Lugu nagu niisugune, et transgalaktilisel laineril juhtub õnnetus ja Gorgonea nimelisele planeedile kukub kaks päästekapslit. Gorgonea on ohtlik koht, kus ökokatastroofi tagajärjel on valla pääsenud kõiksugu sissetoodud kiskjad ning muteerunud humanoidid ei hiilga külalislahkusega. Päästesalk eesotsas Remariga saadetakse võimalikke elusolevaid kapslitegelasi päästma. Ja puhkeb möll.
Romaan siis omamoodi näide sellest, kui “Reekviem “Galateiale”” lugusid pikemaks jutustuseks või romaaniks välja venitada. Selline tore seiklusjutt, ikka veidrad olendid ja küllaldaselt põmmutamist ja põgenemist pimedates käikudes. Bergi pikematele tekstidele mitteomaselt pole siin tegemist raskelt relvastatud sõjameestega, vaid pooleldi tsivilistinärudest päästetöötajatega, kel (teatud eranditega muidugi) puudub sõjaväeline väljaõpe ning kel tutvuse poolest selleks operatsiooniks mõned raskemad relvad kaasas. Finaalile lähenedes annab ikka mõistatada, kes neist päästjatest maha lüüakse.
“Puutumatu vabastas ka Remari jalad, too tõusis püsti ja samal hetkel ajas end põrandalt üles ka surnuks peetud Tulekummardaja, pakkudes kaunis košmaarset vaatepilti. Väljatilkuv aju ja voolav veri koos annihilaatorikiire energiast pea külge sulanud kiivriga moodustasid võika maski, mille taolist võis ette kujutada vaid kõige hullemas hirmuunenäos.” (lk 140)
Teksti võiks iseloomustada kui “vana hea ulme”, palju seiklusi ja veidrusi ja ei mingit peamurdmist, lihtsalt mõnus meelelahutus, pole küberpunki ega transhumanismi. Raamatu viimane põgenemine on küll päris, ee, ulmeline (või noh, natuke Indiana Jones). No lõpp on lõpp, autorile endale hakkasid vist lained üle pea käima ja tegi siis kirvehoobiga loole katkestuse. Printsessid said kenasti päästetud, aga ei mingit romantilist tasu selle eest. Nojah, naised.
4 kommentaari:
Ilmselt on väljendile "vana hea ulme" terve hulk definitsioone. Kas tõesti seiklused ja veidrused teevad ulmest ulme?
Minu ulmekirjanduse definitsioon tuleb tõenäoliselt esimesest ulmekast, mida lugesin ja mis jättis mind eluaegseks ulme lugejaks ja see oli Asimovi "Igaviku lõpp". Igavene küsimus, et mis siis on inimkonna määratud tulevik.
Mis puutub romaani "Tants tulle", siis raamat ilmus sellel ajal, kui ma üritasin endale osta kõik eesti keeles ilmunud ulmeraamatud ja kindlasti F-sarja.
Sisu enam ei mäletagi, aga mäletan, et ei suutnud seda üldse ulmeks nimetada, kuna minu meelest oli lihtsalt mingi sõja/põnevusromaani tegevus viidud teisele planeedile, aga lastakse tuleviku relvadega. Ning polnud minu jaoks ka piisavalt põnev, et seda heaks põnevusromaaniks pidada.
no "vana hea ulme" oli osutatud jutumärkide vahel, eks. ehk siis osundus, et tegemist pole põhjapaneva määratlusega.
mõtlesin seda, et noorest peast oli sellist mõnus lugeda. ja praegugi vahelduseks hea. tegu pole tõesti mingi tippsaavutusega, aga mis siis, kui hoiab tuju hea, siis mulle sobib.
Mind igal juhul peletas see raamat tolle kirjaniku juurest eemale. Kui ma viimasel ajal olen vaadanud loterii blogi ning leidnud, et produktiivne kirjanik, siis mind on tabanud vahel mõte, et järsku on autor arenenud ja peaks uuesti lugema.
Aga kui tase on jäänud samaks nagu selles "Tants tulle", siis vist ei viitsi proovida. Pole minu autor.
4 raamatut jäigi skooriks, see "must kaardivägi" on neist kõige parem, aga ei julgeks just soovitada, on teine selline karm sõjaoopus.
Postita kommentaar