Mario Vargas Llosa – Kapten ja külastajannad (1994)

Veider, et nii lõbusriivatust raamatust polnud senini midagi kuulnud, mõni taastrükkidele pühendunud kirjastus võiks selle kindlasti uuesti välja anda – tekst on seda enam kui väärt (kas ka tõlke keelekasutust tuleks sutt kohendada, on iseasi, mõnes kohas on kuidagi iganenud keelekasutus, ent tõlkija järelsõna järgi võib see taotluslik olla).

Lugu siis sellest, kuidas pedantlik ja püüdlik äsja edutatud kapten saab armeejuhtidelt ootamatu ülesande – ta peab organiseerima Peruu kolgastes paiknevatele sõjaväeosadele seksuaalset rahuldamist, sest rahuldamata sõjaväekohuslased kipuvad liialt tsiviilisikute naisi vägistama; ühesõnaga, milline blamaaž sõjaväele kui riigi juhtivale jõule (tõlkija järelsõnas on romaani poliitilist tausta selgitatud, ei viitsi kordama hakata). Kapten Pantoja saabub noore kena naisukese ja armastava emaga kolkalinna, kus aga tema ülesandest ei taha sealne sõjaväeringkonnaülem midagi kuulda (ebamoraalne värk!), ent lõpuks lubab peale armeejuhtide poolset survestamist kaptenil incognito tegutseda. Mundrist loobumine, milline raske hoop kapteni eneseteadvusele!

Aga, käsk on täitmiseks ning kapten Pantoja loob sidemed kohalike kupeldajatega ja võtab nad salaja armee teenistusse. Samuti valitakse prostituudid ehk ametlikumas kõnepruugis külastajannad. Õhuvägi eraldab vana vesilennuki ja hullu lenduri, merevägi annab laeva, et Amasoonase džunglis liikuda saaks – sest vahemaad sõjaväepunktide vahel on teadagi metsikud. Algab sõjaväelaste (aga mitte ohvitseride, sest vaja naisressursse ökonoomselt kasutada) rahuldamine. Sõduripoisid on õnnest hullumas! Pantoja naine ja ema ei tea mehe ja poja tegevusest midagi, nende teada on mees luuretööga hõivatud. Ent nojah.

“Niisiis läheneb enamus sealseid lõbutüdrukuid kolmekümnele, eemalt vaadates on nad peaaegu kõik keskeltläbi kenad, kui hinnata neid funktsionaalsuse kriteeriumi põhjal ja liigse nõudlikkuseta, see tähendab, keha on neil veetlev ja ümar, eelkõige puusadest ja rindadest, kehaosadest, mis meie kodumaa siinses nurgas kalduvad olema lopsakad, ja näod meeldivad, kuigi lähedalt võib märgata rohkem defekte, mitte sünnipärase inetuse mõttes, vaid hiljem tekkinud vistrikke, rõugearme ja hammaste väljalangemist, kusjuures seda viimast häda esineb nõrgestava kliima ja toitumispuudujääkide tagajärjel Amasoonias üsna sageli. Kaheksa kohalviibinu hulgas olid ülekaalus valge naha ja selvaindiaanlaste näojoontega tüdrukud, seejärel tulid mulatitarid ja lõpuks idamaist tüüpi naised. Läbilõikes hakkas silma pigem väike kui suur kasv ning personali ühisnimetajaks on sellele piirkonnale iseloomulik vitaalsus ja lõbusus.” (lk 28-29)

Kapten kehtestab seksuaalsele rahuldamisele range sõjaväelasliku ja ökonoomse korra. Naistöötajad teevad rivistusi ja ei vaidle ülemusele vastu jne – aga naised on igati rahul, neid koheldakse korrektselt ja tööalane kindlus ning muidu turvalisus võrreldes tavapärase prostituudi eluga, keda kliendid ja politseinikud kimbutavad. Aga probleemid, teadagi, on kergelt tekkima. Esiteks ei jagu naisi meeletu sõjaväelastemassi rahuldamiseks (vaja oli vist 2250 naist, kes töötaks kuus 25 päeva ning sooritaks päevas mõne tunni jooksul 10-20 mitteperversset rahuldamist). Taga hullemaks, seni sõjaväelaste sooritatud vägistamiste pärast marus olnud tsivilistid-närud tahaks ka külastajannade teenuseid kasutada. Seda olukorda püüab omakorda kasutada kõmuline raadioajakirjanik Sinchi, et kapten Pantojalt raha välja pressida. Ja puhkeb skandaal.

“Requena, kakskümentteisel ogdoobril

tuhat957 

Vaper Sinshi!

Anna aga pihda oma Radio Amasoona saattes, mida me siin kõik kulame ja sulle käsa plagsudame, sest Santa Isabelita paasi madrussed muutkui tovad iquitosest sia oma litsa ühe Eeva-nimelise sure laevaga, supplevad nendega siin puhdas vees ega lupa, et keski neid näppuodsaga kadsuks, ja sadavad nad tagasi, ilma et meije, Requena brokresiivne norsugu midagi teha saags. Kas nii on õiklane, Vaper Sinshi? Käisime juba külameste gomisjooniga, eesodsas külavanem Teófilo Morey isi, Santa Isabelita paasi ülemuse jures prodestimas, aga se argbüks ajas kõik takasi, et kudas ma lupan Requena normestel karada Gülastajaanasi, kui Gülastajaanasi pole ollagi, vandus veel märterlabse kuju jures, va getser. Nigu meil poleksgi silmasi või kõrvasi, Sinshi, kudas se sulle meeltib? Miks madrussed saavad ja maije ei ? Kas meil ei olegi dilli? Pista se kiri oma saattesse, Vaper Sinshi, lasnad väriseta, ja lö nad pihugs ja bõrmuks.” (lk 108-109)

Ning rohkem sisu ei jutusta, sest juba pool raamatut sai tutvustatud ja kiuslikult jäi mõnigi tähtsam liin valgustamata (juhtub mõndagi!). Tekst pole esitatud nö klassikalise proosa vormis – 10 peatükist kuus koosnevad ametlikest aruannetest ja kirjavahetusest ja ajaleheartiklitest või refereeringutest (sõjaväelise bürokraatia stiilis raportid prostitutsiooni ja seksuaalelu organiseerimisest on kantseliitlikult silmiavav). Neli peatükki (sealhulgas ava- ja lõpupeatükid) on aga segipööratud dialoogimaastik, lõputult hargnevad või põrkuvad lühikesed dialoogikatked, mis istuvad pagana nauditavalt üksteise kukil (eriti vaimustav viimane peatükk, kõik need prostituutide saatused); sosinate, kõneluste, käskluste, helluste koor või risoom. Meisterlik.

Ahjaa. Pantoja paralleeltegelaseks on väärusuline vend Francisco oma religioonisegadusega, kes kolkaühiskonnas kapteniga samaväärset (õigemini hullemat) anarhiat tekitab. Aga sellestki juttu tõlkija järelsõnas.

Raamat on vast kergemini / ladusamalt loetav kui “Tädi Julia ja kirjamees”. Kvaliteet!

Margit Jaska – Uskuda mälestustesse (1991)

Vahel on tunne, et luuletaja on liialt avatult oma hingemaailma laiali laotanud. Aga selliseid luuletusi siin postituses pole.

“Lähen metsa.
Sügav pimedus mu hinges
vajub laiali.” (lk 11) 

“Olen veel üks must luik
Su siiski selgena püsival järvel.” (lk 14) 

“LUULEAJALOOST
Kui riimsaurused välja surid
algas lihtsate lausete mõttetu sõda.” (lk 28)

Kalju Konsin – Kuuüksindus (2003)

2 luuletust tuntud seltskonnategelaselt.

“Oled sa kordki
imetlend sinilillede silmade sära,
suudelnud pääsusilmade roosasid põski,
paitanud kullerkuppude kuldseid päid,
kuulatanud maikellukeste hõbedast helinat?
Oled sa?” (lk 5)

“Oma KGB toimikust leidsin hinnangu:
“Räige natsionalist,
antisovjetist,
lääne ees lömitaja,
kodanliku teaduse kummardaja,
kõlbmatu värbamiseks.” 

Nende arust olin määratud vaid kärbumiseks.” (lk 20)

Karel Čapek – Aedniku aasta (1964)

Autori soovitusi ei saa just 100% kasutada, sest teatavasti Kesk-Euroopas sutt teistsugune kliima. Aga iga hoolas lillekasvataja leiab siit terakesi, mida algaval külvihooajal laiali külvata.

“On sääraseid hetki, kus aednik tahaks valmistada, segada ja komposteerida kõiki neid suursuguseid muldasid, segusid ja väetisi, kuid kahjuks ei jääks ta sel juhul aias ruumi lillede jaoks. Siis parandab ta pinnast vähemalt nii, nagu suudab: kogub kodus munakoori, põletab lõunasöögist jäänud konte, talletab oma äralõigatud küüsi, pühib ahjust nõge kokku, kaabibi pesupali põhjast liiva, torkab tänaval kogemata kepi otsa suurepärase hobusekäki ja kaevab kõik selle hoolikalt oma maa sisse; sest kõik see on muhendav, soojust ja huumust tekitav substants. Kõik, mis maailmas on olemas, kas kõlbab või ei kõlba pinnase jaoks. Ainult julgust rööviv häbi takistab aednikul tänavale minna ja seda korjata, mida hobune on maha pillanud; aga kui ta näeb sillutisel toredat pabulahunnikut, siis ohkab ta vähemasti – mäherdune issanda õnnistuse raiskamine.” (lk 23-24)

“Kui inimene-aednik oleks arenenud maailma algusest peale loodusliku valiku põhimõttel, oleks temast kindlasti kujunenud selgrootu. Milleks on aednikul üldse selg? Ilmselt ainult selleks, et ta võiks aeg-ajalt selga sirutada ja ütelda: “Oh, kuidas selg valutab!” Mis puutub jalgadesse, siis neid on võimalik igat viisi asetada; aednik võib kükki laskuda, põlvili koogutada, jalad istmiku alla kerida või nad koguni kaela taha panna; sõrmed sobivad hästi konksudeks augu kaapimisel, pihupesad murendavad mullakomakaid või loobivad komposti laiali, kuna pea on selleks tarvilik, et sinna piipu torgata; ainult selgroog, mida aednik püüab asjata vajalikul viisil painutada, jääb sõnakuulmatuks. Mullas elavatel vihmaussidel ju pole selgroogu. Harilikult on aednikul kõige kõrgemale küündivaks kehaosaks tagumik; jalad on tal harali, käed töllakil, pea kusagil põlvede vahel nagu karjamaal sööval setukal. Ta pole mees, kes tahaks kas või tollikese pikemaks kasvada; vastupidi, ta murrab oma kere pooleks nagu käänispeaga noa, kükitab maha ja katsub end igal kombel lühemaks teha; nagu näete, on ta vahel harva pikem kui meeter.” (lk 27-28)

“Aia- ehk kultuurmuld, mida nimetatakse ka huumuseks ehk mullaseks, koosneb üldiselt kindlatest ingredientidest, ja need on: muld, sõnnik, kõdunenud lehed, turvas, kivid, pooleliitriste pudelite killud, katkised savikausid, naelad, traadijupid, kondid, hussiitide nooled, stanniol šokolaadi ümbert, tellised, vanad mündid, vanad piibud, purunenud akna- ja peegliklaas, vanad taimede nimetahvlid, plekktopsid, nöörijupid, nööbid, pooltallad, koerajulgad, süsi, potikõrvad, pesutaasid, nartsud, pudelikesed, keelpilligrifid, kannud, pandlad, hobuserauad, konservikarbid, isolaatorid, ajalehepaberi tükid ja äraütlemata hulk muid koostisosi, mida hämmastunud aednik iga kord oma peenarde kobestamisel lagedale toob. Võib olla kougib ta ükskord oma tulpide alt välja ameerika ahju, Attila kirstu või Sibylla raamatu; kultuurkihist võib kõike leida.” (lk 67-68)

“Jah, novembris tuleb aed läbi kaevata ja muld kobestada: võtate labidatäie, ja see annab säärase isuäratava maiusetunde, nagu võtaksite te lusikatäie, suure lusikatäie hüva rooga. Nagu hüva roog ei tohi hea pinnas olla liiga rasvane ega raske ega külm ega ülearu vesine ega ülearu kuiv ega nätske ega kõva ega jahune ega kore; ta peab olema nagu leib, nagu küpsis, nagu pirukas, nagu kohev tainas, ta peab olema mure ja mitte tuhkjas; ta peab labida all krudisema, aga mitte nätsuma; kui teda labidatäite viisi ümber pöörata, ei pea ta olema tükkis ega pankas ega kämpas ega klimpis, vaid peab mõnuga hingates sõmerjaiks tükkideks lagunema. Siis on ta niiske, sõmerjas, hingav ja pehme pinnas, ühesõnaga – hea pinnas, nii nagu on ka häid inimesi: aga nagu teada, pole sellessinases hädaorus nendest midagi paremat.” (lk 102)

Liivi Puhk – Kui sa mind vajad (2004)

Napp naiselik lühiproosa. Sisekaemused ja suhteproblemid. Kurb ja hillitsetud. Meteoroloogiliselt on lugudes nadi ilm, ikka jahedus ja vihm.

“Äratundmine
Kui olin puudutanud ta kätt, teadsin, et tegu on hea inimesega. Ta käte soojus jäi minusse kauaks. Praegu kõnnin siin ja see inimene on juba kaugel, aga ta käte puudutus peatub minu peopesal ja paitab mu hinge.
Nagu pisike õnnehetk, vilgub see minus. Ja igaüks kes võtab mu käe, saab puudutuse sinult. Ja sa elad nii kaua mu peopesal, kuni elad mu südames.” (lk 26)

Mihhail Bulgakov – Teatriromaan (1966)

Kui aus olla (aga miks peaks?), siis on just see lõpetamata romaan mu lemmikuks Bulgakovi loomes. Selge, et üks teadatuntud romaan on iseenesest parem, kuid “Teatriromaani” lennukus ja ehedus ja satiir on siiski lähedasem. Võibolla see lõpetamatus võlub samamoodi kui Harmsi lühijuttude puhul - “ah, edasi läks veel jaburamaks, aga aitab kah” (no romaan jäi poolikuks siiski autori surma tõttu, sutt kohatu see paralleel on). Čapekil samateemaline raamat, ent vene variant on palju peenem ja elavam.

Lugu siis sellest, kuidas enesetapu sooritanud tundmatuvõitu autor on jätnud endast maha päeviku, mille Bulgakov avalikkuse ette toob (mis omakorda tegelikult ilmus 25 aastat peale Bulgakovi surma). Maksudov (tundmatuvõitu autor) on kirjutanud kodusõjateemalise romaani, mis leiab poolikult avaldamist. (Paralleel siis “Valge kaardiväega”.) Ent korraga klopitakse uksele ning ohhoo! Sellest tekstist soovitakse teatri jaoks näidendit. (Näiteks “Turbinite päevad”.) Aga millises teatris! Moskva kõige kuulsamas! Ja suurima lavastaja kaasalöömisel! (Kes on muidugi ... ja selles teatris töötas Bulgakovgi.) Nojah. Kõik, mis hiilgab, pole kuld, ning näidendi autor kukub jantlikusse keerisesse, kus pead raske selge hoida – või noh, oma õiguste eest seista. Küll kiusavad teda kadedad kirjanikud ja nõukogude olme, küll tõukavad sinna-tänna teatriametnikud, küll intrigeerivad muldvana lubjastunud teatriguru ja ta vanad kaardiväelased-näitlejad. Oh seda meeleheidet, oh seda lipitsemist ja mürgi pulbitsemist ning kinnisilmi kuulsuses suplemist.

“Kogu sellest lärmist rõkkas üle Ludmilla Silvestrovna kile hääl, ta kisendas midagi hoopis tobedat:
“Oo, mu jumal! Oo, kõikvõimas jumal! Mis saab mu varalaegastest?! Ja briljandid, minu briljandid!!”
Läksin süngeks nagu äikesepilv, vaatasin, kuidas Ludmilla Silvestrovna käsi ringutas, ja mõtlesin sellele, et minu näidendi kangelanna ütleb ainult: “Vaadake... taevas kumab...” Ta ütleb seda imehästi, ja mul pole mingit huvi oodata, kuni seda kuma õpib läbi elama Ludmilla Silvestrovna, kes näidendis üldse kaasa ei mängi. Metsikud karjed mingisuguste varalaegaste pärast, millel näidendiga midagi ühist ei olnud, ärritasid mind nii, et mu nägu hakkas tõmblema.” (lk 146)

Nagu algul öeldud, jäi romaan pooleli, ja seda romaani teise osa algupoolel (arvatavasti, eksole; no esimene osa umbes 120 lk ja teine osa umbes 20 lk) – kui teatriguru isiklikult lavastamisse sekkub ning kõike tuksi keerama asub. Ja nagu avalehelt teada, pidanuks romaan lõppema Maksudovi enesetapuga. Igal juhul, lõbus lugu – ainult et Bulgakovi elulugu vaadates pagana traagiline.

loterii

Aleksis Kivi – Seitse venda (1983)

Klassikat on mõnus taaslugeda. Tead küll, mis enamvähem juhtub jne, aga lugemisnauding saab ikka rammus. Ehk nauditav. Ja käesolevat postitust ei sponsoreeri emakeeleõpetajate-vabamüürlaste ühendus – raamat on tõepoolest mõnuga loetav.

“Juhani. Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega, seal on õigus ja kohus.
Simeoni. Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päriliseks loodad saada?
Juhani. Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba!
Simeoni. Oi peletist, oi peletist! Ma pean nutma.
Juhani. Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste.
Tuomas. Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber.
Juhani. Maruhunt. Mina vannun sama vande.” (lk 63)

Vendadel neli jõujoont, mis teoreetiliselt kisuvad eri suunda – Juhani, Aapo, Simeoni ja Eero; aga et vanim vend Juhani on paras populist ja rahvamees ja surnuksrääkija, siis praktikas suuri vastuolusid pole ning järgnetakse kuidagimoodi ikka temale. Juhani kui südame hääl, Aapo kui mõistuse hääl, Simeoni kui jumala (?) hääl, Eero kui modernismi (progressi?) hääl. Samas Laurigi eristuv. Ja Timo kui alatasa Juhani suurim sabarakk, temagi võib mõnel hetkel Suurele Juhile vastanduda. Ning Tuomas, kes teeb vajadusel Juhanile tuule alla, kuid tema jääb ikka kõrvalseisjana kõrguma.

Vendade suhtlemine on kui kaootiline rituaal, käib üks pusklemine või kiitlemine, ning seejärel esitab Aapo mõne ühendava muinasloo või leitakse muud võimalus ühisrinde moodustamiseks. Aapo kui vendade poolt üldtunnustatud tarkpea on mitmel puhul takkajärgi tark, nii mitmelgi korral targutab ta hiljem, et jajah, kellegi väljaöeldud mõttele (nt härjad surnuks tulistada) on temagi paar päeva mõelnud, aga jätnud siis väljaütlemata. Raamatu värvikaim kuju on kahtlemata Juhani oma võimega vendasid kõiksugu rumalusi tegema või püüetega oma võimu kindlustada tarbetute karistuste “parakrahvidega”. Ja muidugi see melodraama, mis pingeolukordades tal sülg keelele toob, naljakas ja samas kurb.

Huvitav, et kui kolmandas peatükis elatakse üle maailmalõpunägemus (lk 54-57), pole korraga Eerost kippu ega kõppu – kõik ülejäänud 6 venda võtavad neil paaril lehel kasvõi paar korda sõna, aga eelnevalt maailmalõppu pilganud Eero (lk 53-54) poleks nagu kohalgi.

“Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?
Lauri. Küll ma tean, mis teen.
Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!
Timo. Ära põrgu pärast!
Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
Aapo. Juhani!
Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu Vana Testamendi rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
Aapo. Taltsuta oma meelt!
Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!” (lk 200-201)

lugemik

Aili Raud – Kaev keldris (2010)

Alguslehekülgedel torkas pähe, et autoril on huvitav minimalistlik lähenemine, aga ehk võinuks tekste veelgi lühemaks toimetada, siis oleks huvitav pärlike. Aga – hiljem see torge kadus, on nagu on, laine laksudes rannale lööb. Tekstis küllaga sümboleid ja sõnamänge ja ninapidivedamisi, ilus ja kole, poeetilisus ja rohmakus kõrvuti. “Täiskuuööl” on suisa midagi vampiiriloo laadset. Kogumiku pikim tekst “Mis kaunis kadunuke!” on vast kõige selgemalt irooniline ning vaagib kunsti loomist luuletajate näitel; algul tundus nagu tegemist mõne Eesti Luuleliidu koosolekuga (mitte et teaks, milline see on). Kõige sirgjoonelisem tekst.

Veider ja huvitav raamat. Mulle meeldib selline teksti liigendamine, see on loomulik (ja lühilugude lugemiseks parim viis). Vahel vajub Raud klišeedesse, vahel on ta isikupärane (ja omapära on alati tore). Huvitav, kuhu autor edasi jõuab.

l@ssie

Robert E. Howard – Punane Sonja (2011)

Howardit lugedes tekib paratamatult mõte, et autor on üpriski meditsiiniline juhtum. Või siis omas ajas kinni, midagi nii üheplaanilist ja vanamoodsat on tänapäevase lugeja pilguga pisut keeruline normaalse ilukirjandusena lugeda (mis on normaalne kellele muidugi?); Howardi kõrval on Padugi üsna mitmekülgne (või noh, üllatusi pakkuv) autor. Mingis mõttes võiks seda pidada lastekirjanduseks, ent selleks siiski liialt veriselt vägivaldne värk. Kitš ehk? Või relikt.

Kogumikus siis kolm lugu sellest, kuidas überkangelased madistavad moslemite ja valgenahkadest reeturitega. Esimeses loos näeb Viini piiramist ja kuidas see Euroopale õnnelikult laheneb, ka mehelik ja mörisev punapea Sonja võib olla aseksuaalselt kuum tükk. Kahes järgmises loos on pöörane iiri rändrüütel Cormac ristisõdadeaegses araabiamaailmas reeturitele kätte maksmas. Kolbad purunevad, skimitarid välguvad, jätised hävinevad ning kindlused vanguvad Cormaci hiiglasliku rammu käes. Sest Cormac on metsik mees, kes hindab sõprust.

Nojah, ilmselgelt pole ma sellise kirjanduse austaja, liialt vähe mängulisust. Omamoodi huvitav (või siis mitte) on jälgida seda, milliste klišeedega Howard iseloomustab erinevate rahvuste esindajaid. Et Fantaasia on tore kirjastus, ei saanud rahumeeli sellest raamatust mööda kõndida, ikka pidin lugema, kuigi eelnevaltki Howardi üle imestanud.

“Ta lõi vastu oma paksu reit ja möirgas tobedalt naerda, kui need viletsad mehed ja naised, kes pidid talle rõõmu valmistama, naersid temaga kaasa ja solvasid sünget Iiri sõjameest kimedate vannete ja roppude žestidega. Ja äkki tõusis Cormac kibedalt vandudes jalustes püsti, võttis lahingukirve ja saatis selle oma võimsa jõuga teele.
Vahimehed tornidel karjatasid ja tantsutüdrukud kriiskasid. Von Gonler oli pidanud ennast väljaspool ohtu olevaks – kuid miski pole väljaspool ohtu normanni-iiri kättemaksu ees. Raske kirves tungis vihinal läbi õhu ja lõi välja parun Conradi ajud.
Paks, lihav kogu kukkus maha nagu kott sulatatud rasva, üks jäme, valge käsi ikka veel hoidmas tühja veinipeekrit. Eredaid siide ja brokaate määris tumedam punane, kui kunagi oli turul müügil olnud, ja narrid ning tantsijad kädistasid nagu linnud, karjudes, vaadates seda purustatud pead ja punaseid jäänuseid, mis oli kunagi olnud inimnägu.” (lk 81)

Hannu Mäkelä – Hobune, kes kaotas prillid ära (1983)

Muhe. Muhe. Muhe. Nii iseloomustatakse teiste hulgas härra Huu nimelise tegelase loonud Mäkelä lasteraamatuid. Isegi selle raamatu lõpus olevas nõukaaegses kohustuslikus sisukokkuvõttes öeldakse, et on justnimelt muhe. Ega ei vaidle üldse. Kuigi, ega see niiväga lustlik lugu just polegi, pea kõik tegelased on üsna üksikud ja oma kohata. Siil põrnitseb suurema osa ajast vaikides lõkkesse ja haub mingeid morne mõtteid, põhjamaiselt kinnine on ka puukujusi nikerdav peni; hobuse entusiastlikele ideedele vastatakse veniva vaikusega. Mitte just kõige ärksam seltskond ja just sellisena omamoodi koomilinegi. Olgu, on ka helgeid hetki ja üheskoos saadakse ikka hakkama.

Tahtsin siin tegelikult sellest rääkida, et see on vist küll üks väheseid raamatuid, kus toimub üks veider asi. Nimelt, kui tavaliselt loomad raamatus, filmis, multikas räägivad, käivad tööl ja üldse käituvad nagu inimesed, siis see on nagu tavaline. Kui loos on ka inimesi – et on inimesed ja loomad koos –, siis nad lihtsalt ajavadki kõrvuti oma asju ja kõik on tore, eri kogukonnad sõbralikult koos. Loo maailmas asjad nii käivadki ja keegi isegi ei mõtle, et oot-oot, loomad elutoas.

Kiuslikult ja äärmusesse minnes võib muidugi küsida umbes et miks, huvitav, Disney lugudes Miki on nagu inimene, inimeselik tegelane, aga Pluuto on koer nagu koer ikka, justkui alama liigi isend. Ühed loomad mõlemad ju? Ja hiir ju asub loodusteaduslikus hierarhias koerast hoopistükkis madalamal ja peaks seega, mõistate, olema pigem koera käsutada vms.

Aga siis selles raamatus järsku on mitmeid steene, kus inimesed, kohtudes inimkeeli lobiseva hobuse või siili või kellegagi, saavad šoki osaliseks. „Asjad laabuvad, kui vaid jõuad ära oodata, mõtles hobune. Seda on hea meeles pidada. Ja hobune naeratas. [Talumees] Jantunen oli naerust kaugel. Hobune tekitas temas sulaselget õudust.“ (8)

Loomad tegelastena ei tekita lugejas mingeid küsimusi, iga laps saab aru, et on normaalne, kui igapäevatööna kirjutab hobune hobuseraamatutest arvustusi. Aga nüüd ühtäkki – osad selle raamatu tegelastest ise ei saa sellest aru. Jantuse jaoks on täielik ulme, kui hobune otsib taskust kukru välja ja pakub talle öömaja eest 37 penni. Hobuse jaoks on see normaalne, lugeja jaoks ka, aga Jantus mõtleb, et on hulluks läinud. Ja vähe sellest, et loomad on inimkeele ära õppinud, ei – nad lausa toimetavad inimühiskonna reegleid-kombeid järgides, justkui täieõiguslikud osalised selles, kasutavad raha, korraldavad kunstinäitusi jms. Loomast tegelase osalus lihtsates inimühiskonna toimetustes tekitab selles loos inimestes hämmeldust. Hobune oleks nagu mingist paralleeluniversumist välja vopsanud – enda jaoks oma inimesliku käitumisega iseenesestmõistetav, inimeste jaoks aga fenomenaalne kurioosum, imelugu, mida võiks tsirkuses raha eest näidata. Integreerumis-ime? Tõsi, näiteks hobune on end üldiselt inimeste radadest kõrvale hoidnud, kuna need tahavad selleski loos enamasti loomadel naha õle kõrvade tõmmata – küll kujundlikus mõttes, tsiviliseeritud tavade juurde jäädes, inimlikus mõttes. Siis rahaliselt.

Eks see kõik ole Mäkeläl ju koomilise efekti saavutamiseks, tegelase kulul nalja tegemine, süütu vingerpuss. Vabandust, kui oma filoloogilise urgitsemisega siira lugemise ära rikun. Samas siiski paljastub siin ikkagi ka mingi huvitav printsiip, kuidas usutavat maailma luuakse ja kustmaalt see enam toimida ei pruugi. Justkui kogemata kulisside taha piilumine niisiis. Sellise võõrituse mõjul sundisin end kujutlema, et kuidas see hobune nüüd siis ikkagi taskust mütsi välja ja endale pähe saab; ja kus see tasku üldse on? Selle lugesin siiski juba "siledaks", et hobune püüdis kala ja hiljem varese ja siiliga nauditi koos uhhaad (kvalifitseeruks see kannibalismiks?) – ühesõnaga, läheks liiga jaburaks ja lugu jutustaks juba millestki muust, kui semude seiklustest.

Toidust veel: ei tea, kas selle raamatuga jõudis eesti kirjakeelde sõna jogurt? See on siin kuidagi toorelt soomepärane, nimetavas ´jogurti´ (8). Kas noor lugeja 80ndate Eestimaal üldse aimas, millega on tegu?

Marcin Swietlicki – Üksteist (2011)

“Ja mitte midagi ei osanud pan Wieslaw nii hästi, kui inimestel tuju ära rikkuda. Mitte miski muu ei pakkunud talle nii palju naudingut.

Ta oli ju ikkagi postmodernist.” (lk 73)

Jätkub siis samasugune joru nagu kahes eelmises osas. Kui esimese raamatu puhul oli see joru vaimustav, siis nüüd kolmandas osas pigem harjumuspärane. Ehk siis nukker alkoholi uppunud jant, mõttetu indiviid turumajandusliku (meelelahutus)maailma äärel või müüri taga. Laheneb Doktori mõrv. Kõik meistri vanad sõbrad on lännu, vaid lita vajab jalutamist. Kunagi oleks huvitav kõik kolm osa järjest lugeda, praegune sirvimine oli üks paras mäluaukudesse kukkumine.

Aga tore, et selline tõlge olemas on.

“Meister jõi tasahilju, jõi ainult veidike. Kui keskenduda ja arvestada, palju ta täna joonud oli, siis see alkoholikogus oleks tõenäoliselt ületanud tema tavalise annuse. Aga ta tegi ju üsna suuri pause, isegi oksendas profülaktiliselt, isegi magas natuke. Hea päev alkoholi jaoks.” (lk 171)

päevaleht

Lynne Truss - Eats, Shoots and Leaves (2003)

"A panda walks into a café. He orders a sandwich, eats it, then draws a gun and fires two shots in the air.
"Why?" asks the confused waiter, as the panda makes towards the exit. The panda produces a badly punctuated wildlife manual and tosses it over his shoulder.
"I'm a panda," he says at the door. "Look it up."
The waiter turns to the relevant entry and, sure enough, finds an explanation.
"Panda. Large black-and-white bear-like mammal, native to China. Eats, shoots and leaves." (Raamatu tagakaas)

Viimaks ometi teos, mis räägib millestki nii olulisest nagu kirjavead! Ja seda vaimukalt ja põnevalt ja toredalt ja haaravalt ja isegi õpetlikult. Minu tagasihoidlik soov oleks, et keegi kirjutaks ka eesti keeles sellise raamatu.

Nagu te isegi aru saite, on sedapuhku tegu ingliskeelse raamatuga. Ja seega on käsitletud teemad pisut erinevad sellest, mis nad eesti keeles oleksid. Keskendutud on peamiselt kirjavahemärkide kasutamisele. Esiteks kriitika ja ahastavad hüüatused nende valekasutuse pärast ning seejärel reeglid. Netis tuhlates avastasin, et reeglid on eraldi ka välja toodud: siin. Üldiselt on tegu üsna tõlkimatu teosega, kuna kõik näited tuleks jätta ingliskeelseks ning ingliskeelsed keelereeglid on eesti omadest üsna erinevad. Ka ei leiaks ma selle teose tõlkimisel suuremat mõtet.

Keelereeglitest rääkides, siis tegelikult on inglise keeles kirjavahemärkide kasutamine üks lust ja lillepidu, kui võrrelda seda näiteks eesti keelega. Komakasutuses küll on mõned reeglid, kuid tundub, et alati saab vaielda. Sama on kooloni, mõttekriipsu, sidekriipsu ja semikooloniga. Ainus, mis enamvähem reeglite jäikuse alla on surutud, on ülakoma ehk apostroof. Ja paistab, et ülakoma on ka autoril kõige rohkem hinge peal ja selle väärkasutuse suhtes tehtud naljad on ka kõige teravmeelsemad.

"The rule is: the word "it's" (with apostrophe) stands for "it is" or "it has". If the word does not stand for "it is" or "it has" then what you require is "its". This is extremely easy to grasp.
Getting your itses mixed up is the greatest solicism in the world of punctuation. No matter that you have a PhD and have read all of Henry James twice. If you still persist in writing, "Good food at it's best", you deserve to be struck by lightning, hached up on the spot and buried in an unmarked grave." (lk 43-44)

"/.../ if (say) the apostrophe is turning up in words such as "Books", then that's a sure sign nobody knows how to use it anymore /.../." (lk 26)

"To those who care about punctuation, a sentence such as "Thank God its Fryday" (without the apostrophe) rouses feelings not only of despair but of violence." (lk 43)

Mida Lynne Truss aga selle raamatuga öelda tahab, on mure ohjeldamatu kirjavigade vohamise pärast reklaamides, siltides, kuulutustes ja mujal avalikus ruumis -- erakirjadest pole mõtet rääkidagi. Kuigi keel ühes oma reeglitega on pidevas arengus ja muutumises (seisukoht, mis võiks muuta mure kirjavahemärkide pärast tagurlikuks), muudavad kirjavahemärgid teksti liigendatuks ja selgeks ja tegelikult ka huvitavamaks. Ja veel: suures osas kirjavahemärkide unumises ja väärkasutuses on süüdi internet.

"I apologise if you know all this, but the point is many, many people do not. Why else would the open a large play area for children, hand up a sign saying "Giant Kid's Playground", and then wonder why everyone stays away from it? (Answer: everyone is scared of the Giant Kid.)" (lk 41)

Raamatu alguses võrdleb autor kirjavigu nägevaid inimesi vaime nägevate inimestega:

"/.../ dead punctuation is invisible to everyone else - yet we see it all the time. No one understands us seventh-sense people. They regard us as freaks. When we point out illiterate mistakes we are often aggressively instructed to "get a life" by people who, interestingly, display no evidence of having lives themselves." (lk 4)

Eriline mure on Lynne Trussil semikooloni pärast. Näiteks ajalehtedes kasutatakse seda üha vähem. Lisaks veel on mitmed kirjanikud (olnud) uhked selle üle, et pole mõnes teoses kasutanud mitte ühtegi semikoolonit:

"George Orwell tried to avoid the semicolon completely in Coming Up for Air (1939), telling his editor in 1947, "I had decided about this time that the semicolon is an unnecessary stop and that I would write my next book without one." Martin Amis included just one semicolon in Money (1984), and was afterwards (more than usually) pleased with himself. American writer Donald Bartheleme wrote that the semicolon is "ugly, ugly as a tick in a dog's belly." Fay Weldon says she positively dislikes semicolons, "which is odd, because I don't dislike anybody really." (lk 108)

Aga nende kirjanike kohta ütleb autor:

"I say they are just show-offs. And I say it's wonderful that when Umberto Eco was congratulated by an academic reader for using no semicolons in The Name of the Rose (1983) he cheerfully explained (so the apocryptual story goes) that the machine he typed The Name of the Rose on simply didn't have a semicolon, so it was slightly unwise of this earnest chap to make too much of it." (lk 109)

Eriline kirjavahemärgi fänn olevat olnud aga George Bernard Shaw:

"Shaw explains that, having worked out his own system for colons and semicolons, he has checked it against the Bible, and seen that the Bible almost got it right." (lk 116)

Ja viimaks mõte, mis mulle eriliselt sümpatiseerib: väike kokkuvõte smailide teemal.

"Anyone interested in punctuation has a dual reason to feel aggrieved about smileys, because not only are they a paltry substitute for expressing oneself properly; they are also designed by people who evidently thought the punctuation marks on the standard keyboard cried out for an ornamental function. What's this dot-on-top-of-a-dot thing for? What earthly good is it? Well, if you look it sideways, it could be a pair of eyes. What's this curvey thing for? It's a mouth, look! Hey, I think we're on to something!" (lk 193)

Wikipedias on muuhulgas põgusalt maitud raamatu kriitika. Mitte et ma Wikipediat jäägitult usuks, kuid selle põhjal jääb silma, et kriitika on nõrk. Noh, pole ju väga tõsiseltvõetav, kui düsleksik oma komöödiasarjas kirjavahemärkide raamatu üle nalja teeb. Väga originaalseks lähenemiseks ei saa ka seda lugeda, et üks tüüp on sellest raamatust kokku lugenud mitu tosinat kirjavahemärgi viga. Ise ma muidugi pole nii hea inglise keele asjatundja, et midagi taolist märgata, kuid olekski imelik, kui kirjutataks raamat, mis õpetab õigesti kirjutama ja seda ilukirjanduslikus keeles ning stiilis, kuid ei saa kriitikat iseenda õige keele eest.

Eduard Vilde – Musta mantliga mees (2001)

“Ma ei nõua teilt, krahvipreili, et teie sellest peaksite ajakohaseid järeldusi tegema, aga inimene, kes paremal põlvel elab, peaks oma kannatava ligimese vastu vähemasti inimlikult kaastundlik olema. Inimene, ja olgu ta kui madal, ei ole mitte uss, keda teine jalge alla võib tallata, see on nurjatu, see on põlastusväärt, iseäranis haritud inimesest, liiati naisterahvast!” (lk 18)

Noor Vilde on kirjutanud toreda loo, mis pole just ajaproovile vastu pidanud. Aga igal juhul lõbus lugemine. Draama algab päris raskolnikovlikul lainel a la “jah, te tapsite liiakasuvõtjast juudi, ent hea küll, ei saada teid selle eest vanglasse, aga juudile maksmata raha eest toetate valla laste koolitust ja võtate talupoegade renti vähemaks”. Selline on tõeline eesti mees ja tema kindel soov. Ja nii sünnib. Aga tõelises eesti mehes peitub ikka kadakasakslust, nii ta siis armub pahategijast krahv Palmeri tütresse – Laura on selle kaunitari nimi. Doktor Meding (eelpool mainitud tõeline eesti mees) on raskustes – headest omadustest ja ausast meelest hoolimata ei hinda aadlipreili teda vääriliselt, ükskõik kui palju mees stiilse musta mantliga ringi vehib ja sõnavabadusega hiilgab.

“Krahvipreili Laura oli ilus kui kann.” (lk 45)

Nojah. Doktor Meding pitsitab hullunult krahvi ja saabki sellelt nõusoleku Lauraga naitumiseks. Krahvi naispere on suisa masendunud – pärleid sigade ette! Siiski läigatab tõsise eesti mehe kadakasakslustõvehoos üks selgusehetk ning ta loobub sellisest vägivaldsest ühendusest. Viimaks ometi! Poole aasta pärast lippab Laura õige mõisnikuga altari ette. Siis aga...

“Laura oli nutmisest nõrk ja roidunud. Ta hakkas ennast riidest lahti võtma, et sängi heita ja und oma kurbust ja valu lasta kinni katta, sest surm, mida ta sel silmapilgul nii väga ihaldas, ei täitnud tema kutset.” (lk 63)

Ahjaa, raamatu lõpp on igati sotsrealismi vaimus, uus ühiskond sündigu. Mis muud kui tuleb tõdeda, et hingelõhestavaid draamasid on ikka virgutav lugeda. Veider, et sellise uustrüki tegemiseks valiti välja 1952.a. väljalase, mis võib ehk varasemate trükkidega võrreldes ehk kohitsetud olla?  

Osamu Dazai – Inimeseks kõlbmatu (2011)

Ei soovitaks seda lugeda inimesel, kes end igati põhjalikult üksildasena tunneb ja ei pea seda olukorda just meeldivaks. Aga samas – miks mitte, väike õhuke raamat, loed krips-kraps ja homseks ununenud. Lugu siis sellest, kuidas inimpelgurist kutist (kes on samas päris lits mees) saab teisejärguline mangakunstnik, kes on ühtlasi täiskohaga alkohoolik ja hiljem morfiinisõltlane. Noh, teada värk, eksole. Naised tulevad ja lähevad (õigemini kutt ise jätab neid maha, naised pole milleski süüdi), aga tuksis elu jääb ja virin on lõpmatu. Heidikute elu on morn nii Jaapanis kui siin.

sehkendamine
lugemik
indigoaalane

Mihhail Bulgakov – Koera süda (1988)

Karikatuursed professor ja assistent ajavad sellist nõukogudevastast juttu, mis on tegelikult igati tõsiseltvõetav. Aga samas teistkordsel lugemiselgi igati humoorikas lugu... räuskav peniprole ja õõvastavad operatsioonid jne...

Ulmekirjanduse baasi kirjutised on muidugi sellised, et huvitav hakkab. Ja mitte ei viitsi omalt poolt targutada. Sest pole midagi öelda.

ulmekirjanduse baas

anna abi

Uno Sikemäe – Mõtterännud haikude ajas (2005)

Materjali haikudeks võib leida pea kõikjalt.

TÜHI KOHT

Et loodus tühja

kohta ei salli rännul,

söö leiba kännul. (lk 3)

LUBA

Valgusfooris mul

on roheline tuli.

Hakkan astuma! (lk 4)

UUDIS

Lapsed vaadake!

Kevad on meie õues,

lumememm pissib. (lk 11)

VÕÕRAS

Kurgede hääles

oli tugevalt tunda

aafrika aktsent. (lk 13)

PÕHJUS

Enam ei karda

ma koputust uksele,

uks viidi ära. (lk 15)

LÄBI ÖÖ

Ilm oli pime.

Oleks pidanud sinult

küsima nime. (lk 21)

VÕÕRAS

Sind ma ei tunne,

sina tulid alles siis,

kui ma olin suur. (lk 35)

SELGE

Vihma ei saja,

kui taevas on pilvitu.

Kõigile selge. (lk 37)

ÜKS SOOV

Palun teilt juua,

sest mu kõht on tühi ja

magada tahaks. (lk 38)

RAHUTU RAHUAEG

Sõda tulemas.

Kus on rahu pooldajad?

Lennake tuvid! (lk 42)

UNENÄOD

Tööpäev saab otsa.

Unenäod järjekorras

voodi ees ootel. (lk 52)

Mihhail Bulgakov – Saatuslikud munad (1968)

“Saatanlik lugu” - lühidalt võiks seda nimetada pilves sonimiseks. Mitte et selles kuidagi negatiivne hinnang peituks. Iga leheküljega keerab lugu Korotkovi töö- ja passikaotusest üha sürreaalsemaks ja viimaks kaob igasugune järg. Või noh, karussell keerleb ja traagika süveneb. Hullus! Korratus! Nõukogude režiim! Satiiriline fantastika!

“Saatuslikud munad” - kas Kremlist helistav tähtis ja lahke hääl võib olla viide Stalinile (nt lk 74)? Kirjutamisaasta järgi – 1924 – vast siiski vara veel. Torked nõukogude imeuurijate kohta? (Ulmebaasi kirjutajad räägivad järjekindlalt Wellsi paroodiast jne.) Professor on suurepärane kuju, mitmekülgne taidleja-teadlane. Bulgakovi (tuleviku)Moskva on ühelt poolt tulede ja reklaamide ja ekraanidega särav suurlinn kui ka kolgas oma taadikeste ja elajatega. Nii mõnigi lähitulevikunägemus läks täppi – tõepoolest, eraettevõtjaid hakatakse maksudega pitsitama (nagu Drozdova mutiga juhtus (lk 59)), et need moodustaksid-ühineksid riiklikeks ettevõteteks (samas ka “Koera südames” saavad nepmanid vastu lõugu).

“Elpit-Tööliskommuuni maja nr 13” - see lühilugu on tõeliselt stiilne pärlike, Bulgakov lippab elavas keeles, mõnus lugemisnauding (ja tubli tõlge muidugi).

ulmekirjanduse baas
minni kunsti- ja kirjandusblogi

Fjodor Dostojevski – Kurjad vaimud (1997)

“Kelle laps see siin ennest oli?” 

“Vanaeide ämm tuli siia, või ei, minia... aga ükskõik. Kolm päeva. Lamab haigevoodis, laps sealsamas; öösiti röögib, kõht. Ema magab, vanaeit toob lapse siia; mul on pall. Hamburgi pall. Ostsin Hamburgist, et visata ja püüda: teeb selja tugevamaks. Tüdruklaps.” 

“Kas te armastate lapsi?” 

“Armastan,” kostis Kirillov, muide, üsna ükskõikselt. 

“Küllap te siis armastate ka elu?” 

“Jah, ma armastan ka elu – mis siis?” 

“Kuid olete otsustanud enda maha lasta.” 

“Mis sellest? Milleks neid asju kokku panna? Elu on omasoodu ja see omasoodu. Elu on, surma ei ole.” 

“Kas te olete hakanud uskuma tulevast igavest elu?” 

“Ei, mitte tulevast igavest elu, vaid siinset igavest elu. On hetked, te jõuate sellesse hetke ja aeg jääb äkitselt seisma ja on igavik.” 

“Ja teie loodate jõuda niisugusesse hetke?” (lk 210)

Dostojevski on vast parim kirjanik oma 4 romaaniga – mis pisut hämmastav seetõttu, et tegemist on realistlikus laadis kirjutajaga (ent realismiski igati vildakas, mis ehk ongi... võluv). Sel romaanil otsest peategelast polegi – ongi vaid (enam-vähem) kurjad vaimud, kes on igati tühised ja omadega lühises (või täpsemini – Venemaaga sideme kaotanud).

Raamat (ehk kroonika) algab kergelt ja lõbusalt (kuigi minajutustaja hoiatab jne), siis teksti edenedes läheb üha sünkjamaks ning lõpuks ongi enamik sigu end kaljult alla kukutanud (kusjuures surma saavad need, kes on välismaal “nakatunud” - Nikolai, Kirillov, Šatovid (+ vastsündinu), Liza, Stepan (aga Pjotr pääseb); kodumaised sead asuvad pea kõik rohkem või vähem oma tegusid kahetsema (v.a. Fedka)).

Autoril on romaanides üldiselt kaks kuju, kes mõjuvad eriti traagiliselt – võrdlemisi esilolevad nooremapoolsed kangelased ja taustajõududest emad (Karamazovite puhul vast vähem?); selle raamatu puhul ehk puudub erilisemalt esilekerkiv noor kangelanna (kuigi kõiksugu hulle tibisid on küllaga).

Siiski, seekordsel lugemisel kerkisid vast endale enam esile 4 tegelast, kes omakorda särisevad kolmikutes: Stepan-Varvara-Pjotr, Nikolai-Pjotr-Varvara, Varvara-Nikolai-Stepan, Pjotr-Nikolai-Stepan (ehk siis lapsed ja vanemad, Varvara pole küll nihilist ega revolutsionäärsete huvidega memm, aga... annab oma tahtmatu osa). Mis ei tähenda, et “prügikalad” (Šatov, Kirillov, Lembke) oleks vähem vägevamad (ent siiski pisema ampluaaga). Kõik nad on ühtaegu lapsikud (inimlikud?) kui hirmuäratavad (nii tegude kui mõistmatusega).

Kokku on kõik siis terav ja kriitiline ja äge läbilõige 1860-70ndate vene eliidist ja nö revolutsiooniliselt mõtlevast seltskonnast, pole ühtegi heatahtlikumat kirjeldamist leidvat meest (sest naised on sellised... hmm, plahvatusohtlikud lisandid meeste aadete põrkumistele).

Huvitav vaadata, kuidas enamasti annab autor oma tegelastele poolikuid või kaheldavaid iseloomustusi (või noh, õigemini autori minajutustaja, kes on omakorda üks sogane ja kahtlane tegelinski): “Hiljem rääkisid meil palju, et ta olevat lühikese aruga; kuid see ei olnud päris õiglane.” (lk 96).

Päris latatararomaan, vennad kukuvad ikka niimoodi jutustama, et ohohoo, napisõnalisus tähendab ehk paari lauset või Varvara mühatusi. Ent sellest moodustubki ports pööraseid dialooge (nt Nikolai ning Pjotr-Kirillov-Šatov lk 193-228), kuidas küll tegelaste kehakeel kaasa mängib, milline eksalteeritus, milline külmaverelisus, milline ükskõiksus, milline piinlemine.

Ning kui Stepan eriti närvis või haige on, kukub ta pudrutama prantsuse keeles (“Sortside” väljaandes ei antud teatavasti mingit tõlget – päris huvitav kogemus oli seda lugeda prantsust oskamata).

See, kuidas Varvara Darjat Stepanile maha kupeldab (lk 60-62), on fantastiliselt egoistlik. Karmazinovi “Merci” kirjeldus (lk 424-426) on nii lõikavalt irooniline, et... on kohe (järelsõnas mainib Torop, et ehk torge Turgenevile). Kui algul ei pannud tähelegi Kirillovi kõneviisi kummalisust, siis üks hetk oli tore sellele pihta saada.

Nojah. Eks omaette ooper on autori juutide ja sakslaste põlgus. Ahjaa... ja kes siis lõpuni positiivne on? Muidugi lihtne vene inimene. Kuidas siis teisiti.

“Tõsi küll, meil oli ka midagi, mis oli hoopis tõsisem kui paljas skandaalihimu: see oli mingi kõikehõlmav ärritus, midagi kustumatult kurja; tundus, et kõik olid kõigest kohutavalt tüdinud. Valitses mingi üldine rabe künism, kuidagi üle jõu käiv, pingutatud künism.” (lk 410)

päikesejänku

postimees

Steve Jones - Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal (2006)

"Näiteks anti ühes sellises [19. sajandi loomaaias] gorillale hommikueineks viinereid ja pint õlut, millele hiljem järgnesid juustuleivad, keedetud kartulid lambalihaga ja veelgi õlut." (lk 33) (Üks näide sellest, miks tolle aja loomaaedade elanikud kiirelt surid.)

Steve Jones´i iseloomustatakse raamatu tagakaanel (või oli see eessõnas?) kui teaduse populariseerijat ja populaarteaduslik on ka "Darwini vaim". Käesolev raamat järgib ülesehituselt Darwini "Liikide tekkimist", kuid on täiendatud 150 aasta jooksul lisandunud teadmistega. Teose populaarteaduslik osa teeb raamatu loetavaks ka bioloogiakaugele ning ilukirjanduslembesele inimesele, sest kirjutatud on vaimukalt ja köitvalt ja informatiivselt. Ma ei kujuta päriselt ette, kuidas bioloogiat õppinud või asjaga paremini kursis olevad inimesed võiksid ajasse suhtuda, sest ilmselt kordab teos paljusid niigi teada olevaid tõdesid, kuid keskmise ehk tavainimese teadmistepagasiga raamatut lugeda on igati tore ajaviide. Ja teadmisi kinnistav ka.

Juhan Tõrvand – Võitlustest I maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes (2009)

“Mina eestlane saan tuhat korda suuremat rõõmu tundma võidust teutoonlaste üle kui venelased. Ajalooline vihkamise tunne sakslaste vastu on sisse imetud juba emapiimaga. Ja see vihkamine leiab ainult siis rahuldust, kui saksa vägevus saab hävitud. On ainult valus, et selleks on vaja määratumad ohvrid inimeste eluga ja kullaga.” (22.04.1915, lk 26)

Raamatu algul on Jürjo esitanud Tõrvandi päris huvitava eluloo – tsaariaegne sõjameheelu (kuskil Siberis), I maailmasõja juhtumised, seejärel valgete Lõunaarmees teenimine, sealt lahkumine ja ringiga Eestisse naasmine 1920. aastaks, kus jätkub sõjaväeline karjäär kuni 1934. aastani, ehk siis teadagi milleni, osalemata siiski selles. Ja lõpp on lõpp – 1942. aastal. Jälle Venemaal.

“On tarvis, et sõdur, kes läheb rünnakule, teaks, et jooksmine lahingust tingimata karistatakse surmaga. Siis tema peas ei oleks mõte, et vot oma elupäästmiseks lahingu asemel lähen miitingule, kus hakkan juhtide korraldusi kritiseerima. Tema saab mäletama, et mitte kõik ründajad ei saa hukka, aga argpüksid – tingimata, sest seljataga ei ole halastust äraandjate vastu. Siis sõdur läheb rünnakule ilma rääkimata, ilma kõikumata, sest ei ole valikut. Kõik tema mõtted on juhitud selle poole, et võimalikult täielikult ja ruttamisi hävitada vaenlast, sest muidu hävitab ta end. Siis iseenesest tuleb distsipliin ja sõnakuulmine. Iga käsk saab tõesti käsuks ja mitte “augupäherääkimiseks” ehk palveks.” (11.08.1917, lk 47)

Kui päevaraamatu esimesed lehed naudivad vene vormi kandes sakslaste vastu ragistamist, siis peagi see vaimustus kaob ja tekib ängistus Venemaa korralagedusest ja mõttetust tegutsemist ning kui puhkevad revolutsioonid, noh, siis läheb sealsetes avarustes olukord igati hulluks. 1917-1919 aasta sõdimised ja seiklused on ikka päris karmid, kodusõda oma jälkuses (no mitte et Tõrvandi detailselt kirjeldaks ümbritsevat). Ehk siis kokkuvõttes lugu sellest, kuidas venemeelsest sirge seljaga ohvitserist sai eesti mees, kes teravalt kritiseerib nii tsarismi mandumist kui punaste ja valgete märatsemist oma riigi kallal – ainus õige tee olukorra lahendamiseks olnuks demokraatia! Ja meestel vaja sporti teha! Tõrvandi sõjaväealaseid mõtteid võiks kõrvutada Kunnase Iraagi päevaraamatus esitatuga. Vahel tundub nagu oleks Tõrvandi mõnes kohas päevaraamatut takkajärgi täiendanud.

“Ma olen väsinud. Tunnen igatsust normaalse elu järele. Minul ei ole enam kodumaad, mille heaks ma võiks töötada ja selle heaks kannatada, Venemaa oma korralagedusega sai võõramaaks ja Eesti uuesti Saksa ikke all.” (09.04.1918, lk 97)