Lugu siis sellest, kuidas üks eesti
põgenik veedab aega NYCis (kuldaväärt linnas!) narkootikumide ja
muu toreda kaasabil, igal juhul mõnusam elu kui Maavallas. Sünnib
vajadus rohkem raha teenida (linnas olevat heroiin otsa saanud?) ja
seda näiteks müügiks cracki tehes. Noh, see plaan läheb pilves
asjaosaliste tõttu natuke nihu ja sellest tulenevalt satub
peategelane politsei eest paoteele, mille käigus jõuab Mehhikosse,
kust saab omale uued dokumendid jne. Nojah, ringiga tagasi NYCi ja
nüüd vähe rahulikum elu kuni mingi hetk tekib huvi sitasel
kodumaal toimuva vastu – tuleb välja, et sinna naasmisel teda
võibolla ei löödagi maha. Mees naaseb Tallinna armukese manu ja
jääb kriminaalasja pihtide vahele (kas ta tappis esimeses raamatus
politseiniku?), ent mõjuvõimsad äritegelased päästavad politsei
käest – tingimusel, et on vait ja Eestist ära. Eks siis saadava
valuraha eest läheb peategelane armukesega pakku Kreeka saarestikku,
kus peagi puutub kokku järjekordse tegelinskiga, kes veab nad
järgmistesse eluohtlikesse seiklustesse. Lõpp ei ole roosiline.
Tapveril sulg jookseb ning tekst
imiteerib ilukirjandust (eelmise raamatu puhul märkisin
“lihtilukirjanduslikkus”, nüüd ehk siis toekam tekst?).
Peategelane on selline rabelejast seikleja, kelle tegemistele ei
kaasne lugejana just suuremat kaasaelamist; lisaks on autoril võte
peategelase ja Tapveri nimelise tegelasega igati mängida, et kes on
kes – aga see ehk huvitavam neile, kes Tapverit ennast tunnevad.
Tobe öelda, aga autori vabadus nimede ja ütluste õigekirjaga on
vähe ärritav (või siis demonstreerib see peategelase sisekõnes
jällegi seda ülbet pohhuismi?). Raamatu parim osa on vast esimene
pool ehk see poolpidune road trip NYCis ja Ameerika väikelinnades,
Eestis ja Kreekas toimuv läheb vähe plakatlikuks ja
postsovetlikuks. Nagu aru saan, on oodata järge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar