Paul Cornell – A Better Way to Die (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Neljas lugu Hamiltoni sarjast, millest ma ei tea midagi. Õnneks on käepärast üks teine antoloogia, kus ilmunud sama loo kolmas lugu ja kus tutvustatakse veidi tausta. Tegemist siis viktoriaanliku ajastuga, mil Britannial on kokkupuude tulnukatega, tänu millele on 19. sajandi kuulsal monarhial avanenud võimalus külastada paralleelmaailmu (midagi kergelt sarnast Baxteri-Pratchetti romaanisarjaga) ja omandada ulmelist tehnoloogiat. Peategelane Hamilton on... umbes 007 moodi.

Lugu ise on mulle senini segane. Et siis, Hamilton pannakse kohtuma oma dublandiga, kes on siis noorem versioon ja arvatavalt pärit mõnest paralleelmaailmast (või siis tulnukate kätetöö? See tulnukate ja monarhia suhe jäi mulle hägusaks). Sunnitud puhkusel olev Hamilton (midagi juhtus kolmandas loos, mida loodetavasti peagi loen) arvab, et see noormees on siia toodud tema asendamiseks. Et tegemist on tähtsa projektiga, näitab kasvõi see, et noorukiga on seotud nii Hamiltoni ülemused kui ka College of Heralds (mis on mis täpsemalt?) tegelased. Hamiltoni ja dublandi esmakohtumine lõppeb üsna dramaatiliselt, ning paari nädala pärast saab Hamilton käsu noormees elusalt või surnult võimudele tagasi toimetada – dublant on põgenenud kuhugi paralleelmaailmadesse koos tähtsa pantvangi ja röövitud rahaga.

Nagu öeldud, tekst on peale teistkordset lugemist ikka veel enam kui segane. Liiga napilt on sellest maailmast teada, viited ei tea kuhu, Cornelli võrdlemisi raskepärane kirjutuslaad (jäljendus viktoriaanlikust ajastust?). Kõik see segadus briti monarhia ja tulnukate vahel, kohaliku võimuaparaadi ülesehitus, see College of Heralds'i roll – hakka või juukseid peast katkuma või uuesti inglise keelt õppima. Mingil moel huvitav alternatiivajalugu, aga mõistmise jaoks pagan suurte aukudega.

Benjamin Rosenbaum – Fift & Shria (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Lugu multikehaliste kahepaiksete koolikiusamisest. Tegemist on siis olenditega, kes paiknevad korraga mitmes kehas. Sugu on kergelt segane, ollakse ühtlasi nii nais- kui meessoost, sugu paistab kaasnevat staatusega. Või midagi.

Lugu siis sellest, kuidas klass noori on tõusnud maapinnale, et seal õpetaja juhendamisel lõket teha. Shria, kes on kaotanud noorem vendõe või õdevenna, satub ülbete klassikaaslaste kiusamise kätte, kuna Shria perekond paistab olevat teistest nõrgem. Fift tunneb Shriale kaasa, teda kohutab võimalus, et ka Shria võidakse samamoodi ära viia mujale kasvatamiseks – et seda ei juhtuks, ei tohiks Shria provotseeringutele alluda. Ja nii asub Fift appi, kui Shria ja ta kiusajad Fifti juurde satuvad, ning üheskoos laksavad nad kiusajate sõrmede pihta. See on Fiftile raske, ta peab end ületama!

Lugu maailmast, mis on täiesti võõras (korraks küll viidatakse evolutsioonile, justkui need olendid pärineks maapealsetest... olenditest). Ühiskond on arenenud tehnoloogiaga, nii on olenditel kõiksugu äpid, mis neid aitavad või suhtlemist korraldavad jne. Ja no muidugi staatuseküsimused, kes ja kus ja mida teha võivad. Kuna tegemist täiesti võõra maailmaga, on üpris keeruline toimuvaga ree peale saada (nt Fift suhtleb oma kehade kaudu nii klassikaaslaste kui vanematega), ent õnneks tegemist suhteliselt lühikese tekstiga, mistõttu kaks korda lugemine pole mingiks probleemiks. Selline huvitav vahepala.

Elizabeth Bear – The Hand is Quicker– (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õige tume lugu tulevikust, mis põhineb praeguse lääne elulaadi tulemustel või noh, jätkusuutlikkusel. Siin loos elavad inimesed nö virtuaalse reaalsuse moodi mullis – nad liiguvad pärismaailmas, nad söövad päris toitu ja kogevad aegajalt füüsilisi kontakte, aga see toimib läbi virtuaalse reaalsuse filtrite, mis võimaldab inimestele just sellist välimust nagu nad soovivad, sellist keskkonda nagu meeldib, sellist sööki mis maitseb – muidugi, kui nad saavad endale rahaliselt lubada. Kõik on kontrolli all.

