Tim Pratt - Annabelle's Alphabet (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Pratt jätkab samal lainel samast antoloogiast loetud Yoleni looga, ainult et siinsed tekstikesed moodustavad ikkagi selge narratiivi. 

Annabelle on noor ja eriline tütarlaps. Kui tema tähestiku läbi loete (no vaevalt, et mõni selle blogi lugeja seda teeks, niiet võin kohe avaldada selle ilmatuma saladuse), siis selgub, et Annabelle on haldja päritolu, armas haldjalapsuke, kelle ta kasuvanemad loodusest leidsid … ja kohe tiivad maha lõikasid. Sest ta kasuvanemad (mitte et Annabelle neid kasuvanemateks oleks pidanud, ikka originaalideks) ei saanud muudmoodi lapsevanemaks. Aga Annabelle, tema on eriline … laps. Kes avastab läbi erinevate kogemuste, et ta pole teps mitte … no mitte just tavaline laps – niipalju, kui ta seda oma vanuses mõista suudab.

Kena poeetiline tekst, mis võiks iga kaunissüdant ilumeeleliselt paitada. Et kurb ja kaunis ja morbiidne ja niipalju lendlemist, lendlemist, lendlemist. Kui vaid oleks tiibu. Aga noh, haldjate värk, nende toimimise mehhanismid pole teab mis kooskõlas füüsikaseadustega.

Kelly Barnhill - The Insect and the Astronomer: A Love Story (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Sürreaalse maiguga lugu paistab olevat inspireerinud jutukogu kaanekujunduse, ja noh, tõepoolest on siin juttu hiiglaslikust (või õigemini inimsuurusest) putukast, kes on viimane oma liigi esindaja ja töötab ülikoolis professorina. Ülimalt intelligentse putuka elu ongi sumbunud teaduse tegemisse, kuniks ta saab meelteülese kutse astronoomilt. Noh, astronoom on selles ühiskonnas samuti Teine – ta on elutu täheuurija kuskil maakohas, kus kohalikud teda hädavaevu taluvad. Ja nagu avastab teda otsima asunud putuk-professorgi, on tema intellektist hoolimata kohalikel putukaga hoopis teised plaanid.

Kliinilis-ilusalt teostatud tekst oma kommete komöödiaga. Eks see tekitas väheke samasugust lugemistunnet nagu „Open the Door …“, aga mingil moel on see tekst minu jaoks stabiilsem. Paistab, et Barnhillile ongi omane selline … kergelt külmad, osalt haaramatud tegelased maailmas, mis neid suurt ei mõista, ja selle pealt siis võrsuvad konfliktsituatsioonid.

Arkadi ja Boriss Strugatski: Väljasõit rohelisse

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meeste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...

P. I. Filimonov – Tsölibaat ja masturbeerimine (Looming 9, 2019)

Kergemeelne lugu keskealistest (edukatest) joodikboheemlastest ja naisest, kes elavad vähe lõbusamat elu kui muidu tänapäeva keskealised linlased. Aja jooksul on kogutud kõiksugu suhteid ja lapsi, aga eks soov on ikka lõbusalt ka elada. Noh, ja kui sellist natuke lõbusamat elu elavad mees ja naine tutvuvad ja midagi sellest edasi arendavad, on tulemuseks katastroof ja traagika.

Loo võlu on selle jutustamise viisis – kuidas autor-jutustaja tegelasi kohtleb ja millised segadusi nad kokku segavad. Samas ei saa öelda, et Filimonov läheks tegelaste hingeeluga just süvitsi, nii on Cecilia sisemaailm … mitte just iseseisva ja edumeelse naise portree. Aga! Võibolla autoril oligi eesmärgiks selliste keskpäraste ja vanamoodsate klišeede esitamine? Filimonovi loome austajana kipun ikka lootma, et teksti varjus toimub enamat kui üks tänapäevane laadapalagan keskealiste linlaste maailmast.

Nick DiChario - Dragonhead (The Mammoth Book of Best New Science Fiction 17, 2004)

15 aastat tagasi ilmunud lugu info üleküllusest ja selle mõjust inimesele on nüüdseks õige retroulme maiguga - siinse loo noor kangelane on nimelt langenud ohvriks infotainmenti voole. Mis tänastes oludes mõjub … naiivselt. Infotainment, mitte mingi juutuuberite ja muu sotsiaalmeedia lõputu pläma.

Loo probleem on siis selles, et nö lähitulevikus on võimalik lasta endale pähe siirata implantaat, mis edastab peakolusse informatsiooni. Noh, selle üleküllus kärsatab normaalse ajutegevuse läbi, tulemuseks siis potitaimelikud (loo pealkiri viitabki miskile taimele), kelle siseilm on täidetud erinevate teabekildude vooga, mis on kergelt inspireeritud ümbritsevast kogetud impulssidest - selles loos on ema oma potitaimest pojaga arstivisiidil, eesmärgiga teda päästa implantaadist ja infovoost. Arst … hoiatab komplikatsioonide eest.

Nagu näha, vähe naiivne värk 2019. aasta tingimustes. Muidugi, kui samas järele mõelda, siis implantaadi pakkujad võiks ju tõesti ühel hetkel hoopis omale vajalikku teavet ette sööta - minu meelest selles loos niisugust vihjet polnud (või lugejana võinuksingi sellise järelduseni jõuda?).


ulmekirjanduse baas

Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III (2019)

Lugesin ausalt raamatu kaanest kaaneni läbi. Minu jaoks vast huvipakkuvam on tõlkija pikk järelsõna, mis kirjeldab Seferise elu- ja loometööd, ning täiendab igati teadmisi maailma kultuuriloost. Päris üllatav on avastada, et Seferisest on eesti keeles kirjutatud alates 1960. aastatest (no kui talle Nobel määrati) – kas siis põhjuseks tutvustada hellenistliku kultuuri, mis oma juurtega on omakorda euroopaliku kultuuri alustalaks? Igal juhul, järelsõna järgi paistab Seferis olevat kenasti klassikalise modernismi esindaja; seda enam, et ta tõlkis kreeka keelde Elioti jt, ning suhtles mitmete modernistlike staarluuletajatega.

Mis viib paratamatult mõttele, et see osa modernismist (Eliot, Pound jne) on puhtalt elitaarkultuur, mille nautimiseks peavad olema kõiksugu klassikalise kultuuri registrid juba emapiimaga omandatud. Nii ei saa öelda, et Seferise tõlked oleksid minus just erilist härdust või meelteteravust tekitanud, vast emotsionaalselt kerkisid minu jaoks esile „Hooramise deemon“ (no muidugi, kõmu!) ja „Agios Nikolaose kassid“ (näide ehk vähe tuttavamast luulekeelest).

Aga eks niisugune tõlge on kahtlemata oluline eesti kirjanduskultuuri rikastamiseks, selles pole küsimustki.

M. Rickert - Evidence of Love in a Case of Abandonment: One Daughter's Personal Account (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Midagi Atwoodi „Teenijanna loo“ austajatele, aga veidi teistmoodi ja võikamas võtmes. Selles düstoopias hukatakse naisi, kes soovimatute laste vältimiseks teevad aborti. Mis tähendab, et naisi hukatakse hulgi ja üle Ameerika kantakse neid hukkamisi otseülekandes kõigi kodudesse – ning nende vaatamine on enamvähem kohustuslik.

Loo peategelaseks on neiu, kelle ema on korraga kaotsi läinud – kas on hukkunud kusagil või liitunud põrandaaluste naisorganisatsioonidega või midagi juhtunud midagi veel koledamat. Probleem on siis selles, et kui avalikult hukatute tütardel on vähemalt võimalus oma emade vigu parandada ja astuda näiteks viljakasse abiellu mõne lihtsama töö tegijaga, siis teadmata kadunud emade tütred on kahtlane element ja parim, mis võiks neis tulevikus oodata (ükskõik kui riigitruud nad ka südames on), oleks olla ametis laste sünnitajatena. Seega peategelane loodab vähemalt näha mõnelt mujal toimuva hukkamise ülekandest, et tema ema hukatakse, aga ei, seda õnne tal ei ole. Ja tulevik on seetõttu vägagi tume.

Nagu näha, on mõningaid sarnasusi ja erinevusi Atwoodi romaaniga. Erinevuseks on muuhulgas see, et eksisteerivad mingilaadsed pered, aga samas see hukkamis-ülekannete vaatamise (peategelase kodukandis on need ühel staadionil, kuhu kohalikud peavad seda vaatama tulema) kohustus-meelelahutus on üsna otsekoheselt jõhker; eks autor kirjeldab ka üsna pikalt seda, mil viisil avalik hukkamine toimub. Ja siis see ajupesu, millega maast-madalast üles kasvatakse … nojah (tõele au andes on peategelase vanemad vähe teistsugusest generatsioonist, lapsed on üles kasvanud sellise televisiooni maailmas). Eks see selline šokitekst ole, ka esmatutvus Rickerti jutuloomega polnud just kergete killast.

Urmas Vadi – Kääbussiga (Vikerkaar 9, 2019)

„Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad enda minisea.“ (lk 2)

Vadi jutustab südantlõhestava loo naabritest ja karmast ja kääbusseast, kelle nimi on Marelle. Aga … sama nimi on ka … !

Igal juhul, autor hekseldab kiirkorras läbi tänapäeva väikekodanliku heaolu ja noh, karma on ikkagi karma, rääkimata kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Sest, ikkagi, eksole, naabrid, see pole mingi naljaasi, ikka puhas Titanic ja eestlus, kodukandihorror.

Adam-Troy Castro - The Unnecessary Parts of the Story (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Vaimukas metanarratiivne ulmelugu Dawkinsi austajatele. Ehk siis loo jutustaja kommenteerib üht niisugust lugu, kui uurimislaeva üks meeskonnaliikmetest nakatub kuskil uuritaval planeedil miskisse viirusesse ning laevale naastes lööb mõne aja pärast see viirus lõkkele, nakatanu teeb mitmele kaaslasele mõndagi koledat. Mispeale ta suletakse karantiini, kus see viirus teatab läbi nakatanu suu kaptenile, et tal (kui viirusel) on eesmärk hävitada inimsugu (nagu see on varem juhtunud mitmete kosmosetsivilisatsioonidega).

Laeva meeskond (no tõesti, mis oleks parem sõna iseloomustaks uurimislaeval töötavaid naisi ja mehi?) on nüüd mitmete valikute ees – kas kupatada nakatanu koos viirusega avakosmosesse, sõita laevaga lähimasse päiksesse, proovida nakatanut ravida või viia viirusekandja teadlastele uurimiseks. Järgnevad mitmed, ee, inimlikud otsused, mida loo jutustaja kommenteerib õige sarkastiliselt.

Eks aluslugu ongi esitatud võimalikult banaalselt ; lugu on justkui tuttav mitmetest ulmefilmidest või -romaanidest (sellele viitab kasvõi see, kuidas tegelasi on erinevate klišeelike tüüpide pähe esitatud). Sest noh, pragmaatilised otsused pole ju draama esitamiseks küllalt glamuursed; pealegi esineb inimestel aegajalt sentimentaalsust olukordades, kus see on õigupoolest täiesti tarbetu või kahjulik (jajah, miski inimlik pole mulle võõras). Teksti võib eelkõige huumori pähe võtta, aga kuni puändini on see samuti parajalt vaimukas kommentaar loo jutustamise võimalustest.

Cadwell Turnbell – Jump (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Neiu ja noormees … juhtuvad kord teleporteeruma. Tegid teised ühe pikema jalutuskäigu ja ei jaksanud enam tagasi kõndida, noormees siis pakkus teleportatsiooni proovimist. Ja noh, koduukse ette nad ilmusidki.  Et nad olid ennegi head sõbrad, siis selline kogemus, no see viis abieluni. Ikkagi, milline kogemus!

Ainult et, noormees tahtis seda uuesti kogeda ning nii püüdis ta seda eksperimenti uuesti ja uuesti korrata, küll selles või teises variandis jne. Kuid niisugune järjepidev ja edutu katsetamine jahutas abikaasa südant, sest … arvatavasti see oligi vaid ühekordne kokkusattumus, arvas kainema meelega naine.

Mees jätkas senikaua proovimist kuni nad abielu lahutasid. Aga kui nad viimasel lahutusjärgsel kohtumisel kodu varajagamisel kohtusid, pakub mees, et nad võiks viimast korda veel proovida sedasamust teleporteerumist. Värske eks nõustub.

Omal moel on see kui näide SF ja F kokkupõrkest või pingest. Mees siis SF ehk kas katset on võimalik korrata ja naine kui F ehk juhtunu oligi midagi ainulaadset, mis ei saa uuesti juhtuda. Ja eks see ole lugeja isikliku sümpaatia küsimus, kumba poolt valida ning millist loo lõppu sellele tekstile valida. Ses mõttes huvitav tekst.

Etgar Keret – Kissingeri igatsedes (2019)

Kindel lugemissoovitud neile, kellele meeldib vähe teravam kirjandus. Julmad anekdoodid, must huumor, miks mitte ka halva maitse litakad. Sest noh … kirjutamine peab olema põnev ja ettearvamatu.

Need ühe- kuni mitmeleheküljelised tekstid on niivõrd intensiivsed, et seda proosakogu lugesin vast üle nädala (ja oli ka vaikne uitmõte pooleli jätta, aga siiski ei raatsinud). Ja kas need tekstid just naerma ajavad … aga mingi veidra hea tunde tekitas nende lugemine küll – mitte et siin oleksid kergestiseeditavad ainesed või nii (ehk sellevõrra on kerge sarnasus Harmsiga, võid ju naerda küll, aga tegelikult lähtuvad tekstid masendavast ja jõhkrast reaalsusest – kuigi näiteks Kereti lood lähtuvad sellest veidrast militaarsest heaoluühiskonnast, mitte Harmsi stalinistliku fassaadi tagahoovist).

Sel aastal on Loomingu Raamatukogu päris meeldivalt üllatanud – Vadi, Kandre ja Mda; eks omal moel on tarvilikud ka Kasemaa ja Wallace. ERR kultuuriportaal on avaldanud reklaamiks Kereti ühe jutu.

Kelly Barnhill - Open the Door and the Light Pours Through (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

See on niisugune tekst, mis teistkordsel lugemisel jätaks kindlasti hulga parema mulje, aga noh, ei hakka seda muljet parandama, sest … no ei taha aega kulutada (veidi piinlik on öelda: „ei viitsi“). Ja pole ammu ühtegi teksti kolmega hinnangud (viimati siiski augustis Zen Cho puhul).

Nii siis poeetiline ja eleegiline ja kaunis tekst veidi veidrast abielupaarist Teise maailmasõjaaegsel Inglismaal. Noored … noh, pole just konventsionaalsed. Neiu paistab nägevat vaime ja noormehe seksuaalsus pole ühemõtteliselt hetero. Ja nad ei saa kuidagi kokku, sest … no sõda käib ju. Ja kas nad seda väga tahavadki.

Et siis niisugune nägemuslik tekst, esitatud noorte kirjavahetusena, mille vahel siis nende tegelikud tegevused, mis kirjades mainimata. Nagu öeldud, tegu võib olla hea tekstiga, aga lihtsalt ei kutsu üle lugema – kuigi seniloetu põhjal paistab Barnhill olevat päris hea jutukirjutaja. Aga ega siis kõigega ei saa ühel lainel olla.

Jeffrey Ford - Sisyphus in Elysium (The Mythic Dream, 2019)

Ford võtab ette Sisyphose müüdi ja püüab sellele lahendust leida. Mis oleks kui üks hetk ta vabanekski kivirahnu lükkamisest ja satuks, noh, Elüüsiumi. Aga ega ta sealgi rahu leia, varasema elu patud ja jumalate ärritus ikka saadab teda, ja noh, ta naine …

Ford pole kirjutanud müüdile üle mõistuse keerukat lahendust ja ei saa ka öelda, et just vaimukat. Sisyphos on lõputult tegelenud oma tegude üle juurdlemisega (kuivõrd ikkagi tegemist igavikuga) ja nii oma mineviku üle mõtiskledes ei leia ka just suuremat eneseõigustust tehtule. Siiski pakub autor kristlikku halastust ja suunab Sisyphose rahu poole.

Juan Rulfo – Kas sa ei kuule koerte haukumist? (Mehhiko novell, 1981)

Huvitavalt kaheks raiutud tekst – esimene pool kirjeldab seda, kuidas isa kannab haavatud poega seljas, et see saaks arstiabi. On öö, võõras kant, igati dramaatiline värk, sest oodatud külasse pole nad senini jõudnud, kuigi juhiste järgi pidanuks ammu kohal olema.

Loo teine pool jätkub sama situatsiooniga, aga nüüd peab isa enamasti monoloogi – miks ta poeg on haavatud ja miks isa teda kannab. Korraga hakkab isa … teietama seljas kantavat. Ja poeg, tema jookseb verest tühjaks.

Lugu õrnusest ja kalkusest, lootusest ja meeleheitest. Isa valikud … noh, eks need on talle peale sunnitud, aga eks ikka ole lugejana raske vältida sentimentaalseid süüdistusi.

Rick Wilber – Today is Today (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Südamlik lugu mehest, kes mängib läbi erinevaid elustsenaariume: mis võinuks juhtuda, kui … ?

Enamus on siis sellised, kus ta mängib küllaltki edukalt ameerika jalgpalli Kanada profiliigas, kohtub prantsuskeelse kanadalannaga, abielluvad, saavad Downi sündroomiga tütre ja lähevad mõne aja pärast lahku; tütar jääb isa juurde, kel on aga hiljem sportlaskarjääri jooksul kogetud põrutustest ja vigastustest mitmed tõsised terviseprobleemid.

Muidugi, mõnes loos ta ei teegi sporti keskkoolist edasi, mõnes ta ei abiellu ega saa lapsi, mõnes jäävad naisega kokku, mõnes pole terviseprobleemid nii hullud. Aga keskmiselt kulgeb lugu siis nii nagu eelmises lõigus.

Carpe diem, eksole, täna on täna ja positiivsed kogemused lähedastega kaaluvad tihti üles pikemad raskused. Või noh, toovad hetkeks päikese nähtavale. Nagu autori tutvustusest selgub, on autoril Downi sündroomiga poeg.

Ed McDonald – Ravencry (2019)

Triloogia teises osas jätkub Ryhalt Galharrow katsumuste ookean. Eelmise romaani sündmustest on möödunud neli aastat; Süvakuningad püsivad eemal tänu Sündmusele, mille tunnistajaks oli ainsa elusoleva inimesena Galharrow. Kuid Valengrad on muutunud, kõikjal linnas on nägemused Heledast Leedist ning see on tekitanud uue usklike liikumise, mis kogub populaarsust kõikjal – muuhulgas peaks see uus jumalus päästma lihtrahva aadli ikkest. Ainult et Galharrow teab liigagi hästi, kuidas see Hele Leedi tekkis … ja peagi selgub seegi, milleks seda uut usuliikumist tegelikult ära kasutatakse.

Sest mingi uus ja jube jõud on niivõrd vägev, et suudab koguni tungida Nimetu Varesejala valdustesse ja röövida ta varakambrist Shavada Silma (Shavada oli siis see Süvakuningas, kes eelmises osas hukati). Ning üks hetk hakkavad Viletsusest pommitama Süvakuningate käsilased veidrate kristall-pommidega Valengradi. Ja Varesejalg (kes, nagu selgub, on hoopis teistsuguses lahingus Süvakuningate) saadab Galharrow’le oma saadik-varese, mis nõuab mehelt hoopis teistsuguseid tegusid, kui sel plaanis on.

Kõige tipuks haaravad linnas need uususklikud võimu ning võimuesindajad kas lahkuvad või liituvad nendega (režiimivahetus ei lähe küll nii jõhkraks kui Abercrombie uue romaani puhul). Igaljuhul, Shavada Silma jahtiv Galharrow liitub sõjasalgaga, mis suundub Viletsusse hävitama seda Süvakuningate pommitamisüksust ja peale meeleheitlikku lahingut peab Galharrow tegema ellujäämiseks ükskõik mida (Süvakuningate teenritel on vägagi vastikud võimalused aju-uuringuteks – seda ohtlikum on tema vangilangemine inimsoole, kuivõrd tema on Nimetute kõrval ainus inimene, kes teab Nalli Masina saladust).

„It takes a lot to disturb me. An awful fucking lot.
I’ve seen things most people wouldn’t believe. I’ve seen the ghosts of a carnival ship through the Misery, burned and skeletal. I saw gods unmake one of their own in the Engine’s heart, and I saw a woman unleash enough power to vanquish an entire army. But sometimes, it’s not about how fantastic or strange or fucking magical something is. It’s the humanity. Or the lack of it. When I went through that door I felt my world tilt.
This shouldn’t have been häppening in my city.“ (lk 185)

Triloogia teine raamat jätkab verist sünkmorni ning Galharrow inimlikud küljed kogevad kõigest halvast tahtest hoolimata kõiksugu põntse – see teeb kangelase ikka haavatavaks, kui ta hoolib või armastab kedagi ning selles romaanis on Galharrow’l kapis õige pirakas luukere; rääkimata siis vanadest või veel vanematest semudest, kes ta kõrval kannatavad (muidugi, kuivõrd neis on säilinud inimlikku, eksole).

McDonald ei hellita lugejaid ning halbade või väga halbade soovide või tegude tagajärjed harvendavad jõudsalt inimelusid – seda enam, kui mõni tegelane oma eesmärkide elluviimiseks surmamaagiat, mis nõuab massiliselt inimohverdusi. Igal juhul … juhtub koledusi.

Eks võiks mõelda, milliseid võtteid kasutab autor lugejatee meeldimiseks või noh, meelde jäämiseks (no need Galharrow eetilised ja esteetilised dilemmad armastatu ja lähedaste nimel), aga ükskõik, minu meelest on see hea meelelahutus ja vahel võib niisugust dramaatilist eepikat kogeda.

„’How am I doing so far?’
The raven cast itself into the air, flew up high, did a circuit around me, then returned to its perch on my shoulder.
’How do you think? Fucking terribly. You’ve let religious fanatics take over the city in preparation for some kind of cosmic-power rituaal. You’ve let a lot of Valengrad’s defenders get run out of the city, or killed by things coming out of the sky, you haven’t recovered the Eye, and there’s a dark sorcerer poised to subjugate the Nameless. On a scale of one to ten, I’d say you’re in deep shit.’
’When are we not in deep shit?’ I said. For all it claimed not to feel anything, I was sure that the raven was laughing.“ (lk 241)

Juan Rulfo – See on sellest, et oleme väga vaesed (Mehhiko novell, 1981)

Vaesus on hirmus, paneb näiteks tüdrukud hoorama. Kui neil oleks vara, siis nad ei jookseks iga vile peale jalgu hargitama. Loo jutustaja kaks vanemat õde on seepärast juba kodunt välja visatud ja kuhugi väikelinna kadunud. Hoorama, võibolla. Kolmanda õe tarbeks muretseti lehm – keegi ikka võtab sellise neiu, kel on kaasavaraks lehm.

Aga ühel ööl hakkas sadama ja sadama ning hommikuks oli jõgi üle kallaste tõusnud. Ja lehma kaasa viinud. Mis tähendab, et kolmandatki tütart ootab tume tulevik. Ja eks neiu mõistab seda isegi.

Loogiline, vaesus. Isegi kliima kiusab. Kõik on vaesed, ja vaesemaks saame. Ihu ja hingega.

Steve Rasnic Tem - 2:00 pm: The Real Estate Agent Arrives (The Mammoth Book of Best New Horror 20, 2009)

Minilugude austajale on selline tekst muidugi taevast saadetud kingitus. Oleks kogu horror selline! Aga ei, ikka need õuduse autorid peavad oma hirmulugusid muudkui käiama ja käiama kuni viimaks lugejal ahastusest selgroog murdub. Tem sellistesse liialdustesse ei lasku.

„In the backyard, after the family moved away: blue chipped food bowl, worn-out dog collar, torn little boy shorts, Dinosaur T-shirt, rope, rusty can, child’s mask lined with sand. In the corner the faint outline of a grave, dog leash lying like a hallf a set of parentheses. Then you remember. The family had no pets.“ (lk 471)

Aliette de Bodard - Scattered Along the River of Heaven (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Huviga ootan de Bodardi esimest eestindust, senikaua siis murran hambaid ingliskeelsete lühilugudega.

Et siis järjekordne kaguaasialiku fiilinguga ulmelugu, kus alamrahvas on vabastanud end impeeriumi ikkest. Ainult et … revolutsioon ei kuku kunagi välja nii nagu seda võitlustuhinas ette nähakse – ajalugu ei saa täielikult ära kaotada (muidugi, seda on veel nüüdisajalgi püütud ikka ja jälle teha, olgu siis religioossetel või poliitilistel põhjustel). Nii ka siinses revolutsioonis tekib küsimus, et kuidas hiljem pärandiga toimia. Noh, ja siinset pärandit esindavad kõiksugu botid, mis ühiskonda töökorras hoiavad (kerge sarnasus Yoon Ha Lee ja Ann Leckie triloogiatega).

Niisiis keerukast ulmekeskkonnast hoolimata üsna igiomane probleem, millega iga muutust (no näiteks okupatsiooni) kogenud ühiskond rohkem või vähem kokku puutub. Eks mingil moel võiks seda nimetada ka postkolonialistlikuks kirjanduseks.