"Eesti Novell 2021", MTÜ Eesti Jutt (2021)

Nagu ikka läheb nõnda, et kui plaanis oli iga loo järel värsked muljed üles tähendada, siis lõpuks loed ikka midagi üles tähendamata ja hakkad siis tagantjärele kukalt kratsima ja meenutama. Sestap on ka esimesed paar lugu mõne lause võrra pikemalt kirjeldatud ja loodetavasti ei ole ma siin viletsale mälule nagu kargule toetades väga eksitavaid muljeid loomas.

Ave Taavet „Täispilet“
Ave Taaveti puhul on alati tunne, et küllap tuleb tal see kirjutamine loomulikult nagu hingamine ja terve lugu on kindlasti möödaminnes esimese hooga ja valmis tervikuna üles tähendatud nii kiiresti kui näpud trükkida jõuavad. Selline parajalt uinumiseelse maiguga fantaasiarikkus, boonus on sisevaade kunstiinimeste ilma ja noh, Moskva oleks kah nagu põhjalikult tuttav. Ristiretk õhtuse rongini jäänud aega kultuurselt sisustada viib ühe Eesti kunstniku lõpuks kummalise keldrimuuseumini (vt keldripood), mille olemuse taipamiseks saatuslikult kaua aega läheb. Lõpuks jääb ainult küsimus, et kuidas ta siis ikkagi teada sai, mis sallil kirjas on, kui ta sellesse möödudes ei süvenenud? Või on siin abiks kunstiinimese fotograafiline mälu?

Humoorikas, voolav nagu kevadine ojakene ja paraja, tagantjärele loogilise ninanipsuga. Muidugi, kui need lood tärkavadki möödaminnes ja iseenesest, lups ning lups nigu seened soodsa ilmaga, siis võib mõelda, et juhul kui neid veel tagantjärele tihendada, kas siis saaks veeeeel paremaks … võib muidugi ka olla, et voolavus läheks kaotsi.

Jüri Kolk „Ton“

Väga nobedalt päevakajaline (või noh, tegelikult on see koroonavärk juba üksjagu kaua kestnud kah) isolatsioonijutuke, kus inimkontaktid kaovad nagu vesi kruusapinnasesse, midagi jääb ka … aga eraldumine näib ületavat meile teadaoleva füüsilise maailma piire. Tegelikult ju jällegi selline üsna sümpaatne ja muhe puänt, natukene kaduvlik ja ajaloolik, sest mis siis ajalises perspektiiviski meist niiväga muud jääb, aga selleni jõudmise käik jättis ei olnud just eraldiseisvalt tähelepanu ergutav.

Neeme Näripä „Frankfurdi kool“

Seegi on sümpaatse ideega lugu, mille vormistamisel ja väljendusel oleks oluliselt arenguruumi. Kuigi, minu jaoks oli suur boonus sõna vesikringel – ma nimelt ei teadnud üldse, et neid kringlikesi esmalt keedetakse ja siis küpsetatakse, polnud sellist nimetust varem kohanud. Aga algusest peale jäi küsimus, et kasutaks siis märkmikku, mis muidugi arusaadavalt poleks loo seisukohast sobinud, ent kuidagi orgaanilisem, tihedam ja pisut kaudsem edasiandmine võiks ju olla vaimustavam. Muidugi, lihtne öelda, aga … Igal juhul siiski ju tore muie semiootikutele ja mälulossifanaatikutele vms ja ehk võiks asjasse segada ka Frankfurdi koolkonna.

Armin Kõomägi „Perepuhkus“

Selline mustemat sorti huumoriga turistid vs tegelikkus või siis esimese-maailma-probleemide stiili satiir Eesti keskklassipere seiklustest soojamaareisil koos nagu-päris-närvikõdielamustega. Ei midagi uudset, ent algusest lõpuni tahe ja tervik.

Martin Algus „Põgenikud“

Loo moraal pole küll päris see, aga keeleoskus või siis kommunikeerumisoskus on ikka oluline. Ja ega vast soovunelmail end liigselt pimestada laskmine kah hea pole. Põhipunkt on muidugi vast ikka selles, kuidas olukordade kulg võib olla nagu tugev hoovus ja katsu sa sellest siis puhta südametunnistusega välja rabeleda. Peategelase õepoeg on igatahes väga ehedalt praktiline sell, kes tavaliste heade inimeste automaatseid toimimisi praktikas ära kasutab. Peaasi, et bisnis käib, raha tuleb võtta sellelt, kes seda nõus ära andma on. Muude asjade, nagu inimsaatused ja süütunne ja vastutus ja … need jäägu teiste klattida, igale oma.

Urmas Vadi „Küla“

On üks küla, kus kõik luuletavad ja keegi ei tohu lugeda väljaspool küla kirjutatud luulet, sest mõjutustest vaba oma hääle kasvada laskmine on ülim… Kuid eks sellise lavaseadega läheb muidugi mitmest küljest vähe nihu – ootuspäraselt lekib vahel väliseid mõjutusi koos hukutavate mõjudega; ja võibolla mitte nii ilmselt selgub pealtnäha stagneeruvas tiigisupis ka tegelik oma hääleni jõudmise võimalus, koos vaikelu lõhestavate tagajärgedega. Aga kas isolatsiooni katseklaasis sündinud leiab endale uusi sõpru ja suudab olla mõistetav? Sellest juba järgmises osas … ei, tegelt muidugi ikka juba loo lõpus. Kes tahab võib hakata kohe mõtlema, et kuidas päriseluga paralleele tõmmata. Mina muidugi parem üldse ei hakkagi.

Tõnis Vilu „Suvelugu“

Selline suvi ja ülikoolilinn Tartu ja ikka see parandamatu suhetevalu, kus võib olla nii diip või siis nii boheemlikult kriiskav ja vaba ja laaberdav kui tahes, aga need inimestevahelised puutepunktid ja sisemise igatsuse ja teise inimese projektsiooni vastastikune päris kohtumine teise inimesega või siis selle kohtumise võimatus on valupunkt ikkagi. Valupunkt, mis oleks justkui elusam kui elu, aga kas on?

Ilja Prozorov „Apelsinised alleed“

On ju ka tegelikult midagi sisemiste igatsuste-unelmate sirutumisest kontakti järele teise inimesega, ent nagu ikka kõik me kogemus on segu miskisest välisest sisendist ja miskisest sisemisest põimingust ja niimoodi on need kontaktidki sellistest ebapüsivatest ja vastandlikest ainetest kokku klopsitud sillakesed. Kuid „Apelsinised alleed“ on selline väljapeetum ja kuidagi klassikalisehõngulisem, siiski selline pildi- ja kujunditihe, mitte rangejooneline. Lõppkokkuvõttes pole selline noorussüütusekaotamiseajanostalgia muidugi midagi uut ka, aga mõnes mõttes jääb kõige enam kõlama ehk pealkiri ise – apelsinised, kujutasin ette, et sellega vedas hästi, et võiks ju olla originaalis samamoodi ja kahe keele vahel hästitõlgitav, kuigi, ega ma muidugi ei tea ju…

Kai Kask „Sünnist surmani“

Jälle igati tahke terviku ja loomutruu hoo ning mitmekesise vulinaga kirja pandud lugu. Midagi ehk hüljatusest, emotsionaalsest distantsist, oma elu ära elamisest vaikselt, tüli tegemata, ligi laskmata, piinlikkuseks alust andmata. Et oleks nagu kindel ja turvaline või siis hoopis varjusurmaline, aga teisiti ei ole keegi õpetanud ka.

Peeter Sauter „Hava nagila“

Selline vooluline kulgemine inimseltsis, loomulik ja sujuv ja kõnekeelne (nagu vist Sauter alati). Noh, jälle on siin see inimeste mööda ja pihtakulgemiste teema, mis tuleb kõik loomulikult ja iseeneslikult, aga kusagil oleks veel nagu mingi kättesaamatu miski, mille kuma argistesse askeldustesse rahutust külvab ja mille võimatus seda otsustavamalt kaasa triivima paneb vms.

Piret Põldver „Kopitus“

Selline äratuntav lugu idealiseerimisest ja loori langemisest silmist, jällegi selline kättesaamatuse ja distantsi müstifitseeritud atraktiivsus ja siis arusaam, et salapära taga võib olla ka midagi proosaliselt puudulikku vms. Jällekord tahe ja sujuv, terviklik ja keeleküllane.

Mehis Heinsaar „Uuk“

Ei ole kahtlemata just pööraseimas mõttes Heinsaarelik, ent vägagi sümpaatne on ebamustvalge segadik heasoovlikkuse, ohtlikkuse, isetäituvate hirmude, ja põhjuste-tagajärgede osas. Üksik metsatalu ja selle põranda all elav „Uuk“ paneb ootama õuduspäraselt hirmsat ja traagilist lõppu, aga tulemuseks on otsad tuules lehvimas tõdemus, et hukatusliku kuristiku võimalus on alati olemas ja paradoksaalselt sõltub sinna langemine sellest, kui väga sa seda kardad vms.

Triinu Meres „Südamelugu“

Jällegi vaieldamatu voolavuse ja värskuse ning terviklikkusega lugu, mille osas pole üldse kindel, kuhu see välja viib. Nauditavalt äratuntav oli see õnne puudumise seisund, no vahel lihtsalt on nii, et asju tulebki teha tuima loogika ja masinliku metoodilisusega, sest miskine intuitiivne äratundmine on paigast ära ja miski ei õnnestu.

P. I. Filimonov „Mitte väga valusalt ja mitte näkku“

Sellise provotseeriva pealkirjaga, ent tegelikult pisut muigega mõtisklus ühepoolsest kurameerimisest ja selles, kuidas oleks olla tõepoolest ainus meessoost isik maamunal. Ilmneb, et tagasi tahaks.

Katrin Pauts „Mägedes“

Kummalisel kombel on see ehk kõige segadusseajavam lugu kogumikus. Jällegi see üksildus, eraldiseismine ja igatsus. Seista ühe nimetamata luuletaja akna all tänavanurgal, kujutleda end mäe otsa, mõelda sõprusest, mis võinuks olla, olla justkui salajane ahistaja, pidada valvet sellal kui toimub mõrv, teada ja mitte teada ka, kuidas see toimus, sest mis on kujutlus ja mis on päris, ja mis on elevant, eksole. Tuletas muuhulgas meelde laulusõnu „The world is all around us, but have you noticed me?“

Mart Kivastik „Reku“

Ootamatu lugu ketikoera saatusest, keda keegi õieti ei taha, aga samas nagu ikka hoolitsetakse jõudumööda. Lõpuks tuleb üsna sümpaatne puänt sellest, mis siis õigupoolest ikka vajaka oli.

Tiina Laanem „Kuldkala“

Veel hüljatust, kuidas õppida mitte eeldama turvalist kiindumussuhet ja ise hakkama saada. Sedapuhku siis alkoholilembeste vanemate näitel, kes justkui on kohal ka, aga päris ei ole, justkui on ikka kodu ka, aga liiga palju tähelepanu ei maksa loota. Kui nii võtta, siis on siin sarnasust eelmise looga, „Sünnist surmani“ haakub teemasse…

Piret Raud „Jõuluõhtu“

Huumorivõtmes vahepala täiusliku peo survest ja ebaõnnestumishirmu laastavast mõjust.

Tauno Vahter „Taevas Tartu kohal“

Tegelikult juba varasemalt loetud lugu krooniaegsest tudengielust uusaastaööl. Kõik algab maksmata elektriarvest ja ontlikupoolne peategelane seikleb aktsioonilembesema sõbra seltsis läbi joomakohtade, korporatsioonide ja linnavahe, lõpetades iroonilisel kombel muidugi hullemas seisus kui pelk elektri puudumisest tingitud ebamugavus.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“

Päevikuvormis lugu nõukaaegsest maaelust, kus tütarlaste silmis on sädelevas minikleidis ja tikk kontsadega uus juuksur iluideaali kehastus, samas kui külapeal sedasama nähtust sel samal põhjusel hooga hukka mõistetakse. Kõige selle taustal on minategelase hakkaja sõbranna lugu, kelle kodusest taustast on aimata nii alkoholi kui vägivalda ja kes tõepoolest on leidlik ja hakkaja nii soenguid tegema, kui soovitud asjadeks raha hankima, kuid kuhu ja kuidas sa oma leidlikkust ning tarmukust sihid, kui ees terendab üksnes kolhoosi miss ja lõpuks jääb küsimus, et kui kõrvalseisja oleks midagi teinud, midagi öelnud, kas siis…

Peet Vallak „Majavaras“

Ootamatult mõnusas, pisut vanahõngulises, mahlases kirjapruugis lühike lööke näidishukkamise distsiplineerivast mõjust. St et ega päriselt just nüüd kedagi ei hukatud, ja tegemist ei ole siiski päriselt muhedalt õdusa looga, sest julmus ja põhjalikkus on vastandlikus rollis, justkui täites eesmärki, ent õiglus ega õigustatus asjasse ei puutu, vaid tagajärg.

Lõpetuseks mõtiskleb Janek Kraavi oma essees „Novell: moment ja müüt“ selle üle, mida novell endast kujutab ja mida kujutanud on ja kas ja kuidas see muutub ja … 

Ma otsisin üles oma sõbrad ja võlglased. Seekord vajasin ma ise teeneid ja keegi ei söandanud mulle ära ütelda. Ometi ei osanud nad mulle ütelda, kuidas röövitud südant tagasi saada. Kui varas seda ise ei tagasta, on ainus võimalus õnne peale loota, kuid südameta inimene ei tunne õnne ära. Kuidagiviisi unustab ta alati oma rahakoti prügikasti servale, ei vaata kõigist võimalikest kohtadest just sinna, kus otsitav peitub, saab eksamil just need küsimused, mida ta kõige vähem õppinud on - õnn elab südames. (Triinu Meres "Südamelugu", lk 123) 

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Anil Menon - Shit Flower (New Horizons, 2021)

 

Menon on üks neist kolmest autorist, kellelt olen enne seda antoloogiat midagigi lugenud ning kaasaegse autorina on ka tavapärasest enam nö äratundmisrõõmu.

Aga lugu on 2090. aasta Mumbaist, kus fekaalide kollektor satub enda piiratud intellekti lõksu ning seetõttu ujutab suurlinna fekaalidega üle. Nimelt jõuti juba 2030. aastal järeldusele, et iga turvaküsimustega tegelev tehisintellekt peab mõistma, mis on nali ja seda ohust eraldama. Nii teevad muuhulgas kõik kollektorid endale igas minutis kolm sekundit matemaatilist huumorit … kuni satuvad Gödeli miskile probleemile, mis mõjub kui arvutiviirus ning kollektorid lõpetavad korrapärase töö. Ning fekaalid on linnakeskkonnas ühtviisi tülikad nii minevikus, olevikus kui tulevikus.

Nagu näha, oleks see juba piisavalt mahukas probleem ulmetekstina käsitlemiseks, aga Menon lisab veel surematuse küsimuse, mis siis hinduismi tingimustes kandub edasi - aga oma tingimustel.

Tulevik, tulevik, tulevik. Pole just positiivne utoopia, pigem siis edasiarendus nüüdismaailmast, mis küll pole kliimasoojenemise tõttu hävinemas, küll aga on vägagi olulised kõiksugu religioossed küsimused ning seda ka kanalisatsioonisüsteemi puhul. Ühegi religiooni tundeid ei saa riivata! Niiet … vähe sünge tulevikunägemus.

Elo Viiding „Mina kõnelen kirjandusest“. Tuum (2020).

Kogumik, millest leiab raamatuarvustusi, kõne, kirjandusfestivali ülevaate ja teisi kirjanduse ja kirjutamise, luuletuse ja luuletajaks olemisega seotud mõtteid aastatest 2009-2019. Eks alati on hea lugeda, kui inimesed räägivad kirjandusest ja lugemisest ja kirjutamisest, eriti veel, kui sealjuures palju igasuguseid mõtteid on tekkinud. Ja kuna need mõtted ja kõnelemised on siin pealkirjaga kokkuklappivalt pigem sellised läbi enese, läbi autori kui luuletaja ja lugeja, kirjutatud, siis jääb ka selline tunne, nagu oleks Elo Viidinguga kuskil unemaailmas korraks kokku saanud.

Kirjutab ta siin muude asjade hulgas, sellest, mida peab lastekirjanduse juures oluliseks – ikka klassikaliste (mitte kaasajastatud) muinasjuttude vabastavat õudust ja tõsiste teemade, pimedate hirmude kohalolu, mitte turvalist ja ilusat mulli. „Bullerby lapsi“ Viiding juba lapsena ei hinnanud, sest seal polnud neid tumedaid toone ja raskeid noote, mis oleks olnud päris … või midagi seesugust. Ning lastekirjandusest luule juurde tulles – ka siin on tema jaoks oluline „tundlik sotsiaalne närv“ ja ebamugavate, suisa talumatute tõdede esiletoomine.

Raamatutest tulevad jutuks Lena Krohni „Matemaatilistest olenditest“, Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“, Villem Valme „Öömüük aknast“ ja siis Rita Dahli toimetatud „Kyltymätön uuni. Naiskirjailijat ja sensuuri“; luuletajatest veel Juhan Viiding (jah, ma pidin guugeldama, et Elo Viiding ongi luuletajast luuletaja tütar) ja Pentti Saarikoski. Mõnda neist raamatutest ja autoritest olen ise lugenud, mõnda pole, mõnest olen kuulnud – nagu ikka. Kusjuures, tollest Kevini raamatust oli mulle jäänud mulje, et peaküsimus seisneb psühhopaatses lapses, kuid siinsest mõtisklusest ilmnes, et suur küsimus seisneb hoopis emaarmastuses, selle kohustuslikkuses ja vastutuses ning süüdiolekus, kui sellega ei ole kõik nii nagu ühiskondlikud ootused ette näevad. Soomekeelne raamat naiskirjanikest ja tsensuurist on jällegi kogumik erinevate maade naiskirjanike esseedest ja loomingukatketest. Need erinevad maad on siis sellised, kus naissoost isiku võimalused end loova inimesena teostada on pehmelt öeldes kesised ja visa vastuvoolu ujumist ja ohtude trotsimist nõudvad, aga seda muidugi peab kuskilt Soomest hankima, kui lugeda tahta …

Juhan Viidingu ja eitamise jutt oli ka huvitav, kuigi, muidugi teataval määral abstraktne, kui ma nüüd õigesti aru sain, siis olen kahe käega samuti poolt ja eituse usku – või siis õigemini selle usku, et eitus ja jaatus käivad valdavalt käsikäes, nagu yin-yang ja Valga-Valka ja kõik on suhteline ja teate isegi…

Viimaks räägib Elo Viiding veel oma keelest ja oma luuletamisest.

Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi- ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö tavaloogikasse. Hea luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese juhatada tema enda juurde – et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni. 

(lk viimane)

Rahul Sankrityayan - The Twenty-Second Century (New Horizons, 2021)

 

Siin on õieti koostaja valik lõike autori utoopiast 22. sajandi ilusa elu kohta. Algselt esseelikena mõeldud nägemused peaksid nüüd ehk ilukirjandusena loetavad olema.

Lugu on siis mehest, kes mingil kombel koopas olnud uinunud olekus koopas 260 aastat ja viimaks ärgates leiab end hoopis teistsuguse struktuuriga ühiskonnast. Maailm, kus pole sõdu ega riike, pole vaeseid ega rikkaid - kõik on võrdsed, kõik toimib ratsionaalselt. Nii valitseb võrdsus ja heaolu.

Tollal (tekst olevat kirjutatud 1918-1923) oli autor üsna kommunistlike ideaalidega, kellele tollaste kümnendite Nõukogude Liidu fassaad oli igati südamelähedane, nii võiks seda teksti pidada ka kommunistlikuks utoopiaks. Mis noh, nagu eessõnagi sedastab, on selline utoopia teostumine praegusel hetkel väiksema tõenäosusega kui kirjutamise ajal.

“Now man is equal to man, and women and men are equal … The earth has no landlords, no merchants and moneylenders, no kings, no subjects, no rich, no poor, no high, no low. All the inhabitants of the world are one family. The earth’s mobile and immobile property belongs to that family … rarely does a village produce everything it needs without the help of the other … Humanity is abundantly supplied with material goods due to this; so much time would be wasted otherwise. When was it possible to do what humans do today: to enjoy 20 hours of leisure with only four hours of labour?” (lk 49-50)

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad (2021)

 

Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).

Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.

Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid). 

Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise  raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).

“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)

reaktor

sulepuru

ulmekirjanduse baas

Mimi Mondal - The Sea Sings at Night (New Horizons, 2021)

 

Näide kaasaegsest ulmest ehk LGBT suhtes naine ja mereolend armastavad teineteist, aga merest pärit armsam ei saa siiski pakkuda stabiilset suhet, kuna noh, Mumbai pole meri, ja kas talle õieti sobikski suhe, kus oleks ka laps (nagu neiu ema tõdeb, et just lapseootuse tõttu jäi ta neiu isaga kokku). Neiu viib mereelaniku tagasi randa ja nende teevad viivad lahku. Aga meri ei lahku niisama (või noh, kes teab, nagu juhtus Farrukhi jutus).

Eks see niisugune tekst ole, millega mitmekesistada mõnd antoloogiat või jutukogu ja mis ehk mõnele huvi pakub, aga üldiselt jääb selliseks taustalooks, mis väga ei meenu. Nii on see pararomantiline tekst üsna igav, aga muidugi näide mitmekesisusest vms.

Kir Bulõtšov - Rajoonivõistlused doominos (Munk maailma äärel, 2009)

 

Loole lisatud daatumi (1987) järgi võiks eeldada, et tegu oleks justkui Tšernobõli õnnetuse järellaines ilmunud tekstiga: Veliki Gusljari linna tabavad maailma teises otsas toimunud tuumasõja järel erinevad kliima- ja tektoonilised katastroofid, aga … rajoonivõistlused doominos peavad igal juhul toimuma, sest seekord on korraldajate arvates just neil head võimalused võita konkurente rajooni teistest linnakestest. Aga noh, maailma hävingut ei saa muidugi lõputult vältida.

Muidugi, Tšernobõl oli vaid üks (kuid kõige käegakatsutavam) tollaste tuumaajastu paine, ka ise mäletan algkoolist, kuidas koolis toimusid õppused tuumaplahvatuse üleelamiseks ja mis kasu võiks sel puhul olla marlist maskidel (juhul muidugi, kui sa korralikult peitusid varjendisse … või kasvõi kükitasid aknaaluses ega pistnud nina väljapoole - sest noh, kõikehävitav lööklaine, eksole). Autor keerab tekstiga muidugi tõhusalt vinti üle … ikka palju hullemalt kui näiteks tekstiga, milles tähistati Oktoobrirevolutsiooni 50. juubelit (ilmunud kogumikus, kus veel üks Gusljari tekst tõlgitud). Ja no eksole see nõukogude eluolu.

ulmekirjanduse baas

Asif Aslam Farrukhi - Stealing the Sea (New Horizons, 2021)

 

Pakistani autori poeetiline ökoulme linnast, kus ühel päeval oli meri kadunud. Inimesed satuvad randa - ja merd pole. Kes on süüdi? Keda ja kuidas süüdistada? Kuhu meri kadus? Mis saab kaluritest? Mis saab inimestest, kes käivad mere ääres, kel on sellega omad emotsionaalsed sidemed? Vastuseid muidugi pole, ja ka merd pole.

Aga inimesed kohanevad. On muidugi kodanikke, kes teevad demonstratsioone mere nimel, on muidu ullikesi, kes jagavad oma nägemusi; aga linlased kohanevad. Elust loobujad leiavad sillalt hüppamise asemel uusi võimalusi eludest loobumiseks; rannajoone ehitised pakuvad teistsuguseid võimalusi  vaba aja veetmiseks. Vaid usulisi ande on senise traditsiooni järgi võimatu teha.

Et jah, merelt ei saa lõputult võtta ning selle asemele solki kallata. Kui antoloogia eelmised lood olid igati särtsakad tekstid Bangladeshist ja Indiast, siis nüüd näide Pakistani mõtlikumast jutustamisest.

Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida). 

Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.

Tuuli Tolmov - Põhja Nõid (2021)

 

Ei oska küll täpselt öelda põhjust, aga millegipärast mulle meeldib see autori loodud muinasfantaasia maailm ja loetu on kaasakiskuv. See ei ole ülemäära keerukas, see ei ole ülemäära emotsionaalne - kõik on kuidagi … meeldivalt paigas. Ajaloolist tõepära ei pea sõrmega taga ajama, sest, noh, tegu on fantaasiailmaga ja mida me õieti teame nende uskumustest, kes (nagu autor sedastab järelsõnas) nooremal pronksiajal Eestimaal ja selle naabruses elasid. Aga miks mitte siis Maaema, Metsaemand ja ka Põhja Nõid.

Seekord on siis seltskond teel põhja, läbi Soomemaa Lapi poole, et leida Põhja Nõid, kellelt võiks saada hüva nõu Maaema ärkamisele järgnenud suurushullustuse peatamiseks. Maaema jälgib nende teekonda ning selle tulemuseks on erinevad tektoonilised ja unenäolised raskused, mis seltskonda tabavad - mõni läheb kaduma (trollid!), mõni on pöördumatult loomastumas, rääkimata isiklikest vastuoludest - sest seltskonnaga on nüüd liitunud Raho õde Heljä, kes Aulembile avaldab sügavat muljet (jajah, romaani sissejuhatus on õige intrigeeriv, eksole). 

Ja Põhja Nõid … temani jõudmiseks tuleb läbida kasvõi Igaviku Mets (koos Surnute Jõega!), mis eraldab Soome- ja Lapimaad. Kannatusi jagub mitmeks elueaks ning tegu on siiski triloogia teise osaga, mis ikka tähendab, et asjalood lähevad siin pigem halvemaks kui paremaks. Nii ka siin raamatus ootab mõnigi raju ebaõnnestumine ning tulevikus tuleb maksta mitmele nõiale nõu eest.

Tolmov on leidnud (vähemalt minu jaoks) mingi nipi, kuidas iseenesest YA laadis lugu (imelised pääsemised!) on tegelikult igati põnevalt kirjutatud. Tegu ei ole miski muinasfantaasia tähtteosega, mida peaks kindlasti muu maailmaga jagama, aga … see on mõnus lugemine. Kui eelmise romaani puhul sai vähe virisetud sõnakasutuse asjus, siis seekord pani veidi kulme kergitama sügisene Soomemaa loodus, kus retkelised ootasid ritsikasirinat ja linnulaulu, aga eks juhtub. 

Lõpus on kerge (õigemini küll igati dramaatiline) viide, millega kolmandas osas õieti kokku puututakse, näis, kuidas autor selle välja veab (no ei saa viidata, millega tegu). Igal juhul, väga mõnus eskapism .

““Lootus on üks maailma edasiviivamaid jõudusid,” vaidles Heljä leebelt vastu. “Lootus, et ükskord läheb elu paremaks. Talumehe lootus, et kogu see raske töö ja vaev tasub end ära. Vanemate lootus, et nende lastel on parem elu kui neil. Üksiku hinge lootus, et kuskil on ka tema jaoks keegi. Lootus paremasse tulevikku paneb inimesed tegutsema. Kas meiegi ei lähe Põhja Nõia juurde lootuses, et tema oskab aidata?” (lk 39)

“Kolzak kehitas õlgu: “Hirm ei lase meil täiel rinnal elada. Nii, võib-olla Raho oleks mulle peksa andnud. Ja siis? Aga mina oleks saanud oma suu puhtaks öelda ja rahul olla. Vähemalt ta teab, mida ma asjast arvan. Sinikad paranevad, aga väljaütlemata sõnad ja tegemata teod jäävad sisse mädanema.”” (lk 174)

“Säde mõistis nüüd. Kui keegi oleks ta käest küsinud tema hirmu kohta, oleks ta ilmselt öelnud konnad. Ta vihkas neid limaseid elukaid kogu südamest. Aga sügaval südames olevad hirmud, need hirmud, mida teistele ei jagata, need hirmud, mis ei lase öösiti uinuda, need on kõige kange kangemad. Hirm, et sa ei ole piisavalt hea. Hirm, et sind ei armastata. Hirm, et sa ei suuda oma armastatuid aidata. Hirm, et sul on midagi viga, et teised ei taha sinuga tegemist teha.” (lk 233)

Sajõn Muratbekov - Noorte kodu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

See on siis näide … traditsioonilisest peremudelist? Vastabiellunud noored elavad ämma-äia juures, rase noorik on ämma lükata-tõmmata kuniks poeg otsustab päevapealt vanematekodust lahkuda ning üürida oma perele eluasemeks ühe hurtsiku. Teadagi, milline häbi vanematele, oma lihane poeg lahkub niimoodi kodust, kogu küla vahib pealt seda väljakolimist.

Uus kodu … on paras peldik, aga siiski noored saavad viimaks omaette olla. Ja mehele meenub, kuidas nad tutvusid (neiu hääletas ta veoautole, mees hakkas kaunitari ahistama), kuidas nad vanemate juures elasid (noh, naine sai paar rusikahoopi näkku ja lisaks ämmale ka mehe enda käest sõimata, alles äia sekkumine tõi mehele mõistuse pähe), kuidas naine temast hoolib (kuigi on nagu ükskõiksemaks muutunud) ja milline laps küll pidi sündima (kindel, et võrukaelast poiss). Kuid hommikul ärgates ootab teda järgmine üllatus …

Ühesõnaga, tegelikult päris hästi teostatud lugu: algab kui dramaatiline muinaslugu, mille meepotti kukuvad aga järjekindlalt tõrvaplärtsakad. Muidugi, eks küsimus ole, et kuidas tõlgendada naisepeksu ja ahistamist jms teksti ilmumise ajal ja näiteks 2021. aastal, karta on, et tollasele autorile see niivõrd jäle ei tundunud, see oli osa lihtsalt tollasest argipäevast (sest noh, noored ikkagi abielus ja lapseootel jne).  Ent jah, kole värk.

Harishankar Parsai - Inspector Matadeen on the Moon (New Horizons, 2021)

 

Autori tutvustuse järgi on see tekst ilmunud 1968. aastal ning näib olevat väga terav satiiriline sõnavõtt politsei toimimise asjus.

Komissar Matadeen valitakse välja, et esindada ja aidata Kuu võime nende korrakaitseorganite töö tõhustamiseks - kuna kuulu pärast on India politseisüsteem vägagi tõhus kuritegude lahendamiseks. Matadeen toimetatakse (tema nõudmisel) sireeni tuututava kosmoselaevaga Kuule, kus ta siis avastab hästitasustatud, aga hädise politseiorganisatsiooni. Esimese asjana nõuab Matadeen töötajate palkade viiekordset vähendamist: politseinik ei tohikski palgast ära elada. 

Tõepoolest, peale palgavähendust tabab küll neid šokk, aga seejärel võtavad jalad alla ning hakkavad tarmukalt ringi tormama. Kuid Matadeen teab, et kuritegude avastamiseks ei piisa vaid alamakstud ametniku energiast … ja selleks tutvustab ta kuulastele oma meetodeid, kuidas ja mil viisil leida kuriteole süüdlane (sest noh, lõpuks jumal ikka karistab süüdlast). Kuu tavakodanikud, kurjategijad ja ametivõimud kogevad midagi täiesti uut …

Nagu öeldud, tegu on õige terava süsteemikriitikaga ulmevormis ning sellisena pole just suuremat tähelepanu teaduslikul fantastikal ega karakteriloomel. Aga sellise kriitika puhul ei oskakski neid puudusi kuidagi ette heita; omal moel päris naksakas tekst.

“‘A murder has occurred. Eventually, someone will be convicted. It’s not for us to worry if it’s the actual killer or someone innocent. All human beings are equal. In each of them is present a bit of the same god. We don’t discriminate. We’re humanists.

So, the question actually is: who ought to be proven quilty? And that depends on two things. One, has the man been nuisance to the police, and two, will his conviction please the men at the top?’” (lk 11)

Muhtar Magauin - Arhiivilugu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Järjekordne eripalgeline näide nõukogude kasahhi kirjandusest, seekordne tekst võiks esindada õuduskirjandust, täpsemalt ehk arhiivihorrorit.

Keskealine humanitaarteadlane kohtub oma vana õpingukaaslasega, kellest omal ajal oodati väga palju, aga kes on aastaid ja aastaid vaid arhiiviteadurina töötanud, avaldamata ühtki teaduslikku tööd. Aga nüüd ta räägib oma loo, miks elu on sellisena kulgenud. Nimelt on ta avastanud arhiividest mitmeid väga erilisi ja huvitavaid materjale Kasahstani ajaloo ja kultuuri kohta, mille avaldamine võiks talle igati au ja kuulsust tuua, aga … nagu selgus, töötab arhiivis üks vanamees, kes on need aastaid varem avastanud. Kuigi vanamees pole neist ridagi kirjutanud, on ta siiski esmaavastaja ning seetõttu ei lase ta nooremal mehel nendega seoses au endale võtta. 

Meie arhiiviteadur leiab üha erinevamaid ürikuid, millest võiks kirjutada, aga ikka teatab vanamees, et tema on need esimesena leidnud: seda on võimalik kasvõi arhiivikasutuse registri järgi tõendada. Vanamees lohutab viimaks teadurit, et seda, mida ta on neljakümne aasta jooksul leidnud, sellele võiks noorem mees oma meeletu töötempoga ehk kahekümne aasta pärast järele jõuda. Ebaedust hullunud teadur jätkabki andmete kogumist, neist midagi avaldamata; isegi peale vanamehe siitilmast lahkumist.

Kuid nüüd näeb teadur, mille kallal loo jutustaja töötab … ja asi läheb arhiivilikult karmiks.

Nagu näha, tõsine teadushorror. Eks tänasest vaatenurgast näib päris uskumatu see esma-avastaja teema, aga eks siin ole eneseuhkuse värk, mis selle loo puhul keerab õige humanitaarteaduslikuks pingeks. Vaat mis võib arhiivides käärida!

Adrish Bardhan - Planet of Terror (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia avalugu pole kirjanduslikult just paljutõotav. Ülerahvastatud Maa otsib meeleheitlikult planeeti, kuhu saaks suunata inimülejääki: nii ongi üks selline kolonistide laev jõudnud planeedini, mis peaks olema nö roheline planeet; Maa sarnane. Kuid … selle pinnal ootavad metsikud jäätormid.

Bangladeshlane, venelane ja ameeriklane saadetakse pinda sondeerima. Mehi ootab järgmine üllatus - neid ründavad sisalikulaadsed koletised! Kes/mis suhtlevad telepaatiliselt! Koletised röövivad bangladeshlase (talle ja teistele meestele viga tegemata) ning viivad röövitu oma juhtide juurde.

Need teatavad telepaadivad mehele, et inimesed on nendega võrreldes alam eluvorm (nad suudavad mõtteid lugeda, mistõttu on vajalik info käes ammu enne suu avamist), aga nad lubavad meestel sinna jääda, sel tingimusel, et nad ei võta ühendust maalastega (sest tegemist on tõesti rohelise planeediga). Bangladeshlane on murest murtud, aga mis tal üle jääb.

Nagu näha, võrdlemisi lapsik tekst, mis olnuks ka aastakümneid tagasi ilmnuna võrdlemisi algeline (jajah, tähtedevaheline lend jms). Aga milline melodraama ja innukus; mis noh, teeb teksti vähe armsaks.

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus (2021)

 

Olles mõneti fantaasiakirjanduse austaja, oli kahtlemata vägagi meeldivaks uudiseks see, et Leiberi tekste korraga eesti keeles avaldatakse. Kui üldiselt paneb enne minu sündimist ilmunud fantaasiakirjandus õlgu kehitama, siis Leiberi puhul oli lootus, et ehk on siin midagi säravat … noh, seda just pole, aga saadud emotsioon pole pettumus. Lihtsalt selline … ajalooline kogemus.

Selline tegelaspaar nagu Fafhrd ja Hiir tekitab minu jaoks ootamatult ambivalentseid tundeid. Kui Fafhrdi minevik ja olevik on üpriski kaasakiskuvad, siis Hiire tegelaskuju käib kuidagi närvidele. Nagu selline … närviline nooruk, kes püüab midagi tõestada ja seda üsna uisapäisa; muidugi, ega Fafhrd just kõige arukam ole … aga tänu avaloole on tema tausta hulga enam avatud. Mis omakorda viib küll mõttele, et Hiire karakter võibki olla salapärasem ja vastuolulisem ning seetõttu pakuks rohkem tõlgendusvõimalusi. Kuid selle kogumiku kahe loo puhul käib ta pigem mulle närvidele, ta ei paku justkui selget tugipunkti, mille pealt edasi lugeda.

Eksole, kui nii mõelda, siis Fafhrd oleks justkui fantaasiakirjanduse traditsiooniline tegelane ning Hiir hoopiski tänapäevasem karakter. Mis küll kisub teda tagasi traditsioonilise tegelaskuju poole, on see, et Leiber on need tekstid kirjutanud aastaid hiljem kui esimesed avaldatud lood Fafhdist ja Hiirest; ehk siis need lood peaksid takkajärgi siduma kogu eelnevat maailma. Sellest siis noorte kangelaste teineteiseleidmise rõõm ja valu. Sellest siis ka noorte meeste klappimine ja kamraadlikkus ja muu selline. Nagu öeldud, tänapäeva fantaasiakangelastelt eeldaks justkui komplitseeritumat tausta ja eneseleidmist; sissejuhatus Lankhmari selliste “sügavusteni” just ei küüni. Aga samas muidugi jääb mitmeid küsimusi (eriti Hiire) kohta õhku. Ja muidugi Fafhrdi isa ja ta mõõk. Ja kuidas küll noored pääsevad sellest Varaste Gildile tekitatud jamast.

Et siis … jah; mis edasi saab?

Lumenaised 5/10

Ebapüha Graal 4/10

Hukatuslik kohtumine Lankhmaris 5/10

ulmekirjanduse baas

Willem Frederik Hermans „Hoitud maja“, SA Kultuurileht (2021)

Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda „Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu meelispalade seas.

Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist, sedamööda, kuidas vood kannavad.

Selles näib olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos, sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus võimalik mõõdupuu…

Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb distantsile.

Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.

Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.

Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.

Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)