Charles Bukowski "Love is a Dog from Hell" (2003)

Mõtlesin, et loen suurte telliste vahel midagi õhukest ja kerget... ja mis on veel kergem kui luule? VALE. Eriti Bukowski luule. Teda peaksid kõik lugejad tundma, eriti ta romaane ja lühijutukogusid. Luuletusi polnud ma enne lugenud, kuna noh... need on luuletused. Aga B luuletused on nagu kondenseeritud jutud, kust ülearune jutt välja võetud ja jäetud alles vaid iva. Vorm on selline vabavärss, vahel meenutab ikka miniatuuri ja vahel ongi ikka luulevormis... Teemadeks on hulluks minemine, mitte hulluks minemine, hoorad, üksildus, suremine, poest piima toomine ja sittumine. Ehk siis selline igapäevaesteetika.
   Jõudsin kuskile poole peale ja sain aru, et sain üledoosi. Lugesin liiga kiiresti ja avatud südamega ning kogu see luule ummistas mu arterid nagu söönuks päevaga terve aasta burgerid. Loen ja mõtlen, et mu elu on hea ja vahva ja et kas Eestis ka selliseid mehi on? On kedagi, kes elab temasarnast elu või on see mingi 70ndate-80ndate ameerikalik düstoopia? Kaur Kender oli selline kirvenägu-kirjanik, kes teda kunagi eestistas ja edendas, ma mäletan. Vaatan vahel linnas neid bussipeatustes magavaid kodutuid ja parme ja mõtlen, et kas nende seas on ka mõni luuletaja? Ilmselt tunnevad nad elu minust rohkem, seepärast nad ei loegi ega kirjuta ja see teeb nad minust targemaks.
 

alone with everybody

the flesh covers the bone
and they put a mind
in there and
sometimes a soul,
and the women break
vases against the walls
and the men drink too
much
and nobody finds the
one
but they keep
looking
crawling in and out
of beds.
flesh covers
the bone and the
flesh searches
for more than
flesh.

there's no chance
at all:
we are all trapped
by a singular
fate.

nobody ever finds
the one.

the city dumps fill
the junkyards fill
the madhouses fill
the hospitals fill
the graveyards fill

nothing else
fills