01 september, 2012

marko kompus – tikrisuitsu ja leiba (2012)

Kompuse luules on toimunud miskisugune oluline muudatus, aga milline just, ei oska öelda. Autor on läinud ruraalsemaks – osa poeesiaväest võrsub nüüd tööst ja ürgsest mehejõust. Või siis tekkinud teatav hümnilikkus (riituslikkus?) läbi paljude (ja paljude) korduste. Aga kes teab. Nagu ikka, rünnatakse su adumise keset.

“kahvatute noahoopidega leinab heinamaa oma vooruse riket” (lk 38)
“see olen mina labidas ihus  
aiamaalt tulnud kylvamast naereid pollockile” (lk 40)

Üldiselt pole Kompus teab mis lugejasõbralik poeet (nagu ikka) oma keele- ja meeleehitusega, ses suhtes on raamatut lõpetav vupsatuste poeem väga tore nähtus, omamoodi näitlikustav kirurgiline operatsioon, kuidas ta luulet osadeks lahutada ja seeläbi tunda mõnu ta mõttehuilatustest (jajah, tegelt ei saa samastada üht poeemi loomega). Raamatu kaks esimest tsüklit on päris lämmatav hulk mõtteuperpalle, mis alluvad tõrksalt kiirele lugemisele. Teine tsükkel pakub võimalust loomet mitmeti lugeda – luua sõnaklotsidest omale sobiv lüürika (jajah, tegelt see pole nii kirjutatud, aga mingi hetk sai küll ridasid rohkem või vähem õnnestunult eri järjestusega loetud).

“noor buddha istutab pannkooke
et lastelastel hea oleks võtta
käärid idaseinal vaatavad pealt
möödalendava piiritaja silm kohtab
kokka ja aednikku
parajalt kaugel on äike
nagu hooplev varesemuna
ta istutab ja seljatagused märtrid
haistavad tuule hääletut mälu
“nõnda” noogutab moos
õiget muusikat lusikaga kui sööb”
(lk 53)

“surm tõstab lati elust natuke kõrgemale
me oleme hoolsad kõik me pystitame rekordi 
ja näeme välja natuke sedamoodi nagu
praguneva näoga kanad”
(lk 77)

Kommentaare ei ole: