Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Hunter's Run (2008)

Lugu siis tulevikust, kus inimkond on levinud teistele planeetidele ja kokku sattunud teiste tsivilisatsioonidega, tehes nendega koostööd – või siis kasutatakse inimkonda ära planeetide koloniseerimiseks. Nii on olemas Sao Paulo nimeline koloonia, mida asustavad peamiselt ladinaameeriklastest kolonistid. Ja seal elutseb meie loo kangelane Ramon, kes tegutseb geoloogiliste aarete otsijana Sao Paulo tundmatutelt, kaardistamata aladelt. Ramon ühiskonda eriti ei sobi, eelistades probleemide lahendamist vägivalla ja alkoholi abil (sest ühiskond on ta selliseks kasvatanud), ja omas elemendis ongi ta pigem üksinda, rännates metsikus ja ohtlikus looduses. Ent ühel hetkel (õigemini küll loo algul) satub Ramon baaritüli käigus surnuks pussitama ühe tähtsa diplomaadi ja ta peab paremaks võimude kättemaksu kartuses koloonia pealinnast võimalikult kaugele kaduda. Ja sel pealesunnitud uurimisretkel satub Ramon esmapilgul tavalise tundmatu ja arvatavalt maagirohke mäe juurde, ent mis varjab endas senitundmatute tulnukate mäesuurust punkrit. Peale põgenemiskatset tulnukate eest avastab Ramon end hulpimas pimedas tühjuses, kaasas vaid mõned hägusad mälukatked olnust. Mõne aja pärast viiakse ta tulnukate ette, kes sunnivad teda koostöös tulnukaga otsima üht inimesest põgenikku – kes võiks kolooniale paljastada nende tulnukate olemasolu. Ent see oleks vägagi ebasoovitav, sest neil tulnukatel on tõsine kana kitkuda ühe võõrtsivilisatsiooniga, kellega inimkond agaralt koostööd teeb.

Nii asuvad tulnukas ja inimene jahiretkele, olles teineteisega ühendatud, ee, orgaanilise vooliku abil, millega tulnukas tõrgest meest oma kontrolli all hoiab. Ramon on tulivihane, et ta on niimoodi orjastatud ja püüab otsimisretke igati venitada, et põgenik pääseks tagasi inimeste juurde ja tooks abi. Ent aegamisi tekib häiriv küsimus – kes õieti põgeneb ja milline suhe Ramonil temaga on. Ja mis suhted on erinevatel tulnukatel ja millised plaanid neil inimestega on. See ja palju muudki jäägu siin saladuseks.

Normaalne seikluslugu, mis näitab kenasti avalehtedel kohatud peategelase mõrkjat arengut vähe inimlikumaks tegelinskiks. Et autoritel oli sooviks luua ladinaameeriklasest sangar, siis lendleb tekstis hulgaliselt kõiksugu hispaaniakeelseid vandesõnu. Kuigi Ramon pole mingi kukupai (mitmed küsitavad veretööd), tekib siiski kaasaelamine, et ta kõigist neist jamadest välja tuleks, mida ta ise või ühiskond talle tekitab. Ja et see õige kättemaks õnnestuks.

“It was like one of those meaningless Zen stories Palenki liked to tell when he was drunk. He was trapped at the edge of a waterfall, on a raft that might come loose from its stone at any second, waiting for a man who was also in some sense himself to return from the wilderness with some scrounged tool that would save him – a man who would probably try to kill him if he knew the whole situation. And if he did make it out of here, it was a race to get to a city where his future was totally uncertain, where the law might, after all, still be after him, while meanwhile genocidal aliens floated overhead. And what was he thinking about?
How good the sun felt.” (lk 271)

ulmekirjanduse baas

Juan José Millás – Asjad kutsuvad meid (2013)

Tänapäevane argine Harms, on kerged hullusehood ja rahustid ja paranormaalsed surnud ja üksindus ja unenäod ja kinnismõtted. Pole küll harmslikku rajusust, kuid selline lugeja ümber näpu keeramine, hämmastamine ja kiivakiskumine. Argielu, mis on nihu ja ei ole ka. Või siiski on. Aga kus.

“Ühel päeval ostis ema kauplusest terve kana, koos kõige kere juurde kuuluvaga, kuid kana oli täiesti surnud.” (“Saladus”, lk 15)

“Mees hakkas sellest päevast alates surnut mängima ja üllataval kombel paranesid nende suhted lausa kirjeldamatult. Mees ei teeselnud enam teisipäeviti, et läheb Barcelonasse, ja nad veetsid päeva koos voodis, nagu oleksid salaarmukesed. Nad avastasid mõlemad korraga nekrofiilia ja paar kuud tagasi said nad rõõmu tunda postuumsest lapsest. Lõpuks ometi sai neist tavaline õnnelik perekond, keda kohtad iga päev ja kellega igal õhtul hüvasti jätad. Jumala teed on ettearvamatud.” (“Jumala teed”, lk 115)

“Valgusfoori taga peatunud, võttis taksojuht kindalaekast raamatu ja luges sellest mõne rea, kuni jalakäijad üle tee läksid. Tegemist oli Kanti “Puhta mõistuse kriitikaga”. Kui ta raamatu jälle oma kohale tagasi pani, et paigalt võtta, vaatas ta mind üleolevalt. Ta püüdis mulle selgeks teha, kui alandav on ühele Kanti lugevale taksojuhile vedada idiooti, kes nüristas oma mõistust, kuulates erinevates keeltes saateid tulnukatest.” (“Küll ma teile veel näitan!”, lk 117)

sehkendamine
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Frederick S. Oliver "A Dweller on Two Planets" (2011)

Kirjutatud 1886. aastal, sai autor teksti kätte kelleltki teiselt. Tema väitel hakkas ta saama käske kirjutada üles pähe tulnud tekst, mis tuli kelleltki teiselt. Oliverist sai channeler, kes pani kirja mitmeid elusid elanud Phylose mõtisklused ja õpetused. Käsikiri avaldati alles peale Oliveri surma. Phylos räägib oma elust Atlantises, selle valitsuse toimimisest ja tehnoloogiast. Seejärel kirjeldab ta mis juhtub peale surma ja kuidas toimib reinkarnatsioon. Mees sünnib ümber kodusõja-aegsesse Ameerikasse ja saavutab seal vaimse täiuse. Loo ivaks on hinge püüd lugejaid aidata ja valgustada.
   Stiil on nii vanamoodne ja kummalises kõneviisis, aga no kuidas siis muidu. Raske oli vahepeal sujuvalt lugeda, muudkui koperdasin igasuguste "yea, it is verily so, that this come into being that therefore..." jne. Ma ise lugesin seda alguses seetõttu, et kuskil mainiti kuidas tol ajal kirjutatud raamat ennustab ette mitmeid tehnoloogilisi arengusuundasid ja räägib DNAst enne selle avastamist, erinevatest elektrileiutistest ja muust. Raamat on teosoofiahõnguline ja räägib samas millestki enamast. Siin on kirjas valgustatud inimesele mõeldud "verstapost", mis julgustab inimest tõeliselt õppima ja tõusma ühiskonnast välja, et liituda valgustatud Vennaskonnaga, kes on väljunud põhjus-tagajärg karma tsüklist ning kes juhivad inimkonna lambalikke masse progressi poole.
   Siin on palju huvitavaid mõtteid, kuid sellest raamatust oleks vaja mingit kokkuvõtet või moodsama sõnastusega lühiversiooni. Huvitav oli reinkarnatsiooni kirjeldus, mille põhimõtteks oli "mida külvad, seda lõikad". Ehk kõik selles elus õpitu kandub edasi järgmisesse ja kuidas iga inimene elab oma maailmas üksinda ja kuidas teised lähedased on ta enda kujutis ning mitte objektiivne reaalsus. Et religioon on mõttetu ja igaüks peab enda seest tõde otsima ja kasvama ning tegema heategusid jne. Asjal on selline teosoofia/new age mekk küljes aga samas on see parajalt huvitav ja mõtlemapanev. Muidugi võib see olla Oliveri fantaasiavili, aga samas tundub see ikkagi millestki inspireeritud olema. Kas teda juhtis teine hing või on see tema enda ettekujutis (seega eelmises elus nähtu), pole oluline. Peaasi, et teosel on mingi substants ja paneb lugeja tõsiselt mõtlema.
   A jah, siuke old timey stiil juures, nii et raske läbi närida. Põhimõtteliselt annab see hing läbi Oliveri edasi oma elu memuaare ja seal õpitut. Räägib, miks peab okultism olema varjatud ja miks spets võimed ei tohi rahva sekka tulla. Palju häid kohti, aga iga sellise lehekülje kohta on seitse heietavat. Nagu vanuri meenutused Atlantise mägede ilust või selle ehitiste grandioossusest. Good stuff muidu.

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Kõikvõimalike sõnad ookeani võib jagada mitut moodi kaheks.

Olemasolevad sõnad ja mitteolemasolevad sõnad on vaid üks võimalikest.

Suur hulk muid kaheks jaotamisi langevad selle jaotusega suures osas kokku.

Näiteks tähendusega ja tähenduseta sõnad.

„Spunk“ tähendab tähenduseta sõna.

Tahaks täna vaadata mitteolemasolevaid tähendusega sõnu, mille tähendus on ajas muutunud.

Ühe sõna olemasolu sõltub sellest, kas teda keegi kasutab. Kui ei kasutata, siis ei ole olemas.

Kivirähklemine.

No mis kivi see siis rähkleb, kivi on rahulik, istub või lamab ja kõigi eelduste kohaselt tunneb sellest mõnu kah veel – sõna-sõnaliselt ja kultuurikontekstita mõeldes.

Enne kui kivirähkelemine mõtte omandas (see oli millalgi 90-nendate alguses) oli sama mõte ühe teise sõna oma, eelvestimine. See tähendas (üli)andekate vendade tegevusalade erinevat valikut, nii et vennad ei osutuks omavahel konkureerivateks.

Jüri ja Jaan Ehlvest.

Vitali ja Vladimir Klitško.

Siis, kivirähklemise algusaegadel, tegelesid mõlemad vennad inimese ühiskonnas olemise seletamisega. Juhan nii üldisemalt, teaduse seisukohalt asju vaadates, Andrus – vist ei saa öelda „konkreetsemalt“ – aga kunstilise tunnetusega.

„Kas sa lugesid, mis Kivirähk ütles?“

„Ei, mis ta siis ütles?“

„..., ..., ...“

„Oot,oot! Kumb Kivirähk?“

Vend Juhan jutustas eestlastele inimeste arvamuse teadasaamise võimalustest ja sellest, mis on demokraatia.

Vend Andrus oli iseseisvalt, teaduse karkudeta, tunnetanud inimeste arvamust, näinud seal müüte ja pani neid naeruks.

Vend Juhanil oli selge arusaam, et demokraatia olemasolu märk on valimiste korraldus ja nendel osalemine.

Vend Andrus oli kui püha Jüri müüte tappes.

Mõlemad olid ühtviisi kõvad ja armastatud.

Andrus valis müütide (lohede) tapmiseks sobivad relvad – teised, uued müüdid. Nii sündisid Ivan Orav ja Rehepapp.

Kõrvalpõige lohetapjate keerulisse ja konkurentsitihedasse maailma.

Nõukogude aeg oli selline keeruline ja raske aeg, kus lohe maksis lohevõitlejatele palka, need võitlesid ja rahvas imetles neid – neid julgeid, neid osavaid. Siis suri lohe vanadusse ja korraga ei olnud kedagi, kes lohevõitluse eest palka maksaks. Ilmusid uued müütlilised tegelased – uued lohed – ja paljud endised julged lohevõitlejad eesotsas Priit Aimlaga asusid nende teenistusse. Lisaks võitluse vaenlasele muutus ka võitluse vorm – nüüd tuli nupule vajutada vastavalt eesreas tõusva pastaka värvile, oi kuidas vaenlaslohe siis kiunus.

Loomulikult oli veteranidele selge, milline peab olema stiilipuhas lohevõitlus ja uue leivaisa teenistuses olevad veteran-lohevõitlejad mõistsid hukka noorema lohevõitlejate põlvkonna – ei ole neil ikka õiget stiili, Eesti huumor olla surnud, meie põlvkonnaga võrdseid ei ole enam...

90- nendatest said nullindad.

Kivirähklemise tähendus muutus.

Vend Juhan uuris ikka avalikku arvamust ja jutlustas korra kuus või kvartalis tõelist demokraatiat – see olla selline, kus kõik kodanikud on poliitiliselt aktiivsed, neil on kindlad seisukohad ja nad tahavad osaleda valimistel. Demokraatia (isamaa?) olla hädaohus kui osalus valimistel langeb alla mingi protsendi. Need, kes ei osale, olla pettunud ja õnnetud.

Kõrvalpõige poliitilisse süsteemi.

Selle - poliitilise süsteemi niisiis – alus on Ebaõiglus. Igal partei määratleb oma valijaskonda ohvritena. Ohvritena, keda kaitseb just see partei. Hea ohver ühe partei jaoks on hästi suur grupp – venelased, eestlased, lapsed, pensionärid, töötajad, töötud, naised, homod, värvilised... Lisaks olemasolevatele ohvritele on olemas ka loodetavad ohvrid, ehk grupid, kes võivad osutuda ohvriteks juhul kui teiste, seniste ohvrite eestkostjad võimule pääsevad. Ja nii on iga partei strateegline ülesanne veenda võimalikult paljusid inimesi, et nad on praegused või tulevased ohvrid.

Nii et vend Juhan väidab olevat valimistel mitteosaleja pettunud ja õnnetu sellepärast, et mitteosaleja ei ole leidnud ühtegi parteid, kes teda tema õnnetuses kaitseks.

Vend Andrus elas hästi – korra nädalas rääkis raadios ja kirjutas ajalehes, aeg-ajalt kirjutas raamatuidki.

Kõik armastasid Andrust ja küsimust, kumb Kivirähk, ei saanudki tekkida. Kui Kivirähk oli midagi sellist öelnud, mida sõbraga turul kohtudes meenutada, siis oli see kindlasti vend Andrus.

Kivirähklemine hakkas tähendama üliaktiivsust ja sellega seoses ka hästi hakkamasaamist.

Lohetapmine (müütide purustamine) oli endiselt Andruse kirg ja armastus – eks sellepärast teda nii väga armatatigi. Aga mees oli vanemaks saanud ja oskas relvi valida. Järgmine suur lohetapp (Mees, kes teadis ussisõnu) oli selline, kus vanade müütide lõhkumiseks ei ehitatud enam ühte uut ja suurt – palju pisikesi paradoksluses siplevaid tegid asja ära. Töö tehtud – ei ole neid rahvale/Andrusele enam vaja.

Tundub, et Andrusele ei meeldi lohed kui sellised – vanade hävitamiseks ei taha ta uusi luua.

Teraval pilgul vaatas Andrus ringi.

Kas on kusagil mõni üldtunnustud müüt?

Kas on kusagil mõni tapmist ootav lohe?

Ja ta nägi, et kogu meedia on täis õnnetuid ja ohverid.

Ja ta nägi, et igal aastal antakse inimarengu nime all välja rahvaõnnetuse kogumikke. Toimus hädaorgsuse prohvetite katkematu võistlus.

Ja ta nägi, et päris inimesed ei olegi nii õnnetud. Pigem vastupidi.

Ja ei ole teada, kas tema nägi ka seda, et tema oma vend on üks müüdi loojatest.

Ja ei ole teada, kas tema ka nägi, et tema oma vend just selle sama lohe elusolekust ja elushoidmisest elatubki. Et justkui teenistuses või sedamoodi.

Ja kirjutas siis Andrus raamatu.

Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.

Nagu pealkiri tabavalt ütleb, ongi tegemist heade inimestega. Lisaks hea olemisele on nad enamasti ka õnnelikud. See „enamasti“ tähendab siin – enamuse ajast. Ja mitteõnnelik olek on, kui selline üldse on, tingitud (vähemalt ühel juhul) väga hea kringli ülesöömisest. Kringli ülesöömine on küll sedasorti asi, mille puhul on mingil parteil raske kuulutada end just seda sorti orbude ja lesknaiste kaitsjaks. Ei olevikus ega tulevikus.

See, kui palju keegi kringlit või kiluleiba armastab ja sööb, on selgelt väljapool demokraatiat ja ühiskonna ohvigruppidesse painutamist ei kannata.

Selge on ka see, et neil inimestel seal raamatus ei ole valimistel miskit teha – nii osalemine kui tehtav valik saavad olla vaid juhuslikud.

Siiski, üks tegelane on, kes valimistel teeks selge valiku. Tegemist on maalt tulnud ja segaduses remondimehega (Juku), kes kardab homosid. Talle on töökaaslased rääkinud koledatest homodest ja jaganud täpset teadmist homode tegutsemismallidest. Nüüd ta siis kohtab mõnikord teisi häid inimesi ja arvab end homosid ära tundvat. Ära tundvat ja siis ta põgeneb. Vaat tema läheb küll valima ja valib partei, mis teda homode eest kaitseks. Eks ta üks totu ole.

Muidu on raamat selline, et suurt müüti ei ole – ei saa silti juurde panna ja väita, et see on nüüd ülosus või jaanikasus või tõnusus ja see nüüdsest peale iseloomustabki...

Kas mina olen oma venna hoidja?!

Vend on küll armas, aga tõde on armsamgi veel!?

No nii hull see asi nüüd kah ei ole.

Ei rebinud leivatükki oma venna laste suude eest.

Ei tähenda kivirähklus nüüd veel seda.

Raamat avaldati aprillis. Hetkel on käes august. Siiamaani loogivad politoloogid häda ja õnnetust end poliitiliselt määratlemata inimeste põhjal. Aga oleks aeg silmad avada!

Mitte-olemasolevaid sõnu oleks vist õige nimetada olematuteks sõnadeks. Nende tähenduste uurimine on üks raske ja tänamatu töö. Nimelt muutuvad olematud sõnad pärast nende märkamist ja nimetamist koheselt olemasolevateks sõnadeks ja olematuteks neid enam tagasi lükata ei saa. Saab ainult nende tähendust muuta. Konstruktsioon „saab tähendust muuta“ on väga kahtlase väärtusega – et justkui saaks keegi üksik või grupp otsustada, mida üks sõna tähendab.

Mul on üks tuttav Maalehe lugeja. Ma lugesin ise internetist kah, kuidas Jürgen Rooste luulekirjas presidendile rääkis alandatute ja solvatute massilisest vohamisest kogu Eestimaal. Minu tuttav uskus seda juttu ja seletas, et küll on ikka hea, et Jürgen Rooste lõpuks kõigile tõtt ütles. Tõtt ütles kõigi õnnetute nimel. Minu palvel suutis ta oma tutvusringkonnast loetleda ainult ühte vaest ja õnnetut. See on endine ERSO orkestrant, kes viimased kolmkümmend aastat on pühendanud purjuspäistele meenutustele kaunist pillimeheelust. Tema on küll õnnetu, sest tervis on läbi ja pensist ei piisa igapäevaseks purjusolekuks, nii et ta on sunnitud poe juures lonksukesi kerjama.

Minu tuttav Maalehe lugeja on 75-aastane ja eluaeg raamatuid armastanud. Kivirähki uut raamatut ei ole ta veel lugenud. Vanad on talle küll meeldinud. Ma kingin talle selle uue, las otsutab ise, kas Rooste või Kivirähk.

Vist peaks Roostele ka Kivirähu raamatu kinkima...

„Tea, kas Rooste lugeda oskab?“

„Loota on, kirjutada ta ju oskab…“

Teiste (k.a. Kiviräha enda) arvamusi
Nimekiri ei pretendeeri hõlmavusele, kuna tegu on paljukajastatud teosega.

arvustus.com
Areen
Bukahoolik
goodreads
Indigoaanlane
Madlike
nõudmiseni
Postimees
ikka Postimees
Päevaleht
raamatukoi

sehkendaja
Õhtuleht
yugo
yksainus

George R.R. Martin – A Feast for Crows (2011)

Neljandat raamatut võiks pidada Westerosi naiste osaks. On naised, kes tahavad valitseda meeste maailmas (Cersei, Asha, Arianne), ja on naisi, kes tahavad selles meestemaailmas osaleda või ellu jääda (Gilly, Brienne, Sansa). Ja siis on veel Arya, kes... ajab mingit oma asja. Ning lagunenud Catelyn. Aga jah, mida raamat edasi, seda enam killustub (või õigemini täieneb) “Jää ja tule laulu” loo jutustajate ring, nüüd siis lisanduvad Dorne'i ja raudsaarlaste intriigid. Pilt rikastub, ent esimese raamatu homogeensest maailmast on saanud üks hoomamatu pundar, liiga palju küsimusi, millele oleks huvitav vastuseid leida.

Lühidalt ja ausalt, “Vareste pidusöögi” huvitavad peatükid on: Cersei, Jaime ja Brienne'i omad; normaalsed lood on metsikutelt raudsaarlastelt ja Dorne'i tähtedelt; igavad ja õigemini tüütud on Sansa, Arya ja Samwelli seekordsed questid lossis, templis või pardal. Kui kolmandas raamatus tõusis Arya päris huvitavaks tegelinskiks (Beric! Clegane!), siis nüüdne Braavose elukool on ikka peris nüri (või õigemini ma ei adu selle näotute templi löövust). Ja niisamuti Samwell ja tema merereis Oldtowni, peale Aemoni lugude ei taha sellest suurt muud meenutada. Sansa lugu on lootusetu tütarlapslus (hirmuga ootan viienda raamatu Daeneryse narratiivi massiivi); Petyr võidab kadunud Joffreylt aunimetuse “sarja kõige tülgastavam tegelane”.

Kui Brienne tundub algul selline igav mõõgaga nähe, siis tegelikult on see sõjakoleduste järgne kuningriik ikka päris rusuv nähtus (ka Jaime peatükkides kajastatakse seda üsna palju). Pole põllusaaki ja talv on tulekul, inimkaarnad nokivad korjustel. Ja noh, iseasi, mis säärasest raudneiust (samas Tyrioni endine kannupoiss Podrick äratas temas mingil moel, ee, briennelikku emalikkust) peale puremist ja poomist üldse sai. Berici ja Thorosi kamba mandumine Catelyni tööriistaks pole just rõõmsaim asjakäik, ent eks ideaalidel on kombeks paratamatult taanduda. Berici kadumine sarjast teeb nukraks.

“Justice.” Thoros smiled wanly. “I remember justice. It had a pleasant taste. Justice was what we were about when Beric led us, or so we told ourselves. We we're king's men, knights, and heroes... but some knights are dark and full of terror, my lady. War makes monsters of us all.”
“Are you saying you are monsters?”
“I am saying we are human. You are not the only one with wounds, Lady Brienne. Some of my brothers were good men when this began. Some were... less good, shall we say? Though there are those who say it does not matter how a man begins, but only how he ends. I suppose it is the same for women.”
(Brienne, lk 908-909)

Raamatu tipuks on blondide kaksikute tööd ja tegemised, nende tõus ja langus, allakäik või katarsis, liha ja iha. Cersei saab Tommeni kaudu peaaegu võimule (Tywin pole enam ees)... ja siis hakkavad vead kätte maksma, rääkimata probleemidest, mida põhjustavad õukonna värskemad ja ambitsioonidega kaunitarid. See, kuidas Cerseile noorema venna Tyrioni päid esitletakse, selles on montypythonlikku mõõdet (nt lk 760-761). Jaime'st seevastu kujunes üks lombakrüütel, kes tahab endast Valgesse Raamatusse midagigi positiivset maha jätta, aga... kes usub teravkeelset Kuningatapjat, seda kuningriigi kuulsaimat vandemurdjat? Ent eks väiksemadki heateod (Pia! Edmure!) on vast Jaime karmale sõnnikuks (kuigi tõepoolest, üldse ei imestaks, kui Martin lükkaks tegelase mõnele uuele jõledusele a la Bran, no juhtub noh). Lannisteride suguvõsast on tegelikult toredaid tegelasi esile kerkimas – Genna, Kevan, Devan ja muidugi kaunis Lancel oma uue kutsumusega. Shall be fun! Või kes (võikust) teab.

“He frowned. “The Wall is cold.”
“And I am warm.” Cersei put her arms about his neck. “Bed a girl and kill a boy and I am yours. Do you have the courage?”
Osney thought a moment before he nodded. “I am your man.””
(Cersei, lk 359)

Siin raamatus siis mitmeid viiteid sellele, millest räägib Martini värskeim tekst (nt lk 337), samuti on viiteid Dunk & Eggile, kellega Aemon isiklikult kokku puutus (nt lk 311). (Hmm, kas Aemon oli valmis Daeneryse lohede nimel oma püha vandetõotust murdma? Kui Roberti ülestõusu ajal suutis end ometi ohjeldada suguvõsa päästmisest?) Kui Samwell on oma rännakutel kohanud Brani ja Aryat (ning muidugi Joni), siis ehk järgnevalt puutub ta kokku ka Rickoni ja Sansaga (ja, ee, Catelyniga? Ja aitab Nedi konte paika seada?). Oma tahumatul moel on Victarion lahe tegelane, tema questiga võib tõepoolest ükskõik mida juhtuda – peamine, et Euroni kinke ei tohi usaldada, ning pagana vend mehkeldas ta naisega. Ja pole hullu, nüüd on Tommenil ja lõvidel niisamuti kolmepäine lohe, seda küll nunnude kiisupoegade kehastuses.

“In the game of thrones, even the humblest pieces can have wills of their own. Sometimes they refuse to make the moves you've planned for them. Mark that well, Alayne. It's a lesson that Cersei Lannister still has yet to learn.”
(Alayne, lk 477)

Raamatu teine pool läheb päris madinaks ja muidu ärevaks (hehe, Cersei... wtf?) - tore, et see on nüüd järgmisena eesti keeles avaldamisel (kui “Vareste pidusöögi” esimese osa eestinduses on proloog üks arusaamatu peatükk, siis kogu raamatu kontekstis muutub see väheke arukamaks). Intriig rullub üha keerulisemaks, nüüd lisanduvad ülikutele veel rahvalikud või elitaarsed liikumised – usuvennad-varblased ja meistrid. Segane värk, ja aina küsitavamaks muutub, kuidas Martin selle kõige mingil moel rahuldavalt lahendab. Õlgadel on liiga palju päid.

“Biter's mouth tore free, full of blood and flesh. He spat, grinned, and sank his pointed teeth into her flesh again. This time he chewed and swallowed. He is eating me, she realized, but she had no strength left to fight him any longer. She felt as if she were floating above herself, watching the horror as if it were happening to some other woman, to some stupid girl who thought she was a knight. It will be finished soon, she told herself. Then it will not matter if he eats me. Biter threw back his head and opened his mouth again, howling, and stuck his tongue at her. It was sharply pointed, dripping blood, longer than any tongue should be. Sliding from his mouth, out and out and out, red and wet and glistening, it made a hideous sight, obscene. His tongue is a foot long, Brienne thought, just before the darkness took her. Why, it looks almost like a sword.”
(Brienne, lk 798-799)

ulmekirjanduse baas

D.T. Max "Every Love Story is a Ghost Story" (2012)

“Fiction is one of the few experiences where loneliness can be both confronted and relieved. Drugs, movies where stuff blows up, loud parties -- all these chase away loneliness by making me forget my name's Dave and I live in a one-by-one box of bone no other party can penetrate or know. Fiction, poetry, music, really deep serious sex, and, in various ways, religion -- these are the places (for me) where loneliness is countenanced, stared down, transfigured, treated.”
David Foster Wallace'i elulugu, mille ma kolmveerandi pealt pooleli jätan. Tahtsin mõne moodsama aja kirjaniku elulugu ja sain selle kergesti ja odavalt. See mees on kirjutanud paar moodsat klassikut ja raamatu autor on teinud põhjaliku töö Wallace'i elukäigust. Elulooraamatuid on keeruline arvustada, kuna tihti kipun arvustama tolle inimese elu. Peab pidevalt meelde tuletama, et raamat on selle autori seisukoht ja suhtumine. Max kirjutab küll suhteliselt erapoolikult ja hellalt, ei arvusta ega püüa skandaalitseda.
   Siin koorub depressiooni, tohutu intelligentsi ja eraldatusega võitleva mehe portree: kirjanduslikult geniaalne, õpib ta tasakesi olema alandlik ja vähendama ülbust, mida väga tark inimene oma elevandiluust tornis tihti omada võib. Akadeemiliste saavutustega sina peal olev Wallace põeb postmodernistlikku enesekesksust, mida ta ise lõpuks heaks kirjanikuks saamise nimel lammutama hakkab ja inimlikkuse poole püüdlema asub. Ehk siis, ei näita raamatulehtedel igasugu lingvistilisi trikke vaid püüab minna ilukirjanduse juurte juurde, milleks on emotsioonide äratamine lugejas. See on raamat kirjanikust, kellele on antud küll kirjutamiseks kõva hardware, aga software on updeitimata ja nii koorub lehtedel ühe noore kirjaniku kujunemine.
   Autor on teinud ära mingi kõva töö, kuigi vahel paneb küll mõtlema kust ta teadis aimata, mida Wallace võis tunda või öelda. No muidugi, kui kirjutad elulugu ja kogud tüübi kohta aastate jooksul infot, saad mingi psühholoogilise mudeli ja põhja kätte küll. Lugu ise on traagiline, sest DFW lõpetab elu varases eas oma eduka ülespoomisega. Kui aastate pärast ise tema asju lugema hakkan ja teda uue pilguga näen, siis lõpetan ka selle raamatu. Hetkel pole ma aga täiesti lainel ja seda teost peaksid lugema kõik algajad, tõsised kirjanikud või tema austajad.

“We're all lonely for something we don't know we're lonely for. How else to explain the curious feeling that goes around feeling like missing somebody we've never even met?”

Jean Paul – Tähelepanekud meie, narride inimeste kohta (2004)

“Ainult armukese juures on lubatud iseendast rääkida.” (lk 6)

“Surnud sõbrad on ahelad, mis tõstavad meid maast lahti ning seovad parema maailmaga.” (lk 11)

“Ilma veidrusteta naisest ei saaks midagi muud kui mees.” (lk 18)

“Tihti saab inimestega hästi jutule, kui küsida talt tema koera nime.” (lk 23)

“Inimene karastub nagu teras: sagedase jahutamise mõjul pärast kuumutamist.” (lk 40)

“Esimene kerjus pärast tulekahju saab suurima noosi.” (lk 41)

“Vaimukalt kõnelemiseks – kui ollakse mingil määral vaimukas – on vaja ainult julgust kõik välja öelda. Hirm on geniaalsuse surm.” (lk 47)

“Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan ma arvama, et see, kes on väliselt pikka aega õnnetu olnud – tulekahju või sõda siia alla muidugi ei käi –, on selle tarkuse ja püsivuse puudusega ära teeninud.” (lk 51)

Lembit Kurvits – Meie ühine vend armastus (1991)

“Pendli liikumine, kui seda on ja kui seda ei

ole. Elu läheb mööda. Ajas on midagi hämarat

ja võitmatut – ta on su ees ja su sees -

samal ajal, ja siis hiljem. Sinu aeg koos

teistega, iga inimesega, kelle kuju oled

silmanud.

Ei oska öelda, mis see on.”

