Pete Walker: Complex PTSD: From Surviving to Thriving

 

Eneseabiraamatud ei sattu mu lugemissahtlisse (tegelt seal peaks käima arvutiklaviatuur, aga hoian lahtitõmmatavas sahtlis pooleli raamatuid) eriti tihti. 
Vahel siiski. 
Eriti kui soovitatakse sõnadega: "See võiks sulle huvi pakkuda."

Raamat on keeruline - ja samas lihtne. Lihtne, sest loetavas keeles, arusaadav ning kenasti üles ehitatud.
Keeruline, sest pärlid on pasaga julkadega segamini ning hulgas on ka rohkelt tavalist heina.
Suur osa teosest oli mulle: "Nojah, ma tean seda, ma teen seda". Osa oli: "Nojah, mulle see ei sobi, aga olgu, igale oma". Ning osa oli: "Kuidas nii loll olla saab? kas autor üldse loogilist mõtlemist ei oma?!"
Aga põhikontseptsioon, millest ta lähtus, oli tegelikult päris krdi nupukalt nähtud. 
Selline, mille osas mul algul oli "nojah, võibolla" ja mida edasi lugesin, mida erinevamate nurkade alt läheneti, seda rohkem adusin, et tõesti. Oi. TÕESTI. Nii ongi ju!

See põhikontseptsioon on ka piisavalt lihtne, et see siinkohal ära tuua. 

Vanematepoolse külmuse või lausa agressiivse käitumise najal kasvanud lapsed on ka täiskasvanuna selle olukorra vaimsed vangid, kuhu lapsena sattusid. Nad kõik kogesid pidevat - mitte harva, vaid süstemaatilist - vanematepoolset väärkohtlemist ning reageerisid sellele vastavalt oma iseloomule ja olukorrale. Laias laastus on reaktsioonideks fight, flight, freeze ja fawn. 

Fight meeldib autorile selgelt kõige vähem. Võitleja-tüübid pole mitte vastuhakkajad, vaid nad suunavad oma viha mujale ja neist saavad nartsissistlikud kiusajad.

Flight põgeneb muidugi ka otseselt (mu vend iga konflikti ajal: temast oli näha aint ukse taha kaduvat särgisaba), aga need on samuti kõikvõimalikesse muudesse tegevustesse mattujad, kes on igal pool tegevad ja keda kodus peaaegu polegi.

Freeze-tüüp kaob oma unelmatesse ja mõtleb millestki muust, et mitte vahetu eluga tegeleda.

Fawn püüab meeldida ja meelitada, olla see, kes on vanematele toeks ja abiks alati, kui vaja, siis vast armastatakse.

Ja siis nende kombinatsioonid. Puhtaid tüüpe olla ikka vähemus.

Ma ei arvanud algul sellest teooriast palju. Üldse, minu vanemad selgelt ei vihanud mind ega olnud ju isegi eemalehoidvad, ega? Meil olid nunnud pikad nädalavahetusehommikud, kui mind kaissu võeti, ja ... 
... ok, väga muud armast meelde ei tule. Aga no kõht oli täis, katus pea kohal ja tööle väga ei sunnitud. (Välja arvatud koristamine.) Ja minuga räägiti. Täiesti intelligentseid dialooge pidasime, mitte et mulle peeti loenguid.

Aga lugesin edasi, lugesin ja lugesin ja taipasin, et mida pekki. Ma olen puhas fawn (pugeja minu tõlkes) -tüüp. Nii pugeja, et ma ei suuda seda oma isiksusest lahtigi mõelda, ma ei taju võimalustki olla teistsugune. "Tahan olla vajalik, tahan, et inimestel mind otseselt vaja oleks, siis tunnen end nendega turvaliselt." Ja olen valmis täitma kõiki soove - isegi neid, mille kohta olen enne öelnud, et EI, mitte kunagi enam, EIEIEIEI!!!
Kui mulle neid piisavalt hästi müüakse, lähevad enamik kaubaks - lihtsalt mulle peab väga meeldima see isik, kes tahab. Otsin tema armastust nii tungivalt, et olen nõus tegema asju, mida lubasin mitte iial enam endale teha.
Nt üritada armastust ära teenida.  

Selline raamat, mis suutis mind valgustada minu-küsimuses, mida arvasin endale selge olevat. Ma ju tean ennast, tunnen ennast, need ja need põhjused, mhmh, jah ...
ei.

Jah, autoril on mingi nutmisfetish - pisarad toovat suure kergenduse, nutke kõik, nutke palju!
Mina olen sage nutja, aga mulle küll pisarad mingit kergendust ei too, tänan väga. Nutmine on lihtsalt väsimuse ja abitu enesetunde väljendus. Endaga kõva häälega rääkimine on ka mõjuvam.
Tema suhtumine armastusse - alati tingimustega v.a. väga väikesed lapsed, hiljem peavad lapsed juba teistega arvestama õppima - on hirmus. Tähendab, kui mu laps kriiskab ja hammustab, ei korista oma mänguasju kokku ning ei taha lasteaeda minna, ma armastan teda vähem? Et kui ta tingimusi ei täida, ma võtan armastuse ära? 
Kas see ta enda jaoks jabur idee ei ole v? Jah, armastus käib tingimustega niivõrd, et ilmselt ma EI hakka armastama teatud moel käituvat (näiteks eredalt rumalat ja samas väga enesekindlat) täiskasvanud inimest. Või kui tuleks välja, et inimene, keda juba armastan, peab keldris orja.
Hoobilt võtaksin armastuse tagasi - aga mitte seepärast, et ta ei täida tingimusi, vaid seepärast, et armastus oli algusest peale ekslikult antud. Ma ei oleks sellist inimest armastama hakanud, kes päriselt orjapidamiseks võimeline on.
(Seksuaalfantaasiad on teine asi, need mängivad väga teistmoodi ja ei sega.) 

Aga et ma ei hakka armastama inimest, kes on punktuaalne, sest ta ei täida mu vabalt-olemise-soove? Või ... ma ei tea, mul ei tule pähe ka.
Ma ei armasta inimest, sest ta ei pese õhtul hambaid? Ma ei armasta inimest, sest vahel ta lõriseb mu peale nagu koer? Ma ei armasta inimest, sest ta rögastab häälekalt? Ma ei armasta inimest, sest ta ei kasuta ühistransporti?
Äärmiselt arutu kontseptsioon. 

Aga see-eest kordab läbi kogu raamatu autor ikka ja jälle: olge enda vastu head ja lahked. Ärge tehke sama viga, mis te vanemad tegid: et ei tunne endale kaasa, ei lohuta ennast, süüdistate ja kritiseerite. Armastage end, olge iseendale turvaliseks inimeseks. Mitte kunagi ärge süüdistage end selle eest, et ei ole piisavalt paranenud, piisavalt tublilt raamatu juhiseid järginud - mitte kunagi.
Peamine: olge endaga head.
Ja kuigi mina olen iseenda armastamise teooriaga ammu tuttav ja rakendan pidevalt, üha korduv kinnitamine, et lugeja on headust väärt, lahkust väärt, hellitusi väärt, on ikkagi imetore. Ma ei saa halvasti mõelda raamatust, kus nii tähtsat ja kaunist tõde pidevalt meelde tuletatakse.

"Complex PTSD: From Surviving to Thriving" annab hulga praktilisi juhiseid, kuidas endaga hea olla, veidi kahtlasemaid juhiseid, kuidas terveneda kurvast lapsepõlvest (mitmetasandiline ning pikaajaline tegevus, ei saa kunagi lõplikult valmis), valida terapeuti, hoida head paarissuhet ja mõned päris pentsikud soovitused (kuidas end nutma saada nt).
Kirjeldab flashbacke.
Mina olin poole raamatuni veendunud, et minul neid ei esine, kuni ta mainib, et CPTSD (komplitseeritud posttraumaatiline stressisündroom) annab üldjuhul visuaalse komponendita flashbacke, need toimuvad tundetasandil. 
Oi, kas need ongi v?
Oi, neid esineb mul päris palju - kuigi võitlen nendega. Nähtavasti teadmatagi, mis nad on. 

Ma arvan, see raamat kulub lugemiseks ära kõigile, kes seda liiga kriitikavabalt ei võta. Sest isegi kui teie oma lapsepõli on vanemate osas kena olnud (milles tegelikult ei või päris kindel olla - inimesed suudavad üllatavalt efektiivselt sündmusi valesti tõlgendada ja CPTS ohvrid on eriti osavad leidma, kuidas nad kõike halba ikka väärt olidki, kuigi midagi eriti halba üldse ei toimunud, ega ju? Kui veriseks ei pekstud, ongi kõik hästi olnud), teil on lähedasi, partnereid, sõpru, lapse koolikaaslasi; lühidalt tuttavaid inimesi, kes võivad CPTSi all kannatada.
Ilma et nad seda ise üldse teaksidki. 
Ja seda on raske märgata, kui ei tea, mida otsid. 
Samas in see isiksulik tuum. Nii tugevalt sees, et võimatu ignoreerida. Seda mõistmata ei ole võimalik CPTSiga elavat inimest adekvaatselt tajuda.

Nii et: kuigi pärlid on julkadega segamini, soovitan. 

Jurgis Kunčinas - Tūla (2025)

 

Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.

Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).

Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.

Eks siin ole suur roll ka keskkonnal - muidugi Vilnius (aga ma pole seal käinudki) ning nõukogude aja üsna jõledal reaalsusel, mis vast Leedus oma katoliikliku tausta ja naabrite tõttu vähe teistsugune kui Eestis (aga eestlasi mainitakse siin vast rohkem kui lätlasi). (Mingi kogemus on siin ka Ukrainast selle road tripi läbi.) Kõige sügavam mülgas on muidugi see parandusliku töö koloonia oma eripäradega.

Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.

“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)

Kij Johnson - Country Birds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selle autori loomega tahaks rohkem tuttavam olla, senised kogemused on olnud päris huvitavad. See tekst tekitas küll pigem segadust, alles teistkordsel lugemisel sai nagu midagi enda jaoks selgeks.

Kui ma nüüd õieti aru saan (või noh, kes mul keelab autori kavatsustest “valesti” aru saada, see on ilukirjandus, mis võikski pakkuda tõlgendusvabadust vastavalt lugeja kogemustele), siis see on tekst kehaga kohanemisest, vananemisest, teispoolsuse lootusest. Kõik need linnud, mis keha muutumistega ilmnevad, aitavad justkui mõistuse jaoks pehmendada toimuvat, ja noh, surm on muidugi linnuna ülestõusmine, see ei ole lõpp, see on jätkumine.

Tekst on siis esitatud sellisena, kus naine avastab aastate jooksul kõiksugu linde enda sees peitumas - nägemise halvenemisega ilmneb üks linnuke ta silmas, puusaprobleemi korral ragistab keegi luu juures, depressiooni puhul omakorda omad tegijad jne. Aga see teebki olukorra justkui kergemaks, paremini vastuvõetavaks. Ja noh, mis siis järgneb surmale (ei midagi).

Kadri Umbleja - Nelja Aastaaja Aed (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse võiduloo lugemise järel olin rahul, et alustasin kogumiku lugemist otsast alguse poole, muidu poleks see tekst vast nii esile kerkinud - kahtlemata kõige ilukirjanduslikum lugu siin loetud tekstidest, umbes nagu täiskasvanu noorte seas. Kui teised lood rõhuvad energiale, siis see on pigem filosoofilisem, arutledes rohkem üldinimlike või ka ajatute küsimuste üle, ulmeline külg on pigem butafooriaks, võimendajaks.

Eks seetõttu on vast arusaadav, miks žürii punktide järgi on tekstil sedavõrd veenev võit. Ma ise just sellist lugemisvara tihti ei valiks, aga tunnustada tuleb autori karakteriloomet ning jaapani klassikalise kultuuri käsitlemist.

“Samurai tõstis tassi huultele, laskmata end kiirustada. Esmalt hingas ta sisse aroomi - see oli magus, karge ja sügav, nagu kevadine tuul, mis libiseb läbi mägede. Ta rüüpas. Tee maitses korraga nii ergutavalt kui lohutavalt, kandes endas soojust, mis voolas läbi tema veresoonte südamesse. Selle esmased noodid olid värsked ja elavad, kandes vihjeid noortest värsketest teelehtedest ja mahedast aurust. Seejärel muutus see sügavamaks - kandes magusate puuviljade varjundeid, mida ta polnud osanud oodata. Lõpuks tuli peen mõrkjas järelmaik, nagu vihje mineviku varjudele, mis kunagi olid, kuid mida ei saanud enam tagasi tuua.” (lk 17)

“Ilu saab eksisteerida vaid siis, kui see võib hääbuda. See on elu loomulik kulg - sünd, õitsemine ja paratamatu lõpp. Ilu ei ole midagi, mida saab aheldada või paigale sundida. See on hetk, viiv - seda tuleb kogeda, mitte omada. Teie meister eksis - ilu ei saa kesta igavesti. Ilu peab voolama nagu vesi, mitte tarduma jääks, mis on unustanud, kuidas edasi minna.” (lk 35)

Kristi Reisel - Kuidas tappa bürokraati (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse teise koha tekst on lugu jaapani mütoloogia ainetel, aga seda tänapäeva võtmes, sidudes kokku yakuza ja bürokraatia. Noor kutt tahab saada kuulsaks palgamõrvariks - madal enesehinnang või moraalsed küsimused talle küll probleemiks pole. Selleks tahab ta liituda ühe kohaliku yakuza klanniga; tema pettumuseks saab ta proovitööks tappa ükskõik milline ametnik Statistikaametist ning selle kohta saada ametlik teadaanne. 

Suvaliselt valitud ametnik aga ei kipu siitilmast lahkuma. Kollanokast palgamõrvarile teeb aga paralleelse tööpakkumise munk - jällegi seal Statistikaametis tuleks üle anda mingile ülemusele üks paber. Munga poolt eriliselt pühitsetud paber. Kollanokk püüab nüüd mõlemat ülesannet omamoodi ühendada … ja avastab bürokraatliku aruandluse põrguliku mõju.

Tekst on paralleel autori teisele jutuvõistluse tööle - siingi avastab peategelane korraga maailma printsiibid, mis kulisside taga töötavad. Muidugi, Tartu tekstis oli probleem enamvähem kontrollitav, siis siin tekstis on probleemi lahendus vähe küsitav (aruandluse teema sidumine mütoloogilise õudusega …). Aga noh, on arusaadav, miks žürii hindas seda Reiseli teksti kõrgemalt - ikkagi eksootika vs maavillane, ja muidugi see sünge lõpplahendus.

Olles lugenud Reiselilt mitut teksti, hakkasin nüüd mõtlema, kes võiks olla ligilähedane autor - pakuks ehk Ave Taavetit, kes vast niisamuti püüab midagi argist näha ja avada vähe teistsuguse pilguga. Nojah, Taavet küll vahel kasutab fantaasialikke võtteid ja jääb eestilikku ruumi, Reisel tegutseb ka teadusliku fantastika maailmas. Aga noh, selline mõtteuid.

Triinu Meres - Teistmoodi tavaline (2025)

 

Autori esimene päris oma kõvakaaneline raamat - nüüdseks muidu kokku seitse teost, avaldamist on leidnud nii Sündmuste Horisondi kui Orpheuse Raamatukogu sarjades, lisaks Varraku ridades ning kahel puhul väikekirjastuste poolt. Jutte on ilmunud veelgi laiemalt, eri ajakirjades ja antoloogiates, seda nii tava- kui ulmekirjanduse omades. Ühesõnaga, ulmeautorina kahtlemata üks kogenumaid kirjutajaid.

Lugude keskmine hinne on 5,2. Nelja lugu olen varem lugenud (nendel keskmiseks 5,5), nö uute lugude puhul jääks keskmine 5,1. Jäin pikalt arutlema, miks ma ei vaimustunud nagu allpool linkidel mitmed lugejad - põhjus paistab olevat, et nö paremad lood sai enamasti palju varem loetud ning nüüd ei teinud ülelugemist (sest samaaegselt sai maadeldud Eriksoni Malazani maailmaga). 

Südamelugu 5/10

Kes sa oled? 4/10

Nahk 6/10

Päriselt minu 5/10

Reeturid 5/10

Teistsugune südamelugu 6/10

Tähtsad asjad 6/10

Rohelistest välisseintest plastakendeni 6/10

Mismoodi on olla keisrinna 6/10

Võtja 4/10

Roheline kivi 4/10

Preili, röövel ja koerad 5/10

Joosta oma varju eest 6/10

luua metsanduskooli raamatuaastablogi

algernon

pärdikute päevaraamat

reaktor

Jaagup Mahkra - Callenori raudne rusikas (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kolmanda koha lugu on üllataval kombel kosmoseooper - ma pole Mahkra loomega just ülemäära tuttav (jajah, äkki ikka peaks lugema ta sel aastal ilmunud proosakogu), aga pole nagu märganud, et ta oleks midagi sellist kirjutanud (kuigi jah, on üks Veenuse teemaline tekst). Ja noh, igavesti aus kosmoseooper, kuidagi … vanamoodsalt stiilne.

Lugu siis Rahulaevastiku halva kuulsusega kaptenist Rothost, kes on valmistumas hävitama mässajate laevastikku. Tänutäheks loodab ta pääseda pensionile Maa eliidi hulka. Ta ristlejal õnestub hiilida mässajate laevastiku laskekaugusele, aga siis … saabub teine Rahulaevastiku ristleja, mille psühhopaadist kapten nõuab Rotholt käskude täitmist, või muidu.

Puhkeb kaos ja mässuliste juht paneb äkitselt ilmunud ussiaugu kaudu minema. Rotho otsustab talle järgneda - ja tegevustik alles kogub nüüd tuure üles.

Nagu öeldud, stiilne kosmoseooper ning tegevusel on pidevalt punn põhjas, ja sellele saab vaid heameelega kaasa elada. Mingis mõttes süüdimatu seikluslugu, pole siin lugejale suuremaid õpetussõnu või mõtlemisainet, aga see pole antud juhul kuidagi miinuseks. Kogu tegevustik avaneb peategelase Rotho silme läbi ning ehkkki võiks ta puhul mõndagi … vabandavat leida (jajah, minevik), siis tegelikult on ta ikkagi pigem hallist tumedam tegelane, kelle tegevuse tagajärjed on põhjustanud üha suuremaid jamasid. Selles suhtes tore lahendus, ometi soovid, et Rothot tabaks ikkagi võrdlemisi leebe saatus või karistus … kuigi ta on paras õudus.

Põnev siis, millega peaksid esimese ja teise koha saavutanud lood üllatama, et ületada seniseid kuue punkti tekste (Tiigisoon, Reisel, Mahkra).

Kristi Reisel - Tartu on MINU linn (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse neljanda koha lugu on siit kogumikust loetud fantaasialugudest vast parim (ulme puhul võiks sama olla Tiigisooni tekst). Kui täpselt nimetada, võiks seda nimetada linnafantaasiaks, mis leiab aset - üllatus-üllatus - kaasaegses Tartus.

Noor neiu saab parkimistrahvi ning seejärel hakkab elu kihva keerama. Taga hullemaks, trahvi teinud kontrolör satub neiu uueks naabriks - ning see tungivalt soovitab trahv ära maksta. Neiu peab seda ebaõiglaseks - siis aga kohtab ta ühel öösel kodu lähedal üht imelikku peletist, mida tal õnnestub aga eemale peletada.

Ja noh, see peletis pärineb muistsest ajast, kui nõid pani oma lipakale kaasale (ja ühele kaupmehesoole) needuse - ning see nõia kaaslane on nüüd aastasadu püüdnud hävitada Tartut. Kui vanasti astusid talle vastu mungad, siis kaasaja tingimustes … parkimiskontrolörid.

Tõepoolest, parkimiskontrolörid, keda vahel võib kohata hängimas Tartu kesklinna tühjematel kõrvaltänavatel. Milline autori lennukus! Ühtlasi on siin ära seletatud Tartu ajaloolise linnavalitsemise eripärad ja miks praegu kombeks kohalikud omavalitsuste valimised päästavad elusid (kui sa muidugi liialt kauaks ei jää võimule).

Ühesõnaga, Reisel on kirjutanud päris vaimuka teksti, mis iseenesest võiks olla kas pikema või lühema romaani algusosa; nö Keränen täiskasvanutele või siis midagi fantaasiaaustajatele. Ja noh, Karlova on vast Tartu mõnusaim linnaosa. Lahe värk. 

Huvitaval kombel on see tekst saanud jutuvõistluse žüriilt sama palju punkte kui Tamme tekst, see paneb küll kulme kergitama.

Piret Raud - Pärlikarp (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu vanemast naisest, kes sõbrannaga töötab polikliiniku garderoobis - millised erinevad inimesed seal küll käivad. Tema eriliseks huviks on vaadata üleriiete taskutesse; mitte et ta sealt midagi näppaks, lihtsalt huvitav teada saada, mida inimesed kaasas kannavad, mida see nende kohta öelda võiks. Igasuguseid asju.

Aga siis jäi talle silma üks lesestunud mees, kes hakkas nüüd polikliinikus ravivõimlemist tegema. Ja tundus, et temagi jäi mehele silma. Kuid mehe taskud olid alati tühjad, ainult jope lõhnas sigaretisuitsu ja veel millegi järele. Kuidas küll saada vanahärraga jutule, enne kui tal ravivõimlemise seansid lõppevad?

Tekst pole just erilise puändiga (mida nagu ootaks selle autori puhul), pigem on see protsess kui juhtum. Kuidas üks … selline vanainimene olla võib, mis võib toimuda niisuguse igapäevase mutri sees ja taga. Noh, omaette maailm, nagu vast meie kõigi puhul.

Mia Lisette Tamme - Must Isand kõrvalkorterist (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse viienda koha luu on omamoodi paralleel Timo Talviku tekstiga: niisamuti puhas fantaasia ja ehk õrnalt võib aimata teatud arvutimänguloogikat - või noh, kui dimensioonide vahel liikumine sellisena võib tunduda. Ja eks sarnane seegi, et nö rahvusetu tekst (mida ilmestavad paar tekstis leiduvat anglitsismi).

Lugu siis sellest, kuidas üks neiu ei leia endale kuidagi õiget suunda oma elus, nii töötab ta peale keskkooli edukat lõpetamist ettekandjana jms. Peale järjekordset vallandamist kohtab ta kodumaja ees üht kummalist meest, kellega koos joob end purju ja puistab talle südat (kui nüüd järgmisel hommikul ärgates õigesti mäletab). Nagu selgub, osutub mees uueks naabriks ja nagu veelgi selgub, on tegu Musta Isandaga kolmandast dimensioonist. Oh üllatust, sellised asjad peituvad meie maailmas. Ja oh üllatust, kui inkognito Musta Isandat röövitakse, pressib neiu end talle seltsiliseks - ja tõepoolest, nagu neiu avastab omal nahal, on olemas nii teine kui kolmas dimensioon ning ootamatul kombel tuleb maailm päästa apokalüpsisest.

Tekst teeb mõneti nõutuks, just nagu oleks midagi ja samas kuidagi … üheplaaniline seikluslugu. Võibolla oleks seda õigem võtta YA fantaasiana ja ma pole sellise kirjanduse sihtgrupp, see nagu seletaks mõndagi; eks esmatutvus autoriga oli niisamuti selline nooruslik möll.

Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

 

Romaan, mille tegevustik leiab siis aset 10 aastat peale “The Crippled God” sündmusi - Genabackise kontinendi aladel, kus omal ajal alustas Karsa Orlong oma teed maailma muutmiseks. Mallick Reli impeerium on nüüd siin oma võimu kindlustanud, on veel metsikud maad Silver Lake’i taga, kus siis elavad erinevad … olendid: Teblor, Jheck, Saemdhi jms.

Korraga on need kõik ühinemas, et ühiselt inimeste aladele tungida - ning põhjuseks pole vaid vallutamishimu. Hoopis on lagunemas Jaghuti loodud iidne jäämüür, mis on hoidnud seni nende elupaikade tagust ookeani tagasi - ning jäämüüri hävinemine tähendab lihtsalt kõigi siinsete alade üleujutust. Nende pea müütiliste olendite juhid on juba mõnda aega plaane teinud ning plaanivad nüüd lõunapoolsetele tasandikele tungida.

Jäämüüri seisukorrast pole aga teadlikud impeeriumi jõud: nad küll valmistuvad konfliktiks, sest pingete tõus on selgelt tajutav. Impeeriumi sõjavägi on kümne aasta jooksul edasi arenenud ning hoolimata sellest tohutust elavjõust, mis neid arvatavalt ründab, on neil omad nipid sellega toimetulemiseks, ohjeldamiseks või koguni … nende aitamiseks. Silver Lake’i linnakesse saabub mõnekümnepealine merejalaväelaste rühm - koos enam kui tuhande palgasõduriga, kellega hiljuti vihast lahingut peeti, kuid nüüd on sõlmitud töövõtuleping. Mis küll ei tähenda, et palgasõdurid ei unistaks arveteõiendamisest nendega. Järve ümbruses toimub suur loomade ränne lõuna poole, ning neile järgneb olendite armee (koos järglaste ja mittevõitlejatega), kelle kaugeim eesmärk on jõuda Darujhistani. Sest see jäämüür laguneb. Ja Darujhistanis peaks olema üks enda jumala staatusse vastumeelselt suhtuv Teblor.

Romaani tegelaskonna võib lüüa laias laastus kaheks - lõunapoolsed inimesed ja põhjapoolsed olendid. Inimestest siis Malazani sõjavägi, Balki palgasõdurid (kel paistab olevat mingi side põhjapoolsetega) ning Silver Lake’i elanikud - need, kes veel mäletavad Karsa Orlongi märatsemist ning hiljem toimunud orjade vabanemist. Romaani vast nõrgeim külg on see, et millised üliinimesed need Malazani sõdurid õieti on - supersõdalased, aga ikkagi head inimesed. Emotsionaalselt muidugi kaasakiskuv lugeda, ratsionaalselt võttes aga vähe üle võlli. Varasemast dekaloogiast on siin esindatud seersant Spindle, kel juured koguni Bridgeburnerite juures (mäletamisväärt on küll tegevus “Toll the Hounds” romaanis sealsete väärastunud jumalakummardajatele vastu hakkamisel - millest küll midagi postituses ei kirjutanud). Muus osas on siis sõdurid ühel või teisel viisil peast soe seltskond, kelle ülesandeks on pea abercrombielikku kildu visata - ja olla samas moraalselt (enamvähem) õiglased. Mingil moel see väsitab, kuidagi liialt … positiivsed (aga eks see on Eriksoni nõrkus nende sõjaväelastega).

Põhjapoolne seltskond on muidugi kirju ning kirjumaks teeb seda Teblorite kuulsa Karsa Orlongi pärand - kes on tõstetud pea jumala staatusse, aga kes ei paista sellest põrmugi hoolivat (jajah, raamatu pealkiri, romaanis endas teda küll pole). Pärandiks on ka Orlongi vägistamiste tagajärjel sündinud järglased - tütred Teblorite hulgas ja siis on Rant. Segavereline poeg, kelle Orlongi vereõli kasutamise järel meelemõistuse hägustanud ema ajab ta minema Silver Lake’st ning kes on sirgumas oma vägistajast isa masti hiiglaseks. Rant suundub otsima Tebloreid, et oma sisemuses selgust saada - viis, kuidas ta nende probleemidega tegeleb, tekitab ühtaegu sõpru ja vaenlasi; ning ta äratab tähelepanu ka kõrgemates jõududes (nt War-Bitch, kes peaks olema ehk raamatu kaanekaunitar). Rant ei taha tappa ega möllata - kuigi mis tal üle jääb, kui vaja kaitsta end või sõpra. Rant on siis omamoodi vaste Malazani sõdurite moraalile, aga hoopis traagilisematel alustel (noh, omamoodi antiiktragöödialik tegelane - kui ma nüüd ära ei sõnu).

Aga nagu öeldud, siis jäämüüri lagunemine puudutab kõiki, nii on koos Tebloritega sõjateele ka teised olendid, kes ajalooliselt on üksteisega pigem vaenlased - Jheck, Saemdhi ja misiganes müütilised “rahvad”. Ja eks neil ole erinevad motivatsioonid lõunapoolsetel aladel edasi tegutsemiseks - mis seda üldist liitu just reaalselt ei tugevda.

Romaan on nö kergemalt loetav kui dekaloogia raamatud. Lühem, pole nii palju tegelasi ega tegevuskohti, peatükid on lühemad, aga samas peatükisiseselt pole sellist meeletut vaatenurkade ja maailmade vaheldumist.. Eks kuskil on juba mainitud, et see raamat võiks olla uuele lugejale vaat et sissejuhatuseks Malazani maailma - omal moel tõesti võimalik; eks siin küll mainitakse dekaloogias juhtunut, aga samas tekst loetav ka üsna iseseisvana. Ja seni on vähemalt jumalate ja üliolendite tegevus üsna tagaplaanil - korra küll ilmub Edgewalker kui ka lahutamatu paar Cotillion ja Shadowthrone; kuid nende osalus siinses romaanis jääb üsna hägusaks. 

Eriksoni agenda näib ühtaegu utoopiline (kokkuhoid ja teineteise aitamine) kui naturalistlik (sest elusolendid on oma tegevusega loodusliku keskkonna üsna tuksi keeranud - see on muidugi üsna tänapäevane uhhuuvaba tulevikuvaade).

Algselt triloogiana plaanitud sari on nüüd autori järgi kasvanud tetraloogiaks, ning äsja oktoobris ilmus sarja teine osa “No Life Forsaken” - mis varasema dekaloogiale omaselt on hoopis teise tegelaskonnaga ja kontinendiga.

Timo Talvik - Legendaarne Professor Jänespüks (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse seitsmenda koha lugu on puhas fantaasia, seda küll arvutimänguliku loogikaga. Erru saadetav ülikooli õppejõud mõtleb, et mida siis teha peale akadeemilist õpetamistööd ning talle meenuvad armastatud arvuti- ja rollimängud, mida ta varem ikka mängida sai. Imekombel ärkabki ta peale tööõnnetust ühes … mängus.

Seal on ta mängu sisenejana kõige alama klassi tegelane, ning kuidagi tuleb end üles töötada. Ta valib endale poolhaldja rolli ning tugevusteks saavad erinevad nö akadeemilised võimekused, näiteks eri keelte mõistmine (seda muuhulgas loomade-putukate puhul). Ja algab vaevarikas ning samas ka meelt lahutav (jajah, jänespüks) tõus selle maailma tegijate hulka, mille käigus tuleb eri liiki olendeid omavahel suhtlema ja teineteist mõistma saada.

Arvatavasti mõistan, miks jutuvõistluse hindajatele selline tekst meeldis - meelelahutuslik ja tempokas, lisaks nö inimlike väärtuste rõhutamine (nojah, mis on küll “inimlik” selles fantaasiailmas). Kui eelmised kolm lugu olid rohkem või vähem Eestiga seotud, siis siin on puhas fantaasiailm, või noh, minule täiesti tundmatu LitRPG esteetika.

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Manfred Kalmsten: Valrafn

 

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.

Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 

Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".

Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.

Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.

Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.

BAAS
Loteriis varem