Margit Lõhmus - Kättemaks lollile libule. Süda puperdab (Vikerkaar 3, 2013)

Ühtaegu tüüpiline ja ebatüüpiline Lõhmuse loome. Ebatüüpiline seepärast, et siin on minajutustajad Marge ja Brenda; ehk siis autor on asetanud teksti justkui fiktsionaalsesse maailma, tõmmanud selgema vahe minajutustaja ja autori vahele (kuigi ilukirjanduse puhul on loomulikult selge, et autorit ja minajutustajat ei saa üheselt samastada - või muidu pole tegemist ilukirjandusega). Ehk on siin küsimus, et tegemist autori esimeste avaldamiskõlbulike tekstidega, mispuhul on ta rohkem lähtunud ilukirjanduse tavadest? Aga jah, muus osas tüüpiline Lõhmuse tekst.

Ja tüüpiline on näiteks see, et autor ei esita lugu sirgjooneliselt, lugu vajub assotsiatsioonide või mälestuste või unenägude reaalsusse, et mingi hetk tagasi sirgjoonelisele rajale naasta (A → B, kuigi B ei pruugi just ootuspärane olla). Need “äravajumised” võivad loos toimuda hetkeks (nagu “Kättemaksu…” puhul) või siis suuremat osa teksti hõlmata (nagu “Süda…” korral).

Eks tüüpiline seegi, et tekst on Erose ja Thanatose karneval, jõupositsioonil on ikka naine - kuid eks selline lõdva käega esitatud kompromissitus ongi see, mis teeb Lõhmuse loome loetavaks. Lugude peategelaste motiivid… no neid ei oskaks selgelt kohvipaksult välja lugeda.

“Liz on juba kodus. Lähen oma tupa ja viskan pikali. Hea on olla väsinud ja rahul ja jõuetu. Võtan riided seljast ära. Ja mu kõht on kuidagi imelik. Ja mul ei ole nii pikki musta värvi tutikarvu, mul ei ole seal ju üldse karvu. Meenub, et ju see on siis selle india naise pea mul vitus ja need on ta juuksed hoopis. Aga mul on nii, et kui olen väsinud, siis on kõik võimalik, ka see, et mul on tutikarvadeks pikad mustad juuksed. Tirin juukseidpidi pea välja, võtan täpi ta kahe silma vahelt ära ja viskan pea aknast alla. Õh, vastik on seda mütsu kuulda.” (“Süda puperdab”, lk 31)

Caitlin Moran: Kuidas luua tüdrukut

Oh, raamat nagu päris elu!

Phmt on see lugu tüdrukust, kes loob iseennast.
Me kõik loome iseennast kogu aeg, aga teismelisena on otsused "nüüd hakkan selliseks" tihedamad tulema ja ka tihedamad läbi viidud olema (muidugi on otsused üldiselt sagedasemad kui teokstegemine ning mõni ei tee neid ka teismelisena tegelikkuseks, tean-tean).

Avastada, et nii ei toimi, proovin teisiti - ja jälle eksimine, ongi elu. Ongi kasvamine. Ongi areng.
Ent verinoorena on ses mõttes raskem, et sul on üsna vähe põhja, millele toetuda. Sa õpid tegemise käigus. Teed ja vaatad, kas see sobib sinuga või ei.
Jaa, vanaaegsetes romaanides on kõik kuidagi valmis, teavad, mis on sünnis ja sobilik, mis mitte, ja neid võib ettearvatavalt rajalt kõrvale kallutada vaid ettearvamatu saatuselöök - ent mina ei tunne sellist elu.
Johanna (haa, mis mõttes on peategelasel Eesti menunimi?!) selgelt ka ei tunne.
Tema ka leiutab käigu pealt.

Et üheksakümnendad, briti töölisklass (mina küll saan aru, mida see tähendab, kas ma olen mingi eriti empaatiline v?) ja üsna meeletu vaesus on mingi teine maailm?
No minu jaoks on peamine erinevus minu enda tänase päevaga see, et maile väga ei saadeta. Päris kirjad on teema.

Mis on selle raamatu tohutud plussid:

* peategelane on paksuvõitu. (Rõhutatud on, et ta on paks, aga no selgelt mitte haiglaselt kerekas, vaid lihtsalt.) Praktiliselt kõik tüdrukud raamatutes, mida ma lugenud olen (erandiks esimese raamatu Greteke) on eri tasemel kõhnad. Pakse tüdrukuid nagu polekski! Et mina olen end eluaeg paksuks pidanud (ekslikult, muide), tundus mulle: mind polegi raamatutes kuskil. Ma olen mingi värd, kes maailma ei kuulu.
* seksi realistlik kirjeldamine. Jaa! Jaa! Oot, kas see enda teise sisse mõtlemine, tema iha enda vastu tunnetamine polegi üldine v?
Ja kõiksugused veidrused ning enda nende keskele proovimine, kas sobib: jaa!
Alles takkajärgi võib selguda, et ei sobinud. Halb mõte.
Hea, et Johanna mõnes asjas ikka enne vihastada võttis, kui tegu tehtud.
Ja mõni peenis on TÕESTI liiga suur.
* Minategelase reibas sõnakasutus vestlustes. Algul olin sellest natuke segaduses. Minu elukogemus küll ei öelnud, et tulevad naljakad asjad kohe pähe ja valguvad huultelt välja. Aga ses oli loogika, see oli see, kes Johanna on, ning tal olid sellega seotud omad jamad ja keerukused. Ei ole ikka kerge kellelgi!
Ja noh - naljad OLID naljakad, teravmeelsused terased ja neid muhe lugeda.
* Johanna ei ela mingit igavat elu, vaid sellist elu, mis võikski päriselt olla. Olen alati imestanud, kust on pärit teooria, et on olemas mingid Tavalised Keskmised Inimesed, kes elavad Tavalist Elu.
Mina ei tunne ainastki.

Mõned asjad olid ka nii ja naa, otseselt mitte toredad, aga võib ka nii. Elu on mitmekesine.

* mis mõttes sa vaatad mastrubeerides oma väikevenna magavat nägu, mõtled temast ja see ajagi sul huvi ära?! Mina küll pean fantaseerima ja sellele fantaasiale ka keskenduma, et endale ise ära teha - ning väikelapsed mul mitte kuidagi märjaks ei aja.
* Kurat, kui julge Johanna on! Tal on umbes 5 korda vähem sees seda "kas ma teen ikka õigesti?" kui mul isegi praegu, kui olen 37 ja omast arust hirmus palju enesekindlam kui iial enne.

Otseselt HALBA mul selle teose kohta midagi öelda polegi - lihtsalt.
Noh.
Et.
Võluvat ning kaasahaaravat "maailm on rõve, aga lähen raamatusse peitu ära" sellest teosest ei leia. Kui oma kehas ja oma elus on ebakindel olla ja siis loed seda, on sul lihtsalt veel ebakindlam ja halvem.
Aga mingi katarsis siiski saabub. Et mitte "mina olen ainuke lollakas nutikaid ja enesekindlaid inimesi täis maailmas", vaid "kõik on sellised. Ära põe!"

Lugemissoovituse blog
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Irvine Welsh - Porno (2016)

“Trainspotting 2” on esimese raamatuga võrreldes nõrgem teos. Võibolla asi selles, et nüüd on tegelased 10 aastat vanemad ja nooruslik löövus on paratamatult taandunud? Või siis autor kirjutas menukile järje, mis pole enam niivõrd orgaaniline (ja et ise ka nüüd kümme aastat vanem, siis seda tõlke kirbukirja oli veits väsitav lugeda). Raamatus on esindatud viie tegelase vaatenurk, eelmisest osast (ja filmist) tuntud neljal mehel, uueks hääleks on Edinburghis õppiv briti neiu Nikki. Eks suurem rõhk on Simonil ehk Sick Boyl, mis aga muutub lugemisel kergelt tüütuks oma lõputu jauramisega maailmavallutuse teemadel. Begbie on üheplaaniline maniakk, Spud peaks lugejas kaastunnet avaldama, Renton mingi hall ingel, kes jorutab üsna monotoonselt Euroopast kojutulekust. Ühesõnaga, meestegelased ei tekita kaasaelamist - esimesest pilgust on teada, et Simon on eelkõige nurjatu avantürist, ja sellele ei lisandu midagi olemuslikku. Enim muutunud on Renton, aga… aga… küll on alles igav inglitiibadega tegelane.

Muidugi, miks peakski eeldama, et tavaelus on inimesed midagi enamat kui rutiinselt tegutsev töll eakohaste rõõmude ja muredega, kel pole midagi maailmale lisada. Uus tegelane Nikki justkui annaks romaani värsket tuult, aga kui tekstis hakkab domineerima see pornofilmi väntamise teema, siis ammendub temagi üsna halliks; segu teiste kasutajast ja kasutatavast ei kasva kuhugi edasi. Mis ei tähenda, et raamatus oleks tegevust vähe või emotsioonid hillitsetud - ei, käib üsna hoogne kokaiinihämus naha üle kõrvade tõmbamine ning mõnigi Begbie tegu on igast vaatenurgast vaadelduna tülgastav. Kuid see uuesti segatud kokteil jääb üsna monotoonseks ja ükski tegelane… õieti ei üllata.

Ning kui teises pooles tuleb see lõputu pornoteema, siis tekkis küllastumus kõiksugu panemistest ja sellega seonduvast. Või mismoodi lahenes Spudi-Begbie-Rentoni probleem, see läheb vähe deus ex machinaks. Või Renton ja Dianne, milline ideaalne lembeliin.

Nüüd võib näida, et romaan on minu jaoks õige mööda - pigem ikka probleem selles, et esimene osa oli lihtsalt… originaalne; selle kõrval on “Porno” õige tavapärane menuromaan. Peaks huvipärast “Kõntsa” uuesti lugema, kas seal ka mõni Leithi lilleke liiderdab, mitte ei mäleta.

“Ja asi pole lihtsalt brändis, sest kui ta määrdunud kohvilaualt oma klaasi võtab, tunnen, kuidas kujuteldav lukk mu kõhus avanema hakkab, ja ma mõtlen NÜÜD. Nüüd on aeg armuda. Vea see lukk ometi lahti ja lase armastuse sisikonnal teid ligasesse õndsusesse neelata, kui üks raevunud härg ja hull lehm armulaeva pardale astuvad. Vaadake jaburalt teineteise silmadesse, ajage lolli juttu, minge paksuks. Aga ei. Ma teen seda, mis ma alati teen, kasutan seksi kui armastuse õõnestajat, haaran tast kinni, naudin tema teatraalset, moepärast tehtud ehmatust ja me paneme tatti, siis koorime riided seljast ja kukume nühkima, lakkuma, õrritama ja keppima. 

Enne seda olen aga kindlaks teinud, et tema palk, ametialane positsioon ja sotsiaalne taust pole üldsegi nii muljetavaldavad, kui ma alguses olin ette kujutanud. Ta on kepitav, muud ei midagi.Vahel tuleb ikka kõvasti vaeva näha, et kellegagi mitte tuttavaks saada.” (lk 23-24)

“Lähen linna, rühkides läbi tugeva, lõikavalt külma tuule, ja mõtlen, et me elame nii kohutavalt igaval ajal. See ongi meie tragöödia; mitte keegi peale Sick Boy-suguste destruktiivsete ekspluateerijate või Carolyni-suguste nürimeelsete oportunistide ei tee enam midagi kirglikult. Kõik ülejäänud on ümbritsevast kõntsast ja keskpärasusest maapõhja tambitud. Kui kaheksakümnendate maailm oli “mina” ja üheksakümnendate maailm oli “see”, siis millenniumi maailm on “umbes nagu”. Kõik peab olema ebamäärane ja kvalifitseeritud. Ennemalt oli sisu oluline, siis luges stiil. Nüüd on jäänud ainult teesklus. Ma arvasin, et nad on ehtsad, Simon a kõik ülejäänud.” (lk 317-318)

“Sick Boy ütleb midagi vastu ja me jõuame oma vingumise ja irisemisega ummikusse, kuni märkame kelmikat tulukest teineteise silmades ja pahvatame naerma. - Me ei saa enam niimoodi jätkata, Simon, ütlen ma. - Noores eas oli see okei, aga nüüd kõlab see juba nagu kaks vana pedekat. Kujutad sa meid veel kümne aasta pärast ette? 

- Parem mitte, ütleb ta ja paistab ehedalt selle väljavaate ees õudust tundvat. - Ainus asi, mis võiks meid lunastada, on a) palju raha või b) noored tibid sabas. Kahekümnendates saad mängida välimuse peale, kolmekümnendates isiksuse peale, neljakümnendates on aga vaja raha või kuulsust. Lihtne kuradi matemaatika. Kõik arvavad, et ma olen edasipüüdlik, aga ei ole. See on eluspüsimise küsimus, kriisijuhtimine nagu.” (lk 367)

Margit Lõhmus - Uriin termoses ehk enesearmastus (Vikerkaar 9, 2015)

Lõhmuse tekste on raske kujutleda vormistatud steriilseks jutukogumikuks. Või et… oleks romaan, kas autor suudaks pikalt lugejat pinge all hoida? Need on lihtsalt kritseldused, mis on… minu jaoks hetke värskeim eesti kirjandus, iga kogetud tekst on uidang hämarilma - kus pole niivõrd tume, kuivõrd… Teine, argihalluse abjektid (?). Autoril pole eesmärki luua belletristlikult korrastatud jutte, pigem on see üpris vaba kirjutamine. Aga nii tundub mulle lugejana, võibolla istub Lõhmus päevi ja öid ekraanivalgel ning nokitseb ja korrastab tekste, ebaõnnestunud tekste varuks jättes jne.

Seekordne lugu on põige golden showeri maailma (millegipärast arvasin, et siin tuleb juttu peenise hammustamise juhtumist, millele Lõhmus viitas oma viimases teoses, andes seal koguni viite Vikerkaare numbrile (2016/3)… kus aga ühtki tema teksti polnud). Nojaa, mõtled golden shower ja meenub Bataille, aga Lõhmus lahendab selle probleemi lõhmuslikult ehk triksteri moel - ma ei olegi varem mõelnud, et Lõhmuse minategelased käituvad kui triksterid (kui ma selle olemust ikka mingil moel mõistan).

Ühesõnaga, see, kes tahab end uriiniga üle lasta, peab ka seda tegevust väärt olema. Kuigi minategelane on igati seiklusaldis ja muidu heasüdamlik neiu, kes valmis noormehi aitama, leiab ta, et uriinisoovija Markoga esineb teatud huvide konflikt - ei saa vaid töll mokakil oodata probleemide lahendust. Tekkinud olukorra lahendab siis autor oma… triksterlikul moel.

Lõhmuse tekst on ühtaegu raju, lõbus kui infantiilne. Peategelane kulgeb ja teeb mitmesuguseid asju, olles ühtaegu egoist kui altruist. Ühtaegu dominatrix kui lapsemeelne (ent mitte õrn, lapsepõlvetraumad pole järelnutmiseks). Võibolla annaks autori tekste analüüsida mõnest feministlikust vaatenurgast, aga mina seda ei oska. Eks küsimus taandub sellele, kas Lõhmusel soov lugejaid šokeerida või kirjutab lihtsalt selliseid tekste nagu soovib. Hoian pöialt viimasele variandile.

“Kui õpetaja ja ka teised õpilased sellest koolis probleemi hakkasid tõstma, siis rääkisin ise emale ära, et nii on juhtunud, et pissin vahel põrandale ja istun pissi sees ja vahel ei taha üldse sealt püsti tõusta. Ema ei osanud midagi öelda, paitas lihtsalt mu pead, rääkisin seda kõike ka väga kurval ilmel. Olingi muidugi kurb, sest olin ikka ju see klassi haisukott, aga minu mäletamist mööda oli neid teisigi. Käisin ka psühholoogi juures, kus sai süntesaatorit mängida.” (lk 19)

Cherie Priest - Heavy Metal (Rogues, 2015)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige suvalisem elamus, arvatavasti ei saanud pihta nii mõnelegi olulisele kohale, mistõttu tekst läks vähe tüütuks.

Lugu on siis vist eksortsistist - kuskil kolkalinna kaevanduses on kunagi toimunud katastroof ja see hävinenud, ning seejärel tekkinud ala käitub imelikult ja on üsna tappev. Kohale saabub loo jutustaja, kes on õige paks mees. Tema tegevusalaks on maagiliste olendite maa pealt ära koristamisega, oma veidra ameti tõttu pole ta just populaarne tegelane - kes ikka usub üleloomulike olendite (peale jumala ja saatana) olemasolu, eksole. Ja nii ta siis sebibki selle hävinud kaevanduse koha, ning kutsub jumala ingleid appi, et see… lovecraftlik olend minema toimetada. Ja nii edasi.

Nagu näha nii entusiastlikult koostatud kokkuvõtest, polnud tekst just inspireeriv või kaasakiskuv. Vähemalt pole tegemist ülemõistuse pika tekstiga. Ja leidub dialooge. Eks paks peategelane on ka vähe stambivaba. Ja muidu selline… ameerikalik värk. Hea, et seda juttu rohkem lugema ei pea.

Carrie Vaughn - Roaring Twenties (Rogues, 2015)

Kahekümnendate keeluseaduse aja Ameerikasse paigutuv urban fantasy, kus gangsteriteks on kõiksugu üleloomulikud olendid, kes inimsoosse peitunud. Neil on oma salajane öölokaal nimega Blue Moon, kus siis saab viskit rüübata, kaarte mängida ja jazzi saatel tantsu vihtuda - ning muidugi muuhulgas teostada oma võimumänge. Zombid, sireenid, libahundid võlurid ja kes/mis iganes.

Loo peategelasteks on kaks naisvõlurit, kes saabuvad maagilise kaitse all olevasse Blue Mooni, et selle omanikuga, võlur Gigiga, asju ajada. Ainult et Gigi ei tunne erilist vajadust nendega rääkimiseks. Olukorda vürtsitab see, et kuidagi satub sinna öölokaali föderaalagent, kel silmade põledes plaan kõik kohalviibijad arreteerida. Maagilistel olenditel poleks selle mehega hakkamasaamiseks suuremaid probleeme… kuid mees on sisse smugeldanud püstoli ning püssikuul võib kergesti eluküünla kustutada. Lisaks paluvad võlurite abi öölokaalis tööülesannetel olevad Julia ja Romeo, kes tahavad põgeneda allmaailma oludest. Ühesõnaga, korraga on võluritel käed-jalad tööd täis.

Selline vähe YA kanti lugu, natuke raske on tõsiselt võtta sellist maagiliste olendide paraadi, kes nii stiilses soustis säravad. Muidugi, nagu ikka selle antoloogia puhul olen kirjutanud, tekstil on meelelahutuslik väärtus, midagi meeltavardavat ei tasu oodata.

Walter Jon Williams - Diamonds from Tequila (Rogues, 2015)

Ulmet selles loos pole - no kui, siis ehk tegevus toimub vägagi lähitulevikus. Tegemist siis põnevikuga filminäitlejast, kes püüab oma karjääri taas õitsele saada. Sean Makin oli kunagi tuntud seriaalilapsnäitleja, kes aga kasvas täiskasvanuks ja veidi ebatraditsioonilise välimusega meheks. Nüüd on ta Mehhikos actionfilmi väntamas ja asjalood kisuvad vägagi nihu - ta kaasnäitleja ja nö tüdruksõber saab juhuslikult pähe kuulitabamuse ning sellest sünnib mõningane segadus, kuna korraga näib, et mõrva taga on mõni Mehhiko narkokartell. Miks? Sest näitlejanna kõrval hotellitoas viibis mõrvahetkel üks filmitrupi liige, kes oma arust on teostamas läbimurret uimastitootmises - nimelt teha neid 3D printimise abil, mistõttu iga inimene oleks võimeline endale tootma sobivat uimastit. Noh, ja Makin näeb, et asjad lähevad tema jaoks vägagi uppi, tema staarikarjäär on kokku kukkumas. Probleem missugune, ning mees proovib leida lahenduse, et edaspidigi tuntud inimene olla.

Soovi korral võiks siit leida pila meelelahutustööstuse ainetel (kuidas staari tehakse) või ka sel teemal, et kanep peaks olema legaalne jms (kuigi 3D printimine on mõeldud tehislike uimastite tootmiseks). Nagu aru saan, on tekst seotud Williamsi romaaniga “The Fourth Wall”, seega jäävad mitmed vihjed Makini lähumineviku surmajuhtumitele minu jaoks üsna krüptiliseks. Hea, et lugu on meelelahutuseks igati sobiv, samas ei saa öelda, et pakutud võileivast just pikem järelmaik või mälestus jääks. Kuid eks must huumor on selliste lugude puhul alati abiks (olenevalt vastavast tujust).

Lilli Luuk - Auk (Looming 2, 2017)

Kui selle aasta Loomingu avanumber oli huvitav (kasvõi uus kaanekujundus tekitas elevust), siis nüüdne number… ei paku just intrigeerivat proosavalikut. Siiski on üks autor, kellelt pole varem midagi lugenud, eks see tekitas uudishimu.

Luuki lugu paigutub 80ndate laulva revolutsiooni aega, mil ühiskondlike muutustega pääsesid valla inimeste soodumused kuritegelikke afääre korraldada. Tekst on kui lapsepõlvemälestus tollasest maa-asula oludest; veidike meenutab Kaski proosapalasid, ainult et perevägivalla asemel on loo tumedam osa sellest, kuidas peategelasest tüdruk laseb metsas asuvas liivakarjääris (ehk augus) maha mehe, kes on kinni haaranud ta noorema õe, kui need tüdrukud olid sattunud tunnistama selle mehe tumedaid tegusid.

Kahtlemata on tekst poeetiliselt kirjutatud, kirjeldades noore lapse kõiksugu hirme ja avastusi sellises maailmas. Või kuidas vanemate suhe on selline nagu see on, ja muidugi muutuvad ühiskondlikud olud. Miinuseks on vast see, et üldiselt mulle ei ist seitsmendarahukevadelikus laadis lähiajaloo teemaline proosa, aga eks see ole minu probleem.

Margit Lõhmus - Vulva klubi (Vikerkaar 1-2, 2017)

Lõhmuse tekstid on nagu ikka väikekodanlastele vabameelsete tsitaatide varalaekaks, nii on seegi kord mul kiusatus nii mõndagi tsiteerida (näiteks didaktilistel eesmärkidel?). Aga eks tuleb end tagasi hoida - seda enam, et teos on Vikerkaare lehel täismahus loetav.

Seekordne lugu on siis sellest, kuidas minajutustaja varastab geibaaris tukkuva külastaja kubeme külge kinnitatud vibraatori - sest minajutustajal on kombeks seksuaalakti käigus peenisesse hambad sisse lüüa, parem seda teha dildoga kui füüsilisele inimesele valu tekitada (igati loogiline ja heatahtlik suhtumine kaaskodanikesse). Tegevus toimub tänapäeva vabameelses Berliinis, kus suvalist tööd tehes (näiteks pagulaskeskuste tualette puhastades) on võimalik ära elada ning lubada endale lõbustusi ja harimist; nii kulgeb minajutustaja vabal ajal kõiksugu lesbi- ja geibaarides ning leiab sealt enda kirgedele rahuldust ja muidu inspiratsiooni.

Lõhmus arutleb päris palju inimese seksuaalsusest, kuidas see on muutunud tänapäeva tingimustes, millised valikud on võimalikud, mis võiks olla soovitatav. Autor on nö lõtv jutustaja, mistõttu oleks kiusatus võrdluseks tuua Sauter, kuid Lõhmus on veidi teistmoodi lõtv või ka nihilistlik. Ja eks ka omamütoloogia, näiteks tekstisisene viide ühele varasemale tekstile.

Üllataval kombel pole enam siin tekstis võõrkeelsete väljendite puhul kaldkirja kasutamist, mis teeb lugemise kohe ladusamaks. Samas on paberajakirja variandis teksti sees hüperlinkide viited… mis samas netilehel on ühel või teisel moel aktiveeritud.

“Ema beebiga vasakul pool. Temal on ilus punane kampsun, tundub pehme. Blondeeritud lühikesed väljakasvanud juuksed, pungilikult sorakil, püksid on ka pungiruudulised, jalas Dr. Martensi saapad. Näos on palju kortse, huuled on kriipsuks muutunud. Näeb nii krimpsus välja. Ma ise kavatsen raudselt kunagi huultesse botoksit süstida vms, lihtsalt, et miks mitte. Ma arvan, et ta on mingi 40 või 38, aga palju joonud ja pidutsenud ja narksi teinud, näeb 50 välja, aga keha on fit. Ma arvan, et teeb siiamaani midagi. Vähemalt tõmbab weedi. Mõlemad naised on kuidagi närvilised. Vahivad ringi, et kas ikka kõik vaatavad, kas ikka kõik näevad, et lapse saamine pole üldse mu elu muutnud, saan igal pool käia ja lapse kaasa võtta. Muutused on nii häirivad, lihtsam on neid ignoreerida. Tulebki ignoreerida, et laps on pain in the ass forever. Ma vist lapse asemel prooviks knopkat. Hiljuti baaris trehvasin tüübiga juttu ajama, kel samal ajal oli knopka perses. Ütles, et see hea, leevendab pingeid, ja jõi limonaadi.”(lk 18)

“Et olime nii palju lahus ja ei näinud, siis põhitöö tegi ära mu väike sinine vibraator, üks paljudest. Su munn on selle kõrval suht saamatu, sry, kõik munnid on. Ei, vabandust! Ma ei händli ära lihtsalt, kipun näksama ja mul esineb lõualuu krampi väga tihti. Ja ma ei tohi huvituda, sest see lõpeb katastroofiga. Mäletate seda lugu „Kättemaks lollile libule“ (Vikerkaar, 2016, nr 3), kus ma võtsin Tartus postimaja pargis ühelt tüübilt suhu, vb kestis see akt kolm sekundit, enne kui „kogemata“ hambad sisse lõin. Üritan inimesi säästa ja mitte kunagi enam suhu võtta. Närin kodus vibraatoreid ja dildosid see-eest.” (lk 20)

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2016)

Õpetlikud hirmu- ja õudusejutud lastele - kui enne raamatu kättesaamist arvasin, et tegu täiskasvanute raamatuga, siis tegelikult pole üldse nii (no mõned vägivaldsed või sadistlikud pole ehk lastele nii sobivad). Triskaidekafoobile on selline raamat üsna suureks väljakutseks, sest kolmteist on siin pidevalt ja mitmes variatsioonis - kolmteist lugu, kolmteist päeva-kuud-aastat, kolmteist leegioni jne jne; see on omal moel justkui autorile fetišiks, või vastupidi, noore lugeja võõrutamine pimedast ebausust.

Mahust hoolimata on teksti keeruline romaaniks pidada, pigem on tegemist jutukogu või novellikimbuga. Kõrtsis kohtuvad kolmteist rändurit, kes vajavad puhkust ning otsustavad seal kolmteist ööd veeta, igal õhtul jutustaks üks rändur loo. Ja nii siis tulevadki kõiksugu muinaslood, kust saab õpetust paremaks eluks ning kuidas kõiksugu olenditega rinda pista. Raamatu viimased lood lähevad vähe psühhedeelsemaks, mis on heaks vahelduseks eelnenud üsna noortele lugejatele-kuulajatele mõeldud tekstidega.

Keeruline oleks öelda, et see raamat lisaks eesti lastekirjandusele uut kvaliteeti, selleks jääb ta liialt ühele kohale tammuma ning lugude uudsus ammendub esimeste juttudega (no värskemaks läheb lõpulugude psühhedeeliaga, kui seiklused unenägudes jne). Iga loo jaoks eraldi kuningriigimaailma loomise asemel oleks võinud autor nende maailmade vahel seoseid luua, et nii tekstikogumist midagi romaanilaadset luua - milleks kõik see muinasjutuline grandioossete kildude pahvaks koos kõigi oma legendaarsete kangelastega kui õigupoolest on tegu ühe kontinendi siseasjadega ja loogiliselt võttes oleks need kangelased ühel või teisel moel teineteisega kokku puutunud. Aga muidugi, ehk olin tähelepanematu ja ei märganud võimalikke lugudevahelisi seoseid.

Raamatu kujundus on nii ja naa. On õnnestunud illustratsioone, ja niisuguseid, mis kraabivad vahel silma.Võibolla olen ainus lugeja, aga see igal lehel läbi teksti kumav raamatukaane illustratsioon (kus siis rändurite kõrts) käis mulle parajalt närvidele, niisugune kujundus on minu meelest silmi kurnav - ja et kõikidel lehtedel on trükitud teksti taustal üks ja sama kujundus… milleks seda nii kasutada.

“Vihane kuningas Augustus muutis lapsepeksu keelu seaduse päevapealt ümber. Sarnaselt Koerakoonia valitsejale soovis temagi, et tema kuningriigis valitseks kord. Sellest päevast alates olid vanemad kohustatud oma võsukestele, kes vägisi pätiks kätte kippusid minema, tutvustama vitsa. Vastasel korral tabas see saatus hooletut lapsevanemat ennast. 

Kuningalinnas kutsuti kokku kogu kuningriigi lapsed ja kuningas Augustus Õiglane rääkis neile uuest seadusest ja ka põhjusest, miks sai see vastu võetud. Seejärel rääkis ta loo Wimlosest, kes kurja ja süüdimatu lapsena tegi, mida soovis, oma tegude eest vastust andmata ning millega see tema jaoks aastate möödudes lõppes. Uskuge või mitte, kuid pärast seda polnud Pellerose kuningriigis enam ühtegi halba last. Nad said suurepäraselt hakkama ka koerusteta. Aga “vitsaseadus” jäigi pelgalt seaduseks, mida tegelikult kellelegi tarvis polnud, sest head lapsed ju vitsa ei vajanud.” (“Koeratapja”, lk 37)

mööda netti
kirjanduslik päevaraamat 

Daniel Abraham - The Meaning of Love (Rogues, 2015)

Esimene tutvus Abrahami jutuloomega oli ehmatavalt halb, seega suurt ootust polnud käesoleva jutu lugemiseks (noh, tegemist on selle antoloogia ühe lühema jutuga, kõigest üle kolmekümne lehekülje). Aga õnneks pole seekordne tekst üldsegi saast, pigem korralik keskmine fantasy.

Mõnes mõttes sarnane tekst Lynchi looga, siingi on tegemist nö lindpriide linnaga - ainult seaduse ja korra asemel valitseb isereguleerimine ehk eks elamise nimel tuleb mitmekesiselt pingutada. Et tegemist on seadusest väljaspool alaga (süüdi on mingi ammune kuninglik edikt, mis andis sellised õigused), siis satuvad siia ka mitmesugused põgenikud - nii on loo kangelanna, karmi tänavakasvatusega neiu, armunud pagenduses olevasse printsi, kes ise ei suudaks sellises linnas mitte kuidagi elus püsida. Neiu õnneks või õnnetuseks on see prints korraga armunud tänaval nähtud neidu - kelle isa plaanib oma tütart inimkaubitsejatele edasi müüa. Muidugi tahab prints mõõgaga rüütellikult vehkides appi tormata, kuid loo kangelanna veenab ta ümber ja lubab ise printsi armastuse objekti päästmiseks plaani välja mõtelda. Selleks peab neiu kombineerima, muuhulgas tegema kokkuleppe ühe peitupugenud massimõrvariga ning müüma vange orjadeks (tõsi küll, seda tapmise asemel).

Lugu on igati riuklik ja mitmedki moraaliküsimused on nö kaheldava väärtusega lahendatud - muidugi, eks see isereguleeriv linn ise soodustab niisuguseid võimalusi. Kelmiloona pole küll ületamatu, aga igal juhul meelelahutuseks loetav.

Jevgeni Hammer - Seebimullid (2017)

Autori eesmärgiks on luua olmekomöödiat absurdikastmes, mingis mõttes meenutavad tekstid nõukogudeaegseid estraadikavu, ainult et rüütatud nüüdisaja oludesse. Tahtmine on suur, aga keelekasutus lonkab - ei saagi aru, kas autor on kirjutanud eesti keeles või on see tõlge (raamatupood, kust kaanepildi võtsin, justkui väidab, et tegemist tõlgitud raamatuga, samas teoses endas pole tõlkimist ära märgitud; küll aga kolm toimetajat).

Raske on midagi arukat raamatu kohta öelda, ei saanud sellega suurt ühele lainele. Igatahes tundub, et autor on kirjutamisega igati hoos olnud ning oma loodu suur sõber. Ning eks selline kaasaelamine on ikka tore, võrreldes professionaalse autori rutiiniga. Kui vaid raamatu kolm toimetajat oleks teksti pisut kohendanud.

Ken Liu - Paberist loomaaed (2017)

Väga väga tore, et selline trükis on salamahti ilmunud - minimaalse kujundusega 32-leheküljeline brošüür, kus on vaid üks tõlkejutt (ühes antoloogias on sama tekst umbes kümnel leheküljel), lisaks on siin olemas kerge ülevaade autori biograafiast. Arvatavalt on selle trükise puhul tegu mõne ülikooli tõlkekursuse tööga, kuivõrd on äramärgitud ka juhendaja nimi (samuti tekst ise 1,5 reavahega). Ning kindlasti on autorgi rahul, et teda on tõlgitud järjekordsesse keelde, CV rikkalikum jne. (Postituse pilt on illustratiivne, sel raamatul on valge esikaas, millel autori nimi ja pealkiri koos ühe väikse paberluigega.)

Lugu ennast ei hakka tutvustama, kuivõrd olen seda äsja ingliskeelse teksti põhjal teinud (siit lehelt saab täisteksti vaadata) - muidugi on eesti keeles mõnusam lugeda, sai pihta mõnelegi nüansile, samas ei saa öelda, et tekst oleks minu silmis oluliselt paremaks läinud. Ei, tegemist on nö auhinnaproosaga, kus pearõhk on eelkõige eetilistel küsimustel - ja kuivõrd on tegu eraelulise sfääriga, siis sellevõrra on tundlikuma laenguga tekst kui muidu. Kuid inimeste maitsed on erinevad ning kindlasti leidub eesti lugejaid, kellele Liu tekstid võiks mõnusalt mekkida (minu lemmikuks on senini tsepeliinide alternatiivne ajalugu) ning kes võiks selle raamatukese üles leida.

Et inimeste keeletunnetused on samuti erinevad, tekivad pähe mõningad küsimused, mis võivad olla põhjustatud sellest, et ma ei oska kasutada korrektset eesti keelt. Näiteks mis põhjusel on säilinud minajutustaja vanemate puhul suure algustähega Ema ja Isa kasutamine. Ehk võinuks säilitada kaldkirja kohtades, kus originaalis anti edasi hiinakeelsete väljendite tõlget.

Või miks on mõned laused just nii tõlgitud (muidugi, kuivõrd on tegu peategelase ema kirjaga, võib selline keelekasutus markeerida umbkeelse hiinlase keelekasutust):

“Hiina uueks aastaks tegime mu sõbrad ja mina punaseid paberist lohesid. Ma ei unusta kunagi vaatepilti nendest väikestest lohedest, tõusmas minu pea kohal taevasse, hoides nööre kärgatavatel ilutulestikel, mis peletavad eemale kõik eelmise aasta halvad mälestused.” (lk 25) - “For Chinese New Year my friends and I made red paper dragons. I’ll never forget the sight of all those little dragons zooming across the sky overhead, holding up strings of exploding firecrackers to scare away all the bad memories of the past year.” (lk 280) - miks mitte: “Hiina uueks aastaks tegime sõpradega punaseid paberist lohesid. [uh, ja järgmine lause on ka pisut harjumatu]”

“On su õnnepäev. Meie äri on tuua tüdrukuid Hongkongi.” (lk 26) - “It’s your lucky day. Our trade is to bring girls to Hong Kong.” (lk 281) - miks mitte: “See on su õnnepäev.”

“Kas tead, mis on hiinlaste arvates kõige kurvem tunne maailmas? See on see, kui lapsel tekib lõpuks soov hoolitseda oma vanemate eest, ainult koos arusaamaga, et nad on ammu lahkunud.” (lk 28) - “You know what the Chinese think is the saddest feeling in the world? It’s for a child to finally grow the desire to take care of his parents, only to realize that they were long gone.” (lk 282) - midagi võiks siin teistmoodi olla.

“Valu muudab kirjutamise raskeks.” (lk 29) - “The pain makes it hard to write.” (lk 282) - järele mõeldes ei saa aru, miks selle näitelause siia panin. Õnneks netis veel ruumi jagub.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Diamonds and Pearls: A Fairy Tale (Beyond the Woods, 2016)

Grimmilaadne sünkjas lugu kahest poolõest ja õelast emast. Tekst on lühike ja selle ajaga juhtub paljugi… ebameeldivat. Kõigil läheb lõpuks halvasti.

Ühesõnaga, naiseta jäänud tütrega isa abiellub uue naisega, kel on samuti tütar. Peagi lahkub isa taevariiki oma vana naise manu, ning võõrasemaga jäänud tütar leiab end olukorrast, kus keegi teda ei armasta ega hooli. Kurb, kurb saatus.

Ühel päeval saadab võõrasema orvukese endale narkotsi tooma - selleks saab neiu 20 dollarit. Tüdruk võtab õuna pikale teele kaasa, ning läheb getosse. Seal on koer posti külge seotud, tüdruk annab talle juua. Narkokaupmehe maja koridoris on vaevatud prostituut. Tüdruk annab talle õuna. Diileri korteris avaneb neiu silme ees jahmatav segadus ning ta asub seda koristama; seejärel saab raha eest diilerilt kotikese. Koridoris on ikka see prostituut, kes kurdab halba enesetunnet, ning heast südamest annab neiu talle mõnuainete kotikese, ning tõttab koju.

Koju jõudes saab ta narkootikumidest ilma jäänud võõrasemalt lõuga, mille peale… tüdruku suust pudeneb välja rubiin, kui orb üritab end verbaalselt väljendada. Järgmiste sõnadega purskab suust veel vääriskive. Võõrasema leiab, et see on tore, ning püüab orvult veel “sõnu” välja meelitada, aga orb otsustab vaikida. Mispeale ta vangistatakse. Saadud vääriskivid viib võõrasema pandimajja ning saadab oma kalli tütre diileri juurde. See toob aga õnnetuse kaela.

Ei saa öelda, et tegemist oleks Gaimani vaimukamate tekstidega (muidugi, teksti mõõduks ei tohigi olla vaid vaimukus); lühike, aga mitte nii reaalsust murdev kui näiteks “Adventure Story”. Tekst on algselt ilmunud Amanda Palmeri fotoraamatus, eks hiljem tulebki välja, et orvu nimeks on Amanda - ühesõnaga, tegemist on omamüüdiga, millest ma ei tea midagi.

Ken Liu - The Paper Menagerie (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Traagiline lugu segaperekonnast, kel on probleeme oma juurte, päritoluga. Peategelane on poiss, kelle valgenahalisest isa oli ta ema Hongkongi pruudikataloogist välja valinud. Poiss on välimuselt rohkem emasse; ema on peale Ameerikasse asumist senini enamvähem umbkeelne - aga peale lapse sündi igati õnnelik, et saab vähemalt kellegagi suhelda (mitte et ta abikaasaga poleks lähedane olnud, aga ikkagi - pealegi on poisist kasu, et aidata abikaasasid teineteisele tõlkida). Ema teeb väiksele pojale paberist loomi, mis otsekui maagiliselt… ärkavad ellu (peale seda kui ema neile hingeõhku sisse puhub) ning on poisile mängukaaslasteks.

Aastad mööduvad ja poiss avastab… et on teistsugune kui ta koolikaaslased: teisedki teavad, et ta ema on pruudikataloogist tellitud ja poiss ise selline segavereline pilusilm, kes pealegi mängib mingite paberiprügist loodud asjadega - seeasemel et Star Warsi träniga möllata. Ühesõnaga, tekib kultuuri- ja identiteediprobleem ning poeg tahab nüüd ennekõike ameeriklaseks saada, nii lükates oma ema kõrvale - näiteks nõudes emalt inglise keeles suhtlemist, kes saab vaid väga vigaselt rääkida, mis tekitab pingeid juurde. Millel on siis traagiline tagajärg, nagu hiljem selgub sellele noorele edukale ameeriklasele.

Teksti on raske ulmeks nimetada (no küllap see elustuvate paberloomadega värk, mille ema oli õppinud Hiinas veedetud lapsepõlves (neid kasutati hernehirmutistena!); inimkaubandust on keeruline ulmeliseks pidada), pigem selline kergelt maagiline realism segatud südantlõhestava üleskasvamislooga, mis võitnud kõiksugu ulmeauhindu. Jah, tunne oma juuri ja ole vanematega kena, sul on neid vaid üks või kaks, ja ei enam. Muidugi, eks väheke oleneb ka vanemast.

Liu kirjutab päris eriilmelisi tekste - andnud välja silkpunk (misiganes see ka tähendab) stiilis romaane, varem olen lugenud teadusliku fantastika ja alternatiivajaloo tekste.

Leena Krohn - Tainaron. Posti teisest linnast (1994)

Olen nüüd minagi “Tainaroni” lugenud, imetlenud loodud maailma fantaasiarikkust ja lüürilisust ning suurt midagi sellest mõistnud. Tegemist kirjadega putukate maalt, kuhu minajutustaja on sattunud ning kus ta oma muljeid armsamale kirjadeks vormistab - kirjavahetus on küll ühepoolne, need kas ei jõua kohale või armsam ei saa või ei hooli vastamisest. Tainaron on koht, kus putukad elavad kui inimesed (arhitektuur ja taristu), ent siiski putukalikult. Minajutustaja on siis selle koha inimeste ja kommetega tutvumas, aga mispärast tal see ülesandeks on, selle on ta unustanud.

Eks niisuguse reisiraamatu tõttu tahaks paralleele tõmmata Calvino “Nähtamatud linnadega”, aga seda ma enamvähem ei mäleta. Kahtlemata on eripärane ja tunnustusväärt, kuidas autor kujutab Võõrast, Teist - tekst ei põhine ohhoo-efektil, see on orgaanilise vaatepunktiga, mis eeldab, et lugejapoolset süvenemist. Ning mõtlemist teemal, et mida see romaan ütleb meie, inimeste kohta.

ulmekirjanduse baas

Holly Black - The Coat of Stars (Beyond the Woods, 2016)

Queerfantasy New Yorgi kostüümikunstnik Rafaelist, kes naaseb oma vanematekoju ning kohtub taas oma lapsepõlvepainajaga. Nimelt kaotas ta 14-aastasena oma noore sõbra Lyle’i, kellega ta pidi koos New Yorki põgenema, et sealses vabamas õhkkonnas end teostada. Kuid sõber lõikas endal veenid läbi ööl enne plaanitud põgenemist.

Aga Rafael kahtleb, kas lugu oli ikka nii - miks pidanuks Lyle end tapma, miks nägi Lyle haldjaid (kellega vanaema teda lapsepõlves hirmutas) metsas tantsimas, mis õieti juhtus poisi ja vanaisa vahel? Rafael on aastaid murest murtud olnud ning lapsepõlve kandist eemale hoidnud (ega ta pole kindel, kuivõrd kodused teavad ta omasooiharusest - kuigi vihjeid sellele on ta noorpõlvest saati neilt kuulnud), ning kui ta nüüd suguvõsa juures ühe ootamatu kangelasteo sooritab, otsustab ta julgust ammutatuna seda metsahaldjate värki lähemalt uurima minna. Ja oh imet - öösel ilmuvadki tantsivad haldjad ning noor Lyle on nende hulgas!

Kuid nad kaovad, jättes Rafaelile unustamatu mulje oma riietusega. Ta naaseb hommikul vanematekoju ning võtab välja õmblusmasina ja asub haldjatest inspireerituna õmblema keepi, hunnitut keepi (adrenaliin teeb kunstnikuks!). Järgmisel ööl võtab ta valminud töö metsa kaasa ning haldjaid kohates nõuab Lyle’ga kohtumist - vastutasuks nõuab haldjaemand seda keepi. Lyle ilmubki kuid haldjaemandal on kaval nipp, millega Rafaeli ammuigatsetud kohtumine rikkuda. Kuid Rafael ei jäta ning järgmistel öödel naaseb ta üha uute värskelt õmmeldud lummavate keepidega sinna haldjate juurde.

No et siis selline queer värk, meeleheitlik armastus, mis ei anna järgi jne. Eks tuleb autorile au anda, et lõi sellise nõrgukese kuid järelejätmatu peategelase, kes ei anna alla, et oma tõelise armastuse lugu viimaks lahendada. Aga jah, minu jaoks on see vähe queer tekst.

ulmekirjanduse baas

Leena Krohn - Gorgonoids (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Viimases ulmeülevaateantoloogias on Krohnist nii kiitvalt tutvustatud, et paratamatult tekkis uudishimu ning asusin suure hurraaga õhinal lugema lühikest lugu. Ning teisel leheküljel vandusin alla, sest… no jäi arusaamatuks, mingid olematud gorgonoidid ja mis iganes. Aga… sama tekst on eesti keeles niisamuti olemas (raamatus “Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod” (2008)), oh õnne!

Tegemist siis tekstiga, mille ulmelugejad on laenanud tavakirjandusest (ütleme näiteks… postmodernsest osast?), umbes nii nagu eesti ulmelugejad tassivad Heinsaare tekste oma põllule (ja imestavad, et Heinsaar ei loo ulmereeglite järgi!). Ulmeks loetakse seda siis seepärast, et tegu… alternatiivse elukäsitlusega - mis on elu, kuidas tõlgendada elamist-olemist (nt kas tõeliselt üksik inimene elab - sest elu on sotsiaalsetes sidemetes?).

Ühesõnaga, selline tekst eeldab filosoofilisemate mõttemängude hindamist ja seda näiteks ulmeks pidades. Eestikeelse tõlge järelsõna erineb kui öö ja päev Jeff VanderMeeri austusavaldusest - eesti keeles pole juttugi SFF taustast, inglise keeles jääb aga mulje, et tegemist on üldse kaasaja ühe olulisema alternatiivse autoriga. Põnev värk, kas pole.

Ja nii õnnestubki jutule hinnangut mitte anda. Huvitav, aga mitte minu tavalisele naudinguprintsiibile vastav.

“Certainly there were moments when I should have liked to have exchanged my life for that of the gorgonoid, or even better, the lissajoune, in order to be as flawless, precise, and beautiful as they. 

And another reason why I should have liked to be like them is that they could at any moment - true, the moment was defined by us, but they could hardly have known - cease to exist, and then come back just the same as before. We were not allowed to pause for breath, we had to live without stopping. Sleep was not real absence, it was not enough. Everything continued through the nights: the stream of images was ceaseles, it merely took place in different surroundings, without need of eyes or light. And when the night was over  and we returned to our desks, we were not quite the same creatures who had left in the evening, for even our dreams changed us. And our changes were always irreversible, whereas they could start again from the beginning - or from the exact pointt at which they had left off.” (lk 1005)

Sama eesti keeles:

“Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.
Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.” (lk 15)

Irvine Welsh - Trainspotting (2010)

Teadagi, et kui “Porno” on maakeelde tõlgitud, tuli meeldetuletuseks seda raamatut lugeda (“Porno” on endalgi olemas, aga pole sellega  alguspeatükkidest kaugemale jõudnud, keel on selline… nagu see on). Meelelahutus- ja meeleheitekirjandus, kui eelmine kord sai seda raamatut loetud miskis kassiahastuse ja kerge alkoholi segupäevadel, siis nüüd kainena tundus tekst päris lööv - kuigi ja, mõned kõrvaltegelaste peatükid tundusid ikka… vähe ülearustena. Aga eks see on filmi süü, mis on romaanist palju kompaktsem. Mõned Rentoni ja ta sõprade arutlused muusikast on kui paroodia Patrick Batemani ainetel. Mis siin ikka jahuda, möödunud korra postitus on ka enamvähem loetav või nii.

“Asusin nüüd ise asja kallale. Hea veeni leidmine võttis terve igaviku. Minu omad nii pinna lähedal ei ela nagu paljudel teistel. Kui lõpuks sisse sain, kaifisin laksu täiega. Alil oli õigus. Võta oma parim orgasm, korruta see tunne kahekümnega ja ikka oled, kurat, praegusest naudingust miilide kaugusel. Minu kuivad pragunevad kondid muutuvad mu kauni kangelanna õrnadest kallistustest taas mahedaks ja voogavaks. Maakera hakkab pöörlema ja muudkui pöörleb ja pöörleb.” (lk 16)

“Talun veel jämedaid alandusi, mis kestavad just nagu terve igaviku. Mul pole sellega aga probleemi. Ma ei armasta midagi (välja arvatud narkotsi) ja ma ei vihka midagi (välja arvatud jõude, mis takistavad mul seda hankimast) ja ma ei karda midagi (välja arvatud narkotsist ilmajäämist). Tean ka, et selline pask tõbras nagu Forrester ei hakkaks kogu seda jama korraldama, kui tal oleks kavatsus mind pikalt saata.” (lk 27)

“Raskele vineeriga üle löödud uksele oli suurte mustade tähtedega kirjutatud AIDSIHAIGE. Samuti NARKAR ja VÄRDJAS. Lollid pärakad ahistavad kõiki, kes ette satuvad. Keegi pole midagi veel Tommyle näkku öelnud. Tommy on kõva käega mees, ta usub sellesse, mida Begbie nimetab pesapallikurika distsipliiniks. Tal on ka mõned kõva käega sõbrad nagu Beggar ja mõned mitte eriti kõva käega sõbrad nagu mina. Sellest hoolimata langeb Tommy edaspidi aina rohkem sellise tagakiusamise ohvriks. Tema sõprade arv kahaneb vastavalt tema vajaduste kasvule. Elu matemaatiline inversioon ehk perversioon.” (lk 322)

Scott Lynch - A Year and a Day in Old Theradane (Rogues, 2015)

Vürtsikas kelmilugu tüüpidest, kes elavad lindpriide linnas Theradane’s, mida peavad ülal võlurid - sa saad oma tegude eest mujal siin linnas kaitse, tingimusel, et maksad selle eest kõvasti ja kohapeal midagi kriminaalset ei tee. Kui teed, valmistatakse sinust vägagi hoiatav… tänavalamp. Elu võiks olla lill, kui vaid selle linna valitsejad ehk võlurid omavahel niipalju ei võitleks ja selle käigus oma lindpriidest kodanikele ebamugavusi ei valmistaks.

Selle loo kangelastel juhtub siis nii, et peale üht järjekordset joomaõhtut avastavad need end ühe võluri pantvangis olevat - võlur kas avalikusta nende seadusrikkumise (ehk võluri ähvardamise, mille tagajärjeks siis tänavalambiks muutmine) või nad teevad seda, mida võlur neilt soovib. Sooviks on üks Theradane’i peatänav ära varastada - seal paikneb ühe teise, konkureeriva võluri salajane jõukese, sellepärast siis tuleb tänav ära kaotada. Kriminaalide seltskond püüab mitmel moel tänavaga midagi teha, aga mitte miski ei sobi töö tellijale - keset linna olev tänav tuleb reaalselt ära kaotada, mitte niisama tilulilu teha nagu see seltskond senini korda saatnud. Või muidu… Ja eks jõukeset omav võlur on niisama häiritud tänavaga toimuvast jandist, ning annab omad soovitused. Või muidu…

Tekst on muidugi nii lahtiste otstega, et sellele võiks vabalt romaane järgi kirjutada (meenub, et eelmised Lynchi jutud pakkusid samasuguseid võimalusi - peakski järgi kontrollima, kas need kolm teksti võiks aset leida samas maailmas). Lugu algab keskpäraselt, aga kui tegevus lahti läheb, on juba päris põnev. Kuigi ma ei jaksa Lynchi Lamora romaane edasi lugeda, paistab siiski tegemist olevat päris tarbitava autoriga.

“There was a stir in the crowds around her, a new cacophony of shouting and muttering and horse hooves and creaking wheels. Traffic parted to the north, making way for a rumbling coach, half again as high and wide as anything on the street. It was black as death’s asshole, windowless, trimmed with engraved silver and inlaid nacre. It had no horses and no driver, each of its four wheels was a circular steel cage in which a slavering red-eyed ghoul ran on four limbs, creating a forward impetus.” (lk 305)