Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni
ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud,
ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda
selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad
jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”),
need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia
laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna
süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende
nägemustega masendada...
“Duumioru” õnn ja õnnetus on see,
et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks
lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud
kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi
allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda,
pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited
varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.
Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel
kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa
tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda
maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”,
“Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse –
enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike
esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles
“Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku
minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille
puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud
kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust
need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus”
Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke.
Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe
autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi
– näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks
varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid
moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev
“Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul
viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on
Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul
edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?
“Duumiorus” on siis tähelepanu
eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale
tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”)
meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski
muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi
maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised
eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult
et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi
genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja
“Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid
otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid
kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada.
(Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale
Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu
baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni
tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse;
kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat
aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud
olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).
Mulle tundub, et selle maailmaga
jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos –
näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga.
Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub
hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad
üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega
splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta
elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena
pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist
on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis
inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas
väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla
sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe
kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas
loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja
edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab
Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või
piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.
Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest
ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida
paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal
Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne
Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu
käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad
tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale
“Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks
muidugi küllaga treida.
Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia
vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema
“Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema
loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au
ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”?
Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on
märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole
apsakas.
Lõpetuseks – tore, et kogumikku on
kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael
jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad
alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor
mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar