07 mai, 2015

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud, ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”), need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende nägemustega masendada...

“Duumioru” õnn ja õnnetus on see, et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda, pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.

Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”, “Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse – enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles “Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus” Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke. Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi – näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev “Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?

“Duumiorus” on siis tähelepanu eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”) meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja “Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada. (Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse; kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).

Mulle tundub, et selle maailmaga jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos – näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga. Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.

Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale “Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks muidugi küllaga treida.

Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema “Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”? Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole apsakas.

Lõpetuseks – tore, et kogumikku on kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.

Kommentaare ei ole: