Vladimir Wiedemann – Püha kaljukitse radadel (2013)

Raamat räägib autori reisidest Tadžikistani ajavahemikus 1977-1991. Pühamehed, kanep, Stalin, mäed, külalislahkus, rongireisid, kunstnikud, tutvused, islami pühakirjadega äritsemine, nõukogude võimu kohalikud eripärad jne jne. Autori ja ta sõprade vaimustus kaugest erilisest maast oli, on ja jääb, ent eks vahel on võimalik seal rahagi teenida. Miskisugune vabadus nõukogude tingimustes. Autor avab omapoolse nägemuse nõukogudelikku esoteerikaellu, kus ühtviisi entusiasmiga tegeldi tantrate ja tšakrate kui ka pühameeste ja lumeinimeste otsimisega. On pühamehi, kes vabal ajal on mullad, ent tööajal kaevanduse veoautojuhid. On pühamehi, kes lasevad võimu nimel järgija surnuks peksta. Ja nende ja paljude teiste eripäraste teadjameeste vahel rändab autor, tervitades neid Eesti ja Tami poolt. Ühesõnaga tundub kogu see esoteeriline maailm paras segapudru olevat, ühtviisi pühendumine budismile, islamile kui ka selle sajandi erinevatele new age värkidele (ent nõukogude soustis!). Tadžikistan, see on vabadus ja külalislahkus ja Stalini kultus. Eks omaette ooper ole kanepitoodete tarbimine ja kõiksugu mahhineerimised raha saamiseks, sealne maa oligi tollal nõukogude hipidele ühtviisi materiaalseks kui esoteeriliseks kullaauguks.

“Temal seisis nüüd ees teekond läbi rohkearvuliste maagiliste varitsuspostide, kus kurjad deemonid ässitavad ühtelugu teekäija kallale zombistunud mente, kes nõuavad dokumentide esitamist. Mahhov, kel polnud sissekirjutust ega isegi mitte passi, hoidis intensiivselt üleval oma kaitsevälja, meenutades mulle selles rollis Tiibeti salavalitsuse agenti. Nüüd kavatses ta liikuda itta, et jõuda kaugemas perspektiivis välja läände.” (lk 171)

Huvitav, mis mõlkus raamatu illustraatori meeles, kui neid kompositsioone koostas?

postimees
helilaine
sirp

Mark Hodder – The Curious Case of the Clockwork Man (2011)

Triloogia teine osa on avaraamatuga võrreldes süngem, vägivaldsem ja ka nö paranormaalsem. Lahtunud on avaraamatu pillav pöörasus ja vabameelne fluidum, seeasemel on tõsine kangutamine lahendamaks järjekordset megavandenõud (milles on süüdi hukkunud Oxfordi ajarännust põhjustatud alternatiivse ajaloo segadused), mis omandab üha hirmuäratavamaid mõõtmeid. Eks huumorit ole niisamuti, aga see pigem aksessuaariks (papagoid!) ja pole enam niivõrd värske kui avaosa puhul – Hodderi loodud maailm on tuttavaks saanud ja niisama pratchettlik pullitamine ei annaks lugejale suurt midagi; ning eks autor ongi valinud keerukama ja tõsimeelsema loo kirjutamise. Väheke veider on see flirt reptiilide iidse rassiga (kes mõnele tegelasele näivad väikeste haldjatena) ning Rasputini ja Blavatsky sekkumised Briti Impeeriumi hävitamiseks (järjekordne tulevikust urgitsemine, ei saa sellest enam üle ega ümber).

“As always, Burton felt awed by the sight of the Steam Man.
The most famous and successful engineer in the world stood on three multi-jointed mechanical legs. These were attached to a horizontal disk-shaped chassis affixed to the bottom of Brunel's body. The body was like a barrel lying on it's side, with domed protrusions at either end. Each of these bore nine triple-jointed arms, and each arm ended in a different tool, ranging from delicate fingers to slashing blades, drills, hammers, spanners, and welders.” (lk 45)

Leiutisi on niivõrd palju, et tekib küsimus, kuidas need kõik peaksid Londonisse ära mahtuma, kõik need Folks Wageni põrnikad ja aururaudteed või siis hoopis kummalised liikumisvahendid, mille selgemaks kujutluseks kuluks vast illustratsioonid ära. Raamatus asetleidev võimuvastane mäss on niivõrd vägivaldne ja ulatuslik (paralleel mõne nüüdisaegse linnamässuga?), et tekitab viimaks küsimuse, kas pole väheke üle pakutud (alljärgnev tsitaat on küll pigem huumorivallast). Vähemalt puudub siin imal romantika, vaid Swinburne väheke naudib piitsutamist. Nojah, kui esimest raamatut soovitaks paljudele lugemiseks, siis teine sobib vast rohkem spetsiifilisemale maitsele. Ehk oleks pidanud endale jätma väheke hingetõmbeaega osade vahel, see mustade teemantide jant ei hakanud mulle suurt tööle.

“As they penetrated the thickening fog, the walking dead, with swordsticks drawn, came staggering out of it to meet them. They were well dressed, debonair, and faultlessly polite.
“I'm mortified,” one of them confessed as he jammed his fingers into constable's eye sockets. “This really is despicable behaviour and I offer my sincerest apologies.”
“I say!” another exclaimed, plunging his blade into a man's abdomen. “What a terrible to-do!”
“It's all rather unseemly,” noted a third, urbanely, after spitting a chunk of flesh from his mouth. He looked at throatless uniformed man he held slumped in his arms. “I do hope you won't consider me boorish.”” (lk 403)

ulmekirjanduse baas
need read

Dale Bailey – The Rain at the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Sajab ja sajab vihma, ja seda ülemaailmselt ning juba 49 päeva järjest. Kust selline vihm tuleb, miks see ei lõpe, teadlased ei oska seda öelda, pole olemas seletust. Ja kõiksugu viimsepäevasektid ehitavad Noa laevu või ohverdavad vihmajumalatele jms. Ühel hetkel kaob televisioon, ja raadiojaamu jääb üha vähemaks. Miks? Ei tea, ei öelda põhjust. Ehk selleks, et massihüsteeriat mitte õhutada. Levivad jutud hirmsatest üleujutustest ja marodööridest. Ja maast kasvavad inetud seenetaolised ollused, sellised õõvastavalt hallikad.

Stuart ja Melissa sõidavad mägedesse, et seal, nende hiljuti ostetud suveonnis, pääseda üleujutustest, märjast, seentest, painetest. Nad on aastaid koos olnud ja nüüd emotsionaalselt kaugenenud teineteisest. Vihm, vihm ja vihm, Stuartile käib see eriti ajudele, juba vihma esimestel nädalatel ilmus ta silmadesse kergelt hullumeelne läige. Vihm trummeldab järelejätmatult. Ning mingi hetk tuleb jutu, võiks öelda, puänt kui selline.

Tekst polegi õieti suunatud nö katastroofi anatoomiale, vaid pigem käsitleb inimsuhete okkalisust, varjatud valusid, läheduse probleeme. Kuigi jah, ekstreemkliima paratamatult võimendab seda kõike.

ulmekirjanduse baas

Cory Doctorow – When Sysadmins Ruled the Earth (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu siis sellest, kuidas tänapäeva tsivilisatsioon kukub kokku peale üleilmset megarünnakut – natuke arusaamatuks jääb, kes või mis selle organiseeris (kodanikud, kes nõuavad vaba intenetti? Mingid überterroristid?). Igal juhul, linnad hävinevad plahvatustes ja mingi vallapäästetud viirus tapab inimesi jõhkra kiiruse ja tõhususega.

“Attacks on major cities all over the world have left emergency responders in chaos. The attacks are electronic, biological, nuclear and conventional explosives, and they are very widespread.” (lk 65)

Ent on ka ellujäänuid – ja need on näiteks patsiga poisid, kes rünnakuööl pidid tööle tõttama, et küberrünnakutega tegelda. Ja et serveriruumid on välismaailma eest niivõrd kenasti kaitstud, ei pääsenud viirus nende patsipoiste ja -tüdrukute kallale (kel oli oidu lähedaste esimeste hädasignaalide peale reageerimise asemel tööpostile jääda). Istuvad siis patsiga poisid kinniste uste taga ja mõtlevad, mida edasi teha. Õnneks suudavad nad internetti käigus hoida, mis võimaldab suhelda teiste omasugustega – ent neid suhtlejaid jääb üha vähemaks; lisaks on selge, et generaatorite abil pole võimalik pikalt vastu pidada. Eks siis tuleb neil päevavalguse kätte minna ja näha, kas viirus niidab neist jalust või tuleb hakata uut maailma üles ehitama.

“We're going to do something. Something is better than nothing. We're going to take this patch of the world where people are talking to each other, and we're going to expand it. We're going to find everyone we can and we're going to take care of them and they're going to take care of us. We'll probably fuck it up. We'll probably fail. I'd rather fail than give up, though.” (lk 89)

Natuke jabur lugu.

ulmekirjanduse baas
ulmeseosed

Stephen Baxter – The Children of Time (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne hoomamatu ajakäsitlusega lugu Maa elu väljasuremisest, mis on omamoodi tagurpidi protsess võrreldes erinevate eluvoo kujunemistega enne meie moodsat tsivilisatsiooni (tõsi küll, seekord on inimkonna jäänused selle tunnistajaks). Lugu on siis esitatud viies peatükis viie 11-aastase lapse silme läbi, kes elavad üksteisest miljonite aastate kaugusel. Elutingimused muutuvad erinevate kataklüsmide läbi – soojenemine, kokkupõrked komeetidega, mandrite liikumine jne jne. Igas peatükis kogevad noorukid midagi justkui tähenduslikku, võimalust edasipürgimiseks või progressiks, ent nende vanemad ei lähe nendega kaasa, ja jätkatakse vanamoodi.

“But the boy standing on the eroded-flat ground was barely changed from his unimaginably remote ancestors, from Tura and Cale and Urly and even Jaal. It had never been necessary for humans to evolve significantly, for they always adjusted their environment so they didn't have to – and in the process stifled evolutionary innovation.” (lk 488)

Tekst pole just ilukirjanduslike ambitsioonidega või õigemini nauditavusega, pigem tegemist Baxteri nägemusega, mis võiks ülipikas perspektiivis Maal juhtuda – inimesed kohanevad raskete oludega, ent samas pole märkimisväärseid samme intellektuaalsemate tsivilisatsioonide loomiseks, mis on kuidagi kahtlane (tõsi küll, kui peatükkide vahel on näiteks 300 miljonit aastat, võis sel ajal pagan teab mida olla). Üllataval kombel elab inimkond kauem kui krokodillid, kes ometi pärit sauruste ajast. Ent Maa vananeb ja suudab üha vähem elu endal hoida. Kõik hea saab kord otsa.

“Once it had been thought that human survival would depend on planting colonies on other worlds, for Earth would be always prone to such disasters. But people had never ventured far from Earth: there was nothing out there; the stars had always remained resolutely silent. And though since the ice their numbers had never been more than a few million, people were too numerous and too wide-spread to be eliminated even by a comet's deadly kiss. It was easy to kill a lot of people. It was very hard to kill them all.” (lk 479)

ulmekirjanduse baas

Frederik Pohl – Fermi and Frost (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Külmasõjaaegsest meeleolust kantud lugu – järjekordse Kuuba kriisi hapukskeeramisel puhkeb korraga tuumasõda USA ja N.Liidu vahel, mis loomulikult paiskab kogu maailma segi. Ühesõnaga, saabub totaalne tuumatalv, mis algab lõputu vihmasajuga ja lõppeb täieliku külmumisega (pilvekiht hoiab Maad Päikese eest), ja pea ainus koht, kus inimestel võimalik reaalselt vastu pidada, on Island – seda tänu vulkaanide tekitatud kuuma vee olemasolule ja islandlaste kohanemisvõimele ekstreemsetes oludes. Tuumatalv on teadagi enam kui ränk vintsutus ja lõpuks kattub tolmupilvede varjus kogu Maa jääga. Ent islandlased ja nende külalised püüavad kohanduda ja oma kasvuhoonetes elektrivalguses söögitaimi kasvatada (sest nad saavad elektrit toota!).

Lool on kaks võimalikku lõppu – et kas see inimkonna viimane kants pidas vastu (iseasi, mida radiatsioon omakorda veel põhjustas) ja taas võiks inimsipelgad Maal laiali levida või nälgis-külmus lõpuks muu maailma kombel samuti surnuks. Õigupoolest selline vanamoodsa tunnetusega ulmelugu – autor räägib pea õpetliku hoiatusloo jne, ja rosinaks veel Fermi paradoks ka. (Ei saagi teistele planeetidele pürgida või maailmaruumi hõivata, sest särava intelligentsi olemasolu viib enesehävitusele.)

ulmekirjanduse baas

Mark Hodder – The Strange Affair of Spring-Heeled Jack (2010)

Kahtlemata viimase aja üks lõbusamaid lugemisi, kõik need pöörased seiklused 19. sajandi alternatiivajaloolises Londonis, need mekivad kenasti ja tekitavad usku normaalse kirjanduse olemasolusse. Igasugu aurutsemist on siin raamatus ikka päris pillavalt, asja muudab hullemaks see, et radikaalsed tehnikud ja eugeenikud on ühendanud oma tarkused ja huvid nö parema maailma loomiseks – ja noh, tulemus on päris õõvastav (ja millised maailmavallutuslikud plaanid nende liidritel on!). Loo põhjaks on see, et 1840. aastal mõrvatakse kuninganna Victoria ja järgmiseks kroonitud peaks saab Albert. Ei mingit viktoriaanlikku ajastut, ja ühtäkki hakkavad laialdaselt levima tehnoloogilised uuendused, mis kuuluksid pigem tulevikku – ent on siiski 19. sajandi olude nägu. Ja siis on veel anarhistlikud ja vabameelsed libertiinlased, teine äärmus tehnikute ja eugeenikute gruppidele, kõik nad tahavad maailma muuta. Kummalised ajad, kummalised inimesed, kummalised teod.

“Edward Oxford didn't believe anything he saw any more. The world was one giant fairy story; a crazed jumble of talking apes and horse drawn carriages and accentuated manners and the stink of unprocessed sewerage and, now, flying chairs which trailed stream.” (lk 428)

Üks veidramaid ja kõmulisemaid müsteeriume on see, et miks on viimastel aastakümnetel üks veider justkui vedrudel hüppav kostümeeritud inimolend noori tütarlapsi ahistanud, kisub neil ülariided lõhki ja siis haihtub vandudes õhku. Tegemist on kui muinasjutust ellu ärganud olendiga, mida tuntakse nimega Spring Heeled Jack. Mõni tütarlaps suisa kaotab meelemõistuse sellise monstrumiga kohtumisest ja häbist vääritu kohtlemise pärast. Samuti on äkitselt alanud noorte poiste röövimine, ja seda teistsuguste koledate olendite poolt – kes meenutavad taas folkloorseid nähtusi ehk libahunte. Mis toimub? Miks on impeeriumi pealinn ühtäkki ohtlikum koht kui mõni pärapõrgu urgas?

Briti impeeriumi valitsus palkab sõnulseletamatuid juhtumeid uurima (kuri)kuulsa õpetlase ja maa-uurija Burtoni, kes on üsna ebakonventsionaalne tegelane tolle aja õhustikuski, ja nüüd saab ta kuninglike erivolitustega sala-agendiks. Burton asub uurimisretkele Londoni hämarmaailmas ja pilt läheb veelgi hämmastavamaks... Eksisteerib miski kuri skeem, millega on ühenduses kõiksugu kummastavad juhtumid, ja aiva segasemaks läheb, millegipärast see tüdruketekiusajast vedrumees lausa tunneb Burtonit ja tema... tulevikku. Surnuks peetud või kadunud inimesed ilmuvad peidupaikades välja, ja ikka on nad seotud kogu selle müsteeriumipuntraga. Burton võtab appi noore luuletaja Swinburne'i, et teda assistendina tööle rakendada (millega loodab hoida noormeest lõplikult alkoholismisohu vajumast). Mehed on erinevad – Burton on retsi rusikakangelase välimusega, Swinburne ent pea lapsekasvu punapäine ülbitseja ja kergelt masohhistlike kalduvustega; ent mõlema kangelase füüsis ja ajud kuluvad ära mõistatuste lahendamiseks. Eks aitab niisamuti õnn ja juhused.

“It's true,” he muttered, “the Original did – I mean, does – have brothers. Even if I can identify the girl, though, which won't be easy, I don't see how I can force them together.”
/-/
“By heavens, for a man from the future you can by mighty slow-witted!” Beresford cried drunkenly. “You bloody well do it, man!” he slapped his knee mirthfully. “You do it! Find the little trollop and have her!”
Oxford looked at his host in shock.
“You surely aren't suggesting that I rape my own ancestor!” he said, slowly.
“Of course! Exactly that! Fuck yourself into existence, Oxford! What other option have you?” (lk 359)

Tekstil on tore omadus tuure koguda ja aina naljakamaks minna, tipnedes raamatu viimase kolmandikuga, kus on mister Oxfordi retk oma suguvõsa renomee päästmiseks, mis on iseenesest jube õnnetu lugu jaburate kõrvalmõjudega ümbritsevale maailmale, aga samas pagana naljakalt deliirne quest. Ja no muidugi kõik need tuntud nimed, kes tegutsevad väheke teistsuguste alustel kui me neid tänapäeval tunneme – nt varaküps ajalehepoiss Oscar Wilde või siis kurjad monstrum-geeniused Charles Darwin ja Florence Nightengale (ning teised briti ajaloolised kuulsused). On kommete komöödiat ja on elurõõmsat lapsemeelsust (näiteks papagoid, keda on geneetiliselt töödeldud ja nüüd kasutatakse nö häälsõnumite edastamiseks – eksperimendi tagajärjel suudavad nad sõnumi ette kanda, ent kõrvalnähuna on papagoid ohjeldamatud ropendajad ehk siis lisavad sõnumitele kõiksugu solvanguid või frivoolsusi). Tegelaste keelekasutus on toredalt vanaaegne ja mahlakas. Ent ei saa vaid nalja, kivisöetolmuses ja haisvas Londonis on tume pool (ja seda mitte ainult East Endis), mis on igati sünge ja vägivaldne. Ja seal peab seiklema Burton.

Loodetavasti ei paljastanud ma siin postituses ühtki värki, mis raamatu jooksul tegelikult juhtub ning mis ja kes seda pöörasust põhjustavad. Üllatusi peab jääma! Eks huvitav ole, kuidas Hodder lüpsab seda teemat terve triloogia ulatuses, juba esimene raamat on... küllaldane, rasvane suutäis. Kas suudab autor veelgi üllatada? Näis.

“Darwin was silent for a moment, then:
“We are intrigued. Observe, we seem to have before us a man of a profoundly non-scientific bent. An evolutionary oddity, think you not? Of what use is a poet? Is he not merely an instance of self-indulgence; a decoration, if you will? That might be so, but pray consider the decorative qualities of certain species, say, for example, tropical birds. Do their colours and patterns not serve a purpose; to attract a mate or to confuse a predator? This creature, though his hair is of remarkable hue, is notably puny in his development. Might we propose that his vocation has developed to compensate for his lack of physical prowess? Could it not be that, in the absence of an ability to attract a mate at a physical level, he has developed a 'song' in much the same manner as a lark, which is small dull-coloured bird with an extravagant call?”
“What the bleeding heck are you jabbering about!” shrilled Swinburne. “Let me off this damned rack! Unbuckle these straps at once!”” (lk 267)

ulmekirjanduse baas

F. Gwynplaine MacIntyre – World Without End (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu lähituleviku süstlahoorast, kes kuritahtliku nanotehnoloogilise süstlasutsu tagajärjel saavutab surematuse. Mis on pisut niru saatus, sest miski epideemia pärast sureb peagi inimkond ja seejärel muu fauna ja tasapisi floora. Pluss on see, et 16-aastaseks jäänud neiu ei vaja sööki ega jooki (ja ka mitte õhku), sest nanoosakesed tema sees toodavad kõik eluks vajaliku (viis, kuidas surematu keha endale aineid omastab, on ehk kummaline ja lastele sobimatu teada). Aastasajad, tuhanded ja viimaks miljonid mööduvad, Maad külastavad mõned võõrtsivilisatsioonid, ent ikkagi lahkuvad – sest kõige lõpuks on Päike ise Maad hävitamas, ja surematu neiu tunneb esmakordselt mõningasi füüsilisi muudatusi (ahjaa, nanoosakesed ei saa hambaid parandada, ja nii võib näiteks hambavalu kesta mõned sajandid). Ta on proovinud end tuhandeid kordi tappa, ent nanoosakesed ehitavad ta alati surmast üles, ja see on üpris valuline protsess (tõsi küll, kas siis taastub hammaste endine halb olukord või saab uue hambumuse?). Kui Päike hävitab Maa, kas see oleks siis surematule kauaoodatud pääsemine elust? Või oleks lõputu suremine ja elluärkamine Päikese süleluses kuni see viimaks hävineb?

MacIntyre on sellist hoomamatut aega üpris kenasti kokku sidunud peategelase märkmete katkete kaudu.

Uno Leies – Kasetohust kaabu (1970)

VAAT KUS KONN! 

Leidis metsast konn kalossi,
tegi sellest uhke lossi!
Nüüd ta elab selle all,
vahel loss on laevaks tal.
Sõidab üle suure mere,
kaasas kogu konnapere -
konna-mammi, konnapoju.
Ainult konnatitt jäi koju.
Kõik nad istuvad kalossis.
Kaladel on näod mossis -
konn ei võta sõitma neid
mööda piki mereteid.

Natuke segane luuletus – miks konnatitte kaasa ei võetud? Kas üle mere sõideti Soome ja konnatitt pidi okupantide kätte pantvangi jääma? Kas konn elas uhkes üksinduses oma kalossilossis?

Kate Wilhelm – Bloodletting (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Seekordne visioon apokalüpsisest saabub hematoloogia viljakast vallast. Geeniused püüavad luua tehisverd, mis oleks sobilik kõigile veregruppidele, aga katsete käigus leitakse (õigemini luuakse) hoopis midagi muud ja hoopis-hoopis koledat, mis ootab oma hetke, et mõrvarlikult inimkonna kallale asuda.

“They had found a viroid that had an affinity for some blood groups, he said. Not even a whole virus, not a killed virus, a piece of a virus. They had combined it with the 0 group first and nothing happened, but when they combined it with the 0 group with A blood, the viroid changed, it became whole, replicative, and the A blood was destroyed, consumed. He said it in a monotone, almost absently, as if it were of no real consequence, after all. And then he buried his face in his hands and cried.

Forty-five per cent of Caucasians have A-group blood; five percent have AB. Thirty per cent of Blacks have A or AB. Thirty per cent of Amerinds have A or AB... And the virus they created could destroy all of them.” (lk 45)

Üks hetk on geenius 1 nakatatud, mõni aeg hiljem on geenius 2 nakatatud – sest ta puutus kokku geenius 1 verega, kui ta tolle nägu rusikatega töötles. Lugu on esitatud geenius 2 abikaasa kurvavõitu vaatepunktist, kes viimaks saab teada kohutava tõe, millega ta abikaasa ja geenius 1 on viimastel aastatel töötanud, ja noh, tekib küsimus, et mis saab nende perest, mis saab nendest inimestest, kellega on nad kasvõi juhuslikult kokku puutunud – teoreetiliselt tuleks nad kõik inimkonna kaitseks Maa pealt ära hävitada. Mis pole saastunute vaatenurgast just kõige elujaatavam väljavaade.

Ütlemata kurblik värk ja võrdlemisi tüütu lugu.

Jaan Kaplinski – Raske on kergeks saada (1982)

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

(lk 11)

Võta mu käsi
raske
ja palav
kõigi nende
ütlemata sõnade pärast 

läbi mu januse keha
jõuavad nad sinusse
see on rahu
vahel on hirm
aga see vist ei loe
(lk 15)

Puhas ja palav

janu sinu järele

kõige suurem

kõige sügavam igatsus

annab su käe

minu kätte

sinu kahe lause

kahe pilgu vahel

kohiseb tuul üle metsa

(lk 19)

Varisen sügis-
lehtedeks. Hea on olla
uduvihma all.
(lk 24)

Kõik on ainult

muld vesi õhk ja tuli

üksteiseks

saamas ja jäämas

meie mõte

või pilk

ei võta meilt

midagi

ei anna neile

midagi juurde

(lk 27)

Rõõm
vaikne
rõõm sellest
vaikusest
millele iga
hetk uuesti
joonistab midagi
puhast
peatab mu näo
su mõlemas
silmas
peatab
hetkeks
kõik
(lk 30)

Geoffrey A. Landis – The Last Sunset (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Äkitselt ilmub komeet ja hopsassaa – selle suund on otse ja vääramatult Maale. Veel hullem, ta peaks kokkupõrke sooritama selle observatooriumi lähedal, mis letaalse komeedi lõpliku trajektoori välja arvutas. Teadlased on masendunud, ja küllap põhjusega – kokkupõrge toimub veel sama päeva jooksul. Mis teha? Pole mõtet meedia kaudu rahvahulki hoiatada, las elavad paanika asemel oma viimased tunnid tavapärases igapäevaelus. Ja töögrupp lahkub ametipostilt oma perede ja lähedaste juurde, informeerimata seejuures observatooriumi teisi töökaaslasi.

Ent komeedi lõplik (huku)trajektoori määraja Chris avastab, et tal polegi kedagi sedavõrd lähedast, kellega inimeksistentsi viimased tunnid koos veeta. Kui, siis üks naine teisest töörühmast, kellesse mees mõnda aega tagasihoidlikult armunud on olnud (kuidas siis muidu, ka teadlastel võivad südamed leegitseda). Kara on tegelikult tore naine – no kes siis armub mittetoredasse tipsi? Nad on mõned korrad kohvitamas käinud ning niisama suhelnud ja Chris pole kindel, kas Kara on temast huvitatud (või on tal koguni oma kaaslane, ega seegi pole võimatu). Lähenevast maailmalõpust õndsalt teadmatu Kara tuleb Chrisiga kohvikusse, nad jutustavad niisama ja üks hetk kutsub mees kena naist päikeseloojangut vaatama. Naine nõustub. Melanhoolne Chris võtab koguni Karal käe alt kinni, ja peale hetkelist kõhklust laseb naine sel nii jääda. Kui vaid saaks terve elu nii olla, käsikäes, mõtleb Chris loogiliselt ja meeleheitlikult.

“Opposite the sunset, a deep red glow was rising silently into the sky, backlighting the clouds low on the horizon. “Look,” he said, and she turned around and stopped, her eyes brilliant in the glow.

“Why, it's beautiful,” she said. “I've never seen a sunset do that before. What is it?”

The red stretched nearly from horizon to horizon now, and in the east it was turning and intense blue-violet, brighter than the sun. “It's the end of the world,” he said, and then, at last, there was nothing left to say.” (lk 195)

ulmekirjanduse baas

Dominic Green – The Clockwork Atom Bomb (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Keeleoskus jääb mul puudulikuks selle jutu mõistmiseks. Tegemist siis kodusõjajärgse Kongoga, mida püüab hallata rahuvalvejõud. Probleem selles, et selles (ja teistes sarnastes sõdades teistes riikides) kodusõjas on kasutatud aatomienergial põhinevat relvastust – sest iga väike diktaatorgi ihkab omada superrelvi. Nii on siis Kongo sõjajärgselt tuumarajatiste ja -pommide prügila (näiteks illegaalselt pakutakse koduperenaistele toidu soojendamiseks kiirgavaid telliseid...), ühtlasi on seal miskid ilgelt kobakad tuumaseadmed, mis tolmuimejana endasse tõmmates lahustavad endas kõike, mis neile söödetakse – nt massimõrvade jäänuseid või tuumajäätmeid (mida krooniliselt alarahastatud ÜRO alluvuses tuumajäätmete koristajad sinna lükkavad). Aga probleem selles, et mingi hetk need supertuumakonteinerid lõpetavad sellise imemise, ning protsess muutuks... teistsuguseks. No maailmalõppu pakkuvaks. Kuidas just, jäigi mulle hägusaks. Pisut mõttetu teha postitust tekstist, mida ei mõista.

“Because if anyone wanders into that site, anyone at all, and does anything they shouldn't, we will all die. I'm not saying they, I'm saying we, and I'm not saying might die, I'm saying will die.” (lk 22)

ulmekirjanduse baas

Sushma Joshi – The End Of The World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Näide nepaali ulmest ehk siis lugu sellest, kuidas lihtsad nepaallased saavad korraga kaljukindlalt teada, et maailmalõpp saabub homme kell 11. Seda räägitakse televisiooniski. Kui nii, siis nii. Midagi uut siin maailmas, ja kui lõpp käes, siis võib eelnevalt kõhu korralikult heast-paremast täis süüa ja järgmisel päeval tööle või kooli mitte minna. Mis maailmalõpu põhjustab, ei osatagi täpselt öelda, on see siis täistabamuse saanud Jupiteri plahvatuse tagajärjel Maad tabav kosmoseprügi, või siis tegi Nepaali president midagi valesti ja häbistas pöördumatult nepaallasi. Kes teab. Igal juhul, täis kõhuga on mõnusam lõppu kogeda. Ja sellele vastu vaielda ei saa ega oska.

No pole just kivikõva lugu ja ulmeline element pole ehk eesmärk omaette rahvusliku koloriidi kõrval, ent samas päris humoorikas pilguheit sealsesse külaühiskonda ja olupoliitilistesse reaaliatesse.

“Dil showed up that night at his house with a kilo of meat wrapped in sal leaves. He handed it to Kanchi without a word.

“Meat! We don't have a kernel of rice, not a drop of oil, not a pinch of turmeric in the house. And you come back with a kilo of meat! We could have eaten for a week with that money.” Kanchi was exasperated.

“Shut up, whore, and eat,” said Dil. “You might be dead tomorrow, so you might as well enjoy this meat while you have it.”” (lk 12)

Robert Silverberg – When We Went to See the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Silverbergi loome pole senini suuremat huvi äratanud, kuid see jutt on küll tore ja meisterlik. Lugu siis selline – toredal keskealiste kodusel peoõhtul kohtuvad keskmisest rikkamad paarikesed ja veedavad kenasti aega. Nick ja Jane loodavad teisi pahviks lüüa jutuga, et nemad käisid uuel ja vägagi erilisel turismireisil ehk siis ajamasinaga Maa väljasuremist vaatamas, kolm tundi best of hetki. Viidi ajaturistid sellisele masendavale ja kalbele ookeanikaldale, ning nende silme all sureb miski krabitaoline elukas – nagu teadustaja ütleb, on tegemist Maa viimase elusolendiga (iseasi muidugi, kuhu siis bakterid ja muud millimallikad enne kadusid, aga Nickile ja Janele krabi lahkumisest piisab). Seltskond on loodetud kombel pahviks löödud, ah et siis selline maailmalõpp.

Siis saabub seltskonda Eddie ja Fran, kes teiste reaktsioone kuuldes omakorda muuseas teatavad, et nemadki käisid selsamusel ajamasinareisil – nemad nägid, kuidas Maa oli veega kaetud, ja vaid Mount Everesti tipp oli näha. Seejärel ilmuvad peole Tom ja Harriet, ja nemadki sel turismireisil olnud, ning nägid jääga kaetud Maad. Peoperemehel tekib küsimus, et kas tegemist ehk reisibüroo... pettusega? Nick kahvatub. Aga see pole veel kõik – nüüd lisandusid peomellu Phil ja Isabel, nende versioonis päike plahvatas jne.

Nick ja Jane on täiega löödud, nende lootus naabreid pahvistada on võrdlemisi luhtunud. Pidu läheb lõbuküllaselt edasi, tantsitakse ja luuakse uusi armusuhteid, ning muuseas arutletakse viimaste uudiste üle – Michigani järve sattusid laboris muundatud amööbid, mis levitavad ohtlikku viirust (“tissue-dissolving virus”, lk 4). Californias on tuumakatsetuse põhjustatud hiiglaslik maavärin. St. Louis on tuumarünnaku tagajärjel maa pealt pühitud. Niisamuti Detroit. Järjekordne president on mõrvatud ja taas on leinapäeva tõttu järgmisel päeval asutused suletud – tõepoolest, need presidentide nottimised mõjuvad juba majandusele halvavalt, muudkui pidevad tööseisakud.

Ja pidu läheb edasi, tantsitakse ja suitsetatakse kanepit ja mõni on purjuspäi laua taha magama jäänud, moodustuvad uute salasuhete jõujooned. Rõõmu kui palju. Ent maailmalõputripist ei räägi enam keegi. Nick ja Jane lahkuvad vaikselt peolt, luhta läks kallivõitu eputamiskatse ja nad keeravad kodus lihtsalt magama. Ja amööbid mudisevad Michigani järves. Järgmisel hommikul kerkib paratamatu küsimus – kuhu järgmisel puhkusereisil minna?

ulmekirjanduse baas

Aare Laanemäe: Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt. Peeter Helme: Sofia

Postitus algse pealkirjaga

Räpased raamatud

Räpasteks nimetan siin selliseid raamatuid, mis kajastavad räpast tegelikkust. 

Kumbki neist pole sel eesmärgil kirjutatud. Mõlemas upitavad autorid ennast.

Ausam tundub olevat Aare Laanemäe oma. Aga tal on ka lihtsam – tema vaatab aastakümnete tagust.

Räpane raamat nr 1.

Aare Laanemäe Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt.

Lugu ennastpetvast korruptandist. 

Tegevus toimub põhiliselt möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Minategelane töötab Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei EKP Keskkomitees instruktorina. Valitseb seadusetus, kus parteijuhtidel on võimalik keelata ja lubada vastavalt suvale. Raamatu alguses toob autor näite, kus Rein Ristlaan organiseeris komisjoni, mis pidi otsustama aspirantuuri astuda soovijate sobilikkuse üle. Komisjoni otsustusõigust ei toetanud ükski normdokument. Teaduste Akadeemia president käis lunimas, et ühel konkreetsel andekal ikka lubataks õppida… aga asjata! 

Rein Ristlaan oli autori arvates hea ja tore inimene.

Raamatu autor tegeles kultuuri ja teaduse juhtimisega. Tema ise arvab, et tema oli väga tore ja tark inimene. Oma (tihti otsesõnu väljendamata) toredust ja tarkust näitlikustab ta oma kuulsate sõprade loeteluga. Loetellu kuulub suur hulk tol ajal silma paistnud kultuuritegelasi (enamik neist on praeguseks surnud ja neil puudub võimalus vaidlustada oma suurt sõprust parteifunktsionääriga). 

Ma kujutan ette küll. Kunstikollektiivi juht teab, kuidas partei võib sitta keerata nii talle kui ka tema koorile/teatrile/toimetusele ja seal parteis on üks tüüp, kes kaitseks sind - juhul kui ta tahaks. See tahtmine tuleb aga ära teenida ühiselt joodud viinaga ja sõbraks nimetamisega. 

Nii lähebki Mikiver enne esietendust, enne peaproovi (lavastusele viimase lihvi andmise asemel) koos kommunistiga jooma. Ja kommunist arvabki, et ta on tore inimene. Isegi kui ta ei kaitse, siis jätab ründamata. 

Lisaks kultuuri ja teaduse juhtimisele lõi kommunist seda ise ka – osales selle loomises. Panus ei olnud suur, aga kultuurile oluline. Nimelt võttis ta endale mõnikord toimetamise tööd. Mis sellest, et tema toimetatu ei jõudnud mõnikord trükki. Mis sellest, et tema toimetatud asjad toimetati teinekord professionaalide poolt üle. Tema sai töötasu kätte ja toimetusel oli käpp Keskkomitees sees – seda oli ju alatasa vaja. Ah-jaa, seda sellist toimetamise tööd pakkusid talle ikka sõbrad. Ja sõpradel olid kuulsad nimed ja neid on tänapäevalgi hea mainida – ikka selle märgiks kui tark ja tore inimene autor on.

Raamatu autor on ennast avalikkuselt korduvalt tutvustanud kui erilist eetika-spetsialisti. Isegi eetika-teadlast. Raamatust on aru saada, et eelkirjeldatu on autori jaoks normaalne ja eetiline. Ka tänase pilguga vaadates.

Räpane raamat nr 2.

Peeter Helme, Sofia, tuleviku mäletajad.

 

Autorit tutvustatakse tagakaanel kui Ekspressi kirjandustoimetajat. Raamat ise on grafomaanlik ponnistus – kohati olematuseni küündivalt vilets nii mõtte kui teostuse (keel ja faabula) poolest. Autor ei oska kirjutada – romaan kui vorm on kaugel tema suutmiste piirist. Toimetanud Jan Kaus.

Räpane tegelikkus on küsimuse (miks sellist õnnetust avaldatakse?) taga.

Juba nõukaajal õpetati, et ajakirjandus olla neljas võim (seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval). Ekspressi kirjandustoimetaja on siis Neljanda Võimu Partei Keskkomitee kirjandust kureeriv instruktor. Üle-Eestilist avaldamiskeeldu panna ei saa, aga kiitvaid arvustusi keskses nädalalehes organiseerida küll, sõpradelt võib artikleidki tellida. Avaldatavad artiklid loovad sõpradele suuremat nime ja nende eest makstakse ka midagi. Kirjanikud on raha suhtes vähenõudlikud.

Seisuga 22.08 võib näha, et raamat on alla hinnatud. Kusagil kirjastuses lööb keegi arve kokku – Peeter Helme raamatu avaldamine viis välja xxx eurot ja positiivse arvustuse näol tõi sisse xxx eurot.

Raamatu müügitekstis Rahva Raamatu kodulehel on öeldud: „Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud“. 

Ma ei usu, et oma eelmiste raamatute kirjutamise ajal oskas ta kirjutada, aga nüüd millegipärast unustas ära.

Möödub kolmkümmend viis aastat ja autor avaldab kõvade kaante vahel mälestused, kus kiitleb oma sõprade suure hulgaga. Mälestuste alapealkiri on „Ausalt ja avameelselt.“ 

See on ulme.

H.P. Lovecraft – Vari Innsmouthi kohal (Sünged varjud, 2001)

Soovituslikku sõnavara õudusjutu tõlkimiseks või kirjutamiseks. Doseerides tekstis neid sõnu vajaliku kangusega, võib ehk saavutada midagi... õudset.

Absurdne, aeglustama, ahmima, ahvisarnane, ajutine, alandlik, alateadvus, allakäik, arusaamatu, blokeerima, brutaalne, deemon, deformatsioon, diskreetne, drastiline, ebaharilik, ebakindel, ebaloogiline, ebaloomulik, ebamaine, ebameeldiv, ebamugav, ebamäärane, ebanormaalne, ebaproportsionaalne, ebardlik, ebatasane, ebatavaline, ebateadlik, ebatõenäoline, ebatäpne, ebaühtlane, eelarvamus, eemaldamine, eemaletõukav, ehmatama, ehmuma, eksiarvamus, eksima, eksimatu, ekslema, elutu, ennekuulmatu, epideemia, erakordne, eraldamine, eripärane, eriskummaline, eristamatu, erutus, esivanem, ettevaatlik, fantaasia, fantastiline, fragmentaarne, groteskne, haarama, haigeilmeline, haiglane, haigus, haigutav, hais, halb, haletsusväärne, hall, hallikassinine, hallitama, hallutsinatsioon, hambuline, hapu, harva, haukuma, helendama, higistama, hiilima, hiline, hingeldama, hirmutama, hirmus, hirmutav, hirmuvarjuline, hirmuäratav, hoiatama, hoop, hord, hukatuslik, hulkuma, hullumeelne, huvitav, hõivama, hõre, häbi, hädaoht, hädaohuaimdus, häire, häirima, häiriv, hämar, hämmastav, hämmeldama, hääl, hüplema, hüpnootiline, hüpotees, hüppama, hüsteeriline, igavene, igerik, iidne, illusioon, ilmetu, imelik, inimlik, inimohver, inimtühi, instinktiivne, jampsimine, joodik, joove, juhuslik, julgema, jumalateotus, jõllitama, jõud, jäik, jäle, jälg, jälitama, jändrik, järsk, jässakas, jäänus, kaebus, kaevuma, kahanema, kahetsema, kahetsusväärne, kahju, kahtlane, kahtlus, kaklus, kalasilmne, kalasugune, kalduma, kange, kangestuma, kannatamatu, kannibal, kaos, kaotama, kare, karistus, kartlik, kartma, kartus, karvutu, kasimatu, katk, katkendlik, katkine, katsumus, kavalanäoline, keerduma, kehaline, kelder, kestendama, kibelema, kihama, kiilas, kiiluma, kiirustama, kikivarvul, kile, kirjeldamatu, kisa, klammerduma, kobama, koeralik, kogelema, kogu, kohmakas, kohtama, kohutav, koledus, koletis, koletu, kolksuma, komberdama, konarlik, kondine, konnasugune, kontsetratsioonilaager, kopitama, korrapäratu, korts, kortsuma, kraapima, kriiksuma, kriiskama, krobeline, krooksuma, krüptiline, kubisema, kuiv, kujuteldamatu, kujutlusvõime, kukkuma, kuluma, kultus, kummaline, kummituslik, kumu, kunagi, kuradikummardamine, kurat, kuratlik, kurdistav, kurguhäälne, kurikaval, kuristik, kurjailmeline, kurjakuulutav, kurjus, kurjusejõud, kustuma, kustutama, kuulsus, kuulujutt, kuuvalgus, kõdunema, kõhklema, kõhn, kõikehõlmav, kõikuma, kõkutama, kõnnumaa, kõrguma, kõrvalekalle, kõrvalpilk, kõva, kähe, kähisema, kämmal, kärarikas, käratu, kärbseplekiline, kärnane, käsilane, kühmus, külm, külmajudin, küsitluskombits, küürus, laastama, lagunema, laitma, lajatama, lakkamatu, lakkuma, lamama, lambasarnane, langema, laostuma, laperdama, legend, lehkama, leinama, libe, liialdama, lintšima, loendamatu, logelema, logisema, lohisema, loid, loksuma, looberdama, loobuma, loom, loomalik, loomuvastane, looritama, lootusetu, luituma, lukustama, lumm, lurjus, luupainaja, luusima, lõgistama, lõhestama, lõhnama, lõikama, lõks, läbiotsimine, läbitungimatu, lämbuma, längus, lärm, lösutama, lööma, maagiline, madal, madistama, magama, mahajäetud, maosarnane, masendav, mask, matkima, matma, meeleheide, meeletu, melanhoolne, metsik, metslane, minestushoog, monotoonne, muda, mulisema, mure, must, mustav, muutmatu, mõistatuslik, mõjutama, mõlk, mõnitus, mädanema, mälestus, märguanne, märgutuli, märkamatu, määrduma, möire, mökitama, müdin, mühin, müra, mütsatama, müüt, naelutama, nagin, nagisema, nahahaigus, nakatama, narmendav, needma, neetud, nigel, niiske, nimetu, nõiariist, nõidus, nõmm, nõrk, nõrkema, närviline, oht, ohtlik, ohverdus, oigama, olend, oletama, olevus, ootama, otsekohe, paanika, paaniline, padin, paganlik, pahaendeline, paheline, paistma, palvetama, peadpööritav, peidupaik, peletama, pettekujutlus, piiluma, piiramatu, piklik, pilkav, pilkuma, pilkumatu, pimedus, pimendama, pinge, pisar, pisik, plahvatama, pomin, pomisema, praht, probleem, proovima, prõmmima, pudenema, pugema, puhkima, pungis, punnsilm, purema, puuduma, puutüügas, põdema, põgenema, põgenik, põhi, põhjus, põiklema, põlgama, põrgu, põrutama, pärinema, pääsetee, pööning, pöörane, pöördumatu, pöörlema, püüdma, rabelema, raev, ragistama, rahutus, raksatus, raputama, raske, raskus, rebima, reetlik, riitus, rikkumatu, riskantne, riskima, rohmakas, rohtukasvanud, roomama, rooste, rotilõks, rumal, rusuma, rõõmutu, räbal, rämps, räpane, räsitud, rääkimiskeeld, räämas, röövima, rünnak, rüvetama, saastama, sahin, saladus, saladuslik, salaja, salalik, salapärane, sallimatu, sasipundar, segunema, seisukord, seletamatu, seosetu, sibama, silmama, silmapaistmatu, silmavalge, sissetungija, soikuma, soo, sosistaja, sosistama, suitsema, sulama, suletud, sulguma, sumin, summutama, sundima, surema, surematus, surev, surm, surmvaikne, surve, sõda, sõnaahtrus, sõnakehv, söandama, sörkima, sööstma, sügav, sünge, süttima, süvenema, süüdistama, süütama, šokk, taandareng, taganema, taguma, tahtmatu, takistama, taltsutama, tapma, tarduma, teisenemine, teotama, terav, tohutu, tokerjas, tolmune, tontlik, toores, tormama, trampima, trummeldama, tugevnema, tuikuma, tuimus, tulistama, tume, tundetu, tundmatu, tungiv, tunglema, tunnistaja, turris, tusane, tõend, tõkestama, tõmbuma, tõmmu, tõrjuma, tõrkuma, tõsine, tõukama, tähendusrikas, täiskuu, tühi, uberik, uim, uksekatsuja, ulguma, ummistuma, unenägu, unisus, unustama, ussitanud, vaatepilt, vabamüürlus, vadistama, vaenulik, vagel, vagur, vahtima, vaibuma, vaikima, vaikne, vaistlik, vajuma, valelik, valgustama, vali, valjenema, valu, valvas, valvur, vana, vanadusnõtrus, vang, vangla, vangistaja, vankuma, vanne, vapustus, varandus, varemed, vargne, vari, varisema, varitsema, varjama, varjuline, varjund, varjutama, vastane, vastik, vastikus, vastikustunne, vastuhakk, vastumeelsus, vehklema, veider, verdtarretav, veri, vesine, vesisinine, viga, viha, vihjamisviis, vihje, vihkama, viimane, viirastuslik, vilets, viljatu, viltune, viskama, voog, võhik, võigas, võimatu, võimenduma, võimetu, võitlus, võlts, võrgutama, võõramaine, võõrapärane, võõristus, võõrkeelne, väga, vägivaldne, välgatus, välismaa, välismaalane, väljakannatamatu, väljapaistmatu, väljapääs, vältima, vältimatu, värisema, väsimus, väärareng, väärastuma, väärduma, õel, õelailmeline, õelus, õhtu, õnnetus, õudne, õudus, äge, ähkimine, ähmane, äkiline, ämblikuvõrk, ärakohutatud, ärev, ärritav, äärmuslik, öö, üksik, üksikasjalik, üksildane, üleloomulik, ülemäära, üleolev, ületamatu

Ja paar näidet, milliseid lauseid on sobilik moodustada, kasutades õiget sõnavara:

“Kindlasti suureneb hirm, mida tekitab mahajäetud maja, pigem geomeetrilises kui aritmeetilises progressioonis, kui nendest majadest moodustub sünge mahajäetud linn. Vaatepilt lõpututest avenüüdest, mis paistsid kalasilmselt tühjade ja surnutena, ning mõte paljudest mustadest kurjakuuluvatest elupaikadest, mis on jäetud ämblikuvõrkudele ja mälestustele ja võidutsevatele vakladele, tekitab alateadlikku hirmu ja vastumeelsust, mida isegi kõige tugevam filosoofia ei suuda peatada.” (lk 18)

“See hävitas minu vaimse rahu ja enesekindluse jäänused, mis olid mulle veel alles jäänud, minu usu inimmõistusesse ja rikkumatusse loodusesse. Ükski minu kujutlus ega järeldus, isegi kui oleksin võtnud Zadoki hullumeelset juttu sõna-sõnalt, poleks olnud mitte mingil viisil võrreldav deemonliku, jumalat teotava reaalsusega, mida ma nägin – või uskusin nägevat. Olen proovinud vihjata, mis see oli, et lükata edasi selle selge kirjapaneku koledust. Kas võis olla, et see planeet oli tegelikult need elukad tekitanud, et inimsilmad on tõesti näinud seda, mis siiamaani on juhtunud vaid palavikufantaasiates ja vähestes legendides?” (lk 40)

 ulmekirjanduse baas

Põrgu idarindel. Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941-1943 (2013)

Otseülekanne idarindelt, raevukad lahingud käivad ja lõppu ei ole näha, nõukogulaste juurdevoolul pole otsa, ent vähesed allesjäänud sakslased on kalli kodumaa peamine kaitse, ja nemad peavad püsima, ükskõik kui raske neil ka on. Kui vaid kodused sellest aru saaksid (ja sakslaste propaganda edu-udu ei ajaks). Tegemist on siis Hans Rothi nimelise rindesõduri kolme päevikuköitega, mis algab vahetult enne Barbarossa avapauku ja jääb pooleli 1943. aasta lüüasaamistes (Roth ise jäi kadunuks 1944 aastal Vitebski kandis, koos arvatava neljanda päevikuga). Päevikuid pidas ta selleks, et mitte segaseks minna.

“Pärastlõunal saabuvad korraldused üldpealetungiks. Homme on see päev! Poisid, seadke ühishauad valmis! Nüüd saate valada oma viha välja linna peale, mis on seisnud teie ees nädalaid, kuid jäänud sellele vaatamata kättesaamatuks. Homme – viimaks ometi!!!” (lk 99)

Päevikupidaja on omamoodi supersõdur, kes saksa sõjamasina eesliinil võitlemas alates Prantsusmaa sõjakäigust – ja sellise eesliinistaažiga saavad vast väga vähesed silma paista (kas keskmiseks eesliinikarjääriks oli muidu mõned kuud? Kuskil raamatus oli need numbrid ära toodud – seda vist küll eelkõige nõukogude vägede kohta -, aga enam ei mäleta), Rothil endalgi tunne, et tema gruppi paisatakse erinevatele nö tulekustustöödele. Ja lahingute intensiivsus Venemaa avarustes on ikka päris ropp või õigemini tsiviilmõistusele kujuteldamatu, on siis tegemist esimeste kuude ragiseva võidukäigu või hilisemate ränkraskete positsioonihoidmiste ja taganemistega. Kogu aeg lihtsalt toimub midagi tapvat ja häirivat, enam või vähem massiletaalse survega. Tõepoolest, lahingute intensiivsus rindesõduri kogemuses on ikka hämmastavalt raputav. Eks üks asi on lugeda operatsioonide üldvaateid ja erinevaid meganumbreid liites-võrreldes ohata, teine asi kogeda pommisadu ja täägitaplust rohujuuretasandil mõne mätta või talu pärast, ühes tulipunktis suuremate või lokaalsemate operatsioonide lõputus puntras.

“Nüüd on siin kõk vaikne; seekord ei ole meid kutsutud “tuld kustutama”. Keskmised suurtükirünnakud, mõned lennukid ja igal ööl kerge rünnak – ja ongi kõik! See kulub ära, sest viimased nädalad on meie vastu karmid olnud.” (lk 157)

Roth polnud just tõsimeelne nats, Kiievis kogetud juutide hukkamised mõjusid talle ikka päris häirivalt, ega partisanide mahalaskminegi rahulikuks jätnud. Päevikutes on Hitlerist juttu vaid paaril hetkel, ja nii möödaminnes. Kui midagi Rothi vaevab, siis on see mure oma naise ja tütre pärast – ning sõjamasina vastupidamine nõukogulaste surve all. Oma osa on Ukraina ja Venemaa maakohtade eluolul (mis on masendavalt räpane, ent kohalikele harjumuspärane reaalsus) ja muidugi ilmastikul, mis pole kunagi meelepärane – meeletu külmus või ohjeldamatu palavus, ning nende vahele jääv täitmatu pori, muda ja vihmakuud. Ent positsioonidel tuleb olla ja jääda, see pole mugavust mitte kuskil ega mitte kunagi loota.

“Sisemiselt oleme tühjaks põlenud ja väliselt löödud. Varem järgnesid võitlustundidele puhkusetunnid. See aeg on möödas. Päike, kuu ja lõõmav tuli valgustavad kõik seda hävitus- ja tapatööd. Mõnikord sööd seda, mis kätte satub, kannad kaasas laskemoona või tukastad korraks maapinnal mürsulehtri kaitsvas varjus. Meie näod on mustad ja kõhnunud. Praegusel ajal, pärast 24-tunniseid raskeid päevi, pole need enam prisked ja ümarad. Silmad on suitsust ja öistest valvekordadest punased, kuid hambad on kõvast leivast valged. Ma ei usu, et leiduks veel mõni raskem leivateenimise viis.” (lk 194-195)

Päevikute jooksul on tunda muidu nö humanistlike vaadetega mehe kalestumist, kui algul on nõukogudelased lihtsalt vaenlased oma erinevate sõjapidamiste külgedega, siis aja möödudes muutuvad nad verivaenlasteks, on lõputud hordid, mis Rothi ja ta väheste kaaslaste peale järelejätmatult vajuvad (ikka ja jälle äratab mehes imestust, millise mõttetu nüridusega nõukogudelaste sõjaväelasi tapvasse hakklihamasinasse saadetakse, ja miks soldatid nii tuimalt hävingusse jooksevad). Omamoodi on hämmastav, kui asjatundlik või laiahaardeline on Rothi analüüs erinevatel militaarteemadel – tegemist pole mälestuste korrastamisega, vaid siin-ja-praegu ülevaadetega erinevatest olukordadest. Ja ta karune iroonia ja kamraadlikkus. Einoh, mees nagu muiste.

“Igale idarinde sõdurile on tuttav vene talve karmus: kõikjal valitseb segadus ja hirm; tankid on maha jäetud, teede ääres on sõidukõlbmatud või põlevad autod; venelased pommitavad pidevalt; toiduvarud põlevad, pikad ootamised lumehanges toovad kaasa külmakahjustused. Isegi kõige väiksem haav võib tekitada tõsiseid probleeme, meditsiiniteenistus on olematu. Keegi ei aita sind enam, sa oled iseenda hooleks jäetud. Nõrgad surevad kraavides või jäävihmas.” (lk 218)

Lisa Tuttle – Kus kivid kasvavad (Sünged varjud, 2001)

Tõepoolest, kivid kasvavad, selleks läheb vaja õiget aega ja kohta. Selle jutu puhul jäi natuke selgusetuks, et kas kivid soovivad kasvamise ajal orgaanilist manustada (näiteks inimesi) või on neil sellest savi. Lugu siis sellest, kuidas ühel noormehel on lapsepõlvetrauma tõttu kivikartus. Nimelt sattus ta lapsepõlves vanematega ühte maakohta, kus kuulu järgi olid mõned naised kivistunud, kuna need naised olid jäänud magama väljal, kus – siis, kui õige aeg on – kivid kasvavad. Poisi isa huvitas kohaliku mehe jutustus vastavast juhtumist ja vaidles selle võimalikkusele vastu, ning võttis mõned kivinäidised endaga kaasa... ja teatud aja pärast tabas teda kummaline surm. Ajad möödusid, ja poisist sirgus edukas noormees, keda painamas saladus kivide kohta. Kuni ükskord vanematelt päranduseks saadud vaipa lahti võttes pudenes vaiba vahelt põrandale sellist kivipuru, mida ta lapsepõlves nägi... Kas tõesti?

ulmekirjanduse baas

Mauri Raus – Hingehaige (1991)

Rausi postuumne valikkogu on toonilt õige tume, aforismilikku hoogu on ehk vaid pühendusluuletustes Võssotskile ja Reaganile. Aga muidu nukrad luuletusesd vanematest ning keerulisest elukäigust. Ei saa öelda, et poeesial lasuks tunnustamata geeniuse tempel, aga eks ikka leidub helgeid momente, raske on poeet mitte olla.

IDÜLL 

Ämblikuhärral valmivad
võrgeldatud sukad.
Edeval hirveneiul
tuleb sünnipäev. 

1981 (lk 9)

KUIDAS MINUST SAI GEENIUS!

Inimesed jagunevad laias laastus

kolme põhigruppi:

enamus keskpärased,

vähemuses hullud

ja üksikud geeniused.

Millisesse gruppi kuulun mina?

Spordis olen ma olnud meie “provintsi”

meister ja natuke enamgi.

Näitlejana olid pearollid

minu sinasõbrad.

Tähendab – keskpärane ma ei ole!

Kaksteist aastat olid mul

hullupaberid,

siis need tühistati.

Tähendab – hull ma ka ei ole!

Jääb järele ainult – GEENIUS!!!

1985 (lk 18)

*
kevad keerutad kaskedes
suvi supleb suspedes
sügis sülitab soolaselt
talv targutab tagasihoidlikult 

kurat kütab katelt
Jumal juurib juurikaid
taevamaa tagarannal 

MINA kirjutan luuletusi
SINA igavledes loed 

1980 (lk 60)