(lk 18)

“Minu hauakambris
on tükike kuiva leiba
ja neli räbaldunud flanellsärki
sest inimeste needus
on langenud mu peale
ja Jumal on mu unustanud
(öeldakse küll et asjata
ei maksa tema nime suhu võtta)
võimatu on mõista
mis minuga on sündinud
näen valgust vaid mõne põgusa hetke
ja puhtalt juhuse läbi
avaldub veel mulle ilu
kuigi mu sidemeid välismaailmaga
võib nimetada
enam kui tühisteks”
(lk 33)

Chogyam Trungpa "Cutting Through Spiritual Materialism" (1973)

"The heart of the confusion is that man has a sense of self which seems to him to be continuous and solid. When a though or emotion or even occurs, there is a sense of someone being conscious of what is happening. You sense that you are reading these words. This sense of self is actually a transitory, discontinuous event, which in our confusion seems to be quite solid and continuous. Since we take our confused view as being real, we struggle to maintain and enhance this solid self. We try to feed it pleasures and shield it from pain. Experience continually threatens to reveal our transitoriness to us, so we continually struggle to cover up any possibility of discovering our real condition. "But," we might ask, "if our real condition is an awakened state, why are we so busy trying to avoid becoming aware of it?" It is because we have become so absorbed in our confused view of the world, that we consider it real, the only possible world. This struggle to maintain the sense of a solid, continuous self is the action of ego."

Järjekordne raamat mu enesemõistmise poole püüdlevas toimingus. Autori loengud on pandud kaante vahele ja siin räägib ta spirituaalsest materialismist, ehk kuidas inimesed kasutavad tihti vaimsust ego tugevdamise eesmärgiga. Eestis on igasugune "vaimsus" popp, või siis pigem igasugune new age kräpp, mida janus massidele maha parseldatakse. Kindlasti tead ka sina mõnda (või, oh Odin halasta, oled sa ise) üdini spiritual jamast läbi imbunud persooni, kes püüab liiga kõvasti. Inimesed otsivad vastuseid ja tahavad seda turvatunnet. Siin seletab aga autor budismi seisukohast, kuidas mitte laskuda lõksu ja kuidas tõelist valgustatust saavutada. Et siis ära otsi vaimsust, et end paremini tundma panna. No ei taha liiga diibiks kiskuda. Igatahes selge ja sorav lugemine budistliku õpetaja poolt, kes tutvustab võhikule meditatsiooni mõtet, ego lõkse ja kuidas seda võltsi maailma nigu ületada. Mulle meeldis, ainult et ma olen valgustatusest ikka veic kaugel. A mõelda võib ikka.

Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid“

Tegelikult ma ei peaks sellest raamatust kirjutama.
Ei ole ilus halvasti öelda.
Ei ole ilus halvasti öelda, juhul kui ma ei usu, et sellest ütlemisest oleks kasu. Raamatute kohta ütlemise puhul, kasu tulevastele võimalikele lugejatele või siis hoopis autorile.

Aga ta ise küsis. Väga meeldejäävalt küsis.
Kolmanda märtsi Postimehes on autori, Kätlin Kaldmaa, arvamusartikkel teemal: ma väärin muud! See „muu“ on siin (selles artiklis) raha. Ehk „rohkem raha“!

Igal aastal võtavad kümned, kui mitte sajad (tuhanded?) inimesed samal teemal sõna. Ikka õiglusest lähtudes väljendavad nad oma igatsust rohkema raha järele. Tavaliselt jäävad selleteemalised seisukohad minupoolse tähelepanuta. Aga selle autori CV oli lugupidamist vääriv.

Jätsin nime meelde – endamisi otsustades temalt midagi lugeda – ning hiljem otsustada, kas ta siis ikka väärib ikka muud (rohkem raha).
Nüüd siis lugesin. „Islandil ei ole liblikaid“.

Raamat oli:

• marufeministlik,

• üleküllastatud vormieksperimentidest ja

• väga heas keeles kirjutatud.

See „väga heas keeles kirjutatud“ võiks olla kiituseks öeldud, aga siin ta seda ei ole. See on olnud omaette eesmärk. Erinevate keeletasandite ja repiikide põimimine oleks väga tore, juhul kui see toetaks lugu. Juhul kui see toetaks juttu. Juhul kui iga taolise saehamba puhul poleks vaja nentida tõika – näe, mida ta oskab – ja kujutlusse ei kerkiks oma oskuse üle uhke oleva autori enesekindel naeratus. Loo sujuvus on nende tihedate hammastega häiritud – nad töötavad iseendale vastu.

Ma võin ju siinpool raamatut mitte muiata hilisdebütandi korraga kõikeväljapanemise tahte üle, aga tõsise näo pähetegemine ei  muuda miskit. Mul on kujutlus, et raamatuid kirjutatakse lugejate jaoks. Ja see mõnda konkreetset raamatut hindavate lugejate hulk ei peaks koosnema kitsast vormihindamise spetsialistide ringist. Laiem lugejate ring siit raamatust midagi ei leia – minu arvates.

Kui lihtsalt teksti vaadata, siis tundub ses Islandi liblikate loos väga palju emotsiooni olevat. Lisaks vormiliialdustele on ka seda liiast. Eesti keeles on kaunis sõna „tundlemine“. Kirjandusega seoses toob see „tundlemine“ mällu Cartlandi ja ... norarobertsi nimed (ma ei kontrolli, kas said siin ka korrektselt nimetatud – kontekst lubab need asendada vajadusel mõne muuga). Aga nemad tundlevad teistmoodi – vormiga veiderdamata. Neil on ikka selgelt väljendatud lugu kah.

Niiet:

• „Maväärinmuud“ – on minu poolt tagasi lükatud.

• Ma ei usu raamatule lugejamenu osaks saavat.

• Kriitikamenu vist tuleb... aga eks neil ole ikka oma omaette maailm, kus üllatav vorm ja rikas keel on eesmärgid omaette (ja mitte millegi muu teenistuses). Kriitikud kohtuvad lugejaga vaid Kivirähki juures (kel pole vaja laulda vana laulu muu väärimisest).

Cherie Priest – Boneshaker (2009)

Selline aurupungi lugu 19. sajandi Ameerikast, kus on 18 aastat kestnud kodusõda ja Seattle'i kesklinn on eksperimendi tagajärjel tugevalt saastunud. Nimelt on juhtunud nii – 1864. aastal on üks leiutaja valmis saanud kaevandamismasina, millega võiks Klondike's kulda kokku kühveldada. Ent megamasina katsetusel juhtub midagi, mille tulemusel asjandus väljub kontrolli alt ja kaevab kesklinnas hunniku pinnast läbi, ühtlasi vallandab see maruline kaevandamine ühes mäes olevad vulkaanilised mürkgaasid, mis mõjuvad inimestele kas surmavalt või muudab kahejalgsed verejanulisteks zombideks. Ja see on vägagi kole. Et vältida gaasi edasist levikut, piiratakse kaootiliselt kaevandatud piirkond (kuigi... kullakaevajate turgutatud panganduskvartal on üsna hoolsalt läbi töötatud) hirmkõrge müüriga – mis ühtlasi piirab zombide väljapääsu inimjahiks.

16 aastat hiljem on olukord enamvähem endine – linnasüda ikka müüriga eraldatud ja jätkatakse võitlust gaasi tekitatud keskkonnakahjudega, sest linn pole kuhugi läinud. Masina leiutaja on peale katastroofi jäljetult kadunud ja ta abikaasa koos pojaga elavad lohutut elu müüri kõrval asuvas slummis. Et kõik teavad pereisa käkist, siis saavad naine ja poeg teistelt elanikelt muudkui vastu päid ja jalgu. (Vastukaaluks on vanaisa, kes inimesi õnnetuspiirkonnast päästes ise hukka sai.) Poeg otsustab ise uurida, kuivõrd tema isa selles õnnetuses tegelikult süüdi on, ning salaja suundub sinna müüriga eraldatud piirkonda, et vanemate mahajäetud majast asitõendeid otsida. Töölt saabunud ema leiab köögist poja kirja, kus see teatab oma väikesest uurimisretkest – ja naine satub tohutusse paanikasse. Sest seal eraldatud maa-alal on peale gaasisudu veel ringiuitavad zombid ning vähimagi apsu peale ootab sind surm või zombistumine. Ta tõttab pojale järele.

Ja tõepoolest, müüritagune osutub vägagi ohtlikuks alaks, on massiliselt inimliha jahtivaid zombisid ja vähesel määral nö lindpriisid, kes elavad maa-alustes tunnelites ning eluspüsimise nimel peavad nii mõndagi nurjatut tegema. Taga hullemaks, lindpriide isehakanud kuningaks on kurikaval maskeeritud tehnomees, kellele ühtaegu ollakse tänulikud zombivastase tehnika loomise eest kui ka vihatakse seepärast, et see lindpriidega manipuleerib või nende peal katsetab gaasist pruulitavaid erinevaid drooge (mille tarbijaid ootab suremine või siis zombistumine). Aga see pole veel kõik, ema päästeaktsioonile saabudes selgub, et see salapärane mees võib olla naise mees ja poja isa. Kellest ema pole lapsele pea midagi rääkinud.

Aga mis ja kuidas edasi juhtub, ei hakka pajatama. See 19. sajandi aurupungiolustik on kui mõni tuleviku düstoopia, kus katastroofijärgselt ehitatakse tsivilisatsiooni jäänustest midagi-kuidagi uuesti üles; ent noh, aegajalt ikkagi juttu 19. sajandi reaaliatest. On dirižaableid, on aurutehnikat, on omaloodud relvastust suuremate või väiksemate uuenduslike vidinatega. Tekstis on kõiksugu madinat ja draamat, on ka meeldejäävaid tegelasi ja lohutut koloratuuri, ent jutt jääb väheke kahvatuks või lahjaks, puudub mahlakas pöörasus. No vähemalt on plussiks see, et pole ülemäärast naljakangutamist; Priesti loodud maailm on üpris karm koht ja kangelaste motiivid mitte kõige üllamad.

“I mean, these walls are just a bowl – and a bowl can only hold so much. The Blight is coming up from underground, ain't it? Pouring more and more into this sealed-up shape. The gas is heavy, and for now, it stays down here like soup. But one day it's going to be too much. One day, it's going to overflow, right out there to the Outskirts. Maybe it'll overflow and poison the whole world, if you give it enough time.” (lk 242-243)

ulmekirjanduse baas

Luulekevad 2013 (2013)

Võistutöödest meeldis mulle enim luuletus, mis kogumikus kohe avatekstiks ning mis siis alljärgnevalt tsiteeritud. Aga muidu jah, noored ja vanad räägivad tunnetest ja üksindusest ja luuletamisest, mõned vanemad härrad on natuke ajaluulelikumad (kuigi eelmises lugemises oli valikusse va päevakajalist vist rohkem sattunud). Ehk võinuks koostaja mõnedest luuletustest näpukaid parandada – või samas, las olla autentne. Meeldiv, et autoritest on pilte, Eestimaal leidub kauneid luuletare.

ELAVHÕBE (Triin Sepp) 

armastus on nagu peotäis elavhõbedat 

sul on tunne
et teda saab panna armumeetri sisse
ta istub seal taltsal
ja näitab sulle kui palju teda on
millal rohkem
millal vähem
ja ta on ilus ning särav
silmale kena vaadata
pakub esteetilist naudingut
nii sulle kui teistele 

ent ta pöördub su vastu
samal hetkel
kui puruneb illusioon armutermomeetrist
ja armastuse kätketavusest
kütketes hoidmisest ja käsitlemisest
ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades
mööda põrandat sinu poole roomama
kusjuures iga auk
mille ta põletab põrandalaudadesse
põletub seeläbi ka sinu hingekangale

Evan Wright "Generation Kill" (2004)

“They kill hundreds of people, those pilots. I would have loved to have flown the plane that dropped the bomb on Japan. A couple of dudes killed hundreds of thousands. That fucking rules! Yeah!”

Peale Vietnami raamatut "Dispatches" võtsin ette hilisema konflikti kirjelduse. Tahaks ikka reaalseid nägemusi sõjakolletest, mitte CNN-i või Postimehe uudisnuppe. Kõik teavad, et see Iraagi asi on ikka persses lugu, aga kui persses? Wright on Rolling Stones ajakirja reporter, kes Iraaki tungimise eel merejalavälaste Bravo kompaniiga liitus ja nendega keset tapatalguid sõitis. 

   Käsitletud üksus oli ameeriklaste rünnaku "odaots": nende ülesandeks oli sissetungijõududest eespool sõita ja kõik varitsused ja lõksud aktiveerida. Nad olid pettemanöövriks või selliseks diversiooniks, kes pidigi herilasepesa jalaga lööma ja siis edasi kihutama. Põhimõtteliselt olid nad uudne lähenemine sissetungitaktikale ja muidugi meestele nende missioone ei seletatud. Nii on reporter kaasas meestega kaks kuud, kuni Baghdad on "vabastatud" ja üksus laiali saadetakse. 

   Siin pole sõjaromantikat ega idealismi, vaid videomängude ja MTV peal üles kasvanud noored, kellele tapmine ja lahing on uus põnev kogemus ja enamasti ongi üksuse liikmed seal oma piiride testimiseks ja niisama trotsist või igavusest. Neil on ükskõik, kui õiglane see sissetung on ja pooled on iseeneest sõja vastu. Samas on nad üksteisega nii seotud, et nad võitlevad oma sõbra elu kaitsmiseks ja pohhui mingid moraalsed seletused. Esimesed kokkupõrked tunduvad ebareaalsed ja paljud tunnevadki ennast nagu sõjafilmides. Lahingu ja surma piiril olemise mõjusid tavainimestele kirjeldatakse hästi ja kunagi ei minda liialt moraliseerivaks. Selles mõttes ei topi  reporter sisse oma heietusi eetikast või mõista kellegi üle kohut. Küll aga edastab ta sõdurite dialooge ja mõtteid. Tihti ei tunne sõdurid tappes midagi ja küsivad, kas see on hea või halb?

"[in response to a child letter]
Corporal Josh Ray Person: Dear Frederick, thank you for your nice letter, but I am actually a US Marine who was born to kill whereas clearly you have mistaken me for some sort of wine-sipping Communist dick-suck. And although peace probably appeals to tree-loving bisexuals like you and your parents, I happen to be a death-dealing, blood-crazed warrior who wakes up every day just hoping for the chance to dismember my enemies and defile their civilizations. Peace sucks a hairy asshole, Freddy. War is the motherfucking answer."

Kõik ongi perses ja raamat kirjeldab pidevat varustuse puudumist või rikkiminemist, ülemuste idiootsust ja kogu Iraagi operatsiooni idiootsust. Tapetakse tsiviile ja vastaseid, kes kasutavadi naisi ja lapsi inimkilpidena ja üldse on raske vastasel ja tsiviilil vahet teha. Kui lõpuks küladesse jõutakse, siis ei suuda sõdurid uskuda et tänapäeval keegi veel mudast onnidest elada suudab. Pealinna sisse murdes ei suuda nad korda kehtestada. Lõpuks püüavad rühmaülemad lihtsalt oma meeste elusid säästa. Nad vihkavad viletsaid ja vaeseid iraaklasi, oma ülemusi kes nad sinna missioonile saatsid ja tervet Lähis-Idat. Sealsed inimesed ei tea, mis on vabadus (kui see pole just rüüstamine ja kaaselanike terroriseerimine). Iraak on mülgas ja sealsed kogukonnapead annavad sõduritele nõu, kuidas tsiviilide seas korda luua: andke neile peksa ja kohelge neid nagu koeri, nad on sellega harjunud. 

   Kokkuvõttes on see lugu ühest üksusest ja seal olevatest isiksustest. Kunagised tsiviilid, kes saavad riigi loaga toime panna ühiskonna tabusid: tappa massiliselt inimesi ilma karistuseta. Ühe rünnaku ajal arutavad nad, et nad teeksid ise samamoodi kui keegi Ühendriikidesse tungiks. Kõik nagu mõistavad kõiki, aga tapmine jätkub ja kõige õudsam on see, et lahendust pole näha. Suht rock'n'roll. 

George R.R. Martin – A Storm of Swords (2011)

Nagu ikka olen endamisi kedranud, on see raamat kolme esimese osa kliimaksiks – avanevad mitmed saladused ja hunnik tähtsaid päid lükatakse tegevusest (kui nad muidugi hiljem surnud peast üles ei ärka). Draamat pakuvad eelkõige Starkid ja nende kaotused – Robb näeb võimalust Põhja tagasi vallutada, aga ei; Aryal võimalus emaga Vetevool kohtuda, aga no ei; Sansal tekib lootus abielluda mingil moel huvitava mehega, aga ei; Catelyn loodab tütreid tagasi saada, aga hoopis järjekordne põrgu pääseb valla. Nojah, ja siis Brani jalutus ning Joni teadmatus. Eks näis, milline fuuria on Catelynist saamas.

“From the way Robb looked at her, she could tell that it had been a long while since anyone had dared speak to him so bluntly. “When they told me Winterfell had fallen, I wanted to go north at once,” he said, with hint of defensiveness. “I wanted to free Bran and Rickon, but I thought... I never dreamed that Theon could harm them, truly. If I had...”
“It is too late for ifs, and too late for rescues,” Catelyn said. “All that remains is vengeance.” (Catelyn, lk 200) 

“She is old enough to be Lady of Winterfell once her brother is dead. Claim her maidenhood and you will be one step closer to claiming the north. Get her with child, and the prize is all but won. Do I need to remind you that a marriage that has not been consummated can be set aside?” (Tyrion, lk 437) 

“She lowered her big brown eyes and mumbled, “I'm Arya Stark.”
Jaime had never paid much attention to Arya Stark, but it seemed to him that this girl was older. “I understand you're to be married.”
“I am to wed Lord Bolton's son, Ramsay. He used to be Snow, but His Grace has made him Bolton. They say he's very brave. I am so happy.” (Jaime, lk 999)

Siit algab siis Dorne'i intriigide esiletõus, mis järgnevas kahes raamatus aina rammusamaks läheb – miks see Martinile nii oluline on, pagan teab (samas on siin Greyjoy'd tagaplaanil). Oberyn on muidugi eepilist mõõtu ebaõnnestuja, aga milline tegevusse sisenemine ja duell! Võitlus Müüri pärast on parem kui Kuningalinna lahing – osalt vist seepärast, et siin osaleb kõiksugu mammuteid ja värke, ning kuna Kuningalinnas näeb paljut Sansa silme läbi, naised ja nende palvetamised ja intriigid, see pole just täiega lööv. Ja mida küll Stannis reaalselt loodab Müüri abil teha, kuulsust koguda riigi kaitsjana Teiste eest? Lannisterid saavad võimule, aga kuidagi... sihitult; see sihitus hakkab sügelema siis peale tunnustatud ja tunnustamata ideoloogide kaotust (aijaa, jällegi pigem järgmiste raamatute teema).

“I dreamt I saw a shadow with a burning heart butchering a golden stag, aye. I dreamt of a man without a face, waiting on a bridge that swayed and swung. On his shoulder perched a drowned crow with seaweed hanging from his wings. I dreamt of a roaring river and a woman that was a fish. Dead she drifted,with red tears on her cheeks, but when her eyes did open, oh, I woke from terror. All this I dreamt, and more.” (Arya, lk 302) 

“But who would be mad enough to contest Joffrey's rule now, after what had befallen Stannis Baratheon and Robb Stark? There was still fighting in the riverlands, but everywhere the coils were tightening. Ser Gregor Clegane had crossed the Trident and seized the ruby ford, then captured Harrenhal almost effortlessly. Seagard had yielded to Black Walder Frey, Lord Randyll Tarly held Maidenpool, Duskendale, and the kingsroad. In the west, Ser Daven Lannister had linked up with Ser Forley Prester at the Golden Tooth for a march on Riverrun. Ser Fryman Frey was leading two thousand spears down from the the Twins to join them. And Paxter Redwyne claimed his fleet would soon set sail from the Arbor, to begin the long voyage around Dorne and through the Stepstones. Stannis's Lyseni pirates would be outnumbered ten to one. The struggle that the maesters were calling the War of the Five Kings was all but at an end.” (Tyrion, lk 814)

Beric on ja jääb üheks parimaks tegelaskujuks, lihtsalt, eksole, eepiline. Beric & Thoros, need me sõbrad kahekesi. Ja no ei saa jätta tsiteerimata seda ühte ja sama lõiku, see väsinud mälu ragin ning maailmaväsimus.

“A scarecrow of a man, he wore a ragged black cloak speckled with stars and an iron breastplate dinted by a hundred battles. A thicket of red-gold hair hid most of his face, save for a bald spot above his left ear where his head had been smashed in. /-/ One of his eyes was gone, Arya saw, the flesh about the socket scarred and puckered, and he had a dark black ring all around his neck.” (Arya, lk 463) 

“Can I dwell on what I scarce remember? I held a castle on the Marches once, and there was a woman I was pledged to marry, but I could not find that castle today, nor tell you the color of that woman's hair. Who knighted me, old friend? What were my favorite foods? It all fades. Sometimes I think I was born on the bloody grass in that grove of ash, with the taste of fire in my mouth and a hole in my chest. Are you my mother, Thoros?” (Arya, lk 536)

Nagu ikka, ei saa mainimata jätta, et Daenerys on igav ja tüütu. Sest nii see on ja parata pole midagi. Oli hall lootus, et ehk teleseriaalis saab parema elamuse, aga ei, samasugune tüütus nääps oma ogarate unistustega.

“No squall could frighten Dany, though, Daenerys Stormborn, she was called, for she had come howling into the world on distant Dragonstone as the greatest storm in the memory of Westeros howled outside, a storm so fierce that it ripped gargoyles from the castle walls and smashed her father's fleet to kindling.” (Daenerys, lk 106)

Pisinäpp... see saatan. Värdjastunud Napoleoni kompleks?

“Why should I wish him dead?” Littlefinger shrugged. “I had no motive. Besides, I am a thousand leagues away in the Vale. Always keep your foes confused. If they are never certain who you are or what you want, they cannot know what you are like to do next. Sometimes the best way baffle them is to make moves that have no purpose, or even seem to work against you. Remember that, Sansa, when you come to play the game.” (Sansa, lk 841) 

“You told me to put the tears in Jon's wine, and I did. For Robert, and for us! And I wrote Catelyn and told her the Lannisters killed my lord husband, just as you said.” (Sansa, lk 1114)

 ulmekirjanduse baas

Peeter Sauter – Snark (Looming #6/2013)

Sauteri loomet algusest otsani küll ei tunne, ent käesolev tekst on vast mõneti erandlik, võiks nimetada lausa ulmeliseks ja molutamiskaanonisse mittekuuluvaks. Autor jutustab siis loo sellest, kuidas kirjanik Peeter saab mõned kuud peale suremist uuesti nö Maad külastada; ja tema sooviks on näha, et kuidas tema armastatul Laural läheb. Ei lähe üldsegi hästi, vedeleb teine teadvusetult voodil ja naine tuleb haiglasse tilgutite alla toimetada. Peeter on muidu Peeter nagu ikka, ainult mõnede erinevustega – tal ei ole enam enda välimust, ta saab nähtamatuks muutuda, läbi seinte kõndida ja lennata (ühtlasi võimalusega inimkehade transportimiseks). Ja ta ei tohiks sekkuda teiste inimeste ellu, see osutub siiski mõneti probleemseks. Lendava ja nähtamatu “zombiena” on Peetril ikka inimlikud huvid – kas juua saab, kas keppida õnnestub, kuidas suits maitseb, kas mahajäänud käsikirjadest on asja. Ja kas jamades sõpru õnnestub aidata. Vastused neile ja teistele küsimustele selguvad enamvähem loo jooksul.

Aga tõepoolest, veider morbiidne lugu, justkui viltune unenägu; kui palju ikka nähakse visioone enese võimalikust surmajärgsest olekust. Sauter on ühelt poolt askeldamas paranormaalses maailmas, kuid teiselt poolt lähtub ikka kirjutajale kõige lähemast ainesest. Tekst pole just meelelahutus, vahel on paar melanhoolset naturalistlikku hetke, ega autor muudmoodi saa.

“Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole.” (lk 754)

 ulmekirjanduse baas

Sylvia Plath "The Bell Jar" (1989)

“I felt very still and empty, the way the eye of a tornado must feel, moving dully along in the middle of the surrounding hullabaloo.”

Plath on omandanud müütilised mõõtmed, eriti feministide seas. Olin juhtumisi mõnda tema luulerida näinud ja tahtsin veel. Löövad, tabavad, kandvad. Ostsin ühe tema kogumiku isegi oma sõbrannale. Ise ostsin selle raamatu. Mul on mehena keeruline sellest rääkida, või mitte keeruline vaid pigem imelik. Tegu on siiski inimlikest omadustest ja käikudest kõneleva teosega, kuid see on antud läbi ausa naise silmade.
   Ehk on kohmetus tingitud sellest, et see pooleldi autobiograafiline teos sai kirjutatud kuuekümnendatel, millal naised patriarhaadi kanna alt välja vingerdama hakkasid ja kus naisi veel sitasti koheldi. Mul on sellest piinlik lugeda (siiamaani hakkab paha, kui kuulen kuidas naisi alandatakse) ja ma tahaks tervele tollasele ühiskonnale molli anda. Jätkem nüüd see jonn ja viha, süveneme sisusse. Sissu. Steve Zissou.

“To the person in the bell jar, blank and stopped as a dead baby, the world itself is a bad dream.”
   Tegu on kahekümnendates aastates neiuga, kes satub äkitselt psühhiaatriahaiglasse. Ameerika kuuekümnendatel on veel tohutult konservatiivne ja naiste õigustest räägitakse vaid köögi terminites. Aga see naine on paljulubav ja kummaline, ta on kujunev isiksus. Läbi mitmete seikade kirjeldab Plath oma tegelase eluetappe ja maailmanägemust, mis ei sobitu lihtsalt sellega mida ühiskond temast ootab. Üsna pea viib tema kummaline käitumine ta psühholoogide pilgu alla ja varsti üritab ta endalt elu võtta. Mitte hüsteeriliselt, mitte emotsioonde najal vaid kalkuleeritud ja kõike eemalt jälgivana. Depressioon.
   Tema kirjastiil on nii süütu, nii lihtne. Mingi kuuekümnendate vibe on tunda keelekasutusest ja mõtteviisist, mõttemallidest. Tihti on tegelane naiivne, siiras ja manipuleeriv. Nagu noor tüdruk. Mehed on oma rollides mahasurujad, vägistajad ja pealiskaudsed domineerijad. Naised on kodukanad ja elavad, et teenida. Masendav. Ilmselgelt oli Plath kirjanduslikult andekas, kuid ei sobinud tollastesse vormidesse ja intelligentsel inimesel on ikka raske tolkamite keskel elada. Teatud mõttes on ta tegelane ekslev ja kadunud, püüab end leida. Kui ta vaid aktsepteeriks oma rolli meeste maailmas, siis saaks ta edukaks ajakirjatoimetajaks või millekski muuks "oluliseks". Vaim ei taha silmakirjalikkusele alluda ja nii ta lämbub ja plaanib end tappa. Erilisi põhjendusi nagu polegi ja mis seal ikka analüüsida. Kui tahad, siis tee ära.
   Võiks arvata, et kui ta oleks sündinud tänapäeva ühiskonda, siis oleks tal kergem. Ma tahan uskuda häid asju, mis lunastavad inimeste kannatused. Plath ise oli korduvalt antideprekatel ja kui ta oma pea 30-aastaselt ahju pani, siis oli tal kaks last.

“I saw my life branching out before me like the green fig tree in the story. From the tip of every branch, like a fat purple fig, a wonderful future beckoned and winked. One fig was a husband and a happy home and children, and another fig was a famous poet and another fig was a brilliant professor, and another fig was Ee Gee, the amazing editor, and another fig was Europe and Africa and South America, and another fig was Constantin and Socrates and Attila and a pack of other lovers with queer names and offbeat professions, and another fig was an Olympic lady crew champion, and beyond and above these figs were many more figs I couldn't quite make out. I saw myself sitting in the crotch of this fig tree, starving to death, just because I couldn't make up my mind which of the figs I would choose. I wanted each and every one of them, but choosing one meant losing all the rest, and, as I sat there, unable to decide, the figs began to wrinkle and go black, and, one by one, they plopped to the ground at my feet.”

Külli Laikre – Maa laulab (2013)

Tekst pole just ülemeelikult voolav, pigem on tähtsad kõiksugu mõttepausid, mil tuleks lugejal-kuulajal endasse väljendatut sadestada. Lihtlausete ohter kasutamine pole vast kõige lihtsam viis loomiseks (tõsi küll, kogu teises pooles on rütm natuke varieeruvam); ent alati ei peagi lihtsamat teed minema. Palju loodusehõllandusi, mõned armastusluuletused; selline põhjamaine luulekogu.

Ja võrdluses teiste omakirjastuslike luuleraamatutega on kujundus asjalik.

“Mets 

Mind katab roheline tekk.
Mu padjal on karikakrad.
Mu linal on mullalõhn.
On roosihekist tapeet,
tammelehtedest lagi.
Lesin samblasel vaibal
ja tunnen:
Olen üks.
Olen suur.
Olen mets.” (lk 8)

“Hajun, hajun

Üksindusse vajun, vajun.....

Udu sisse hajun, hajun......

Kus on minu pelgupaik?

Väsind hinge puhkepaik?

Tule udu – hajun, hajun.

Sinu salapära tajun.

Rammestunult istun maha.

Korra vaatan seljataha.

Üksi olen jäänud siia.

Kas võiks keegi kaasa viia?” (lk 21)

Liis Koger – Vana kuu hea and (2012)

Kogeril on päris meeldesööbivate väljenditega poeesia, mida pisut nullib see, et läbi kogu tegemist vaid armastusluulega – kõik läheb liialt ühte väravasse, natuke vaheldust pole kunagi paha.

Raamatu kujundus on päris värskendav.

SA KÜSID KUS MA TAHAN ET SA OLEKS 

ma vastan lähedal
sinu kõrval on kõik seadused
kivist jumalad 

vanal vinüülil kui mängib aeg
oma kummalisi keerdkäike
keset ööd 

sa astud sisse vana veini lonksust
ja sammudest pimeda akna all all
mälestused on

lumest valgemal

HINGAD ÖÖ LÄBI MU KÕRVAL

suitsuse viski lõhna välja

hingan sisse

ja mõjub nagu kohv

hommikul ärkad üles

ja ütled:

nagu väike roheline põõsas

oleks öösel kõrval olnud

sirp

Brian Keene, Nick Mamatas "The Damned Highway" (2011)

Sai ostetud puhtalt seetõttu, et ma olen nii Lovecrafti ja Thompsoni austaja. Raamatu kaas ütleb kõik: HST ja HPL miksitakse kokku, niiet stiil on Thompsoni, kuid raamistik Lovecrafti. Selle asemel, et Las Vegasesse suunduda ja Ameerika Unelmat otsida, läheb mees seekord Arkhamisse Ameerika Õudusunenägu uurima. Muidugi on see seotud Cthulhu ja Nixoniga. Thompson sööb Yuggothi seeni ja tripib nii et vähe pole. Demokraadid, republikaanid, shoggothid... Whatever.
   Pmst on autorid võtnud mingid HST põhiväljendid ja stiilinäited ja copy-pastenud need sellesse HPL raamistikku. Mõlemaid autoreid on alati ahvitud ja see on siis selline ülim luuseritribüüt kahele alguses underground, nüüd kvlt autorile. Kokkuvõtteks pole palju öelda. Lugege parem HST või HPL'i teoseid, see ei tohiks aga kellelegi erilist lugemiselamust pakkuda. Eks selle raamatu alatoon on pigem poliitiline, aga mis siis? Parem oleks olnud, kui nad oleksid läinud päris absurdi ja ulmesse: siis oleks vähemalt see mõnda Thompsoni päris trippi meenutanud.