Väike armas raamat kokkupuutest ebakonventsionaalse vanema sugulasega ja rutiini lagunemisest. Üks pidev lugude jutustamine ja briti huumor, selline penskarkelmiromaan, igati heas mõttes. Vist tajutav, millise mõnuga Greene erinevaid ebatavalisi juhtumeid sisse kirjutab, et stoilist hiliskeskealist minategelast kõigutada. Tädi Augusta carpe diem elu, paljude unistus elada oma natukest kirglikult ja täiega ja pidurdamatult ja mõnuledes ja kahetsemata. (Tõesti kena, et eelmises postituses tegelesin angloameerika kirjanduse sarjamisega.) Tekst virgutab igati kanepit suitsetama ja annab päris hea suunise, kuidas valedetektoriga käituda (lk 241-242). Niiet siis, elu ei lõppegi keskeaga.postimees
3 kommentaari:
minul oleks küll kahju, kui 1000 ei täituks. (mitte just selle ümara arvu pärast, vaid muidu.)
no mul tõesti ei meeldi üksi siin jaurata, paluks abi...
tead, ma umbes iga raamatuga mõtlen, et nüüd peaks küll kirjutama, ja siis jälle ei kirjuta. laiskus või mis.
Postita kommentaar