Michael Swanwick – The Dala Horse (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Kuigi Swanwicki jutte on maakeelde tõlgitud, pole neid seni millegipärast lugenud. Käesolev lugu algab kui moodne muinasjutt – vanemad elavad kuskil metsas ja saadavad ohu eest tütre minema. Mis oht täpselt ähvardab, sellest tütrele ei räägita – igal juhul on see midagi tapvat. Tüdrukule pannakse toidukott ja kaart kaasa ning asugu ta teele, et vanaema juurde pakku jõuda. Tüdruk läheb, lugejale selgub, et nii toidukott kui kaart on miskit laadi AI värgiga ja need püüavad tüdrukut aidata. Niisamuti ilmub välja tüdruku pisike mänguhobulaadne asi, mis lubab tüdrukut omakorda aidata suurima hädaohu korral. Kas selleks osutub teel kohatud hirmuäratav troll, kes põgeneb millegi eest? Troll võtab tüdruku toidu ja on muidu ähvardav, aga nad siiski liiguvad koos edasi, tüdruku vanaema poole. Ent jah, vanemate ja trolli kardetud oht saab seltsilised tee peal siiski kätte ning nüüd peab see mänguhobuke tõesti aitama... või midagi.

Et siis selline kerge trikiga lugu, on justkui kaitsetu tüdruk, kes korraga jääb kahe megajõu kokkupõrke vahele, ning lugu avardub korraga ei tea milleks. Tegevuspaigaks postapokalüptiline Skandinaavia, lumine ja justkui ürgne.

““This is where we made our mistake,” he said. “First we taught things how to talk and think. Then we let them inside our heads. And finally we told them to invent new thoughts for us.”” (lk 133)

ulmekirjanduse baas

Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu (2015)

Raamatut on keeruline kokku võtta. Autoril polnud eesmärgiks kirjutada heroilist ja närust sõjaajalugu, aga raske on siit leida midagi muud kui skandinaavialaste erimoelisi vägitegusid Skandinaavias, Lääne- ja Ida-Euroopas, Atlandi ookeani põhjaosas kui ka Vahemereäärsetes maades Konstantinoopolini. Ses suhtes on ikka hämmastav, kui laialdaselt tegutseti (ja seejuures oldi enamasti informeeritud, et millised jõuvahekordade muutused toimusid uutel või vanadel kodumaadel – et siis vajadusel naasta oma õigusi nõudma vms). Raamatust otsest vastust ei saanudki, miks puhkes selline sünnimaadelt välja seiklemine... ja miks Gröönimaalt ei suundutud edasi palju rikkalikumat Ameerikat kodustama. Miks Island ja Gröönimaa ja erinevad Põhja-Atlandi võrdlemisi närused saared, kui samas nurga taga oli Soome ja Balti alad? Ühelt poolt suundutakse täielikku külma pärapõrgu nagu Gröönimaa, teiselt poolt nähakse vaeva rikka Lääne-Euroopaga, aga vahepealne hall ala nagu Läänemeri on vaid siinsetelt hõimudelt andami kogumiseks – pigem siis kaubelda ja võidelda slaavi aladel kuni Konstantinoopolini.

Eks mõnevõrra hämmastav oli lugeda sellest, et Gröönimaal sajandeid elades oli skandinaavlastele kalapüük marginaalne või et inuitidelt ei õpitud kajakeid tegema. Üheltpoolt valmisolek tundmatust avastada, teiselt poolt silmil klappide hoidmine. Muidugi ei saa öelda, et viikingid hüpanuks tundmatus kohas hooga vette, eks neil oli ikka eelnevalt suurem või väiksem ettekujutus, kuhu minnakse või keda kohatakse ja millised raskused arvatavalt ees ootavad – ehk sellise informatsiooni puudumine ei tekitanud neis Ameerika vastu suuremat huvi, võimetus reaalselt hinnata sealsete kohalike võimsust polnud väärt liigset riski (rääkimata vahemaast... mis siis põhjustas infopuuduse).

Raamat võiks olla ajalooliste romaanide ja fantasy narratiivide varasalveks, võta vaid lehekülg või paar ette ning hakka kirjeldatule omalt poolt liha luudele kasvatama. Võimuvõitlused, lahingud, ülikute intriigid, seiklused maal ja merel, erinevad jumalakummardamised – kümneid ja sadu vähemaid või võimsamaid narratiive Konstantinoopolist Ameerikani, kasuta vaid kirjanduslikku vabameelsust (nagu näiteks... “Kõrge ristiretk” või “Ajamasina saaga”).

“Brian koondas oma väe Clontarfi alla Dublinist veidi põhjas, olles valmis andma linnale lõpliku löögi. Temaga koos võitlesid ta poeg Murchad ja pojapoeg Toirdelbach, kauaaegne rivaal Mael Sechnaill, samuti Mani Ospak, kes sel moel tõi põhjalased sõdima ka iirlaste poolel. Sihtrici väkke kuulusid Orkney jarl Sigurd Suur, Mani Brodir ja Leinsteri Mael Morda. Mõlema poole vastuoluliste truuduste segapundart iseloomustab hästi Sihtrici ema Gormflaith. Esimese abikaasa Olaf Cuarani surma järel abiellus ta üksteise järel Mael Sechnailli ja Brian Borumaga. Brian lahutas temast, mis jättis Gormflaithile südamesse kibeda okka Iiri ülemkuninga vastu ning pani innukalt osalema püüetes nõrgestada kunagise abikaasa võimu. Otsekui poleks piisanud sellest, et Gormflaith oli ühekorraga lahingu Dublini poole ühe juhi ema ja teise õde ning iiri poole kahe juhi endine abikaasa, pakkus Sihtric peibutisena liitumise eest tema kätt ka nii Orkney Sigurdile kui Mani Brodirile.” (lk 277)

err kultuur

David Moles – Chitai Heiki Koronbin (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mammutiantoloogia kaanekujundus on ehk inspireeritud sellest loost? Et noor neiu ja miski monstrum-masinavärk. Muidugi pole antoloogiast palju tekste lugenud, aga millegipärast tundub kokku kõlavat.

Ehk siis lugu noorest neiust nimega Maddy, kes osaleb erilises löögirühmas, mis võitleb Maal kanda kinnitanud võõrliigi vastu. Mis see võõrliik täpselt on, ei saanudki aru, igatahes käsutavad need hiiglaslikke ja eripalgelisi roboteid, mis teevad... kurja. Ja nende käes on laialdased maa-alad, mis inimasustuseks kõlbmatud jne. Ühesõnaga, maalased võitlevad ÜRO juhtimisel mingi üsna seletamatu Võõra vastu.

Niisiis, kangelanna kuulub noorte lahingugruppi, mille juhtida on omakorda hiiglaslikud robotid (mechad?), millega võõraid tagasi lüüa. Veider ongi see, et just sellised noored neiud ja noormehed saavad täita lahinguülesandeid, nö täiskasvanute lahingutehnika (tankid, lennukid jne) lakkab funktsioneerimast võõrastega kokkupuutel (miks see nii on, jääb saladuseks; mingi seos on arvutimängudega). Ega selline maailmapäästmise surve noorele inimesele head tee, kel on endalgi muresid oma mineviku ja seksuaalse suunitlusega.

“They say the laws of physics are different in the zones, that that's why people who stay in the zones without the drugs get sick, why the living things that come out of the zones die so easily and the machines are so hard to kill. It doesn't, to Maddy's mind, adequately explain why those machines can only be stopped by teenagers with giant robots, but it's a fact that tanks and planes didn't do so well, so maybe it's true; and whatever's going on in the zones it's fucked up Maddy's GPS along with everything else.” (lk 411)

Ühesõnaga, on selline ulmelise sõjatehnikaga emolugu, kus jääb vähemalt minule paljugi hämaraks (ka esmatutvus Molesiga jäi... hämaraks). On justkui palju pinget, ent see ei hakka suurt tööle, autori loodud kangelanna on kuidagi sodipodi. On selline poolpainajalik maailm, ent peale Võõraga näost-näkku kohtumist ei muutu mulle selle maailma tagamaad ikkagi selgemaks. Või noh, kas peakski.

Joe Haldeman – Hemingway võltsing (2015)

Kui seada mõõdupuuks miski minu poolt lahtiseletamata jääv teksti kirjanduslik väärtus, siis Orpheuse Raamatukogu senistest raaamatutest on selle mõõdupuu järgi käesoleva teose puhul tegemist kõige rammusama väljaandega (tõsi küll, pole le Guini kogumikku lugenud). Et siis tegemist tekstiga, mis on ka ilukirjanduslikust vaatepunktist... ambitsioonikalt mahlane. Ühtlasi on muidugi rõõm, et peale 2013. aastal ilmunud Strossi on sarjas nüüdisulmet ilmunud (sarja puhul on anomaaliaks 2012. aasta, kui anti välja nii Martin, Bacigalupi kui Reynolds). Nojah, peale nii väheütlevat sissejuhatust tuleb samamoodi jätkata.

Haldemani lühiromaan algab petlikult igavalt (muidugi, kui sa pole miski Hemingway temaatika huviline). Hemingway loomega tegelev kirjandusõpetlane John Baird tutvub Castle'i nimelise kelmiga, kellega hakatakse koos välja mõtlema, et kuidas luua lugusid, mis 1921. aastal Hemingwayl kaotsi läksid, ja neid siis ülesleitud originaalide pähe mõnele kirjastusele maha müüa. Algul siis lugu kirjandusest, mis pole just huvitav aines üheski proosa valdkonnas. Ent siis... hakkab see võltskirjanduse fassaad pragunema ja mängu astub hoopis müstiline jõud, mis surmaähvardusel keelab sellist võltsingut luua. Või muidu... Ja käiku läheb “või muidu”. Aga see müstilise jõu ähvardatud “või muidu” töötab vaid poolikult, mis tõttu John Baird ärkab ellu üha järgnevates paralleelmaailmades... mis on üldiselt närusemad variandid eelmisest reaalsusest (muidugi, oleneb). Eks õigupoolest tekib küsimus, milliste veskikivide vahel seda Hemingway uurijat ja võltsijat jahvatatakse, milline saatanlik jõud utsitab teda maailma muutma (Castle? Baird ise? Midagi hoomamatut?). Või miks see Bairdi eideetiline mälu niimoodi maailmast maailma kordub. Hmm, kui pikemalt mitte mõelda, tundub Baird ise see vanakuri olevat.

Täpselt kokku võttes, intrigeeriv lühiromaan. Paraja pikkusega ja sobivalt petlik. (Kaanekujundus teeb loiuks. Asimovi kaas oli juba raamatu moodi, aga Strugatskite ja nüüd Haldemani puhul... jälle käkid.)

ulmekirjanduse baas

Edmond Hamilton – Tähekuningad (2015)

Veidral kombel on tõusnud Ersen juhtivaks tõlkeulme kirjastajaks – ja tõlketeoste valikus pole mingi YA või paranormaalne armastus, vaid tõepoolest... SFF (jutt on siis sellest sarjast, kus Varley jms ilmunud). Mil viisil tõlketeoseid välja valitakse, ei oska arvata, igal juhul on see (ulme)kirjanduspilti rikastav. Käesolev romaan on Erseni ulmevaliku seni kõige retrom väljalase – nimelt pärineb see 1949. aastast. Mis lubaks justkui seda, et võimalik on kõiksugu camp ja muidu poisikeselik elamus... ja tõepoolest, nii ongi (eks see oleneb lugeja rikutusest ka).

Lugu algab siis sellest, kuidas ameeriklasest Teise maailmasõja veteran John Gordon ei oska eluga midagi peale hakata. Enne sõda oli ta raamatupidaja, sõjas koolitati pommituslenduriks ning nüüd tagasi New Yorgis on peale adrenaliinirohkeid võitlusi raske tagasi tavaellu lülituda – jätkata raamatupidajana ja see muu argirutiin. Aga siis hakkab ta öösiti unedes häält kuulma... mis pakub talle teadvusevahetust – Gordoniga võtab ühendust mees, kes elab 200000 aastat edasi tulevikus ja kes sooviks paar nädalat tutvuda selle igiammuse Maa eluga, on selline uudis- või teadmishimu. Teadvused vahetaksid kehasid, Gordon saaks omakorda paar nädalat kaugtulevikuga tutvuda. Peale kõhklusi Gordon nõustub (see neetud igav rutiin!). Ja plaksti, ongi ajas kohta vahetatud.

Selgub, et Gordon on nüüd tulevikus üüratu kosmoseimpeeriumi printsi Zarth Arni kehas (ja see keha on mehem kui New Yorgi raamatupidaja oma). Printsi eakas teadlasest abiline Vel Quen aitab tal uue ja fantastilise olukorraga kohaneda, kui äkitselt... ründavad seda eraldatud kantsi (mis asub Himaalaja mäestikus) halva impeeriumi käsilased, eesmärgiks Zarth Arn röövida. Olukord justkui laheneb, aga tegelikult läheb hoopis hullemaks – korraga on Gordon sisse tõmmatud tulevikuimpeeriumide gigantsetesse sepitsustesse ning peagi puhkevasse konflikti, mis peaks lõpuks kosmoseimpeeriumid paika panema. Ning masinavärgile, mis peaks teadvusi tagasi vahetama, sellele ei pääse enam teps mitte ligi.

Gordon oli lubanud oma teadvusevahetajale, et ta ei paljasta seda teadvusetehingut toimimist jne – mistõttu satub minevikumees üha hullematesse olukordadesse, sest Gordon peab nüüd toimima printsina, näiteks muuhulgas ühe naaberimpeeriumi printsessi naiseks võtma (realpolitik!). Probleemid, probleemid, probleemid (naine kui unelm, aga Gordon... tema peaks ju minevikku naasma, ta ei saa printsessi niimoodi petta!). Lõpuks on mees segatud oma nö isa tapmisse, selle lahenedes oodatakse temalt superrelva käivitamist (seda saavad käsitleda vaid kuningapere liikmed)... ja kõige selle keskel peab ta muretsema, et kuidas õige prints oma kehasse tagasi saada.

Tegevust on siin pea igal leheküljel, tormatakse kosmoses ringi, tagaajamised, vangistused, lahingud, pääsemised, intriigid ja õhkamised. Veetlev leedi või kaks. Kaugtulevik näib üsna välja kui varasemate sajandite killustunud Euroopa, on paar suurt konkureerivat impeeriumi, mille tuules siis väiksemad valitsejad oma eksistentsi rihivad (erinevuseks küll see, et siinne maailmakorraldus on selgelt mustvalge). Et siis kostüümidraama on venitatud.tähesüsteemide vahele Hiiglaslikud vahemaad, mida kord läbitakse päevade või tundidega. Autor on omapoolselt reaaluste seletustega selgitanud mitmeid printsiipe, kuidas see või teine tehnika toimib (pole enam raamatut käepärast, aga mingi liikumiskiirus oli vist nt sadu või tuhandeid valgusaastaid sekundis). Eks muidugi võib mõttes imestada, et miks just 200000 aastat, see näib ikka üüratu ajahüppena (selline aeg tagasi olevat elanud Maal nt homo heidelbergensis, võidukäiku alustas neandertaallane). Paar korda on tõlkes kasutatud Gordoni asemel nimena Cordonit, on see siis autori soovist või tegemist näpukaga.

Üldiselt ja rahulikult võttes, hooga loetav ulmepõnevik, retroelamus kaugtulevikust. Selline raamat olnuks ehk 20 aastat tagasi värskendav lisandus tõlkeulmesse, praegu on vast... ajaloolise ulme huvilistele või nii? (Huvi pärast võiks keegi võrrelda Besteri ja Hamiltoni romaane, originaalid suht lähestikku ilmunud.) Mis tekitab taas küsimuse, et kes või mis neid Erseni tõlketeoseid välja valib? Loodetavasti on kirjastusel jaksu selle projektiga edasi tegelda, ei kujuta küll ette kommertsedu Hamiltoni-laadsetele autoritele... aga miks mitte.

“Sellega tegele Gordon terve nädala, ilma et oleks tornist lahkunud. Ta omandas võõra keele imetlusväärse kiirusega, osaliselt tänu Vel Queni käsutuses olnud teaduslikule meetodile ning osaliselt seetõttu, et selle keele aluseks oli tema oma inglise keel. Kahe tuhande sajandi jooksul oli selle sõnavara küll tublisti täienenud ja muutunud, kuid mitte nii palju, et see oleks täiesti võõrana tundunud.” (lk 14-15)

“Siin sügaval vangikongis Throoni palee all tundis Gordon metsikut meeltülendavat rõõmu, mis viis ta peast mõtted ohtudest ja intriigidest, mille lõksu ta oli langenud.
Tema oli see, kes võitis Lianna armastuse, olgugi et võõras kehas olles! Kuigi ta seda võib-olla kunagi teada ei saa, ei ole Zarth Arn see, keda ta armastab, vaid tema, John Cordon.” (lk 76)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Isaac Asimov – Jumalad ise (2015)

Kui uskuda tagakaanereklaami, uuriti kunagi Asimovilt, miks pole ta raamatutes tulnukaid ega seksi. Vastuseks kirjutas autor sellise romaani, teadusulme nagu muiste (sarnaselt hiljuti loetud Strugatskitele on siingi enamus tegevusest teadlastega seotud), ainult et... tulnukate ja seksiga. Veel parem, tulnukaseksiga!

Kuna mul puudub igasugune arusaam füüsikast ja muudest täheteadustest, siis on mõneti raske midagi romaani enda kohta öelda. Romaan jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa on tagantjärele ülevaade sellest, kuidas maalastel tekkis 21. sajandi lõpukümnenditel kontakt parauniversumiga ning selle kontakti läbi sai hakata elektronpumba nimelise seadeldise abil energiat vahetama meie ja parauniversumi vahel. Ainult et tee sellise elektronpumba ehitamiseks on saladustega kaetud ning selle tagamaid uuriv füüsik jõuab omakorda kahtlase järelduseni, et selline elektronvahetus võib viia meie universumi ülekuumenemiseni ja seda hulga kiiremini kui muidu ettevaatlike uuringute puhul pakutud (pärast meid ja lugemata hulk meie järeltulijaid tuleks uputus hoopiski lähiaastail). Kuid teisitimõtleja suu tahetakse kinni toppida.

Teine osa toimub seal parauniversumis, ja tõepoolest, sisaldab ohtralt tulnukaseksi! Ainult et selle universumi elanikud poleks vast meie silmis kõige kuumemad bimbod ja himbod... Ja pealegi selgub, et tõepoolest, neil tüüpidel on vägagi ükskõik sellest, kui meie universum plahvataks (pigem oleks plussiks)... Asimovit tuleb kiita, et selle parauniversumi elanikud on inimsarnasusest üsna kaugel (muidugi, on asju, mis panevad selle osa peategelastele kaasa elama) ja tegutevad üsna võõrastavates parameetrites. Selgub ka saladus, mis on meie ja parauniversumi salajase kirjavahetuse taga.

Kolmas osa on hoopis Kuu peal. Kuu, mis on üpris seksikas paik. Inimesed on aegajalt riieteta, teatav moel vabaarmastus, väike gravitatsioon hoiab naistel rinnad stabiilselt koonilised, ühesõnaga, eelmise osa üsna ehmatavast tulnuka(grupi)seksist tagasi mõistetavama inimerootika juurde. Hea küll, tegelt on see Kuu muidugi päris askeetlik elukoht, lihtsalt inimesed vähe vabameelsemad, nad pole veel paika loksunud. Kuulased on paar põlvkonda Kuud asustanud ning tüdinenud mandunud maalastega jändamisest – ja sellest, et nemad ei saa elektronpumba hüvesid kasutada (kuigi mitmel korral rõhutatakse, et tegelikult ongi seal kasutatav päikseenergia palju kasulikum), arvatavalt sel salapärasel parauniversumi partneritel puudub oma Kuu. Aga kui on üks parauniversum, siis tähendab, et neid võib veelgi olla – ja kui kuulased saavad tööle oma energiavahetuse mõne parauniversumiga, siis... siis... saaks vabaneda Maa võimu alt! Ent... jällegi terendab see, et praegu kasutatav elektronpump viib hoopis meie universumi ülekuumenemiseni ehk siis niisamuti kuulaste hukuni. Aga ega siis romaan väga õnnetult lõpe.

Asimov rõhub kirjutades eelkõige ideedele, kirjanduslikult väljenduslikkuselt jääb ta keskpäraseks (samas, see inimestest erinevate olendite maailmakorraldus on ehk just selline nagu olema peaks). Ehk olen ülekohtune, aga selliste saurusautorite lugemisega käib ikka väike camp-elamus kaasas, need poolmasinlikud tegelased vajalike kulisside vahel jne. Huvitav, et 21. sajandi lõpuks on Maal vaid kaks miljardit elanikku, hägusalt mainitakse 21. sajandil juhtunud “Kriisi”, mille üheks tagajärjeks on nt järelvalvega pereplaneerimine. Sajandi jooksul pole toimunud suuremat kosmose vallutamist, vaid Kuud asustab mõnikümmend tuhat inimest. Et siis, mis pudelikael võis Asimovi arvates 21. sajandil olla?

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – At Budokan (Year's Best SF 16, 2011)

Et siis, tulevikumaailm ei pea alati olema masendav düstoopia. Võibolla ikkagi jätkub praegune tarbimiskultuuri pidu... mis siis tähendab seda, et tarbija vajab tulevikus üha võimsamaid lakse, et temalt saaks raha välja pumbata. Meelelahutuse puhul on siis vaja üha äärmuslikumaid või veidramaid esinejaid, millega inimesi paeluda. Ja selliste staaresinejate tootmisega tegelevadki käesoleva loo kangelased – nad loovad bände, mis üritavad võimalikult vingelt Metallica nimelise vokaal-instrumentaalansambli viise esitada (bändimehed, kes loo toimumisajal on ratastoolis, saavad sellest muidugi oma noosi (huvitav, et kas Metallica on siin loos seepärast, et nad millalgi jagelesid failide jagamise asjus?)).

Nii tehakse tribuutbände näiteks zombidest või inimsarnastest robotitest – asi toimib niikaua kuni turule ilmuvad teised sama kontseptsiooniga muusikakollektiivid, misjärel mõne aja pärast ootab publik midagi uut (samas, kõik toodetud projektid ei hakka tööle, näiteks megasuuruses Metallica-robotid tekitavad megasuuruse jama). Kuniks siis... biotehnoloogia firma abil arendatakse välja türannosaurus, millele geenimanipulatsiooni järel kasvavad käed, ning ühtlasi modifitseeritakse roomaja aju, et tüüp mõistaks rokkida – samas, ega rokk pole Rahmaninov, nagu sedastatakse (lk 175), peamine et usutavalt kitarri käristab ja vokaalselt möriseb. Asi toimib Pavlovi refleksi abil – näitad liha ja türannosaurus nimega Derek rokib ja koriseb (sest ta on alati näljane). Aga... ükskord läheb midagi teisiti. Nimelt see saurus...

“And there was, now that I paid attention to it, more than just migraine-inducing squeals of guitar and monstrous interludes of gutteral roaring. Derek might not be playing specific notes and chords, and his vocalisations were no more structured or musical, but they were timed to fit in around the rest of the music, the bass runs and drum fills and second guitar solos. It wasn't completely random. Derek was playing along, judging his contributions, letting the rest of the band share the limelight.” (lk 179)

Et siis, normaalne lugu. Metallica on muidugi jama (kommerts!), aga eks kannatab ühe loo puhul ära.

ulmekirjanduse baas

Peter M. Ball – The Clockwork Goat and the Smokestack Magi (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Muinasjutulaadne lugu. On üks kole slumm, kus elavad vaid õnnetud töölised, elunatuke kulub närusele ja tervistkahjustavale tööle. Seal slummis elab ka salapärane maag, kes tegutseb niisiis salapäraste asjadega. Ühel päeval on ta ukse taga mehhaaniline kits, mis, nagu selgub, pärineb konkureerivalt aurumaagilt, kes pakub kitse sõpruse märgina. Slummimaag jääb mõtlema, et kas see kits on äkki hoopis nö trooja hobune. Kits käib iga päev maagi ukse taga, aga see ei julge sisse lasta. Muidugi äratavad sellised külaskäigud tööliste tähelepanu... ja kui küsida, räägib kits neile aurumaagi tööde saladusi – mille järel siis õpivad töölised aurukunsti nippe ja võtavad need kasutusele, ja oh imet, ümbruskonda saabub valgustatus. Ainult et ühel hetkel avastab ukse taha peitunud maag, et progress on temast mööda kihutanud – mille peale kits teatab elutargalt, et ta oligi “programmeeritud” küsimustele vastama, enda viga, et mind kohe sisse ei lasknud. Kurb värk. Tegelikult see slummimaag polnud just positiivne tegelinski ka, vahel tabavad ebaõnnestumised selliseidki.

Selline progressimuinasjutt siis, aurusotsrealism!

Elizabeth Bear – The Ghost Makers (Fearsome Journeys, 2013)

Umbfantasy? Tegevus on keeratud niivõrd fantasysfääri, et see on muutunud päris elutuks või masinlikuks. Või on tegemist auru-fantasyga, kõik need elutud masinavärgid, mis üksteisega madistavad. Igal juhul, kogu loo jooksul saavad sõna vaid maagilised olendid (võlur, jumalanna) ja alamat sorti käsutäitjad (kes/mis on samas omal käel kättemaksuaktsioonil vägeva-vägeva võluri vastu). Kokku on staatiline värk, tegelased kohtuvad, liiguvad ühest kohast teise, neid tabavad mõned raskused, nad saavad õpetussõnu. Lõpuks on suur finaal, kus head võidavad paha. Selgub saladus jne.

Ühesõnaga, lugu, mis ei pane just verd keema, undab ja undab, dekoratsioonid osutavad justkui millelegi grandioossele, aga aga, no ei teki kaasaelamist. Kogumiku seniloetud lugudest kindlasti üks igavamaid ja nagu näha, pole sellest midagi kirjutada. (Kui see midagi paremaks muudab, siis tegu olevat ühe looga sarjast.)

Marusja Klimova - Siniveri (2014)

Lugesin selle kohta "Kes-Kus"'is ja no why not osta paari kopika eest selline huvitav teos. Venemaa päris seisund huvitab mind ikka ja mina sellesse nii palju süvenenud pole kui näiteks külluslikult saadavasse USA päris elu kirjeldustesse. Tegelikult loen Venemaa asju, et leida sealt kinnitusi "normaalse inimese" müüdile. Selles raamatus on ainsaks normaalseks inimeseks vist küll ainult autor.
    Jube, jube on see venelase elu. Põhimõtteliselt kirjeldab autor vist oma minategelase läbi elu Peterburis ja kuda seal oli üles kasvada ja kes teda kõik ümbritsesid jne. Ega seal suurt pointi polegi kui dokumenteerida päevikulaadsete meenutuste abil. Lugemine läheb kergesti, eriti kui saad hoo sisse. Põhiemotsioon on jälkus ja vastikus, nagu peaks hoidma käes piiritusepurgist väljakukkunud inimloodet. Vaatad iga külje pealt, tunned käes materjali ja ninna tungib rõve hais.
   Lugedes tuleb peale ka tohutu kurbus ja kaastunne venelaste peale, kes on justkui metselajad suures puuris. Justkui ei suudaks nad kunagi inimesteks muutuda ja on igavesti, nii tsaari kui partei all kinni pooleldi libahundist inimeseks muundumise faasis. Pidev joomine, hooramine ja vaimuhaigust meenutav riigivõimupoolne represseerimine loovad sellise inimese, kelle hing on vist küll köndistatud ja hävitatud. Ainult targemad kolivad minema või suudavad kuidagi vaimselt ellu jääda ja õnneks on autor selle kõik talletanud. Ma lähimas tulevikus temalt midagi rohkem lugeda ei soovi. Mitte, et ta on halb kirjanik vaid vastupidi. Brr... Venemaa.

Kelly Link – The Lady and the Fox (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kena muinasjutulik armastuslugu (jällegi, nagu Griffithi puhul, kas tekstil on reaalset folkloorset tagapõhja, ei tea). Armastus leiab võimaluse! (Noh, vähemalt ilukirjanduses.) Noor tüdruk on jäänud vanemateta, ta meikijast ema jäi Taimaal narkootikumidega vahele ning sai selle eest eluaegse karistuse, ning seetõttu on Miranda tädi kasvatada; ühtlasi on ta jõulude ajal teretulnud oma ema tööandja Honeywellide juures. Seal Honeywellide residentsis kohtab jõuluõhtul Miranda akna taga piilumas üht meest, ta paistab olevat niisamuti Honeywellide sugu, ent keeldub teiste sugulastega kohtumast. Järgmise aasta jõulude ajal on jälle see mees akna taga. Ja nii edasi – ent see juhtub siis, kui jõulude ajal sajab lund (aga et tegemist Inglismaaga, siis...). Miranda sirgub nooreks naiseks ja need sporaadilised kohtumised... tekitavad kiindumuse või nii. Sest see mees (kes pole aastate jooksul grammigi muutunud) on va pagana hea suudleja. Aga nagu öeldud, on mees kättesaadav vaid lumesajuse jõulude ajal. Miranda on krapsakas neid ega anna alla. Mil viisil kaks südant üheks saavad, ei ütle.

Selline fantaasiasugemetega armastuslugu. Jajah, võiks olla lääge ja imal, aga tekib kaasaelamine kangelanna tegemistele ja eksiteedele, hoolimata õnnetust saatusest tuhkatriinu püüab ja võitleb. Ja noh, eks sellest ole ikka kena lugeda.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval (2015)

See romaan on Strugatskite kohta ebatüüpiline – algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Või õigemini, alguse rõõmsalt jabur ja mahlane pillerkaar muutub romaani teises pooles strugatskilikult ülemeelikuks ja tegemist pole enam nö tavapärase comic fantasyga. Ulmepilast saab teaduse- ja bürokraatiasatiir. Kas seda raamatut võikski romaaniks pidada, pigem on see kolmest episoodist koosnev jutustustekogu. Kui esimene lugu tutvustab seda veidrat, sotsialismiga kohanenud muinasjutumaailma kuskil seal polaarjoone lähedal (iseenesest lähiajaloo sünge kant Valge mere Solovetsi saartel, kui nüüd õieti aru sain), siis teine lugu läheb selle fantastika instituudi nääriööpulliks, ning kolmandas loos läheb staatiliseks ajarännuteooriaks, tegelased vaidlevad ja teoretiseerivad (kuigi jah, Privalov osales vahepeal ka lühikeses ajarännus).

Tegelasgalerii on päris värvikas (samas naistegelaste puhul üsna värvivaene, instituudis valitseb semumaailm). Esimeses osas on meeldesööbivad havi ja kass ja miilits ja muidu tavapäratud kohalikud (ütleks, et raamatu kaanepilt illustreerib üht tähtsusetut episoodi), teises osas on lisaks ohtrale eripalgelisele instituudirahvale taustaks mütoloogiliste olendite paraad, kolmandas osas on aga juba jutustajal teadustöö (meeldivaks) rutiiniks sõprade ja tüütuste seltsis, mida siis katkestab papagoi Footon ja ta taasilmumise värk (ok, ma pole Wellsi lugenud). Hmm, millegipärast paistab, et olen kuidagi rahulolematu kolmanda osaga, küllap siis viga selles, et kui esimese ja teise osaga sai kõhutäie rõõmustada, siis kolmas polnud enam tavamõistes nii ülemeelik. Läks strugatskiks? (Kui nüüd see loogika on ikka loogiline kellelegi muule.)

“Briareos vaevles. Ta kükitas end võre vastu surudes, pistnud vahekäiku haige sõrmega käe, mida toetas seitsme muu käega. Ülejäänud üheksakümne kahe käega hoidis ta varbadest ja toetas päid. Mõned pead magasid.

“Kuidas on?” küsisin kaastundlikult. “Valutab?”

Ärkvelolevad pead hakkasid kreeka keeles vatrama ja äratasid ühe pea, mis ka vene keelt mõistis.

“Jubedalt valutab,” vastas too.

Ülejäänud pead jäid vait ja vahtisid mind, suud ammuli.” (lk 106)

Romaani sisu võtab kenasti kokku raamatu tagakaanetutvustus. Noh, esimene osa küll kirjeldab peategelase sattumist selle pöörase instituudi lähedusse, järgnevates osades instituudi territooriumilt enam otseselt ei väljuta (jajah, polügoon küll).

“Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased.”

Eks kokkuvõttes on see lõbus raamat küll, ehk nii kirjutanuks kuuekümnendatel aastatel eluaegse nõukogude taagaga Bulgakov oma (mingis mõttes olmelist) satiiri. Raamatu parimaks kujutluspildiks on see, kuidas vanadusest ogar havi kaevus leelutas.

“Eit oli lahkunud. Kõuts Vassili kadunud. Kaevus laulis keegi kahehäälselt ning see oli jube ja igatsev.” (lk 54)

ulmekirjanduse baas

Lauren Beukes – Slipping (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Sarnaselt Egani looga paigutub see tekst lähitulevikku, omamoodi need kaks juttu täiendavad üksteist. Kui läänemaades on glamuurne tehnoelu, siis arengumaad on need katselaborid, kus kõige uuemaid ja eksperimentaalsemaid tehnikaid katsetatakse inimeste peal. Beukesi loos on vaatluse all inimkeha paremaks tuunimine.

Loo peategelaseks on Lõuna-Aafrika tüdruk Pearl, kes osaleb modifitseeritud inimeste võistlusel Pakistanis. Pigem on võistluse puhul tegemist demonstratsiooniga meditsiini, farmaatsia ja militaariaga seotud firmadele – milliseid inimkehade töötlusi oleks võimalik arendusse võtta, et siis midagi kasumlikku toota. Nii osalevad võistlusel neiud, kes on... tavalisest inimesest üpris erinevad.

“She is aware of the other runners as warm, straining shapes in the periphery. Tomislav has made her study the way they run. Charlotte Grange, grunting and loping, using the exo-suit arms to dig into the ground like an ape; Anna Murad with her robotics wet-wired into her nerves; Oluchi Eze with her sculpted tail and her delicate bone, like a dinosaur bird. And in lane five, farthest away from her, Siska Rachman with her face perfectly calm and empty and her eyes locked on the finish line, two kilometers away. A dead girl remote-controlled by a quadriplegic in a hospital bed. That is the problem with the famous Siska Rachman. She wins a lot, but there is network lag time.” (lk 26)

Pearl on õnnetuses jalad kaotanud, ning seeasemel on tal nüüd... teistsugused jäsemed. Aga mitte ainult, ka siseelundid on tuunitud ja asendatud jms. Arengumaadest pärit kondisaagijad ja asjaajajad, kes on Pearli selliseks ehitanud, on päris kindlad, et nad on loonud päris töökindla versiooni, mida võiks ehk lääne firmadelegi maha müüa. Tüdruk unistab, et kui ta modifitseeringud on edukad, saaks ta pere materiaalselt kindlustatud... ja võiks avada sünnikoha neidudele toetuskeskusi jne. Ent võistlusel osalev konkurent Siska jagab Pearlile karmi tõde ta võimalikust edukast tulevikust.

Eks selline pooleldi emotsionaalne lugu ole, ent sellest hoolimata kuidagi... mõtlemapanev nägemus tulevikust ja ekspluateerimisest ja eetikast. Et siis, inimkatsed parema tuleviku nimel?

Greg Egan – Shadow Flock (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu lähituleviku kriminaalide tembutustest. Röövitakse ühe droonispetsialisti vend, et nii naist sundida koostööle. Et oma kavatsuste tõsidust illustreerida, saadetakse naisele venna sõrmeots. Natalie nõustub koostööd tegema... paistab, et tal pole endal ühtegi vettpidavat tõendit sellest, et temaga niimoodi halvasti käitutakse.

Ühesõnaga, Natalie peab programmeerima sellised droonid, mis suudavad tulevaste ohvrite kodudes turvasüsteeme petta ja näpata nende rahakotid – milles paiknevad need asjakesed, mida kurjategijad jahivad. Et tulevik on teadagi täidetud kõiksugu supertehnikaga, võivad droonid olla nt kärbsesuurused. Ja seega on õhk täidetud igasugu kahtlaste või kasulike vidinatega. Ning turvasüsteemid on muidugi sellised, mis panevad praegu õhku ahmima jne. Lühikese ajaga teeb ja testib Natalie vajalikud programmid valmis ning saadab need oma soovimatule tööandjale, ning seejärel... püüab naine ellu viia plaani, et kindlustada enda ja venna ellujäämine peale kurjategijate rünnakut nende miljardäride eraomandile. Natalie plaan paneb kurjategijate juhi hambaid kiristama...

Selline põnevik lähituleviku tehnoloogia ainetel. Virtuaalsuses peituvad omad head ja vead, ükskõik kui hea kodanik püüad olla. Aga eks ole nii igal ajajärgul, kõik on tõlgendamise küsimus.  

Nicola Griffith – Cold Wind (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kergelt lesbimaigulise algusega lugu areneb hoopistükkis mütoloogiliseks kokkupõrkeks; et siis looduse arhetüübid või nii... karnivoorid ja herbivoorid... elu tsükkel või sedasi. Või midagi. Põdra ja puuma puhul võib ehk mõelda mõnele indiaani mütoloogiale (a la Charles de Lint?), aga minul pole sellelaadseid teadmisi.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et talvisel pööripäeval ilmub naistebaari ülemeelik paarike, ühes paarilises tunneb loo kangelanna ära... naise, keda ta on kaua jahtinud, kelle olemasolust on ta kuulnud lastelugudest või mütoloogiast või psühhiaatrite ettekannetest. Naine või õigemini olend, kes kord aastas otsib endale ohvri, et...

Ja loo kangelanna annab sellele olendile märku, et tema... oleks vägagi huvitatud... ja miks mitte ja nii. Õhtu lõppedes ootabki jutustajat tänavatel lumetormi varjudes see olend... Ent jah, rollid muutuvad. Sest on selline ürgne värk.

Et siis tänapäeva mütoloogiline lugu kerge queer hõnguga (muidugi, kui queer saab üleloomulik olla?). (Misasja?) Midagi uut siin ilma peal jne.

Paolo Bacigalupi – Moriabe's Children (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Poeetiline fantaasialugu tütarlapsest, kes kuuleb hääli. Hääled tulevad ookeanist, temaga “kõnelevad” hiidkaheksajalad, kes võimutsevad seal merejumalate armust. Hääled ütlevad, et Alaine peaks võitlema oma võõrasisa vastu. Võõrasisa on paha mees ja võimalik, et kasutab oma kasulapse vastu enamat kui vägivalda (seda siis Alaine'i ema teadmisel – emal on peale Alaine'i isa hukkumist kaheksajalgade läbi vaja uut ja tugevat meest, kes teda ülal peaks ja tuge pakuks, olenemata sellest, mida see mees koduseinte vahel teeb).

Alaine püüab põgeneda ja vastu hakata, aga võõrasisa jõhker peks on tüdruku viimaks päris tümaks teinud. Alaine'i poolvend on niisamuti isapoolse füüsilise vägivalla käes kannatunud, tema on nüüdseks päris omadega läbi. Ning kaheksajalad on lõpuks loobunud Alaine'le sõnumite saatmisest, sest tüdruk on nõrk narts. Aga siis, ühel päeval, räägib poolvend, kuidas tema ema selle peksuisa käest pääses. Naine ujus ja... Alanie otsustab sama teha. Kuid mitte üksi...

Selline kaunislugu siis, mis kaetud igasugu moraalsete probleemidega. Lõpplahendus tekitab küsimuse, et mis see kättemaks siis õieti on. Ent kuna tegemist fantasymaailmaga, ei saa tõlgendamiseks kasutada tänapäevaseid standardeid. Ma arvan.

Jaan Velström, Indrek Prodel – Kolm lugu (1990)

Näide eesti koomiksikirjandusest. Tekst paistab olevat Velströmilt ja pildimaterjal Prodelilt, millegipärast tundub, nagu oleks Prodeli stiili varemgi näinud. Kogumikus on siis kolm lugu (nagu pealkirjaski tabavalt kirjas), kaks neist pereisa Joosepi seiklustest looduses ja üks lugu Ülemiste vanakesest, kes tuleb Tallinna uurima.

Lood on vist ökoloogilise maiguga, nii leiab siin mainimist nii looduse reostamine kui kuritarvitamine. Esimeses loos läheb Joosep üksi Lahemaale seiklema ja ontliku linnainimesena saab looduskaitsealal hakkama mitmesuguste põrssatempudega; teises loos otsustab Joosep valmistuda Tartu suusamaratoniks ning läheb onu suvilasse trenni tegema, ka sel juhul juhivad autorid läbi huumoriprisma tähelepanu Joosepi ja teiste inimeste inetutele teguviisidele.

Ülemiste vanakese jutt kirjeldab Tallinna seisukorda aastaks 1990 – Ülemiste järv ja Pirita jõgi on reostatud, kerkib näotu koloss nimega Lasnamäe, ülbed immigrandid ja nõukogude sõjavägi, kesklinnas võimutsevad Viru ärikad. Ülemiste vanake käib ringi ja mõmiseb ahastavalt, ning lõpuks laseb jalga.

Et siis, pildi- ja tekstiraamat 80ndate lõpu üleminekuaegsest Eestist, nõukogude mentaliteet ja vargsi õitsele asuv kauboikapitalism. Joosepi lugude puhul on päris palju teksti, mida on veidi raske lugeda suurtähtede tõttu. Ülemiste lugu on tekstivaesem ja nii visuaalselt haaratavam. Ehk polegi õige seda raamatut nimetada koomiksiks, vaid pigem karikatuuride ja illustratsioonidega täiendatud juttudeks (seda siis eelkõige Joosepi lugude puhul)?

Oleg Divov – Väljapraakimine (2015)

Et siis, vene sotsiaalne ulme, düstoopia 21. sajandi alguse Venemaast. Romaan ise ilmus 1999. aastal, seega tollal kirjeldas vägagi lähedast tulevikku. Eks muidugi on peale lugemist see vana jutt, et venepärane ulme on üsna selgelt ära tuntav, ikka need vestlused ja molud ja olud. Romaani võiks omamoodi pidada postsovetlikuks strugatskiks – on düstoopiline ühiskond, on irreaalne vägivald, on lõputud arutelud tulevikust ja ühiskonnast ja inimeste jätilisusest. Ebaõnnestumine ja teatud masohhism. Erinevalt Strugatskitest sai siis asjadest kirjutada turumajandusliku hoogsuse ja võimalustega, on see siis hea või halb, maitseasi. Autor on ehitanud romaanile ka metatasandi, nii raamatu algul kui lõpul on mitmed kirjutised ja tõlgendused käsitletud ajajärgust ja romaanist endast jne.

Lugu ise keskendub olukorrale, kus Venemaal toimus 20. sajandi lõpul riigipööre – et kord majja lüüa. Selleks tuli vabaneda igasugu jätistest, kes eluolu mürgitasid – niihästi oligarhid, narkomaanid, kurjategijad kui ka väärastunud inimesed. Loodi Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur, mille ülesandeks oli välja juurida ühiskonda segavad tegelased. Need siis arreteeriti ja saadeti laagrisse ümberkasvatamisele või sunnitööle (kümne aasta jooksul sattus sinna kuni 15 miljonit inimest), või siis füüsiline hävitamine. Ja tõepoolest, peale massiarreteerimisi ja tapatalguid on romaani tegevuse ajaks, kümme aastat peale putši, Venemaal kuritegevus pea nullilähedane, rahvas peab korrast kinni ja Moskvas on koguni linnaõhk tervislikumaks läinud. Aga teadagi, kui must töö on tehtud, siis mida teha mustatöötegijatega, kes senini linnatänavatel longivad ja tegevusetuse käes piinlevad? Kes läbielatud tapatalgutest on psüühiliselt õige ebastabiilne element jne? Ühesõnaga, Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri töötajad ehk väljapraakijad tunnevad ängistust oma tuleviku pärast – ja põhjendatult.

Romaan kirjeldab ühe teenelise väljapraakija Pavel Gussevi eluolu neis uutes tingimustes, meenutused olnust ja tulevikuperspektiivide tumenemist jne. Et tegemist on just asjaosalise vaatepunktiga, siis näebki teatud eneseõigustust või ka ohvrimeelsust teostatu suhtes. Pealegi, Gussev on selles väljapraakijate kambas pigem üks helgemaid päid, omal moel humaansemgi. (Muidugi, see on nüüd lihtsustatud lähenemine Gusseviga seotud asjadest.) Aga eks ajaloorattad ragisevad oma paratamatus rütmis ja nii siis kihutabki romaan vältimatu konflikti poole.

Divovi romaani võiks pidada omamoodi rahvuslikuks masohhismiks. Et jah, on kallis Venemaa, mis on ometi võimeline igasugu jälkusteks, aga näe, ikka püsib edasi. Autor õrritab lugejat mitmete küsimuste ja lahendustega, mis oleks ehk veeks kõiksugu äärmuslaste ja vandenõuteoreetikute ja ühiskondlike vaenajate veskitele. Või olen liigselt harjunud lääneliku ulmega, kus igasugu totrused pole nagu... teemaks.

Et jah, selline hoiatusromaan, mille eesmärgiks lugeja ärritamine. Eks 15 aastat tagasi oleks see olnud... nägemuslik, praeguses olukorras ei pane suurt imestama, tekitab lihtsalt vastiku tunde. Kui soov seda tunnet täiendada, tasub võtta järgmiseks Sorokini tõlked.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Brandon Sanderson – Terassüda (2015)

Sanderson on meeletult produktiivne autor ja see teeb ettevaatlikuks – ja eks selle YA romaani kohta võikski öelda, et hästi teostatud romaan. Tempokas, põnev ja... hingetu. Romaan romaani pärast. Ulme, mis õigupoolest ei paku midagi isikupärast, see on selgelt suunatud lugejale, kes väärtustab ameerikalikku massikultuuri. See on toode. Autoril on käpas võtted, millega keskmist lugejat lõa otsas hoida. Muidugi on ebaõige ühe romaani pealt selliseid üldistusi teha, aga selline kuri eelarvamus puges lugedes hinge küll. Ja kas on õige nina kirtsutada selgelt meelelahutusliku toote peale? Ja natuke paha tunne on niimoodi kirjutada väikekirjastuse tõlketeosest, kui see on ometi kirjastuse poolt nii korralikult teostatud.

Aga jah, Batmani ja Ämblikmehe ja Supermani asemel on siin romaanis erivõimetega Eepikud, kes ei võitle kurjadega vaid on ise õige saatanlikud tegelased. Kohe nii kurjad, et on kukutanud inimeste valitsused ning on ise end ülemaks seadnud. Selline käik... eks sellele püüti algselt vastu võidelda (kui selgus, et Eepikud polegi inimkonna sõbrad), kuid poldud suutelised neid rajalt maha võtma, ja nii inimeste ülemvõim langeski. Eepikud pole sarnaste üleloomulike võimetega ning igal neist on mingid nõrgad küljed, mille läbi on neid siiski võimalik hävitada... ja aastate möödudes on tekkinud inimgrupid (kes kutsuvad endid Kättemaksjateks), kes on spetsialiseerunud Eepikute tapmiseks. Lugu keskendubki sellele, kuidas Chicago endale allutanud Terassüda (kes on nimetanud nüüd linna Newcago'ks) on saanud soovimatud külalised, kel eesmärgiks tema võimu kärpida, võttes sihtmärgiks Terassüda ühe võimsa alluva... ent Kättemaksjate operatsioon läheb käest ära, sest selle tapatöö käigus satutakse kokku noormehega David, kel on oma plaan selle võimsaima Eepiku, Terassüdame, hävitamiseks.

David on noor ja roheline, aga tahtmist täis 18-aastane noormees. Ta on kümme aastat seal Newcagos orvuna elanud, Terassüda ongi süüdi selles, et ta isa tapeti, ning ta on kõik need aastad kogunud teavet Eepikute tugevate ja nõrkade külgede kohta, ning unistanud Kättemaksjatega ühinemisest. Ja kui veel selgub, milline silmipimestav noor kaunitar Megan selles grupis töötab... noh, David avastab armastuse jne. Jne jne jne. Saab kärtsu ja mürtsu ning õnnestuvad mitmed enam kui lootusetud ettevõtmised. Eks üllatusi ole ka.

Jah, nagu öeldud, romaan on hooga loetav... aga hamburgeri tunde jätab kolusse. Justkui kirjanduse aseaine.

ulmekirjanduse baas

Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast (2015)

Raamat sellest, kuidas olude sunnil sõdida kaotajate poolel ehk ühe eesti ohvitseri sõjatee Vene kodusõjas valgete ridades. Miks Rosenbaum 1918. aastal Eestist tagasi Venemaale läks (siinsete enamlaste eest ära ja oma asjadele järgi?), jäi mulle natuke arusaamatuks... aga ehk osaliselt “süüdi” selles ka sõjamehehing. Raamatus siis ära toodud Rosenbaumi neli kirja oma vennale, üks hiiglaslik ülevaade ja kolm lühemat kirja; lisaks raamatu koostajate ülevaade Rosenbaumi eluteest enne ja pärast neid kirju.

Tegemist siis ülevaatega üsna kaootilisest taganemisteest Siberist Kaspia lähistele kõrbesse ja sealt viimaks üle piiri Hiinasse. Viimane kiri on dateeritud juunis 1920, hilisematest teadetest selgub, kuidas 1920 sügiseks on Rosenbaum sattunud hiinlaste kätte vangi, sealt vabanedes Ungern-Sternbergi sõjaväkke, seejärel mõnda aega redutamine ning viimaks 1922. aastal võtsid kinni enamlased, ja vangilaagris suri 1925. aastal. Seiklusi ja ellujäämisi rohkem kui kahekümneks inimeluks, kui lugeda kõikidest neist vintsutustest ja lahingutest ja seiklustest ja vangistustest, mida mees 1918-1925 aastate vahel koges.

“16. märtsi varahommikul astusime laagrist välja Emiili jõe poole, oma sõjariistu Tšugutšakki jättes. Hiinlastele andsime ära ligi 30 tuhat püssi, 10 tuhat mõõka, kaks tuhat revolvrit ja peale 200 kuulipritsi. Padruneid oli vähe – 40 tuhande ümber. Inimesi oli 12 tuhande ümber või natuke rohkem. Ja see suur inimeste kari jooksis paarisaja punase eest kui jänesed.” (lk 143-144)

Korralagedus, hoolimatus, distsipliini ja seejärel sõjaväe lagunemine, suurvene mentaliteet, eks see kõik viis Rosenbaumi arvates enamlastevastase võitluse kiiresti sohu. Ta arvas, et kodusõda kestab veel aastakümneid ja küllap need enamlasedki kaovad ning annavad sellega omakorda teed mustasajalistele... aga nagu näha, läks sellega pea 80-90 aastat aega. Kirjad pole just detailsed (no mida sa kirjeldad iga taandumislahingut), vaid pigem tagasivaates panoraamsem ülevaade Rosenbaumi osalusest sellest kodusõja kibedast käigust. Tähelepanu alt jääb välja ka tsiviilelanikkonnaga toimuv. Okei, kirjades on siis panoraamsem ülevaade sõjateest ja kitsamalt Rosenbaumi enda kogemustest-mõtetest – igatsus kodumaale tagasi pääseda, kohtumised teiste eestlastega, unistused Siberi eestlastest rahvuslikke väeosasid moodustada (et... kas samaaegselt polnud algamas Eesti-Nõukogude sõda?). Ja noh, eestlasi leidus tollal igasugu Siberi ja Kaug-Ida kolgastes, küll sõjameeste või kaupmeestena.

“See mees oli naise võtnud, ühe kasakaneiu, ning sõitis nüüd oma perekonnaga, sest kaasas oli tal veel naiseõde, ka neiuke. Mina naisega tuttavaks ei saanudki, sest pidasin teda oma vaenlaseks – eesti mehe ärarikkumise pärast. Muidugi on pärast vene naist mees teiste meeste nimekirjast maas.” (lk 97)

Ühesõnaga, huvitav vaade sellistesse aegadesse, mis praegusele silmale mõjuvad pea uskumatult. Arvatavalt polnud tegu kodusõja kõige verisemate lahingutandritega, aga ikkagi karm värk. Ja nende keskel üks eesti ohvitser, kes püüdis korda luua... ja vaatab pettunult, kuidas motiveerimata ja distsiplineerimatud väed saavad luua mingitelt kaltsakatelt. Kuidas valged ei suutnud jõudusid ühendada või välisabi ära kasutada, iga kindral tahtis iseenda peremees olla. Eks seepeale oli lõpuks Rosenbaum üsna turris suurvene mentaliteedi peale.