Ühtlasi seatakse kahtluse alla nii
mõnedki üldlevinud tõdemused – et näiteks sõja algul Stalin ei
läinud paanikasse või peitu, vaid jätkas samasuguses hullumeelses
tempos töötamist (no vahel tuleb suvilas hinge tõmmata, eksole);
või Siberi diviiside tulek Moskva operatsioonile polnud midagi nii
murdelise iseloomuga (neid lihtsalt polnud nii palju). Mõnedki
huvitavad viidet sellele, millest tänapäeva ametlikud Venemaa
sõjaajalood ei räägi – nt Leningradi kannibalism või
naisväelaste osakaal sõdurimassist. Väheke segaseks jääb
arutluskäik, et 1942 võisid nõukogudelased kasutada Krimmis natuke
keemiarelvi (et natsidelegi näis see juhuslikuna, ei hakanud nad
pilli lõhki ajama).
Et siis selline tore raamat. Paar korda
Eestistki juttu, aga tõesti möödaminnes (hmh, seda saab muidugist
registrist järele vaadata).
õhtuleht
õhtuleht
2 kommentaari:
Aga see NKVD kiitmine ikka häirib. OK, võib veel aru saada, et elatakse kaasa tohmakale ivanile, kes on muldonnist välja kistud ja püss kätte surutud, kuid see, mida rohkem kui ühes kohas julgeoleku kohta öeldakse, ületab vähemal minu hea maitse piirid. Et NKVD oli kangelaslik struktuur, mitte paranoiline terrorimasin, mis tänu oma jõupingutustele hoidis Venemaa koos. Tänu nendele siis neutraliseeriti väga reaalne siseopositsioon (nagu oleks seda peale 30ndaid enam olnud) ja kiidetakse seda suht mõõdutundetult. NKVD jälkusest libisetakse üle, seda kohati vaid mokaotsast mainides. Huvitav, miks siis ei ole Gestaapot kiidetud nende efektiivsuse pärast korra hoidmisel vallutatud aladel (kus oli vägagi arvestatav opositsioon). Samuti on partisanide kohta vaid häid sõnu, nende terrori kohta tsiviilelanike suhtes Soomes, Eestis ja mujal "Lääne-NL's" ei leidu sõnagi.
Muarust keskendus Bellamy eelkõige kahe riigi sõjamasina kokkupõrkele (eelkõige NLile), seepärast jäi palju "traditsioonilist" (genotsiid jms) suurema tähelepanuta. Nii võttes, nojah, NKVD oli NLile enam kui kasulik tööriist sõjamasina töölhoidmiseks.
(Mitte et ma isiklikult ütleks seepeale "õujee!".)
Postita kommentaar