Chris Bellamy – Absoluutne sõda (2012)

Selles suhtes natuke erinev sõjaajalugu, et seda saavad ka nõrganärvilised lugeda, kõiksugu jõhkrad sõjakuriteod jäävad pigem tagaplaanile ning rõhk on ennekõike idarinde üüratute mastaapidega sõjalistel operatsioonidel endil. Millest eelkõige on tähelepanu 1941-1942 sündmustel, mil Nõukogude riik võinuks kokku variseda (majanduslikult oli 1942.a. selline, et tegelikult pidanuks Nõukogude Liit uppi kukkuma – SKT langes mürinal) ning põhimõtteliselt hekseldati sel ajal natside vastu läbi kaks täiemõõdulist rahuaegse sõjaväe isikkoosseisu (alles 1942-1943 talvest moodustus armee, mis vedas sõja lõpuni). (Okei, siin on väike terminoloogiline segadus, aga ehk saab aru.) Autor räägib üldiselt venelastest kui nõukogude sõjaväe põhimassist, mis sõja edenedes vast üldse polnud nii.

Ühtlasi seatakse kahtluse alla nii mõnedki üldlevinud tõdemused – et näiteks sõja algul Stalin ei läinud paanikasse või peitu, vaid jätkas samasuguses hullumeelses tempos töötamist (no vahel tuleb suvilas hinge tõmmata, eksole); või Siberi diviiside tulek Moskva operatsioonile polnud midagi nii murdelise iseloomuga (neid lihtsalt polnud nii palju). Mõnedki huvitavad viidet sellele, millest tänapäeva ametlikud Venemaa sõjaajalood ei räägi – nt Leningradi kannibalism või naisväelaste osakaal sõdurimassist. Väheke segaseks jääb arutluskäik, et 1942 võisid nõukogudelased kasutada Krimmis natuke keemiarelvi (et natsidelegi näis see juhuslikuna, ei hakanud nad pilli lõhki ajama).

Et siis selline tore raamat. Paar korda Eestistki juttu, aga tõesti möödaminnes (hmh, seda saab muidugist registrist järele vaadata).

õhtuleht