Maarja Kangro – Dantelik auk (2012)

Kangro on viimastel aastatel eesti proosa üks kvaliteedimärke – tahad kindla peale minna, loe Kangro lühiproosat (kuulu järgi olevat luulegi hea). Ja tõepoolest, miks mitte – tekstid on löövad ja ei jäta tuimaks; mingil juhul ei saa öelda, et juttude sihtgrupiks on vaid haritud tegusad naised – see on kirjandus kriitikutele ja säravatele humanitaaridele (ning inimestele, kes tahavad olla... keegi). Igal juhul, enne raamatu lugemist polnud kahtlust, et mingil moel need tekstid raputavad sisemist tuimust, ning nii oligi – tekstid ei pruugi “meeldida” ja võivad liivapaberina mõtlemist kriipida, ent mingil juhul ei pea kahtlema, et tegemist on hea kirjandusega.

Kogumiku parimad on ehk nimilugu ja “Homaarid kahele”, mis vast teravamalt seostuvad kõiksugu inimlike suhte- ja olemisprobleemidega ning nii mõnelegi suhtejamaga lugejale võiks need mõjuda häirivalt, teravdavasse peeglisse vahtimisena. Näiteks nimilugu paari lahku kasvamisest – enam pole midagi, mis tõsiselt teises erutaks, suhe on tühi ja igav ja seetõttu lõpuks ärritav. Homaaride puhul võiks kiuslikult nalja visata hormoonide üle, aga ei, see oleks väär. Kangro pole autor, kes punnitaks lugudele puänti kiskuda ja seega võibki öelda, et ta tekstid on kui kestev argipäev oma üles- ja allamägedega (tõsi küll, eks kirjandus elatub rohkem allamägedest, millest muud ikka suurt kirjutada on). Erandiks on ehk “Žürii” oma veidi grotesksema ainekäsitlusega (pole ka otsest peategelast), mis on autori kohta kuidagi sutt suvaline tekst.

“Jah, ühte ma teile ütlen: ärge eelistage öeldamatut öeldavale, ärge fännake müstilist vaikust, ärge uskuge sanctum silentium'i! Sest ma ütlen teile: kõige selle tagant võib lõpuks paista ainult – igavus, igavus! Jumala nimi, mis on öeldamatu – võib välja tulla, et see on ühtlasi jama nimi! Ma hoiatan teid, just Jama Nimeks võib öeldamatu ühel hetkel osutuda. Ah, ligimesed. Otsige endale kaaslane, kellel on keel; muidugi mitte logorröiline kaaslane – hoidku saatus teid selle eest. Aga otsige keegi, kes on reageerimisaldis, ja seda ka verbaalselt. Tingimata ka verbaalselt. Viga, viga on mõelda, et keel meid kastreerib, oi, misukene viga.” (“Dantelik auk”, lk 2)

maaleht
sirp
sirp
bukahoolik

Ádám Bodor – Sinistra ringkond (2012)

Nagu raamatu tagakaane tekst teavitab, tegemist pea kultusliku ungari autoriga, kellelt siis viimaks esimene eestindus ta igati klassikalise romaaniga. Ungari kirjandus on teadagi suur ja lai ja kuulsusrikas, millest suurt peale Molnari kedagi ei tea. Muuseas, ungarlased on meie sugulasrahvas (vaadakem kasvõi ungarlannasid), kuigi nüüd nad tahavad pigem kuuluda turgi keelkonda (või mis see nüüd täpselt oligi); et väheke kuulsusrikkama ajalooga või nii. Mida veel Ungarist teada on? Hiljuti oli seal võimukriis, mis ehk nüüdseks rahunenud. Mingid neonatsid tahavad Suur-Ungarit. Huvitav, et pole suurt kuulda Euroopasse tormavatest ungari võõrtööliste hordidest, või kes teab. Kunagi oli elukoha lähedal ungari kiirsöögikoht, seal olid küll maitsvad söögid.

“Gabriel Dunka ulatus naisele kõhuni, tal hakkas pea veidi ringi käima, kui ta koos nabalõhnaga tema pealt vihma hõngu sisse hingas.
Koju jõudnud – ta elas lihtsal, kõledal külahoovil ühes kuuris, mis ühtlasi täitis ka töökoja aset –, tagurdas ta otse ukse juurde, et naine ilma tähelepanu äratamata sisse toimetada. Ta teadis, et teispool oja jälgivad naabrid iga ta liigutust binokliga; ühe kääbuse nägemisest võib vaevalt isu täis saada.” (lk 145)

Bodori lokaalseks paralleeliks ehk Baturin, ainult et Baturin on vähe elavam ja leidlikum (psühhedeelsem, patoloogilisem, looduslikum?), ent mõlemad on sarnaselt libiseva tekstiga libedad kalad. On ringkond, mis omamoodi karistuskoloonia, aga ei ole ka. On loodus, mis ühtaegu mitmes aastaajas; ja linnud, kes ühtaegu õitsvad ja levitavad tapvat palavikku. On käsk ja karistus ehk lämmatav irreaalsus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Indrek Hargla – Excelsuse konkistadoorid (Mardus 3/1999)

Haruldane juhus, kus Hargla kirjutab kosmoseulmet. On aasta jumalteabmis ja inimkond on maailmaruumis laiali paiknenud; valitseb oligarhiline demokraatia (Hargla lemmikuvõitu valitsemisvorm, kui nüüd ei eksi) ning inimkond on valgustatumad kui kosmosevallutamise algusaegadel – nüüd püütakse teistelt planeetidelt avastatud eluvorme diskreetselt uurida, mitte hävitada või oma lõbuks jahtida. Ning eelkõige otsitakse jälgi Suurest Võõrast Rassist, mis on justkui mõndadel planeetidel endast väheseid märke maha jätnud.

On aga planeet Excelsus, kust on avastatud uus eluvorm – ningo ehk küünistega sardell või karvane lihaseline torbik. Asja teeb põnevamaks see, et samaaegselt avastati ühelt teiselt planeedilt koopainimesed, kes oleks koopajooniste järgi justkui... kunagi ningodega võidelnud. Mis värk on? Kuidas saavad ningod üleüldse elada sellisel jääplaneedil nagu Excelsus? Mis seos on ningode ja koopainimeste vahel – kui elatakse eri planeetidel ja elukeskkondades? Kas ningod on puuduv lüli inimeste ja loomade vahel? Miks ningod austavad roboteid ja inimesi vihkavad? Vastuseid teab vaid see jutustus.

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Troonide mäng. Esimene raamat (2006)

Päris mõnus on taaslugeda, avastada seoseid hilisemate raamatute juhtumistega – ning ei pea läbima neid Dany peatükke. Kui varem olid sellele emoblondiinile ligilähedaselt tüütud Starki tütarde ja Brani osad, siis nüüd neid täitsa kõlbas lugeda mõningase nukra naeratuse või sadistliku tuju saatel – milline pilkane masendus ja põrmu langemine on neid ees ootamas (no samas – kes selles seerias üleüldse hunnituid rõõme kogeb? Kui, siis Cersei?)!

Kus ja mis on Nägude Saar, mille iidsetes paispuumetsades peavad vahti rohelised mehed (lk 28)? Kuidas küll Cersei ja Jaime oskasid üles leida selle lagunenud ja mahajäetud Talitundru torni, mida keegi üleüldse ei külastanud, milline kirelõõm neid sinna juhatas? Ei mäletagi, kas hiljem selgus, kes tegelikult orgunnis Brani koristamiskatse. Miks see kuningas Roberti sohipoeg nii pagana oluliseks osutus, teiste järglaste välimuse pärast? Või Martinil ongi kombeks lahendamata liine segaduse tekitamiseks laiali jätta (pole just paha mõte). Veider mõelda, et Robb ja Jon on vaid 14-15 aastased noorukid, ometi sellised... asjapulgad. Teleseriaali puhul üllatas Renly ja Lorase homovärk, millegipärast polnud varasemast lugemisest see meelde jäänud, eks näis, mis järgmistes raamatutes on (kui kunagi raamatukogust kätte saab!); varem jäi rohkem silma intsestiteema. Miskipärast on endale kõige sümpaatsem kandidaat Seitsme Kuningriigi troonile kivinägu Stannis, aga noh, lootusi ei saa kõrgel hoida – peamine, et üks blondiin üle mere ei saa.

“Jah. Külm ja karm ja närune – selline on Müür ja mehed, kes sellel kõnnivad. Hoopis teistsugune kui nendes lugudes, mida su amm sulle rääkis. Aga persse need lood ja persse su amm. Niisugune see on ja sa veedad siin terve oma elu, nagu me kõik.” (lk 186)

ulmekirjanduse baas

bukahoolik (linke mujale)

tume taevas
padjaklubi

Dan Simmons "The Fall of Hyperion" (2004)

“The Great Change is when humankind accepts its role as part of the natural order of the universe instead of its role as a cancer.” 

Simmonsi neljaraamatulise saaga teine osa möödus päris kiiresti. Jällegi kummitab mind kasutatuna ostetud raamatu sees olev pühendus Johnile. Nüüd mõtlen, et... too lugeja ei kinkinud raamatut mitte kellelegi. See oli John Keatsile, kas siis reaalsele isikule või raamatus taastatud projekt-kübergile. Seejärel sattus raamat müüki, et kellelegi teisele lugemise läbi elamust pakkuda. Päris kena idee, selline sisemise valguse levitamine. Selle raamatu efekt panebki, vähemalt natukeseks, mõtted sedapidi käima. Raamatu lõpupoole ilmuv, võib-olla liigagi romantiline "armastus kui reaalne jõud Universumis" mõte on peaaegu lääge, aga eks me ole ka selline kibestunud ja materialistlik lugejaskond. No see ulmelugeja. Kus on ulmes armastusele kohta, kui vaid vahel peategelase poolt rabatud kõrvalrolli täitva, suurerinnalise naise jalge vahel? Ulme on üldiselt mehine või noh... mis eksperti ma siin mängin, küll saan selle eest hiljem kaela!
   Vaadates seda Veristaja tegelaskuju, siis tundub mulle, et olen seda "arhetüüpi" ennegi näinud. See on Simmonsil olemas raamatutes"Carrion Comfort" (vanaeidest psüühiline vampiir), "Summer of Night" (too koletuslik kellatornis "elav" peapaha), "Drood" (müütiline, pea supervõimetega kurikael) ja "The Terror" (britte stalkiv lumekoll). Alati kergelt erinevates toonides esineb mingi üleloomulik Vari, kes on pea peatamatu ja inimeste vaenlane. Meenus Carpenteri Michael Myers, kes on peaaegu surematu ja hävitamatu looduse jõud. Selline jõud mängib paramatut rolli, ajades liikvele tegelased ja utsitab neid tagant. 
   Ka on tal üsnagi teemas holokausti teema, kus inimkond on tervikuna hävingu äärel ja satume sinna alguses vaid oma arrogantsuse tõttu. Seejärel, olles kurjuse sünnitanud, hakkab see juba ise kasvama ja ähvardab meid lõpus alla neelata. Muidugi tegeleb ta just suurte ideede kallal, mis hõlmavad meid alati kummitavaid küsimusi Jumala, tuleviku, reaalsuse olemuse ja muu säärase kohta. Mu jaoks pole see Hyperioni seeria seetõttu vaid puhas ulme, vaid omab ka mingit vaimset külge, kus autor tabab reaalsuse noote. No satub soonele, kus läbi ilukirjanduse suudab kanaldada lugejani midagi jumalikku. Õnnestunud looja teema. Ka sellest kirjutab ta teoses läbivalt - looja ning loodu suhetest ja arengust. 
   "Endymion" on tohutult süngem, kus inimkond on siiski osalt allakäinud ja religioosne terror ruulib. Selle raamatu lõpus valitsev helge toon muutub tulevikus mõneks ajaks hästi süngeks aga ka sellel on oma eesmärk. Nagu mulle väljamõeldud juttude juures meeldibki, on Hyperioni seerias sees filosoofiline ja hingeline iva, mida autor teps mitte demonstreerida ei häbene. Tegelikult ongi seda raamatut kandev ja saatev säde just hingeline ja kogu kosmosetrall ning scifi kräpp on sellele lihtsalt vajalikuks taustaks. Niisama meelelahutusena on see kindlasti huvitav raamat mitmete seast, aga tänu autori julgusele minna sügavamale ja torkida neid "imalaid" hinge teemasid on seerial just see laiem ulatus ja sealt ka tõeline kestvuspotentsiaal tulevikus sirguvate põlvkondade jaoks. Klassika.

John Updike – Brasiilia (2012)

Armastuslugu täis iharust, meelust, verd, meeleheidet, higi, lootust, naiivsust, raevu, ohverdusi, nälga, kaotusi, orjamist, surma, kõlvatust, taevalikkust ja nii mõndagi veel; nagu vahel elus juhtub. Rio kuumas rannas kohtuvad rikka mehe tütar ja vaene getopoiss, ning peale vahekorda otsustavad nad meheks ja naiseks saada. Tütre suguvõsa on nördinult vastu ja nad lahutatakse vägivaldselt, kuni paari aasta pärast otsib Tristao uuesti Isabeli üles ja nad põgenevad Brasiilia sisemaale, kus ootab neid kõiksugu häda ja viletsus ja kuum arm. Ning indiaani nõid, kes muudab mehe ja naise... osa nende olemusest. Lõpuks rändavad nad tagasi tsivilisatsiooni ja Isabeli isa viimaks toetab nende kooselamist (sest nad ei ole enam need, kes nad aastaid tagasi olid). Peale mitmete laste sünnitamist (ja röövimist) otsustab Isabel kaitsevahendit kasutada ehk magada vaid oma viljatu abikaasaga. Lõpp on lõpp ja tagasi alguses, tuksleb edasi naine kui müsteerium.

“Rumalus, Isabel. Sa armastad mind. Meile on määratud teineteist armastada, väljaspool meie armastust pole meid õieti olemaski, ilma selleta oleme vaid loomad, vaid sünd ja surm ja pidev hirm vahepeal. Meie armastus on meid välja tõstnud tühja elu õudusest.” (lk 229)

“Nüüd oli Tristao see, kes laskus alla, et võtta kaaslasena omaks üks neegrilipakas, see oli Tristao, kes maitses nüüd seda sugulise vallapääsu erutust, kui su armastatu pole sulle sotsiaalselt ega vaimselt võrdne, vaid mingi kaugelt sisse toodud lihast asi. Hingeeluga asi – hingeelu juhib meie armastust edasi, käänutades seda, süvendades seda; ent asjasus nagu mingi suurem ja oskuslikum masturbeeriv käsi on see, mis toob õndsuse. Kogu Isabeli keha näis nüüd kõhetum ja muhklikum, selle kumerused ja orvad rõhutatumad – nüüd, mil ta polnud enam pilvede ja kristalli, vaid maa, märja sileda puidu, läikiva sõnniku värvi. Nüüd võis Tristao raskusteta mõelda Isabelist kui seedesüsteemist jalgadel, millel oli vaja sittuda ja millele meeldis joosta, väikestviisi liikumist ja roojamist nautideski – peaaegu nagu tema. Isabeli pärak, mis oli talle enne kergelt vastik olnud, astudes oma pruunika varjundiga nahataskus kui plekk kannikate vahel, püsiv laik hõbejas lõhes, ilmutas end nüüd õrna näsalise lihapungana, mida purpurse tooni tõttu oli raske eristada ümbritsevast baklažaaniläikest. Tema häbemekarvad, mis polnud enam sirgu ja värvita kui tuustjam teisend tema peast, olid krässus ja libedad ja vetruvalt tihedad; Tristao'il oli vaid tarvis oma nina neisse matta, kui Isabel kaksiratsi põlvitas ta näo peal, irvitades talle oma eenduvate rindade vahelt alla, et tal tõuseks kui kurrutatud vandlikihv seal, kus Isabeli käsi, sirutudes taha, selle mänglevalt leidis ja seda valusalt väänas. Isabel oli teda enne kohelnud teatud aukartusega, nüüd juhtis ta Tristao häbitusse jahti, sundides teda mõnikord end maadluses alistama, ning kogema – sellal kui Isabel agaralt väänles, needis ja talle näkku sülitas – vägistamise kriminaalset õndsust, iga purse tegemas haiget nagu läbistanuks kuul ta kusitit. Isabelis oli vaenulikkust, ent Tristao'il polnud midagi selle vastu, niikaua kuni ta võis ta selili heita ja teda nikkuda omaenda vabanenud vaenulikkusega. Seks on kähmlus, mida meie mõistlikud minad panevad pahaks.” (lk 236-237)

päevaleht

postimees

palamuse raamatukogu
loen ja kirjutan

Andre Trinity – Soovide Loss (Mardus 2/1999)

Muinasjutuline lugu meelelahutusasutusest nimega Soovide Loss, kus soovitu kipub põhimõtteliselt täide minema. Astuvad sealt välja äsjakohtunud mees ja naine, ja oh imet, kõik muud inimesed on korraga kadunud. Selgub, et mees endamisi soovis nii (pole just mõttesäravaim soov). Aga mis järgmiseks selgub – naine, kellega ta mõtles üksindust jagada, osutub võrdlemisi tühiseks neiuks. Mis teha? Võidujooks tagasi Soovide Lossi ning võitjaks osutub noorus ja pikemad jalad. Naine väljub uksest ja mees mõistab, et kõik on läbi. Muidugi, iseküsimus, et miks just nende kahe soovid täituda said (või on lossist pääs kuhugi vastavalt vormitud paralleelmaailmadesse?).

ulmekirjanduse baas

Dan Simmons "Hyperion" (2004)

“In the beginning was the Word. Then came the fucking word processor. Then came the thought processor. Then came the death of literature. And so it goes.” 

Tegu on 2004. aasta väljalaskega, kus koos esimene ja teine osa. Loen esimest korda seda inglise keeles, kuna eestikeelne tõlge on väga hea ning alles viimasel ajal mõtlesin seeria taas üle lugeda - seekord siis autori keeles.  Kuna tegu on viie euro eest ostetud kergelt kasutatud raamatuga, leidsin seest ka pühenduse eelmisele omanikule "John, for all your nice long times in our last week apart.... Love me. xxx" Minu jaoks on see hästi huvitav, kuna üks teise kesksetest tegelastest või tegelase varjust on luuletaja John Keats.
   Praeguseks ajaks võib teose kindlasti ulmekirjanduse klassika alla liigitada. Tulemas on isegi seeriapõhine sari/film ja mida populaarsemaks teos saab, seda enam hakatakse seda tõsiselt lahkama. Seetõttu on natuke kohmetu tunne seda arvustada, sest mida selle kohta juba öeldud pole? Peaks huvi pärast selle halbu arvustusi sirvima... Igatahes võin alustuseks öelda, et teos taastas kunagi mu usu ulmekirjandusesse, mis oli juba noores eas suhteliselt kadunud. Igasugune scifi tundus tobe ja lääge, iga teos sama nagu eelmine. Noh, siis polnud välismaa raamatud nii kättesaadavad ja lugesin meie riigis ilmunud tõlkeid läbi raamatukogude. Olles "Hyperioni" esimesed tosin lehekülge lugenud, sain aru et tegu on erilise raamatuga. Mõnus tunne, kui tead esimestest lehtedest alates, et sa hakkad teost nautima. 
   Raamatu üldiseks taustaks on saanud tulevik (28. sajand), kus inimkond on levinud sadadele planeetidele ja masinad on saavutanud singulaarsuse, ehk arenenud eneseteadvuseni ja seejärel loomulikult inimestest intelligentsemateks muutunud. Maa on hävinud läbi kogemata valla pääsenud musta augu ning nüüd elame niiöelda tähtedel. Põhiliselt laseb inimene heaoluühiskonnas nagu liugu, teaduslikud saavutused on taandunud meelelahutuse tasemele - oleme andnud end tehnoloogia kätesse, ehk siis meie eest teevad ja mõtlevad suuresti tehisteadvused. Inimesed naudivad progressi hüvesid ja on ikka keskkonnavaenulikud. 
   Tegevus ise jõuab lugejani siis, kui ühel Hyperioni nimelisel planeedil hakkavad avanema salapärased Ajahauad ning samas on lähenemas sõda inimkonna ja neist kunagi lahkulöönud hõimu vahel. Suur sõda tulemas. Ometi kutsutakse Ajahaudade juurde traditsioonilisele palverännakule seitse inimest, kellel igaühel oma lugu... Ja need lood võtavad suure osa raamatust. Koos rändama asudes jutustab igaüks neist  "oma loo". Iga lugu on tegelikult omaette lühiromaan, südantlõhestav ja paeluv. Kuna olen seda sarja mitu korda varem lugenud, jätsin preestri ja juudi lood vahele. Simmons on tuttav igasuguste žanridega ja nii on raamatus detektiivikat, madinat, intelligentset teoloogilist tralli kui ka horrorit. Ja igasuguse veristamise toob lavale muidugi... Veristaja. 
   Ma pole ikka veel midagi uut öelnud. Hmm. Mulle meeldib see teos, kuna see tegeleb muidugi inimkonna suurte probleemidega ja samas on seal üksikindiviidid oma muredega. Igaühel on eraldi saatus ja elu, mis põimuvad raamatus ühtseks liiniks ja kuidagi suudab Simmons selle huvitavana ja mittemonotoonsena hoida. Pluss on mulle eriliselt meele järele igasugused ajarännud ja sellega kaasnevad, aju väänavad paradoksid. Ja lõpuks reisitakse tulevikus ja mingis mõttes ka minevikus. Palverändur Silenuse lugu räägib sellest mis tähendab olla luuletaja, Looja ja inimene. On ka lugusid armastusest, no kõigest. Kusjuures paneb kaasa elama ja kaasa tundma. 
   Igasugused akadeemilised lahkamised jäägu tulevikku, las olevikku jääb vaid akadeemiline lahmimine! Kui keegi, kes pole kunagi ulmest huvitatud olnud küsiks minult mingit teost, mis ta meelt muudaks, siis annaks selle. Kui see ta külmaks jätab, siis on mul temast täitsa kahju kohe. 

Urmas Alas – Plahvatus (1997)

Alasi raamatu finaali üle juureldes võiks autorit kergelt süüdistada prohvetlikkuses – et tulevikust on saadetud Putin kaaslastega Venemaad / Nõukogude Liitu taaslooma, või on nad... veel mitte need? Seal taga on veel keegi või midagi? Kes teab... intriig on jätkuvalt õhus.

Hiljuti loetud eesti katastroofiromaanidest (Järve, Kivisiv) on käesolev raamat vast rahumeelsem ja ulmelisem, oleks Alas vähe haigema fantaasiaga, võiks ta päris hea camp autor olla. Igal juhul tuletab tekst rõõmsalt meelde, et kirjandus on fiktsioon ja vabadus, ei ole kohustuslik olla tõepärane, tähtis on loomerõõm ja katsetamine. (Muidugi, milline fiktsioon tegelikult paneb lugejat ütlema, et tähtis on loomerõõm jne?)

Lugu on siis umbes selline – augustis 1991 juhtub ühel ööl Tartus korraga midagi plahvatuslikku ning järgmine päev on linn nõukogude sõjaväe ja julgeoleku poolt karmikäeliselt karantiini pandud. Kui algul kahtlustab elanikkond, et juhtunud on õnnetus tuumalõhkepead vedanud lennukiga (niisiis toimunuks Tartu lähistel kuskil Liiva külas kergem tuumaplahvatus), siis hoopiski selgub, et okupatsioonivõimud kahtlustavad eesti natsionalistide korraldatud tuumaplahvatust – mille on siis ettevalmistanud kohalikud tuumafüüsikud... Ning kättemaksuks tuumaterrorismi ja natsionalismi eest tahetakse kogu elanikkond (üldse kõik eestlased?) kohaletoodud loomavagunites Siberisse küüditada ja võimu tahab haarata enivei sünge Päästekomitee. Käib üks kuum kartul sõjaväe, KGB ja füüsikute vahel, füüsikud püüavad tõestada oma süütust, ent lisaks toimub veel rida kummalisi või õigemini üleloomulikke juhtumisi, mis viitaks justkui millelegi muule – nagu oleks keegi suuteline väänama ruumi või aega. Ning nõukogude sõjavägi või luure tahab seda isikut kätte saada – et kas kasutada seda enneolematut knowhow'd maailma, Nõukogude Liidu või erahuvide hüvanguks. Ja tõepoolest, eksisteerib imetehnika, kuid see...

Kõiksugu hoogsat tegevust ja segadust on siin küllaga, ning niisama molutades ei jõua kuhugi. Hakka või uskuma, et Volga oli sõiduriist...

ulmekirjanduse baas  

Marko Mörö Matvei – Sarvesaia unistus ehk üks pagarlik seiklus (2012)

Eesti absurdikirjanduse nimistu on saanud järjekordse lisanduse, seekord siis... sellise kena kollase trükise. Absurditekstide lugemine nõuab enamat kui lihtsalt lugemine – õiget tuju ja sellest tulenevat kaasaelamist näiteks, ühesõnaga, avatud meelt. A no sellega on mul pidevalt probleeme.

Matvei raamat räägib loo sellest, kuidas supermarketi pagariletis toimub võimuvõitlus frankofiilist sarvesaia ja kurjategija-ässitaja moorapea vahel (või õigemini küll tegemist pagariletikiusamisega). Ühel või teisel poolel sekkuvad teisedki küpsetised, välja arvatud kameeleonlik vahvel – see võib olla nii magus kui soolane. Aga ega siis konflikt vaid jahutoodetega piirdu, sarvesai kutsub appi oma looja ehk kergete vaimsete häiretega keskealise kondiitri Ulvi, kes aga satub teel supermarketisse vaimses hämarolekus iharasse vahekorda inspektor Tordiga. Jne jne. Nojah, viimaks saab sarvesai oma unistuste Pariisi; tõsi küll, pinalis.

Lugemine eeldab ehk autori tundmist ja muidu lahedat meelt, muidu vast tekst lugeja teadvuses niiväga uusi horisonte ei ava. Korralikult teostatud klantsväljaanne.

Lois McMaster Bujold – Verevennad (2012)

Vahepealsete aastatega täiesti unustanud, kes on Quinn – igal juhul, korraga on tema puhul tegemist olulise naisega Miles elus. Kes küll keeldub mehega naitumast Barrayari krahvinna staatuse pärast, kuid see-eest valmis võimalusel armurõõme jagama (need ihaldavad silmad, mis naise sisimasse tungivad...). Aga Quinn pole ainus Milesile ootamatult tähtis inimene – nimelt saab kangelane endale väikevenna. Kes on aastaid tagasi Barrayari vaenlaste poolt Milesist kloonitud ja juba 17-aastane äge ja vahva põngerjas ehk siis välimuselt identne ning Milesi asendajaks koolitatud – et meest asendades pääseda Barrayari ülikute sekka ning sealseid võimustruktuure intriigidega segadusse paisata. Nagu selgub, pole vaheda ja rikutud mõistusega (kuid normaalsete luudega) kloon just ülemäära rõõmus eesootavatest tulevikuperspektiividest, arvatavalt ta lihtsalt lüüakse mättasse, ta on vaid vahend võimumängudes. Korraks lähevadki Miles ja kloonist Mark vahetusse, ent midagi väga hullu ei jõua juhtuda.

Igal juhul, Miles tunneb rõõmu, et tal on nüüd väikevend (mitte et ta ise just Karlssoni mõõdupuuni ulatuks) – kuid kahjuks ei saa teda Barrayarile isale ja emale tutvustamiseks viia, sest kloon pole sellest üleüldse huvitatud. Ühesõnaga, järjekordne patiseis Milesi elus – ühelt poolt jäi ta ellu ja vingerdas välja seekordsest intriigide umbsõlmest (tseetagandalased ja komarrlased), teiselt poolt ei saa ta armsamaga pikki plaane pidada ning väikevend on selline nagu ta on. Ahjaa, kogu tegevus toimub seekord planeedil Maa, mis pole just suurvõimuna tegija, ent kultuuriliselt suundaandev ikka. London, see igavene metropol.

“Pangas loovutas admiral Naismith, kes oli inimese kohta, keda pole olemas, üsnagi lihvitud ja viisaka välimusega, oma küsitavad õigused ühele sõjalaevale, mis talle ei kuulunud, finantsorganisatsioonile, kellel polnud seda laeva vaja ja kes seda ka ei tahtnud. Nagu leitnant Bone märkis, oli vähemalt raha päris. Selle asemel, et Dendarii laevastik oleks hakanud tükkhaaval lagunema sel pärastlõunal – ajal, mil leitnant Bone'i arvutuste järgi esimesed Dendarii palgatšekid pangas tagasi lükatakse, – tuleb üks ilmatusuur pauk millalgi määramata tulevikus. Hurraa.” (lk 110)

“Miles silmitses oma lummuse objekti. Ta mõistis väga hästi, miks kloonist võib saada inimese kinnismõte, ja ka vastupidi. Ta kergitas harjumuspärase nõksuga lõuga, nähtavasti alateadlikult tegi Mark sama. Miles oli kuulnud, et inimeste ja kloonide vahel võivad tekkida kummalised suhted. Aga samas, inimene, kes võtab kätte ja laseb endast klooni teha, on ilmselt juba niigi kiiksuga. Palju huvitavam oleks saada laps, eelistatavalt koos naisega, kes on sinust targem, kiirem ja ilusam: siis on vähemalt võimalus, et suguvõsas toimub mingi evolutsioon.” (lk 268)

ulmekirjanduse baas

Eno Raud – Triin ja päike (1971)

Päike on teadagi kõikvõimas taevakeha. Väga kuum ja suur jne. Triin seda veel ei tea, tema suhtleb päikesega otse (loodetavasti ta ei vaata päikesele otsa?). Saavad hommikul kokku ja Triin teatab talle, et läheb maasikale, päike lubab maasikad punaseks praadida. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Järgmiseks peseb Triin nukuriideid, päike lubab nad kuivatada. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ja siis otsustab tüdruk merre suplema minna, päike lubab sooja merevett. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ning selleks korraks päev läbi. Nojah, kui palju sel tegevustikul reaalsusega pistmist on, ei oskagi öelda. Mis on õpetlik iva – kõigest tuleb partneriga rääkida, olla avatud ja siiras, tänulik, et partner olemas on. Sõprus ja armastus, eksole.

Kõik siin maailmas (1980)

Kägu tõesti saab
kahe silbiga öelda
kõik siin maailmas
(lk 41)

Karikakrad kas
üksmeelselt ütlevad ei,
kui seda nõuad?
(lk 67)

looduse kaitse
rääkidagi ei kõlba
kõik ju nii teada
(lk 71)

Kumalast kuula!
Tal on selline hääl, et
leiad häid sõpru.
(lk 101)

kõigil on mõtted
kuhu me jõuame nii
üksikud väga
(lk 105)

Seemned oleme.
Põrmu tuleb meid heita,
et kutsuks päike.
(lk 119)

Jäätunud aknal
hüpleb tihaste varje
päike mu kallis
(lk 212)

Antony Beevor – Teine maailmasõda I (2012)

Järjekordne ülevaade Teise maailmasõja kulgemisest, teose esimene köide jääb pooleli Stalingradi lahingu, liitlaste Põhja-Aafrika saabumise ja ameeriklaste saartekampaania algusega. Ja mis sellest sõjast üldplaanis ikka uut avastada, ehk selles raamatus on huvitavamad peatükid need, kus juttu Prantsusmaa kokkuvarisemisest ning Aasias toimunust (eriti Jaapani ja Hiina jõhker ja segane sõjapidamine). Idarinne ongi vast pooleldi vaeslapse osas – tähtis see on, aga autori vunk läheb pigem mitte-kirillitsas avaldatu seostamisele.

Paistab, et raamat on kiirustades välja antud, on peatükke, kus aegajalt leidub mitmesuguseid apsakaid. Ja tõepoolest, mida uut on öelda või kirjutada ülevaatlikult Teise maailmasõja kohta?

“Üle terve Euroopa kokku kogutud rohkem kui 600 000 hobust – täpselt nagu Napoleoni Grande Armée's – moodustasid lõviosa Wehrmachti transpordivõimest sellel sõjakäigul. Toiduvarud, laskemoon ja isegi välishospidalid sõltusid hobuveost. Kui poleks olnud seda tohutut hulka autosid, mida Prantsuse armeel polnud õnnestunud enne relvarahu sõlmimist hävitada – see kutsus esile Stalini kibeda raevu – oleks Saksa armee mehhaniseerimine piirdunud peaasjalikult üksnes 4 tankigrupiga.” (lk 213-214)

Lew R. Berg – Viimane karje (Mardus 2/1999)

Õuduspõnevuslugu sellest, kuidas salajasel missioonil hullub allveelaeva meeskond. Nimelt tahab ameeriklaste mereväeluure ühelt Teise maailmasõja lõpus saladuslikult uppunud Jaapani allveelaevalt kätte saada seifi, mida see transportis Jaapani ja Saksamaa vahet. Luureametnikega varustatud allveelaev leiabki uppunud (ja kahjustamata) vraki ja läbi häda saab sealt seifi kätte. Ja seejärel puhkevad laeval seletamatud surmad ja hullumised, küll plahvatavad tuukrid rõhukambris või mürgitakse lõunatavaid mereväelasi või teostatakse kättemaksuks hullunuid omakohtuid. Kõiki tabab miski hullus, kaptengi notitakse maha. Harval selgusehetkel leiab üks ohvitser, et kõiges on süüdi jaapanlaste laeva seifist toodud salapärane helendav risttahukas ning laseb seepeale allveelaeva torpeedoga õhku. Pole Bergilt just säravaim proosa, aga käib kah.

ulmekirjanduse baas

Bill Bryson – Ei siin ega seal (2011)

Üldiselt väldin reisikirjade või elulugude lugemist (põnev teadmine, muidugi), aga eks Brysoni puhul võib erandi teha – no kui lubatakse veel ohtralt nalja. Mida vahel leidubki. Tegemist siis ülevaatega reisist 1990. a. Euroopas (koos võrdlusega nooruses tehtud sarnase ringreisiga 1973. aastal). Eks see natuke kummastav ole, et inimene läheb selle eesmärgiga reisima, et kogetust raamat kirjutada, aga noh, autoreid on erinevaid ja meelelahutustööstus pole naljaasi. Niisiis saab ülevaate, kuidas ameeriklane (kes küll elab Inglismaal) reisib eri maade vahel, küll rongide ja bussidega – Norra, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi, Itaalia, Šveits, Austria, Liechtenstein, endine Jugoslaavia, Bulgaaria ja Türgi. Jõuab mõnda sihtpunkti, otsib ööbimiskoha ja siis käib ringi, niisama või vaatamisväärsuste juures, ning jutustab eri maade ja linnade elanike ja bürokraatia eripäradest (ja no eks siis võrdluseks ole, kui palju on nüüd kahekümne aastaga muutunud), kõiksugu klišeed ja muu säändne. Et siis selline reisimine raamatu kirjutamise eesmärgil. Eks see loetav ole, aga muidugi mitte nii kaasatõmbav kui teised tõlked.

“Parim asi, mida võib Norra televisiooni kohta öelda, on see, et see tekitab sinus koomatunde ilma sellega kaasneva mure ja ebamugavuseta.” (lk 28)

“Minu arvates on ainuke sobiv koduloom lehm. Lehmad armastavad meid. Nad on ohutud, näevad meeldivad välja, nad ei vaja kakamiseks kasti, nad pügavad muru ja nad on nii usaldavad ja rumalad, et lausa võimatu on neisse mitte armuda. Minu kodust natuke eemal on tee ääres üks lehmakari. Võin seal müüri ääres seista ükskõik mis ajal, ööl või päeval, ning mõne aja pärast taaruvad nad minu juurde ja seisavad seal, olles liiga lollid, et teada, mida edasi teha, kuid olles lihtsalt rahul, et saavad minu seltsis olla. Nad seisavad seal minu arusaamise kohaselt kogu päeva, võib-olla, et maailma lõpuni. Nad kuulavad meie probleeme ja ei küsi selle eest kunagi midagi vastu. Nad on igavesti me sõbrad. Ja kui me neist tüdime, võime nad tappa ja ära süüa. Ideaalne.” (lk 69)

love the world
avaldatud mõtted
kiiksu lugemisarhiiv 
bukahoolik

Gene Wolfe – See on väga puhas (Aphra, 2005)

Mis juhtub siis, kui oled vaevaga kogunud portsu raha ja lähed bordelli, et seal võimalusel robotnaisega lõbutsemiseks kulutada? Kui veel viimasel hetkel natuke loodad, et äkki on bordellis hinnad tõusnud ja sa võid siis seeasemel raha kulutada uue pintsaku või Grassi romaani ostmiseks? Ja kui ikkagi lähed ja seksid nagu oskad ning seejärel tunnistad tehisnaisele, et see oli esimene kord, ee, sellise naisega olla? Ja seepeale selline naine ütleb, et ära enam kunagi siia tagasi tule, see mõjub sulle halvasti? Tegemist on remonditavat tehisnaist asendava pärisnaisega? Kui hull on selline petmine? Mida küll noormees tunneb?

ulmekirjanduse baas

Marcus Kaas – Mitte millegi prints (Täheaeg 11/2012)

Fantasy seebiooper? Asjad lihtsalt juhtuvad, vajalikud tegelased lihtsalt ilmuvad vajalikul hetkel tegevusse, osa saladusi lihtsalt laheneb ja osa jääb sobivalt selgusetuks. Tõepoolest, tekst võiks raamatuna olla, selline järjejutu ilmumine on nagu tüütu. Sisu on raske kokku võtta – arvatav peategelane Andreas on Lõunas vangis ning tema ihukaitsjaks määratakse kapten Randt, kelle tegemistest siis kogu tekst räägibki (kui palju Randtist eelmistes osades juttu oli, pole kahjuks aimugi, pole Täheaegu riiulist võtta). Randt lahendab palgamõrvasid ja vandenõusid, mis Andrease ja Lõuna võimukandjate ümber käivad. Ja nii edasi.

Mingis mõttes võiks Kaasi kirjutamist nimetada nihilistlikuks – kõik need tegevuste ja olukordade üleseletused, need mõjuvad peagi lugejale näkku irvitamisena või süüdimatusena. Kaasi lugude siunamine on muidugi rahvuslik kettaheide, aga noh, selline ilmutamisviis teeb okkaliseks.

“Ruumid, mida nad läbisid, olid tühjad. Valitses tardunud vaikus, mis lõi petlikult eksliku mulje, nagu oleksid need alati sellised olnud. Loomulikult ei saanud see tõele vastata, sest muidu poleks nad ju seal olnud.” (lk 226)

ulmekirjanduse baas

Ülle Lätte – Puskarimees (Täheaeg 11/2012)

See lugu on kahjuks nõrgavõitu, ja puänt langeb täiesti ära või õigemini tekitab pettumust. Et siis – ühes külalähedases metsas avastatakse korraga omapärane mees, kes ajab avalikult (kõrvalisel lagendikul) puskarit, ning heasoovijaile annab seda niisama, koju kaasagi. Aga need, kes on halva käitumisega, saavad puskarimaitselist vedelikku, mis hiljem muutub millekski ebameeldivaks. Jne. Küla meessugu on rõõmust hullumas, saab tasuta end täis juua. Ühel külamehel on noor naine, kellega mees hakkas kokku elama kui see mõni aeg tagasi salapäraselt ta majja ilmus. Juhtub see, et puskarimees ja noor naine kohtuvad – mees väidab naist tundvat, aga naine ei tea seda mitte. Igal juhul, nad seksivad ja naine hakkab puskarimeest (kes siis päevade kaupa metsalagendikul muudkui puskarit keedab) alatasa külastama, käib marjul või öösel läheb ulmadesse. Naise pooliku riistvaraga teinepool justkui aimab naise sarvetegemist, aga samas hea meel, et saab tasuta juua ja naisel kah rohkem raha tekkinud. Nojah, ega siis asi nii jää ja lõpuks selgub saladus, kes see veider puskariajaja tegelikult on ja mis sidemed tal täpsemalt selle maakohaga on. Ja see on kuidagi ootamatult lihtne lahendus. Muidugi, peale nii briljantset esmatutvust on enam kui raske millegi samaväärsega kohe jätkata. Ajaga tuleb atra seada.

ulmekirjanduse baas

Tea Roosvald – Pime aken (Täheaeg 11/2012)

Katleenil on mure, suur mure. Raavo on jäljetult kadunud. Kes on Raavo? Katleeni uus töökaaslane ja armsam. Kadunud kadunud kadunud. Naine uitab peale tööd vanalinna tänavatel, Raavo maja ümbruses, et mingitki vihjet leida. Ei midagi. Raavo on kui õhku haihtunud. Ükskord näeb ta aga paarikest koerakesega jalutamas. Ja siis kuuleb kiljatust. Katleen ruttab lähemale, nurga taga on koerake, kes vapustatult taganeb, taganeb. Aga paarike? On kadunud. Vaid riidetükk on järel. Pimedad aknad. Mis juhtus? Kuhu kadusid tühjal tänaval need inimesed? Miks koer üksi jäi? Katleen uurib seina ja avastab ühe kahtlase akna, mis justkui... Ei või olla.

ulmekirjanduse baas