Üpris õel luulekogu metsloomadest.
Näiteks esmapilgul kurb luuletus metsseast, kes tahab saada
kadakasakslaseks ehk koduseaks – las kadugu karvad, las kulugu
kihvad, tahan vaikselt sulus elada. Ja mis on kodusea elu sihiks –
vorstilaadne toode ja sült. Ent siis saabub luuletuse puänt ja saab
rahulikumalt hingata!
METSSEA MÕTE
Et sa teaks,
et sa teaks:
kasvan ümber koduseaks!
Enda karvust paljaks pügan,
salus siledaks end sügan,
hakkan heaks,
hakkan heaks
hirmus armsaks koduseaks,
elan vaikselt sulus ma -
las vaid kihvad kuluda,
siis saan heaks,
imeheaks
pisikeseks koduseaks.
Juba nagu kodusiga
maiustangi kartuliga.
(lk 25)
Nojah, on siis vaja puudustkannatajale
niimoodi nina alla hõõruda?
MÄLETAD, JÄNES
Mäletad, jänes, ristikut?
Mäletad haavapuud peent?
Mäletad tuiõunaistikut,
kapsajuurikaleent?
Mäletad lõhnavat mesikat,
mida sa kuuvalgel sõid?
Mäletad päikeses lesivat
mahlakat võililleõit?
“Küsija suu peale
käpaga lööksin:
mäletan küll.
Aga meelsamalt sööksin.”
(lk 12)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar