksugu plaane, kuidas Tartusse minnes ühest naisest eemale hoida ja teisele külje alla pugeda, kuid mehe kõrtsilembus segab soovitu täitumist - Tallinnas pummeldamise järel püüab rahatu Siim piletita Tartu rongis pärale jõuda, kuid konduktorid pole just papist poisid ning kui Raasikul ta rongist maha tõstetakse, päästab hädast Liisu rahakott. Mis aga jääbki kogu täiega Siimu kätte ning edasise rongisõidu ning Tartu jaama rahvasummas ei suuda nad uuesti kohtuda. Mistõttu siis Liisu on nüüd hoopis rahata, samal ajal kui Siim hakkab kõrtsis aega veetma kahtlaste sellidega.

Samal ajal läheneb Tartule Kai, kelle Siim juba Haapsalus maha raputas, ning kelle süda on täis kahtlusi mehe ausate plaanide asjus - ja Tartus ei oodatagi teda nii, nagu Siim talle varem ette maalis. Pealegi leiab ta mehe õige kahtlase naise seltsis …

Vilde loob sellest Siimust õige ebameeldiva tegelase, sellise paraja tolvanpõmmpea, kes küll saab valusalt tüssata linna petistelt. Kuid … samas karistus nii Liisu kui Kai petmise eest (niisamuti Liisu raha raiskamine) on küll mõneti lahja. Kolmest peategelasest on nii Siim kui Kai üpris ebameeldivad, neile vastukaaluks on siis Liisu ja tema ehmatused kokkupuudetest ebaõiglase maailmaga (aga tasuks on …).

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja (2025)

 

Kindlasti üks üllatavamaid tõlkeid viimaste kümnendite ulmekirjanduses; saan aru “Crashi” ja “Koleduste väljapaneku” (polegi veel lugenud) ilmumisest, aga selline varane jutukogu ja veel Sündmuste Horisondis, kus omakorda kirjutab ulmeringkonnas üsna mitmeti hinnatav Jan Kaus järelsõna - ootamatu. Eks see juttude keskmine hinne (4,8) ja üldmulje raamatust pole just kattuv, nii mõnigi tekst jäi kaugeks või keskpäraseks, aga samas … kuidagi meeldejääv on kogu õhustik. Nüüd võiks muidugi veel romaane tõlkida.

Kaks asja paneb kulme kergitama. Miks küll Jan Kaus järelsõnas jätab mainimata eesti keelde tõlgitud “Unenägude täisühingu”, samas pakkudes selle romaani tõlkevasteks hoopis “OÜ Piiramatu unenägu” (mis on kuidagi kohmakam). Ja kas on õige selle raamatu sisu järgi mainida 1963. aastat, kui tegelikult on tõlgitud 1974. aasta väljaande sisu järgi (ehk siis kaks lugu on välja vahetatud, lisandunud on “Ülekoormatud mees” ja “Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile”; hiljem ongi sama kogu avaldatud nime all “The Voices of Time”)?

Aja hääled 4/10

Mürakoristaja 4/10

Ülekoormatud mees 5/10

Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile 6/10

Aja aed 5/10

Liivast puur 5/10

Vahitornid 4/10

Chronopolis 5/10

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

J. G. Ballard - Chronopolis (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Siit tekstist võiks juba kergelt aimuda “Crashi”, kus siis ühiskonna toimimine ja selle keskkonna teatud maniakaalsus. Aga antud juhul siis järelühiskond, see, mis on jäänud järele peale aja ja korra vastast mässu (mis muidugi tähendab teistsuguste survevahendite kehtestamist).

Ehk siis kunagi (tulevikus) viis rahvastiku kasv selleni, et ühiskonna toimimiseks tuli kõik ära reguleerida. Inimesed jagati 12 eri klassi, kes siis elasid vastavalt temale eraldatud ajaakendele - mida teha mis kellaja paiku, millal tööl ja millal juuksuris ja millal tööl olla või magada jne. Tänavad olid täis tuubitud kellasid, kus jooksid nö eri ajad eri klassidele - logistika ülim funktsionaalsus jne. Muidugi lõppes see kõik suure mässuga.

Sellele järgneval ajal keelati kellad, ega inimesi polnud ka sedavõrd palju ellu jäänud. Avalikud ajanäitajad lõpetasid töötamise, inimestelt korjati nende isiklikud kellad. Elu läks umbkaudsemaks.

Loo peategelane on noormees, keda lapsest peale hullupööra huvitab aja täpne kulgemine ja oh õnne, kui tal õnnestub leida üks töötav käekell. Ta ise proovib niisamuti ehitada ajanäitajaid, aga midagi jääb siiski puudu. Kuni ta viiakse Chronopolist vaatama.

Eks see jutt on kirjutatud oma ajastu vaimus, ning selles ülerahvastatud tulevikus kajastub eelkõige Ballardi kaasaeg (ega autor mujalgi just suurt pühendu uute tehnikavidinate kujutlemisele). Aga loeb idee ise ja see fetiš, mis on inimese enda täiesti vallutanud, see fikseeritud aja ihaldus, korra ja täpsuse tagasitoomine. Autori eesmärgiks pole vast sümpaatse peategelase loomine, pigem see … veider olukord, kummaline suhe ja sõltuvus aja mõõtmisest ning korrapära ihaldamine. Sest noh, paljudele vabameelsetele on sekund-minut-tund teadagi väga ahistav.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Reetta Vuokko-Syrjänen: Mida tegime klassimatkal

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatule vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah?
Vahel võib ka niimoodi, eks =)
Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

Hanneleele Kaldmaa: Sinustki võib saada fossiil

 

Kummaline luulekogu. 
Hästi teistsugune, kui ma harjunud olen. 
Esiteks ei saa tihti arugi, kas luuletus on nüüd läbi ja algas uus, või jätkub sama uuel leheküljel. Korduvad kujundid, sõnastused, ideed. Mitte halvas mõttes, vaid nagu loits, nagu mõteterodu, mis puutub üht ja sama eri nurkade alt. 
Mõnes mõttes nagu peatükkideta romaan.

Teiseks ei ole üldse armuhala. (Ma ei mõtle seda halvasti, ise olen armuhala Eesti Meister vähemalt.)
Kõige lähem asi armastusluulele - ning "armastus" kõige laiemas mõttes - on tõsiasi, et osad luuletused kasutavad vahepeal sina-vormi. Ja üks suudlus suule. 

Kolmandaks teeb Hanneleele Kaldmaa asja, mida ma üldiselt ÜLDSE ei salli. 
Ehk esitab kujundeid ja kasutab veidrat lausestust, ilma et ma aru saaksin, millele ta nüüd viitab, mida see kujund TÄHENDAB ja miks peab seal kohas olema just "kui", mitte "ega" või muu sidesõna, mis paremini sobiks. Nagu oleks ta kirjutanud normaalse lause ja siis ühe sidesõna sobimatuga asendanud, et luulelisem oleks. 
Ainult et siin kogus need asjad ei häiri. Olgu, see valesti kokku pandud lause natuke. Aga kuna terve kogu on selline unistuslik kobamine geoloogia-oletuste-unenägude-müütide-iseoma-tunnetuse segus ja KÕIK on korraga kujund ja ei ole seda mitte, tundub arusaamatu mitte tobedalt arusaamatu, vaid mõistetavalt arusaamatuna.

Toreda võttena mainib luuletaja hästi konkreetset midagi - just seda õuna, seda konkreetset kummutit, Peipsi järve kukkuja lartsatust - kõrvuti hästi uduse kujundiga või millegi abstrakstse ja kaugega. pooleldi mitteaimatavaga.
See jätab lugejasse tunde, et kujund on päris. Sammal suudlebki, lõvid luusivadki lävepakkudel. 
Või siis ikkagi päriselt mitte? 

Ma ei saagi kõigest aru saada, juttu ei olegi lihtsatest selgetest asjadest-sündmustest-inimestest-tunnetest, vaid kaasaminek peabki intuitiivne olema. Omaenda vere põhja ja minevikku nii kaugele, et inimsugu ei ole veel veest väljaski. Lapsepõlve ja esivanemate eelsesse põlve korraga ja kordamööda. Kõik on just praegu - niipalju, kui üldse tegelikkust olemas on. 

Kaasaminek ei ole raske, vastupidi. Kõik on kerge, õhuline, mis korraks oli kivi, on kohe jälle valgus, mis oli vesi, on maa, mis oli valgus, on aken ja nii edasi. Korraga liblikkerge lugeda ja samas on sügavad vood. Kivi sisemuses kasvõi.

Luuletuste vahel on proosapalad. Neid võib kindlasti ka proosaluuletusteks arvata, nad on sellesama üks-asi-muutub-teiseks rütmiga, aga mulle tunduvad õigemad "paladena". Et võtad vahepeal ampsu tahedamat ka, enne kui õhulisse tagasi lendad.

Ma arvan, see kogu ei sündinud aja jooksul kogunenud luuletustest, vaid täpselt sellena, mis ta on. Tervikkogu. Kirjutatigi tervikuks. Mis ei ole teps mitte tavaline luulekogu koostamise meetod.  
Olgu, võibolla kolmas osa on varem ka kirjutatud - aga enamik tekste just selle kogu jaoks.

Kummalisel kogul on ka kummaline kaanekujundus. Mingis mõttes häirib see mind ikka veel - aga samas .... võibolla nii kummalisel kogul peabki nii kummaline kaas olema?

Sirp
ERR
Karl-Martin Sinijärv

Reetta Vuokko-Syrjänen: Neljas põrsas

Alguses ootad klassikalist muinasjututöötlust. Kõik see vana Hispaania-Ladina-Ameerka olekuga naine ja lapsele justamine. Mis seal muud.
Aga selle loo muinasjutjas joon on ainult näiline, võibolla natukene sees - ent mitte palju.

Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele.
Head inimsuhtelised detailid. 
Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. 
Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult. 

Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?

On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. 
Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav. 
Väga hea lugu. Kuigi kohalikku tava järgides saan talle ainult 6/10 anda, sest no hirmus täiuslik ja maailmamuutev mitte.

BAAS

T. Kingfisher - Swordheart (2025)

 

Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).

Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.

Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.

Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne … 

Ihukaitsjaks delegeeritud Sarkis aitab naisel majast ja linnast põgeneda, et hiljem kuidagi tõendada päranduse seaduslikkust, ning edasi on humoorikas hädade ja seikluste aeg, kust võrsub kirg ja armastus - aga miski pole nii sirgjooneline ning eluohtlikke olukordi ning isiklikke pettumusi jagub raamatu lõpuni. Lisaks vihastele sugulastele tuleb laveerida erinevate usundite vahel, kel on oma arusaamad inimeste kohtlemisest ja ühiskondlikust seisundist.

Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.

Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).

“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)

 

Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva 

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Reetta Vuokko-Syrjänen: Maskide tants

 Neli miinusega siiski - minu jaoks natu liiga ...tavaline? Aga siiski hea lugu. 

Algas väga klassikalise fantaasialoona, ent korjas arenedes kihte juurde. Tüdruk jookseb kodust minema, poisiriietes, ja ühineb rändnäitlejatega. Hea küll, ühe üksiku rändnäitlejaga ja maailm on ka meie omaga mitte väga sarnane.

Tõsiselt läks lugu käima, kui selgus, et rändnäitleja kasutavad maskid pole päris tavalised. Kas see on lugemisrõõmu rikkumine, kui ütlen, et igal maskil on oma isiksus ja kui õigesti kuulata, nad endastavad möödunud kandjate elamusi?  Vist ei ole. Nii palju sellest loost on mitte maskide saladuse avastamine, vaid sellest mida nad täpselt näitavad. Mis saladuse paljastavad.

Lisaks korjab ärajooksnud tüdruk agentsust, ta ei ole enam pelk kuulaja ja jälgija, õppur ning avastaja. Tal on omaenda kavad, otsused ja valik. Sellega muutub ta kõvasti sümpaatsemaks ning lugemine huvitavamas.

Ja lõpus õpib Meister mõningaid asju, nii et lugemine lõppeb positiivse emotsiooniga.

Hea lugu, rahuldab ära, aga mitte hiilgav, eks ole. 

BAAS

Eduard Vilde - Laadalelled (Jutustused II, 1953)

 

Järjekordne humoorikas armastuslugu, millest nüüdseks vast nauditavaim külg on see hoogne keelekasutus.

Kaks parisnikku peavad omavahel vihavaenu, sest kumbki on teiselt ostnud näruse hobuse - nüüd siis mõlemal suuremat soovi polegi kui vaid teisel nahk üle kõrvade tõmmata. Üksteisele kaude ja otse hobuseid müües-ostes see vaen üha saab kütust manu.

Aga ühtlasi kasvasid kummalgi järglased, kes vanemaks saades ühel laadal üksteist avastavad ning silmapilkselt armuvad. Noorus! Noored leiavadki ühise keele ning viisi, kuidas isasid lepitada ning selle järel ühisesse abieluranda põrutada.

Eks see selline lihtsameelne lugu ole, aga vast pakub midagi hobuste austajatele.

“Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:

“Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud, ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”

“Väga ilusad!” kogeles Kata.

“Soo! Ja kuidas siis sellega, et - et - noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda – – ?”

“See oli ka nii ilus, nii luulelik, et – – ” Katake ei leidnud tabavat sõna.

“Ma tahaksin muidugi teada saada, mida teil selle kohta oleks ütelda – – ?”

“Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”

“Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin – – ?”

“Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.

Siim võttis vargsi tema käe.

“Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”

“On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.” (lk 77)