Scott Lynch – The Effigy Engine: A Tale of the Red Hats (Fearsome Journeys, 2013)

Eks mingis mõttes nagu ootad, et tuleks võlurite kohta... midagi uut. Jah, nad on ülbed ja kiuslikud ja uhked ja täispuhutud ja seltskonnatähed ja nahahoidjad ja ennasttäis ja kangelaslikud ja muude inimlike vigadega. Nojah, aga mis võiks olla selle teema puhul... midagi värskendavat?

Nagu Cookil, nii ka Lynchi peategelane on maagist kroonik, kes tähendab üles oma palgavõlurite grupi tegemisi; hetkel on nad palgatud üht kuningriiki kaitsma naabrite sissetungi eest. Muidu on neil läinud üsna edukalt, ent juhtub nii, et vastaspoole maagid on toonud rindele hiiglasliku, mitmekümnemeetri kõrguse sõjamasina, mida juhitakse maagilisel jõul (no selleks lähevat vaja oma 15 võlurit, et metalljurakat liikumises hoida). Lisaks maagiale on see relvastatud kahuritega ning paistab, et peagi pühib see oma maad kaitsva armee olematusse. Ühesõnaga, võiks öelda, et häda on käes, ning kui viimaks asub palgavõlurite grupp seda sõjamonstrumi uurima, on neilgi peagi vesi ahjus ning raskusi eluga kuuli- ja maagiarahe eest pääsemiseks. Aga eks siis mõeldakse välja oma vastusamm, millega seal monstrumis peituvaid võlureid kahjustada. Ent selle sõjaplaani toimimiseks on vaja ikka väga suurt õnne.

Nagu öeldud, on sellegi jutu võlurid sellised... ühtmoodi mitmekülgsed tegelinskid (mitte küll nii cookilikult nurjatud, see tekst oleks sobiv ka YA lugejatele). Kahe vastaspoole võlurite kokkupõrkel õhk särtsub maagiast, igasugu vigurid püüavad vastast eksitada või otseselt kahju tekitada. Lynchi maailm on vist üsna võrdõiguslik, igal juhul leidub naisi nii võlurite kui armee juhtivatel kohtadel, ning mingist ahistamisest pole sõnakestki.

Kunagi jäi pooleli Lynchi varaste triloogia, aga senini pole erilist huvi sellega jätkata.

ulmekirjanduse baas  

K.J. Parker – The Dragonslayer of Merebarton (Fearsome Journeys, 2013)

Inglise huumoriga vürtsitatud lugu rüütlist, kes peab korraga tapma draakoni, kes (või mis?) on äkitselt tema maadele ilmunud ja seal ainelist kahju põhjustanud. Rüütel on juba 56-aastane, armastab pigem kodus nokitseda kui kõiki neid rüütlivärke teha, ent mis tal üle jääb. Naine küll tänitab, et mis ta surmasuhu ronib, kuid rüütel peab tegema seda, mis ta kohus – olgugi, et parema meelega ootaks, et draakon edasi lendaks naabrite juurde või kaugemale vms. Ta laseb sepal valmistada suure lõksu ning laenab naabrilt vana piiramisambu, ja noh, plaan on siis lõksu pandud lambakorjusega draakon kohale meelitada ning lõksu kinni klõpsatades jätta draakon nälga surema (sest tapmine on vastik). Aga läheb veidi teisiti ja loo senine inglise huumor kipub vähe mustaks kätte.

Tekst pole mingi tuim fantasy ootamatult kangelaseks osutuvast mehest. Ei, siinne rüütel on mees, kes on küll nooremana suures sõjas kaasa löönud, aga oli seal pigem nahahoidja, kel puudus soov kangelaseks saada (ja kas see on sõjas vale lähenemine?). Ning nüüd püüab ta oma elupäevade lõpuni esiisade mõisa valitseda nii kuidas oskab, püsides rahaliselt vaevu vee peal. Abielu on selline nagu see on, naine paras tulehark ja pärijast poeg pigem tossike. Ning mõisarahvas, osadega on ta koos üles kasvanud ja nende silmis rüütel suuremat respekti ei oma. Ühesõnaga, on selline kena väike uimane maakohake, kus siis korraga... tuldsülgav draakon.

Eks rüütel tea natuke draakonitest – on sellised kuni poolteisemeetripikkused linnulaadsed sisalikud, kes elavad puudel ja on herbivoorid. No on ka olemas pisikesed sisalikulaadsed, ee, draakonid, kes röhitsevad suust gaase, mis vahel sutsakaga põlema sütivad; aga et oleks selline ilmatu elajas, kes maju põletab ja lambaid röövib... see on nagu võimatu. Aga mis rüütlil üle jääb, hakkab siis kaaslastega draakonijahile. Tore humoorikas lugu.

Mikk Pärnits – Kaotaja (2015)

Pärnits on viimasel paaril aastal avaldanud mitmes laadis posu raamatuid seekord on tal ette võetud absurdimaiguline noirkrimka, mis peaks siis lugejaid provotseerima ja neis segadust tekitama. On arutu brutaalsuseni vägivalda, on võimalikke perverssusi, on kahtlasi võimuesindajaid. Meelemürke on samas inimlikes kogustes. Peategelaseks on detektiiv, kes saab kõikjal ja kõigilt vastu pead, noh, on siis raamatu pealkirja vääriline. Autoripoolne peategelase rõõmuga sandistamine käib läbi raamatu ja muutub üsna väsitavaks; nojah, ega autor leia temas niiehknaa midagi positiivset. On lihtsalt selline sitapea, keda teised poksikotina kasutavad ja naeruvääristavad. Kes siis omalt poolt vastab samalaadsete testosteroonlike katsete ja teravmeelse suupruukimisega.

Eks arvatavalt on see teos Pärnitsa poolt mõeldud omamoodi huumoriraamatuna, milles tegevustik on seepärast sedavõrd üle võlli keeratud, et peaks lugejale mõnel moel rajuhuumorina mõjuma. Selliste katsetustega on minu arvates see probleem, et need õnnestuvad haruharva – kiusatus on muidugi suur kõiksugu absurdi ja vängust visata, aga kas see kõik lõpuks tööle hakkab, on ikka paganama keeruline ülesanne. Jah, tekstis on küllastumiseni igasuguseid kilde, sõnamänge, loosungeid ja paradokse; lisaks vajutab autor mõnuga freudistlikele klahvidele. Ühesõnaga, lugeja peaks detektiiviga juhtuvale pahaendeliselt kaasa kihistama, kõik need ebaõnnestumised ja tegelaste üldine närusus, see peaks moodustama lõbusalt jälgi maailma. Ainult et see tekstimaailm jääb üsna kaootiliseks musta huumori kangutamiseks. Kuid eks see olegi Pärnitsa üks võte, proovida provotseerida sipelgapesa ja näha, mis sellest võiks välja kukkuda.

Pärnits pole Eestimaal ainus selline eksperimenteerija, kes püüab krimižanri teistmoodi kvaliteediga täita, näiteks Kivisildnik-Anmanni ühisromaanid tallavad sama rada. Nende romaanide või jutustustega on see häda, et tervet raamatut on ikka ilmatuma raske ühtlaselt lööva tekstiga täita, see läheb kas tüütult korduvaks või maitselagedaks või punnitatuks. Muidugi – eks see sõltub eelkõige lugejast, ühele läheb peale see ja teisele too.

Näis, millega Pärnits edasi katsetab, tal on kirjas nii noorteromaan, lühijutte kui lastelugusid, nüüd siis ka paroodianoir; järgmiseks võiks olla armastusromaan või ulme või aforismikogu või poeem või elulugu või eneseabi? Loodetavasti midagi sellist, mis tal endal vere tõeliselt vemmeldama paneb.

“Siis on teist sorti kaotajaid, kes löödi pikali ning kes üritasid püsti tõusta. Elu ei lasknud neil midagi nautida, vaid niitis nende jalad alt uuesti ja uuesti. Miski nende peas ütles, et just nii peabki olema ja neis on midagi katki. Nad hirmutavad teisi inimesi oma rumala järjekindluse ja enesetapjaliku masohhismiga. Talupoeglikud, metsikud ja ettearvamatu loomuga. Juhm, see olen mina. Ja ma läksin tegema oma viimaseid suuri juhme tegusid.” (lk 77-78)

Rick Yancey – Ääretu meri (2015)

Nagu ikka triloogiate puhul, on siingi teine osa pigem segadusttekitav, ühelt poolt on vaja tekitada põnevuse heaks rohkem lootusetust, teiselt poolt jätta lootusekübe, sest kolmandas raamatus tuleb ju ometi suur (ja õnnelikuvõitu) finaal. Kui esimeses raamatus on suur tähelepanu kogu selle inimhävituse protsessi algusel ja etappidel, siis siin raamatus on minevikule vähem tähelepanu pööratud (noh, saab küll teada mõnede tegelaste taustast), tegevus jääb tammuma Camp Haveni purustamisele järgnevas olukorras, kus põgenikud peavad leidma tee, kuidas edasi tegutseda või siis hävingule vastu sammuda. Kes jäävad ellu, kellel on võimalik uuesti kohtuda, mida tähendab sellise baasi kaotamine tulnukatele ja millised plaanid neil nö metsikute inimestega edasi on. Inimkonna tulevik näib olematu.

Kui eelmine raamat oli eelkõige Cassie raamat, siis praegu kerkib ehk rohkem esile teine tütarlaps, Ringer, kelle saatus muutub peale otsingule minekut vägagi keeruliseks – sest Voschi kätte langedes on sellel neiuga hoopis omad plaanid. Mis Ringeris just ülemäära vaimustust ei tekita. Vähemalt leiab ta rahu oma... kehaga.

Et tegu on ikkagi masendava hävingulooga, tabab vabu inimesi mitmed valusad kaotused (tulnukad on leiutanud uue viisi inimkaotuste tõhustamiseks) ja vigastused. Ja tunded, mida noored kogevad, need on omas laadis üpris eepilised; Cassie ja Evan, mis küll suudaks nende sidet tõeliselt läbi raiuda. Jajah, niisamuti tänu Voschile jääb senini selgusetuks, et miks ikkagi tuleb Maa peal see inimkond hävitada... või et kas tulnukad on äkki meelepete jne. Ühesõnaga, raamat täis meeleheidet, lootusetust ja kangelaslikkust.

Looga paremini kursis olemiseks (või nautimiseks) tuleks vist tunda teisi populaarseid noortetriloogiaid, vahel tundub, et tekst nämmutab mingit kamakat, millega peaks olema noorteulmet tundes aprioorselt tuttav, ent asjatundmatule jääb fiiling poolikuks või petlikult lamedaks.

padjaklubi

Glen Cook – Shaggy Dog Bridge (Fearsome Journeys, 2013)

Targem oleks alla anda ja enne lühijutte lugeda Black Company romaane, et sellest maailmast vähe adekvaatsemalt aimu saada. Sest näiteks käesolev tekst on krüptilisem kui esmatutvus. (Üks postitus arvab, et see lugu on osa uuest romaanist.) Siin siis Black Company tagaaetava osas ning nad on sattunud närusse seisu – nende ees on hiiglaslik Lõhe (mis põhjusel see ilmatuma maalõhe tekkinud... ehk mingi ürgne võlujõud möllanud?) ning Lady võlurid ja väed on nende kandadel. Aga nagu ikka, korraga avastatakse üks tee, mis on muidu maagia abil varjatud. Ja tee viib sillani – otse üle Lõhe! Väga kahtlane värk... ning selgubki, et selle maagia taga lösutab Master, kel Ladyga oma arved ajada. Croaker ja semud on jäämas kahe tule vahele... kui korraga pakub mõningast koostööd Masteri üks vangistatud võlur (või mis täpsemalt see “Taken” on). Ent...

Ühesõnaga, vähe segane lugu. Croaker ja semud on enamuse ajast luureretkel ning püüavad leida väljapääsu Lady käsilaste käest. See tundmatu jõud, kellega nüüd kokku puututakse, on õige kummaline (ja tugev, nagu selgub Lady käsilastega kokkupõrkest), ning arvatavalt minevikus kõiksugu vägitegusid teinud. Eks Croakeri seltskonnas pendeldavad kõiksugu küünilised ja sarkastilised märkused siia ja sinna, keegi pole püha lehm (kuigi – käsk on täitmiseks).

ulmekirjanduse baas

Contra – Suusamütsi tutt (2001)

LAMBAKARJUS 

sul karjatasin lambaid
kuid raha asemel
sain hoopis vastu hambaid
nüüd leban asemel 

ja tuju mul on paha
sest pole hambaid mul
sest et ei saanud raha
kui hoidsin lambaid sul 

kuid hoian taas su lambaid
sest lambakarjata
ma puudujäävaid hambaid
ei suuda varjata
(lk 25)

elu viimase luuletuse

kirjutan enne surma

nagu kõik eelmisedki

(lk 49)

enam sinust ma ei laula
sest sul poisipea on – Paula
(lk 55)

mu koer läks eile Räpina ja esitles end Täpina

ka ise käisin Räpinas see oli suur unhappiness

(lk 79)

kõik me muutuks
romantiliseks
kui Roman tiliseks
(lk 89)

Porutšik Rževski. Anekdoodid (2014)

Peaaegu 300 lehekülge porutšiku anekdoote, mis koostaja järgi on pea täielik kogu... sellest vene kangelasest, kes satub tegutsema nii mõnelgi ajastul ja erinevate ajalooliste isikute seltsis. Noh, mõned siivsamad ja lühemad sai postituse jaoks välja valitud.

“Pärast kohalikku muusikasalongi külastamist tormab porutšik Rževski vihaselt korneti juurde: “Kuradi siga! Ma palusin sind õpetada mind vestlema muusikast! Ma ütlesin neid lauseid, mida sa käskisid, aga nüüd ei räägi minuga enam mitte ükski daam.”
Kornet vastab: “Kuid, härra porutšik, te ajasite ju kõik segamini! Jätke meelde, et teie lemmikhelilooja pole mitte Lits, vaid Liszt ning lemmikheliteos ei ole minett, vaid menuett!”
(lk 20-21)

Trahteris toimub husaaride pummelung: klaver on lõhutud, klaverikaane alla on üks husaar kinni jäänud, kaks silmini purjus husaari armatsevad nurgas sama purjus daamidega, kaks husaari klohmivad teineteist näkku...
Üldises korralageduses vedeleb põrandal nii toidunõusid kui aluspesu.
Äkki tormab sisse kornet Obolenski ja kriiskab: “Härrased, kohe saabub siia porutšik Rževski!”
Purupurjus Odojevski tõstab näo salatikausist korraks üles ja tõdeb: “No nii, härrased, nüüd läheb läbuks!”
(lk 55)

Porutšik Rževski tantsib Natašaga ja paitab tema kaela.
“Oo, Nataša, milline kael teil on!”
“Mul on ülejäänud keha täpselt samasugune,” vastab Nataša koketeerivalt.
“Aga Nataša, peske end ometi!” karjatab Rževski õudusega ja kargab daamist eemale.
(lk 63)

Husaarid kogunevad kaarte mängima. Vaatavad ringi – Rževskit polegi.
“Kornet! Ega te juhuslikult ei tea, kus Rževski on?”
“Porutšik palus edasi ütelda, et ta on daami juures ja jääb kolm tundi hiljaks, kui saab.”
“Aga kui ei saa?”
“Noh, siis tuleb kümne minuti pärast!”
(lk 83)

Porutšik Rževski ja Pierre Bezuhhov on kalastamas.
Istuvad jõe ääres, päike soojendab, linnud laulavad, kuid kala ei võta. Mitte kuidagiviisi ei näkka.
“Pierre, ütelge “Jah!”,” ütleb porutšik.
“Aga milleks?”
“Psühhomotoorse retoorika protsessi algatamise jaoks,” räägib mõtlikult Rževski.
(lk 99)

Porutšik Rževski astub valsi ajal daami juurde: “Kas tohib teid?”
“Tohib, porutšik, tohib! Kuid võib-olla enne tantsiksime?”
(lk 296)

Holly Black – Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (The Successful Kind) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Vahelduseks päris tore ulmelugu tüdrukust, kes ei taha vanemate kombel Marsil põldu harida – tema tahab kosmoses rännata nagu ta kurikuulus onu! Vanemad on muidugi sellele vastu, ning viimaks on läinud tüdruk onu laeva jäneseks. Onu ei saadagi teda koju tagasi (häh, sest need vanemad on mökud), lisaks selgub, et lapsevanematel oli õigus – onu on nimelt salakaubavedajast seikleja. Nojah. Onu on valmis tüdrukule seda huvitavat ametit õpetama, ning selleks tutvustab neiule mitmeid põhimõtteid, kuidas salakaubavedajana asju ajada.

Nad saavad oma esimese ühise tööotsa, mille puhul tuleb siis toimetada ühe tulnuka keha laborisse salajastele uuringutele. Ent tee peal ründavad kosmosepiraadid nende laeva ning selle käigus tapetakse onu. Piraadid otsivad laevalt midagi, ja tüdruk leiab omakorda peidupaiga sealt salaruumist, kuhu on peidetud see tulnukakeha. Tuleb välja, et see tulnukas on... vägagi elus ja kõige hullem kiskja, kellega kosmoses üldse kokku puututud. Viimases hädas (või õigemini enesetapusoovist) laseb tüdruk selle kaheksajäsemelise koletise valla... Järgneb veresaun. Aga mitte ainult.

Kui lugu algab sellise humoorikavõitu värgina, siis loo keskelt läheb vägagi veriseks ja loo lõpp on midagi muud. Tekst on jutustatud sina-vormis, mis on vahelduseks päris hea. Ja muidugi see kaheksajalgne koletis, segu Simmonsi Veristajast ja Gigeri filmikangelastest. Tekst pole ultravinge vms, aga igati huviga loetav ja no põnevgi, mida muud tahta ühelt ulmeloolt.

Tim Maughan – Four Days of Christmas (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lühike lugu lähitulevikust, kus pole (arvatavasti) toimunud mingeid apokalüpsiseid või suuri tähesõite inimkonna laialijagamiseks ja teiste rassidega kohtumisteks. Aasta on 2024 ja Hiina tööstus toidab maailma vajadusi. Nii on näiteks hiinlaste mõju all seni võlakoorma all vaevelnud Detroit, mis on nüüd muudetud mingiks vabakaubandustsooniks vms – kus siis üks selle loo tegelasi toodab hiinlaste vabrikus Keenia külastajate tarbeks suveniirmaske. Et siis selline maailmamajanduse ringlus, mis tundub üsna usutav. Loo viimane osa on aastast 2107, kus selline meile üpris tuttav tarbimispidu on lõppenud ja laiutaval prügimäel otsib (selleks väljaõppe saanud) laps asju, mida saaks reaalselt taaskasutada – riideid, klaasi, keraamikat jms. Igasugu telefonid ja muud tehnikavidinatest plastpraht ent uputab seda prügimäge, nende asjadega pole midagi peale hakata.

Nojah, hoiatuslugu või nii. Ja pealegi jõuluteemaline (sest loo jooksul jälgitakse Hiinas toodetud jõuluvanast mänguasja teed tootjast tarbijani; lugu ise ilmus detsembris 2014). Eks hoiatav ka, ent jätab niisamuti külmaks (pärast meid tulgu või veeuputus, eksole). Midagi muud ei oska öelda, ei saa kivist vett välja pigistada, vähe tuim värk.

Joe Abercrombie – Tough Times All Over (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Abercrombie tekste võiks nimetada omamoodi nurjatuse glamuuriks või glamuurnurjatuseks (algselt mõtlesin öelda glamuurfantasy, aga selles loos pole just palju võluväge või muud sellist üleloomulikku; peale Bayazi triloogia pole autor võluvärke suurt kasutanud) – tegelased ja nende motiivid tegutsemiseks on eriliselt nurjatud. Tugevamad kasutavad nõrku ära ja inimelu väärtus pole kellegi silmis midagi märkimisväärset. Röövimised, tapmised, inimkaubandus, kõige pealt saab teenida või võlgu maksta. Sest tegevuskohaks on käesolevas loos üks halb linn nimega Sipani.

“Sipani, and most especially its moist and fragrant Old Quarter, was full of thieves. They were constant annoyance, like midges in summer. Also muggers, robbers, burglars, cut-purses, cut-throats, thugs, murderers, strong-arm men, spivs, swindlers, gamblers, bookies, moneylenders, rakes, beggars, tricksters, pimps, pawnshop owners, crooked merchants, not to mention accountants and lawyers. Lawyers were the worst of the crowd, as far as Friendly was concerned. Sometimes it seemed that no on in Sipani made anything, exactly. They all seemed to be working their hardest to rip it from someone else.” (lk 146)

Lugu siis sellest, kuidas kuller saabub Sipanisse, et sealt järgmisel hommikul edasi purjetada oma sihtmärgi poole, kuhu siis eriliselt oluline saadetis toimetada. Kuller on oma töös eriti kogenud ja teab, millised ohud teda oodata võivad. Noh, ja need ohud lähevad vägagi täide, ning selgub, et seda saadetist tahavad endale napsata linna kurikaelade eri rühmitued – et see edasi anda Valinti pangale, Gurkhuli tegelastele või kes/mis iganes veel sellest huvitatud on. Loo jooksul saabki siis näha, kuidas peale kullerilt saadetise röövimist see ühe öö jooksul liigub Sipani eri kurikaelte vahel, ja milliseid jamasid see põhjustab. On taskuvargad, on põhjalastest jõhkardid, on hull väljavalitu. Jne jne. Ühesõnaga, öö täis actionit, tegelaste vaatenurgad vahetuvad robinal (kokku olevat 15 tegelast).

Selgusetuks jääb, mis see saadetis õieti on ja miks see just Thondi tuleb toimetada (mis koht see veel on?). Tekst peaks mingil moel haakuma “Best Served Cold” sündmustikuga, aga kuna mul pole romaani käepärast, siis ei suuda tuletada võimalikke kokkupuutepunkte (või on Friendly ühendav lüli? Ahah, küllap siis tegemist romaanile eelneva ajaga? Ei mäleta, kuidas Friendly sinna kampa sattus). Nagu romaanis, nii on ka selles loos õige mitu kurja naistegelast, kes ei lase meestel endale pähe istuda (nojah, kas sellega peab kaasnema lesbose fiiling?).

Ühesõnaga, Abercrombie looga ei moluta, ei mingit udutamiset ega tellishaaval maailmaloomist.

Usman T. Malik – The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Et siis, fantasy geneetika teemadel? Tegelikult küll on lugu Kurjusest, kosmilisest Kurjusest, mis nuhtleb Pakistani ja muud maailma, äratab irratsionaalsust jne. Eks siin tekstis on kujutatud eksootikat lääne lugejatele, tänapäeva Pakistani eluolu, kõik see vägivaldsus ja modernsus ja traditsioonid... ja see irratsionaalne terrorism, mis rebib Pakistani ribadeks ja mis justkui ei saaks pärineda sellest maailmast; see julm hoolimatus inimeludest, millega pakistanlasi karistatakse. Või midagi sellist. Mis võiks olla vastukaaluks, paranduseks? Mis muud kui hoolimine ja armastus inimkonna vastu. Või mida teha, kui lapsed on emalt pärinud... midagi sellist, nagu loos juttu tuleb?

Eks natuke pahviks lööb, et aasta parimate antoloogia esimese loo valimisel (no eks kaalukeeleks see, et võrdlemisi lühike tekst) on kohe selline idamaine lugu, esimesel lugemisel jäi üldse arusaamatuks, mis siin peale väikse müstilise maigu on; teisel lugemisel avanes nagu enam see müstilisem pool... aga ikkagi, kuidagi väga tavakirjanduslikku laadi lugu, selline esinduslugu, mida üldiselt teistele kirjandusinimestele tõlgitakse kui näidet ühe või teise maa esinduskirjandusest. Ehk siis traagiline ja ülev ja sügavamõtteline ja korduvalt igav. Selliste tekstide lugemist peaks doteeritama või midagi. Kuigi jah, samas temaatika poolest kindlasti rohkem silme avav jne.

Lydia Davis – Arved klaariks (2015)

Autor tegeleb tähenduste nihestamisega, mis muudab tekstid libedaks, neist on keerulisem kinni haarata, midagi pole nagu... õige või korras või harjumuspärane. Mis tekitab ehk ebamäärase tunde. Mis see on, mida ma lugesin, mulle kui lugejale? Peaks jutukogu teist korda üle lugema, aga pole aega.

Alltoodud näited pole tegelikult tüüpilised näited autori tõlgetest, aga noh, need on tõesti lühikesed.

Ema 

Tüdruk kirjutas jutu. “Oleks ikka parem, kui sa kirjutaksid romaani,” ütles ema. Tüdruk ehitas nukumaj. “Oleks ikka parem, kui see oleks päris maja,” ütles ema. Tüdruk tegi isale väikse padja. “Aga kas lapitekk poleks praktilisem,” ütles ema. Tüdruk kaevas aeda väikese augu. “Oleks ikka parem, kui sa kaevaksid suure augu,” ütles ema. Tüdruk kaevas suure augu ja heitis sinna magama. “Oleks ikka parem, kui sa magaksid igavesti,” ütles ema.
(lk 79)

Probleem 

X on Y-iga koos, aga elab Z-ilt saadavast rahast. Y jälle toetab W-d, kes kasvatab enda ja V last. V tahab Chicagosse kolida, aga tema laps elab koos W-ga New Yorgis. W ei saa kolida, kuna tal on suhe U-ga, kelle laps elab samuti New Yorgis, ehkki omaenda ema, T-ga. T võtab raha U-lt, W võtab Y-ilt raha enda jaoks ja V-lt oma lapse jaoks, ja X võtab raha Z-ilt. X-il ja Y-il ühiseid lapsi pole. V kohtub oma lapsega harva, kuid peab teda ülal. U elab koos W lapsega, kuid ei pea teda ülal.
(lk 102)

Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek (2015)

Võrreldes Wallanderi romaanidega jääb see lugu pisut lahjaks. Muidugi, on rahvusvahelist ja ajaloolist haaret ning mõrvad on igati koletislikud, aga Stefan Lindman on selline... kahvatu kuju. Üksiklane, kardab keelevähki ja naissõbraga igati ebalev. Samas kui Wallander oli... no selline dramaatilisem kannataja. Aga jah, mõlemal mehel mure Rootsi tuleviku pärast, käesolevas romaanis on siis peaprobleemiks natsionaalsotsialism, mis pole senini välja surnud ning sellest teadasaamine raputab sügavalt Lindmani hinge – eriti kui selgub ta enda perekondlik seos natside ideoloogiaga. Jah, mullegi on natside mõtteviis vastuvõtmatu, aga see Mankelli paatos on pisut... õõnes või suisa lapsik. Et nagu täiskasvanud inimesed avastavad, et peale paremäärmuslike skinheadide on tavalisi inimesi, kes leiavad mingit lähedust sellise ideoloogiaga? Mankelli romaanist jääb mulje nagu oleks tegemist ootamatu avastusega, et milliseid plekke võib varjata rootsilik demokraatia.

Selge, et oleks igati tobe kui Lindman oleks Wallander II. Aga kas ta peab ka nii keskpärane ja omamoodi ärritavgi olema.... Võin ongi nüüd lugejatel hea end võrrelda sellise kangelasega, kes on samasugune lihtinimene nagu sina ja mina.

Lugu ise siis sellest, kuidas tapetakse hirmsal kombel üks pensionil politseinik, kes elas erakuna kuskil pärapõrgus. Lindman, kes mõrvatuga mõnda aega koos töötas, läheb enne keelevähi tõrjeoperatsioonile minekut vaatama, et kes see endine töökaaslane oli. Selgub, et veidra minevikuga. Mis veel hullem, sealsamas tapetakse veel üks mees koletumal kombel. Mis värk on? Tervise pärast murest murtud Lindman teeb nüüd asja uurides ise mitmeid valgustkartvaid tegusid, et selle abil on muremõtteid veidi tahaplaanile lükata. Igal juhul, hakkab kooruma tõdemus, et rootslaste hulgas elavad ebameeldivad inimesed jne. Jne.

Jüri Paet – Jonkadi-jonkadi jõulud tulevad (1999)

15 aastat tagasi võis rahus teha nalja asjade üle, mida tänapäeval ei tahaks verbaalse sõnnikuhargiga puudutada. Aga neid aforisme ei hakka ma siin ära tooma, kuidagi piinlik hakkaks.

Ree ees lonkab vana kronu,
ree peal istub minu onu.
Reel veel vitsakimp ja kott,
käes on jõulud, selge sott.
(lk 12) 

Mustkunstnik on taidleja, kes ei pööra
hügieenile suuremat tähelepanu.
(lk 32) 

Kui su pea ei jaga, siis ei maksa seda pidevalt korrutada.
(lk 45) 

Kui kardad vihast lõhki minna, ära sauna mine.
(lk 47) 

Kui suvi läbi aina tibutab, siis võib hea kana-aasta tulla.
(lk 52)

Inimesi saadetakse pidevalt Kuu peale, kuid vähestel on õnnestunud seal ära käia.(lk 61)

Isikut tõendav monument.
(lk 72) 

Stagnaajal seisid eeskujulikud õpilased punanurgas.
(lk 73)

Rick Yancey – Viies laine (2014)

Uh oh, kui sulle meeldivad Cronini või del Toro-Hogani romaanid, siis siin on järjekordne inimkonna hävitamisest jutustav raamat. Ainult et pisut enam YA (tegelased enamasti noored) ning vampiiride asemel hävitavad inimesi tulnukad. Ja eks erinevus ongi peamiselt selles, et kui vampiirid vajasid inimesi vere pärast (ideaalis siis kariloomadena kasvatamine), siis tulnukatele pole inimesi õieti millekski vaja. Inimesed tolknevad ees ja võtavad eluruumi ära. Ning nii on Maa kohale saabunud suur emalaev, kust korraldatakse mitu rünnakulainet inimkonna Maalt pühkimiseks, ning poole aastaga ongi inimkond 7 miljardi isendi võrra vähenenud. Ja et selle tegevusega rohkem käsi määrima ei peaks, hakatakse koolitama inimestest sõjaväge, kes viimased liigikaaslased ise hävitaks (milleks selline kaarega lähenemine inimkonna juurimiseks, jäi mulle natuke hägusaks).

Ühesõnaga, viimastele vabadele inimestele on olukord nadi. Usaldada saad vaid iseend (kui...), iga teine inimene võib olla näiteks maskeeritud tulnukas. Või keegi muu. Kes siis arvatavalt tahab tappa sind, nagu sa oled juba kogenud või näinud. Ära usalda ühtki liigikaaslast, tulnukad võivad nüüd sellise inimeste suhtumise peale rõõmust käsi kokku hõõruda (no tegelt neil tulnukatel reaalselt oma keha pole; juba enne emalaeva tulekut olid mõned tulnukad siirdatud inimloodetesse, kes siis edaspidi olid inimeses varjul nö uinunud olekus – emalaeva tulekuga võeti kontroll peremeeskeha üle ning aidati inimkonna hävingule seestpoolt kaasa).

Ja sellises maailmas tegutsevad käesoleva romaani tiinekatest kangelased. Kes ihuüksi, kes loodavas sõjaväes. Poole aasta jooksul on nad kaotanud kõik inimesed, keda nad tundsid; ja mobiilside niisamuti. Nad on rohkem surma näinud kui ühegi irreaalse mõõdupuuga vastuvõetav. Aga... et tulnukatele vastupanu osutada, tulebki hakata teist inimest usaldama. Ja liitlaseks võib osutuda mõni vägagi ootamatu tegelane (siiski, kas saab usaldada...).

Eks 16-aastase tüdruku peategelaseks valimine on meesautori poolt vähe libe tee ole (see pulbitsev tundemaailm!), aga ega siis Yancey üksinda romaani kirjutanud, kõiksugu toimetajad käisid suunavalt muudkui tekstist üle. Ühes stseenis vilksatab korraks ateistist professor Dawkins (lk 75-76), kes ei paista teksti seisukohast olevat just positiivne nähtus. Noh, ameeriklaste värk, eks ikka kuskil on jumal jne.

“Millegipärast on see, et mind päästis väga hea välimuse, vildaka naeratuse ja suurte tugevate kätega mees, sedasorti asi, mis ajab mind pärast Teiste saabumist kõige enam ärevile.” (lk 153)

juuli raamaturiiul
padjaklubi

Ari Marmell – Heavy Sulfur (Operation Arcana, 2015)

Toimumas on selline Esimene maailmasõda, kus tähtsal kohal on ka maagilised võitlusviisid. Maagid, kes muuhulgas saadavad oma surmavaid trikke vaenlastele eesliinil võideldes, näiteks avastseenis sajatab sakslaste maag oma sauast mürkgaasi inglaste kohale – ei jää muud üle kui peategelasest inglaste maag peab ta kuulipilduja abil maha võtma.

Ent maagiliste jõududega jändamine võib viia tumedamatele aladele – nii kasutatakse seda näiteks lahinguväljal surnutelt info saamiseks või ka... ürgsemate üleloomulike olendite värbamiseks Briti trooni käsutusse. Tulemused on nii ja naa, enamasti tegu liialt ebastabiilsete jõududega, mida polnud võimalik sõjavankri hüvanguks rakendada, ent leidus ka deemoneid, mis mingil moel olid osalised Antandi sõjategevuses.

Kuid... mis siis, kui vaevaga väkke värvatud deemon otsustab isandaid vahetada, ehk astuda sakslaste poolele? Kõlab ilmvõimatuna pärast kõiki neid aktsioone deemonite kallal, aga inglastel on sellekski varuplaan, ning ühe sellise plaani elluviimisest käesolev lugu räägibki.

Eks tekst võiks olla splätter või gore, kuid jääb siiski intellektuaalsema, ee, õõva teenistusse. Kuigi militaarmadinat on siingi pea igal leheküljel – ikkagi läänerindel muutusteta olukord.

Tanya Huff – Steel Ships (Operation Arcana, 2015)

Maailm, kus tegutsevad maagid ja osa inimesi on suutelised libaks käima. Mõned hüljesteks, mõned huntideks, mõned kullideks (need küll õigemini suudavad lindudega mõttes kaasa lennata – seega muunduda saab enamvähem oma suurusteks elajateks). Käesoleva teksti tegelaskond on pärit rannaküladest ja neil on võime (see on geneetiline, mitte õpitav) muutuda hüljesteks.

Et käimas on sõda, on nad... eriväelased. Ja et eriväelastel on erilised ülesanded, määratakse neile retk vaenlase jõesadamasse, kus nad peaksid õhkima kaks valmivat raudlaeva (mis oleks enneolematu sõjajõud vaenlase kätes!). Õhkimiseks peaksid nad kasutama maagi loodud... lõhkeseadeldisi, mis ei tohiks samas märjaks saada (aga hülged teadupärast ujuvad vees). Jõe peal ootavad eriväelastest libahülgeid mitmed lõksud, vees varitsevad kõiksugu terariistad ja kaldal patrullivad libahundid; missiooni täideviimine hakkab tunduma üha võimatumana...

Eks see libahüljeste teema on... värske ja mulle ehk ootamatu, mehed ja naised muudkui puristavad vees ning vajadusel moonduvad inimesteks tagasi (noh, missiooni ajal on see üpris raske taluda, olla alasti külmas vees või ööõhus). Et see libahüljeste värk on geneetiline, siis iga eriväelane on üksteisega rohkem või vähem sugulane; vast tekib küsimus, kas see pole kaasa toonud inbriidingut või midagi (autor näeb intervjuus neid muidugi õige kangelaslikena). Ja no maagid, neist on pigem vaenlastele kasu... või vaenlastel ongi paremad maagid, noh, see on kindlasti igaühele tuttav tunne.

Django Wexler – The Guns of the Wastes (Operation Arcana, 2015)

Aurupunk-märul võitlusest miskisuguste metallist olenditega kuskil fiktsionaalses maailmas. Et siis selline olukord, kus inimkond peab sõda masinolenditega, mis on vallutanud inimkonnalt ulatuslikke alasid (arvatavalt ressursside nimel, millega siis masinolendid end taastoota saavad). Põhimöll on iseenesest läbi, on saavutatud status quo – masinolenditel ehk sraa'l on ala, kust nad enam edasi tungida justkui ei saa; püsib vaherahu või paus ning sel ajal püüavad inimesed uurida, et mis need olendid õigupoolest on, selleks on kaasatud piiripatrullidesse teadlasi ja kogutakse asitõendeid, mis siis saadetakse uurimiskeskustesse. Selliste patrullimiste käigus tekib muidugi konflikte sraa'ga, aga ei midagi katastroofilist. Kuni siis jõuame selle loo juhtumiseni, kus üks patrull-laev satub väga vihase varitsuse otsa, mille sraa on korraldanud...

Niiet tegelikult praegu loost endast midagi ei jutustanudki, ainult taustast. Wexleri maailm on justkui 19. sajandi Ameerika maiguline, kuid tugevas aurupungi kastmes. Mööda maad sõidavad ringi nö ratastel aurulaevad, ning kõiksugu metall ja vidinad hiilgavad just nii nagu aurupungile kohane. Sraa puhul ei saa vast kõnelda individuaalsusest, masinolendid toimivad nüri arunappusega oma eesmärgi nimel (ee.. tehisintelligentsi juhitud äkki? Või taru-aru?). Inimeste puhul on tegemist võrdõigusliku ühiskonnaga, patrullteenistuses on nii mehi kui naisi, seda nii ülemate kui lihtsõdurite seisuses; metallolendid hakivad neid osadeks ühtmoodi armutult. Mis kokku teeb ühe üsna vägivaldse jutu ehk loo sellest, kuidas üks noor ohvitser on oma esimesel välimissioonil, mis kohe esimesel päeval läheb vägagi tuliseks...

(Intervjuus räägib küll autor, et ratastel aurulaevade puhul oli tal eeskujuks Esimese maailmasõja laevad.)

Witold Szabłowski – Mõrtsukas aprikooside linnast (2015)

Nagu Szczygieli puhul, nii ka selle raamatu lugemisel tekkis kahtlus, et äkki on ikkagi tegemist ilukirjandusega, kuidagi irratsionaalseks kisub aegajalt tekst. Siiski, pigem ikka ühe poolaka nägemus Türgi olevikust ja lähiminevikust. Ja pilt, mis avaneb, on üsna... vastuoluline (muidugi, see on autori valikuline vaatenurk, mida omakorda lugejana tõlgendan valikuliselt). Majanduskasv ja pürgimine Euroopa Liitu, sellele vastandiks ülim macholikkus ja naiste karm väärkohtlemine; Istanbuli homoringkond ja inimkaubandus. Küllap autorit paelubki selline ultrakonservatiivse ja moodsa eluviisi mingil määral üksteise talumine; see veider ja raju ühiskonnamuutus, mille Atatürk sooritas ja mis senini sõjaväe toel püsib.

Eks autor kirjeldab inimesi üsna soojalt ja mõistmisega, iseasi, mida need inimesed talle räägivad. Eriti masendavad on lood Türgi naistest (osa lugusid on kurdide aladelt), aumõrvad ja prostitutsioon. Kui inimestel (= meestel) puudub asjalik tegevus, siis nad mõtlevad ja jutustavad end tobedaks – ehk siis seavad au erikohale. Mis on au – et naissugulased oleks viksid. Ent põhjuste asemel tegeldakse tagajärgedega (kuigi see võib muidugi üldinimlik käitumisviis olla – kui võimalik, siis head-paremat kokku krabada, ent kui keegi sinult krabab...). Legaliseeritud prostitutsiooni toimimine on Türgis selline, et... see on naiste suhtes ikka väga jõhker. Kui oled prostituudiks (seaduslikult) tembeldatud, siis oledki bordellidele kaubaks, mida saab edasi müüa.

Selle raamatu põhjal on raske kujutleda Türgit Euroopa Liidu liikmena. Et see ida ja lääne segunemine... väljast sile ja kena, aga seestpoolt vastuoluline ja tagurlik. Üpris võõras nagu hiljuti tundus Aši romaan juudi kultuurist. Ilmalik ja sakraalne nii provotseerivad teineteist kui ka põimuvad, lihtsalt see sakraalne pärand türgi kultuuris on ikka veidi hirmutav või nii.

Nagu öeldud (aga ehk mainiks veelkord?), vaevalt et autor mõtles, et käkiks nüüd vähe Türgi kuvandit, lihtsalt mulle lugejana jääb tekstidest selline... vastuoluline tunne. Huvitav ja värvikas, aga võõras ja ärritavgi.

ekspress

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine (2015)

Hiljuti olen seda romaani lugenud, aga nüüd tõlgituna üle lugedes ei mäletanud sisust midagi. Teksti võiks nimetada arenguromaaniks, ainult et veidi harjumatus võtmes – nimelt elab mingilaadse arengu läbi Ramon Espejost tulnukate poolt koostatud kloon (tulnukad tegid Ramon Espejost klooni, kes... areneb?). Ja õige Espejo... tema osutub kloonile tülikaks (või noh, arusaadavatel põhjustel tahtis tulnukate poolt jälitatav Espejo oma kloonist vabaneda). Eks paljudes inimestes leidu midagi head või õilist, kui vaid inimene leiab endas jõudu selle avanemiseks (see on muidugi igati naiivne arvamus jne).

Lugu ulmepõneviku laadis – Espejo tapab kõrtsitüli käigus ühe rikka ülbiku, peab seejärel linnast põgenema uurimata metsikutele maa-aladele (ta ametiks ongi planeedilt maa-varade otsimine), kus satub peale... peidus olevatele tulnukatele. Kes või mis need täpselt on, pole teada – ühegi senituntud tulnukarassi esindajad küll mitte. Ja siit jaguneb lugu kaheks – Ramoni ja klooni põgenemine ja juhtumised kolkaplaneedi ürgses looduses. Tagaajamine, võitlus metsiku kiskjaga, parvega mööda jõge pagemine, Ramoni ja klooni pingelised suhted. Ning seejärel intriigid nende tulnukatega, kes tahavad teada peitunud tulnukatest, keda otsitud ehk tuhandeid aastaid.

Tekst on tempokas, kangelane elab üle nii füüsilisi kui vaimseid madinaid. Vast üle keskmise ulmeromaan (seda hämmastavam, et esimesest lugemisest ei mäletanud praegu midagi, ometi vähem kui kaks aastat tagasi postituse teinud).

lugemissoovitus