Taavi Kangur – Häkkerijaht (2012)

Lugu siis Eesti ja Vene eriteenistuste vihasest kukepoksist, kus naaberriigil kuri plaan siinse vabariigi (ja selle liitlaste) sisevõrkudesse sisse murda. Selleks on välja mõeldud kaval kaheosaline operatsioon, millega siis salajased arvutivõrgud vajalikul määral tagaukse loomiseks nakatada, seda peavad teostama venelaste saladuslik mutt ja pahaaimamatu arvutihäkker Janek. Läheb kuidas läheb, igatahes äkitselt olukord plahvatab ning mõned Eesti kodanikud ja Vene luurajad notitakse halastamatult maha. Eestlaste Teabeteenistus on kujunenud (ameeriklaste kaasabil) üsna enesekindlaks organisatsiooniks ja ega nemadki karda valgustkartvaid tegusid korda saata, sel nimel sobib eesmärgi nimel rahvuskaaslaseidki ohvriks tuua. Tegevus paiskub Tallinnast Prahasse ja sealt Kreetale, arvutihäkker Janekit kaitseb vanglast välja toodud endine võõrleegionär Kalle, kel peale vene eriteenistuse raevunud tüüpidega taplemist on omad arveteõiendamised vanade tööandjatega. Igal juhul, see lugu saab mingisuguse lahenduse, tõsi küll, selguseteks jääb tekitatud kahju ulatus. Aga eks see olegi riigisaladus või nii.

Kui nüüd lugesin Kanguri debüütraamatust kirjutatud postitust, selgus pisut üllatuslikult, et mõlemas tekstis möllavad Kalled võivad olla üks ja seesama Kalle – et endine erioskustega prantsuse võõrleegionär ja nii (probleemiks see, et mitte ei mäleta, mis tollest Kallest sai ja kas tal oli sealgi enne Eestisse tulekut vägagi verine karjäär – igal juhul on Eestis vanglasse sattumise põhjuseks mingi siinse kriminaali mahalöömine, mis võis siis esmaraamatus toimuda). Kui Kangur jätkaks sariromaani (sest sariromaanid on toredad) kirjutamist, siis saaks ehk järgnevalt ette võtta Janeki või Erki edasised juhtumised, eks nende otsad jäid lahtiseks.

Esmatutvusel sai vigisetud autori pisut kantseliitliku väljenduse üle, siis nüüd nagu suurt midagi silmi ei kraabi. Kõiksugu dialoogide austajana võiks kurta nende vähesuse üle (ja laisa lugejana eelistaks teksti rohkemat liigendamist), aga noh, niisugustes eluohtlikes jamades ei saagi pikalt juttu ajada või kildu visata, jääda ellu ja ära usalda kedagi. Kangur on üsna siivas ja kohtleb naistegelasi reserveeritult ja lugupidavalt, vaid kaks saavad kuuli pähe.

õhtuleht

Daniel Vaarik – Praktikaaruanne (2012)

Humoorikas nägemus eesti üheksakümnendate meedia toimimisest (ja muidu lõbusast noorteelust), kirjeldused pole just HST, aga noh, midagi ikka, kõik need rohkem või vähem tuntud inimesed ja juhtumid. Kas tegemist on täielise ilukirjandusega, ei oska öelda, autor pigem vestab lugusid kui et jutustab. Ja mitte et Vaarik end alati parimas valguses näitaks, nii mõnigi kord räägib ta asjadest, millest vaikimine poleks ka probleemiks olnud. Lõbusamad osad on ehk praktika Hiiumaal (kus kaks nälgivat praktikanti käivad suveöödel Kärdla aedades toidupoolist otsimas) või siis Q-raadio ajajärk oma joobnustava tegevusvabadusega (noorus, see ilus aeg). Raamatu lõpus on ülevaade siinse ajakirjanduse järkjärgulisest suukorvistamisest, või noh, turuseadustele allumisest. Pull ja möll saavad otsa või maabub kindlatesse rööbastesse, jätkub vastik kainenemine ja keskealise kõhu kasvatamine. Nojah, päris tore lugemine ikkagi.

sehkendaja (linke mujale)
kirjanduslik päevaraamat
vein & raamat

Silver Alev – Kaks otsa (2013)

Raamatu eessõnast on kurb lugeda, et staažikas humorist lõpetab oma naljaraamatute avaldamise, sest tänapäeval oodatakse teistsugust huumorit ja kaua ikka tuuleveskitega võidelda. Autori järgi jagunevad siinsed tekstid pooleks – on mahehuumor (autori enda lemmik) ja on satiir (mis on ehk lugejale fantaasiarikkamad tekstid). Lood on võrdlemisi monotoonsed ja ühesuguse ülesehitusega (kas dialoogid või nö seletuskirjad) ja ehk polegi niivõrd lugemiseks mõeldud, kui et Baskini või teistele sarmikatele vanakooli estraadimeestele ettekandmiseks. Ikka naised ja töö ja vaba aeg ja vääritimõistmised, rubla asemel on euro jne; arvatavalt olen liialt vana ja nüristunud sellise huumori täiemahulise mõistmise jaoks (raamatukogust lihtsalt polnud nädalavahetuseks midagi muud võtta). No ei oska loetut kuidagi kokku võtta.

“Tere piim! Tere, euro! 

Targad asjamehed on teaduslikult välja uurinud, et piim on tervist kahjustav ja sellepärast tulebki selle hind võrdsustada alkoholi ja tubaka hinnaga. Suuresti mõjutab seda ka veehinna tõus, et kui palju ja kui lahjasid piimatooteid saab valmistada. Veest tahangi nüüd rääkida. Kuidas peaks tarbija tänapäeval euroraha tingimustes käituma, et eluga toime tulla? Mina olen selle probleemi kodulaboratooriumi tingimustes teaduslikult lahendanud. Ostan poest korraga kolm pakki piima. Valan need kolmeliitrisesse klaaspurki ja asetan külmkappi. Nüüd tähelepanu! Niipalju kui korraga klaaspurgist piima tarbin, niipalju lisan sinna vett tagasi, et purk oleks täis. Seda kordan seni, kuni on veel võimalik aru saada, et vesi on valge. Kui see seda enam ei ole, siis pole vaja rohkem vett lisada. Nüüd tuleb tervise huvides kogu purgitäis ära tarbida ja piim ei tundugi enam nii kallis. On mul õigus? Loomulikult! Elame ju õigusriigis.” (lk 93)

John Ajvide Lindqvist "Let the Right One In" (2009)

Polnud filmi näinud, aga miskipärast ootasin kergelt lapsemeelset fantaasialugu vampiirist, kes saab lapse kujul teise lapsega sõbraks ja toimub bullerbylik seikluste jada.  Ehk on mul lihtsalt üleküllastumus sellest vampiirihullusest, mis viimasel aastakümnendal popkultuuri vallanud on. Reaalsus oli midagi muud.
   Midagi on selles Larssoni Milleeniumitriloogiast. Mingi, ehk rootsilik, narratiivi kulgemine, mis segab argipäevased tegelased ja paigad ebaloomulike ja -inimlike tegelastega. Lastele seda raamatut ei soovitaks, kuna olukorrad ja teemad on liialt reaalsed. Mis siis teemadeks on? Eksistentsialism, pedofiilia, hea ja kurja suhtelisus. Ellujäämine, koolikiusamine, kättemaks, armastus.
   Spoileritevaba kokkuvõte: Oskar elab emaga kortermajas ning on koolis kiusamise ohver. Sisimas unistab ta oma kiusajate kõride läbinüsimisest ning kogub artikleid mõrvaritest ja üldse selline tulevane goth kid. Samas on endal tunne, et ta on täiesti normaalne inimene ja nagu sooviks, et ta annakski seal teistele lastele nuga. Autor on tabanud mingit loogilise mõtlemise jada, kus ei toimu moraliseerivat loengupidamist vaid tegelakse paljaks kistud igapäevaeluga: tegelasi on raamatus mitmeid, nagu kamp kohalikke joodikuid kellest mõni armastust otsib. Kamp alaealisi, tulevasi narkomaane ja muidu pätte. Kasuisasid ja poegi, hulle kassionusid ja pedofiile. Ühel hetkel avastab Oskar niisiis kõrvalkorterist uued elanikud, kellest üks on väike tüdruk ja teine keskealine mees. Varsti algavad tõelised mõrvad ja Oskar avastab, et selle keskmes on see väike tüdruk, kes pole tegelt nii pisike midagi. Algab Oskari ja vampiiri vaheline "sõprus", mis muudab neid mõlemaid. Tõn-tõn-tõõ!
   Lugu iseenesest on kohati täis õudseid, horrorlikke stseene. Samas on need justkui õigustatud, sest need pole kõige olulisemad. Oluline on jutustus lojaalsusest ja sõprusest, üksinda olemisest ja elu tumedamast poolest. Seetõttu polegi see raamat päris 12-aastastele, kuigi ehk oleks huvitav näha, palju selleealised teosest aru saavad. Rootsi ühiskond on kah kliiniline ja selline "vale", või nii see mulje võib jääda. Selline... ahistav oma puhtuses või korrastatuses. Täiskasvanud mängivad teoses rolli peamiselt politseinike ja vanematena ning need on just nende lapsed, kes elama hakkavad. Täiskasvanud on end kaotanud ehk samal viisil, nagu too vampiir.
   Igatahes väga huvitav "vampiirikas" ja samas fantaasiaromaan, mis on mõnusalt sünge, kohati rõve ja samas  ligitõmbav. Nagu päris vampiir mu fantaasiates :(

Tankad. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes (1997)

See pole lumi

aias, kus rajuiiling

narmastab õisi,

mina ise just olen

see, kes närtsib ja langeb.

(Fujiwara no Kintsune, lk 9)

Teineteisele
kaasa tundes mõtelgem,
mägikirsipuu,
pääle sinu õite ju
ühtki sõpra pole mul.
(Gyoson, lk 39)

Siis kui tõepoolest

mu käised pole kuivand

nukrusevimmast,

paraku mind, mu nime

roojastab alles lembus.

(Sagami, lk 40)

Varsti, siis pole
enam mind. Mälestuseks
teise maailma
tahaksin ainult korra
juhtuda nägema sind.
(Izumi Shikibu, lk 49)

Kuigi ju tean,

et pärast koitu öö taas

tuleb tagasi,

heldeke, kui vastik on

ometi hommikuhahk!

(Fujiwara no Michinobu Ason, lk 53)

Otsekui lained,
mis murduvad kaljudel
tuule võimuses
üksinda mina murtult
kurbi mõtteid ajelen
(Minamoto no Shigeyuki, lk 57)

Kui ma iialgi

poleks teda tundma saand,

oleks parem nüüd

kui aineti halada

tema ja enda pärast.

(Fujiwara no Asatada, lk 61)

Lainete õõtsu
Suminoe rannikul...
Aineti öitsi
unenäos teel su juurde
püüan, et mind ei nähtaks.
(Fujiwara no Toshiyuki Ason, lk 87)

Robert Sheckley – Seitsmes ohver (Pilet Utoopiasse, 2007)

Lugu maailmast, kus ei taheta enam sõda pidada – veel üks maailmasõda (seitsmes?) ja ongi inimsooga kööga, hävitusvõime on liialt võimas. Selle asemel on tapahimu rahuldamiseks seadustatud nö sportlik tapmine – kui tahad tappa, siis pead end registreerima ja seejärel saad teate selle inimese kohta, keda sa võid järgnevate nädalate jooksul mõrvata. Mõrvatav on samamoodi registreerunud ja saab teate oodatava atentaadi kohta – kui soov tappa, pead olema valmis selleks, et sina oled järgmine kord ohvrikandidaadiks.

Prestiižne on kuuluda Kümne Klubisse – sa oled mõrvanud kümme juhuslikult loositud sihtmärki ning samamoodi tapnud kümme sulle atentaadi sooritajat (ehk siis kokku on meistri hingel kakskümmend inimelu; samas jäi natuke selgusetuks, et mis saab maniakkidega, kel soov rohkemaks). Nojah, selline jahitegevus on vastuvõetav ligi veerandile inimkonnast, ülejäänud püüavad atentaatide keerises mitte jalgu jääda (kõrvalseisja tapmise eest on karistuseks tingimusteta surmanuhtlus). Et atentaaditurg on selline nagu ta on (õilmitsev!), siis on progressiivselt arenenud kõiksugu atentaaditaristu pakkumine – riietus, erirelvastus, igasugu nuhkimise abitööd.

Jutt siis sellest, kuidas üks tubli pudupoodnik saab rõõmustava teate, et talle on seitsmes ohver välja loositud (niisiis on ta seni sooritanud 6 mõrva ja tapnud 6 assassinit). Mees läheb elevile ja sõber õnnitleb teda – iga sammuga aina lähemale ihaldatud Kümne Klubile. Aga mis siis korraga selgub, mõrvatav on nooremapoolne naine, ning mees kahetseb, et milliseks häbiks see ta sotsiaalsele renomeele olla võib, naisetapmine pole kunagi kena. Aga mis teha, tuleb teha. Ja ta läheb New Yorki mõrvakomandeeringusse. Peagi leiab ta selle võimaliku ohvernaise, kes ei varjagi ennast (mõrvatavaid teavitatakse eelnevalt, et sellest kuupäevast peetakse talle jahti), istub aga iga päev nukralt välikohvikus vesiste silmadega. Ülimalt ebatüüpiline! Mees valmistub mitmel korral naise koksamiseks, aga ei suuda – naise silmnähtav kurbus poeb hinge, ning lõpuks läheb ta naisega hoopis juttu puhuma. Ning armub ülepeakaela ja tunnistab teisesoolisele, et tema pidigi kurval kaunitaril tossu välja laskma. Ja siis läheb nii nagu ikka tõsiste romantiliste püüdluste puhul. Toss lastakse välja.

ulmekirjanduse baas

David Foenkinos – Delikaatsus (2013)

Jõhkralt valusast teemast hoolimata on see romaan üsna ilutsev naistekas. Või siis prantslaslik proosa, mis esmapilgul harjumatu tundub? No igatahes, paljude piltpostkaardilike hetkedega romaan – mees saab autoõnnetuses surma ja naine jääb üksi, katkeb täiuslik abielu, alles on vaid tühjus ja see lõputu valu. Ning leinav naine sukeldub töösse (temasse armunud ülemus Charles püüab kord edutult võrgutada, üks töökaaslane püüab teda õhtueluga taastutvustada; aga kõik edutult, ta ei taha, see ei ole see). Kuni kolm aastat hiljem avastab Nathalie, et ta on inimene, täisväärtuslik naine. Ja hetkeimpulsi ajel suudleb pahaaimatut rootslasest alluvat.

Markus hämmeldub sellest ilmvõimatust teost (sest on rootslane), ta on mõnda aega kaunist Nathalie'd (kes on prantslanna) kõrvalt imetlenud ja pidanud teda püüdmatuks jäämäeks (üks on depressiivne põhjamaalane, teine on prantslanna), ning nüüd korraga selline keelehetk! Mehe hinges on segadus, naine on rikkunud ta rahu.... Aga Nathalie on selle imeilusa hetke justkui unustanud... Ent nad siiski kohtuvad veel ja vaikselt armuvad. Tööl hakkavad kuulujutud kihama – ons tõesti võimalik, et asutuse kauneim naine on koos sellise... mittemärkimisväärse mehega? Milline pauk armunud ülemusele, tema ei sobinud, aga mingi rootsi käkk sobib naisele. Milline südame purustamine! Charles püüab Markust murda, aga ei midagi. Nojah, nooredki on hämmeldunud neid ümbritsevast kärast ja satuvad segadusse. Lõpp on muidugi amelielikult ohhoo.

Tõesti pehmo romaan, kaunid naised ja tilulilu pintsaklipslased. Väheke 21 grammi oleks eluskaalu lisanud.

“Ta kogus end: lõppude lõpuks oli tal õigus öelda, mida ta tunneb. Oma südame avamine ei ole ju kuritegu. Tõepoolest, Nathalie'ga oli kõik raskem, tema leseseisus tegi asjad palju keerulisemaks. Charles'ile tundus, et ta oleks olnud suurem võimalus naist ära võrgutada, kui Francois poleks surnud. Surres oli Francois nende armastuse kinnistanud. Ta oli tõstnud nad muutumatusse igavikku. Kuidas panna sellises seisundis naist millegi üle rõõmu tundma? Naist, kes elab seiskunud maailmas. Tõepoolest, hakka või arvama, et Francois oli meelega surma otsinud, et nende armastust igavikku pikendada. Mõned on ju veendunud, et kirel on alati traagiline lõpp.” (lk 46)

lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
loen ja kirjutan

Airika Harrik – Õnnistatud needus (2012)

Harriku raamatus on tegevusel punn põhjas nagu mõnel Lembe tormilisel romaanil, ning milline süüdimatu haare! Mõneti humoorikas, kui Saatana teine poeg üritab tappa mäejutlust pidavat Jeesust ning kuidas Jeesus päästab selle deemoni hoopis inimeseks ja ühtlasi valmistavad nad üheskoos püha graali. Pool raamatust toimub üldse Põrgus, mis on kui Maa antipood – deemonid söövad kõiksugu jälkusi, narkootikumid on head, tänavatel patseerib vabaarmastus ning parimaks meelelahutuseks on tõrvajärvedes ujumine. Ühesõnaga, kõiksugu möllu on küllaga ja autor ei hoia end kuidagi tagasi, ja tõepoolest, miks peakski.

“See lugu oli imelik, rõve ja samas ka huvitav.” (lk 320)

Selles raamatus on siis eelkõige Valvur Akiira seiklused Maal ja Põrgus, Annika on nüüd Rändur ja üleüldse kõva sõna. Selgub, kes Annika armastatu (ja isa) Martin tegelikult on – Põrgu kurikuulus Mõrtsukas, Luciferi vastu mässaja. Akiiragi leiab omakorda armastuse, kelleks osutub Luciferi võltspoeg (kes omakorda esines Luciferi teise pojana jne), kelle isa on Martin (üleüldse tekivad peategelastel mitmed sugulused, mis on sutike seebiooperliku maiguga). Käib üks pendeldamine Põrgu vahet, mille käigus sekkutakse muuhulgas sealse ülemvalitseja valimisse; lüüakse maha Luciferi truudusetu naine (kellega Martin selle võltspoja tegi – ja naine väidetavalt teab, miks on Annika ja Martini saatus tegelikult ühendatud), Sten täidab oma vaimuülesande ning vabastab võltspoja tädi needusest – ja see naine on hirmus... Akiirast saab Reetur... Oeh, ja palju veel.

“Kui sa kohtad oma Teist Poolt, pidavat sinust täiesti teine inimene (või Valvur) saama. Miski ei pidavat enam endine olema. Vähemalt alguses. Mina tundsin end täpselt samamoodi. Ma ei suutnud pilku TEMA pealt ära rebida. Ma oleks hea meelega kohe tema juurde jooksnud ja talle kõik oma tunded lauale ladunud. Kogu seda õnne ja rõõmu ei suutnud kuidagi varjutada ka tõsiasi, et tegu oli väikese ruuge kitsega. Keda selline pisiasi huvitas?” (lk 61)

Harriku plussiks on lähimineviku Eestis toimuvate raamatusündmuste kirjeldamine, samas üleloomulikud kandid jäävad kuidagi puiseks või kahvatuks, Põrgu on kui pisut lapsik ja rohmakas klotsimaailm. Kui esimene raamat oli huvitava ülesehituse ja kõiksugu põhjaliku taustaga, siis see raamat on rohkem seiklusjutt (uskumatu ikka, et nii noor autor on võimeline sellise haardega teksti kirjutama).

õhtuleht

ulmekirjanduse baas
books have a power

Hunter S. Thompson "Happy Birthday, Jack Nicholson" (2005)

Kogumik HST lühimatest lugudest. Põhimõtteliselt on see vaid umbes 60 lk. pikk ja sinna on pandud tema oluliseimad lood, nagu 9/11 järgnenud mõtteavaldus, kuidas mitte usaldada fõderaalagente ning igasuguseid isiklikke mõtisklusi poliitikast, elust ja ajakirjandusest. Kõige lõpus on tema jutustus sellest, kuidas tahtis Nicholsoni üllatada, kuid välja kukkus tapmiskatse. Lühikese kogumiku lühikene arvustus.

Kalju Maapoeg – Osadus (Halli hordi tulek, 2002)

Lugu kui freudistlik õudusunenägu, kergelt öökimaajav õõvastus. Et siis rändur satub Slovakkias tühja külla, kus Teise maailmasõja järel toimus vägagi jõhker vägistamisjuhtum, mille ohver needis küla, kes ta nõukogude sõduritele kasutamiseks andis. Rändur kuuleb seda jõhkrat lugu üksikult vanaeidelt, kes sunnib ta seejärel tallu öömajale jääma. Mees ei suuda sellele vastu hakata, ja läheb lakka magama kui surmamõistetu. Uinub, aga mitte kauaks. Ja mis ööl juhtuma hakkab, noh, see on õige pervers ja rohkem sellest rääkida ei taha.

ulmekirjanduse baas

Chalice – 100% Chalice (2012)

See on siis audio(visuaalne) luule, kuulates nõksa huvitavam kui omaette nohinal lugedes. Luuletajaid on vist tabanud üksmeelne arusaam, et kui sa ei esine uhkelt ja omapäraselt poodiumi pääl, siis sul pole luuletaevas kohta. Ja nii esinetakse kui vilunud taidlejad, vaata ja imesta, sisu on vast samatähtis kui esitlemine, toode ja marketing. Aga kes teab, ehk mäletan valesti, ja alati on erandeid. See jutt nüüd küll pole raamatu kohta.

Vanamoeliselt võiks kogu tekste nimetada ajaluuleks. Osutused meie noorsoo eksistentsiaalsetele probleemidele ja eluolu valukohtadele ning kõik need viitamised seltskonnakroonika jalajälgedele. Autor valutab südant tuntuse, alkoholi ja kiima pärast; mina ja minu naba, kujutlustes ja ilmsi. Või siis tõepoolest – mis on see, mis võiks olla meis head, erilist, hoolivat (aga ehk mitte, miks see peaks autorit kottima?). Chalice kas pommitab lühikese vemmalvärsiga (mis alati pole niiväga vemblalik) või siis pikemate oopustega, kuhu on mattunud mitmed vemmalhetked (ent mida on raske kontekstita üldisest voost välja kiskuda). Ühesõnaga, sõnu siin on.

Hiphopi laulusõnadega on vast nii, et... kui palju on seal kohustuslikku ballasti (et lugu oleks võimalikult inimkeelega täidetud), ja kas see on sellise luule tunnuseks. Maakeelset räppi või hiphopi ei jaksa üldiselt kuulata, sest seal räägitakse-räpitakse nii palju ja taustaks ei saa sellist panna – no kui keegi ometi endale nõudliku häälega tähelepanu nõuab (miks mitte vahelduseks laulda aeglase valsi tempos?), ega siis on raske midagi muud teha. Hea küll, pole aimugi, kui paljud siinse kogu tekstidest on mõnel Chalice'i plaadil kasutuses.

sirp

Haruki Murakami "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World" (2003)

“Losing you is most difficult for me, but the nature of my love for you is what matters. If it distorts into half-truth, then perhaps it is better not to love you. I must keep my mind but lose you.” 

Minu esimene Murakami. Valisin selle raamtupoeriiulilt ja ei pidanud kahetsema. Lugu toimub kaasaegses Tokyos (kirjutatud aastal 1985., nii et mängitakse veel kassette) ja peategelaseks on oma teadvust infokandjana kasutav mees. Informatsiooni kaitseks (kas riigi või erafirmade jaoks) töötavad treenitud inimesed, kes suudavad olulise info (uusimad teadusavastused, nimed ja numbrid) omale numbriteks muutes pähe jätta. Ehk siis krüpteerivad ilma masinata ja teadvuse abil mingi infi ajusse, hiljem lasevad jälle infi numbritena välja ja panevad kokku tagasi. Alguses oli väga segane, aga pikapeale tuleb välja unenäoline detektiivikas. Mitte just eksistentsiaalne, aga teadvuse olemust puudutav.
   Selleks, et inimesest sellist "protsessorit" teha, on tema teadvusega mängitud ja alateadvusesse istutatud teatud funktsioonid, millest ta ise teadlik pole. Seda teeb Süsteem, kes esindab riiki. Peategelane satub aga ühe geniaalse teadlase teenistusse, kes väidab olevat teinud läbimurde "helieemalduses". Ta peaks teoorias suutma helid tühistada. Talle töötamise käigus juhtuvad aga kummalised... juhtumid ning peategelane on haaratud müstilistesse... juhtumitesse. Paralleelselt sellega jookseb teine lugu, kus üks mees avastab end Linnast. See Linn on piiratud Seinaga ja selle ümber elavad ükssarvikud, kes igal talvel massiliselt surevad ja kelle pealuud kokku korjatakse ning milles peituvad vanad unenäod. Mees, kes sinna Linna satub, ei mäleta kes ta on või kust ta tuli, täielik amneesia. Linnas elab näiteks Väravavalvur, kes lõikab mehe küljest lahti ta varju ja teeb sellest põhimõtteliselt orja. Meest hoiatatakse, et ta peab oma mõistusest lahti laskma ja kui vari sureb nälga, siis muutub ta ise Linna elanikuks.
   Selline üldine spoilerivaba sisututvusus. Alguses oli natukene raske sisse hüpata, kuid Murakamil on lihtne, selge keelekasutus. Tegelane vaatab ringi, kirjeldab mida näeb ja mis mõtteid need tekitavad. Tegelane on lihtsakoeline, kuigi tegevustik ise on vahel raskesti hoomatav. Pani siiski kaasa mõtlema, kuna raamat on nii hea, et sa tahad aru saada ja igasugune teaduslik/metafüüsiline pläma ei tõuka eemale. Kaks paralleelset lugu on muidugi omavahel seotud ja lõpuks kulmineeruvad üheks. Murakami stiil on muidugi ka selline, kus tsitaatidena saab kasutada paarist sõnast koosnevaid mõttevälgatusi, kuskohas mõnede autorite mõtted võtavad enda alla poole lehekülje pikkuse lõigu.
   Enda mõistuse otsimine ning vahe eksisteerimise ja elamise vahel on ju paeluvad teemad.

Aleksei Pehhov – Varjude tuisk (2013)

Tekst on üsna sirgjooneline seikluslugu, midagi hingekriipivat või meeliavardavat siin vaimule ei leidu (nojah, eks rändurite seltskonda tabavad mitmed kangelaslikud hukkumised, see võiks vahel pisara välja kiskuda). Aga üldiselt, asjad lihtsalt juhtuvad, viimasel hetkel tuleb Garretile või kuningriigile appi mingi abi, mis aitab püsima jääda ja edasi liikuda võidult võidule. Nii jääb Garret Kondilossides seigeldes ellu, nii pääseb ta hiljem orkide vangistusest; nii suudetakse tagasi lüüa orkide ja Nimetamatu kallaletung; nii laheneb ka finaal (kuigi jah, lubatud tasust saab varas vaid tühise osa). Tegevus kui arvutimängus, eriti siis Garreti juhtumistel Hrad Speinis või siis Fee välja lahingu kirjeldus (hmm, kas midagi sellist peategelastest irdunut ka eelmistes raamatutes oli, ei mäleta). Kuidagi veidra lõpuga triloogia, viimasel 20 leheküljel keeratakse jälle võimuküsimus pea peale, igal juhul lõpeb lugu nii, et soovi korral saaks nii mõnegi järje kirjutada. (Või noh, mida üldse selle suure mänguga saavutati?)

Rõõm muidugi sellest, et lõpuks terve triloogia on eesti keele olemas, mis nüüd viga kogu möllule pihta saada. Vahel saab siin nalja, vahel jääb nali kistuks, on ka õõvastavaid taplusstseene õrnahingelistele. Ei oska öelda, kas Pehhovi loodud fantaasiamaailm mu kujutluses just ellu ärkas, selleks jäi see kuidagi skemaatiliseks või vähe dramaatiliseks (millega-kellega ikka siin samastuda on), või ehk hoopis üleloomulikuga küllastatuks, liialt palju tuhiseb tekstist läbi. Küllap probleem selleski, et ei mäleta eelmisest osast, kui suur see Zagraba mets peaks olema, igatahes põgenemine sealt osutub vägagi aeganõudvaks (kuigi nii mõnedki muud ruumivahetused on raamatus ülevaatlikumalt lahendatud). Flinn on tore tegelane, hea infopiniseja. Ja mis küll selle maailma tasakaaluga sai, mida Hallid nii hoolsalt püüdsid paigas hoida – tundus nagu rändurid rikkusid seda mitu korda paigast inimkonna kasuks (aga kes teisele auku kaevab, see ise auku kukub, jne).

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv

Abel Cain – N'Yargal (Halli hordi tulek, 2002)

Caini vast parim tekst, üpris painajalik lugu maailmahävingu võimalusest. Nimelt on üks arheoloog võtnud pähe, et kunagi eksisteeris maakeral Mu tsivilisatsioon. Ja ühel hetkel leiabki ta Havaiilt kivitahvli, mis üle kümne tuhande aasta vana ning tõlkimatu piltkirjaga. Edasi leiab ta veelgi vihjeid ja pärimust ning ta asub otsima Vaiksest ookeanist saart, kus peaks olema... N'Yargal. Asi lõppeb ootamatult arheoloogi kummastava hukkumisega ja seda saadetakse uurima ta õpingukaaslane, kes avastab seda, mida ei ole üleüldse lõbus avastada – eksisteerib midagi tõeliselt pahaendelist seoses arheoloogi surmaga ja see sõnulseletamatu midagi võib tagasi laia maailma levida. Kas Mu oligi olemas? Ühesõnaga, müstiline ja pahaendeline värk. Traditsioonid päästavad.

ulmekirjanduse baas

Marek Simpson – Tuhat aastat enne tähesõite (Vereta jaht, 2001)

Ülemlaul armastusele kui inimkonnale omasest eripärast. On siis nii, et korraga on Maal salapärane portaal, mille kaudu saab lõpuks ühendust tulnukatega. Kõik on hea, sest tulnukad on pakkunud mitmeid lahendusi, mis on nüüd muutnud maalaste eluolu hulga paremaks jms. Kuni tulnukad tulevad välja uue ja seninägematu pakkumisega – võimaldame teil asuda tõelisi tähesõite sooritama, aga selleks tuleb teil eraldada endast armastus, mis segab kosmoses rändamist. Ja armastuse saab eraldada meditsiiniliste vahenditega, see pole tulnukatele mingikski probleemiks (neil endilgi on vist kunagi see välja opereeritud). Kui aga armastus alles jätta, on tõelised tähesõidud inimkonnale võimalikud alles tuhande aasta pärast. Valik on teie (ning kajastub loo pealkirjas). Otsuse võttis vastu saadik, kes sai ainuisikuliselt tulnukatega suhelda.

Kordamisküsimused:

Kuidas käituksid Sina?

Millise otsuse võiks teha peategelane sotsrealistlikus vaimus?

Kas Sun Ra'l on õigus, öeldes “space is the place”?

ulmekirjanduse baas

Veikko Vangonen – Fata Morgana (Vereta jaht, 2001)

Hämmastav sõnamulin, ilukirjanduslikkuse punnitamine. Tekst on vist surnust, kes külastab kuriteopaika. Või midagi sellist. Kummastavalt sisutu sõnavaht, autoril on rõõm kirjutada unenäolisest värgist, ent minust läheb täiesti mööda soovitu (aga ehk siin küsimus vaid ühe lugeja möödalugemisest). Mitte kuidagi ei oska seda teksti kokku võtta, puuduvad igasugused oskused selleks.

“Ühel päeval majast möödudes tundus mulle korraga – jah, kogu aeg olen ma ju rääkinud endast – ja ometi mitte sellest, kes mulle peeglist otsa vaatab, nii et ma enam ei teagi, kas on mind üldse olemas! - ühel päeval niisiis – tunnen, et nüüd on hetk jutujärjega otsustavalt edasi jõuda – sel hämaral tujutul oktoobrikuu päeval tundus mulle korraga, et selles majas elavad minule ammugi väga lähedased hinged.” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett, Neil Gaiman – Head ended (2001)

Kui viimasest Pratchetti koostööraamatust oli raske Pratchetti teksti leida (õigemini kinnitati, et tegemist ongi Baxteri raamatuga), siis siin tekib raskusi Gaimani osa märkamisega – no hea küll, võibolla kahe autori tõttu on oluliste tegelaste galerii vähe laiem kui muidu, ja seepärast venib lõpplahendus päris pikaks, vaja muudkui sobilikke happy ende tegelastele pookida (ulmebaasis kiidetakse, et tekst on hulga normaalsem ja mitte nii tormlev). Nagu Pratchettile omane, on siin üsna ärksad lapstegelased ja infantiilsed täiskasvanud (kes on sellise kogeleva seksuaalsusega – seda siis eelkõige Newt ja Shadwell).

Raamat räägib maailmalõpust, mida peaks sooritama 11-aastane poisslaps Armageddon, kes aga kogemata kombel inimeste hulgas üles kasvades ei soovigi maailma lammutada – sest inimeseks olemine oma heade ja veadega on siiski toredam kui mingi abstraktne jumalik haamerdamine. Seda sama arvavad siin elavad kaks taevalikku tegelast, ingel ja deemon, kes on jõudnud kuue tuhande aasta jooksul Maal teineteise vastu toimetades semudeks saada. Ühesõnaga, toredam on oleleda kui palehigis muudkui rassida võimaliku uue ja parema tuleviku nimel.

Kunagi millalgi varem seda raamatut lugenud, siis nüüd tekst just meeliavardavalt ei mõjunud.

“Kurameerimine on alati raskendatud, kui see, kellega flirditakse, elab ühes majas vanaldase naissoost sugulasega. Nad kalduvad klatšima, õiendama ja sigarette nuiama, aga halvemal juhul otsivad välja perekonna fotoalbumi, mis juba iseenesest on agressiooniakt sugudevahelises sõjas ja tuleks Genfi konventsiooniga ära keelata. Aga veelgi hullem on see, kui nimetatud sugulane on juba kolmsada aastat surnud. Newt oli tõepoolest Anateema suhtes üht mõttelõnga heietanud; isegi mitte heietanud, vaid suisa vihtidest keradesse kerinud, varrastele sättinud ja kuduma hakanud. Aga mõte tema kuklasse tungivast Agnese kaugest pilgust mõjus ta libiidole nagu ämbritäis külma vett.
Ta oli isegi mänginud mõttega kutsuda Anateema välja õhtust sööma, aga talle ei meeldinud sugugi, kuidas mingi Cromwelli-aegne nõiamoor kolm sajandit tagasi oma onnis istub ja vaatab, kuidas ta sööb.” (lk 187)

“Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.
Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.
Õigemini hirmu Crowley enda ees.
Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.
“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”
Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.
Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.” (lk 197)

ulmekirjanduse baas

bukahoolik

fantaasiakirjanduse muljed

Andre Trinity – Lahkumine paradiisist (Vereta jaht 2001)

Kergelt “Väikese printsi” meeleoluga lugu, aga siiski pisut äraspidine. Seiklejast astronaut armub nimelt planeeti, mis paistab mehele kujutlusliku ideaalnaisena – miraaž, mis on liialt hea. No probleemiks see, et tegelt on planeet plahvatamas – ta ei ole enam süütu, tema pinnale on astunud mehe jalg (tõsi küll, planeedi enda vabal valikul). Nojah, planeet hävineb, planeet teab seda ja mehe robotist kaaslasest teab seda niisamuti. Ainult mehel on raske uskuda, et peab lahkuma oma unelmast, paradiisist, tema Meredithist. Robot püüab teda lahkuvasse kosmoselaeva tarida, ent mees ei taha kuidagi taltuda. Lõpuks tehakse kompromiss ja laeva võetakse kaasa purk planeedi liivaga. Lahkub laev, taamal plahvatab planeet. Ja laevalaboris tõuseb liivast jälle... peaaegu täielik Meredith (no paar kehaosa puudu)! Mis on üks õnnetu miraaž. Kurb, kuna peab tehistingimustes virelema, ent viimaks lubab mees miraaži ta palumise peale avakosmosesse laiali puistata (et see saaks millalgi taas planeediks moodustuda). Robotil saab villand sellest emotsemisest ja määrab mehele ravimikuuri. Kurb lugu, kas pole.

ulmekirjanduse baas

Leila Tael-Mikešin – Loojate mängud (2012)

Omamoodi 21. sajandi punkromaan Trubetsky & co jälgedes, kõiksugu löövat möllu ja loosungeid, mida lugedes tabas aegajalt tunne, et olen 10-15 aastat liiga vana selle raamatu jaoks, pole mul olnud mingit kokkupuudet gooti ega muude noorte subkultuuridega (või siis hingelt vana). Ent teiselt poolt – ka siin raamatus asjatavate piibellike tegelaste süsteamatiseerimisega on raskusi; kõik see tekitab tunde, et pole romaani taustaga suurt tuttav, loos on aegajalt auke ja hüppamisi, mida ei suuda alati ühendada.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et toimub eri üleloomulike jõudude vaheline vägikaikavedu – ühel pool Aza(zel), teisel pool blaseerunud inglid Gabriel ja Lucky ning nende tuttavad ja suguselts. Aza tahab kogu maailma olevusi käpiknukkudena juhtida, inglitel vähe ükskõiksem suhtumine ümbritsevasse. Inglid (või kes nad ongi) on üpris õitseva seksuaalse suunitlusega, natuke transud ja natuke geid ja natuke aseksuaalid. (Ma nüüd ei kujuta ette, kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni meesautor.) Armastus ja vihkamine käivad ikka ühes sammus, igasugu emotsevad tegelased saavad surma või proovivad suitsiidi või on lihtsalt lihamüüjad. (Selles suhtes nõustuks Reaktori arvustusega – tegelased ei sära mitmekülgsusega ja nende reaktsioonid toimuvasse on üpris löövalt, ee, nooruslikud.) Ja on samas kõrgemad jõud, mis jälgivad Maal toimuvat ja vahel sekkuvad sellesse.

“Kilk ja Kaaren noogutasid üheaegselt. Oraakel raputas patta omapoolse panuse ja vastloodud uues maailmas algaski hommik. Maa asukateks olid endiselt pealtnäha tavalised inimesed, lihtsalt pisut teistsugustes riietes kui varem. Kõik jooksid sihitult ringi mööda lillelisi aasu, lopsakaid savanne või liivaseid kõrbeid, mõned ka lumistel lagendikel, ja kallistasid ülevoolavas rõõmus üksteist, kuni juhtus see, et üks inimestest ajas kogemata hobuvankriga alla naabri koera, teine sattus ettevaatamatusest võõrale aasale ja komistas heina sisse vedelema jäetud reha otsa ja läks, muhk otsa ees paisumas, vihaselt otsima reha omanikku, et teda kohtusse kaevata, kolmas komistas kivi otsa ja koperdas otsa neljandale, mistõttu viimane kukkus omakorda kaevu ja uppus ja nõnda jätkus õnnetuste ahel üle terve maakera, kuni kogu idüll oli jäädavalt rikutud. Unistus õnnelikust maailmast jäi endiselt julgete mõtete maailma oma aega ootama.” (lk 127)

Finaal jäi natuke arusaamatuks, ja mida õieti Puurilind tegi või ei teinud Lucky heaks. Igal juhul, julge teostusega romaan, autor on seadnud endale ette pingutava lati. Aga mis ja kuidas selle teose kohta veel öelda, selleks puuduvad mul õiged kogemused ning loodetavasti teevad seda teised. Ning tõepoolest, raamatut reklaamitakse kui sarkastilise huumori näidet.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Imants Ziedonis – Karumõmmide muinasjutt (1985)

Lugu karupoegadest, mida nagu ei oskakski soovitada lastele ettelugemiseks, kuidagi liialt ebatõepärane ja totter on seal toimuv. Metsas elavad siis kolm rõõsat karupoega – Marjamõmm (kes armastab üle kõige marju süüa), Kärbsemõmm (kes hoolib vaid kärbeste püüdmisest) ja Meemõmm (elatub vaid magusast). On sellised mõmmikud, kes iseenesest suurt midagi väärt ei ole, vendluski selline teisejärguline. Karuema mõtleb, et võiks järgmise numpsiku järglase saada – kelle nimeks näiteks Klimbimõmm – ent sureb enne ära ja kolm karupoega jäävad üksi metsa.

Mets otsustab, et vaja mõmmikud laiali jagada, siis jäävad iseseisvalt vast ellu. Kärbsemõmm anti vorstivabrikule, kus temast ei tehtud rulaadi ega marmelaadi; hakkas teine hoopis vorstitsehhis kärbseid püüdma, ja seda väga edukalt! Meemõmm kukkus meejahil puu otsast alla ja vigane loom loovutati ühele tädile, kel korteris juba 39 karumõmmi elamas. Hmm. Marjamõmm aga anti turueidele, kes muidu müüs kõiksugu juurikaid ja ravimtaimi. Külmadel talvepäevadel müüs siis Marjamõmm ise ravimtaimi turuväravas, lisaks sai ta tööd transamehena (ja tekkis veider suhe skulptuurkaruga – millest loobumiseks talle pakutakse, et võimalik tutvuda ka plüüškarude jms; aga sellest siis järgmises raamatus).

Paistab, et lätlasel on päris veider fantaasia, mis loomadest (ja lapstööjõust) suurt ei hooli. Sellised need lõunamaalased on.