Kersti Kivirüüt – Värav (2018)

Sündmuste Horisont pakub ootamatul kombel nö kvaliteetulme asemel suvist rannakirjandust ehk siis romaani sellest, kuidas Peipsiäärses Meerapalus tegutsevad … kooljad. Mitte et tegu oleks miski ootamatu zombiapokalüpsiga, ei, need kooljad on aastakümneid seal Meerapalu asulas öösiti kondanud ja võimalusel mõne ettevaatamatu soolaukasse kambajõmmiks vedanud (huvitav oleks teada, kui reaalselt on autor kujutanud kohalikku olustikku; kas sinna oleks võimalik korraldada … koolja-ekskursioone). Nagu juhtub ka selle romaani algul, kui kooljad mõrvavad elajalikult pealinnast saabunud riigiametniku, ning selle tagajärjeks on avalikkuse mõneti kõrgendatud tähelepanu (no kuni järgmine sotsiaalmeediat raputav skandaal selle tühjaks imeb).

Aga jah, Kivirüüti romaanis hakkab seda müstilist segapundart lahti harutama Mehikoormas piirivalvurina töötav endine kriminaalpolitseinik, kes kohalike usaldust võites (ja veel ühe inimese abil, keda ei hakka siin paljastama) püüab selgusele jõuda, millega siis õieti tegu on … ja kas sellest rutiinseks muutunud nuhtlusest oleks võimalik vabaneda. Noh, tagajärjeks siis hoogne pärapõrgu ja libasurnutega möll, mis jätkub raamatu lõpuni.

Kivirüüti loome tekitab minus kahetisi tundeid – ühelt poolt on enam kui tore, et etnohorror leiab aset kodumaal, teiselt poolt paneb vähe kulme kergitama, et selle etnohorrori põhjuseks on tegelikult mitte just kodumaised legendid (näiteks see hiljutine bestseller-romaan). Võiks ehk rohkem soome-ugri folkloori usaldada, kui et kõiksugu läänelikest müütidest vunki lisada. Aga see on muidugi üheselt maitse asi, eks omal moel on „Rehepapp“ eesti uskumused senisel kujul üsna tühjaks imenud (ehk siis, midagi värskemat oleks vaja?).

Hiljuti sai imestatud, kui vähe on ilmunud Fantaasia kirjastuse sarjades naisautorite teoseid, nüüd siis ootamatul kombel selline lööv suvelugemine. Elu ei väsi üllatamast. Kiita saab sedagi, et Marge Nelk on sattunud romaani kaanekujundust tegema. Elu ei väsi üllatamast.

„Külmaverelisus laipade suhtes oli Andresel juba ammu välja kujunenud. Ent laip, kes omasoodu ringi tuterdas ja vajadusel elavaid sohu tiris, oli uus kogemus. Igaks juhuks tõukas Andres kooljat. Koolja kea oli külm ja ligane. Vägi, mis elavat laipa püsti hoidis, oli nii tugev, et tõuke peale see isegi ei vankunud. Andres söandas nüüd hakata medaljoni kaelast ära võtma. See osutus ebameeldivamaks, kui ta arvas. Medaljoni kett oli sööbinud läbi kaelanaha koolja kehasse ning kui Andres üritas seda kätte saada, kinnitus selle külge ka tükke koolja poolmädanenud lihast. Ligase ollusega oleks Andres veel toime tulnud, aga ninasõõrmetesse karanud roiskunud liha hais ajas öökima. Ilmselgelt ei mõjunud regulaarsed jalutuskäigud kooljate mumifitseerumisprotsessile hästi.“ (lk 66)