Jaan Rannap – Klaabu (1983)

Millest räägitakse, kui jutt on Klaabust? Ikka neist Paistiku pildiraamatuist ja multikatest (kuigi tõepoolest, Paistik on illustreerinud seda väljaannetki). Aga tegelikult on olemas Rannapi jutukogu Klaabust ja selle olendi meisterdanud esimese klassi jütsidest (Paistikul kukub teatavasti taevast muna ja sellest areneb olend välja). Klaabu pole üldse tavaline fantaasiatoode – ta on nimelt oma emast vanem (kes siis luuakse laste poolt takkajärgi – või tegemist võõrasemaga?). Klaabu lugu kujutab seda, kuidas pisut totrast looduslapsest (seiklused vareseisa ja rebasega) saab halli massi liige – umbes nagu siberi põlisrahvaste venestumine. Algul on küll teine omapärane ja karglev Võõras, aga siis hakkab otsima heakskiitu ja mugandumist valitseva klassiga ning ongi võlulugu läbi.

(Tohoh, tervelt kolm multikat valmisid enne raamatuid (1978-1981), senini arvanud, et see puhtalt kaheksakümnendate teema.)

Steven Erikson "Memories of Ice" (2002)

   "MoI" toimub kronoloogiliselt samal ajal, kui "Deadhouse Gates" ja on selle raamatuga otsene järg "GotM"-le. Selles eepikamõõtu osas toimub Dujeki, Whiskeyjacki ja Parani juhtimisel kampaania Pannioni kasvava impeeriumi vastu. Jõud ühendatakse seniste vastaste Broodi ja Anomander Rakega. Toimuvad intriigid, plaanid plaanide sees ja see kõik Pannion Seer'i impeeriumi hävitamiseks.
   Pannion Seer on salapärane, religioosne juht, kes juhib kohutavat armeed: iga vallutatud linnriigi elanikud peavad kas "usku embama" või nad saavad söödud. Usku pööratud talupojad, emad ja tütred, mehed ja poisid võtavad relvadeks terariistad ja neid ei toideta, kuni nad näljast hulludes oma ohvrite laipu õgivad. Päris sõdurid on ka olemas, aga põhimassi armeest moodustavad loomastunud inimesed, keda hoitakse näljas ja lastakse siis mõne linna peale laiali, kus vastu hakkavad elanikud kasvõi toorelt ära süüakse. Kõige jubedam on tenescowri'de naiste komme varastada surevate vastaste eluseeme: surevate meeste peale ronivad naised, kes samal ajal ohvrit pussitades ja õgides neile otsa istuvad ja end sureva mehe viimase hingetõmbega tuleva pauguga rasestavad. Surnud inimesest sündinud lapsed moodustavad omakorda haiglasliku armee tuumiku. Sellise kasvava ohu vastu marsivad Malazani impeeriumi parimad sõdurid koos veteranidest väejuhtidega, kellega liituvad Tiste Andiid ja vanad vaenlased.
   Selles osas selgub lõpuks raamatuseeria põhivaenlane, kes kõiki niite tõmbab: Sandistatud Jumal. Jumalaid on selles maailmas palju, kuid see on jumal, kes aheldati maapõue tuhandeid aastaid tagasi. Kunagi, sadu tuhandeid aastaid tagasi üritasid ühe sureva impeeriumi võlurid endale meeleheites jõudu ammutada ja kutsusid kosmosest välja uudishimuliku jumala... kes langes maale tükkidena ja põhjustas oma langemisega kataklüsmi. Nüüd on see jumal igavestes valudes, pidevas piinas ja kõige väärastunud ja haige kujum. Ja kui ta kannatab, on ta otsustanud ka teistel samamoodi temaga koos kannatada.
   Nii Seven Cities ülestõus kui ka Pannioni impeeriumi samaaegne elluärkamine pole juhused ja nüüd on Malazani impeerium igal rindel vastakuti mitte maiste jõududega, vaid kaootilise, väärastunud jõu enesega. Ja maailmas on nii palju haiget saanud inimesi, kes vaid ootavad oma võimalust saada jõud ja võim teiste karistamiseks...
   Korraga hoiab autor jooksvat mitut looliini, kõrvuti kulgevad tosinad seiklused, mis ühel või teisel momendil põimuvad. Selles osas on eriti tugevaks teemaks andestamine, kui selline. Näiteks on sarjas selline rass, nagu T'lan Imass, kes on selline esimene inimrass maa peal. Mitte päris meie neandertaallaste sarnane olend, aga midagi ligilähedane. Early man, ühesõnaga (tegelt kahe sõnaga). Ja need inimesed andsid iidse rituaali käigus oma elu "surmale", ehk muutusid ebasurnuteks ja seda ühel eesmärgil: jälitada ja maa pealt kustutada neid rõhunud rass. Põhimõtteliselt pühendasid nad terve oma elu ja järgnevad mitusada tuhat aastat süstemaatilisele genotsiidile. Eksistents, milles nad endale suremise keelavad ja teistele vaid surma toovad - kuidas see hingele mõjub? Andestamine ja reetmine. Mitmes kohas kisub erinevatel põhjustel pisara silma.
   Raamat lõpeb korraga nii võidu kui kaotusega ja siitmaalt hargnevad seni koos püsinud tegelased eri suundadesse. Järgmine osa, "Midnight Tides", viib Malazani maailmast tegelikult eemale, ühte naaberimpeeriumi. Paksude raamatute lugemisega on tihti nii, et peale ühe lõpetamist kisub millegi kergema poole, aga juba panin uue aknalaua peale valmis.

Paavo Matsin – Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit (2011)

Räägitakse nii mõndagi, aga kuidagi ka. “Ma ei räägi rohkem! Alustan. Ma ei räägi rohkem! Alustan.” Kergelt aurupunk? Kogemata Mikita voolusängis? Igatahes paistab, et Matsinil oli suur rõõm seda raamatut kirjutada. Rääkimata muudest rõõmudest. Kujundusega asjalikult vaeva nähtud. Autor laseb aimata justkui oleks tekstis varjul suurem tähendus ja märguanne, arusaadav vaid valituile. Ja tõepoolest, võibolla, maailm on suur ja lai, kuskil istub Suur Unelev Õngemees. Arvate? Seal. Mitte nii.

“Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Raamatutes on tihti selliseid mõjusaid lauseid. Paljud kirjanikud uurivad näiteks inimsuhteid, noorte kokkupuuteid narkootikumidega, abikaasa seksuaalkäitumist, esimest armastust, võõrandumist ja tülpimust elus, Balthasar Russowit ning veel jumal teab mida. Tavaliselt tuleb võimsaid lauseid romaanides ette eriti lõpupoole. Lugeja nutab... ja tahab siis ka ise kohe kirjanikuks saada, et jälle omakorda teisi nutma panna! Tean ühte kirikuõpetajat, kes hakkas ise oma jutluste peale nutma. Ta oli vägagi veenev kõõksuja ja tegi vägevat karjääri asepraosti toapoisini välja. Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõks, ja valmis! Ma ütlen teile, ei ole tähtsamat asja kui ajud! Oi, kuidas ma oleks tahtnud nutta, aga ma avaldan Teile ühe saladuse: kui sul pole ajusid, siis sa ei tea, millal ja kuidas nutta! Kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõksti!” (lk 44-45)

ulmekirjanduse baas
sirp
ekspress 
looming

Valve Luts, Meili Rei – Vorstivalmistaja käsiraamat (1991)

Olid ajad, kui vorsti koostisosades puudus kanalihamass ja soja (tõsi küll, siin toodud 69 retsepti hulgas puuduvad nn vorsttoodete kirjeldused – küll on aga viinereid ja sardelle). Raamatus siis juttu tööstuslikust toodangust ning retseptid saja kilo kohta, ei tasu vist kodus niisama proovima hakata (kuigi, kui kõht tühi, siis miks mitte). Ühele vorstile lisati suisa konjakit (lk 119), mmm... Teise sordi vorstide retseptid näivad küll pisut koledad, mis tuletab edukalt meelde, et ega viimasel ajal küll viinereid või sardelle vabatahtlikult ei osta. Või üleüldse. Tegelikult ma seda raamatut kaanest kaaneni läbi ei lugenud, lihtsalt lappasin (siit-sealt ja retsepte kanalihamassi jahil). Sest pealkiri on tore. Ja laiskus.

üks artikkel vorstikannibalidest

Erwin Rommel – Jalavägi ründab. Elamus ja kogemus (2012)

Ega midagi mõtestatut sellest raamatust kirjutada ei oska. Mis muud kui Rommeli sõjatee ohvitserina I maailmasõjas Prantsusmaal, Rumeenias ja Itaalias, küllaltki üksikasjalikud mälestused ja analüüsid oma üksuste juhtimisest avamaal ja mägedes (analüüsi all ka vastasrinna tegevus). Autor polnud staabirott, vaid tegutses üksuste eesotsas – ja seda hämmastavam, et nelja sõjaaasta jooksul peale haavatasaamiste midagi letaalsemat temaga ei juhtunud. Mälestusi (õigemini lahinguoperatsioonide ja logistika kroonikat) läbib selline elurõõmus asjalikkus ja mõnedki õnnestumised tekitavad autoris hoogsat kaasaelamist. Sõjakoledusi siit ei leia, kui mida negatiivset Rommel väljendab, siis mõningane enesekriitika oma otsuste (tõepoolest, sügisel 1917 tabas teda esimene ebaõnnestumine ehk üks kümneminutiline öine rünnak läks esialgu luhta; vast suurim autori isiklik tragöödia ses sõjas) või varustuse ja ilma suhtes. Võiks öelda, et Rommel on pea eksimatu juht, kes pealegi saab sõduritega hästi läbi ja suudab neid motiveerida järjepannu eneseületusteks. Rommeli mägiküttidega võrreldes on üpris halenaljakad itaallased, kes ei oska ega taha ega suuda kodumaalgi sõdida (tõsi küll, originaali ilmumisel (1937) olid natsiriigid liitlased, seega otsest kriitikat pole).

Iseenesest huvitav, et Tänapäev sellise spetsiifilise raamatu välja andis, ehk muidu kohasem mõnele militaarkirjastusele. Küllap siis lootus Rommeli nimega raamatut müüa.

“Äärmise ettevaatusega hiilime mööda teed edasi. Ülalpool kaljusid teest vasakul – linnulennult meist mõnesaja meetri kaugusel – paikneb Itaalia suurtükivägi ja tulistab lask lasu järel üle meie peade Piave üleminekukoha pihta. Mürskude sütikud veavad pimedas öös enda järel omapärast helendavat saba. See näeb välja nagu kena tulevärk.” (lk 283)

Tamur Kusnets – Püha Jüri kutsikad (2012)

Kusnetsit ei saa süüdistada ajalooainese käsitlemisel kuivuses või nappuses – matsuvat naiseihu ja värvikat vägivalda on siin küllaga ja mitte igale maitsele. Kui romaanitriloogias käsitles autor aegruumi, millega tavalugejal suurt sidet vast pole, siis Jüriöö ülestõus on pea igale keskmisele eestlasele mingil moel tuttav. Ent autor annab sellele sündmusele veidi harjumuspäratu vaatenurga – nimelt põhjustas maarahva mässu Taani kuninga vasallide ässitamine (ja ka osalemine know-how'ga), mida asus siis Liivi ordu maha suruma (ordukad teadsid tänu spioonidele mässu oodata).

Tegevustikku nähakse ordu eestlasest sõjasulase Tancred de Waxamuse (ehk noorpõlvenimega: Tasulemb Vaksamees) silme läbi – karm ja raske käega mees, kes juhtub raamatu käigus armuma vaesunud aadlipreilisse ja saab suisa võimaluse sellega abielludagi. Aga noh, armastus on armastus ehk üks hetk läheb kõik tuksi ning murtud südamed saavad kestva depreka. Mässu alguses vallutavad ülestõusnud muuhulgas selle kantsi, kus kõrge rinnaga (nüüd rase) neiu oma abikaasat ootab ning matsid narrivad ja pilastavad mõnda aega naist. Ülestõusust kuuldes tõttab Tancredi sõjasalk koos teiste ordu rüütlisalkadega Põhja-Eestisse Taani aladele ning ärevil mees saab enamvähem teada naise koledast saatusest. Ta otsib oma naist, aga peale kleidi ja ühe moonutatud naiselaiba ei leia ta midagi. Karm ja raske käega mees muutub veel karmima ja raskema käega meheks, tapab maarahvast nii mis hullu, muutub omakorda omade ja vastaste jaoks kurjaks legendiks. Olemata suurt tuttav kodumaise mõõgakirjandusega, tundub küll, et Kusnetsi verine ja higine tegevustik võiks kuuluda selle ajaloolise kirjanduse vägivaldsema poole esirinda.

Raamat jaguneb õigupoolest kaheks – algul on ülevaade Taani vasallide ja Liivi ordu vastastikustest sepitsustest (esimeste lehekülgede ohtrate viidete tõttu on päris väsitav raamatu lõpust seletusi otsida) ning seejärel Tancredi üpris meelas ihalugu oma tulevase kaasaga ehk siis hulk juttu naise suurte rindade ja muude kehakumeruste paljutõotavusest, mis muutub lugemisel vahel lõbustavakski.

“Tancred ei olnud iial midagi sarnast tundnud, ta kõrvad kohisesid, kämblad embasid rindade sulnimat neiupekki, idunuia sirutus võinuks kohutada murueitegi, ja kui naine asetas täidlase reie mehe puusade ümber, ei suutnud vapper tallivend enam vastu pidada. Ta vankus, lõi enda ja näitsiku rõivad üheks puntraks, et oleks pehmem, ja vajus koos temaga pikali, värisevate kätega kobades saksiku tüdruku ihu. Nad liibusid teineteise vastu, hingeldades sügavalt, ja taibanud naise sikutusest, mida teha, sukeldus sõjasulane ta reite vahele, otsides oma mehepiigiga hämarast niiskest jalgevahest seda, mis lubas talle suurimat õndsust.” (lk 69)

Aga sellega lõppeb raamatu lõbusam külg. Raamatu teine pool on siis ordu aktsioon ülestõusu mahasurumiseks, lahingud ja varitsused ja karistusoperatsioonid, koos kõiksugu võikustega, mida mõlemad pooled üksteise sõjameestele või tsivilistidele tekitavad. Mahalöömisi ja muidu kaitsetute vastast vägivalda on tõepoolest palju. Et mässajad ja tuntav osa ordu lihtvägede massist on maarahva päritolu, võiks siin rääkida vennatapusõjast, kuigi jah, tol ajal sinimustvalgega ei lehvitatud ja Tancred pigem kadakasaksluse sohu suundumas. Ent tõepoolest, kõik need tapmised ja hukkamised ja poomised ja piinamised, päris verine värk.

“Kohisõnn astus rahulikult paar sammu, vankriassid kägisesid ning köis ümber tüdrukuohtu hoora jala tõmbus pingule; näitsik lohises küüntega maad kratsides porisel maapinnal, siis pinguldus ka teine, kahara kuuse ümber seotud köis. Vastupandamatu jõud tiris naisterahva jalad aeglaselt laiali, valuvingumine muutus aina hoogsamalt ulgumiseks ja köis tõstis paljunäinud tuharad maast lahti, üsna kohe kõlas ka tuhm raksatus, mis andis märku puusaliigese purunemisest. Oli õõvastav kaeda, kuidas tüdruku kurajalg reiest kummaliselt pikemaks venis, kuni rebenes sootumaks küljest, muserdatud liha ja katkised sooned ripendamas. Valuröökimine tumenes hootiseks üminaks, purustatud keha aga püüdis end jõuetult ühelt küljelt teisele veeretada. Otsekui taibates, et töö seks korraks ühel pool, jäi härg seisma.” (lk 227)

Raamat lõppeb nii ja naa. Ordu saab mässu summutamisega võimu Taani kuninga alade üle, Tancredile kukub kinnisvarapärandus naise mahalöödud suguvõsalt ja algab sünkjates toonides ülesehitustöö.

Rahvuslikust romantismist pole siin haisugi.

sirp
sirp

Timothy Snyder – Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel (2011)

Jõhkralt mõjuv ülevaade Stalini ja Hitleri massimõrvadest ehk Ukraina näljahädast kuni sõjajärgse rahvaste rändeni, pealavadeks Ukraina ja Poola ning muud MRP alla jäävad alad. Surmamistest, hukkamistest või massitapmistest on niivõrd tihedalt, et see hakkab lugemisel kiiresti mõistusele vastu, seda on liialt palju, see mõjub füüsiliselt halvasti. Põlevad küünid, karjäärid, laibariidad, gaasikambrid, mahalaskmised, vangilaagrid jne jne jne. Ja need korduvad ja korduvad ning pahatihti on juttu tuhandetest inimestest, keda korraga hävitati. Mitte et poleks varem sellest lugenud, aga niimoodi kokkusurutuna mõjub ikka eriti jõhkralt. Allpool siis mõned enam kui mõtlemapanevad tsiteeringud.

“Ühes Harkivi oblasti külas andsid mitu naist oma parima, et laste eest hoolitseda. Üks neist meenutab, et nad moodustasid “mingisuguse lastekodu”. Nende hooldusalused olid haletsusväärses seisukorras. “Lastel oli punsunud kõht, nende keha oli kaetud haavandite, kärnade ja paisetega. Me viisime nad välja, panime linadele lamama ja nad oigasid. Ühel päeval jäid lapsed äkki vait, me pöörasime ringi, et näha, mis juhtus, ja nad sõid kõige väiksemat last Petrust. Nad rebisid tema küljest liharibasid ja sõid neid. Ja Petrus tegi sedasama, rebis tükke oma ihust ja sõi neid niipalju kui suutis. Teised lapsed surusid huuled vastu tema haavu ja jõid tema verd. Me võtsime lapse näljaste suude eest ära ja nutsime.”” (lk 70)

“Aastatel 1937-1938 mõisteti Natsi-Saksamaal surma 267 inimest, mis oli võrreldamatu 378326 surmaotsusega, mille tõi Nõukogude Liidus kaasa ainuüksi kulakute operatsioon. Võttes arvesse elanikkonna suuruse erinevust, olid Nõukogude kodaniku šansid kulakute operatsiooni ajal hukatud saada umbes seitsesada korda suuremad kui Saksamaa kodaniku šansid Natsi-Saksamaal mingi süüteo eest surma mõistetud saada.” (lk 107)

“Tagasihoidliku hinnangu järgi hukati aastatel 1937-1938 umbes kaheksakümmend viis tuhat poolakat, mis tähendab, et üks kaheksandik Suure Terrori 681692 surmaohvrist oli poola rahvusest. See on vapustavalt suur osa, sest poolakad olid Nõukogude Liidus väga väike vähemusrahvus, moodustades kogu elanikkonnast vähem kui 0,4 protsenti. Nõukogude Liidu poolakatel oli Suure Terrori ajal umbes nelikümmend korda suurem tõenäosus surra kui Nõukogude kodanikel üldiselt.” (lk 123)

“Punaarmeelastele mõeldud Saksa vangilaagrites oli suremus sõja ajal 57,5 protsenti. Esimesel kaheksal kuul pärast operatsiooni Barbarossa oli see kindlasti palju kõrgem. Lääneliitlaste sõduritele mõeldud vangilaagrites oli suremus alla viie protsendi. Nõukogude sõjavange suri 1941. aastal üheainsa päevaga sama palju nagu Briti ja Ameerika sõjavange kogu II maailmasõja jooksul.” (lk 201)

“Venelased olid stalinliku sõjalegendi kindlam alus. Lahingud Moskva ja Stalingradi pärast olid võidetud. Venelased olid NSV Liidus kõige suurem rahvus, nende keel ja kultuur oli valitsev ning nende liiduvabariik asus läänest ja selle natsistlikest ja ameerikalikest sünnitistest kaugemal. Venemaa on suur. Sakslased polnud kunagi võtnud endale eesmärgiks koloniseerida rohkem kui tema läänepoolse viiendiku ja polnud rohkem vallutanud kui läänepoolse kümnendiku. Nõukogude Venemaa polnud aastaid kannatanud Saksa okupatsiooni all nagu Balti riigid, Valgevene ja Ukraina. Kõik, kes jäid Nõukogude Valgevene ja Nõukogude Ukraina territooriumile, kogesid Saksa okupatsiooni, suurem osa Nõukogude Venemaa elanikest aga ei kogenud. Nõukogude Venemaad puudutas holokaust vähem kui Ukrainat ja Valgevenet, sest sakslased saabusid sinna hiljem ja ei suutnud tappa nii palju juute (neid tapeti seal umbes kuuskümmend tuhat ehk üks protsent holokausti koguarvust). Ka ses mõttes oli Nõukogude Venemaa sõjakogemustest rohkem eemale jäänud.” (lk 356-357)

“Auschwitz oli tõepoolest holokausti peamine toimumispaik: iga kuues juut suri seal. Ent kuigi Auschwitzi surmavabrik oli viimane tegutsev tapamasin, polnud see surmatehnoloogia tippsaavutus. Kõige osavamad mahalaskmiskomandod tapsid kiiremini, näljutamine tappis kiiremini ja Treblinka surmavabrik tappis kiiremini. Auschwitz polnud ka peamine paik, kus hävitati kaks Euroopa peamist juudikogukonda: Poola ja Nõukogude juudid. Enamik Saksa okupatsiooni alla jäänud Nõukogude ja Poola juute oli selleks ajaks, kui Auschwitzist sai peamine surmalaager, juba tapetud. Kui Birkenaus asuvad gaasikambrid ja krematoorium 1943. aasta kevadel käiku läksid, oli üle kolme neljandiku holokausti käigus tapetud juutidest juba surnud. Enamik kõigist inimestest, keda natsid ja sovetid ettekavatsetult tapsid, üle üheksakümne protsendi, oli selleks ajaks juba tapetud, kui gaasikambrid Birkenaus oma tapatööd alustasid. Auschwitz on surmafuuga kooda.” (lk 404)

sakala

õhtuleht

sirp

John Varley – Barbiemõrvad (2012)

Varley on meelelahutuslikum kui Wolfe ehk siis põnevam lugeda ning nimilugu on vast selle duubelraamatu parim lugu. Lugu siis standardistide sektis toimunud mõrvast, mille puhul on ootamatult raske või võimatu aru saada, kes mõrvar on. Hoolimata sellest, et tapatöö on jäädvustatud valvekaamera ees ja pealtnägijate nina all. Probleem siis selles, et sektiliikmed on püütud ühenäolisteks sootuteks barbiedeks lõigata ning kaotada eneseteadvus, püüd lahustuda üheks organismiks. Ehk siis, kui üks nö barbie tappis, siis nende jaoks võib süüdlane olla ükskõik kes nende hulgast, kõik ühtviisi süüdi ja süütud. Nojah, uurijad ei jõua otsinguga just kaugele ja peategelasest uurijanna laseb end eksperimendi korras barbieks lõigata. Lugu on kohati huumorikaski.

“Naine oli pervert standartistide definitsiooni kohaselt. Tema ja ilmselt ka teised tapetud barbied fetišeerisid oma isikupära. Kui Bach seda taipas, oli tema esimeseks reaktsiooniks imestus, miks nad lihtsalt ei lahkunud kolooniast ja muutunud, kelleks vaid tahtsid. Aga teisest küljest: miks otsivad kristlased prostituute? Et maitsta pattu. Laias maailmas polnud nende barbiede tegudel mingit tähtsust. Siin oli see aga kõige suurem ja isuäratavam patt.” (“Barbiemõrvad”, lk 38)

Varley teine tõlge on 1980ndate paranoiajutustus. Leitakse surnuna üks arvutifriik (tegemist ei saaks olla enesetapuga), kes pole tegelikult see, kes ta tegelikult on (Bill Gatesi kuri kaksikvend?). Mahajäänud arvutiparki kutsutakse uurima noor segavereline asiaadist arvutispets, kel tekib selle töö käigus armusuhe loo jutustajaga – mõrvatu naabermajas elava üksiku epilektikust Korea sõja veteraniga. Selgub, et kadunud arvutispets on osalenud kogu USA võimude arvutivõrgu ülesehituses ja seetõttu kõikjale oma kombitsad sisse jätnud. Naine avastab selle arvutifriigi võlumaailma ning katsetab isegi julgeolekuvõrke, peagi järgneb morbiidne lahendus. Tekib siis küsimus, et kui palju võimalusi on inimese järele nuuskimiseks. Loo jutustaja arvab: palju.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Doktor Surma saar (2012)

Wolfe kirjutab ebamugavusest või häirivusest. Iseenesest pole lugudes suuri emotsioone või actionit, jutt kulgeb enamvähem rahulikult ja kuskil sinus juurdub punguv paine, mis siis tekitab ebamugavust, eksole. Tegelased on üpris vaoshoitud hoolimata sellest, et nendega juhtub eba- või üleloomulikke asju – no mõnigi neist tegelastest on samas natuke peast soe. Tegemist pole jutukoguga, mis vaid kitsalt ulmelugejatele, mitmelgi puhul leiaks siit näpunäiteid veidrama või õõvastava proosa kirjutamiseks. Kuigi jah, ise Wolfe'i fänniks just ei hakka.

Avalugu on lugejanohikust poisist, kellel segunevad reaalne maailm ja pulpajakirjade fantaasiamaailm. Kes keda? Doktor Surm jagab tarkuseivasid. “Tsikuraat” on veider lugu abielulahutusest ja tulnukate avariist ja lumetormist ehk endine füüsik leiab ärisoone ja väikse naise. Lõpulugu räägib igikestvast romantikast, kus keskealine mees saab viimaks naituda noorpõlvearmastatuga, kes oli vahepeal teadmata kadunud ehk “abielus” tulnukaga. Lõpp hea, kõik hea ehk meie seas kõnnivad olendid, kes...

ulmekirjanduse baas

Hannu Mäkelä – Ööpool, päevapool (1991)

“Mets ootab tasa, pimedas, hirmul,

viimane vilu sina süüvib, kustub, viimaks,

Nüüd ei tea ma mis teha

ei ole nälga, ei janu

ja siiski ei kusagil asu;

maailma leiba vaid sööb

mõni teine.

Mõtlen kellele tahes

soovin mida tahes

ei leia see mind.

Mida ei tea,

seda ei näe.”

(lk 232)

“Mul on pilt.

Ja pildil

kõnnivad nood kummargil kuubikud

otsekui midagi otsides.

Mul on öö.

Seal

akna taga

ta ootel.”

(lk 258)

Vladimir Sorokin – Suhkrust Kreml (2012)

“Marfuša teab seda. Teab, et Suure Müüri ehitust ei saa kuidagi lõpetatud, sest sise- ja välisvaenlased segavad. Selleks, et algaks ülemaaline õnneaeg, on vaja veel palju telliseid vormida. Suur Müür üha kasvab ja kasvab, eraldades Venemaad välisvaenlastest. Aga sisevaenlased rebivad Valitseja opritšnikud tükkideks. Suure Müüri taga on ju neetud küberpuugid, kes imevad ebaseaduslikult meie gaasi, silmakirjalikud katoliiklased, häbitud protestandid, meeletud budistid, tigedad moslemid ja lihtsalt moraalitud jumalasalgajad, satanistid, kes neetud muusika saatel väljakutel ringi kargavad, külmetavad narkarid, täitmatud sodomiidid, kes pimeduses üksteise tagumikke rüsavad, õelad soendid, kes muudavad neile Jumala poolt antud kuju, ja ahned plutokraadid, pahatahtlikud virtuaalid ning halastamatud tehnoseksuaalid, sadistid, fašistid ja megaonanistid.” (“Marfušakese rõõm”, lk 14)

Ilukirjanduslikke pildikesi naaberriigist aastal 2028, kellele düstoopia, kellele asjade normaalne areng. Raamatu lühijutud kaardistavad siis erinevaid ühiskonnaliikmeid (iga jutt kui üks stseen) – riigitruud lapsed ja ametnikud, kolgaste kerjused ja talumehed, vangid ja lõbutsejad, vabal ajal ja tööl, litsimajas või poejärjekorras või vangikongis, viin või muud hiinlaste valmistatavad mõnud. Kõike kokku võiks nimetada tülgastavaks tulevikuvaateks, see vene jura 21. sajandi soustis, lömitamine ja topeltstandardid ja Venemaa erilisus. Noh, vähemalt on see hõlpsasti loetav ja raamatust pikemalt juttu alljärgnevas lingis.

“/-/ ja Kreml säraks ja hiilgaks igas silmas ja silmakeses et säraks ja sätendaks valge Kreml ning niimoodi sädeleks et inimesed kõik mõistaksid ja tunnistaksid ja tunnistaksid nii ja teaksid nii et inimestel ei oleks küsimusi ja kõik inimesed mõistaksid et õnn on saabunud ja ei lahku mitte kunagi peab aint vaatama ja vaatama Kremli poole ja midagi halba ei juhtu midagi varjatut ei ole vaid kõik on ilus ja selge kõik helendab valges valguses ja kõigil on seal hea aga meie seisame kartliku rahvamassina ja hakkame tegema ilusti aga suur Kreml helendab meile ja me oleme kõik õnnelikud kuidas kõik on väga hästi ja valge Kreml ja valge päev kui kallid inimesed tulid vaatama igavest valget Kremlit siis on kõik hästi on nii et me kõik hakkame nägema Kremlit ja kõik silmad saavad olema avatud ja inimesed näevad kõike kui seavad asjalikult sisse ja meil kõigil saab olema hea kui aga kõik kohe kui avavad silmad pärani näevad Kremlit ja siis kõik rahustuvad ja kõik hakkavad kohe Kremlit armastama kui ainult kõik seisavad üksteise kõrvale ja näevad kohe Kremlit ja surnud tõusevad sedamaid üles et näha valget Kremlit aga meie läheme Punasele väljakule et näha valget Kremlit ja näeme kõik et valge Kreml on imekaunis on väga heasüdamlik aga meile kõigile särab meie vaimustav valge Kreml igavesti aga meie kõik hakkame elama muretult et kui aint näha valget Kremlit ja kõik hakkavad püüdlikult vaatama kõige valgemast valget Kremlit ja kõik tunnevad südamest rõõmu kui näevad valget Kremlit aga see meie kuldkupliline valge Kreml jääb ju püsima igavesti ja meie tuleme tema ümber kokku et kaitsta meie valget Kremlit ja me kõik saame koos temaga igavesti päästetud ja valge Kreml jääb meiega /-/” (“Kiri”, lk 135)

ulmekirjanduse baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle
loterii

Jonas Jonasson – Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (2012)

Päris mõnus suvelugemine noortele ja vanadele, kukkedele ja kanadele. Paasilinnalik road movie või kelmiromaan saja-aastasest igiliikur Allanist, kel viskab siibrisse üürike sunnitud peatus vanadekodus ja laseb sealt oma sajandal sünnipäeval jalga, põhjustades sellele järgnenud tegude ja juhtumitega segadust nii politseile kui kriminaalidele kui ka ajakirjandusele. Sest noh, raamatu krimivärk on pea Mankelli vääriline (ikkagi mõrvad ja röövid!), aga masendava heaoluühiskonna olustiku asemel on selline maakolka lõõgastav lõbusus ja elurõõm. Nojah, tuuritab siis saja-aastane koos oma paisuva (ja eaka) pätikambaga mööda Rootsit ringi, vahel dresiini või elevandiga, politsei ja kriminaalid kannul. Kes võidab? Moraalitus.

Aga lisaks sellele trallile on veel tagasivaated Allani elukäigule, mis on olemuselt päris forrestgumplik – ainult et tegemist kastreeritud alkoholi armastava lõhkeaineeksperdiga, kes autoriteete eriti millekski ei pea. Sattus mees siis peale kodumaa juhtumeid kogemata Hispaania kodusõtta sildu hävitama (Franco jäi õhku laskmata) ja sealt edasi USA tuumapommiloomise juurde (teadlased, uraani võiks poolitada, eksole), hiljem veel Hiina kodusõda ja Mao silmarõõmu päästmine, Iraani šahhi julgeolekuteenistusega jändamine ja Churchilli atentaadi nurjamine, üürike kohtumine Beria ja Staliniga ning nõukogude tuumaprogrammile hoo andmine, millele järgneb vangilaager ja Vladivostoki mahapõletamine ning põgenemine Korea sõtta, sealt jälle tänuliku Mao rahastatud pagulus Indoneesias, siis Pariis ja de Gaulle ja Johnson ning uuesti Moskva ning kogemata kombel USA ja NSVLi võidurelvastuse ja tähesõjaprogrammi tagantutsitamine. No vaat selline vanamees, kuigi rootslane, aga siiski... kogemata kombel äge. Pika ja tulemusliku ea saladus? Steriliseerimine ja poliitikast mittehuvitumine.

Igatahes, muhe värk, juba see seenioritekamba põgenemine heade ja pahade eest on naljakas ja paras deus ex machina, mida aeg edasi, seda uskumatum. Hea meelelahutus, saab itsitada.

õhtuleht
lugemissoovitus
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt 
bukahoolik
kiiksu lugemisarhiiv
tõnise lugemispäevik
avaldatud mõtted
futuland
veerand loetud lugudest

Tšou Li-bo – “Landanpaitsa” (Väike Tšutsa, 1953)

Lugu sadistlikest pioneeridest, kes otsustasid teha kodukülas lööktööd ehk siis varahommikul loodreid magamisasemeilt välja peksta. Ja tõepoolest, külarahvas kartis sellist kuraasikat gängi, kes olid nõus isegi esimehele või vanaisadele keppidega kallale kargama. Ja et sellest veel vähe oleks – nad tegid landanpaitsa nimelisi häbisilte, mida nood loodrid peaks päev otsa kaelas kandma, päris keskaegne värk, eksole. Möödus kuus pingelist päeva, ent lapsed ei saanudki oma verejanu kaaskodanike kallal rahuldada, kogu külarahvas rahmeldas palavikuliselt tööde vahel ringi, oli seda siis vaja või mitte. Loodrijahi asemel suunasid lapsukesed järgmiseks oma energia varesepesade lõhkumisele. Mis edasi sai, seda jutustaja ei räägi, sest ta lahkus linna tagasi. Mis muud kui kultuurirevolutsioon. See on ikka hirmus küll kui lastel lastakse sõgedaks minna.

“Külviaeg lähenes ja tegemist oli niisama palju kui kanepit põllul.” (lk 56)

Hunter S. Thompson "The Rum Diary" (2004)

HST'i varajane romaan, mis kirjeldab tema ajakirjanikuametit viiekümnendate Puerto Ricos. Kuigi ta oli kirjutamise ajal palju noorem, kui raamatu minategelane, on loo keskmes oht kaotada see nooruslik hingekütus, mis tekitab võitmatuse ja takistamatu tunde. Elu viib peategelase Kempi ühte Puerto Rico inglisekeelsesse ajalehetoimetusse, kus ta erinevatel põhjustel siis tööle hakkab. Enne seda sai käidud Londonis ja New Yorgis, kuid nüüd on mees dzhunglis.
   Lugu on humoorikas, vägivaldne ja stiilne. Tegu on mingis mõttes memuaariga, ainest sai ta ise sarnases olukorras elades ning kindlasti on sealsetest juhtumitest-tegelastest tõesed vaid kuskil 10%. Siiski on asi kirjutatud tõesti memuaarina, kus kirjeldab oma sulandumist ajalehe toimkonda ning sealse saare ellu.

   "I grinned and leaned back in the seat as we drove on. There was a strange and unreal air about the whole world I'd come into. It was amusing and vaguely depressing at the same time. Here I was, living in a luxury hotel, racing around a half-Latin city in a toy car that looked like a cockroach and sounded like a jet fighter, sneaking down alleys and humping on the beach, scavenging for food in shark-infested waters, hounded by mobs yelling in foreign tongue - and the whole thing was taking place in quaint old Spanish Puerto Rico, where everybody spent American dollars and drove American cars and sat around roulette wheels pretending they were in Casablanca. One part of the city looked like Tampa and the other part looked like a medieval asylum. Everybody I met acted as if they had just come back from a crucial screen test. And I was being paid a ridiculous salary to wander around and take it all in, to 'find out what was really going on'". 

   Tüüp kirjutab siis ajalehele lookesi, toimetus ise koosneb igasugustest inimtüüpidest, kes kõik sealt ära saada tahavad ja ootavad iga hetk lehe kinnipanekut. Kemp ise on suhteliselt terav pliiats ja varsti kohtub maa-arendajatega, kes paradiisisaarest suure hotelli teha tahavad. Varsti peab ta Puerto Ricost kirjutama kui heast puhkepaigast ning aitama neil puhtad valged rannad täis ehitada. Siis hakkab mees mõtlema, et mida kuradit ta teeb ja kas see raha on seda väärt, ja kas ta üldse elus midagi saavutab ja miks ta sinna saarele üleüldse ronis.
  Tegelased on värvikad, hästi välja toodud. Üks neist on temavanune Yeamon, kes onäkilise iseloomuga, kergelt hull noormees. Temaga on kaasas tema tüdruk, kelle pärast juhtub palju pahandust. Muuhulgas joodakse pidevalt rummi ja nähakse inimiseloomu tumedamaid, odavamaid külgi. Satutakse vanglasse, pidudele, vägistamisele. Kõikjale.
 
   Moberg had been in San Juan only a few months, but Lotterman seemed to loathe him with a passion that it would take most men years to cultivate. Moberg was a degenerate. He was small, with thin blond hair and a face that was pale and flabby. I have never seen a man so bent on self-destruction -- not only self, but destruction of everything he could get his hands on. He was lewd and corrupt in every way. He hated the taste of rum, yet he would finish a bottle in ten minutes, then vomit and fall down. He ate nothing but sweet rolls and spaghetti, which he would heave the moment he got drunk. He spent all his money on whores and when that got dull he would take on an occasional queer, just for the strangeness of it. He would do anything for money, and this was the man we had on the police beat. Often he disappeared for days at a time. Then someone would have to track him down through the dirtiest bars in La Perla, a slum so foul that on maps of San Juan it appears as a blank space. La Perla was Moberg's headquarters; he felt at home there, he said, and in the rest of the city -- except for a few horrible bars -- he was a lost soul.

   Tummine suvine lugemine. 

Tšao Šu-li – Lesknaise Tjani köögiviljaaias (Väike Tšutsa, 1953)

Hämmastav looke, mis on ehk zen. On siis üks vaene külake, kus paljud elasid suures viletsuses, ning põldudelt kadus seetõttu palju kõrvitsaid ja ube. Eriti õnnetus olukorras oli lesknaine, kes üksiku naisena ei saa kogu aeg oma aialappi näppajate kaitseks valvata ja seda kasutab ära omakorda küla kõige vaesem perekond, kel pole üldse aeda. Ebamugav, eksole. Aga siis tuleb riigikorra muutus ja kõigile vaestele jagatakse maalappe (ehk siis rikkamad peavad maast loobuma). Vargused vaibuvad ja saagikoristuse ajal teatab pättide pereisa nüüd lesknaisele, et neil enam polegi vaja üksiku naise aialapil kosti võtmas käia, sest perel endal kasvab niipalju kõrvitsaid; küllus on saabunud. Ilus.

Vang Žo-vang – Toitluspunkti ülem (Väike Tšutsa, 1953)

Lugu Hiina kodusõjast, kus võiduka Mao armee jälgedes toovad armee toitluspunkti moona sajad väiksed vankrid, mida on hoolsalt täitnud vabastatud rajoonide sajad tuhanded inimesed, tänulikud uue korra peale jne. Korraga selgub peale üht hädist varguskatset toitluspunkti ausale ülemale, et talupojad on õigemini kehvikud, kes on puhta näljas ja iga leitud viljateragi üle õnnelikud. Ja ülem hakkab organiseerima toidutoojatele ja teistele kohalikele kehvikutele toiduainete fondi. Ametnikud on nõus, määrates toodavast moonast 40% tagasi talupoegadele. Ohhoo, tagasihoidlikud talupojad ei suuda uskuda kohe, et on olemas selline partei nagu kommunistlik partei, kes täidab lubadusi. Ja sellega lõppeb tänane unejutt.

Steven Erikson "Deadhouse Gates" (2001)

Läbi sai Malazani seeria teine osa, mis vast üks mu lemmikutest. Sarjast endast olen rääkinud juba siin. Teine  raamat jätkab Bridgeburnerite brigaadi seiklustega/kannatustega, muuhulgas. Peale eelmise osa sündmusi valmistub Impeerium vastamisi seisma Seven Cities'i poolt tõotatud Viimsepäevaga, mis seisneb põhiliselt ühe kättemaksuhimulise jumalanna lubaduses linnad vabastada. Impeeriumi algsed loojad on nüüdseks "kadunud" või surnud ning vallutatud maad tahavad üles tõusta ja okupandid purustada. Ainus probleem on muidugi see, et need maad olid omavahel nägelevad ja väikseid kismasid pidavad riigid, mis Impeeriumi all lõpuks kokku liideti ja mis tõi neile rahu... A no need linnad tahavad siis vabaks saada, või pigem kättemaksu. Tuhat aastat tagasi ennustati ülestõusu ja lõpuks koondub kõrbesse Sha'iki mitmekümnetuhandepealine armee, kuhu koondatud igasugused suguharud ja hõimud ja kõrberahvas.
   Impeeriumi ja ülestõusu vahel seiklevad kümned inimesed, kelle teed põimuvad lõpuks viimastel lehekülgedel ja näiliselt segane süžee koondub üheks geniaalseks lõpplahenduseks. See raamat on vast terveseeria kurveim, otseses mõttes. Raamatus toimuv reetmine ja inimlikkusel trampimine viiakse uuele skaalale. Üleüldine inimlik tragöödia, see on väga valusalt välja toodud... Kättemaks, reetmine, verejanu... Maailm tundub seal raamatus nii tõeline ja inimlik. Inimene on inimesele hunt ja kättemaks lämmatab nii mõnegi elu. Kuna sarjas korduvad tegelased ühes ja teises raamatus, saab jälgida nende karastumist, murdumist, häbistamist ja kõiki neid muutusi, mis päriseluski inimestega sünnib.
   Põhimõtteliselt toimub selle raamatu tegevus samal ajal kolmanda osaga "Memories of Ice" ja "Midnight Tides", mis saavadki järgmisteks mu nimekirjas. DHG on aga võimas, emotsionaalse laadungi mõttes. Fantasy raamatuid jäädakse alati vaatama vast, kui "alamat" kirjandust, kus emotsioonid on teeseldud ja tegevus pole tõsiseltvõetav jne. Täielik jama. DHG on hea näide sellest, kuidas fantaasiamaailma tegelastele võib elada kaasa samamoodi ja sama tugevalt, kui mingi Tammsaare või Hemingway tegelastele.
   

Deborah Moggach – Parim hotell terves Indias (2012)

Kuna mul pole midagi selle raamatu kohta öelda, siis järgnev on suvaline kivist väljapigistatud vesi. Et siis tavapärane menuraamatuks kirjutatud tekst, mis on just täpselt niivõrd tarbitav, et lugeda viitsib, aga kaasa mõelda mitte.

Inimesed vananevad erinevalt (üllatus missugune). Selle raamatu tegelased on vanaks saades sellised pensionärid (filmiplakatil vaatavad vastu rõõsade nägudega tuntud näitlejad, huvitav vastuolu), keda kimbutavad tervise- ja vanusehädad. Aga mitte ainult, on ka krapsakaid kutte-mutte, kel peas täiskasvanute ihad. Lugu siis sellest, kuidas kaks indialast otsustavad teha Indiasse inglastele vanadekodu, kuna seal elu kordi odavam kui Inglismaal, ja noh, üks tahab oma tüütust äiapapast vabaneda. Aetakse kokku seltskond vanemaid inimesi, kes siis erinevatel põhjustel liiguvadki kontinendile aega veetma. On tegusaid ja probleemidega vanemaealisi, kes rohkem või vähem saavad hakkama selles hotellist vanadekoduks muudetud asutuses, ning selle teenindava personali ja kinnisvara ümbritsevate tuhandete kohalikega. Ikka globaliseeruv maailm ja immigrandid ja tehnoloogia areng ja India tegelikkus. Reklaam lubab kommetekomöödiat, aga hirmnaljakas see tekst just pole. Või eks see oleneb lugejast endast.

lugemispäevik

Charles Bukowski – Tavalised ogarused (2005)

Mina ei saa švipsis peaga raamatuid lugeda. Näiteks mõnel sünnipäeval ikka vahel satud raamaturiiuli ette ja sirvid midagi. Loed siis paragraafi – ja saad aru, et meeles on ainult viimased paar rida, eelmised juba kustuvad melusse. Tähelepanuaken vms koondub ahtaks.

Bukowskit sattusin kodus mingi kolme õlle peale lugema ja läks väga libedalt, kõik tundus väga õige. OK, ega ma kodus ja rahus ei loegi alkoholi mõju all tavaliselt. Et omamoodi uus lugemissituatsioon siis, mis järgmisena, droogid? Aga jah, tegelased tihtipeale toimetavad rohkem või vähem purjakil päi ja mingi loogika nagu oli paigas, kui ka ise purjus olin. Kirjutatud ilmselt ka väike kilk peas. Ega kainelt lugedes tegelikult teisiti polnud, kaasaelamine lihtsalt veidi vaoshoitum.

Kogumiku umbes 25 juttu on vist enamvähem kronoloogilises järjestuses. Alguses kergem, nooruslikum ja praalivam, mida edasi, seda süngem, üksildasem ja traagilisem. Kogu algupoolel on ka kolmandas isikus peategelasi, lõpus on Duke´ide ja Harryde asemel Charles Bukowski nimeline kirjanikust minategelane. Mis siin ikka vigurdada.

Bukowski puhul räägitakse ikka joomisest ja roppustest. Polegi viitsind eriti huvituda seepärast Bukowskist. Mitte et joomisest ja roppustest ei huvituks, vahel... Aga igasugu rõvekirjandust on ju loetud ka, mis siin ikka.

Lugedes selgus, et sildistamisega on vast liig ajakirjanduslikult löövaks mindud. Kus ta siis nii eriti räige on, otseütlev, muud  midagi. Peategelane on jah sikspäkkide ja portveini hävitamise masin, kes iga naise ükskõik mis seisus pikali saab, aga no kuulge, siin on ikka midagi enamat. Kogus joonistub välja üksik ja traagiline koondkuju, kes kõigub ühelt poolt kusagil vanglate ja hulguste tühermaade ja teiselt poolt kirjandusringkondade, loomemajade ja ülikoolide vahel.

On ta siis pätt või intelligent? Oma antisotsiaalse eluviisi tõttu ta satub lihtsalt vahel pättidega ühte ruumi, aga jääb sealgi ikkagi ühiskonna suhtes skeptiliseks indiviidiks. Erinevalt pättidest, kes vastupidi, püüavad end maksimaalselt süsteemides kehtestada, loovad oma kriminaalset ühiskonda.

Peategelane võiks olla intelligent, tal on lugemust, maitset ja nutikust. Aga teda lihtsalt ei koti. Sest see tähendaks reeglite kinnitamist, ettemääratud radu pidi käimist: mõttetut töist rutiini, karjerismi, loomemajandusepläma, ülemusi ja alamaid, kiibitsemist. Tahaks lihtsalt kirjutada! Ta on üks paras idealist ja nii saab ta maailmas, nii nagu see hetkel toimib, lihtsalt peksa. Isikliku eluga on tal ka probleemid, ei usu ta ühegi naise armastusse – ja noh, klammerdubki pikkamisi oma künismi ja hullustesse.

„parem pean moka maas. nii et ta ronis tagasi voodisse. ja vahtis, kuidas ämblikud seina õgisid. see oli see, kuhu ta kuulus, oli alati kuulunud. ta ei talunud inimesi, rahvahulki, luuletajaid, mitteluuletajaid, kangelasi, kaabakaid – tal polnud tahtmist kellegagi kampa lüüa. ta oli omadega perses. ja perses olles oli ta ainuke probleem oma persekukkumist võimalikult valutult aktsepteerida. ta, mina, või see tema...“ (207)

Raamatu lõpupoole on lugu Lihakuivikud supis (lk 192), kogu kontekstis täiesti omalaadne mõistujutt röövellikust ühiskonnast. Toimub imeline teineteiseleidmine ja seejärel tagakiusamine ja ekstaatiline arveteõiendamine maailmaga. Loo lõpus kärgatavad vesinikupommid, kõik lõpeb hävitava või pigem puhastava tuumasõjaga. Ükskord me võidame niikuinii.

Lauri Pilter – Aerudeta köisraudteel (2012)

Pilteri värskeim raamat jaguneb kaheks tsükliks - “Hallil lõpmata teel” ja “Hanede hääled”. Esimene tsükkel on kui omamoodi “100 aastat üksildust” 20. sajandi Eestis oma igivana memmega kööginurga välivoodil ehk siis ülevaade autori suguvõsast erinevates aegades ja kohtades. Teine tsükkel jõuab nö kaasaega ja on siis isiklikum (häguselt elulooline?) meeleränne, teksti hoogsam lagunemine ja segunemine (kuigi “Vilja” osa esimeses tsüklis hakkas nö nihu keerama), torkivalt alasti, mõneti masohhistlike hetkedega (aga ei hakka neid hetki siin tsiteerima). Juba “Mitte-Tartus” torkas Pilteri omapärane tekst teravalt silma, siin raamatus paigutub seal ilmunu kõige lõppu. No mis on lõpp. Millega siis Pilteri raamatu puhul üleüldse tegu on? Kiivas elulooraamat? Hommage Faulknerile? Enesetühjendamine? Katarsis? Aruanne? Suur illusioon? Teise tsükli raju avameelsus (või kas on?) on... kohati raju, kõik need naistevärgid ja ahistused ja hullumeelsused. Eluloolise poolest on esimesel tsüklil ehk kerge sarnasus Mattheusiga, aga tõesti kergelt. Kuskil netis tituleeritakse jutukoguks, et siis ilukirjandus? Usutav.

Hull raamat, mis ei hooli just heast maitsest. Teksti on vabalt liigendatud (või trükkimise aps?), loo kronoloogilisele esitamisele pole just suuremat rõhku pandud. Ja selline hoolimatus lugeja vastu on ikka tore. Oleks vaid lugejaid.

lugemissoovitus