Loo peategelasel Charliel aga juhtub nii, et maksuamet teeb ta arved tühjaks ja nõuab enamgi, ning nüüd on Charlie lahti lõigatud kõigist normaalsetest hüvedest ja oludest – mis omakorda tähendab seda, et ta kaob normaalsete inimeste vaateväljast ja seda sõna otseses mõttes, üldlevinud virtuaalses reaalsuses teda enam ei ole, ta on nähtamatu või õigemini tühi koht (tõsi, soovi korral on alati võimalik välja astuda nö virtuaalist, sel juhul puudub sul igasugune ühendus info- ja andmevoogude jms). Naisele vahib vastu ilustamata maailm, mis on muidugi... kole. Söök, mis muidu tundub/näib mahlane ja hõrk, on mingi kuivanud öök. Jõgi, mis muidu paistis sillerdav ja vahva, on haisev jäätmemülgas. Charlie avastab end õudusega ühiskonnast väljatõugatute maailmas, millest meedia on kõnelenud jubedaid hirmulugusid, ning esimesel juhul röövitaksegi ta paljaks ja pekstakse poolsurnuks. Aga see pole veel kõik.

Beari lugu pole vaid kirjeldus kahe sellise maailma erinevusest, see on ka sellest, mis kaasneb nende inimestega, kes vaid endale paremat ümbrust laevad, kuidas see inimese enda bioloogilist külge muudab (loos on natuke segane näide sellest, kuidas aastavanused lapsed juba menstruatsiooni kogevad jne). Või et, mis saab maailmast, millest vaid võetakse-võetakse-võetakse ning jäätmed hoolimatult kõrvale visatakse. Ja muidugi inimesed ise ja nende reaalsed kontaktid, mis virtuaaltingimustes osutuvad õige haprateks. Et siis selline tõsine lugu kahe naise luhtunud suhtest.

Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte (2015)

Reklaam lubab “fantaasiat, absurdi kui ka huumorit”, ja tõepoolest, seda neis kuues loos leidub. Saatesõna kirjeldab autori proosaloomet kui kirjanduse konventsioonidest loobumist, ja tõepoolest, tegemist pole traditsioonilise jutuloomega: tekstid meenutavad laiaksvenitatud või -litsutud anekdoote (või lorilugusid või paroodiaid?). See vahel töötab (nagu nimilugu ja selle totter armastus) või vahel sööb iseenda saba (need kaks merelugu lähevad tüütuks – või noh, autoril ehk oligi plaan kirjutada sellist ennasttühistavat teksti?).

Seda kogumikku sai päris huviga oodatud, Gombrowiczi draamad oli kunagi suur lugemiselamus (laval nägin vaid “Laulatust”), eks nüüdki ootasin pöörast ja hingekriipivat fantaasialendu... aga need jutud pole nagu päris see, näidendite tegelassuhete rägastiku asemel on enamasti ühe kangelase visklemised, mis oma süvitsiminekutega ei hakka nagu nii... ligitõmbavalt tööle. Parimaks looks “Neitsilikkus”, kus kaks noort armastajat ilukõnetsevad üsna rämeabsurdses maailmas. Tüütuim oli see “Juhtumid...”, mis keris ja keris oma veidrat jutulõnga ning hakkas üha korduma ja korduma (igavaks jäi, lihtsalt kirjandusliku jõuproovi sooritamise eest ei saa öelda, et “vinge värk”).

Arvatavasti on tegu raamatuga, mille uuesti üle loen, kui on rohkem aega ja mõnusam olemine, praegu läks lugemine liialt kiireks kangutamiseks (muidugi, milleks siis lugeda, kui tunned, et pole õige aeg).

laiapea
vein&raamat&saun

Gareth L. Powell – Red Lights, and Rain (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu siis sellest, kuidas tulevikusõja järelkajad ulatuvad meie olevikku (huvitaval kombel pole juttu sellest, et kas ajas rändamisega midagi muudetakse). Tuhande aasta pärast käib taas üks korralik madin, mis on nö tavalisest maailmasõjast verisem – totaalsõda, mille tarbeks luuakse nö inimvampiirid, kes saadetakse diversantidena vaenlaste tsiviilelanikkonda hävitama; üheks efektiks oleks see, et rindel oleval sõdurid tunneks pudevat muret lähedaste pärast (demoraliseeriv mõju!). Kui sõjapidamine maha rahunes, põgenesid need inimvampiirid... mineviku ajastustesse tapatöid sooritama (sest ilma ei suudeta olla). Siinne lugu ongi sellest, kuidas üks tuleviku vampiirikütt püüab olematuks muuta nüüdses Amsterdamis tegutsevat inimvampiiri.

Vampiirikütt teab vägagi hästi, kui raske ülesanne tal on – nimelt on see naine ise kunagi tulevikus neid vampiirideks muudetud inimesi ülitõhusateks (portselanhammastega!) tapamasinateks treeninud. Nende tapmine eeldab... põhjalikku purustamistööd. Amsterdami juhtumi teeb keerulisemaks see, et vampiirikütil hakkab kahju ühest noorest baarimehest, kes satub vahele vampiiriküti ja vampiiri madinale.

Et jah, on actioni ja möllu, vampiirimütoloogia ümbermõtestamist nö sci-fi tingimustes. Ja no vägivalda.

Ursula K. Le Guin – Meremaa jutud (2012)

Nüüd on siis loetud Orpheuse Raamatukogu kõik seni ilmunud teosed (jajah, just ilmus kaks uut, aga olgem realistid, kes teab, millal raamatukokku jõuavad). Käesoleva raamatu lugemiseks pidi eelnevalt “läbi töötama” Meremaa neli romaani... ja tõepoolest, ilma nendeta oleks siinne tõlkekogu enam kui suvalise mulje tekitanud.

Minu meelest on Meremaa seeria igav. Ehk nooremana pakkunuks see suurema elamuse, ent olen nüüdseks lugemismaitset labastanud igasugu koleduste ja nõmedustega ning Le Guini legendesepistav kirjutamisviis ei pane verd kuidagi elavamalt tukslema. Autor on joobunud oma loodud maailmast, mis tuleb ehk selgemalt esile just “Meremaa juttude” puhul, kui ta punub kõiksugu eel-, kõrval- ja järellugusid, mis iseenesest ei lisa esimesele kolmele romaanile ja “Tehanule” suurt midagi juurde, see on vaid fännitoode (õige küll, autor ise tahtis edasi kirjutada). Mis mind häirib, on ehk see, et Meremaa tegelased on nii paatoslikud, neis pole otseselt inimesi kujutatud vaid kui eepilisi kangelasi, kes on tardunud dramaatilistesse poosidesse. Kõik kannatavad, kuni saabub katarsis – seda küll selleks korraks, uus kannatusterada on niiehknaa ootamas (tõsi, mõni võluvõimeteta isik kogeb lõpuks ka normaalsemat eluolu – kuigi selles ei saa kindel olla). (Ja tõsi, ma pole seetõttu kurb, et raamatutes ei saabu kõikehõlmavat happy endi.)

Meremaa tekste on raske hinnata vaid seepärast, et seal puudutatakse naiste ja võimu küsimust. Jah, ma heameelega toetan võrdseid õigusi, kuid tore oleks, kui sellest pole juttu läbi tardunud ja pateetiliste pooside. (Jajah, klassika puhul tuleks teisi mõõdupuid kasutada jne... Kuigi mis klassika see 2001. aastal ilmunud originaal olla saab.)

Veider on see, et kui hakkasin mõtlema, et kas mõni lugu on siin kogumikus teistest parem, siis ei suutnud ühtki niimoodi eristada, kõik on kokku üks monotoonne hall udu. Võiksin medali saada, et need kolm Le Guini raamatut nii kohusetundlikult läbi lugesin; samas on nagu piinlik peale lugemist sappi pilduda, pole just tervemõistuslik tegu.

ulmekirjanduse baas

Viivi Luik – Kolmed tähed (1987)

Kuidagi õudne lasteluule. Luuletaja selgitab lastele, et tegudele järgnevad süümepiinad, mis ehk saadavad sind terve elu. Väljaspool kodu olev maailm on kole ja hirmutav. Inimesed elavad iseendile, tõeline suhtlemine on võimatu. Sotsiaalsed normid keelavad sul erineda. Sa pole osa loodusest. Elu on stress. Sa oled teistele pinnuks silmas. Ühesõnaga, maailm on vaenulik, on hirmutav. Einojah, tõepoolest, milleks pakkuda lastele illusioone, milleks neile meeldiv lapsepõlv.

Luuletus-hoiatus lastele kriminaalidest ja vangidest, kelle tõttu riik ja ühiskond kannatab?

Kui sa krabad...

Kui sa krabad teiste eest

ära kommid, koogid, toolid,

šokolaadist, moosist, meest

oma ahneid näppe noolid,

teiste vaev on sulle lust,

igast asjast oled üle,

nähes teiste äpardust,

ainult naerad selle üle,

siis sa kasvad jõhkardiks,

suureks, aga tühiseks,

ja pead vastust andma, miks

said me mured ühiseks.

(lk 24)

Misasja see laps ei tohi? Õudne hakkab.

Keha

Põsed roosaks värvib

HÄBI, JONN ja VIHA.

KEHA sees on NÄRVID,

ÜDI, LUUD ja LIHA.

KEHA sees on VERI,

vere kange kohin

just kui sügav meri,

kuhu laps EI TOHI.

(lk 26)

Joe Abercrombie – The Fool Jobs (Swords & Dark Magic, 2010)

Kuulu järgi on tuleval aastal oodata Abercrombie lühijuttude kogumikku (ja uut Esimese Seaduse romaani ehk 2017. aastal), kus lisaks antoloogiates ilmunud tekstidele on avaldamata lugusid sellest Esimese Seaduse maailmast. Käesolev tekst on seotud “The Heroes” romaaniga, andes natuke tausta ühe sealse peategelase Craw tegemistele (lisaks paar tegelast Craw kambast, kes romaani toimumise ajaks veel elus).

Craw ja ta kamp on hiilinud ühe Crinna küla juurde, kus neil on ülesandeks mingi asi röövida. Nagu selgub, on rööviobjektiks asi, mis peaks kohapeal endast märku andma, et just see see ongi. Selline töökirjeldus... ei tee Craw kampa just õnnelikumaks. Aga töö on töö ning nad teevad plaani, kuidas seitsmekesi niimoodi külla siseneda, et keegi omadest surma ei saaks ning ega kohalikkegi pea tingimata tapma. Kuigi nad on Crinna metslased. Plaan töötab... osaliselt.

Lugu on parem kui hiljuti loetud sama autori noorteromaan, või noh... igati tüüpiline Abercrombie tekst (eks siit tekib küsimus, kaua saab üht teemat lüpsta). Peategelane, kes pole mingi eepiline kangelane – muidugi, Craw pole just tüüpiline Põhja sitapea (või noh, kui igale põhjalasele anda sisekaemust (Caul Shivers!), siis avaldub midagi enamat kui klišee). Dialoogid särtsuvad ja erinevate külmrelvadega lõhestatakse kehasid. On viiteid teistele kangelastegudele, mis reaalselt ei õnnestunud just lugulaulude vaimus. Ühesõnaga, selline cool ja antipateetiline lugu. Hea sissejuhatus “The Heroes” romaanile.

““Don't you ever sharpen it?” asked Craw.
“It sharpens me.”
“Right. Right y'are.” Just the style of nonsense Craw would've expected from Cracknut Leef or some other rune-tosser. He hoped Whirrun was as good with that great big blade as he was supposed to be, 'cause it seemed he brought nothing to the table as a conversationalist.” (lk 502)

“Men might've had a hundred names for it – Dawn Razor, Grave-Maker, Blood Harvest, Highest and Lowest, Scac-ang-Gaioc in the valley tongue which means the Splitting of the World, and so on, and so on – but Craw had to admit it was a dissappointing length of metal. There was no flame, no golden light, no distant trumpets or mirrored steel. Just the gentle scrape as long blade came free of stained leather, the flat grey of damp slate, no shine or ornament about it, except for the gleam of something engraved down near the plain, dull crosspiece.
But Craw had other worries than that Whirrun's sword wasn't worth all the songs.” (lk 510)

ulmekirjanduse baas

James Enge – The Singing Spear (Swords & Dark Magic, 2010)

On kõrts, kus käib istumas end surnuks joov mees, kes on võlur ja oskab endale serveeritavat veini kangemaks timmida ning ta on kinkinud kõrtsmikule püsikunde staatuse eest endatehtud masina, mis valmistab kulda. Selle joobnud võluri nimi on Morlock, ta on aastasadu elanud ja erinevaid tegusid teinud, muuhulgas on tema valmistatud neetud laulev oda (mis teeb muusikat just enne tapmist), mille on leidnud üks piraadikapten, kes nüüd selle võluodaga hävingut külvab ja on niimoodi tegutsedes lähikonda jõudnud. Morlockilt palutakse abi selle kahjuri hävitamiseks, kuid mees keeldub.

Seepeale saavad kohalikud õige pahaseks ning otsustavad selle laulva võluodaga tapja eest pageda – muuhulgas lahkub kõrtsmik oma varaga ja see tekitab Morlockile raske probleemi, tal pole enam kõrtsi, kus juua (miks see kõikvõimsale võlurile probleemiks osutub... no küllap on ta sotsiaalne olend). Katkenud joomisele järgneb ränk pohmell, mille käigus näeb võlur endelist und – ta peab enda sepistatud võluodale vastu astuma. Ta peab peatama deemoni, mille ta on sellesse võluesemesse vangistanud ja mis nüüd omakorda juhib seda zombistunud piraati. Morlock valmistub võitluseks ja asub siis otsima... Edasi läheb nagu läheb.

On võluvärki, on kõrvaltegelaste vägivaldseid surmasid, on hoolimatu ja bravuurikas peategelane, kel kõige olulisemaks enda mõnud ja tahtmised. Eks see lubab autoril kasutada musta huumorit ning olla muidu rohkem või vähem vaimukas. Hea meelelahutus, ei enamat.

ulmekirjanduse baas

August Jakobson – Külmataadi kättemaks (1991)

Mõtlemapanev, et raamatu nimiloo õpetussõnadeks on “kurjuse ja kadedusega kaugele ei jõua”, kui iseenesest olid loo antikangelased, rikkad talunikud, lihtsalt purjus mölakad (no ma ei tea, kas on mõtet siia klassivõitlust jms külge traageldada; ja selge see, et purjuspäi olek pole mingi vabandus). Jah, nad ei lasknud koos kõrtsmikuga hulkuril kõrtsi öömajale saada, see oli halb ja inetu tegu. Aga et seepeale laseb see hulkur, kes osutub Külma-Madise nimeliseks ilmastikutegijaks, nende peremeeste viljasaagi öökülmaga rikkuda. Et siis... narri ükskord hulkurit ning üheksa pere kaotavad olulise osa varast. Proportsionaalne vastulöök...

Ühesõnaga, tegemist on silmakirjaliku õpetusega – ära ole nõme, sest selle eest võivad sind kõrgemad jõud karmilt karistada. Tee head või muidu tabab su pere nälg ja viletsus. (Kas kõrgemad jõud karistavad ka siis, kui tegemist ebakohtuda nö reainimeste suhtes?) Tõsi küll, selle raamatu teine lugu - “Vaene kerjus ja ihne perenaine” - on pea vastupidise sõnumiga ehk omakasupüüdmatu heategu võib osutuda tulusaks (eeldusega, et sa ei oota mingit tulu).

Mis on siis õpetusiva kasvavale noorsoole? Ole võõrastega ettevaatlik, sest need võivad osutuda hoopistükkis üleloomulikeks jõududeks? Narri meest, aga mitte mehe põldu?

Ja miks on illustraatori nägemuses lesest saunanaine (mitme lapse ema) selline kuuma välimusega tots?

Rich Larson – God Decay (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Pildike spordi (ja inimkonna) võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude kangelane, edukas reklaaminägu.

Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija) teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata. Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge, mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.

Ühesõnaga, selline vähe suvaline lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja möödudes see hind enam nii hirmutav pole.

“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)

Lev Tolstoi – Jutukesi (1961)

Üpris psühhedeelselt mõjuv raamat, mis mõeldud küll eelkooliealistele, aga et ikkagi tegemist tuntud autoriga, siis sattusin seda igati intelligentselt lehitsema. Mõni ehk ütleks, et Tolstoi lühipalade puhul on tegemist zeniga (või rahulikku harmslikkust?), aga minu meelest mitte: laused, mis moodustavad jutu, ongi ühetähenduslikud, pole seal mingit sümbolit või metafoori või varjatud tõde või salateadmisi. Jutukestes leidub ka konflikte, kuid need on nii pingevabad... et sa pigem hakkad mõtlema, et mis siis nüüd. Või no kes teab, kuidas Tolstoi arvates need tekstid peaksid lastele mõjuma.

Loed lapsele ette ja jumal sellega, mis ta ikka öelda-mõelda oskab. Hea, kui laps suudab kunagi ise tähti veerida ja lausa sõnasid moodustada; ning millalgi kuidagiviisi lause kokku panna. No et ka illustratsioonid... needki sellised lihtsapoolsed.

“Saša oli arg poiss. Kord hakkas väljas välku lööma ja müristama. Saša puges kappi. Seal oli pime ja umbne. Saša ei kuulnud, millal äike üle jäi. Konuta aga pealegi, kapis, Saša, sest sa oled argpüks.”

“Nastjal oli nukk. Nastja kutsus nukku tütrekeseks. Ema andis Nastjale tema nuku jaoks kõik, mis vaja. Olid nukul seelikud, jakid, rätikud ja sukad, olid isegi kammid, harjad ja helmed.”

“Lapsed leidsid rohust siili.
“Vasja, võta siil kinni.”
“Ta torgib.”
“Pane siis müts maha ja veeretan ta mütsi sisse.”
Kuid müts oli liiga väike ja lapsed läksid ära, aga siili kaasa ei võtnud.”

“Nastja tuli koolist. Ema oli üksipäini kodus. Nastja istus laua äärde, võttis raamatu ja luges ette muinasjutu. Ema tundis selle üle rõõmu.”

Ursula K. Le Guin – Tehanu (1996)

Kuna tegemist Meremaa neljanda romaaniga, siis võiks loogiliselt järeldada, et see on maiuspala Meremaa andunud austajatele. Ent kui see Meremaa-maailm pigem neutraalseks jätab, võib endamisi tõdeda, et tegemist kõige tuimema tekstiga selles sarjas. Tuim nii sisult kui vormistuselt, autor poleks nagu üldse joonel olnud ning pigistanud välja romaani mahus teksti. Samas, see nõtrade Tenari ja Gedi ning tundmatu Therru teemad on üpris intrigeerivad – vanad, kes kaotavad oma võimu (ja nooruse), veel hullemm nad langevad tumedate jõudude küüsi. Ja noh, esmakordselt on tegelaste vahel armukirge, Ged saab suisa armurõõme kogeda.

On mõneti veider vastuolu – tegelased kogevad igati inimlikult nö traagilisi olukordi (vanadus, loobumine, kaotus, armastus), aga viis, kuidas nad sellest räägivad, on silmipööritamapanevalt pühalik. Et nagu on inimesed oma nõrkuste ja iseärasustega, aga ikkagi... pühalikud tegelased, loomuliku asemel tähenduslikud – selge, et üldiselt kirjandusteostes võikski tegelased olla erilised (ikkagi võlujõu kaotanud arhimaag! Pimedusejõududest ärapööranu Tenar! Kardetud laps Therru!), aga kas nad peavad seejuures nii neetult puised olema?

Muidugi, eks raamatu vastuvõttu soodustavad või takistavad erinevad otseselt asjasse mittepuutuvad tegurid, ja küllap ma lihtsalt ei läinud selle maailmaga kuidagi kaasa ning seetõttu niisugune rahulolematus või mõistmatus. Romaanis on huvitavaid teemaarendusi, kuid samas... tekst mõjus tuimalt.

ulmekirjanduse baas

Nick Hornby – Naljakas tüdruk (2015)

Noor Barbara tuleb Londonisse, sooviga saada komöödianäitlejaks. Kummaline soov kuuekümnendate keskpaiga noorel naisel, aga... Hornby püüab lugejad osavalt võrku, kõigepealt palju elevust, nalja ja mõni ebaõnnestuminegi, edasi läheb toon asisemaks (Barbara vaatenurgale lisanduvad kaastööliste vaatenurgad), aga seda küll mitte üdini kainestavalt. Algusaja komöödiaseriaali elevus ja löövus asendub palgatööga, reitingute nimel tuleb üha edasi punnitada – sest pered ja tuntud inimese elustiil tuleb kinni maksta jne. Niisamuti hakkab näitlejaid kummitama tavaline probleem, vaatajad ootavad, et seriaali mees ja naine ka väljaspool ekraani jätkaks teineteisele elamist. Kapihomodest stsenaristidel puudub arusaam pereelust, kaasnäitleja ei salli Barbara domineerimist jne.

Autor kirjutaks Barbara / Sophiest justkui meelelahutusmaailma ideaalnaisest – ta on tarmukas, vaimukas, kahe jalaga maa peal, tal on pea õlgade vahel ja arvestab teistega (muidugi, eks igaühel on oma nõrkusehetked). Ja muidugi välimus, mida sooviks lausa guugeldada oma silmaga veendumiseks. Kuid romaan pole vaid Sophie edu- ja eluloost, peale tema on veel nelja mehe lugu, kes Sophie turjal karjäärile hoogu juurde saavad. Raamat on tollasest Inglismaa 60ndate ajastust, mil sõjajärgsed kasinusaastad hakkasid üle saama ning avastati, et inimesed on midagi enamat kui töö- ja pereloomad, inimesed on erinevad ja neil on eraelulised probleemid, millest polnud senini laiemas avalikkuses räägitud. Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta (kuigi muidugi selle asemele tekib uus mõõdupuu, uus nivelleerimine).

Tegemist pole just ajatu romaaniga, eelkõige on raamatul meelelahutuslik funktsioon (seda peamiselt inglastele, kellele tollane olustik paratamatult enam ütleb kui eestlasest lugejale). See on romaan neist õnnelikest inimestest, kel on töö ja lõbu ühendatud, kel on omavaheline klapp, sünergia – koos tegutsedes saavad teha midagi... rahuldust pakkuvat. Eneseteostus ja rutiinist eemalolek (no mõneks ajaks).

Okei, sel postitusel pole suurt saba ega sarvi. Ühesõnaga, üle keskmise meelelahutuskirjandus, saab nalja ja erinevatele tegelastele kaasa elada. Pigem lugeda kui niisama ükskõikne olla.

“Dennis oli üsna kindel, et mõistab Sophie' ettepanekut, kuid “üsnast” polnud küll, vähemalt mitte Dennisele. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes eeldab kõige hullemat. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes tõlgendab kahemõttelisust kõige kindlamalt, igavamalt ja sõnasõnalisemalt. Tema ees terendas väga suure tõenäosusega elu lõpuni üksikuks jäämine.” (lk 315)

tarbimiskriitika
marcamaa 

Susan Palwick – Weather (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Dramaatiline lugu surmast ja teispoolsusest.

Abielupaar Frank ja Kerry kuulevad hommikul, et ootamatult saabunud lumetorm paneb teed kinni, mäestiku oludes pole see just erakordne juhus, aga noh, ikka tüütu. Peagi saabub nende juurde Dan, kel on ilmtingimata vaja linna saada, nii kiiresti kui võimalik. Ta on kergelt purjus ja sellise ilmaga on teed üliohtlikud, seega püüab paar teda veenda, et mees ootaks nende juures mõned tunnid, kuni ilmaolud paranevad ja neil mägiteedel on autoga ohutum sõita. Dan ei anna järele, talle helistati ja nüüd on vaja linna saada, kuna ta tütar on seal haiglas suremas. See tekitab Franki ja Kerry vahel pingeid, kuna neil aastaid tagasi niisamuti laps siitilmast lahkunud. Paar hakkab omavahel tülli kiskuma, kuna... senini on kuradi raske olla, kui last enam pole. Lõpuks nõuab Frank, et ta viib ise Dani linna, kuna tema on kaine ja tal suurem auto jne; et vaid saada eemale kodusest tülist.

Nad sõidavadki kuni ühel hetkel on ees teesulg ja politseinik soovitab neil tagasi pöörata. Kuid siis heliseb Dani telefon ja helistajaks on tema tütar... kes nüüdseks lahkunud siit ilmast. Aga et on olemas uus ja kallis tehnoloogia, mis võimaldab teispoolsusest ühendust võtta, saavad Dan ja tütar kõnelda. Mees nutab ja kahetseb, et ta pole kunagi tütre jaoks olemas olnud, seeasemel on ta purjutanud, nüüdki ei jõudnud ta surivoodile... aga kui nüüd tütar talle mil iganes helistab, on ta tema jaoks olemas.

Seepeale surub Frank hambad kokku. Kui nad varem Kerryga arutasid, et see tehnoloogia on miski udu, millega inimestelt raha petta, siis tegelikult see töötab. Nad sõidavad tagasi, kuna Danil pole enam linna enne asja kuni tütre keha mulda sängitatakse – Dan ja tütar saavad edaspidi alati telefonis rääkida (kui selleks raha on); Dan saab alati tütrele kinnitada, kui halb isa on ta olnud. Aga abielupaar... omal ajal nemad tuhastasid tütre ja tuhk on nüüd maja ümbritsevas lillepeenras. Oleks see teispoolsusetehnoloogia paar kuud varem avalikuks saanud, poleks nad ehk tütre kehaga nii teinud, kuid nüüd on lootusetult hilja.

Selline imelik lugu siis. Õpetlikku iva nagu ei tahagi välja tuua. Vabandust, et peaaegu terve loo ümber jutustasin (hulk detaile on siiski mainimata).

Graeme Simsion – Abielu Rosiega (2015)

Järg romaanile “Naiseotsing” ehk Austraaliast New Yorki kolinud Doni ja Rosie värske abielu saab peagi uue pöörde – Rosie on rase. Meest tabab see ootamatult, sest ta on selline nagu ta on (Asperger või mis tal ongi), lapsesaamine olnuks plaanis kui peale Rosie õpingute lõppu. Don püüab nüüd endale selgeks teha, mis on rasedus ja kuidas tuleks sel ajal toimida, mida süüa, milliste komplikatsioonidega tuleks nüüd kokku puutuda. Et tegemist ikkagi Doniga (kes on selline nagu ta on), tekivad kiiresti üleüldised ja eraviisilised arusaamatused, mida mees oma tõekspidamistega veelgi hullemaks ajab. Lisaks nõuab tähelepanu üha laienev sõprade ring (ehitaja, psühholoog, rokkar), kel on omad probleemid – küll oma abielude või töö või lastega; ning Don sukeldub neid niisamuti päästma. Selle tulemus on paratamatu – üha suuremad arusaamatused ja möödalaskmised oma naisega, kes on lõpuks veendunud, et Donist pole mingit isa ja lihtsam on laps üksikvanemana üles kasvatada. Don püüab nüüd omakorda abielu päästa, aga kuna ta on selline nagu ta on, lähevad suhted Rosiega veel enam rappa.

Humoorikas ja vahel halenaljakas suhtedraama, omamoodi muinasjutumaailm, mida on tore ja armas lugeda... aga noh, kui palju sa reaalses elus puutud kokku siinses raamatus tekkivate olukordadega. Kõik tegelased on ühel või teisel moel head, lõpuks sajab robinal mitmesuguseid happy ende. Natuke suhkrune, või kuidas. Eks sellised raamatud ongi pigem positiivsuslaksuks muidu hallis argipäevas, leiad usku, et kõik on head ja raskustest hoolimata asjad lahenevad. Autor keerab Doniga juhtuvaid sündmusi kõvasti üle võlli – kõik need probleemid Rosie, sõprade, töökaaslaste, ametivõimude, kuulsuste ja turvatöötajatega. Ikkagi tänapäevane muinasjutumaailm, kus tegutseb kangelane oma veidrustega.

Kuid eks peamine on see, et nalja saab ja loetu teeb südame soojaks, headus võidutseb ja armastus on vahva.

siiliste raamaturiiul

Maria Jotuni – Armastus (2015)

Igati lugejasõbralik raamat – õhuke, lühikesed lood, palju dialooge. Ja noh, sellega kaasneb tunne, et loed ikkagi klassikat, mitte mõnd romaanilaadset toodet. Raamat on kiiruga loetav... aga lood pole niisama lihtsad (kui, siis sutike följetonlikud on “Armastus” ja “Maanteel”, ehk nö asjalikud lood paariheitmisest). Armastus ja äng ja kahetsus, õhulossid ja loobumine, ehk ka meelehaigus. Kogumiku jõhkraim tekst on vast “Maadam Röhelin”, kus kaubeldakse imiku loovutamise ja ta võimaliku suremise maksumuse üle. Jotuni tegelased... neil pole kerge, nende hingedes on ahermaad ja kõledusel ei paista lõppu.

Et siis jah, raamat on naksti loetav, aga ei tasu oodata meelelahutust või meeleülendust, siin on tundeelu varjupooled, mis uluvad või uitlevad argielu kesta all. Ja sutike poeetilisust ka.

laiapea

sehkendaja 

kultuuritarbija 60+

Robin Hobb – Hull laev 2 (2015)

Seni tõlgitud “Eluslaevnike” raamatutest on see vast parim osa, pole enam tüütut tammumist emotsemises ja tegelased on ühtäkki vägagi tegevusse kistud – hukatus on ühtviisi võimalik kõigile, ning liigutada tuleb, soovivad nad seda või mitte. Vestrite naised muutuvad õige krapsakateks möllunaisteks – Althea ja Ronica oma tuntud headuses, Keffriast võib kujuneda rahvusvahelise haardega emalõvi ja Malta pole enam see eelmiste osade Sansa, äkitselt on nüüd tema see isik, kelle läheduses asju juhtub (lohe, satraap). Paragon upitatakse vette ja peale teatud sündmusi hakkab eluslaevale koitma... minevikutahud. Mis seob eluslaevu ja madusid, kes nad õieti olema peaksid. Ja siis on veel Vihmaoru viimane lohe, kes pääseb elderlingide vangikongist ja peatsest hukkumisest (õigemini moondamisest?). Kenniti eestvõttel tekib veider nelinurk Kennit-Etta-Wintrow-Vivacia; mehe plaan Vivacia oma kontrolli alla saada pole just selline strateegia, mis ülejäänud kolme suurt rõõmustaks (kui nad sellest teaks). Ja Wintrow, tema on korraga uskumas Kenniti seda Robin Hoodi palagani.

Ent see on vaid osa pingetest. Satraap tuleb suurte jõududega Bingtowni, mille tulemuseks on... Jamailla intriigide lahvatamine Bingtownis – mistõttu omakorda peavad Vihmaoru isandad kokku puutuma suure poliitikaga. Ainult et enne kui nad jõuavad omapoolse käigu teha, tabab Vihmaorgu katastroof. Ja nagu öeldud, on kõige selle segaduse taustal veemaod, kes avastasid üsna dramaatilise viisi, kuidas iidseid mälestusi taastada.

Nagu mainitud, eelmiste raamatuosade venivat emotsemist on korraga mõnusalt napim esinemissagedus ja ootamatult on hakanud masinavärk täistuuridel tööle. Ja see peaks viima üsna dramaatiliste kokkupõrgeteni ning seetõttu ka maailmakorra ümberladumiseni. Vihmaoru iidsed saladused ihkavad taas selles nö noores maailmas oma kohta leida, iseasi, kas inimesed sellega niivõrd kohaneda tahaks. Eks siis järgmises osas näis, mis juhtub Kenniti trooniplaanidega, milline on satraabi ja Bingtowni saatus, kas eluslaevadest on enam... eluslaevu, kas maod jõuavad oma järgmisse faasi. Ja mis saab inimestest, mida need jõud veskikividena jahvatavad.

“Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.” (lk 80)

““Ma pole ainult see, kelle Ludluckid minust tegid,” purskas laev ootamatult. “On veel mina, kes ma olin varem, ja see on täpselt sama palju minu osa. Ma ei pea olema see, kelle nad minust tegid. Ma võin olla see, kes ma olin. Varem.”” (lk 410)

ulmekirjanduse baas

Karl Bunker – The Woman from the Ocean (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Kostab koputus ja tuppa astub võõras naine. Veidralt riides, haiseb ookeani järele ja keelekasutusell ka kummaline kõla. Tuleb välja, et ta on pärit... ookeani kukkunud laevast ja ühtki muud ellujäänut pole. Naine on veidra nahavärviga, pole selline nagu valgenahaline majaomanik Michael – Kali on nimelt pruuninahaline. Ja nagu selgub, on Kali... taevast alla kukkunud. Või noh, õigemini öeldes on naine lahkunud kosmoselaevaga paarsada aastat tagasi konfliktidest räsitud Maalt, et uut elamiskohta leida. Ent uut Maad ei avastatud ning ekspeditsioon otsustas viimaks hädavaevu töötava kosmoselaevaga Maale naasta.

Maal aga... on toimunud selle aja jooksul muutused ja maalased hoopis teistsugused kui Kali ajal. Inimesed elavad pea keskaegsetes tingimustes (aga puhtalt!), teevad käsitööd, saavad vajalikku vahetuskaubanduse abil ning elavad väikestes külaühiskondades. Ning ei oska ega suuda abstraktselt mõtelda ega kirjutada. Nagu Kali jutust selgub, toimus nende lahkumise ajal... revolutsioon (selle toimumist jälgiti äralennul niikaua kui võimalik). Tehisintelligentsil sai villand märatsevast inimsoost ning nende seas hakati levitama geneetilist mutatsiooni, mis eemaldas teatud inimlikud omadused, mistõttu ongi nüüdseks Maale elama jäänud isetud inimesed, omamoodi nukuühiskond. Oluline on vaid siin ja praegu toimuv; ükskõik minevikust ja tulevikust ja auahnusest ja võimuihast. Kosmosenaine Kali kohe ei oskagi rõõmustada, on teine üpris masendatud nii võõrasse aega sattumisest – kuigi uued maalased on toredad ja lahked jne. Kali jääb Michaeli juurde elama ning nad saavad lapse.

Lugu kerib veel edasi ning saab oma õnnetu ja kummastava lõpu. Eks jah, kas õnnelikum on elada kõiksugu võimalike rõõmude ja õnnetustega või siis monotoonselt rahulikku elu. Kas võimalik progress ja katastroof või rahulik ja harmooniline olevik. Stiihia või masinlikkus. Üpris loetav lühilugu, kohe lausa eksistentsiaalne ulme või nii.

“I know you don't understand those words, Michael. What they mean is that you – your people – don't have the concept of belonging to a larger community – a community that includes people you don't know, people who aren't standing in front of you. You can't think of people who are far away as being a part of your social group. Your brain doesn't work that way. You can interact with people who are standing in front of you, but that's all. You instinct to social behaviour doesn't extend beyond that.” (lk 97)

Bill Willingham – Thieves of Daring (Swords & Dark Magic, 2010)

Lühike ja kammerlikult vägivaldne lugu röövlitest, kes otsustavad tühjendada väga vale maja. Ja võtta kaasröövliks mehe, kes on selle võluri maja kaitsesüsteemid ise välja töötanud. Noh, õigupoolest sel mehel oligi plaan testida loodud süsteemide tõhusust – nagu peategelane avastab, on golemitest valvurid niivõrd töökindlad, et ta kaks röövlitest kaaslast on krapsti maha löödud.

Ning see mees, kes eelmisel õhtul kõrtsis õhutas nende purjus seltskonda võluri maja röövima, ilmub nüüd välja korralikus õhturiietuses, pestud ja lõhnastatuna – ning pakub peategelasele võimalust eluga pääsemiseks. Sest kaitsespsteemid ei tööta vaid selle võluriselle juuresolekul – misjärel lööb peategelane võluripoisi maha, haarab laiba seljale ja hakkab ukse poole sammuma. Vale otsus...

Lühike actionlugu, mille tegevus toimub loetud minutite jooksul (ega lugemine kauem aega võta), tegevustiku illustreerimiseks on mõned viite peategelase minevikule. On laibad, golemid, õõvastavad ja ähvardavad hääled. Ja kahe ülbe tegelase hoogne sõnaduell. Eks võiks arvata, et tegemist mõne looga jutusarjast – või siis vastupidi, ongi selline hea lühike litakas.

ulmekirjanduse baas