Lühidalt siis lugu sellest, milline
võiks olla maailm, kui hoopis indiaanihõimud oleksid asunud Vana
Maailma vallutama – olles siinsetest tehniliselt üle, tuues omalt
poolt hävitavad epideemiad kaasa jne. Loo käivitumise ajaks on
Euroopa, India, Aafrika ja Skandinaavia ammu alistatud (vist jäi
tähele panemata, mis õigupoolest toimus Hiinaga) ning alles on
jäänud Põhjala enklaav (Läti, Eesti, Peipsitagune, Rootsi ja
Soome), kuhu siis põlisrahvastele lisaks on tulnud põgenikke
muudest alistatud maadest (ahjaa, mujal on heal juhul asutatud
valgetele inimestele reservaate). Põhjala pealinn on Tarbatu, siin
valitseb mingil moel demokraatlik valitsemine ning peamiseks naabriks
on maiadest vallutajate suurriik (mil pealinnaks endine Pariis) –
kellele Põhjala on enamvähem vasallriigiks. Punanahkadel on
vintpüssid ja raudtee, Põhjala areng on umbkaudu keskajast väljumas
ning relvastuses on heal juhul muskette. On enam kui kindlaid märke,
et punanahkade impeeriumitele pole tegelikult sellist puhverala enam
vaja. Ühesõnaga, põliselanikele ilgelt jama olukord.
(Okei, sama jutt on pea igas
kirjutises, mis selle raamatu kohta netis on.)
Ja nüüd läheb romaan segasemaks (või
õigemini tegelik romaan üldse algabki siit), Eesti pärapõrgust on
välja peilitud nö šamaani võimetega noormees Asko, kes satub
kogemata teistesse dimensioonidesse või paralleelmaailmadesse.
Maiadel on vaja ta kätte saada, et treenida ta oskusränduriks –
et kaasa aidata teaduse arengule (või milleks just täpsemalt, jäigi
mulle lõpuni hämaraks). Ent Põhjala võimud konserveerivad Asko
Tarbatu kindlusse. Asjaga asuvad tegelema progressiivsete vaadetega
salaseltskond (nö valgustajad, kes peategelase abil toimetavad Asko
juurde oma spetsialistid) ja religioossete vaadetega salaseltskond
(miskipärast on NJO paralleeliks jesuiidid – eks samas indiaani
impeeriumite tegemistel on teisigi paralleele ajalooliste eurovõimude
tegemistega).
“Religiooni kaitseks ja vanade tavade taastamiseks loode kellegi Ignaro Royola eestvedamisel salaühing – Nälgivate Jumalate Ordu. See oli üpris omapärane ühing – või õigemini on, sest ta pole kunagi olemast lakanud. Nad ei ajanud ega aja oma asju templites. Nad ei pea isegi preestrite hulka kuuluma. Nad võivad väliselt olla ja ongi ükskõik kes, ükskõik missuguses ametis, ükskõik kui kõrgel positsioonil.” (lk 325)
Puhkeb tants ja trall, mis on üpris
traagiline. Peategelaseks on maia-eesti segavereline Kallo (kel on
segavereline vend Vello, aga kes ei taha üleüldse tunnistada oma
maarahva juuri), kes siis ühelt poolt aitab progressiivseid ja
teiselt poolt püüab aidata Põhjala sõltumatusele kaasa. Aga läheb
pisut teisiti. (Alternatiivne baasideleping!)
Tarlap on autorina eelkõige arutleja,
tema romaanide tegelased muudkui arutlevad ja vaagivad ja kahtlevad –
kuigi tõepoolest, actionit siin romaanis on, ent need lõputud
tegelastevahelised arutlused või sisekõnedes teoretiseerimised
jäävad siiski esiplaanile. (Huvitav, mis küll toimub autori
maailmas, kes niivõrd... arutlevaid romaane toodab.) Detailirohkus
kipub välistama, et lugejana leiaks siit eelkõige meelelahutust, ja
ausalt öeldes jääbki mulle arusaamatuks see Asko ja templi
intriig, miks on see autorile esmatähtis – ent tõepoolest, see on
autori enda asi, milliseks ta oma tekstimaailma loob, ühel lugejal
pole siin midagi kobiseda. (Aga, uhh, need kaldkirjad,
need väsitavad.) Nagu ikka, vilksatab Atlantis ja eelajaloos
toimetanud tulnukad.
Niiet siis, oma viimase nelja romaaniga
on Tarlap märkamatult haaranud eesti ulme juhtautori rolli? Minu
jaoks küll. Tarlap pole vast autor, kes lugejamenu nimel teeks
järeleandmisi; see on selge, et selline romaanide jõuline
ainesekäsitlus on tähelepanuväärne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar