Caroline M. Yoachim - Welcome to the Medical Clinic at the Interplanetary Relay Station | Hours Since the Last Patient Death: 0 (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üpris lõbustav metakirjanduslik lühilugu (loetav Lightspeedi lehelt) õnnetust juhusest, kui sind on hammustanud miski tundmatu putukas ning seejärel näib asi nii hull, et pead erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtule tormama – kus on ooteaeg kuus tundi (kui peaksid sealt ruumist näiteks tualetti lahkuma, siis langed järjekorra lõppu). Ja et tegemist on kosmosejaamaga, mida asustavad peale inimeste veel mitmed erinevad (äärmiselt jõhkrad ja tüütud) võõrrassi esindajad, siis… ootab sind üks õudne katsumuste kadalipp.

Tekst on esitatud valikutena (eeskujudeks OULIPO ja Cortazar?) – autor pakub peale esialgset tegevust ühe või teise või kolmanda valiku, kuhu edasi minna (esineb ka paar umbteed, kuid need on lihtsalt lugeja hurjutamiseks). Ausalt öeldes on see tekst ka järjest loetav, eks mõnel hilisemal lugemisel võiks järgida autori soovitusi (mitte et teksti jutustaja erilisi illusioone looks, et lugejad käituks ilmtingimata nii nagu tekstis ette nähtud).

Sarnaselt Yoachimi esmatutvusega taaskord igati meeldiva elamusega lugemine. Aga jah, elu on hädaorg!

„R. You sneak out of the clinic and return to your quarters. You search the station database for treatments for your beetle-induced purple rash. There is no known cure, although some patients have had luck with amputation of the affected areas. Sadly, you are incapable of amputating your own ass. Even if you go back to the clinic, the rash is now too widespread to be treated. Go to Z. Or, if you want to see what would have happened if you’d opted to search through the exam room cabinets, go to S. But remember, going to S is only to see what hypothetically would have happened. Your true fate is Z.“ (lk 249)

Vjatšeslav Morotško – Te teate mu nime (Diogenese latern, 1976)

Loo „pärliteks“ on peategelase sisekõned (aga samas seostub sellega loo puänt), mis nii tõsisel ja kurval moel räägivad sellest, kuidas peategelane tahaks maailma paremaks muuta, aga seni on kõik katsed untsu läinud. Muidugi, austusväärne on see, et kõigi ebaõnnestumiste kiuste (meditsiiin, astrofüüsika, mees on mitmekülgne!) ei visanud peategelane püssi nurka jätkas seda maailmaparanduse okkalist teed – seeasemel et tavainimese kombel iseenda heaoluks aega pühendada. Aga millised hingepiinad, eksole.

Kui postituse esimene lõik annab ehk mõista, et seda teksti võiks lugeda, siis tegelikult lood nii roosilised pole. Peategelane on nimelt asunud müütilise heategija Erakordne jälile, et selle abil millegi loomises viimaks õnnestuda. Aga kes või mis see Erakordne on, pole olemas ühest arvamust, ta pigem ilmub ja seejärel kaob niisama ootamatult. Ühesõnaga, loogiliselt võttes võiksime kahtlustada, et kui oled tubli jms, avaldub korraga see Erakordne sinus eneses. Milline igav lähenemine.

Huvitav, kas üks tundmatuks jääv eesti luuletaja võttis just selle loo pealkirjast oma geniaalse poeemi kirjutamiseks inspiratsiooni? Igatahes, kongeniaalne värk:

Keegi ei tea minu nime.

Keegi ei tunne mind ära.

Mu isiku taust on pime.

Mind ümbritseb salapära.

Kohata mind oleks ime.

Keegi mind kuskil ei märka.

Keegi ei tea minu nime.

Mu nimi on Veiko Märka.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly - Valguse levi tühjuses (Mardus 1, 2000)

Omal moel on huvitav avastada, milliste nüüdisulme autorite jutte tõlgitakse eesti keelde (Marduses olevat ilmunud 1993. aastal Beagle’i „Libahunt Leila“?), niisiis avastasin mõningase üllatusega käesoleva autori tõlke. Kelly on vast esimest ja viimast korda eesti keeles – igatahes ulmebaasi lugejate reaktsioon on küll… õige tõrjuv. Jutt ise on nii ja naa, originaali kuskil antoloogias nähes just lugema ei tõttaks (kuigi tegemist on suhteliselt lühikese tekstiga, mis on alati kõvaks plusspunktiks Võõraga tutvumisel), aga kui maakeeles kätte antakse, siis võib end harida ja järjekordse ristikese kirja saada (varasematel puhkudel olen Kelly tekste igati loetavateks pidanud – see tekst võiks kergelt ühte jalga käia ühe Kelly & Kesseli varasema looga).

Tekst on siis eksperimentaalsest kosmoselennust, mille käigus ületatakse valgusekiirust. Varasemate loomkatsete puhul on elajad edukalt naasnud, nüüd aga… meeskonna 50 liikmest on alles jäänud vaid üks, mis teistega juhtus… põle õieti aimu. Ehk hüppasid laevast välja igavikku, ehk tapsid üksteist maha. Peategelane… pole tegelikult üksi, tal on nüüd uus naine (ametlik abikaasa on üks neist kadunuist) – see on küll kujuteldav, kuid ikka võimalik pereelu või paarisuhtes elada. Nagu teada, on kõik peas kinni, seksis ei pea ilmtingimata kehavedelikke või puudutusi jagama (vastupidi näiteks Kij Johnsoni ühe riivatu nägemusega).

Jutt on enamvähem intervjuuna vormistatud, kord räägib peategelane, kord ülevalguskiirusetagune naine, mõlemad kommenteerivad kujuteldavale vastuvõtjale teise öeldut. Nagu arvata võib, oleks kerge kahelda ainsa ellujäänu terves mõistuses, aga… ehk ongi üle ülevalguskiirust ületades hoopis teistsugune reaalsus. Või siis mitte, ja peategelane on hullunud.

Nagu öeldud, üllatav tõlkevalik (kuigi Kelly on angloameerika aasta parimate antoloogiates tihe külaline, seega tegemist pole kindlasti vähetuntud nimega). Autor püüab küll varjata teksti kõvaulmesse kuulumist (nimelt on peategelane kunstnik, tema otseselt ei jaga seda ülevalguskiiruse teooriavärki), aga eks see on pigem kõvaulme lugejate teetass, või siis ka neile, kes sellist laadi kirjandust vahel tarbivad (sest kunstnik ju ometigi ei taipa kõike neid ülevalguskiiruse finesse, eksole). Kuigi… samas see hullumise aste võiks olla niisugune, mis võiks ehk huvi pakkuda psühhorealismi lugejatele.

ulmekirjanduse baas

Juri Nikitin – Diogenese latern (Diogenese latern, 1976)

Kena näide nõukoguliku ulme campilikust küljest – mis siis saab, kui tehisintelligents osutab inimloomuse vigadele? Et jutu lugeja olukorra täit tõsidust aduks, on küsimuse all (nõukogude) geniaalne ja kõrgeltaustatud teadlase isikuküsimus – hoolimata inimkonna jäägitust austusest leiab tehisintelligents, et… Igor Švedov pole tolerantne ning seetõttu ei saa talle usaldada küsimust, kus tuleks suhelda võõrtsivilisatsioonidega. Nagu tehisintelligents sedastab, võib tolerantsuse puudumine viia selliste õudusteni nagu rassism või fašism.

Skandaal missugune, aga tehisintelligentsi tähelepanekutes on iva ning maailma üldsus… arvestab sellega. Võib muidugi edasi mõelda, et mis saab sellest häbisse paisatud inimesest edasi – vaat sellest võiks sotsrealismivaba jutu või romaani või antoloogia kirjutada (kes teab, ehk on seda tehtudki).

„Iga sõna selgesti hääldades vastas robot külmalt:
„Ükski inimene ei tohi ennast inimkonnast kõrgemale seada. Kui see nii ei ole, palun mind ümber programmeerida.“
„Jätka!“ ütles esimees.
„Arenevas ühiskonnas toimub alati võitlus arvamuste ja maitsete vahel. Kuid ainult vastaspoole seisukohtadest lugupidava võistluse kujul. Mitte ükski geenius ei tohi oma maitset teistele peale suruda. Ta võib seda ainult propageerida. Toon näite. Švedov, mis te ütlesite möödunud aasta kaheteistkümnendal detsembril Artemjevile?““ (lk 118)

ulmekirjanduse baas

Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Täheaeg 9, 2011)

Ega VanderMeeri lugemine paku suurt inimlikku õndsust, tekstid on pigem ikka va keerulised. Seekordne jutt on ehk fantasy kanti, ning räägib loo põgenikust, kes vastutahtsi paljastab end jälitajatele ning sellega põhjustab oma heausklike varjajate hukkumise. Kena eetiline probleem, kas pole?

VanderMeeri maailm on… võõras, peale peategelase pole kohalikel aimugi, mis neid suuremas plaanis ümbritseb. Või see ühiskondlik kord, mis toimib põgenikku kodustavas rannaküla kogukonnas, see oleks justkui kõrgemal tasemel võrreldes naabruses asuva mäestikuhõimuga, aga ometi on nad vahetuskaupa tehes nö nõrgemal positsioonil – neil on vaja neid metslasi, kuna nende pakutavast sõltub rannaküla heaolu. Aga miks need koobastes elavad mäeinimesed tahavad vahetuskaubaks kõiksugu tehnoloogilisi vidinaid (mis mõnelgi puhul on randlastele mõistmatud), sellele tekstis selget vastust pole – küllap siis need omakorda vahetavad tehnovidinaid teistele, veelgi kõrgemal tasemel naabritele. Aga miks see neile (tundmatutele) kolmandatele seda kola vaja on, on ehk seoses loo peategelase mineviku ametikohaga.

Igal juhul, loo keskmes on juhtum, kus külavanema käsul peab peategelane korda tegema rannale uhutud romu, mida võiks ehk robotiks pidada. Peategelane aimab, et see on üks kahtlane kaadervärk, kuid tema peale pahane külavanem nõuab selle romu töökorda seadmist, et saaks mäemeestega kaupa teha.

Nojah, ei saa öelda, et tekst pakuks viimaks mõne igapäevase tarkusetera, pigem on oluline lugemisest tekkiv emotsioon ja loodetavalt harjumatu kujutluspilt. Vast VanderMeerile ongi kõige olulisem lugeja harjumuspärase heaolu kõigutamine – parem võõras kui senituttava nämmutamine.

ulmekirjanduse baas

Kate Elliott - "I Am a Handsome Man," said Apollo Crow (The Book of Swords, 2017)

Alternatiivajalooline fantasy Rooma keisrist ning maagilistest olenditest, kel on temaga kana kitkuda. Ühesõnaga tekst täis kõiksugu pettusi ja maagilisi üleminekuid, küll saab ühest elusolendist mitusada olendit jms.

Ei saa öelda, et ma kõike kirjutatut mõistnuks, aga no kui jutt ei hakka sinu jaoks mingil moel tööle, siis ka ei viitsi väga pingutada finesside kallal – peamine, et saaks teksti kaelast ära. Muidugi on siin kõiksugu stiilseid mõõduvõtmisi ja igati epateerivaid tegelasi, aga jah, see masinavärk ei pannud mul silmi särama ega järgnevaid lehekülgi õgima (aga see jutt läheb juba lihtsalt ruumitäiteks, et postitus visuaalselt natukenegi mahukam oleks kui muidu paar mittemidagiütlevat rida). (Ühesõnaga, aitab mulli ajamisest.) Elliott on pareminigi kirjutanud!

Triinu Meres – Joosta oma varju eest (Täheaeg 9, 2011)

Nagu mõni aeg peale romaani „Lihtsad valikud“ lugemist selgus, on Meres varemgi sellest maailmast kirjutanud (senini arvasin, et kõik ta tekstid on täiesti erinevates fiktsonaalsetes maailmades; ja kas Meres nüüd veel ei maininud, et ehk kirjutab veelgi sellest maailmast?) – ning kui ma enda varasemat lugemiskogemust vaatasin… siis ei meenunud tekstist õigupoolest midagi (ainult see tunne, et midagi muud kui tavapärame ulmekogemus). Aga milleks siis muidu raamatukogud on, kui pead vaevab süümetunne?

Tekst ise on kahtlemata päris hea (ikkagi teenitult ulmejutuvõistluse võitja!) ja maiuspalaks eelkõige nõudlikumale lugejale – takkajärgi imestan, et esmakordsel lugemisel agaralt ei kurtnud, et… tekstis on palju hämarat, arusaamatut, kiuslikku. Ning kuivõrd Meres mainib loo sissejuhatuses tänuga muuhulgas Dan Simmonsit, siis meenub, et romaani esimeses veerandis sai kah mitmel puhul mõeldud Hyperion-Endymionile ja selle kristluse õõvastavale kosmoseversioonile; nüüd on see seos vast selgemaltki esil (kunstiteose puhul pole laenamine kui selline pea kunagi halb, keegi ei ela vaid omas mullis ega loo ainuvõimalikku autentsust). Lugu on seetõttu huvitav, et siin on üsna selgelt juttu ühest saladusest (Simmonsi ümberkasutamine!), mille avastamine romaani puhul oli sealsetele tegelastele üsna traagiline kogemus. Ja et mul romaani käepärast pole, siis ei saa ka raudkindlalt väita, et loo üks peategelane on hiljem romaanis oluliseks taustategijaks.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk see deemon oli oma nõudmistes vast liialt inimlik… aga kuivõrd seletusest tuleb välja, et tegemist on omal moel piibellik-müütilise olendiga, siis… taandub see eelkõige lugeja maitsele ja kogemusele.

Aga jah, lugu ise on üks halastamatu jutustamise pärl, vahest on autor lugeja vastu liigagi nõudlik… kuid tänu jumalale, et nüüd aastaid hiljem on romaani puhul ilmunud loole (hägusalt) seletav kommentaarium. Ning et romaani peategelaseks pole Kogeri sarnane lõikaja (naljaga pooleks viide Veristajale?), vaid ikka lihast ja luust tavainimene.

ulmekirjanduse baas

Matthew Hughes - The Sword of Destiny (The Book of Swords, 2017)

Üsna kjparkerlik kelmilugu ehk siis loo kangelasega juhtub mitmeid tragikoomilisi juhtumeid rohkem või vähem eriskummaliste tegelaste osavõtul ning tulemus on selline… et kas nutta või naerda, olenevalt tuule suunast.

Peategelaseks on ühe võluri käsilane, kes on saadetud varastama Saatuse Mõõka. Muidugi ta ebaõnnestub ning tööandja (või orjastaja) viha eest põgenedes satub ta järgmise võluri võrku. See võlur teenib üht kohalikku hertsogit, kes näeb vangi langenud noormehes praktilist kasu (võlur, kes on rohkem akadeemilise taustaga kui peategelase endine tööandja, huvitub enam sellest, kuidas küll mees Saatuse Mõõga käest eluga pääses – sellest võiks huvitava teadusliku artikli kirjutada) – nimelt peab hertsog ohverdama iga seitsme aasta järel maa-alusele deemonile (kes andis hertsogile võimaluse rikkaks ja mõjuvõimsaks saada) ühe kohaliku noormehe ja neiu, või muidu tuleb deemon hertsogi hinge järele. Noored ohvrid muidugi ei tea, mis neid õieti ees ootab (igal juhul mitte paradiis, nagu neile lubatakse) või sedagi, et kui nad lahendaksid deemoni esitatud kolm mõistatust, saaksid nad vabaks ja deemon hertsogi hinge.

Nojah, peategelane ja üpriski kohtlane taluteenijanna (hertsog valib alati võimalikult rumalaid noori, keda deemoni juurde saata – et need jumala eest selle mõistatusi ei mõistaks lahti muukida) kohtuvad siis maa-aluses pimedas käigus seda ilmatuma jäledat deemonit ning asuvad mõistatusi lahendama. Millele järgneb siis deemoni tänu… ja hertsogiga õnnetus… ja edasi uuesti retk Saatuse Mõõga juurde, sest millegipärast on ikkagi uskumatu, et see maagiline relv peategelast kohe maha ei nottinud. Ja nii edasi.

Kui lugu algab üsna ilmetu pehhovliku kelmifantasyna, siis peagi hakkab masinavärki murendama kjparkerlikud toonid, mis muudab teksti üllatavalt mõnusaks lugemisvaraks. Ja nagu öeldud, siis ootab ees tragikoomiline finaal, mis harrastel fantasyaustajatel vast tekitaks mõningast ärritust. Mis on muidugi tore. Tore avastada autorit, kellelt võiks ehk midagi veel lugeda (üks tekst ongi silmapiiril).

Ken Liu – The Hidden Girl (The Book of Swords, 2017)

See lugu võiks olla alguseks millelegi grandioossele (asi, millest näiteks Patrick Rothfuss võiks õppida – kuradi lapsepõlvele ja noorusaastatele ei pea miljoneid lehekülgi pühendama) – kuidas noorest tüdrukust kasvas see, kes maailma muudab jne. Muidugi, hoopis põnevam lahendus võiks olla see, kui selle koolitatud supertapja edasi elukäik oleks täis ametialaseid ebaõnnestumisi – huvitav, kas sellisest lähtepunktist on mõnd head fantasy romaani kirjutatud. Ehk siis õnnetu peategelane, kes ei loogi midagi erilist, kelle olemasolu võiks hoopis olemata olla – hoolimata paljutõotavast algusest jne.

Lugu siis sellest, kuidas budistlik nunn varastab ülikult tütarlapse, et sellest kasvatada väga eriline tapja (sest Buddha järgi on niisugune lähenemine lubatud, kui oled enda vastu aus jms). Kui aga peale kuue aastast õppeperioodi neiuks sirgunud õpilane oma initsiatsiooniriituse ajal oma õpetajale vastu astub, siis tuleb tal rinda pista oma õpetaja pahameelega. Aga nagu postituse avalõigus mainitud, siis to be continued jne.

