Karen Russell - The Cloud Lake Unicorn (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Et siis põhimõtteliselt tegu ühe raseduse looga algusest õnneliku lõpuni, saatjaks vahel aeda ilmuv ükssarvik, mille puudutus peaks siis puhastama. Või nii loo peategelanna usub.

Peategelane on siis naine, kes seni teadis, et ta keha pole võimeline rasestuma, mille tagajärjeks siis üsna vabameelne suguelu. Aga ühel hetkel siis … oled ikkagi rase. Ja sa ei tahagi teada, milline mees võiks isaks olla, sest noh, arvatavalt on see reaalsuses mingi nõme sitapea. Teised samasugused vallalised naised aitavad teda raseduse edenedes; naistearst pole just vaimustuses, et kohe 40-aastaseks saav naine hakkab sünnitama.

Ja siis see ükssarvik, kes ta üürimaja aeda ilmub ja kes samuti paistab olevat tiine. Uskumatu värk, aga naine võtab seda kui … no midagigi positiivset. Rasedusnädalad vahetuvad ning loode areneb.

Ükssarvik pole muidugi Beagle’i laadis viimne ükssarvik, vaid selline maagilise maailma puude kaasaegse Ameerika eluoluga, kus muidu sellisel mütoloogilisel värgil nagu kohta pole. Kindlasti omamoodi elujaatav lugu.

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

 

Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.

Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).

INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”

võtsid spordisärgi seljast

kleidi vedasin üle pea

pandlast lahti võtsid vöö

mina rinnahoidjad lahti tegin

sina püksid jalast, sokid jalast

tõmbasid, ja mina

langetasin püksikud - või mustikud -

jah, parem öelda nende kohta nõnda -

ja nüüd me lebame siin voodis

nagu kaks viilu leiba

või nagu kilud karbis,

üksteise lähedal

mu põske käega silitad

su käsi liigub minu kaela mööda alla

sõrmed õlgadel siis peatuvad

“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”

ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga

sinu ema piilumas me tuppa

- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?

pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette

tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti

ja läheb tagasi kööki

sina pöörad ennast minu poole tagasi

käed naasevad sealsamas

õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea

puudutad mind pehmelt

nagu rannaliiv

kuid siis

ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku

- mõtle peaga, pisike -

ta õhkab valjult

pööran ennast tema poole,

näen ta ajamata tüükas nägu,

ütlen tal

- millal ma peaga poleks mõelnud?! -

siis pööran ennast sinu poole tagasi

mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd

kui sasin selle hõredamaid karvu

kuid voodi sinu selja taga

jälle kääksatab

sa pöörad selja mul

- Andrjuška, söö oma kompott ära -

sa suudled ema valjult, ütled tal:

- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -

tema aga turtsatab:

- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -

ja lahkub siis kuhugi

nii et sa

oled jälle minuga

ja sinu käsi minu kõhul

liigub vähehaaval

madalamale

on juba ligi, on nii õrn

on juba nii

ja siis

ma kuulen selja tagant oma vanaema,

too oigab häälekamaltki veel

- seda ma just arvasin, va liiderdaja -

teist nägu lausa läinud -

ja mina

võtan oma kõhult sinu käe

pööran pooleldi end vanaema poole

ja sellesama sinu käega

pearätti lillat silitan,

ja ütlen valjusti:

- ma olen süütu, memm,

ja süütuks nõnda jäängi -

siis pööran ennast jälle sinu poole

samal hetkel sinu selja taga

seisab kevadkuldses pleedis

memmeke, see on

sinu vanaema nüüd -

no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -

vastaksin, et “minu nimi”,

aga ma jään vait

su käed ma lükkan puusadelt

nii et jaheneb

nii et lausa lumi

sajab meie vahel maha,

justkui kaks tinasõdurit

me hommikuni külmas lebame

aovalgel tuleb koristaja

lükkab lume meie vahelt kokku

siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma

sa kaua-kaua piidled vastu

minu pruune nibusid

ja pärast ütlen:

tead, võtame end õige riidest lahti

ja ma võtangi

siis järgemööda seljast

oma isa

vanaema

ema

õe

ja sina nõndasamuti ka oma

ema

venna

vanaema

lapsepõlvesõbra

meelisklemist õpetanud

suhtenõustaja

siis olemegi lõpuks rüüta

inimesed,

need, kelle kohta öeldakse “paljad”

(lk 34-37)

err kultuur

mööda netti

värske rõhk

PH Lee - Frost's Boy (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Iseenesest igati muinasjutuliku ülesehituse ja ülesandega lugu, aga teksti lõpp on meeldivalt värskendav.

Loo jutustaja kuulub lugude rääkijate sellesse poolde, kes tohib ainult tõtt räämida (teine pool tohib siis ainult valet väljendada). Ja selline tõerääkija jagab siis lugu Külma pojast.

Ühel külmal maal metsa surema jäetud poisslaps on nii ilus, et metsloomad ei murra teda söögiks ning hinge vaakuva lapsukese võtab lõpuks julm Külm endale abiliseks, külmutades teda üha endasugusemaks. 

Külma poiss kasvab kasvab kaunitariks, ning ta üheks meelelahutuseks saab noorte neidude võlumine - kuid kui noored suudlevad, külmub neiu sealsamas surnuks. Külma poisi sellised teod ei jää saladuseks, ning edaspidi püüavad neiud teda üle kavaldada, aga kauni poisi võlud mõjuvad ikka mõistustvõtvalt.

Kuni Külma poiss näeb üht tavalist neidu, keda aga vanemad on selliselt kasvatanud, et enne pulmi ei tohi noormeestega lähemalt suhelda, ning neiu kutsub poisi koju, vanemate ette. Kõik teavad, mis juhtub peagi. Neiu ema mõtleb välja plaani, kuidas tütar külmasurmast päästa …

Ja nad elasid õnnelikult. Või … kuidas ikkagi?

Nagu öeldud, igati normaalse jutu muudab lahedaks just see tõerääkija viis jutt lõpuks lahendada, mis muudab ühe tavalise fantaasialoo korraga vähe tumefantaasiaks. Sest tõde saab … mitut moodi esitada.

Catherynne M. Valente - L'esprit De L'escalier (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugesin teksti algusest otsani läbi, et oleks ikkagi läbi loetud. Tekst on siis tõlgendus Orpheuse müüdist, kus siis mees on toonud surnute riigist oma naise tagasi. Ainult et naine on nüüd enamvähem … mitteelav (ehk siis eksisteerib, aga pole elav) surnu, kes/mis istub kodus ja painab oma olekuga mehe elu.

Tegevus toimub enamvähem tänapäevas, aga samas ka müstilisemas ajavormis, kus tegelased kreeka mütoloogiast tegutsevad tänapäeva oludes. Kui Apollo ja muud sellised on kuidagi ülekantavad tänapäeva reaaliatesse, siis kolmepealine Kerberos on ikka … midagi muud.

Ja no muidugi, miks Orpheus tõi naise tagasi, kui see ei tahtnud elavate maailma naasta.

Võrdlemisi tüütu tekst (vaata postituse alguslauset), alles loo teises pooles hakkas minu jaoks midagi kokku mängima ja hetkeks tekkis mõte ühe võrra kõrgem hinne panna, aga samas - see teksti esimene pool oli ikka jube tüütu, ning polnud mingit soovi korduslugemisega asja selgemaks saada.

Maarit Leijon - Musträstas (Musträstas, 2022)

 

Tume tõlgendus rüütel Sinihabeme prototüübi ainetel (metavärk!), ehk mees oli sedavõrd teisest maailmast, et teda ei saanud kuidagi surmata. Kuid samamoodi teistmoodi on ta ainus ellujäänud ohver, tüdruk hüüdnimega Musträstas, kes kohtuprotsessil paljastas selle maniaki kuritegusid (et tüdruk üldse seal lossis olla sai, siis seepärast, et teda esitleti poisina: aadlik nimelt kogus oma lossi poistekoori, kelle liikmeid siis seksuaalrünnaku käigus tappis).

Aga et aastakümned on möödunud ning kõigest hoolimata pole õnnestunud meest surmata, siis lastakse ta hoopiski vanglast vabaks, ning ta naaseb patukahetsejana oma valdustesse, kus teda valvavad rüütelmungad. Musträstas on … täiskasvanud naine, kes juhib rikast majapidamist, ja tema elamisse saabuvad kaks lindpriid, kes palgatud paruni tapmiseks ja vajavad selleks ainsat ellujäänud ohvrit. Naine lähebki nendega kaasa ning nende retk paruni maavaldusteni on vaat et sama värvikas kui seal paruni ja ta kaaskonnaga kohtumine. Sest noore Musträstaga lossis toimunu oli enamat kui lihtsalt rituaalne ja perversne mõrvamine.

Jällegi üks vägagi tähelepanuväärne naistegelane, kelle arusaam õiglusest ja kättemaksust vajab lugejalt esimesel hetkel vähe seedimist. Jälle üpris õõvastava atmosfääriga tekst, kus hiliskeskaegset Prantsusmaa olustikku on vürtsitatud õige tumeda fantaasiaga.

ulmekirjanduse baas

E. Lily Yu - Small Monsters (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu ühe lohelaadse olendi kasvamisest täisealiseks - maailmas, mis on täis kõiksugu ilmatuid saaki otsivaid kiskjaid ning kellele selline loheliha on vägagi meelepärane. Vägagi meelepärane on see niisamuti olendi sünnitajale, kes vahel jahisaagist ilma jäädes vähe järab lohe jäsemeid (mis küll kasvavad tagasi, aga valu on valu).

Et vältida toidulauaks olemist, põgeneb see olend ema koopast ja satub vihma käest räästa alla, ehk siis tema ärasööjaid või õigemini maiustajaid tuleb järgemööda ette, aga viimaks õnnestub tal leida ookeani ääres oma koht; kus ta tutvub olendiga, kel on õige kummalised eneseteostused. Aga lohelaadne saab viimaks võimaluse kosuda ja vastu hakata oma senistele jahtijatele.

Maailm on siis õige fantastiline, umbes nagu sauruste ajastu oma üleelusuuruste kiskjatega (kuigi korraks mainitakse inimese söömist). Tekst ongi omamoodi segu niisuguste olendite mõttemaailmast ja siis selle krabilaadse olendi … eneseteostusest lähtuvast mõttemaailmast. Polegi autorilt varem midagi sellist lugenud.

Ottessa Moshfegh - Lapvona (2022)

 

"Täiega metal," säutsus selle raamatu kohta särav tõlkestaar Max Lawton, noor ja andekas Sorokini inglise keelde vahendaja. Ja ma olen temaga 100% nõus.

Lapvona on fiktsionaalne keskaegne küla, kus valitseb tavaline keskaegne vaimupimedus. Selle keskel elab Marek, lambakarjuse poeg, keda isa alatasa peksab; muldvana ja pime Ina, kes emata jäänud Marekit (isa jutu järgi suri ema sünnitusel) väiksena imetas - ning teeb seda vahel praegugi; Mareki isa Jude, kes hoolib ainult oma lambukestest; ja mõisavalitseja Villiam, kes hoolib ainult sellest, et miski ta meelt lahutaks. Marek tapab poolkogemata Villiami poja ning Villiam nõuab Mareki traditsiooni järgides surnud Jacobi asemel endale.

Küla tabavad järjest katastroofid. Kevadel ründavad seda röövlid (kelle on kohale tellinud Villiam), kevadele järgneb aga ilmatukuum ja põuane suvi. Loodus sureb, inimesed vaaguvad hinge - välja arvatud mõisas, kus kõike on külluses, sest Villiam on juhtinud oma veehoidlasse küla jootnud jõe. Külas seda ei teata - preester Barnabas kuulutab rahvale, et põuas on süüdi Saatan ja keegi oska näha selle vale taga tegelikku tõde.

"Lapvona" ei ole samas ei ajalooline ega fantaasiaromaan (kuigi fantastilisi elemente jagub küllaga). Kõik eespool kirjeldatu moodustab pigem laboratooriumi, milles Moshfegh lahkab (läbinisti modernistlikus keeles) filigraanselt inimloomuse tumedamaid külgi. Kõik inimesed on omal moel väärdunud, kõigil on oma helgemad ja tumedamad pooled. Kõigil on oma moraal - ja oma jumal, kellele see toetub. Religioon ongi üks "Lapvona" läbivaid liine: Marek usub, et mida rohkem ta (isa käe läbi) kannatab, seda õigem on ta jumala silmis; Jude piitsutab iseennast; Villiami teenrid söövad ainult kapsast, sest kõik loomad kuuluvad issandale jne. Mõneti on usk seega ülendav, kuid vägagi sageli hoopiski tume jõud, nagu isa Barnabase puhul, kes (ise õieti piiblit tundmatagi) kasutab seda külaelanike oma võimuses hoidmiseks. Hinnanguid Moshfegh otseselt siiski ei jaga, vaid jätab lugejale vabaduse ise inimese ja usu vahekorda lahti mõtestada ja mõtiskleda, milline maailm siis ikkagi tegelikult on.

Ütleks, et Moshfeghi käekiri meenutab paljuski Shakespeare'i. Õieti viis mind sellele mõttele romaani hamletlik lõpplahendus, mille järel jäin mõtlema, et Moshfegh on ajaloolist materjali kasutanud täpselt samal moel (ja sama vabalt) kui Shakespeare ise. Ja ma usun, et see võrdlus pole sugugi liialdatud, sest "Lapvonassegi" on kätketud terve maailm.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2022

 Tänavused Alveri debüüdipreemia nominendid on järgmised:

Sanna Kartau, luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum)

Gert Kiiler, romaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)

Juta Kivimäe, romaan „Suur tuba“ (Varrak)

Riste Lehari, proosakogu „Kafe“ (Tuum)

Janika Läänemets, luulekogu „Vihma ja kurbuse maja“ (Kultuurileht)

Reijo Roos, „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik)

Joonas Veelmaa, „Alaska“ (Puänt)

Lugegem.

Olivie Blake - The Atlas Six (2020)

 

Raamatu algus on paljutõotav. Alexandria raamatukogu, nagu välja tuleb, mitte ei põlenud maha, vaid läks põranda alla, et nõnda kaitsta kogus hoitavaid salateadmisi. Näiteks võlukunstist. Edasi tulevad aga juba klišeed, sest raamatukogu hoiab ja haldab salaühing, millega iga 10 aasta järel kutsutakse liituma kuus maailma parimat ja unikaalseimat võlurit (raamatu kõnepruugis medeiaani). Kuus kutsutut peavad veetma aasta koos, mille järel viis neist saavad ühingu liikmeks. Nõnda kohtumegi kuue noore võluriga, kes peavad aasta aega elama koos reaalsusseebilikus Londoni häärberis ja tõestama, et just nemad on parimad. Algsituatsioon on seega praeguseks juba suht klassikaliselt žanriromaanilik. Meenuvad, ma ei teagi, "Näljamängud", Grossmani "Võlurid" jms. Süžee on žanrikirjandusele omaselt skemaatiline, tegelaste isiksused puhtalt funktsionaalsed: neil on iseloomuomadused vaid selleks, et punktis x saaks juhtuda y. Selles pole iseenesest midagi halba - puhas žanrikirjanduski võib olla väga võluv. Mind aga ei suutnud Atlase noored kuidagi ära võluda.

Miks küll? Tahaks öelda, et romaanis puudus minu jaoks vajalik pinge. Süžeeline pinge sumbub mõningasse absurdi, kuna peategelaste aasta Londonis sisuliselt algab sellega, et nad tapavad maha majatäie spioone ja salamõrtsukaid, mis on neile justkui hane selga vesi, kuid piinavad siis sisuliselt aasta otsa ennast küsimusega, kas ühe inimese tapmine võib olla õigustatud. Ja ainukegi stseen, kus karakterite vahelist pinget oleks saanud parajal määral tekkida - kaks telepaati peavad lahingut ning üks sunnib teise rõdult alla hüppama, mille järel selgub, et kogu võitlus leidis tegelikult aset kolmanda tegelase peas ja näiline võitja on tegelikult jõukatsumise kaotanud - jääb kokkuvõttes tuimaks, sest kahest vastakuti sattunud tegelasest pole kumbki eriti sümpaatne ega isegi huvitav. Mille tagajärjel mind lihtsalt ei huvitanud, kumb neist võidab.

Ehk see oligi raamatu üldine viga: Blake on püüdnud kirjutada raamatut, kus ükski tegelane pole sümpaatne, millel on selgelt ka oma point, sest tippvõlurite salaühing ei saa ju koosneda eriti sümpaatsetest tegelastest. Mõelge näiteks kasvõi, milline on elu Pratchetti Nähtamatu Ülikooli hierarhia tipus. Või siis "Troonide mängus", kus sa kas võidad või sured. Vahemärkusena olgu öeldud, et GRRMi saaga on mul kolmel korral esimese raamatu keskel pooleli jäänud. Ja võib-olla on ka just GRRM olnud ka Blake'i suurimaks eeskujuks, nii et kui sulle "Troonide mäng" meeldib, siis ei pruugi minu siinset arvustust liialt südamesse võtta. Aga läheme siiski tagasi "Atlase" juurde. Keegi Blake'i raamatu võluritest pole minu jaoks piisavalt groteskne (oletan, et see võiks siin olla õige sõna), et taolist antikangelase rolli välja kanda. Kõik on pigem sellised, et "ta võiks olla väga tore, kui ta nii nõme ei oleks". Sedasama võib kokkuvõtteks öelda ka raamatu enese kohta: võiks olla väga tore, kui ta ei oleks nii nõme.

Martha Wells - Kõik süsteemid punases (2022)

 

See kuulus sissejuhatus viimaste aastate ühele armastatuimale ulmesarjale:

“Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud.” (lk 3)

Tegelikult olen varem seda raamatut lugenud ingliskeelsena ja ega esmamuljele midagi targemat lisada oska. Lihtsalt et eesti keeles on ikka hulga mõnusam lugeda ja käesolev tõlge näib minu jaoks igati normaalne. Ja kuuldatavasti on toimetamisjärgus Mõrtsukboti teine osa. Seega, pidu kaasaegse eestikeelse teadusliku fantastika põllul.

Wellsi eestinduse ilmumine on kahtlemata vägagi üllatav (lisaks veel see, et tõlkelühiromaane just palju eraldiseisvate raamatutena ei ilmu); esimesel hetkel ei meenunudki muud kui Ann Leckie triloogia, mis oleks sedavõrd nö laineharjal ja auhinnatud ulmekirjandus, mis nii kiirelt oleks eesti keelde lahendatud (nojah, see lühiromaan ilmus küll tegelikult viis aastat tagasi, aga sarjast räägitakse senini). Aga tegelikult on muidugi veel VanderMeer ja Jemisin (see vist küll on jäänud pooleli?), ehk ka Novik (need kõik ilmunud Varrakult). Eks kaudsemalt ka Cixin Liu ja George R.R. Martin (no nende ingliskeelsete esmailmumistega küll teatud ajanihe). (Mingist YA kirjandusest ei jaga ma midagi.)

Jutt on siis ulmest, mis on trendikas just nüüd ja laiema meedia ja lugejaskonna hulgas. Tähelepanuväärne on muidugi see, et ükski neist trendiulme tõlgetest pole Eestis just suuremat müügimenu nautinud, seega ei julge ka Fantaasia kirjastusele suuremat kassahitti ennustada. Kuid vähemalt on see ilmunud jõudsalt enne jõule ning see on korraliku välimusega, kena lisandus pühadesäras kuuse all. Või nii.

“Kõik seisid ja vaikisid. Ma sain nende näoilmetest aru, et nad kõik mõtlevad pingsalt. Kesksüsteem, mis juhib nende baasi, millest nad sõltuvad, et saada toitu, varjupaika, filtreeritud õhku ja vett, üritab neid tappa. Ja nende poolel on vaid Mõrtsukbot, kes lihtsalt tahab, et kõik jääksid vait ja jätaksid ta rahule, et ta saaks terve päeva meelelahutusvoogu vaadata.” (lk 71)

ulmekirjanduse baas

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.

Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

Maarit Leijon - Viimane sangar (Musträstas, 2022)

 

Soome noir välisministeeriumi eritöötajast, kes peab päästma Peterburist välisministri tütre, keda peetakse vene eriteenistuse kaastöötaja tapjaks. Ühesõnaga, vene eriteenistustel on pidu, sest rahvuskonservatiivist minister on neil enam kui munepidi peos - mitte et sel tolvanil olnuks mingitki võimalust või soovi venelastega mitte koostööd teha (milline üllatus, eksole).

Soomlasest eritöötaja on aga vene oludega hästi tuttav (olles seal nooruses õppinud) ning tal on kummaline telepaatiline võime panna inimene avameelselt röökima. Ja juhtunu asjalood, mis selguvad … no mõrvajuhtum saab lahenduse ning eritöötaja saladus niisamuti.

Igal juhul, õige tume tekst täis Venemaa reaaliat, millest on lihtsalt vastik lugeda. Aga jah, lugu võiks pigem pidada thrilleriks, kõik need võimumängud ja sekeldused ja salajased tegutsemised (ka Soome välisministeerium elab oma elu). Mitte et tõde lõplikult võidutseks, see oleks autori poolt liialt lahja lahendus.

ulmekirjanduse baas

Fran Wilde - Unseelie Brothers, Ltd (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Seda võiks vast nimetada kaasaegseks moemuinasjutuks, ehk lugu sellest, kuidas eksisteerib üks moeateljee, mis ilmub välja just enne kõrgseltskonna  balli ning mille pakutavad riided on nii maagilised (ja üüratult kallid), et võivad pakkuda selle kandjale võimalust elumuutvaks õnneks. Või siis … kogemuse, mille oleks parem unustada. Aga selle pop up ateljee leidmine on juba paras ülesanne, mis vaid vähestel õnnestub.

Sera on ema kaotatanud moetudeng. Tema ema ja tädi on kunagi õnnestunud kanda selle ateljee toodangut - tol ballil leidis tädi endale rikkurist mehe, Sera ema aga … seal teenindanud ettekandja. Tädi tahab nüüd oma tütrele õnne pakkuda (hoolimata sellest, et ballikleit on tellitud Seralt). Kui telefonidesse ilmub teade salapärase ateljee taasilmumisest, saadab tädi sõbrannadest neiud seda otsima ning Sera kergeks pahameeleks leiavadki selle moepõrgu.

Kus siis täditütar saab viimaks oma kleidi ning Sera … talle pakutakse seal tööd. Ja viimaks võimaluse oma ema uuesti leida (sest nendel kleitidel on hind). Saladused, saladused.

Nagu öeldud, kaasaegne moemuinasjutt, mille lugemine ei avarda just minusuguse maailma. Aga noh, teatud stiilsust selles on, niisamuti peategelase eneseleidmise tee kui selline, ja eks kogemus ole kogemus.

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.

Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.

Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.

Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).

ulmekirjanduse baas

Karen Joy Fowler - The Piper (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu külas kasvavast noorukist, kelle maailm avardub üha uute kogemustega - ja kes niisamuti avastab, et see avardumine võib teiste inimeste puhul toimuda hoopis teistmoodi kui tema on kogenud: ehk siis inimesed kujutavad ette asju, mida ei saanud toimuda ja liidavad selle siis üleüldisesse narratiivi (kus võib siis üldse toetava rolli asemel võtta juhtpositsiooni). (Muidugi, ja kes ütleb, et just noormehe kogetu on see kõige adekvaatsem hinnang?)

Aga siis puhkeb sõda ja kuskil kaugel maal peavad tema kuninga väed võitlema naabritega, kes ei pea neid kaugeid maid kuninga omaks. Ja nagu hiljem külasse sattunud värbaja jutust ilmneb, tulevad need naabrid ka nende maid ja varasid ja elusid ära võtma, ja et seda vältida, tuleb sõita üle mere ning minna naabrite külade kallale, et need ei tahaks noormehe (ja kuninga) kodumaale tungida. Noormees ja teised külamehed ühinevad värbaja ja ta värvatud salgaga, mis liigub läbi järgmiste külade mere poole.

Muinasjutulikult algav lugu liigub edasi massihüsteeria käsitlemise suunas, et siis lõpus jõuda … veidi ootamatu finaalini, mis jätab ehk veidi tühja tunde. Aga see ehk oligi autori eesmärgiks, tulla sellest välja … kuidagi teistmoodi.

Hella S. Haasse - Uruq (2022)

 

Lühiromaan Hollandi koloniaalvalduses Indoneesia elust kahe maailmasõja vahel, seda nähtuna läbi seal sündinud hollandlasest poisi silmade, kes elab isa juhitavas teeistanduses ja kelle ainsaks sõbraks on temavanune kohalik poiss. Lugu ongi omamoodi sõprusest, kus hollandi päritolu poisi silme läbi näeb siis kohalikku elu - autor pole andnud talle kõiketeadjat pilku või tagantjärgi tarkust, vaid just selline lapse või hiljem nooruki mikroajalugu, tema vaatepunkt oma perele ja kohalikele, tema aastatepikkune sõprus Uruqiga, nende koht kohalike, segavereliste ja kolonistide ühiskondlikus suhtes.

Loogiline, et selline sõprus on pinnuks silmas kõigile, aga enam sai seda muidugi tunda kohalik, kelle kohaleidmine on hulga keerulisem kui kolonistist järglase oma - ning eks sellest lähtuvalt on ka nende noorukiks sirgumise järel hoopis erinevad suunad ja paratamatu võõrandumine (muidugi, kui paljudel üldse kestab sõprus lapsepõlvest nii kaugele?).

Ei saa öelda, et oleks kolonialistliku tekstiga - see lihtsalt kirjeldab, hinnanguid andmata, kahe poisi sirgumist sellistes oludes; tõesti omamoodi mikroajalugu, seda siis kolonistist poisi silme läbi. Omaette nähtus on keskealine naine Lida, kes Uruqi oma hoole alla võtab ja püüab teda suunata arstiks õppima, aga siin juba segab vahele Teine maailmasõda ja selle järellainetus.

Lidale vastukaaluks on peategelase suhe oma vanematega - või õigemini selle äärmine formaalsus; midagi nii … sisutühja polegi nagu ammu kohanud. Algul kaob ema, seejärel isa, peategelasel pole nendega muud sidet kui puhtalt formaalne järglasesuhe - mitte et ta enamast üldse puudustki tunneks. Näis, kas sellestki võiks midagi sümboolset välja lugeda.

Maarit Leijon - Südametu (Musträstas)

 

Seekord ma ei suuda loost olulisi detaile reetmata kirjutada. 
Või no suudaks, aga midagi enam-vähem on Loteriis juba kirjas ning topeltada pole väga mõtet. 
Nii et kes pole lugenud ja tahaks etteteadmisteta lugeda, jätku siinkohal pooleli.

Ainult uudishimulikud on jäänud?
Väga hea.

Sest minu meelest seda juttu ei ole üldse võimalik analüüsida, tema sisust rääkimata. 

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuga vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."

Maarit Leijon - Öö (Musträstas, 2022)

 

Selline vastakaid tundeid tekitav tekst - jällegi põnev peategelane (nagu “Südametu” puhul, ehk siis üpris eriskummaline ja isepäine naine tavaühiskonna äärealalt), aga samas see surmakogemuse temaatika on midagi sellist, millest … ei taha niiväga lugeda.

Ehk siis neli nooremat traagilise elukogemusega inimest otsustavad otsustavad koos sooritada enesetapu, selleks siis garaažis vingugaasi sisse hingates. Nad ärkavad imelikul saarel, kus neid võtavad vastu kummalised meesolendid, kelle jutu järgi on siis tegu vahepeatusega enne tõelist surma; ning nad teevad neile surmaminejatele seda, mida need tõeliselt soovivad.

Et enesetapjad pole just kõige helgema mõttelaadiga, siis … nende olendite järgi võivad nende sisimad soovid väga katkised olla. Loo peategelane on enesega rulli jooksnud matemaatikageenius, kes seal saarel näeb kõiksugu võrrandeid ja võimalusi nende lahendamiseks, ainult et ümberringi toimuv on niivõrd häiriv, kuivõrd need meesolendid lihtsalt vägivallatsevad nende enesetapjatega. Tuleb teha valikuid.

Ehk siis vägagi tume tekst, aga matemaatikamaitseline. No ikka päris häiriv värk. Aga jah, see katkine peategelane on ikka väga huvitav karakter.

ulmekirjanduse baas

Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda.