Theodora Goss - Princess Lucinda and the Hound of the Moon (Beyond the Woods, 2016)

Goss oma tuntud headuses, seekordne lugu räägib inimesest, kes tegelikult esimese maalasena Kuu pinnale astus. Sylvania lastetu kuninganna leiab ühel öö kastanipuu alt korvikese koos väikese lapsega, ta lapsendab selle tita ning lapsest kasvab printsess Lucinda. Kes kasvatusest hoolimata pole just kuningliku olemusega neiu ning huvitub pigem ronimisest ja asjade lennutamisest. Aga kuningaperele on ta väga armas ning nad loodavad ta Sylvania troonile aidata - kui neid vaid suudaks troonipärijast onupojaga (sest valitseja saab vaid mees olla) abielluda. Noored siiski ei huvitu niisugusest sugulaste abielust.

Aga ühel päeval Sylvania kuningaloss vangub ja müriseb ning ilmatuma suur valge koer nõuab endale printsess Lucindat, või… ta närib pealinna katkisemaks. Lucinda teadmata üritab kuningapere elajakoera petta, kuid lõpuks saab elukas oma saagi kätte. Ja siis…

Jätkub loo teine pool, aga sellest siin ei kirjuta. Gossile tüüpiliselt leiab lugu aset kesk- või idaeuroopalikus kohas, ajaliselt on see määratletav millalgi 19. sajandi lõppu. Sylvania naabriteks on tuntud Kesk-Euroopa riigid… aga jah, tegu on siiski argifantastilise kohaga, kus on võimalikud sellise koerelaja ilmumised ja muu fantastika (siiski puuduvad nõiad ja maagia; pigem on see astrofüüsika). Nagu tutvustusest selgub, on tegu autori kunstmuinasjutuga, kuigi tekst voolab igati muinasjutulikus laadis. Ja see on ausalt öeldes ilmatuma tore ja teeb südame soojaks. Väga viis.

ulmekirjanduse baas

Chen Qiufan - The Fish of Lijiang (Invisible Planets, 2017)

Lähitulevikku paigutuv lugu mehest, kes sanatooriumis ravil olles saab teada, et ta terviseprobleemid on põhjustatud sellest, et hiinlased on avastanud viisi, kuidas aega personaalselt aeglustada (et näiteks hoida elus tähtsaid inimesi) või kiirendada (et töötajad oleksid tulemuslikumad). Kuna Hiina seadused sisaldavad halle alasid, siis kohalikud töösturid salaja eksperimenteerivad inimeste peal aja kiirendamist, mis aga toob kaasa erinevaid tervisekahjustusi - mistõttu tubli kontoritöölisest peategelane ongi saadetud sanatooriumi. Selle saladuse saab ta teada naiselt, kes põetab neid aja aeglustuses viibivaid tähtsaid vanamehi ning kes töö käigus saadud ajaaeglustuse kõrvalmõjude tõttu peab samuti end ravima. Aga et ravi oleks tõhus, peavad kokku puutuma just nii aeglustuse kui kiirenduse kõrvalmõjusid põdevad inimesed. Mistõttu mees tunneb, et teda on nagu mitmekordselt ära kasutatud.

Hiina lähitulevik (sest hiinlastele on muu maailm teisejärguline, niisiis pole sellest juttu) on siis igati tehnoloogiaga täidetud ning selle kõrval tekib mõnel muidugi küsimus, et mis on üldse inimese jaoks tõelist alles jäänud. Ja no muidugi avastus, et sinu enda teadmata sind modifitseeritakse ja sellega seoses pigistab seadusandlus silmad kinni… Mis on üldse valikuvabadusest alles jäänud, milliseks masinaks sind õigupoolest muuta tahetakse. Traagiline värk.

Harlan Ellison - V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Tekst, mis annab põhjust kahtlustada, et V-A-M-P-I-I-R on Eestiski kanda kinnitanud ja siinset ühiskonda mürgitama asunud (nagu ikka, võib ühtlasi kahtlustada ühe naaberriigi eriteenistuste karvast abistavat kätt). Aga jutt on vinge - James Bondist jõuluvana, kes pannakse välja juurima Ameerika sisepoliitilisi hädasid (selleks tasub küll pisut mäletada tollast poliitmaastikku). Elu võiks olla lill, aga tulnukad on aastakümneid põhjustanud rassismi ja kasvuhooneefekti ja vähki ja mida kõike halba veel. Superjõuluvana Krisil ei lasta seksika naisega jõuludeni hullata, tema kutsutakse appi. Ja ta tuleb, Põhjanabalt allveelaevaga.

Ühtviisi vaimukas paroodia superkangelaste teemal kui satiir ühiskondlikel teemadel; kirjutamisajast hoolimata on see satiir aktuaalne ka tänapäeval. Sest tõepoolest, kohalike ühiskondlike idiootide radikaliseerumine on midagi sellist, mis paneb tõepoolest mõtlema, et midagi ebaloomulikku järjepidevalt mürgitab nende ajusid. Ellison osutabki läbi lillede sellele. et kärbatanud inimestega pole midagi teha, vaid noored on veel võimelised midagi mõtlema. Või siis mitte ning inimkond on aprioorselt lollakas ning liigub oma tee otsa poole. Igal juhul, igati mõrkjas ja naljakas lugu.

“Kris ei suutnud pöörata silmi punaselt ülikonnalt. “Ja mis sellel uut juures on?” 

Relvasepp osutas harjumuspäraselt piibuvarrega. “Kõigepealt see tavaline: raketid, reaktiivseljakott, napalm, nui ja Nui, viskenoad, rõhksokid, saapaorad, kuulipildujad kaliibriga 0.30, hape, põlev habe, kõhuosast saab ikka veel täispuhutava parve, leegiheitja, plastiklõhkeained, punasest kummist ninagranaat, tööriistakomplekt vööl, bumerang, bolad, matšeete, revolver, kellapomm vööpandlas, murdvarga tööriistad, akvalang, kaamera ja ilmutamiseks vajalikud kemikaalid puusadel, haakpikendustega teraskindad, gaasimask, mürkgaas, haitõrjevahend, elektripliit, toiduvaru ja sada suurepärast raamatut mikrofilmidel.” (lk 38-39)

ulmekirjanduse baas

Juhan Hellerma - Tühjusse, kaugusse (2016)

Autorilt olen varem lugenud kahte luuletust, millest üks on selline… drone või doom. Ja eks see proosakogu on ka selline… isiklik reis läbi maastike, moest sõltumatu, ühelt inimeselt neile, kes jaksavad kuulda. Ja aeglane kuulamine, see on nüüd paganama raske, selleks pole veel korralikku äppi loodud.

Hellerma raamatu lugemine tuletaski meelde seda, kui palju on läänemaailma inimese maailmapilt muutumas (muidugi, millal ei virisetakse kaasaja mandumise pärast?). Kogemine on interaktsioon tehisliku emotsiooniga. Lähedus on uue leidmine ja sellest saadav adrenaliinilaks, ja korduse otsimine. Olin hiljuti ühes loengus, kus minust poole nooremad inimesed rääkisid oma suhtest nutimaailmaga - kõlama jäi mõte (küllap see oli utreeritud), et rakendusvajadus (ehk vajalik äpp!) võib olla tugevam kui privaatsusküsimused. See, mida ma tahan kogeda (uuesti ja uuesti) on olulisem kui see, mida minuga tehakse (ja mida ma teen millegi nimel).

Muidugi, iseenesest võiks Hellerma napp proosa ollagi kohane sellistele tarbijatele… kui vaid poleks seda autori aeglust; tektooniliselt kulgevat tekstiilma. Ja eks mul endalgi ole aegajalt probleeme sisekaemuslike raamatutega, nende lugemiseks on keeruline leida just seda õiget hetke; nii ei saa ka selle raamatu puhul öelda, et oleks mind sügavamalt puudutanud.

“See ongi vist meie aja inimese üks põhilisi ülesandeid - tulla kuidagi oma tühjusega toime. Häda on selles, et ta arvab sellega toime tulevat seda erinevatel viisidel väliste asjadega täites. Aga kokkuvõttes see ei õnnestu ega saagi õnnestuda. Saab sind ainult veel sügavamale tühjusesse vajutada. Mida rohkem inimene oma tühjust täidab, seda tühjemaks ja pimedamaks see jääb. Aga tõeline vabadus ei ole sealt kunagi lõplikult ära lõigatud, vaid asub sealsamas läheduses. Seesama tühjus, mille pidev täitmine inimest õnnetuks teha võib, on ühtlasi ka vabadus. Kui õnnestuks oma tühjus tühjendada, oma tühiolemisele vabastada…” (“Üle pika aja on päikest näha”, lk 38)

“Nii see sügis siis seisab nagu vana väsinud mees. Aknalaual käivad linnud usinasti klõbistamas - need on varblased. Toksivad nokaga aknala - tii, tii, anna meile süüa. Lendavad mööda hoovi ringi, kord maja seinale, kord puu raagus okstele maandudes. Oh, neid linde küll, ei tea nemadki, mis selles kummalises sügises peale hakata. Kõik teised, need, kes teadsid ja oskasid, on ammu ära läinud. Nemad lendavad aga selles hallis, vaikuselõngast kootud sügises, ega tea tahta paremat. See on tõesti imeline aeg, see hilissügis. Pärast värve ja enne valget. Värvi ja valge vahel on pikk hall tee, suur ilus eimiski, uuutuuleeluuuuu ja vaikus.” (“Oh, seda novembrihommikut”, lk 57)

lugemissoovitus 

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Tang Fei - Call Girl (Invisible Planets, 2017)

Müsteeriline (aga mitte hüsteeriline) tekst, mille puhul hakkasin enne postituse kirjutamist netist selle kohta otsima (ausõna, tavaliselt vaatan netti asjakohaste viidete järele peale postituse lugemist) ja ikka ei saanud targemaks, et millest see lugu siis teiste arvates võiks rääkida (loo originaalpealkiri: “黄色故事”). Või noh… tekst on iseenesest jälgitav, aga mõistmine veab alt.

Peategelane on keskkoolitüdruk, kes pakub rikastele meestele intiimteenuseid. Selleks on rikututele enneolematu nauding ehk lugude jutustamine, need viivad ühendusse maailma enda jõududega. Vist.

Tõepoolest, vist. Klient satub maailma niisugusse olekusse, mis raputab ta rutiinist välja. Vist.

Täpselt - vist, võibolla ei tea. Ei tea. Autor tekitab pinge neiu ja ta igapäevaste kaaslaste vahele. Pinge kõikekogenud rikaste meeste ja teenusepakkujast neiu vahel. Pinge tõelise ja Tõelise maailma vahel. Ürgne ja big data.

Vist. Ma tõepoolest ei tea, millest see lugu õigupoolest jutustus. Müsteeriline värk. Neli punkti siiski selle eest, et lugemiselamuse niimoodi hämmingusse viis.

Manfred Kalmsten - Raske vihm (Täheaeg 17, 2017)

Jutuvõistluse esikümnest on Meresi ja Kalmsteni lood sellised, mis lisasid midagi uut minu eesti ulme kogemusele. Kumbki tekstidest on kaugel perfektsusest ja üheselt nauditavusest (sest nagu näha, rõõmustas mind enim Tänavi splätter), aga tegemist on tekstidega, mille lugemine andis minu jaoks uut mälumist. Aga eks iga lugeja on erinev jne.

Kalmsteni kirjutatu meenutas mulle millegipärast China Mieville’i kummastavaid fantaasiailmu (või ehk Jeff VanderMeeri tekste?). Siin on pimedus, siin on seened, siin on golemid ja mis iganes veiderolendeid. Ja need seened, need pole lihtsalt seened: seente vastu võitlemiseks püüakse luua uut elavat biorelva, milleks tuleb inimestelt… No see on veider. Eks selliste maailmade puhul on kohustuslik noiri õhustik, millega Kalmsten niiväga just ei üllatanud, aga eks selle puhul ongi enam kui keeruline midagi täiesti uut väljendada.

Teksti puhul võiks rääkida auhinnaulmest (nagu näha, osaleski konkursil) ehk siis lugemine pole just lihtsaim pühapäevalõbu. Nii võttis sellesse teksti sissesaamine mul aega, alles kui asi läks eriti seeneks, hakkasid tundlad võbelema. Mis teha, perverssused üllatavad.

Aleksander D. Lannes - Enne kui lahvatab leek (Täheaeg 17, 2017)

Miskipärast meenutas mulle selle teksti õhustik nõukogude teaduslikku fantastikat - muidugi, kaasa aitas loomulikult see, et suuremas osas leiab jutt aset (tänapäeva) Siberis. Võibolla on hoopis tegu paroodiaga kõiksugu paralleelmaailmade asjus? Eks eksisteerib võimalus, et autor pole just tõsimeelselt seda juttu kirjutanud.

Lugu siis sellest, kuidas TÜ üliõpilane on sõpradega Siberis matkal, mingil hetkel on ta kaotsi läinud. Surma asemel leiavad ta kuuest mehest koosnev seltskond, kes samuti Siberis rändavad - kõik eri rahvusest, justkui tegu teadlastest sõpruskonnaga, kes üheskoos puhkamas. Noh, tõde on banaalsem - nimelt jahib see seltskond iidse kosmoserassi esindajat, kes / mis võivat universumi (ja selle paralleelilmad) hävitada. Kui juba sai mainitud paralleelmaailmu, siis tegelikult need mehedki pärit eri ajastutest. Üliõpilasele selgub, et teda kasutatakse söödana selle iidse mõistuse püüdmiseks. Nojah, kole.

Nagu näha, on tõsimeelselt ja pedantlikult võttes tegu üsna jabura jutuideega (muidugi, mille poolest Adleri või Tänavi lood on vähemjaburad?). Samas võiks selline tekst kõditada kõiksugu alternatiivteadmiste austajate närvilõpmeid - ikkagi paralleelmaailmad ja ajas rändamine ja iidsest iidsem mõistusega olend… Kui ainult poleks tegu ulmekirjandusega. Lool on löövust, aga ei oska kuidagi sellega suhestuda.

Yukio Mishima „Pärast Banketti“. Eesti raamat 1969 (182 lk), tlk Agu Sisask.

Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.

Peategelane Kazu on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul, arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab, omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded („Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.

Kuramaaž on selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha, energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu hingejõust oma veendumustesse uskumisele.

Kogu see valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas tagasi hääletama ;)

Üheks oluliseks taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.

Lõpuks jääb lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik, et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...

Ja eelarvamustest – mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla, aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?

Miikael Jekimov - Tuulerändur (Täheaeg 17, 2017)

Tubli tummine fantasy. Kui Tänavi loo puhul sai rääkida suomikumma (ehk mõtsaeesti?) voolusängi hüppamisest, siis Jekimovi tekst läheb rohkem tavafantasy kogemuse kanti - ei saa öelda, et lugu leiaks aset eestipärases maailmas; niisuguse loo lugemine võõrkeelses variandis ei paneks just äratundmises kulmu kergitama.

Jutt võiks olla millegi suurema alguspunktiks (no muidugi saaks ka minna tagasi ja hakata heietama kangelase noorusloost) ehk kuidas noor nõiaõpilane peab oma õpetaja vägivaldse surma järel ise hakkama saama. Nii satub ta metsikus looduses ekseldes ühte külasse, millel paistab mingi needus peal olevat. Ta laseb külavanemal end palgata saladust paljastama ning täisväärtuslikku nõida teeseldes püüab siis saada saladuse jälile. Nagu ta avastab, on seal tegemist õige jõleda värgiga.

Huvitav oleks teada, kas Jekimov viitsiks selle teemaga edasi tegelda ning hakata sapkowskit panema - võimalusi selleks oleks (samas on autor varem pigem teaduslikku fantastikat kirjutanud). Kui eesti nüüdisfantasyt kannavad eelkõige naisautorid, oleks Maniakkide Tänava kõrval kuulda mõnd meeshäält lisaks (jajah, hiljuti on ilmunud ka Mahkra Veenuse mõtsaeesti seiklus). Jekimovi see lugu ei loo just silmiavardavat fantasyt, küll on aga näha, et siit saaks mõndagi edasi arendada, mis tekitaks hoogsat kaasaelamist. Intrigeeriv, et tekstis on vaid meestegelased, see pole märk LGBT kasutamisest, vaid tegelaste kenast karskusest, süütuseajast.

Triinu Meres - Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost (Täheaeg 17, 2017)

Meres on võtnud endale ülesandeks (või rõõmuks või leidnud inspiratsiooni) fantasyt kirjutada ja teeb seda… omal moel: justkui Maarjamaa teoorjuseaegne elu, aga fantasy võtmes; ehk siis nö auhinnaulmeks lahterduv nähtus. Auhinnaulmega on see häda, et paljud tavaulme lugejad hakkavad sellega kokku puutudes hambaid krigistama ja sõltuvalt meeleolust või kuuseisust võib ükskõik kellel valeühendusi tekitada..

Eesti nüüdisulmes on Merese teeneks see, et ta kirjutab eelkõige teistsuguse tundelaadiga (mentaliteediga?) tekste. Tähtis pole vaid tegevustik või maailmaloome, oluline on ka see, millises hingemaailmas tegelased liiguvad. Ja üldiselt on Merese tekstid sellistena intrigeerivad, naha alla pugevad - vaid vast üks hiljuti jäi minu jaoks liialt krüptiliseks (eksole, piir geniaalsuse ja ebaõnnestumise vahel on õhuke ja petlik ning sõltub lugeja tähtede seisust). Nagu hiljuti sai teatavaks, on autoril peagi ilmumas romaan - milline maailm selles võib ilmneda, ei oska kuidagi arvata; Meres ei kipu end kordama või sama ainestikku lüpsma.

Käesolev tekst on õige veider lugu pereemast, kes otsustab omal riisikol muuta oma elamu ilmastikukindlamaks, värvides erilise ainega oma kodu välisseinu. Kuid teada on, et peale värvimist hakkab mõne aja pärast värvitu rohelist värvust omandama - kuid selle maailma lihtrahvas ei tohi rohelist värvi kasutada, sest see on taeva värv. Naine on jonnakas ning pakub välja, et jumal on sellise värvimise puhul tema poolt. Paari nädala pärast ongi ülevärvitud elamu roheliseks pleekinud ja peagi saab naine teate, et sellise teo eest saab 50 piitsahoopi, ja seda igal nädalal senikaua kuni maja on keelatud värvuse kaotanud. Kas ja kuidas jumal õigupoolest sellisesse olukorda sekkub, jäägu nüüd lugeja avastada.

Aga jah, loodud maailm on veider. Elajad ja humanoidid. Kliima ja seadused. Tegelased, kes millegipärast ei mahu klišeedesse (no tõepoolest, armukolmnurka ei moodustugi). Häiriv maailm, kus on justkui mõndagi tuttavat (teoorjus), aga see toimib kuidagi harjumatult, tuttavana näib masinavärk krigiseb ja ragiseb ootamatult tuttavlikes olukordades. See ei ole lihtne lugemine, aga kogemusena kindlasti tänuväärt.

Orakel ehk lõbus kaardimoor ja käekatsuja (1920)

Silmad on teadagi hinge peegel, ja see kurb tõde avaneb kõiges oma halastamatuses ka selles aegumatus teatmeteoses:

“Silmad. 

Läikiwad, ruttuliikuwad, mitte wäga ümargused, keskmise suurusega silmad, näitawad hääd, õiglast, kuid armastujat iseloomu. Suured, pungis, nagu wasikailmega silmad - kangekaelset, laisklejat, walelikku. Wäiksed, aukuwajunud silmad - on wihase, kawala ja mitte häädsoowiwa iseloomu tundemärk; kitsad, pilukile silmad tähendawad wägiwaldset isewalitsejat. Mustad silmad tähendawad armatsejat, petlikku ja karlikku iseloomu; tume pruunid silmad - õiglast, mehelikku ja suuremeelset; punakas-pruunid - põlewat ja kättetasuhimulikku iseloomu; segased hallid - kurjust, kawalust ja walitsuse himulist; sinised silmad on targa ja jää iseloomu tundemärk; teras hallid - uudishimuliku, kuritathliku ja muutliku. Segased, rohekas hallid silmad tähendawad inimest, kes elus kunagi rahul ei ole, keda ükski asi ei rahulda, kes ühtegi tööd lõpule ei suuda wiia, suur enese armastaja on ja paljuid korraga armastab. Päris rohelised silmad on ihnsa, enese poole kiskuja inimese tundemärk, auahne, enesearmastaja ja iseloomuta. 

Silmawalge sinakas wärw tähendab rikutud werd ja halba haigust, punakas - wäsinuks töötatud jõudu, mõnikord ka metsikust ja wiha.” (lk 15-16)

Maniakkide Tänav – Meie külas nähti imet (Täheaeg 17, 2017)

Tänavi teine jutuvõistluse lugu on vana hea splätter ning tuleb nüüd raskemeelselt tõdeda, et eelmise loo puhul välja heidetud mõttekild nagu Tänav kirjutaks viimasel ajal vaid korralikku teaduslikku fantastikat, on osutunud siiski vääraks järelduseks. Ei! Õnneks on autor sellisest nõtrade meeltesegadusest kaugel.

Seekordne jutt on siis järjekordne näide eesti tõugu naiste kangusest, kui vaja, saab kiimas puujumalgi kuuli keradesse (paralleeliks on mõned aastad tagasi ilmunud Ülle Lätte “Udriku küla naised”). Nimelt juhtub nii, et ühe väljasureva küla väljasureva koguduse memmedel saab süda täis, kui mingi trussikutes tüüp liipab küla vahel ja koguni tapab ühe memme vana koera ära. Pinget tekitab seegi, et teist päeva on kadunud postiljon, mistõttu pole memmed saanud igakuist pensioni ega joodikud riiklikku abiraha. Oh üllatust ja ehmatust, järgmisel päeval kirikus selgub, et see trussikutes tüüp on kohaliku kiriku altaril uueks jumalakujuks, mis koguni viibutab jumalateenistuse ajal naiste suunas rusikatki.

Külajoodikute käest saadakse teada, et üks neist tahus joomaraha eest kirikule uue Jeesuse (sest vana kuju oli putukate poolt koledasti puretud), kuid puu selle töö jaoks võeti kohalikust keelatud puudesalust – sealt, kuhu muuhulgas oli „naelutatud“ ühe hiljuti lahkunud vägivaldse külapervo hing, mis nüüd sai siis puukujuna uuesti jalad alla. Ja kohe niimoodi jalad alla, et tuleb moore uuesti kimbutama… ning mooride hõbekuulide tulistamine ei tekita Jeesusele suuremat kahju.

Tulemuseks siis igati verine ja jumalavallatu splätter (nöök-action?), mis võiks rõõmustada kõigi hea kirjanduse austajate südameid. Kui hiljuti pöörati Sirbi lugejate tähelepanu soome autorite suomikumma tõlgete populaarsusele („õumaigaad, Sirp ei pööra jälle tähelepanu traditsioonilisele meesteulmele!“), siis eks eesti autoridki võiksid muhedamalt maarahva põldu künda nii, et see ei jääks vaid hetke moehulluseks. Muidugi, eks 4 tankisti ja Tänav on hoolega arendanud Saladusliku Tsaari maailma, kuid sealne nöök-action läheb minu maitse jaoks vähe teadusliku fantastika kanti (minu jaoks huvitavam ongi, et splätterivabad lood on seal sarjas pigem nö kvaliteetsemad kui splätterid).

Selle loo puhul saaks sedagi mõelda, et kas Tänav mitte ei lüpsa liialt agaralt klišeesid kangetest eesti muttidest, aga noh, asja tasakaalustab kenasti memmede vänge räuskamine. Muidugi, kõik oleneb tõlgendusalusest. Kuivõrd võiks sellisel lool nüüdisfolkloorset tausta olla… ehk on tegemist ikka eelkõige autori fantaasiaga.

„Siis kuulsid nad trepilt samme. Helju köögi uks vajus lahti ja seal seisis ei keegi muu, kui puust Jeesus ise, täies oma hiilguses, valge niuderätt ümber puusade. See vaatepilt oli veider ja Jeesuse puust pilk nii terav, et kõik tardusid. Kustas aga ajas võpatades samagonni ümber. Pudel veeres kolinal üle laua ja kukkus põrandale, jäädes imekombel terveks. 

„Halleluuja!“ hüüdis lummutis oma puust hambaid plaksutades. Kõik istusid endiselt tardunult. Jeesus irvitas. 

„Kus mu pruudikene on?“ 

See äratas Helju tardumusest. Ta tõstis laualt püssi ja põrutas mõlemast rauast otse Jeesuse pihta.“ (lk 119)

Piret Frey – Kõik kivide pärast (Täheaeg 17, 2017)

Müstikasse kalduv jutt üksikemast, kes korraga satub veidrasse olukorda – peale seda, kui on kasutanud üht värskelt soetatud tuntud firma huulepulka (ja kuna tegemist ikkagi enda välimusest hooliva naisega, siis huulepulk on mõnigi kord kasutusel). Nimelt süüdistatakse kriminaalsete tegelaste poolt seda naist nagu ta oleks neilt portsu teemanteid ärastanud – loomulikult jääb see süüdistus naisele arusaamatuks, meelehärmi tekitab seegi, et teda ähvardatakse seetõttu elimineerida. Aga kui huulepulk kulub, on ta tagasi oma keskealise üksikema reaalsuses. Eks siis viimaks tekib küsimus, millist elu eelistada – kas halli ja ohutuvõitu argirutiini või ohtlikku pätielu.

Ei oska kahjuks öelda, mis selles tekstis minu jaoks esilekerkivat oleks. Ehk Eesti oludesse paigutumine või see üksikvanemate teema? Küll on vahelduseks, et pääses jutuvõistluse eelmiste lugude kaugete planeetide seiklustest ning seegi, et tegemist pole miski krüptilise auhinnaulmega.

T.K. Jürgens - Jumala hingus (Täheaeg 17, 2017)

Sarnaselt Weinberg-Andresoni loole on siin juttu õiglusest. Loo negatiivne peategelane on Maalt karistuse eest põgenenud sitapea, kes uuel koduplaneedil plaanib pärismaalastetelt vääriskive välja petta - kuid petturi abiliseks osutub noor kahtlane teadlane, kel on omad plaanid selle peategelasega.

Loo probleemiks on ehk see, et see on liialt mustvalge. Head on head ja halvad halvad, peategelane on lihtsalt sirgjooneliselt ebasümpaatne ning tema osaks saav karistus ei pane viimaks kulmugi kergitama. Kui Andreson-Weinberg vähemalt lõid maailma, kus õigluse võidutsemiseks pidi endale esitama mõnesid natukenegi probleemseid eetilisi küsimusi (mitte et autorid oleks oma seisukohta kuidagi varjanud), siis Jürgensi puhul on sirgjooneline liikiumine lahenduse poole. Natukenegi ambivalentsust ei teeks jutu kvaliteedile miskit kurja, arvan tagasihoidlikult.

Dani Adler - Juhtmevaba armastus (Täheaeg 17, 2017)

Eks loo algul tekib kerge võrdlus Asimovi Daneeli lugudega ning loo lõppedes tahaks uuesti mõelda nende Asimovi robootikaseaduste üle. Kui kogumiku esimesed lood olid ühel või teisel viisil ühtmoodi meelelahutuslik ulme, siis see tekst liigub pigem auhinnaulme kanti: ehk siis ebamugavad küsimused sellest, mis on õieti inimene. Loo hullunud (?) roboteid on keeruline inimesteks pidada, aga kuivõrd nad on enda kinnitusel armastuseks võimelised, siis… mis on see, mida nimetatakse inimsuseks? Jäin mõtlema, et millist teksti hiljuti lugesin inimsuseteemadel, lõpuks meenus Bacigalupi “Mika Model”.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas planeedile saabub asešerif uurima tsirkuseartisti koletut mõrva. Kohale saabudes avastab mees, et sel planeedil on siiani lubatud inimsarnased robotid, mis ometi mujal on keelatud. Valitseb noir õhustik ja viimaks selgub, et roima ohver oli seotud õige tumedate tehingutega ning planeeti ennast valitsevad päris omakasupüüdlikud jõud.

Lugu pole Asimovi Daneeli-lugude uinamuina, vaid pigem Bacigalupi laadis jõhkrate elementidega lugu - ka peategelase käbarad ei käi selle juurdluse jooksul just kõige meeldivamat rada. Heas mõttes üllatav tekst, mis alguse asimovlikkusest keerab viimaks õige noiriks kätte. Mis on inimsuse sisu?

“Pimedus silme ees hajus pisut ning ma tundsin, kuidas veri pähe voogas, aga enne kui ma jõudsin rohkem midagi teha, läbis mu purunenud käsivart tugev valusööst ning ma röökisin valust. Naine väänas mu murdunud käe ebaloomuliku nurga alla ning ma tundsin, kuidas luuotsad selle käigus üksteise vastu kriipisid. Sundisin end läbi valupisarate sihtima, surusin püstolitoru otse ta paremasse silma ja tulistasin. Silmamuna muutus sulanud valgeks massiks ning tilkus mööda naise kaunist nägu alla, aga ta peatunud. Ta lasi mu randme lahti ning kiskus püstoli mu sõrmede vahelt. Ma nägin, et naise parema käe laba rippus kasutult lõhkise juhtmepuntra otsas. Üritasin teda uuesti tulutult jalaga eemale tõugata, aga järgmise asjana tühjendas ta püstolisalve süstemaatiliselt mu paremasse käsivarde.” (lk 76)

Maniakkide Tänav - Tsölibaadi lõpp (Täheaeg 17, 2017)

Kui viimase kümnendi on Tänav kirjutanud üsna tõsiseid tekste ja romaane (viimati vast “Surmakarva” oli võrratu splätter (muidugi eksisin, vahepeal on ununenud “Õnne ja õnnetuse valitseja”), siis selle looga on ta tagasi pöördunud noorpõlve vallatuste juurde - ja vahelduseks on see igati tore.

Niisiis lööv lugu ühest kaabakate perest, kes elavad kaabakate universumis. Neil tekib kokkupõrge ühe tähtedevahelise korporatsiooniga, sest tütar häkkis nende võrku, et emale näpata kehamodifikatsioone. Korporatsioonile selline äriasjadesse sekkumine muidugi ei meeldi ning nad lukustavad tütre ta enda ajju. Seepeale siis kaabakate pere ühendab jõud, et tütar või õde päästa.

Saab siis nalja, nii nabaalust kui jalaga tagumikku - ühesõnaga, ülemeelik värk. Igasugu kübervärgid ja muidutöllid, tähesüsteemide vahelised reisid on uus reaalsus jne. Muidugi, võibolla on minust ebaõiglane lugeda Tänavi teksti vaid meelelahutuslikus võtmes, aga veidi raske on kinni hakata tõsisematest teemadest - et kas peaks arutlema näiteks transhumaansuse teemadel? Noh, ehk keegi soovib.

Heinrich Weinberg, Reidar Andreson - Päästa meid kurjast (Täheaeg 17, 2017)

Üpris tavapärane ulmepõnevuslugu, kus figureerib salapärase minevikuga kangelane, kelle eesmärgiks on tema mõistes õiglus jalule seada - hoolimata süütuse presumptsioonist ja et konflikti olukorras on juriidiliselt kõik korrektne. Nimelt veetakse kaubalaevaga ühe maailma lapsi teise maailma orjadeks. Kolmandas maailmas vahepeatust tehes kontrollib audiitorina töötav kangelane selle kaubalaeva dokumente ning kui sadamas avastatakse selline kaubavedu, ei taha ei audiitor ega ta töökaaslased sellist orjalaeva edasi lasta - kuigi seaduste järgi on osapoolte endi asi, millega kaks maailma omavahel otse endi vahel kauplevad, on need siis lapsorjad või mitte.

Jutu pinge ehk tekibki sellest, et inimlikult võttes on tegu jälgi inimkaubandusega, kuid formaalselt sa ei saa selle vastu midagi ette võtta - kuivõrd mõlema maailma puhul on niisugused kaubaobjektid võimalikud. Ehk siis loo autorid justkui õigustavad õigluse enda kätte võtmist (millele viitab ka loo epiloog; iseasi on, kas autorid võinuks nii selgelt omapoolset seisukohta avaldada, ehk võinuks natukenegi “vett sogaseks ajada”), kui et süsteemi kaitsta võimaliku seadusetuse eest. Ja eks sellised dilemmad ole alati kõikjal igapäevaelus - arvatavalt ebaeetilist teguviisi saab mitteametlikult hukka mõista, aga asja sekkumine tõlgendataks juba seadustega vastuollu minekuna.

Brandon Sanderson - Häda (2017)

Triloogia on lõpuks läbi ja selle lugemiskogemuse võib rahulikult kuulutada ameerika noortekirjanduseks, triloogia finaal läheb ikka nii… ameerikalikult läilaks või õigemini noorte massikultuurile omaseks. Eks sellevõrra tekib mõneti kiuslik küsimus, kas selline supermanitemaatika on ikka eestikeelses tõlkes üdini vajalik - kuid see on muidugi rohkem minu probleem, seoses üleloomulikku sisaldava noortekirjanduse vähese tundmisega.

Seekordses romaanis (eelmised osad “Terassüda” ja “Tulekahi”) on siis Kättemaksjaid juhtimas uus tulipäine noor liider (kes muuseas ka triloogia peategelane), nad võitlevad oma kõikvõimsa endise liidriga, kes on läinud üle pahade poole ning otsustas eelmises osas omandatud teadmistega saada maailmavalitsejaks - selleks tuleb aga kõige võimsam Eepik nimega Häda hävitada. Kuid Häda pesitseb kuskil Maa orbiidil või koguni taevakehal. Kättemaksjate kamp aga kavandab endist liidrit tagasi heade hulka tuua - mis tähendaks omakorda võimalust, et kõiki Eepikuid võiks tagasi inimesteks muuta. Kui vaid…

Teadagi ootab Kättemaksjaid enam kui hullud katsumused, kuid oma eesmärki ja armastusse uskudes on võimalik nii mõndagi mäge nihutada (seda ka enamvähem otseses mõttes). Mis veel hullem - ka Kättemaksjad avastavad, et nad peavad ikkagi selle Häda kallale minema, aga kuidas? Noh, nagu Tolkieni kangelaste puhul, nii satuvad neile ootamatutes olukordades ootamatuid liitlasi. Kuid kas sellest piisab?

Sandersoni romaanid on hästi teostatud meelelahutus. Vanema inimesena ma ei oskaks seletada, kas selles triloogias on midagi sellist, mida võiks nimetada eripäraseks; põhimõtteliselt vihtlevad siin klišeed, mis on segatud kiire actioniga. Ohutu adrenaliin, vürtsideta. Kuid nagu öeldud, ma tunnen end ebakindlalt noortekirjandusega ning selle triloogia lõpetasin eelkõige seepärast, et ikkagi tuntud autor jms.

“Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus. 

Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.” (lk 40)

“Jõudsime näidatud asukohta, soolast kaldtee juurde., mis lõppes nüüd meist vasakul järsult ära. Üks versioon meist kolmest hargnes ja hakkas mööda kaldteed üles minema. Teisikud kandsid meie riideid ja neil olid samad võltsnäod, mida meiegi kandsime. Kolm inimest teisest reaalsusest, kes elasid Ildithias. Vahel tegi mu ajule haiget mõelda selle peale, kuidas see kõik töötas. Need näod, mille Megan meile ette pani… kas see tähendas, et need kolm tegid samu asju kui meie? Olid need versioonid meist või kolm täiesti erinevat inimest, kes sattusid kuidagimoodi elama elusid, mis sarnanesid väga meie omadega?” (lk 119)

Steve Duffy - Bears: A Fairy Tale of 1958 (Beyond the Woods, 2016)

Huvitav lugu karuperest, kes kolib Ameerika äärelinna. Juba esimesest päevast peale lähevad neil suhted naabritega metsa - karud küll püüavad… aga nad on ikkagi karud. Karupoeg situb ja karuema peab uurima, mida fekaal sisaldab, kas karupoeg on tervisliku toitumisega - naabrite krundil nende silme all on see küll mõningast hämmeldust äratav tegu. Kui karu ehmatada, siis nad urahtavad või vehivad käpaga - jällegi, see võib olla nii hirmutav kui kergemaid kehavigastusi põhjustav. Karuema on peagi sunnitud vaid koduseinte vahele peituma. Vell hullem, karuisal kui pere rahateenijal (tegevus toimub ikkagi 1958. aastal) viskab siibrisse tasuv tsirkusetöö ning ta jääb tööta ja hakkab jooma. Karud ei välju enam üldse oma äärelinna kodust, uitavad seal omapäi ringi, mille tagajärjel uus kodu muutub õige haisvaks prügimäeks. Kuni ükskord peavad karud ikkagi minema kohalikku supermarketisse toiduvarusid täiendama. Tagasi tulles…

Tagasi tulles saame siis teada, et see jutt on “Kolm karu” muinasjutu ainetel, aga seda siis 1958. aasta Ameerika varakamate elanike äärelinna tingimustes. Duffy karud on ühtaegu inimlikustatud (räägivad inglise keeles, sõidavad autoga, kasutavad dollareid) kui ka karud, kes teevad oma karuasju. Eks see kõik moodustab õige tragikoomilise loo, kuigi härda inimesena jäi minu jaoks kõlama eelkõige traagiline joon - sest karuemast (kes on selle loo jutustajaks) hakkab nii kahju: naabrid on õelad ja karuisa on õige… karune mühkam. Aga lõpuks pole kõik nii hull, karud pääsevad sellest ühiskondlikust lõksust.

Priya Sharma - Lebkuchen (Beyond the Woods, 2016)

Lugu põhineb germaani folklooril? Igal juhul, pole aimugi, mis see Lebkuchen õieti on. Nagu tutvustusest selgub, on tegu nüüdismuinasjutuga, mistõttu on sel õige sünge ja kõle põhi. Peategelasest laps, keda kohalikud eakaaslased kiusavad; ema, kes on… millestki nõid; trollist isa, kes vägivallatseb emaga, on see siis armastusest või pettumusest või… noh, tundmuste skaala on mitmekesine. Võibolla on siin midagi seotud aastaaegade vaheldumisega, mistõttu surnud ema asemel asub trollist isa kaaslaseks… tütar.

Niisiis võiks öelda, et mõneti haiglane tekst, mis paneb lugeja kannatuse proovile. Et on küll muinasjutt ja vanades muinasjuttude oligi erinevat vägivalda (Grimmid!), aga kas siis praegu peaks sellist veidrust kogema… või noh, samas, miks peaks praegune maailmatunnetus õiglasem olema?

Jane Yolen - Memoirs of a Bottle Djinn (Beyond the Woods, 2016)

Muinaslugu orjast ja džinnist. Peategelane on vana kreeklasest meremees, kes on juba mõnda aega araablaste juures orjaks. Elul pole väga vigagi - peremehele see vanem ori meeldib, kuna tegemist teravmeelse mehega. Ainult et… ikkagi ori. Ei saa naisi, ei saa juua, kuna araablaste juures on see keelatud.

Mingi lohutus on mere äärde minek… kust ta ühel päeval leiab randa uhtunud pudeli. Vein! Aastaid pole saanud, sest keelatud värk ning vahele jäämisel võib järgneda hirmus karistus. Kuid endine meremees ei suuda neeludele vastu panna ning tõmbab pudelilt korgi. Tema suureks pettumuseks tuleb pudelist vaid aurujuga välja ja kõik… see aga moodustab peagi naisekuju. Milles võib ära tunda džinni, mis pakub orjale ühe soovi täitumise vaimu pudelist vabastamise eest. Kuid mees ei oska õieti midagi soovida - vabana ei saaks ta enam vana mehena merele minna, pealegi on ta peremehe juures kõrges hinnas ja ei pea tavaorjade töid tegema. Ja no naised ja raha… araablannad pole võrreldavad kreeklannadega. Ori siis otsustab, et annab oma soovi džinnile, las see valib, mida tahab. See teatab, et eriti mõttetu raiskamine ning valmistub ära lendama, kui korraga… kohalikud korravalvurid tahavad orja surmata, kuna see teeb rannal nii kahtlasi tegusid. Ori siiski pääseb džinni abiga, aga sellel on oma hind.

Et siis mõneti ebatraditsiooniline lahendus niisugusele džinnivärgile - muidugi, see lugu pole mõeldudki lastele unejutuks. Ori on päris hea tegelaskuju - maailmanäinud seikleja ja samas aju poolest elukogenud, igasugu pudipadi ei pane paratamatult süda kiiremini pekslema.

ulmekirjanduse baas

Sami Shah - Reap (The Djinn Falls in Love, 2017)

Lugu džinnist läbi… militaardrooni vaatenurga. Ameerikas asuvas lennuväebaasis istub konteineris valvemeeskond, kes jälgivad ööpäevaringselt ühe Pakistani küla eluolu - seal nimelt pesitseb Talibani miskisugune sõjapealik. Niisamuti üks kummaline mees, kellest kõik külaelanikud eemale hoiavad. Küla igapäevaelu on aja jooksul jälgimismeeskonnale pähe kulunud - millised lapsed kuidas käituvad, millal keegi tualetti kasutab, kes kus jalutamas käib; omakeskis on nad külaelanikele nimedki andnud..

Ühel päeval jääb aga üks tüdruk kadunuks ning jälgimismeeskond asub teda drooni abil otsima, kuigi neil pole kuidagi võimalik aidata selle lapse pere, kes samuti tütart küla lähikonnast otsivad. Karta on, et see kummaline mees on tüdrukuga midagi teinud (kuivõrd mees on mõnda aega külast eemal olnud ning naasis verega kaetult). Korraga aga tabavad drooni sensorid ühe ebaloomulikult eredalt kumava objekti, mis kiirelt külale läheneb. See objekt on peagi tuvastatav tüdrukuna, ainult et… miks ta selline on? Tüdruk-objekt jõuab külasse ning sellele järgnevad mitmed dramaatilised tunnid nii Pakistanis kui Ameerikas.

Et siis nägemus sellest, mis võiks juhtuda, kui tänapäeva tehnoloogial oleks võimalik jälgida džinni tegevust; siin see olend koguni sekkub tehnika toimimisse. Plusspunktid selle eest, et müstika osa mõjub jutus kuidagi realistlikult, endalgi tekib kaasaelamine, et mis selles Pakistani külas õieti juhtub. Ning tegu pole niisamuti ameerikaliku vms rahvuslikpatriootilise tükiga.

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Kui hiljuti tõmbasin paralleeli Triin Soometsa ja Indrek Koffi lühiproosa vahele, siis tegelikult võiks ka Koffi ja Vilmsi ühte patta panna - ehk siis sõnamängude läbi kujutlusmaailmade loomine (kuigi autorid lähenevad sellele erinevalt). Autorile on ehk südamelähedasemad päevapoliitika ja kõneaktide miksimine (mitmelgi puhul võiks rääkida introverdi või depressiooniku elutunnetusest); mõnelgi juhul võiks Vilmsi osa loomet lahterdada pornopealkirjanduseks.

Raamat niisugusel kujul on muidugi luksustoode (milles saab ehk tänada koostajat ja kirjastajat?), see võiks olla pilgeni täis autori loodud sähvatusi - tõsi küll, mõnelgi puhul oleks vaja reaaluseid viiteid, et mõista, millest on säutsusähvatus õieti lähtunud. Kiusatus oleks nii nappi raamatut tervikuna tsiteerida… aga see oleks inetu.

“Headusega pahuksis.” (lk 18) 

“Käime patuseid mööda.” (lk 19) 

“Helgeltnägija.” (lk 24) 

“Huulevaikne öö.” (lk 36) 

“Olen lootuskaitse all.” (lk 42) 

“Kõik neuroosid ma kingiksin sulle.” (lk 66) 

“Tehted südamemurdudega.” (lk 67) 

“Mind vaevab kesköökriis.” (lk 73)  

“Mul on üheööliblikad kõhus.” (lk 74) 

“Võrratused ühe tundmatuga.” (lk 80) 

“Mul on sulle üks kireloomuline pakkumine.” (lk 89) 

“Neli tantristi ja koer.” (lk 92) 

“Himur ja tema meeskond.” (lk 94) 

“Sa oled süüdi kehaigatsuste tekitamises.” (lk 100) 

“Mul on kafkahäda.” (lk 120) 

“Sul peas kruvid lobisevad.” (lk 121) 

“Tähtis on Hiina ja kvaliteedi suhe.” (lk 141)