Tuleb välja, et “Saladusliku tsaari”
postapokalüptiline ideestik on osaliselt maha viksitud sellest
teosest – et tuumasõjajärgne ühiskond eliitslaavlastega jne.
Nojah. Sisu on ühtaegu raske ja kerge kokku võtta. On kümnes
sajand peale tuumasõda ja üks väheseid kohti, kus elada võimalik,
on Eesti NSV – kus aga võimutsevad juba sajandeid vene
parteiaadlikud (valitsejaks alati Iljitš, nüüd juba 69., üleüldse
on parteibosslus päritav jms); maarahvas on kaitsetud tööorjad.
Ent ikka võbiseb eestlastes mässuleek ning aegajalt tõustakse
rõhujate vastu üles. Aga et puudub relvastus (vikatid vs mõõgad),
siis parteiaadlikud suruvad need veriselt ja tõhusalt maha.
Ükskord saavad aga eestlastest
salanõulased teada, et Paide lähedal kolhoosimõisa juures on maa
alla peidetud tuumasõjaeelsed neutronpommid. Salanõulastega
ühinenud punanurklane Viido saadetakse nende järele, petteoperatsiooni käigus vabastab ta oma pruudi julgeolekurüütlite
käest ja leiabki pommid koos kahuritega. Salanõulased rõõmustavad
ja puhkeb mäss, senikogetuist võimsaim! Parteiaadlikud kogunevad
Tallinna juures väljale, et minna mässu maha suruma, ning korraga
plaksti pommitatakse neid metsast iidsete neutronpommidega ehk siis
plats lüüakse võimuritest puhtaks. Ja vaat nüüd saab ENSV
vabaks, kolhoosimõisad jagatakse erataludeks ja valitakse parlament
– et vältida parteiaadli teket, saab parlamendis olla vaid korra
elus.
Lugu kirjutatud 1984. aastal. Võib
mõelda, et ühendavaid jooni on nii Bornhöhe, Vallaki kui Sorokini
loomega. Sellised pisitrükised on vahvad, ka nõelasilmast võib
lahvatada campipurakas, dosimeetril vast kolmandal tasemel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar