Raamat
maitseka huumori huvilistele ehk
siis külm vaimukus sellest, kuidas keskealine arveametnik oma
tööandja organiseeritud ootamatul pulmareisil noore pruudi käest
välja lasi libiseda ja vist siis tagasi võitis (pead ei annaks).
Naine kui haritud idealisti unistus, ilus ja omapärane ning täis
nooruslikke ideaale õigest armastusest (mis on muidugi midagi muud
kui muidu). Ehk siis üks hetk jääb vaesest noorpaarist järele
Monte Carlo kasiinos matemaatilise süsteemiga võitev rikkurist
mees, kes peab neiu tagasivõitmiseks oma võidud uuesti kaotama (ja
mitte kätte maksma tööandjale oma pulmareisi käkkimise pärast –
see on neiu soov). Nojah, kaotaja teeb puhta töö ning talle
pakutakse parem töökoht, nagu muinasjuttudes. Selline
mittestandartne lugu saab ilmuda vaid vist tõepoolest Loomingu
Raamatukogu vihikuna.
““Me ei saa mäest üles joosta,”
ütlesin ma, aga Cary oli juba sõidukist väljas ja vehkis meeletult
iga auto ees. Ükski ei teinud temast väljagi. Pereisad sõitsid
rahulolevalt mööda. Lapsed surusid ninad vastu klaasi ja tegid
talle nägusid. Cary ütles: “Sellest pole kasu. Jookseme!”
“Milleks üdse vaeva näha? Meie
abielu oleks niikuinii õnnetu tulnud – sa said ju ennetest
niimoodi aru, eks ole?”
“Mis siis,” vastas ta. “Ma olen
parem sinuga õnnetu kui ükskõik kellega õnnelik.” Tal oli juba
kord selline komme lõpetada tüli või paha tuju järsku ühe selge
lausega.” (lk 27)
kirjandusbogi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar