“kahvatute noahoopidega leinab heinamaa oma vooruse riket” (lk 38)
“see olen mina labidas ihus
aiamaalt tulnud kylvamast naereid pollockile” (lk 40)
Üldiselt pole
Kompus teab mis lugejasõbralik poeet (nagu ikka) oma keele- ja
meeleehitusega, ses suhtes on raamatut lõpetav vupsatuste poeem väga
tore nähtus, omamoodi näitlikustav kirurgiline operatsioon, kuidas
ta luulet osadeks lahutada ja seeläbi tunda mõnu ta
mõttehuilatustest (jajah, tegelt ei saa samastada üht poeemi
loomega). Raamatu kaks esimest tsüklit on päris lämmatav hulk
mõtteuperpalle, mis alluvad tõrksalt kiirele lugemisele. Teine
tsükkel pakub võimalust loomet mitmeti lugeda – luua
sõnaklotsidest omale sobiv lüürika (jajah, tegelt see pole nii
kirjutatud, aga mingi hetk sai küll ridasid rohkem või vähem
õnnestunult eri järjestusega loetud).
“noor buddha istutab pannkooke
et lastelastel hea oleks võtta
käärid idaseinal vaatavad pealt
möödalendava piiritaja silm kohtab
kokka ja aednikku
parajalt kaugel on äike
nagu hooplev varesemuna
ta istutab ja seljatagused märtrid
haistavad tuule hääletut mälu
“nõnda” noogutab moos
õiget muusikat lusikaga kui sööb”
(lk 53)
“surm tõstab lati elust natuke kõrgemale
me oleme hoolsad kõik me pystitame rekordi
ja näeme välja natuke sedamoodi nagu
praguneva näoga kanad”
(lk 77)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar