Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Eeva Jeletsky - Kösteraat (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.

Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).

Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.

Elo Valner - Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin (Looming 2, 2025)

 

Päris terane soovituste kogumik selleks, kuidas lammutada maamaja, aga looduslikult - selleks aitavad kaasa kõiksugu seened, närilised, linnud ja putukad ning muidugi vesi. Tuleb lihtsalt olla valla kõigele, mis soodustab lagundamist.

Ja tegemist pole mingi egoismi palanguga nagu “peale mind tulgu või veeuputus” vms, ei, lihtsalt üks … rahulik minnalaskmine, kellele seda maja ikka õieti vaja on ja milleks võõrast raha kulutada, las loodus võtab tagasi oma.

Takkajärgi uurides selgus, et kirjutaja puhul on tegu päris noore inimesega, ei arvanudki.

Kaupo Sempelson - Raamatuvaras (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

See tekst küll ei pääsenud jutuvõistlusel esikümnesse, küll aga sai ära märgitud raamatuaasta raames ning seetõttu nüüd leidis tee paberile. Ühtaegu tekitab see ootust ja ängistust: jutt ise ei paista silma just erilisusega, ehk siis esikümme võiks olla tugevamast puust. Ängistust, et … tegu on kogumiku lühima tekstiga - ülejäänud tekstide keskmine võiks olla nii 40 lehekülge.

Aga lugu siis sellest, et esimese nooruse selja taha jätnud varas saab ootamatult hea pakkumise - ülesandeks varastada ühest tühjana seisvast mõisahäärberist raamat. Sellise töö eest pakutakse fantastilist summat, aga noh, tellija kiiks. Peale viimase mõisahärra surma ta pärijad enam seal ei ela, käiakse vaid kütmas. Nagu kohale jõudnud varas avastab, on ukselukud paras naljamäng - siit mõisast võiks veel mõndagi minema vedada.

Rõõm lihtsa töö pärast lahtub, kui ühel hetkel on kuulda peaukse kääksatust: aga see on vist kütja, sest peagi on kuulda kaminas tule praksumist, ja üht imelikku laulmist, mis kõik kestab kuidagi liiga kaua …

Et siis selline lühike kammerlik lugu, mis võiks aset leida ükskõik kus euroopalikus väärtusruumis. Vaatepunkt on tegelasest lähtuv ning ehk siis pole vaja sisekõne aegajalt markeerida jutumärkidega, kõik on nagu niigi selge - eks see on ainus asi, mis teksti puhul veidi häiris, kuid muidugi on see puhtalt isiklik maitse.

Kui ma ei eksi, siis peale esimese jutuvõistluse polegi valitud tööd nö eraldi kõvakaanelisena välja antud. Igal juhul, päris maitsekalt kujundatud Kaarnakirja sari, Fantaasia kirjastuse toodangu vast parim kujundus üldse, eks Liis Roden on siin täppi pannud.

Monica-Linde Klemet - Halastus (Looming 2, 2025)

 

Lugu siis sellest, kuidas Kirsi ja Rein oma abielulahutuse endi jaoks ära vormistasid. Selleks läks küll vaja enamat kui formaalset hüvastijättu ja allkirju, aga noh, seda kindlam äratundmine.

Tekst algab õige mittemidagiütlevalt või noh, vähe klišeelikult, aga kogub siis draamat ning viimaks jõuab kõiksugu tegelaste kurnatuse piirini - tervel Pärnu EMOl on nüüd selge, et … asi ongi lõplikult ammendunud. Väga hästi teostatud kõrvaltegelane on see Joosep, kes nende tõttu traumapunkti sattus ning üha hullemini end tundis ja ometi püüdis kuidagi neid lahkuminejaid mõista, see tegelane vast tõstiski teksti paremaks.

Pavel Vilikovský - Sulelumi (2025)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.

Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.

Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.

murca: Kaks hunti

 

Sihuke kogu, et hakkasin endas kahtlema. 
Mina vist ei suudaks oma elukogemust nii täpselt kirjeldada, kui murca seda teeb.
Jaa, muidugi, tema kirjutab oma kogemusest; osalt endast, suuremalt osalt maailmast enda ümber. 
Aga mina tunnen, et palju täpsemalt minust, kui ma ise suudaksin. Maailmast minu ümber, sellest maailmast, mida näen - aga sõnadesse ei taipa panna. Ei oska näha neid asju, mis igapäevased. iseenestestmõistetavad - aga tema silmades olemas.

Väikesed teravad terased detailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav. 

Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse, aga tema pole veel alustanudki!

Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.

"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
musidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette 
asun käbe sirvimaie
(...)"

Ja see oli ainult katke. 
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ... 

Aga ta oskab lühike ka olla.

Tutvumiskuulutus

üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks

murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?

(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks ka võita.)

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Piret Raud - Uus naaber (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Dramaatiline lugu hamster Mariost, kel on ebaõnne kokku puutuda ooperilaulja Paulaga, kes kardab hiiri. Aga Mario on hamster! Igal juhul, nende esimene kohtumine lauljapoolse kõrgendatud hädakisaga, kui puurist välja pääsenud Mario kohtub temaga lauljanna vannitoas. Saabub hamstri omanik ning viib ta puuri tagasi.

Paistab, et Mario omanikule meeldib see Paula ning ühel päeval kutsub ta lauljanna hamstrit vaatama. Paula … ei tunne vaatepildist just erilist liigutust. Takkajärgi pääseb Mario uuesti põgenema ja jällegi lauljanna vannituppa, kus aga seekord saab ta tunda lauljanna jala otsa kinnitatud kinga.

Ühesõnaga, kergelt sadistlik looke, kus vaene hamster ohverdatakse “Tosca” finaali loomiseks. Ja kui nüüd mõelda, mida kõike oli vaja selle loo kirjutamiseks. Kuid seda me ei küsi, tahaks ikka öösiti magada.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Piret Raud - Ilus päev (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugeja süümetundega mängiv lugu, mis kirjeldab üht ilusat päeva nende elus, kellega meiesugused ei taha just eriti tihti kokku puutuda.

Jällegi, see puänt, pea viimase lõiguni mõtlesin, et millega nüüd autor selle õieti ära lahendab - kui seda üldse jõuab tehabki. Aga lahendatud see saab ja milline kergendustunne lugejale, eksole, sa ei olegi nii vastik inimene.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2025

 

Värske valik toekamaid võrseid eesti kirjanduspõllul, kes neist võiks võita aasta ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna?

Pakkumisel siis 5 luulekogu ja 1 proosateos; võitja selgub varsti - 23. novembril kell 16, Tartu Kirjanduse Majas.

Piret Eesmaa “Hiirekõrvul”

Kalev Kerge “Kaose väli”

Kerttu Kirjanen “Haav(atav)”

Riste Sofie Käär ”Aps!”

Kristi Küppar “Tei tuu tii”

Johanna Roos “Tsükkel” - võiduraamatust on siin blogis kirjutatud nii.

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Piret Raud - Paberist lind (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!

Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:

“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)

Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).

Manfred Kalmsten: Kaarnasüda

 

Kaaren on väga hea tegelane. 
Ta1 on just selline, nagu naistegelane mu arust olema peab - mitte et nad kõik peaksid olema sigarette suitsetavad alkohoolikud, kes samas praktiliselt kõik teistsugused läbi peksta, ära tappa ning millestki hoolimata ka surijaid tõurastada võtab. 
Aga nad võiksid olla meestest suhteliselt eristamatu sisekõnega, ütlema samas endale: "Naine, kao siit!" või muud seesugust, mis näitaks, et nad ei kannata mingisuguse absurdse alavääruskompleksi all oma soo suhtes, ning neil võiks tõesti olla ka muid huvisid kui mehed.

Jutt on samuti hea. Hea tempoga, hästi vahelduvad mineviku- ja olevikupildid, tekitavad küsimusi (oletades, et ma ei ole enne Kaarna kohta lugenud) ning tasapisi koorub välja ka, mis juhtus. 
Lõpp oli natuke .. mitte nii hea, kui eelnev. Veidi deus ex machina. Liiga kiire. 
Pead läbistavad nägemused oleks pidanud pikemalt lahti kirjutama, laskma neil mõjuda.
Aga isegi see ei kisu loo väärtust tegelikult alla.  
Seda enam, et päris lõpp oli taas kena. 
Emotsioonid tuntavad. 

BAAS
Loteriis varem

Manfred Kalmsten: Lohe neelas alla päikse

 

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
On ka headust - pakutakse tera halastust. 
Nii mõrkjas ...

Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.

Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.

Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 

Aga ikkagi hea. 

Loteriis varem

Triinu Meres - Preili, röövel ja koerad (Teistmoodi tavaline, 2025)

Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.

Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.

Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.

 

Piret Raud - Niit (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Kogumiku neljas tekst, ja jällegi on mehest minategelane, huvitav, et autor niipalju püüab käsitleda meeste vaatepunkte. Kui eelmised kaks lugu olid omal moel väga meeldejääva puändiga, siis seekordne lühem lugu kulgeb õige tasaselt ja stabiilselt ning puändilaksu siin õieti pole.

Suveõhtul tulevad mees ja naine kohtingult ning nüüd on käes lahkumishetk. Mees arutleb endamisi, mida ta ütlema peaks, kas tal on naise suhtes mingi otsus tekkinud. Terve õhtu pole nad õieti rääkinud ja mida nüüd öelda. Naine ulatab talle niidiotsa. 

Ja mis siis lahti haruneb. Et jah, igati kujundlik tekst, aga mu jaoks jäi see võrdluses eelnevate tekstidega liialt lihtsaks või väheütlevaks.

Emma Moškovskaja: Elas kord hall kitseke

 

On raamatuid (hästi palju) ja siis on Raamatuid. 
Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin. 

"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline. 

Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!

Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle. 
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud. 
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.

Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine. 
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.

Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret. 

Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa. 

Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!

Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne. 

Loteriis varem

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).