Lisalugu Salamõrtsuka
romaanidele, ehk siis tavainimese vaade sellele, kuidas rannakülades need
(punalaevnike?) muudetud (sepistatud?) inimesed naastes hävitustööd teevad. Aga
lugu on keerulisem kui lihtsalt olustikupilt – korraks käib jutust läbi FitzChivalry
(ehk Sohik), kes hoiatab külaelanikke, et merest naasevad Muudetud (ehk siis
sepistatud) tuleb tappa enne kui nad jõuavad alustada hävitustööd; neid
olendeid pole enam võimalik tagasi normaalseteks muuta. Kuid loo neiust
peategelanna unustab need rängad hoiatussõnad kui kohtub oma muudetud isaga -
nagu juhtub seda teistelgi normaalinimestel. Muidugi, see taaskohtumine ei
kulge just südamlikus laadis.
Antoloogia seniloetud lugudest
kahtlemata kõige süngem – läbi peategelase silmade kogetav katastroof pole just
laiamastaabilisena nähtav (mida see muidugi iseenesest on) nagu Nixi või
Martini puhul, vaid mõjub eelkõige isikliku, väga lähedase tragöödiana. Pool
lugu paistab Hobb justkui vihjavat võrdõiguslikkuse probleemidele (ehk miks see
neiu on endast väljas, kui teda koheldakse sellisena meestekeskses ühiskonnas),
kuid lõplik lahendus… läheb veidi tumedamate hingekihtide manu.
Esmapilgul justkui väga lihtne
kõrvallugu romaanidele (mul vist senini kolmanda romaani teine pool lugemata -
nüüd esimese poole kohta postitust lugedes… tuleks see samuti uuesti läbi
lugeda, kui tahaks ikka triloogia kunagi lõpetada), ent lõpplahendus läheb õige
hingekriipivaks. See neetud mõõk (mingis mõttes paralleel Parkeri looga)! Ikka
mõõk!
4 kommentaari:
Siis see lugu ei rääkinudki Bee'st, nagu ma lootsin! Kaalusin just selle jutu pärast kogu raamatu ostmist, aga nüüd jääb ära.
Kes see Bee veel on?
Sa ei ole Salamõrtsuka sarja ingliskeelseid, veel eesti keelde tõlkimata osi lugenud? Siis ei ütle, kes on, aga see tegelane ilmus sarja 14. raamatus.
Hmh, olen vaid eestikeelseid lugenud.
Postita kommentaar