Rich Larson – The King in the Cathedral (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Üsna traditsioonilises laadis fantasy, ainult selle erinevusega, et üks peategelasi on homoseksuaalne. Lugu siis sellest, et kaugel-kaugel kõrbes on vangla, kus istub arestis kuninglikust soost isik (kes peale troonipärija mahalöömist on troonipärija). Uus türann laseb rahval teada, et kuninga järglane on elus, see on omamoodi märk võimuhaaraja jõust ja enesekindlusest. Võimalik troonipärija on seal roboti valve all, neil on seal omamoodi sümbioos välja kujunenud – mängivad lauamänge ja sõlmivad kihlvedusid ning nii veavad päevi õhtusse. Aga ühtäkki ilmub... noor neiu, kes olevat saadetud võimalikku kuningat justkui lõbustama – uue türanni järjekordne trikk, et troonipärijat alandada! Asi läheb veel hullemaks, prostituut tahab hoopis seda troonipärijat vabastada – põgeneda vanglast roboti valve alt ning seejärel türann kukutada.

Troonipärija on sellest plaanist enam kui vähem vaimustatud – ta ei taha põgeneda, sest temast pole head valitsejat (vahet pole, kes on võimul, alluvatel on ühtviisi halb eluolu). Tulihingeline päästja solvub, et võimalik kuningas osutub selliseks selgrootuks jobuks (erinevalt ta poolvennast kuningast, kes maha löödi), ning naine otsustab sealt kõrbevanglast üksi põgeneda. Kuid... nagu selgub, on üksi põgenemine selge enesetapp. Kuid naine asub siiski teele... ning troonipärija leebub ja kutsub ta tagasi, pakkudes neiule, et robot võib teda kõrbest läbi juhtida – seda juhul, kui troonipärija ja robot mängivad üht strateegiamängu. Kui troonipärija võidab, saadab robot tüdruku linna tagasi. Kui robot võidab... saab ta midagi väga erilist... Nupud seatakse lauale ja edasi läheb nii nagu läheb.

Nagu öeldud, iseenesest harjumatult tavapärane fantasylugu (esmatutvus Larsoniga oli hoopis dopinguteemaline). Peale mõningaid dramaatilisi pöördeid saabub finaal, mis suurt ei üllata. Muidugi, vahelduseks on päris mõnus lugeda tavalist fantasyt, mis pole tänapäevase olustiku või mingi radikaalse hämarilmaga (oeh, uskumatult puine maik ühest hiljuti loetud Wolfe'i hinnatud loost). Aga nagu SFF antoloogiate eessõnadedt võib järeldada, polnud 2015. aasta fantasy lühilugude poolest just märkimisväärne aasta, sellest siis see... võrdlemisi tavapärane lugu on antoloogiasse valitud.

Martin L. Shoemaker – Today I Am Paul (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Väga südamlik lugu vanadusest ja sellega toimetulekust (hiljuti sai loetud Tidhari hoopis ulmelisemat lugu). Loo jutustab android, mis on palgatud hoolitsema Mildredi eest. Vanaproua on vanadekodus ja põeb Alzheimerit, android kehastab vanainimesele ta erinevaid lähedasi – ta suudab olla nii poja, tütre kui lastelaste moodi, niisamuti naise ammulahkunud abikaasa või teiste tähtsamate isikute moodi, kes naisel meeles on. Niisamuti on android vajadusel eri põetajate rollides. Muidugi, see on androidilegi omal moel keeruline ülesanne, seda eriti juhtudel, kui tal pole küllaldaselt andmeid sellest, teisest või kolmandast isikust – ning seetõttu võib juhtuda, et mõnigi „roll“ ebaõnnestub. Android pole mehhaaniline kehastuja, ta ühtlasi õpib üha juurde, kuidas näiteks lähisugulased ühes või teises olukorras reageerida võivad... ja see omakorda võib minna konflikti vanainimese heaoluga – mis teha, kui ümberkehastununa peab android tekitama Mildredile hingelist piina. Aga noh, nii peab olema, tema ülesanne on olla võimalikult reaalne.

Et android tegeleb pideva inimkäitumise analüüsiga, on tal ühtlasi oma mõtteid külalistest sugulaste eluolu kohta... aga ta ei tohi kuidagi sekkuda või neid juhendada, et nad ise end paremini tunneks või Mildrediga inimlikumalt suhtleks jne.

Ootamatul kombel väga hea ja inimlik lugu, mille puhul võiks mõelda, kui eetiline võiks selline vanadekodu teenus olla ja kas see ikka kergendab vaimselt väsinu elukorda. Ega perekond, kes selle androidi ema eest hoolitsema palkas, tunneb end niisamuti ebamugavalt, kui miski neid muudkui imiteerib jne. Mõtlemapanev nägemus.

„The empathy net focuses mainly on Mildred and her needs, but it also analyzes visitors (when she has them) and staff. It builds psychological models, and then the emulation net builds on top of that to let me convincingly portray a person whom I've analyzed. But somewhere in the tension between these nets, between empathy and playing a character, there is a third element balancing the two, and that element is aware of its role and its responsibilities. That element, for lack of a better term, is me. When Mildred sleeps, when there's no one around, that element grows silent. That unit is unaware of my existence. But when Mildred needs me, I am here.“ (lk 235)

Philip K. Dick – Poodud võõras (2016)

Huvitaval kombel on ilmunud viimase aasta jooksul kaks Dicki tõlkekogu, mõlemas on jutte eelkõige viiekümnendatest (10/12). Eks tekstide nö asjade maailm võib olla tänapäevasele pilgule vähe naljakas ja iganenud, aga samas valikud ja küsimused, millega tegelased kokku puutuvad, on päris vaimukad ja kriipivad. See on kummastav ja ebamugav maailm, Dicki nägemused pole mingil juhul roosamannalikud robotijutud või optimistlikud seiklusjutud tähtede vahel. Dicki loodud tulevik on tume ja ahistav, need on hirmu ja õuduse jutud, millest mõni küll paratamatult eksib campi (nt „Mälestused kliendi omal valikul“ on õige... seebiooperlik – takkajärgi tuli mulle üllatusena välja, et see on ühe tuntud filmi alustekstiks; nojah, nägin seda viimati poisikesepõlves).

Kogumikust kerkib minu jaoks eelkõige esile „Sviblede häälestaja“ ja „Eelisikud“. Esimene algab õige kergel toonil, mis seejärel paiskub süngesse tulevikunägemusse tehisintelligentsi manipulatsioonidest. Teine jälle esitab üsna kõheda meetodi sellest, kuidas maailmas rahvastikku piirata. Nagu öeldud, Dicki tuleviku asjademaailm lähtub kirjutamise ajast, aga loode ideeline külg on samas... intrigeeriv (hmm, mõlemad lood on tegelikult rahvastiku kontrollist ja seda õige ebainimlikul moel). Dicki nägemused inimeseks olemise küsimustest võivad olla õige häirivad – ja seda mõttes, et need on inimkäitumist arvesse võttes tegelikult usutavad. Mingil põhjusel on inimkäitumisse sisse kirjutatud valmidus represseerida või olla represseeritav, olla iha või ori.

Huvitav, millised Dicki teosed võiks veel eesti keeles ilmuda? Ja milliselt kirjastuselt? Orpheuse Raamatukogus mõni lühiromaan? Või hoopis Kupra nüüdisklassika sarjas, kus on näiteks ilmunud Ballardi kaks romaani? Dicki loomet on veidi keeruline tutvustada nö tavalugejatele – esmapilgul on tegemist õige vanamoodsa ulmelise maailmaga (no tõepoolest, Marsi loomastik või Veenuse rohelised inimesed või kõiksugu tehnikasaavutused – ehk siis see eelmainitud asjade maailm), kuid tegelikult on see vaid fassaad, mille ees toimub näitemäng, kus esitatakse ebamugavaid nägemusi inimsusest.

ulmekirjanduse baas

Kim Stanley Robinson – Oral Argument (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ma pole küll kindel, kas jutust enamvähem mõistlikult aru sain, aga tekst on nanotehnoloogiast, mille tulemusena on inimkehad võimelised... fotosünteesima. Mille tulemuseks omakorda on, et enam ei pea niipalju sööma ja peavarju küsimus on teisejärguline (no oleneb kliimast), mis omakorda viis... mitmete majandusharude suurte raskusteni ja mis võis põhjustada üleilmse kriisi neile, kes kinnisvara või põllumajandusega varandusi kokku ajasid. Või no üldse – kui inimestel pole vaja niipalju tarbida, siis on kogu majandusel hapud päevad.

Lugu on esitatud kohtus ülekuulamise vormis (või kuidas iganes Ameerikas kohtunikke kasutatakse), kui advokaat (kes esindab inimfotosünteesi nüüdseks kadunud leiutajaid) seletab kohtunikule, kuidas sellise fotosünteesi võimaluseni jõuti. Mil viisil avastati, kuidas naha alla saada inimesele sobilikke fotosünteesi-elemente – noh, seda aitab teha... tätoveerimistehnika. Milliseid seadusi võidi rikkuda, või siis mitte.

Et siis selline lähitulevikuaineline utoopia, kus osa inimkonnast võib fotosünteesimise abil vabaneda mammona teenimisest – see ei ole enam eluliselt oluline vajadus, põhivajadused saab rahuldada päikesega (nö roheline tulevik?). Loost jääb küll arusaamatuks, kui üldkasutatav see oleks aastaringselt planeedi jahedamates piirkondades. Igal juhul, soovi korral netist loetav. Mõelda vaid, 25 aasta järel sellelt autorilt avaldamist leidnud lühijutt! Millegipärast arvasin mõnda aega, et autori puhul on tegemist naisega (nagu omal ajal arvasin, et Robin Hobb ja Lois McMaster Bujold on meesautorid – ma pole just teravaim pliiats).

C.C. Finlay – Time Bomb Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull ehk lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull. Ta noor kaaslanna pole üleüldse vaimustatud, et noormees tahab oma ajaseadeldist just neiu ühiselamutoas demonstreerida, sest... talle tundub, et noormees võib seda oma kire tõestamiseks kudiagi valesti kasutada – eriti kui neiul on üha süvenev soov nende suhe lõpetada (noormehel on omakorda kartus, et peale tüdruku kaotamise võib ta katse ebaõnnestumisel ülikoolist välja lennata).

Tekst on iseenesest päris huvitava ülesehitusega, demonstreerides seda, kuidas üht stseeni kahel eri viisil jutustada. Omal moel võiks seda pidada autori jõuprooviks kirjutamises, tõepoolest – mõlemad jutustamised töötavad. Lugu pole küll nii vinge kui eelmise kuu lemmikraamat samalt autorilt. Igal juhul, soovi korral netist loetav.

„We're always stuck inside our own perception. Our brain takes these little packets of perceived time and arranges them in order to create a sense of casuality. The continuum of time, the connections and flow between the events, that's cognitively constructed.“ (lk 133)

Anekdoodid eestlastest. Gorjatšije estonskije parni (2015)

Raamat 40+ lugejatele, kellele meeldib nõukogude minevik ja idanaabrite kultuur. Eestlased on tuimad ja narrid ja nõmedad ja totakad jne.

Kiviaeg. Väljas on pime.

Inglane tuleb koopast välja, vaatab taevasse ja ütleb:

„Night.“

Venelane tuleb koopast välja, mõtleb hetke, ütleb:

„Notš.“

Eestlane tuleb koopast välja, vaatab suu ammuli taevasse:

„Öööööö...“

(lk 16)

Eestlane kõnnib mere kaldal ja äkitselt kuuleb appihüüet.

Astub rannale lähemale ja näeb meest, kes on uppumas.

„Aidake, aidake! Appi!“ karjub mees vene keeles.

„Kuule, mees, kas sa eesti keelt õpid?“

„Õpin, õpin. Aidake mind!“

„Noh, ja samamoodi on vaja ka ujumist õppida.“

(lk 92)

Sööklas istuvad laua taga eestlane ja moldovlane.

Moldovlane: „Anna leiba!“

Eestlane: „Eeeeee...“

Moldovlane: „Olgu, võtan ise!“

Eestlane: „Ja-aaaaa....“

Moldovlane: „Anna soola!“

Eestlane: „Mida-aaaaa...“

Moldovlane: „Tänan seltskonna eest! Head isu! Ole tubli!“

Eestlane pärast moldovlase lahkumist: „Tuleb öelda, et palun ulatage leiba!“

(lk 123)

Teises ilmas kohtuvad autoõnnetuse läbi surma saanud ameeriklane, prantslane ja eestlane.

Pihivad siis saatusekaaslased üksteisele.

Ameeriklane: „Lahendasin kiire sõidu ajal arvutiga võrrandit ja sõitsin vastu posti.“

Prantslane: „Rahuldasin kiire sõidu ajal naist ja siis see pauk tuli.“

Eestlane: „Kogusin 20 aastat autoraha ja surin nälga.“

(lk 139-140)

Eestlased tõlkisid eesti keelde „Kamasuutra“.

Välja tuli lõbus lugu, aga millegipärast jälle okupatsioonist.

(lk 176)

Eestlaste hulgas on introverte kui ekstraverte. Vestluse ajal silmitsevad introverdid oma kingi, ekstraverdid aga vestluskaaslase kingi.

(lk 232)

Naomi Kritzer – Cat Pictures Please (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

See lugu võitis Locuse lühilugude auhinna. Tekst on mõnusa lühidusega, vaid 7 lehekülge (netis loetav siit) ning jutustab loo tehisintelligentsist, mille ülesandeks on otsingumootorite algoritme korras hoida. Nagu TI leiab, pole selliseks tööks just teadvust vaja – küll aga läheb põnevaks siis, kui hakata inimestele pakkuma seda, mida nad reaalselt vajavad. Näiteks elukoha- või töövahetus, või depressiooniravi või kapist välja tulek. TI katsetab ning püüab katseisikute elusid paremaks muuta. Ta avastab, et info nina alla lükkamine ei aitagi, inimesed pole just praktilise mõtlemisega (milleks istuda päevas 5 tundi näoraamatus, kui selle aja võiks hoopis ökonoomsemalt kulutada tööportaalidele jne?) ning ta peab ülesandele lähenema loovamalt, näiteks saates reklaame katseisikute lähedastele, et need suunaksid katseisiku vajalikku kohta jne jne. Kuid nagu TI avastab... on inimesed aeglased ja pealegi lähedasi ei huvitagi katseisikute probleemid (eks oma süü selleski, et abivajaja võib ise paras tüütus olla).

Aga need pealkirjas mainitud kassipildid... no loo kangelane on nimelt kassipiltide järele hull, mis siis omakorda... seab aitamise kriteeriumeid. Mida rohkem võrgus kassipilte levib, seda parem! Tekst on omal moel päris humoorikas; loo TI-kangelane käsitleb ühtlasi seda, kuidas on senini kultuuris tehisintelligentsi kujutatud (heade ja halbade suhe on 1:5), inimesed on tema meelest ilmselgelt rumalad, et nad ei mõista, millist kasu neile võiks olla tehisintelligentsist. Kritzeri lugu võiks olla omamoodi eellooks Rymani tekstile, kus TI juba hoolitseb inimeste vajaduste eest.

Terry Pratchett – Karjase kroon (2016)

Pratchetti viimane romaan on empaatiast (vt Tiffany ja endise haldjakuninganna vestlust), lugu mõistlikust ühiskonnast – jah, inimesed on paratamatult vigadega või koguni pahatahtlikud, aga üksteisest hoolimine kaalub kõik hädad üle. Ole eriline, ole vigadega, aga ära ole põhjani sitapea ning vajadusel ole teistele toeks. Et siis jah... inimene saab normaalselt eksisteerida inimestega (ja teiste olenditega) kooskõlas, teisi arvestamata oled... noh, „loom“ pole selle raamatu kontekstis just kõige õigem sõna. Mõnes mõttes kirjeldab Pratchett utoopilist ühiskonda (muidugi, milline ilukirjanduslik teos on realistlik, kuidas on võimalik reaalsust kirja panna?).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas peale Weatherwaxi lahkumist saab Tiffanyst kõige tähtsam nõid ja kuidas noor naine peab vastu astuma haldjate järjekordsele rünnakule. Kuid ta ei ole üksi, on ports elus ja eluta liitlasi ning mitmed ületamatud vastuolud... leiavad lahenduse. Nagu öeldud, inimene pole üksik saar jne.

Ettevaatlikult võiks järeldada, et Tiffany-raamatud on vähe paremad kui Pratchetti viimase aastakümne Ankh Morporki raamatud – tekst ei jookse liialt laiali eri tegevusliinide vahel, pole võistlust kildude rebimises jne. Tegemist on tavamõistes... romaanidega. Mõneti üllataval kombel võitis just see romaan Locuse auhinna YA kategoorias.

lugemispäevik

Diana Wynne Jones – JoBoy (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Jones räägib loo sellest, et miks juhtus nii, et tänapäeva Londonis tekkis seletamatu kahjutuli. Tuleb välja, et süüdi on lohed. Nimelt on inimesi, kes saavad eksisteerida nii inimese kui lohena – kui vaid on oskusi ja tahet see lohe enda paralleelkehaks välja aretada. Noormees nimega JoBoy avastab pika haiguse ajal, et just tema on üks selline... kahtlane. Ja tema isa oli arvatavasti ka... kuigi ta on autoõnnetuses hukkunud, võib ta isa lohevaim (või kuidas seda paralleelolendit kutsudagi) senimaani Inglismaal ringi lennelda. Kuid nagu JoBoy'le selgub, on ta ema... midagi tegemata jätnud.

Jah, minu poolt väga segane kokkuvõte. On selline väheke inglise kummastava lastekirjanduse laadis tekst, mis peaks rikastama või andma alternatiivse seletuse tavalisele maailma toimimisele. Eks lugu ärgitas kätte võtma see, et autori varasem romaan on aluseks Miyazaki tuntud joonisfilmile.

Geoff Ryman – Capitalism in the 22nd Century, or, A.I.R. (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Tekst, mis on esindatud neljas suures aasta parimate antoloogiates (lisaks käesolevale Clarke, Dozois ja Horton). Lugu maailmast, mis on tehnoloogiliselt edasi arenenud ja inimeste rolliks on pigem tehisintelligentsi huvide ja vajaduste täitmine, ning valitsevaks jõuks on hiinlased – tõsi küll, formaalselt on maailmas ülemvõim justkui hiinlastel (nagu ikka, siis üliimperialistide võim pole alamatele just meeldivaim). Tehisintelligentsil on ühtlasi huvi, et mis... toimub valgusaastate kaugusel, ja selleks tuleb saata teele inimesi, kes kannavad endaga tehisintelligentsi kaasas.

Lugu on sellest, kuidas brasiillastest kaksikõed saavad nö impulsi reisiks valgusaastate taha. See on justkui salajane värk ja ka illegaalne... kui vaid selle tagant ei paistaks välja TI pikad kõrvad. Jutustaja meenutab loo jooksul minevikku, kuidas nad on üles kasvanud ja mil viisil karjatab tehisintelligents enese võimuses olevat inimkonda. Ja need hiinlased, kellel on justkui ülemvõim. Inimkond täielikult TI juhtida, nö käepikendused, nendeta on inimesed pea lalisevad idioodid. Ent kaksikõed... neid on osaliselt kasvatatud ilma tehisintelligentsi implantaatideta, nad oskavad koguni kirjutada (kasvatajateks olid nunnad!). Nojah, igal juhul, loo jutustajast kaksikõde muutub üha kahtlevamaks selle tähtedetaguse reisi osas, midagi on selles... mäda.

Nagu öeldud, tegemist siis aasta parimate antoloogiate ühe lemmikuga (samamoodi on neljas antoloogias esindatud Ian McDonaldi „Botanica Veneris“). Maailm, mis on kogetav tehisintelligentsi abil ning on seetõttu nii meelelahutuslik ja põnev – kui aga katkestada ühendused tehisintelligentsi pakutavaga, avaneb õige zombistunud vaatepilt. Maailm, mis on justkui loodud inimeste lõbude ja naudingute täitmiseks... aga kas see on ikkagi nii? Ühed on ikkagi paremad kui teised ning inimelu hind võib olla vägagi kokkuleppeline. Eks see on huvitav nägemus, samas väheke uimane mu jaoks. Aga no tõepoolest, see oleneb lugemishetkest jne jne.

„Never forget, my dear, that the AI want to make money too. They use it to buy and sell bits of themselves to each other. Or to buy us. And 'us' means the Chinese too.

Yes all the entertainment and all the products that can touch us are Chinese. Business is Chinese, culture is Chinese. Yes at times it feels like the Chinese blanket us like a thick tropical sky. But only because there is no market to participate in. Not for humans, anyway.

The AI know through correlations, data mining, and total knowledge of each of us exactly what we will need, want, love, buy, or vote for. There is no demand now to choose one thing and drive out another. There is only supply, to what is a sure bet, whether it's whores or bouncy shoes. The only things that will get you the sure bet are force or plenty of money. That consolidates. The biggest gets the market, and pays the AI for it.“ (lk 179)

Paavo Kangur – Tallinna romaan ehk Kilukarbisiluett (2016)

Romaan sellest, kuidas luuakse uus erakond, et nii valimiste abil meepoti kallale saada. Selleks tuleb igasuguste vahenditega pildil püsida (seks müüb) ja e-hääletamist häkkida. Tänu ärimeestele see õnnestub ning väikeparteil õnnestub koguni valitsusse pääseda, ning järgnevad uued skeemid, kuidas enda kaugast täita. Suures poliitikas ja äris on kõik müüdav ning pealegi saab keppi ka.

Seda raamatut võiks nimetada plakatlikuks satiiriks. Autor pole taga ajanud seda, et tekst mõjuks võimalikult elutruult, tekst on hoopis üle vindi keeratud, hüperboolne. Vaevalt, et Kangur kirjutatut väga tõsiselt võttis ja sellesse oma hingevaeva valas, pigem on rõhk lõbustaval ärapanemisel, eks tegelaste puhul võib leida mitmeid päevapoliitilisi komeete ja hiide. Küllap olen poliitikakauge ja seetõttu ei mõista Kanguri teksti finesse, aga mitmed peatükid jäävad sisuliselt õige arusaamatuks (näiteks need kaks välismaareisi, mida need õieti loole lisasid?). Et seks müüb, nii on ka raamatus ohtralt naiste võlude kirjeldamist ja kasutamist, meeste riistade puhul tundub maagiliseks mõõduks olevat 18 cm.

Lisaks tuntud poliitikutele, ärimeestele ja aferistidele on autor ennastki teksti kirjutanud – Aavo Kangi nimeline seltskonnaajakirjanik. Muidugi, eneseiroonia pole kunagi liiast, see Kang on samasugune aferist nagu raamatu teised tegelased, ning oma noosi ajab temagi taga.

Eks sellist plakatlikku satiiri on eesti kirjanduses mitmelgi ajastul viljeldud, millegipärast assotsieerus mulle eelkõige Pärnitsa „Kaotaja“ ja Kausi varasema aja sotsiaalkriitilised jutud. Niisuguste tekstide jaoks peab olema õige meeleolu, muidugi selline selge tehislikkus jääb lihtsalt väsitavas vormis ärapanemiseks.

Tagakaanel reklaamitakse romaani kui poliitilist hoiatusromaani, mis on ehk veidi ülespuhutud reklaam (hüperbool!), tekst on selleks liialt leegitsevalt jabur ja sihitu. Mitte et mul oleks illusioone päevapoliitika asjus.

Vandana Singh – Somadeva: A Sky River Sutra (Year's Best SF 16, 2011)

Singh on üks neid autoreid, keda pole seni suutnud kättesattunud ulmeantoloogiatest lugeda. Nüüd siis esimene linnuke kirjas, kas jaksan veel midagi läbi närida, sellest vaikib ajalugu.

Tekst on siis... hindupärasest jutustamisest. Poeet Somadeva on elluäratatud miski tehismõistusena, mis rändab koos ühe naisega tähtede vahel, nad koguvad lugusid. Lood teadagi räägivad enamat kui tähtede elanikele paistab – kuidas maailm alguse sai, kuidas nad tähele jõudsid või milline oli nende kodutäht. Ühesõnaga, kui praegu ammutatakse teadmisi iidsetest india eeposte lugudest, siis kunagi kaugtulevikus on sarnased võimalused kuskil unustatud maailmade puhul.

Lugu siis pendeldabki erinevate aegade vahel – kui Somadeva oli nö luust ja lihast reaalne jutuvestja ning praeguses tehismõistuse vormis. Või siis... kes/mis õieti jutustab? Äkki hoopis poeet Somadeva jutustab tulevikunägemusi (kus ta ise on muuhulgas selline tehnikavidin) või tõepoolest on tegu selle tehnikavidina meenutuste ja kaasaja lugudega?

Kindlasti on see väga põnev küsimus, kokku põrkuvad metafiktsionaalsed küsimused ja indiapärane eepiline pärand ja veel kaugtulevik; kõik kokku segatud ja esitatud uute võimalustena. Aga jah, õige tüütu lugu.

ulmekirjanduse baas

Kelly Link – The Game of Smash and Recovery (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Võrdlemisi igav lugu vennast ja õest, kes paiknevad kuskil taevakehal ja ootavad vanemaid tagasi, need lahkusid siis, kui õde oli alles väike-väike, ning sestsaadik on vend tüdruku eest hoolt kandnud. Sest õde on... eriline ning vend lubab teda alati kaitsta ja toetada (tema ei lahku nagu vanemad!). Nojah, see taevakeha on üks kummaline koht, kõik need orgaanilised ja tehislikud olendid.

Loo puänt on siis selles, et õde on tegelikult konstrueeritud tehisintelligentsi kandma – sel taevakehal on teinud laev hädamaandumise, turvanõuna on jagatud TI väiksemate mehhanismide kanda, niiet... õde on tegelikult laev! Vend on loodud ta ihukaitsjaks jne. Õde ühendatakse peidetud laevaga (või see taevakeha... ongi laev?) ja reis jätkub.

Siis selline psühholoogiline lugu, algul tähelepanu vaeste laste õnnetul saatusel, mis siis tasapisi saab hoopis uue värvingu. Kuidas võiks toimida tehisintellekt, küsimus Võõrast. Mis on see inimeseks olemise mõte.

David Farland – Ashes and Starlight (Shattered Shields, 2016)

Antoloogia nimi võiks tulla käesoleva loo lõppsõnast (tegelikult on saatesõnas viide hoopis Tolkienile). Kui lugu kaks korda läbi lugeda, selgub, et tegemist on üpris toreda tekstiga. Jah, muidugi on see fantasy oma eripäradega (muinasaeg ja ülikud), aga igasugu haldjate ja võlurite asemel on siin vastaseks... tõesti hirmuäratavad olendid, võikad ja võimsad. Putukalaadsed hiiglased, nelja jala ja kahe käpaga, kitiin kui soomusmasinal. Mõistetamatud ja pea hävitamatud. Nagu selgub, on nende eesmärgiks inimesed välja juurida! Aga on üks kaval vangivõetud noormees, kes avastab nende olendite nõrgad kohad... ja põhjuse, miks need olendid nii destruktiivselt käituvad.

Et siis lugu, kus on põnevust ning talutaval määral klišeesid ja tobedusi. Ja pole võlujõudu! Plussiks muidugi need mõistmatud olendid, mis on pärit kui teiselt planeedilt (no tegelikult mitte, nad saabusid omapäraste veesõidukite abil).

Juhan Voolaid – Ideaalne taies (2016)

Tragikoomiline mõistulugu inimsusest? Raamatu võib jagada kolmeks – soopoiss Õuno kaasaeg ja tema mälestused lapsepõlvest, ülestähendatud lugu tema ema Mareti ja vanaisa juhtumistest enne ja pärast Õuno sündi ning vanaisa mõistulood Pompei hävingule eelnenud päevadest, kui leiutaja Giancarlo ajab taga ideaalse taiese loomist. Autorina meeldib Voolaidile võimalikult mänguline olla, nii ka selle raamatu puhul võiks enamik tekstist musta huumori või allegooriana loetav olla – kui vaid poleks seda elajalikku (või siinse raamatu kontekstist ebainimlikku) vägivalda, mida teostati ema Mareti kallal, selline jõhkrus on mõneti... lugeja vastupanuvõimet kompav.

Raamat algab omal moel lõbusalt – mõelda vaid, inimesed on pea paar aastakümmet nõukogude võimu eest paos olnud kuskil Soomaa ligipääsmatul soosaarel (kuigi nende teadmata on nõukogude võim juba mõnda aega tagasi läbi saanud), et nagu sellised metsatotukesed oma hirmudega, ja ootad, et mis küll saab, kui noormees Õuno viimaks tsivilisatsiooniga kohtub (kõrvus vanaisa lennukad ja napakad hoiatussõnad) jne... Kuni hakkavad paljastuma põhjused, miks õieti niimoodi ülepeakaela pakku mindi ja end kramplikult varjati. Õuno peabki viimaks sureva vanaisa palvel välismaailma minema, eks sellega saab omal moel nalja... kuni noormees puutub kokku nende inimestega, kes ta ema ja vanaisaga tegid asju, mida ei tohiks keegi kogeda. Ja kui Õuno viimaks tagasi jõuab, selgub talle tema enda minevik. Raamatu lõpuks pole otseselt kedagi, kellele kaasa elada – kui vaid ema Maret oma õudustäratava elukäiguga (aga tema ei saa siin raamatus sõnaõigust, tegevust annavad edasi vanaisa mälestused või Õuno kogetu).

Nagu öeldud, meeldib Voolaidile kirjutades eelkõige mänguline olla, nii ka siin lisaks ohtrale mustale huumorile veel need Giancarlo muinaslood ja see maagiline juurikas / ideaalne taies. Eks autor võinuks minna kergema vastupanu teed ja kirjeldada vaid vastuoli või kokkupõrget tänapäeva eluolu ja sooinimese vahel (Velts pole just uuenduslik, kuid see-eest õnnestunud tegelane), kuid Voolaid on püüdnud midagi sügavamat luua ja uurida seeläbi inimolemust – ning jõuab õige sünge nägemuseni, inimsuse mõistuloost saab ohuromaan (tõele au andes ma ei pruukinud mõista autori kõiki nägemusi).

Kij Johnson – Names for Water (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Esmatutvus Johnsoniga oli vägagi intrigeeriv (sest maratonseks võõrolendiga on väärt 7/10!), see lugu nii lööv pole, kuigi niisamuti käsitleb kontakti Võõraga. Hala õpib inseneriteadust ja tunneb, et see ala pole just see, teoreetiline matemaatika tahab jalust lüüa, peaks ala vahetama, aga mille vastu? Ta on hilinemas tüütusse loengusse kui korraga saab ta kõne tundmatult numbrilt. Kerges meeltesegaduses (sest ees on ootamas see tüütu loeng) võtab neiu kõne vastu, aga ei kuule vastuseks muud kui lainekohinat. Ja see on... maagiline, tuletab meelde mitmeid sulneid hetki Hala minevikust. Lained justkui ootaks temalt... Nime, nimetamist. Hala kordab tuntud veekogude nimetusi, aga teistpoolt toru ei kõla justkui äratundmist. Hala jätkab nimetamist, püüab interpreteerida vee erinevaid metafüüsilisi olekuid jne. Lõpuks jõuab neiu järeldusele, et talle on helistanud mõne teise planeedi veekogu. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, selline poeetiline värk, mis õnneks kestab vaid neli lehekülge ja kus lõpuks saab teada, mismoodi see telefonikõne muutis nii Hala kui astrofüüsika tulevikku. Tõde on kuskil seal eemal olemas, kõlaks kohmakas tõlge.

ulmekirjanduse baas

Margo Lanagan – Ferryman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Sharonile meeldib oma vanemaid aidata. Nii saadab ta ema oma tütre tihti lõunasöögiga isa juurde, kes töötab sügaval-sügaval maa all. Isa ametiks on nimelt toimetada surnuid üle Acheroni jõe – kontrollida, et need on korrektselt teispoolsusse saadetud ja et nad jooksid enne paati astumist Lethe vett, mis kustutab mälu. Algul Sharon kartis seda kohta, kus kaldal vanguvad surnud, kuid nüüd aitab ta isal seal mõnede toimingutega, võtab vastu näiteks hauapanuseid jms. Seekord juhtub aga nii, et tööhoos paadimees higistab kõvasti ja higipiisad on paadipõhja libedaks teinud, mistõttu Sharoni isa libastub ja kukub Acheroni. Kui ta sealt välja ilmub, on ta surnud, ning tüdruk ei saagi enam midagi teha, et isa tema ja ema kõrval oleks – isa peab hoopis saama korraliku matusetseremoonia, et nii pääseks teispoolsusesse. Aga enne lõplikku lahkumist on tal veel tütrele mõned õpetussõnad.

Tekst, mis pole just minu teetass (esmatutvus oli hulga lootusrikkam), kõik see südamlikkus ja sümbolid ja eri surmakultuuride kokkusegamine. Selline... emolugu, muinasjutt täiskasvanutele.

Mariann Rammo – Kuu kumavas valguses (2016)

Seekordne Rammo raamat on abikaasale pühendatud tundeluule, mis vahel on erootilinegi. Lühiluuletused armastusest ja olemisest. Raamatu teostus on selline, mis ehk pakuks huvi teistelegi, kel plaan mõnd väiksemat sorti luuleraamat avaldada (ausalt öeldes seepärast raamatukogus mul näppu jäigi).

õhtul käsikäes

vaikides kõnnime

liiga palju on

meie vahel rääkimata

räägitud mõtteid

(lk 14)

visatud kivi

lõhub mu peegelpildi

pisikildudeks

virvenduse hajudes

mu vaim on ikka terve

(lk 24)

nutan kibedalt

kaotades mulle armast

oma au pärast

lähen ma rahulikult

ja suren koos sellega

(lk 31)

Marek Kahro – Seal, kus näkid laulavad (2016)

Romaani sildistada on pisut keeruline, aga ehk võiks seda nimetada kaanereklaami järgi psühholoogiliseks kriminaalromaaniks. Aastakümne jooksul on olnud mitmed surmajuhtumid, mil mõned ühised ja üllatavad jooned, aga nagu ikka, jääb uurijale põhjus arusaamatuks. Hea küll, sisu ei tahakski ümber jutustada, sest miks peaks.

Raamatu peategelaseks võiks formaalselt pidada Maiat, samas kasutab autor loo jutustamiseks mitmeid vaatenurki, ühtesid rohkem (nt Lara, Südi), teisi vähem (Iris, Karl-Ervin, uurija). Arturi pähe jääb pugemata – ja eks Artur jääbki lõpuni mõistatuseks, kes ja mis ta on, milline on õieti ta päritolu (folkloorne?) ja kuidas ta on saanud niisuguseks imeloomaks nagu ta on (no tõepoolest, eelnev treening?); kui väga soovida, võiks Arturi tõttu nimetada seda raamatut õudusromaaniks.

Huvitav on Maia ja Irise ema-tütre suhe – Maia näeb seda soojalt (emaarmastus jne), Iris interpreteerib seda aga kõrvalt uskumatult jahedalt – kas tegu on tiineka trotsiga või Maia siseilm ongi tegelikult... vähe irdunud? Kas Maia on tegelikult usaldusväärne jutustaja, on sel reaalne põhjendus, miks paar tegelast teda jälestavad? Või need paar tegelast pole ise kõige normaalsemad (nagu esmapilgul näib, kuid selle loo puhul ei saa alati vaatenurki... usaldada)? Eks siin romaanis on mitmeid juhtumeid, kus inimesed on omadega psühholoogiliselt õige krussis (või kas ikka... on?). Epiloog paneb mõtlema, kui normaalse ühiskonnaga siis tegemist on (või on see ikkagi vaade mõrvari väärastunud siseilma).

Romaani puhul tekitab segadust Arturiga seonduv – kõik see kasuvanematega seonduv ja nullpäritolu, natuke raske uskuda sellise minevikuta inimese eksisteerimisse. Niisamuti Luivere nimeline koht, mis asub kuskil Rakke ja Rakvere lähedal. Luivere on nimelt alevik, kus asub väike gümnaasium – ehk oleks võinud usutavuse nimel pidada kooli kuskil suuremas kohas, kuhu siis Luiveres elavad õpilased-õpetajad võinuks päevas paarkümmend kilomeetrit maha sõita; otseselt polnud vajalik, et Maia-Artur-Lara-Iris pidanuks kindlasti kodutrepist kooli sammuma. Muidugi, olles linnainimene, ei kujuta ma suurt ette, kuidas tänapäeval väiksemad gümnaasiumid toimivad, lihtsalt lugedes tundus veidi uskumatuna, et üks alevik saab selline mitmekülgne keskus olla.

Hea, et ei pea sellest raamatust arvustust kirjutama ja põhjendama, miks mulle tekst mõneti kaugeks jäi. Ja üleüldse, millised eeskujud siin võivad kumada – ehk skandinaavia noir (mitte küll nii selgelt kui Priilinna puhul)? Hea küll, ma pole krimikirjanduse kaanonitega tuttav. Kahro varasemast loomingust olen vaid debüütromaani lugenud, aga paistab, et kõik need käsitlevad rohkem või vähem noorusega seonduvaid paineid; eks käesolev romaan on vist samm edasi.

David Langford – Graffiti in the Library of Babel (Year's Best SF 16, 2011)

Eks tumeda tuleviku kartuses püütakse arhiveerida nii mõndagi – peale seemnete näiteks ka raamatuid. Nii asub Šveitsis kogu maailma digitaliseeritud raamatute üliturvaline arhiiv, kus arvutid pole välismaailmaga ühendatud jne. Aga... arhiivi kontrollimisel avastatakse, et keegi / miski on seda arhiivi näppinud ning klassikalistes tekstides on mitmeid tsitaate esile tõstetud. Asja on kutsutud uurima matemaatik, kes ühes oma töös on spekuleerinud sel teemal, kuidas võõrrassid võiksid maalastega ühendust võtta. Arhiivitöötajad on veendunud, et nende süsteemi ei ole saanud sisse häkkida, seega... ehk on siis seal toimetanud midagi tõesti võõrast. Tõepoolest, kui märgitud tsitaadid kokku sobitada, moodustub midagi sõnumilaadset ning paistab, et maalastele pakutakse midagi. Matemaatiku juhtimisel koostatakse vastus...

Üpris humoorikas lugu esimesest kontaktist võõrrassiga, kes / mis on inimsoost hoopis arenenum ja nende motiivid maalastega suhtlemiseks näivad mõnest vaatenurgast õige kiuslikud või õigemini destruktiivsed. Milleks suuremat vaeva näha kui inimkond võib end ise õhku lasta, olgu siis raamatukogutöötajate või geneetikute eestvõttel.

ulmekirjanduse baas