Et tegevus leiab aset muistses Hiinas, siis on siin kenasti silme ette manatav ninjavärk, mille filmilikule esteetikale lisandub erinevates dimensioonides madistamine. Ühesõnaga, kena lugu, mis igati loetav, lihtsalt et see… kangelase üleskasvamine kui selline on üldiselt üks paras YA värk.

 „She prefers to approach her victims in the unseen dimension, to prick the inside from the undefended direction. She liks to press the needle into the middle of their hearts, leaving the rib cage  and the skin intact. She like to probe the needle into their skulls and stir their brains into mush, driving them insane before their deaths but leaving no wound in the skull.“ (lk 81)

Merlin Piirve - Süü (Värske Rõhk 31, 2012)

Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või üksikisik.

Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale. Marie otsustab aja maha võtta, kuid…

Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele, mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja, vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi, et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.

Marianne Pitk - Isakaru (Värske Rõhk 31, 2012)

Sarnaselt autori esmatutvusega on seegi lugu humoorikas ja veelgi selgemate ulmesugemetega. Mees läheb nädalateks jahiretkele ning satub pahaaimamatult karu intriigide valda - sel nimelt on vaja inimest, et oma edasisi plaane teostada (mis täpsemalt, see jäägu lugeja avastada). Lisaks sellele, et karu on niisuke kurikaval, oskab ta ka… inimkeeli kõnelda.

Igal juhul, fantasy mis fantasy, kui mitte koguni horrori sugemetega (sest et… karu teeb midagi väga kahtlast oma plaani teostamiseks - aga see jäägu niisiis pahaaimamatu lugeja avastada). Tekst on kirjutatud igatepidi noorusliku õhinaga, võiks kahtlustada koguni nö segase panemist, kuid see on igati kena. No küll on alles karu, eksole.

Juhan Reimann - Iibe eest (2001)

Kui luulekogul on niisugune tirriteeriv pealkiri (ja Albert Gulki illustratsioonid), siis eks pika otsimise peale leiab sealt ka vastavaid värssteoseid, mis tekitavad erinevaid mõtteid. Esimese näite puhul tunnetan tugevalt oma vaimupimedust mõistmaks autori sõnumit, aga viide Taarale sundis mind seda siin ära tooma.

Karje aega

Ei taha et

rahvas sureks

mureneks murelik

meel.

Lahustuks ilmas

suures

mere avatud

teel.

Maha nühiks

kõik nukid

kühmud karvasel

käel.

Elule jõudu

kannaks

Taara vaimsuse

väel.

Hiie pühadel

puudel

lehvigu vabana

lint.

Solvatud hinge

hüüdel

valgene

mustunud tint!

(lk 35)

Järgnev luuletus esindab kenasti kõike seda, mida me, mehed, naiste hingeelust teame. Milline valus armastus siit vastu kajab!

Feminiinselt

Lapse vaev

ei heiduta me

hingi,

mehed teid

me vajame.

Käimal olek

tekita ei pingeid

juuri alla

ajame

rahva hällil

kohal olul

kodu ust

kui kaitsete.

Liitlaseks meil

elu julgus

rõõmupäevi

maitseme.

Kui kajaks

armastuses maa

kodu loojaid

küllaga.

(lk 57)

Scott Lynch – The Smoke of Gold Is Glory (The Book of Swords, 2017)

Kauge järglane „Kääbiku“ loole ehk kuidas saada võitu lohest, kes istub ilmatuma varanduse otsas ning pole üldsegi varmas sellest loobuma. Sarnaselt Tolkienile on lohejahiseltskonda võetud üks võõras (kes pole küll kääbiklikult ametikauge, aga siiski… võõras), kelle ülesandeks on… no see selgub loo lõpuks.

Iseenesest üsna staatiline tekst, mis kirjeldab ühte episoodi loo kangelase elus. Kui Parkeri loo puhul võib eeldada, et peategelase minevik on midagi vägagi erilist ning Hobbi puhul tema tulevik võib olla… kummaline, siis Lynchi meistervargast peategelase elu tipphetk rullubki lahti siin ja praegu – asjad, mis juhtusid enne või pärast lohejahti pole niivõrd olulised.

Aga jah, lohe istub oma varanduse otsas (mille ta on aastatuhandete jooksul kogunud) ning peibutab õnnekütte endaga jõudu proovima – tapad lohe, saad rikkamaks kui kujuteldagi oskad. Noh, ja ühed legendaarsed koletisetapjad otsustavadki oma viimase ja kuulsaima tapatöö just selle (muidugi viimase) lohega korda saata: kuulsus on see, mis pikas perspektiivis maksab. Madalseisus viibiva peategelase õnnetuseks krabatakse ta kaasa ning lohe varakambrini jõudmine on täis erinevaid maagilisi seiklusi lohe seatud lõksude ja olenditega.

Niipalju kui Lynchi lugenud olen, siis sellist… lohelugu pole küll kohanud (kuigi jah, üks kurikuulus linn asus vist lohe skeletis) – muidu on ikka võlurid ja muidu kelmid, kes püüavad igasugu asju teha, et elus püsida. Aga et niisugune tolkienlikus laadis olendiga kokkupuude… nagu ei. Antoloogia senistest loetud lugudest on Mõõga osakaal… mitte nii esil, mis on muidugi kena vahelduseks. Ja nagu näha, siis Strahan on valinud selle loo oma uue aasta parimate antoloogiasse.

Peeter Volkonski – ISBN 978-9985-9980-6-9 (2009)

Kuskilt kuulsin, et Volkonski autobiograafia olevat päris tore ja nii siis saigi ette võetud – sest austusest härra Volkonski vastu võib kasvõi niisugust pühaduseteotust teha nagu lugeda elulooraamatut. Ja oma kõikuvas tasemes ja fookusepuuduses on see päris tore teos.

Ega siit suurt midagi teada ei saa, härra Volkonski ajab aegajalt lihtsalt joru või katsetab kirjanduse loomisega (mõne loo puhul võiks ääriveeri arutleda ulme kirjutamisest), on ka eluloolisi mälestuskilde, aga need ei vii õieti kuhugi – autor hakkab midagi jutustama ja siis jutt katkeb (kuid tõepoolest, kas saab midagi nauditavamat olla ühest meeldivast haigla haigevoodist?). Vast selgema pildi saab nõukogude aja koolimälestustest. Aga mida tegi härra Volkonski Eesti Raamatu kirjastuses või teatrites, ei midagi, see on saladuskatte all.

„Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa.“ (lk 17)

Raamatu vooruseks on kahtlemata heliplaat, kuhu on talletatud ühe tuumasõjavastase kontserdi lindistus – ja tõepoolest, muusikapalade sissejuhatustes seletab härra Volkonski kenasti lahti, miks tuumarelvad on halvad. Ja kui halb võiks olla kvarkpomm (see oleks universumi lõpp!). Muusikaline pool on nii ja naa, sellise kaheksakümnendate rujatsemisega (ehk nagu plaadil öeldakse – metarokk) ma üldiselt suuremat lähedust ei tunne.

Kuid tõepoolest, kokku moodustab nii raamat kui plaat mitme õhtu õdusa kaaslase. Ning värske prillikandjana olin kahtlemata õnnelik, kui raamatus esines aegajalt suurema šriftiga luuletusi.

K. J. Parker - The Sun and I (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Huvitav tekst, mis on tähelepanuväärne eelkõige seepärast, et kirjeldab Invincible Sun religiooni tekkimist - ehk see religioon, mis Parkeri paljudes lühitekstides on olemas; seega omamoodi Parkeri Kettamaailma algus või alus.

Muidu on see tüüpiline Parker - peategelane on haritud ja vaene kelm, kes koos nelja semuga mõtlevad äraelamiseks järjekordse petuskeemi ehk siis luua religioon, millega kergeusklikelt raha välja petta. Värk toimiks niikaua kuni küllalt nodi käes ja on aeg põgeneda. Ainult et… juhtub nii, et sõjast väsinud inimestele päris meeldib see Invincible Sun nimeline usk, ning heameelega annetatakse krosse “usukuulutajatele”. Et petturid on mitmekülgse haridustaustaga ning seetõttu annavad panuse religiooni mitmekesisusse - üks neist on meditsiiniharidusega, millest on siis kõvasti kasu, kui linna tabab nakkushaigus ning see pettur pakub korraga arstimit, mis aitab terveneda. Ja ega see siis ainsaks õnnelikuks kokkusattumiseks ehk imeks jää.

Veel hullem, peategelase unedes ilmutabki end see Invincible Sun jumal, kes selgitab, miks on sellised petturid enda esindajaks valinud ja millised ülesanded neile on. Religioon areneb mühinal, ning petturite seas tekivad probleemid, kui loo peategelane kasutab talle usaldatud finantse veidi vääral eesmärgil. Neli semu viskavad peategelase kiirelt kirikust välja ning mõne aja pärast ähvardab teda seetõttu… hukkamine. Kuid jumalal on omad plaanid…

Nagu öeldud, tegemist tekstiga, millega peaks hakkama teisi selle maailma (kõik seni Parkerilt loetud tekstid pole Invincible Sun maailmast) tekst lahti harutama, et geograafiat, ajalugu ja mütoloogiat selgemaks saada. Iseasi muidugi, on see nii oluline ja kas autorilegi on see mingil moel tähtis.

 “He shook his head. “If I’m God, I can do anything,” he said, "and that includes being born of a fallible human. Besides, it’s not so hard to believe in, is it, that I should choose to come into existence through you. Seeds grow best when they’re planted in rotting shit. No offence,” he added gravely.“None capable of being taken,” I replied. “But in that case, why me? Why not be made up by a holy man, a true holy man? There’s pkenty of those.”“A holy man wouldn’t stoop to fraud and deceit. Therefore he wouldn’t have made me up, therefore I could never have been made.”” (lk 317)

Brandon Sanderson „Oathbringer“. Collancz, 2017

Selle raamatuga oli mul kindel jõuluplaan – et võtan pühade ajal ette ja elan paar päeva rahumeeli raamatus. Mõni tõsisem või lühem raamat selleks ei sobikski. Plaan tuli hästi välja ka – ainult und tuli pärast pisut järgi magada.

Stormlighti sari ongi osutunud selliseks heaks meelelahutuseks – kui tahaks vahepeal kuhugi rongilt maha astuda. Mind vist eelkõige veetlebki epic fantasy puhul see turistitamine mingis suures laias väljamõeldud maailmas, kus koguaeg on midagi avastada ning järjepidevalt võib oodata ka uusi imetegusid ja avastusi maagia vallas. Sandersoniga on see asi, et tema tegelased on kohati ... parema väljenduse puudumisel kergelt „nedflanderslikud“ ja mõningad vaimukad dialoogid on sellised USA teismelise stiili vaimukad. Aga samas on see minu jaoks meelelahutusliku raamatupuhkuse puhul ka päris heaks plussiks, sest tänu sellele ei lähe (või vähemalt ei ole senini läinud) see maailm rusuvalt süngeks. Halbu asju muidugi juhtub ja üksjagu tegelasi kaotab vägivaldselt elu, aga see ei mõju nii, et kuidagi tõsiselt hinge peaks minema vaid ikka pigem nii nagu fantaasiaseikluste kohustuslik osa – mis lugu see oleks kui pooltel tegelastest poleks hingel suurt taaka ja traagikat, et emotsioonide puntrast hästiajastatud hetkel läbi murda ja siis võidukalt ja dramaatiliselt kurjale vastu astuda vmt.

Mis mulle selle maailma puhul veel hästi meeldib on see hea vs paha teema segiajamine. On tegelasi, kes olid pahad ja hakkavad heaks ning vastupidi ja kunagi pole kindel, kas see on lõplik. Headel tegelastel on halbu külgi ja ka suures plaanis on kõik asjad ähmased, sest noh, keegi veel ei tea, mis siis ikkagi täpselt toimub ning arvestades seda, et ootuspärane oleks suurema pildi avades asjade järjekordne peapeale keeramine, siis ei või milleski päris kindel olla. Tegelaste sisemise motivatsiooni ja asjadest arusaamisega on kah nii, et selguvad või meenuvad uued faktid, vanad elueesmärgid muutuvad kasutuks ja uusi on vaja kasvatada (kogu see teema on muidugi ka superpoweritega seotud, kuidas siis muidu. Sest teadagi sõltub maailma saatus tihtipeale emotsionaalselt ebastabiilse kangelase võimekusest iseendaga rahu teha või õiget motivatsiooni leida vmt ;) ).

Mulle meeldib ka see, et kogu maailm ja taustsüsteem on üüratult suur ja seoses ja läbimõeldud. Ning mul ei ole vähimatki tahtmist sellesse põhjalikult süveneda. Palju ägedam on lugeda nii, et ma päris täpselt ei tea ega mäleta, aga tunda on, et mingi suurem loogika on olemas. Tõsisem süvenemine oleks ju ka tõsisem aja- ja mõtteinvesteering ja siis, ma kardan, hakkaks ehk asi liiga õhuke tunduma. Pigem õpiks juba mõne uue keele ära või midagi...

Maailmade väljamõtlemine on ilmselgelt Sandersoni tugevaim külg. Mis puudutab tegelasi ja nende psühholoogiat, siis on mul ikkagi tunne, et seda kõike on täpselt niipalju kui tegevustiku jaoks vaja, ning kuigi on osavalt kasutatud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid (nii mineviku traumad kui oleviku ebakindlused, sisemine motivatsioon ja moraaliküsimused ja mida kõike veel) ajuti võib end ka ühes või teises tegelases ära tunda, siis sellist mõtet, et hakkaks ühte või tegelast kohe päris realistlikult analüüsima ikkagi ei teki. Ega vist fantaasiakirjanduse puhul tingimata ei tekigi, või ei peagi tekkima. Põhirõhk on ikkagi seiklusel ja muud asjad on ja las ollagi selle teenistuses. Aga samas muidugi ei tähenda see seda, et poleks olemas nt Shallani vihkajate ja Shallani toetajate leerid, nagu ma oma üllatuseks netis konnates avastasin. Ka Shallani armuelule on entusiastlikke kaasaelajaid. Ma siinkohal leian, et romantiliste suhete kujutamine pole kindlasti Sandersoni tugevaim külg – ütleks et need jäävad, või vähemalt on senini jäänud, ka selles sarjas samale tasemele nagu Mistbornis. Mitte, et sellest vähimatki midagi katki oleks, sest seda kõike on jällegi täpselt niipalju nagu loo kulgemiste ja seikluste jaoks vaja läheb ja las ollagi.

Üldiselt tundub mulle, et Stormlight läheb teksti poolest järjest paremaks. Kuuldavasti olevat seda raamatut enne avaldamist veel 10% jagu kärbitud, et ikka ühte köitesse võimalik panna oleks ja seda just läbi keele tihendamise. Arvan, et see oli hea otsus, sest tõepoolest oli mõnusalt tempokas ja tihe lugeda – diagonaalis libistasin üle vist ainult poolest leheküljest, kus ühte emotsionaalset traumat minumeelest tüütult pikas korduses läbielati ja teisest poolest leheküljest, kus Bridge 4 mingeid USA teismelisenalju viskas. Muidugi on mul endiselt veel pisut häda selles, et Sandersoni kirjeldused jäävad kohati lahjaks või väheusutavaks (või olen mina lihtsalt liiga vana juba?), sellist pisut poeesiahõngulist kaunist looduskirjeldust kuluks ühte maailmaehitusraamatusse ära küll. Praegu on raamatus nagu kerged õhuaugud, kus vahest tekib küsimus, et kas ma ikka peaksin just sellele aega kulutama... Aga kuna see on väga ühtlaselt tempokas ja pidevalt juhtub ja selgub midagi uut, siis ununeb see küsimus paari järgmise lõiguga.

Ja olgu pealegi, et meelelahutus ja midagi väga tõsist kaasa võtta ei ole, siis lõpetuseks ikkagi hoopis üks tarkusetera. Teise võiks veel panna, aga see oleks natuke ka juba spoiler. Mulle tegelikult meeldib, et suur osa suurtest teemadest ja edasiviivatest asjadest on selline ... filosofeerimine. Nagu kogu see Way of Kingsi teema ja radiantide sõnad, mis nad järgmise taseme saamiseks leidma peavad jne. Käsitleb see raamat ju ka süütunde ja vastutuse ja miks mitte ka leina teemat nagu hiljuti loetutest nt Tarjei Vesaasi „Jääloss“ ja Julian Barnesi „Kui on Lõpp“. Seda ühest küljest hoopis teises stiilis ja žanris, aga terve (väljamõeldud) maailma jagu mõtet on taga ning see, mis sest päriselu kontekstis arvata on juba igaühe enda teha.

Tarkusetera siis:
„The trick to happiness wasn’t in freezing every momentary pleasure and clinging to each one, but in ensuring one’s life would produce many future moments to anticipate.“
(et siis õnnelik olemisega on see nipp, et ei tule mitte iga naudinguhetke talletada ja selle küljes rippuda vaid korraldada hoopis asju nõnda, et elus olus oleks palju hetki, mida oodata)

Ja miks mitte boonuseks veel üks - kõigile fiktsioonide lugejaile:
„One can believe in a story without believing it happened.”  
(Selleks, et uskuda lugu ei pea uskuma, et see juhtus)

Peter S. Beagle - Underbridge (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Ega ma senini ei mõista seda, kas Beagle on üle keskmise autor või mitte (teine selline autor on Michael Swanwick). Võibolla on ta lühijutud nii… ameerikalikud, ehk siis lähedased eelkõige ameerika lugejatele - ameeriklase vaatenurk kohamaigulisele fantasyle.

Lugu siis sellest, kuidas keskpärane õppejõud (kel erialaks ajalooline lastekirjandus) pole enamat kui erinevate kolkaülikoolide asendusõppejõud ning seetõttu on semestri kaupa Ameerika igasugu võsaülikoolides tööl. Kuid korraga on talle õnn naeratanud - pakutakse asendamist enamvähem normaalses Seattle’i koolis, koos lubadusega, et võimalik oleks ka pikem töösuhe. Kohale jõudes sukeldub ta töösse, elukohaks saab asendatatava korter, kus talle hoole alla jäetud tüütu kass. Peategelane avastab, et Seattle polegi nii mõnus koht elamiseks, uneprobleemide tõttu hakkab ta öösiti hulkuma ja alkoholi tarbima.

 

Ta avastab ühe silla alt huvitava atraktsioni - tsemendist valatud suur troll (mütoloogiline olend, mitte ühistranspordivahend), mis on oma koleduses kõiksugu turistide pildistamiskohaks. Ühel ööl avastab õppejõud, et trolli juures tegeleb üks kummaline kodutu, kes hoiatab teda - öösiti on ohtlik trolli läheduses olla, kuna troll… No kõlab tobedalt, aga mõned nädalad hiljem avastab peategelane, et troll tõepoolest… ja kodutu annab sellele.... Ning kuna õpetlane on tuttav skandinaavia mütoloogiaga, tsiteerib ta trollile… Ja nüüdsest hakkab samuti.... muuhulgas hooldatava tüütu kassi. Kassid, koerad, muud tänava- ja koduloomad. Elu keerab segi, õpetlane kaotab kindla pinna ning viimaks nõuab endale ülikoolilt püsivat kohta (olles maha maganud võimalused mujale tööd saada), kuid… Misjärel astub ta radikaalse sammu, mis kodutule üldse ei meeldi…

Mihkel Seeder - Ernst Meele Eesti (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mida lähemal tänapäevale, seda hellemaks muutub lugemisnärv ja autoril on seetõttu üha suuremad võimalused mõne lugeja varvastel talluda (no ekredebiil hauguks vist igal teemal). Seeder käsitleb 1937. ja 2004. aasta vahelist perioodi.

Märksõnadeks siis see, et 1937. aastal tõukab rahvas Pätsi võimult, Teise maailmasõja puhkedes moodustatakse sõjaline liit Läti ja Soomega, millele järgneb sõda natsidega (mhmh, eks siin võiks paralleele tuua Tänavi looga) ning hiljem nõukogude okupatsioon ning kaheksakümnendatel (1984?) järgneb taasiseseisvumine (Nõukogude Liit laguneb küll alles 1991. aastal). Ohjah, ja mis kõik veel selle seitsme kümnendi jooksul juhtus (kuldsed kuuekümnendad! olid õige rahvuslikud).

Eks sellisest eestlusest lugemine tekitab… veidra rahvusromantilise tunde ning loo lõpuosas hakkab autor seda veidrust lahti harutama – kuivõrd jutustaja kasutab ühe sellise eestluse kandja kirjapandud kõnet. Muidugi, samas võib välja lugeda, et see kolmekümnendate perioodi teistsugune lahendamine poleks niisamuti asju pikemas perspektiivis eestluse jaoks positiivsemat tulemust andnud. Suures plaanis on tähtsaim siin ilmas võim ja kasum ning kõiksugu rohkem või vähem vabadust rõhutavad ideoloogiad on sellele vaid kaunistavateks rekvisiitideks.

Nagu öeldud, mida lähemal paikneb altenatiivajalooline fantaseerimine, seda lihtsam on lugeja tuju rikkuda. No suured tänud. Kui Seederi jutt on enamikus ulatuses üsna selline… roosamannalik rahvusfantaasia (tähelepanu muidugi jutustajale!), siis teksti lõpp kisub kuninga alasti. Aga kas sellest midagi muutub. Ja eks sai lugemise ajal kõvasti pead murtud, et kes see Ernst Meel küll oli…

„Sellele kõigele vaatamata, kommunistide survele viimaks järele andes, suutis Sirk sellegipoolest nõuda välja garantiid, mis hoidsid ära selle, millest on räägitud mitmete teiste väikeste rahvaste puhul. Meie linnad said küll vilka sõjategevuse tõttu karmilt räsida, kuuskümmend protsenti Tallinna vanalinnast oli maamunalt pühitud, kuid mitte ainsatki eestlast ei karjatatud vagunitesse ega sunnitud oma kodumaad maha jätma.
See oli Sirgu viimane teene, enne kui ta oma kodu aknast „välja kukkudes“ oma lõpu leidis.“ (lk 308)

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – Kolmanda Reichi triumf! (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Eesti kirjanduses on olemas üks jabur jutukogu, mis muuhulgas fantaseerib natside kuulsusrikka võidu teemal ning sellest tulenevalt eestlaste kenast tulevikust; õnneks Tänav midagi sellist siin ei loonud… kuigi lõpplahendus läheb veidraks jandiks.

Niisiis, Teine maailmasõda lõppes tänu sellele, et Saksamaa sai tuumapommi ja erinevate rakettide loomisega hakkama. Natsidele ja jaapanlastele võidukast sõjast on nüüd möödunud mõnda aega, sakslased on ka Kuule jõudnud ning seal hiiglasliku haakristi moodustanud, kuid kosmose edasise vallutamisega Hitleril (Spinrad!) rohkem plaane pole – peamine, et igal ööl saaks Maalt taevasse vaadates haakristi imetleda (ikka väga võigas kujutelm).

Kõlab kui natslik idüll, aga tegelikkuses põhineb see ja teised üllad teadussaavutused alamate rahvaste töölaagrite abil ekspluateerimisel. Nii on selle loo kangelased eestlastest vangid, kes töötavad kodumaal asuvas laagris programmeerijatena (jajah, natsidel on ka oma arvutipark). Osad peategelased on just selle Kuu-projekti tõttu seal töölaagris (Tänav jätkab estronautide teemale uute tahkude leiutamist), aga miks täpsemalt, see jäägu lugeja avastada. Igal juhul ähvardab neid IKT-sunnitöölisi mahalaskmine – kui sa pole küllalt kasulik või eksid reeglite vastu (elu neis tasuta töö kombinaatides on ikka üsna sõjaaegsetes tingimustes), siis uusi programmeerijaid saab alati töölaagrisse asemele kupatada; ega siis teiste alamate rahvaste itimeestest puudust ole. Niisiis, korraldavad meie tublid itimehed uskumatu põgenemise… Kuid sellega üllatused ei lõpe, nimelt on natside raketileiutaja asunud elama Eestisse, et siin oma uut imetehnikat rakendada…

Niisiis üpris ülevõlli alternatiivajalooline fantaasia, mis ehk naeruvääristab aegajalt esinevat natsiihalust. Kuigi teksti tundetoon on igati tõsine (soovi korral saaks muidugi rakendada musta huumorit), siis kokkuvõttes mõjus see mulle üsna jandina; eriti lõpplahendus pani mõneti kukalt kratsima, et… kas autor ikka mõtles seda tõsiselt läbi või tahtiski niimoodi jaburates toonides lõpetada, veelkord irvitada naiivse lugeja üle. Huvitav, kas Tänav on tuttav eelmainitud Tõivelemb Vallaku loomega?

„Nii nagu surmaohtlikul lennul Kuule, seal igiüksikus paigas, nimega kosmos, kaugel igasugusest väljaspoolsest inimabist, pidi ta taas tunnistama – alati ja igas olukorras olid sõbrad otsustava tähtsusega. Koos nendega võisid sa saavutada kõik. Tulla tagasi Kuult, kuhu sind oli üheotsaraketiga saadetud, või laagrist, kuhu oli samuti antud üheotsapilet, kui sa olid keeldunud Kuu viljatutel väljadel hinge heitmast. Miski ei ole võimatu!“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas

2017. aasta parimad raamatud

2017. aasta minu jaoks kümme parimat raamatut on siis allpool ära toodud ja see on muidugi absoluutne tõde aasta parimate raamatute asjus. Nagu ikka, on siin ports SFFi, sekka mõni üksik tavakirjanduslik väljaanne. Abercrombie jutukogu ilmus küll algselt 2016. aastal, aga noh... mul õnnestus saada vaid 2017. aasta väljaanne sellest ning et teen mis tahan, siis panen selle oma eelmise aasta väljaannete lemmikuks. Sest Abercrombie on mu viimaste hooaegade lemmik. Ja lemmikud vahetuvad.

Raamatuid sai tegelikult üpris vähe loetud, postituste meeletu hulga on tekitanud erinevate juttude postitused (nagu ikka, blogile on vaja kirjutajaid, kes toodaks kvantiteedi asemel kvaliteeti). Sest ma senini ei viitsi inglise keeles romaane eriti lugeda ning ajapuudus on omaette küsimus. Aga varsti vist peab romaanide kallale asuma, sest lisaks erinevatele antoloogiatele on aasta jooksul mitmesugust põnevat kirjandust raamaturiiulile lisandunud, ning patt oleks neid niisama eemalt jõllitada. Kui vaid aega oleks.

Sel aastal loobusin ka võimalikult paljude eesti keeles ilmunud täiskasvanute SFFi lugemise – no kui autor või konkreetne teos ei istu, mis siis ikka punnitada (ja eks jõuab hiljemgi lugeda – senimaani mõtlen, et peaks Silverbergi teise jutukogu ikkagi kätte võtma, ehk ka Lovecrafti tellise; no aga Asimovi erinevad vaimuvälgatused… vast mitte). Ja no eks kripeldab, et Vadi viimane romaan pole kätte sattunud. Ja võinuks täie rauaga pühenduda Dozois’ fantasy-antoloogia lugemisele. Eks sellist nimekirja võiks siia postitusse lisaks toksida ja toksida.

Esikümnest on minu jaoks suurim üllataja Porteri leinaraamat, seda juhuslikult näppu võttes ei oodanud tõesti mitte midagi, pealkiri ja kaanekujundus äratas mingil moel tähelepanu. Niisamuti võib öelda Ishiguro romaani kohta; ma senini arvasin, et selle autori loome küll niipalju huvi ei ärata, et midagigi loeksin (kuigi jah, Ishiguro varasemad romaanid ei ärata ikka suuremat huvi). No muidugi ka lätlase noorusmälestused. Teised teosed on kõik enamvähem tuntud autoritelt ja koostajalt – ikka Abercrombie, ikka Strahan, ikka Martin, ikka Meres ja Pilv; minu jaoks pole siin ratta leiutamist, enamvähem alati tähendab nende autorite lugemine kindla peale minemist.

Muidugi oleks aus teha nimekiri kõigist raamatutest, mis muljet avaldasid (kohe torkab pähe Gaiman ja Tutuola ja Fowler), aga senini pole ühelgi aastal seda viitsinud teha ning ega nüüdki pole suuremat tahtmist kogu lugemist uuesti läbi künda.

Top 10
Joe Abercrombie - Sharp Ends
Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven
Triinu Meres – Lihtsad valikud
Max Porter - See linnuke on lein
Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane
Joe Abercrombie - Pool maailma
George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat
Jonathan Strahan - Infinity Wars
Aare Pilv - Kui vihm saab läbi
Jānis Joņevs - Jelgava 94

Ja siis ülejäänud 2017. aastal ilmunud raamatud:

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid

John Wyndham – Krüüsalised

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos

Ken Liu - Paberist loomaaed

Jevgeni Hammer – Seebimullid

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

John Scalzi - Viimane koloonia  

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmuplaneet

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole

Umberto Eco - Olematu number

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa

H. G. Wells - Venemaa pimeduses

V.E. Schwab - Tihenevad varjud

Shanidar. Ulmeantoloogia

Poul Anderson - Aja valvurid

Jorge Luis Borges - Liivaraamat.Shakespeare’i mälu

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud

Steven Brust – Jhereg

Keiti Vilms - @keitivilms

Brandon Sanderson – Häda

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik

George R.R. Martin - Seitsme kuningriigi rüütel

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja!

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri

Lois McMaster Bujold – Komarr

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell

Jim Butcher – Tormirinne

Henri Zeigo - Sõnakehv