Muhe. Muhe. Muhe. Nii iseloomustatakse teiste hulgas härra Huu nimelise tegelase loonud Mäkelä lasteraamatuid. Isegi selle raamatu lõpus olevas nõukaaegses kohustuslikus sisukokkuvõttes öeldakse, et on justnimelt muhe. Ega ei vaidle üldse. Kuigi, ega see niiväga lustlik lugu just polegi, pea kõik tegelased on üsna üksikud ja oma kohata. Siil põrnitseb suurema osa ajast vaikides lõkkesse ja haub mingeid morne mõtteid, põhjamaiselt kinnine on ka puukujusi nikerdav peni; hobuse entusiastlikele ideedele vastatakse veniva vaikusega. Mitte just kõige ärksam seltskond ja just sellisena omamoodi koomilinegi. Olgu, on ka helgeid hetki ja üheskoos saadakse ikka hakkama.
Tahtsin siin tegelikult sellest rääkida, et see on vist küll üks väheseid raamatuid, kus toimub üks veider asi. Nimelt, kui tavaliselt loomad raamatus, filmis, multikas räägivad, käivad tööl ja üldse käituvad nagu inimesed, siis see on nagu tavaline. Kui loos on ka inimesi – et on inimesed ja loomad koos –, siis nad lihtsalt ajavadki kõrvuti oma asju ja kõik on tore, eri kogukonnad sõbralikult koos. Loo maailmas asjad nii käivadki ja keegi isegi ei mõtle, et oot-oot, loomad elutoas.
Kiuslikult ja äärmusesse minnes võib muidugi küsida umbes et miks, huvitav, Disney lugudes Miki on nagu inimene, inimeselik tegelane, aga Pluuto on koer nagu koer ikka, justkui alama liigi isend. Ühed loomad mõlemad ju? Ja hiir ju asub loodusteaduslikus hierarhias koerast hoopistükkis madalamal ja peaks seega, mõistate, olema pigem koera käsutada vms.
Aga siis selles raamatus järsku on mitmeid steene, kus inimesed, kohtudes inimkeeli lobiseva hobuse või siili või kellegagi, saavad šoki osaliseks. „Asjad laabuvad, kui vaid jõuad ära oodata, mõtles hobune. Seda on hea meeles pidada. Ja hobune naeratas. [Talumees] Jantunen oli naerust kaugel. Hobune tekitas temas sulaselget õudust.“ (8)
Loomad tegelastena ei tekita lugejas mingeid küsimusi, iga laps saab aru, et on normaalne, kui igapäevatööna kirjutab hobune hobuseraamatutest arvustusi. Aga nüüd ühtäkki – osad selle raamatu tegelastest ise ei saa sellest aru. Jantuse jaoks on täielik ulme, kui hobune otsib taskust kukru välja ja pakub talle öömaja eest 37 penni. Hobuse jaoks on see normaalne, lugeja jaoks ka, aga Jantus mõtleb, et on hulluks läinud. Ja vähe sellest, et loomad on inimkeele ära õppinud, ei – nad lausa toimetavad inimühiskonna reegleid-kombeid järgides, justkui täieõiguslikud osalised selles, kasutavad raha, korraldavad kunstinäitusi jms. Loomast tegelase osalus lihtsates inimühiskonna toimetustes tekitab selles loos inimestes hämmeldust. Hobune oleks nagu mingist paralleeluniversumist välja vopsanud – enda jaoks oma inimesliku käitumisega iseenesestmõistetav, inimeste jaoks aga fenomenaalne kurioosum, imelugu, mida võiks tsirkuses raha eest näidata. Integreerumis-ime? Tõsi, näiteks hobune on end üldiselt inimeste radadest kõrvale hoidnud, kuna need tahavad selleski loos enamasti loomadel naha õle kõrvade tõmmata – küll kujundlikus mõttes, tsiviliseeritud tavade juurde jäädes, inimlikus mõttes. Siis rahaliselt.
Eks see kõik ole Mäkeläl ju koomilise efekti saavutamiseks, tegelase kulul nalja tegemine, süütu vingerpuss. Vabandust, kui oma filoloogilise urgitsemisega siira lugemise ära rikun. Samas siiski paljastub siin ikkagi ka mingi huvitav printsiip, kuidas usutavat maailma luuakse ja kustmaalt see enam toimida ei pruugi. Justkui kogemata kulisside taha piilumine niisiis. Sellise võõrituse mõjul sundisin end kujutlema, et kuidas see hobune nüüd siis ikkagi taskust mütsi välja ja endale pähe saab; ja kus see tasku üldse on? Selle lugesin siiski juba "siledaks", et hobune püüdis kala ja hiljem varese ja siiliga nauditi koos uhhaad (kvalifitseeruks see kannibalismiks?) – ühesõnaga, läheks liiga jaburaks ja lugu jutustaks juba millestki muust, kui semude seiklustest.
Toidust veel: ei tea, kas selle raamatuga jõudis eesti kirjakeelde sõna jogurt? See on siin kuidagi toorelt soomepärane, nimetavas ´jogurti´ (8). Kas noor lugeja 80ndate Eestimaal üldse aimas, millega on tegu?
3 kommentaari:
peale selle postituse lugemist pole lastekirjanduse lugemine enam see, mis enne.
kift.
Ohh, see Hobune oli ja on minu suur lemmik.
Kusjuures mina söön ka praegusel ajal jogurti (rõhk siis u peal). Kirjanduse mõju arenevale isiksusele on ikka tohutu :) Sellest, et Bulgaarias jogurtit süüakse, olin tol ajal küll kuulnud, kuid maitsnud muidugi mitte.
Selles raamatus keerlebki suur osa tegevusest toidu ümber. Kõigepealt jäid Hobuse prillid vihaselt külmkappi juustukupli alla (misasi on juustukuppel ja mida see külmkapis teeb?), siis kasvatati konserve, koer lüpsis lehma ja hiir tegi juustu. Ja noh, autot juhtiv hobune on juba põhimõtteliselt midagi väga kurioosset.
Ahh, mul läks nägu naerule, kui pealkirja nägin, minu lapsepõlve lemmikraamat! :D No üks paljudest muidugi, aga igal juhul selgelt eristuv.
Isegi lapsena oli see üks paganama mõnus lugemine, mis ajas aju ja hing tööle ning Hobusele ja ta sõpradele täiesti kõrist kaasa elama.
Ja pildid on ka ägedad.
Härra Huu kusjuures mulle nii ei meeldinud, tundus jabur. Hobune oli miskipärast palju realistlikum.
Aitäh, et meelde tuletasid, võtan kodus kohe käsile. :)
Postita kommentaar