Thomas Pynchon "The Crying of Lot 49" (2006)

"Change your name  to Miles, Dean, Serge and/or Leonard, baby, she advised her reflection in the half-light of that afternoon's vanity mirror. Either way, they'll call it paranoia. They. Either you stumbled indeed, without the aid of LSD or other indole alkaloids, onto a secret richness and concealed density of dream; onto a network by which X number of Americans are truly communicating whilst reserving their lies, recitations of routine, arid betrayals of spiritual poverty, for the official government delivery system; maybe even unto a real alternative to the exitlessness, to the absence of surprise to life, that harrows the head of everybody American you know, and you too, sweetie. Or you are hallucinating it. Or a plot has been mounted against you, so expensive and elaborate, involving items like the forging of stamps and ancient books, constant surveillance of your movements, planting of post horn images all over San Francisco, bribing of librarians, hiring of professional actors and Pierce Inverarity only knows what-all besides, all financed out of the estate in a way either too secret or too involved for your non-legal mind to know about  even though you are co-executor, so labyrinthine that it must have meaning beyond just a practical joke. Or you are fantasying such a plot, in which case you are a nut, Oedipa, out of your skull."

   Ma ei mäleta, kust mulle jäi meelde ähmane kuulujutt, nagu oleks Pynchin huvitav kirjanik. Põhimõtteliselt teadsin, et tüüp kirjutab psühhedeelikumidest ja vandenõuteooriatest, nii et see oli too mesine mesi, mis mu liimile tõmbas. Ja noh, uue autoriga tutvumiseks kõlbab alati kõige õhukesem raamat ja selle järgi otsustan, kas tahan kunagi ka paksemaid.
   Mingi haige tõmme on viimasel ajal postmodernistliku kirjanduse poole, või selleks igatahes Wiki seda tembeldas: selline kaootiline, kujundlik ja kergelt psühhootiline sündmuste ja aja edastamine, kus narratiiv on mingi paadike keset hüplevat nägemustemerd. Bolano kirjutab näiteks sarnaselt, kuid tema on vähemalt sürrim ja kuidagi haiglaslikum. Pynchoni lugedes on selline tunne, nagu jookseks läbi tihnikute ja ohakad ja puuoksad krabavad kinni ja ei lase nagu tormata vaid hakkavad su edasijõudmist takistama. Tihti on leheküljepikkune lõik nii arusaamatu, et ainult esimest ja viimast lauset lugedes saad aru, mida öelda tahetakse. Muidu projekteeritakse ajusse ikka kujundeid ja "eelsõnalikke" pildikesi. Pikapeale lugedes saad lõpuks ikka aru, et naine läks sinna, see mees ütles seda ja keegi astus sealt välja jne.
   Loo keskmeks on naine nimega Oedipa Maas (kõik nimed romaanis on täielikud fantaseeringud ja tuletised), kes saab järsku teate, kuidas ta mingisugune eks-peika jättis talle mingi päranduse. Mees oli miljardär ja siis sõidab naine selle kirja peale kohtuma advokaadiga, kellega üsna pea seksima hakkab. Elades hotellis, et mingite legaalsete jamade venimise tõttu oleks kus olla, puutub ta kokku ühe salapärase sümboliga. Tasapisi hakkab ta tajuma, et on mingisuguse vandenõu avastanud. Kohtudes erinevate inimestega üritab ta selle detailidesse laskuda kuid mispärast ta üldse huvitub, on kergelt segane. Tavaline koduperenaine, aga sukeldub mingi paranoiamaitselisse seiklusesse... okei. Vandenõu keskmes on muidu alternatiivne postiteenus. Selgub, et juba Rooma ajast on Euroopas olnd postiteenusemonopol, mis pole lasknud tekkida teistel, konkureerivatel teenustel. Asi puudutab muidugi info liikumist: kes kontrollib võimsate inimeste kirjavahetust, kontrollib pmst põllumajandust ja poliitikat. Ja selgub, et selle peamise postiteenusega võitleb underground postiteenus, millel oma salamärgid ja paroolid jne.
   Idee on huvitav ja see pole iseenesest krimka või ulmekas, nii et point polegi kulminatsioonil või lõpplahendusel, kuna noh postmodernismi mõte paistab olevat protsessis ja kuidas see lugejat mõjutab. Naine mõtleb vahepeal, kas see kõik on surnud miljardäri lõplik nali tema kui eksi kulul või on ta äkki psühhoosi küüsis... Ma ei tea, vahepeal jätsin sõnamüüre vahele või siis kiirlugesin ja ei leidnud sealt edasiviivat teksti. Lihtsalt nagu hõljuv kujutlusvõime, mis haarab endasse muljeid oma meeltega ja siis edastab need korrastamata kujul.
   Võib-olla kunagi hiljem lugedes (või happes olles) tundub asi nauditavam, kuid muidu oli küll nagu vastutuult kusemine. Huvitav raamat ja stiil aga ma ei oska vast seda vastavalt hinnata.