Järjekordne humoorikas armastuslugu, millest nüüdseks vast nauditavaim külg on see hoogne keelekasutus.
Kaks parisnikku peavad omavahel vihavaenu, sest kumbki on teiselt ostnud näruse hobuse - nüüd siis mõlemal suuremat soovi polegi kui vaid teisel nahk üle kõrvade tõmmata. Üksteisele kaude ja otse hobuseid müües-ostes see vaen üha saab kütust manu.
Aga ühtlasi kasvasid kummalgi järglased, kes vanemaks saades ühel laadal üksteist avastavad ning silmapilkselt armuvad. Noorus! Noored leiavadki ühise keele ning viisi, kuidas isasid lepitada ning selle järel ühisesse abieluranda põrutada.
Eks see selline lihtsameelne lugu ole, aga vast pakub midagi hobuste austajatele.
“Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:
“Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud, ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”
“Väga ilusad!” kogeles Kata.
“Soo! Ja kuidas siis sellega, et - et - noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda – – ?”
“See oli ka nii ilus, nii luulelik, et – – ” Katake ei leidnud tabavat sõna.
“Ma tahaksin muidugi teada saada, mida teil selle kohta oleks ütelda – – ?”
“Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”
“Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin – – ?”
“Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.
Siim võttis vargsi tema käe.
“Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”
“On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.” (lk 77)
